KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 28.05.2012; Tallinn Haldusasja number 3-11-2389 Haldusasi L.M. kaebus Maksu- ja Tolli

§ 29lõikele 2 ning Maksu- ja Tolliameti teenistujate palgajuhendi punktile 2.4.3.

Avaliku teenistuse seaduse §-s 38 on sätestatud, et akadeemilise kraadiga riigiametnikule makstakse lisatasu magistrikraadi eest 10% ametipalgast ning doktorikraadi või sellega 3 võrdsustatud kraadi eest 20% ametipalgast.

§ 29

seostub peadirektori pädevusega ning eelnimetatud paragrahvi teises lõikes on sätestatud, et peadirektoril on õigus anda teenistusalastes küsimustes käskkirju. Maksu- ja Tolliameti teenistujate palgajuhendi punkti 2.4.

1. kohaselt vähendatakse akadeemilise kraadi eest lisatasu õiguse tekkimisel või selle suurenemisel samavõrra punktis 2.1.
2. nimetatud lisatasu (Vt palgajuhendi muudatus, tl 28, pöördel). Eelnimetatud palgajuhendi punkt 2.1.
3. puudutas nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu maksmise õigust.
4. Maksu- ja Tolliameti 29.06.2011 käskkirja nr 487-K punktiga 2, mida vaidlustatud käskkirja punktiga 2 muudeti, oli määratud L.M.ile lisatasu tulemuslikuma töö eest 483 eurot ja 84 senti alates 04.07.2011 kuni 30.09.
5. Vaidlustatud käskkirja punktiga 1 otsustati aga maksta lisatasu magistrikraadi eest 10% ametipalgast alates 01.07.2011 ning samaaegselt vähendati käskkirja punktiga 2 varasemalt määratud 483 euro ja 84 sendi suurust tulemusliku töö lisatasu 429 euro ja 92 sendini kuus alates 04.07.
6. Kaebuse esitaja ei pea taolist nõutavast tulemuslikuma töö eest makstava lisatasu vähendamist lähtuvalt magistrikraadi saamisest õiguspäraseks ja leiab, et vaidlustatud haldusakti punkt 2 on antud ilma vastavasisuliste kaalutlusteta. Avaldaja hinnangul on see vastuolus riigiteenistujate töötasustamist puudtava Vabariigi Valitsuse 30.12.2008 määruse nr 182 paragrahvi 3 lõigetega 3 ja 4 (kohtuistungi protokoll, tl 51).
7. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kontrollida kas paralleelselt magistrikraadi eest makstava lisatasu määramisega võis tagasiulatuvalt ja täpselt sama summa ulatuses vähendada nõutavast tulemuslikuma töö eest makstavat lisatasu. Kohus võimaldas menetlusosalistel arutada eelnevalt ka kompromisslahenduse saavutamise võimalusi, kuid sellekohase lahenduse leidmine ebaõnnestus. L.M. selgitas, et vastustaja oli valmis kompromisslahendusena vaidlustatud käskkirja punkti 2 ka tühistama, kuid selle eeldusena oli nõutud lahkumisavalduse esitamist. Maksu- ja Tolliamet eelnimetatud selgitusele vastu ei vaielnud (kohtuistungi protokoll, tl 70).
8. Vaidlustatud käskkirjas oli viidatud avaliku teenistuse seaduse § 38 lõikele 1,

§ 29lõikele 2 ning MTA teenistujate palgajuhendi punktile 2.4.3.

Sisuliselt seostub eelnimetatud käskkirja punktiga 2 ja nõutavast tulemuslikuma töö eest makstava lisatasu vähendamisega üksnes palgajuhendi punkt, sest avaliku teenistuse seaduse §-st 38 tuleneb nõue maksta magistrikraadi eest 10-protsendilist lisatasu ning MTA põhimääruse § 29 lg 2 puudutas pigem peadirektori üldist pädevust käskkirjade andmise osas. Arvestades asjaolu, et palgajuhend on kinnitatud ja selles on tehtud muudatusi Maksu- ja Tolliameti peadirektori käskkirjaga, tuleb kontrollida kas see ei ole vastuolus teiste õigusaktidega ja kas tulenevalt palgajuhendist võis vaidlustatud haldusaktis põhjendused (sisuliselt) esitamata jätta.

1. Halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg-s 2 on sätestatud, et haldusaktide õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise aja seisuga. Vaidlustatud käskkirja andmise ajal kehtinud avaliku teenistuse seaduse §-st 38 tulenes nõue maksta akadeemilise kraadiga riigiametnikule lisatasu magistrikraadi eest 10% ametipalgast ning doktorikraadi või sellega võrdsustatud kraadi eest 20% ametipalgast. Selles menetlusosaliste vahel sisulist vaidlust ei ole ning kaebuse esitajale magistrikraadi eest vastav lisatasu ka määrati. Käesoleva vaidluse põhiküsimus eelnimetatu taustal taandub sellele kuidas hinnata seadusest tuleneva nõude täitmisega paralleelset muude summade vähendamist ja kas see on teiste töötasustamist reguleerivate õigusaktide nõuetega kooskõlas. Vabariigi Valitsuse 30.12.2008 määruse nr 182 paragrahvi 3 lõikes 3 on sätestatud, et nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu määramise aluseks on riigiteenistuja teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamine. Sama määruse ja paragrahvi neljanda lõike kohaselt võib olla nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu määramise aluseks ka asutuse töö tulemuslikkuse hindamine teenistujate kollektiivse või individuaalse panuse kaudu asutuse eesmärkide saavutamisel. Asutuse töö tulemuslikkust eesmärkide saavutamisel hindab asutuse juht. 4 Seega järeldub eelnimetatud Vabariigi Valitsuse määrusest, et riigiteenistuja teadmisi, oskusi ja töötulemusi on vaja lisatasu määramisel hinnata, mis samaaegselt tähendab seda, et lisatasu suurendamisel või vähendamisel on vaja seda samuti hinnata. Antud juhul vaidlustatud käskkirjas sellekohaseid hinnanguid ei sisaldu. Samuti on küsitav nõutavast tulemuslikuma töö eest makstava lisatasu vähendamine tagasiulatuvalt alates 04.07.2011, seega enam kui kaks kuud hiljem ning peale seda kui nõutavast tulemuslikum töö oli (eeldatavalt) tehtud. Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et lisatasu vähendamise põhjuseks seonduvalt magistrikraadi eest maksmisega ei saanud olla ka rahaliste vahendite kokkuhoiu vajadus, sest Vabariigi Valitsuse 30.12.2008 määruse nr 182 § 3 lõike 1 kohaselt oli asutuse juhil või teenistusse võtmise õigusega isikul võimalik vajaduse korral nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu maksta. See ei olnud kohustuslik. Kaebuse esitajale oli määratud lisatasu kuni 30.09.2011 ja vastustajal oleks olnud võimalik lisatasu küsimus ümber hinnata ja summa kas üldse ära jätta või siis seda vajalikus ulatuses vähendada ka peale eelnimetatud kuupäeva. Seega 09.09.2011 käskkirja nr 779-K punkti 2 tegelikku vajadust haldusasja materjalist ei nähtu. Kokkuvõttes tuleb asuda seiskohale, et vaidlustatud haldusakti vaidlustatud punkt ei ole Vabariigi Valitsuse 30.12.2008 määrusega nr 182 kooskõlas ja vaidlustatud käskkiri on selles osas ka ilma sisuliste põhjendusteta. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kaebus rahuldada ning vaidlustatud haldusakti punkt 2 tühistada.
2. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eelnimetatud seadustiku § 109 lg-s 1 on sätestatud, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Avaldaja on menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid esitanud, need koosnevad riigilõivust summas 15 eurot ja 97 senti ning sõidukuludest summas 22 eurot, mille kohta on esitatud piletite koopiad (tl 65-68). Vastustaja seonduvalt menetluskuludega vastuväiteid ei esitanud. Lähtuvalt eeltoodust tuleb tasutud riigilõiv (makskorralduse väljatrükk, tl 14) ja sõidukulud menetluskuluna Maksu- ja Tolliametilt kaebuse esitaja kasuks välja mõista. Summa on kokku 37 (kolmkümmend seitse) eurot ja 97 senti. Enno Loonurm Kohtunik 5