3-09-2529 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 28.05.2012. a Tallinn Haldusasja number 3-09-2529 Haldusasi S.J. kaebus Tallin

) § 15 lg 4 ja justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 § 3 lg 2 p 7 alusel Tallinna Vanglas viibivatele kinni peetavatele isikutele toidu- ja maitseained, taimsed tooted, vedelad ja pulbrilised ained ning tubakatooted, mis ei ole vanglateenistuse poolt väljastatud või vanglas asuvast kauplusest ostetud (p 1.1), ravimid (kaasa arvatud käsimüügiravimid, vitamiinid, mineraalained, toidulisandid jne), välja arvatud vanglateenistuse tervishoiutöötaja ettekirjutusel (p 1.2). Käskkiri jõustati 01.09.09.a. 28.10.09 käskkirjaga nr 82 keelatud esemete loetelu täiendati ning muudatus jõustus 09.11.09.a Vaidlusalune käskkiri nr 60 on alates 15.09.2010 tunnistatud kehtetuks Tallinna Vangla direktori 03.09.2010 käskkirjaga nr

1. 03.09.10 käskkirjaga nr 80 tunnistati kehtetuks ka käskkiri nr 82 28.10.09.a.
2. Kinnipeetav S.J. esitas 16.09.2009 Tallinna Vangla direktorile avalduse ja palus selgitusi. Avalduses märkis S.J., et Tallinna Vangla oli 15.09.2009 temale abikaasa V.J. poolt edastatud kirjast ära võtnud mitmeid esemed (šokolaadid, pähklid, vitamiinid), mis samal päeval S.J.ile väljastatud aktis märgitu kohaselt hävitatakse. S.J. pöördumisele on Tallinna Vangla vastanud 15.10.2009 kirjaga nr 1-13/48219-
3. Tallinna Vangla järelevalveosakonna juhataja selgitas 15.10.2009 vastuses nr 1-13/48219-1 (tl 10 pöördel -11), et vangla direktori 24.08.2009 käskkiri nr 60 on antud justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ alusel, see on käsitletav vangla direktori üldkorraldusena ja on õiguspärane. Käskkiri on vaidlustatav vaide ja kohtumenetluse korras. S.J. eelnimetatud esemete äravõtmist, avaldusele vastamist ega Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkirja nr 60 vaidemenetluse korras ei ole vaidlustanud.
4. S.J. esitas 02.11.09.a. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 15.09.2009 toimingu ja justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 tühistamiseks ja õigusvastasuse tuvastamiseks (haldusasi nr 3-09-2529) ning seejärel kaebuse Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkirja nr 60 õigusvastasuse tuvastamiseks (haldusasi nr 3-09-2530). 4.Tallinna Halduskohus liitis 16.02.2010 määrusega haldusasjad nr 3-09-2529 ja 3-09-2530 ühte menetlusse (haldusasjade ühine nr 3-09-2529) ning võttis kaebuse Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkirja nr 60 õigusvastasuse tuvastamise taotluse osas menetlusse. Tallinna Halduskohus jättis 06.08.2010 otsusega S.J. kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28.02.2011 otsusega halduskohtu 06.08.2010 otsuse ja saatis asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus jättis S.J. kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu otsuse peale 15.06.2011 määrusega menetlusse võtmata. Tallinna Ringkonnakohus märkis oma otsuses, et kaebaja poolt käesolevas asjas on halduskohtule 02.11.2009 esitatud kaks kaebust, mis liideti halduskohtu 16.02.2010 määrusega ühte menetlusse. Kaebused sisaldasid kolme taotlust - 1) teha kindlaks Tallinna Vangla 15.09.2009 toimingu (kaebajale abikaasa V.J. poolt saadetud kirjast asjade äravõtmise ja hävitamise) õigusvastasus; 2) teha kindlaks justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 õigusvastasus ja 3) teha kindlaks Tallinna Vangla 24.08.2009 käskkirja nr 60 õigusvastasus. Nimetatud kolme taotlust on halduskohus käsitlenud ka 17.12.2009 kaebuste käiguta jätmise määrustes, jättes kaebused käiguta ja andes kaebajale tähtaja kaebuste puuduste kõrvaldamiseks – muuhulgas põhjendatud huvi märkimiseks nii vangla toimingu kui ka haldusakti (24.08.2009 käskkirja nr 60) õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Halduskohus on 16.02.2010 määrusega liitnud kaks kaebust ühte menetlusse, kuid võtnud menetlusse üksnes kaebuse Tallinna Vangla 24.08.2009 käskkirja nr 60 õigusvastasuse kindlakstegemiseks. 2 3-09-2529 Ringkonnakohus märkis, et halduskohus on 17.12.2009 määruses selgitanud kaebajale õigesti, et tal puudub õigus vaidlustada justiitsministri 06.12.2001 määrust nr
5. Tegemist on määrusega HMS § 88 tähenduses, mille peale esitatud kaebuste läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Halduskohus ei ole justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 peale esitatud kaebust HKMS § 11 lg 4 alusel tagastanud. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on tõlgendanud S.J.i kaebuste taotlusi ebaõigesti. Kuigi 17.12.2009 kaebuse käiguta jätmise määrusest nähtuvalt on halduskohtule olnud mõistetav kaebaja soov vaidlustada Tallinna Vangla 15.09.2009 toimingut, ei ole halduskohus pärast kaebuse täienduste saamist kaebust vangla toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise taotluse osas kaebaja soovi täpsustamiseks uuesti käiguta jätnud ega võtnud asja läbivaatamise ettevalmistamise käigus seisukohta vangla toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise taotluse suhtes (kaebust selles osas ei ole menetlusse võetud ega tagastatud). Kaebaja vastustest halduskohtu määrustele ei nähtu ka, et kaebaja oleks sellest taotlusest loobunud. Halduskohus on kohtuotsuses aga leidnud, et kaebaja ei ole kohtukaebuses palunud kindlaks teha ühegi Tallinna Vangla toimingu õigusvastasust. Eeltoodut ning kaebuses ja kaebuse täiendustes kajastatud asjaolusid arvestades leidis ringkonnakohus, et kaebaja on esitanud halduskohtule lisaks Tallinna Vangla 24.08.2009 käskkirja nr 60 õigusvastasuse kindlakstegemise taotlusele ka Tallinna Vangla 15.09.2009 toimingu (kaebajale abikaasa V.J.i poolt saadetud kirjast asjade äravõtmise ja hävitamise) õigusvastasuse kindlakstegemise taotluse.
6. Asja uuel menetlemisel Tallinna Halduskohus tagastas 13.09.2011 määruse p-ga 1 kaebuse justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 õigusvastasuse tuvastamise nõudes ja võttis määruse p-ga 2 kaebuse Tallinna Vangla 15.09.2009 toimingu ja Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkirja nr 60 õigusvastasuse tuvastamise nõuetes menetlusse (p 2). Kohus selgitas, et olenemata sellest, milliste taotluste menetlemist kaebaja edaspidi soovib, tuleb kaebus justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 õigusvastasuse tuvastamise taotluse osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 11 lg 4 alusel läbivaatamatult tagastada, kuna tegemist on määrusega (üldaktiga) HMS § 88 tähenduses, mille peale esitatud kaebuste läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Õigustloova akti põhiseaduspärasust saab hinnata kaebuse põhinõuete sisulise läbivaatamise käigus. S.J. esitas 23.09.2011 määruskaebuse halduskohtu 13.09.2011 määruse p 1 peale. S.J. taotles 17.10.2011 avalduses esialgse õiguskaitse korras Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkirja nr 60 kehtivuse peatamist. Tallinna Halduskohus jättis 24.10.2011 määruse p-ga 5 esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. S.J. esitas 26.10.2011 kaebus-taotluse, milles taotles esialgse õiguskaitse korras käskkirja nr 60 ja määruse nr 92 kehtivuse peatamist. Tallinna Halduskohus tõlgendas 28.10.2011 määruses kaebaja 26.10.2011 esialgse õiguskaitse taotlust määruskaebusena halduskohtu 24.10.2011 määruse p 5 peale, võttis selle menetlusse, jättis nii 23.09.2011 kui 26.10.2011 määruskaebused rahuldamata ja edastas need lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohus otsustas oma 07.11.2011 määrusega: 1) jätta S.J.i 26.09.2011 määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.09.2011 määrus haldusasjas nr 3-09-2529 muutmata ning 2) jätta S.J.i 28.10.2011 määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24.10.2011 määrus haldusasjas nr 3-09-2529 muutmata. 7.Menetluses on S.J.ile tagatud tõlkeabi, kohus oli teinud kaebaja jaoks ka täiendavalt selgitavad kokkuvõtted, mis tõlgiti vene keelde. 05.10.11.a. koostas kohus määruse, milles tegi ühtlasi kokkuvõtted kaebaja jaoks, mis nõuded on menetluses ja mida tuleks kaebajal täiendavalt täpsustada. 27.04.12 istungiks kaebaja kohtumäärusega menetlusse võetud 3 3-09-2529 nõudeid ei olnud muutnud ning ei teinud seda ka kohtuistungil ja palus lahendada menetlusse võetud nõuded. KAEBUSE ESITAJA S.J. SEISUKOHAD
7. S.J. esitatud kaebustest on võetud menetlusse Tallinna Vangla 15.09.2009 toimingu (V.J. poolt edastatud kirjast mitmete esemete (šokolaadid, pähklid, vitamiinid) äravõtmine ning nende hävitamine) õigusvastasuse tuvastamiseks ja Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkirja nr 60 õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja palub kaebus rahuldada. 8.
8. Kokkuvõtlikult olid kaebaja kaebuse esitamise seisukohad järgmised: Käskkirja nr 60 ei ole kaebajale HMS §-de 61, 62 ja 63 nõuete kohaselt teatavaks tehtud ning rikutud on ka HMS §
9. Käskkirjaga keelatakse vanglas toiduained ja hügieenitarbed.

§ 15

lg 2 järgi on toiduained ja hügieenitarbed vanglas lubatud ja nende keelamine on loomuvastane, vastasel juhul saab järeldada, et vanglas on keelatud süüa, mis tähendab piinamist. Toiduained ja hügieenitarbed ei kujuta sellist ohtu, mis oli aluseks

§ 15lg-te 2 ja 4 kehtestamisele.

Käskkirjas loetletud esemed ja ained (nt narkootikumid) on nagunii keelatud ning selle keelu ülekordamiseks ei ole tarvis kehtestada uut haldusakti. Käskkiri on suunatud isikute inimväärikuse alandamisele, piinamisele ning psühholoogilisele mõjutamisele ja on vastuolus PS §-dega 3 ja 54. Kaebajal on olemas piisav põhjendatud huvi käskkirja vaidlustamiseks ja kaebajale on tekkinud kirjaga saadetud esemete omavolilise äravõtmise tõttu varaliste kahju, kaebaja ja tema abikaasa head nime on teotatud, kaebaja jäeti ilma Euroopa Liidu põhiõiguste hartas toodud õigustest. Käskkirjaga nr 60 „Tallinna Vangla kinnipeetavatele keelatud esemete ja ainete loetelu“ kehtestab direktor norme, millised on vastuolus kaalutlusõiguse ja õiguse üldiste põhimõtetega ja mille eesmärgid rikuvad Vangistusseaduse (edaspidi

) § 4.1 norme.

§ 66

kohaselt peab direktor tagama julgeoleku ja sisekorra järelevalve täitmise, mitte enamat. Seda kinnitab

§ 4.1, mis on kooskõlas Põhiseaduse ja Euroopa Vanglareeglistiku Rec

§ 4.1 lg-ga 2.

Käskkiri ja asjade äravõtmine annab võimaluse teotada kaebaja ja abikaasa ausat nime, kuna seob neid narkootikumidega. Vanglal puudus õigus jätta teda ilma seaduslikul moel soetatud toiduainete ja hügieenitarvete saamise õigusest, samas on selline õigus sätestatud EL õiguses, so täitmiseks kohustuslikus Euroopa vanglareeglistikus Rec

§ 4.1 lg-ga 2.

Kaebaja jääb selle juurde, et turvalisuse mõistet on sisustatud valesti. Rikutud on kaebaja abikaasa õigust saata pakki vastavalt postiseadusele. Kuna vangla direktor pidi talle antud kaalutlusõigust võimaldava justiitsministri 06.12.2001. a määruse nr 92 alusel andma käskkirju ja kui ta siis kehtestab norme, millised on vastuolus kaalutlusõiguse eesmärgiga ja rikuvad vangistusseaduse (edaspidi –

) § 41, siis ei täideta Põhiseadust.

§ 41on kooskõlas Põhiseadusega (edaspidi – PS) ja EVR art 72 lg 1 ja lg 2.

Ühtlasi on rikutud Eestis

1. aastast kehtivat Euroopa normi, mille järgi alamalseisval seadusel (normil, reeglil jne) ei saa olla kõrgem juriidiline jõud, mis on antud hetkel antud vanglas normiks. Haldusakti toimimise eelduseks on HMS § 61 lg 1 kohustuslik tingimus – haldusakt peab olema adressaadile teatavaks tehtud arusaadavas keeles ja arusaadaval viisil, et isik saaks kasutada oma muid põhiseaduslikke õigusi – edasikaebamist, akti toimimise peatamist vastavalt HMS § 8, vaide või kaebuse esitamist. Kontaktisik keeldus kaebajale 24.08.
2. a akti teatavaks tegemast ja ta veel kinnitas, et seda kaebajale mitte keegi ei tõlgi. See akt ei saa toimida, sest see pole kaebajale teatavaks tehtud. Toimub ka HMS § 56 rikkumine. Seadus ei saa olla seaduseks, kui ta kasvõi formaalselt puudutab kolmandate isikute õigusi ja vabadusi. 24.08.
3. a käskkirjas nr 60 puudub p 1.6, see ilmus alles
4. oktoobri
5. a käskkirjaga nr
6. See tähendab, et kaebaja asjad olid üldse ebaseaduslikult hävitatud ja seda kas lihtsalt ametniku kapriisist või võimu näitamisest; seda tehti kaebaja silme ees, st asjad võeti kirjast välja ja samas kirjutati, et sellised asjad on hävitatud (tlk 103 I kd ). Käskkirjas on välja toodud tobedad ja ebareaalsed põhjendused, see on lihtsalt ametniku väljamõeldis ja fantaasia. Ei nähtu, millistes konkreetsetes toiduainetes koerad ei saa 5 3-09-2529 narkootikume avastada. Kaebajal on vanglas muud võimalused endale tekitada kahju, kuid kaebaja pole andnud ajendit tema adekvaatsuses kahtlemiseks. Miks arvatakse, et lähedased ja omaksed võivad saata riknenud toiduaineid, või veelgi enam, nt mürki, samuti produkte, millised võivad kolme päeva jooksul rikneda. Vastavalt vangla sisekorraeeskirja (edaspidi – VSKE) § 50 lg 1 oli
7. a lõpuni saadetud pakke, millised olid enam kui kolm päeva teel ja mitte kellelgi midagi ei riknenud. Käskkirjast järeldub, et vabaduses on kõik inimesed idioodid ning ei mõista ja ei tea, mida tohib saata. Miks vitamiinid ei saa olla vitamiinideks, kui nad on tehasepakendis ja mil arst saab alati kontrollida, millisele isikule sellised ained on tulnud ja milline eelsoodumus on isikul, kellele vitamiinid tulid. Supis, kuhu valatakse õli, on rohkem mürki ja kõiksugu kahjulikke aineid (see on teaduslikult mitmete läbiviidud katsete najal tõendatud). Vangla seda ei näe või lihtsalt pigistab silmad kinni. Vastavalt

§ 15

lg 4, võttes arvesse VSKE § 64, vangla võib keelata ainet ja asju, kuid seejuures tuleb täita kohustuslikul tingimusel – selleks on

§ 15lg 2.

Nimelt võib keelata üksikuid esemeid ja konkreetsetele isikutele, muidu on tegemist kollektiivse karistusega kellegi teise poolt tehtud mingi rikkumise eest. Lähtudes PS-st ja rahvusvaheliselt tunnustatud õiguse tõlgendamisest, on julgeolekuohuks see, mida ei saa tavalisel teel korda ajada, mitte see, mida ametnik ei soovi, ei saa, või see, et tal ei jätku oma töö täitmiseks mõistust – see ongi subjektiivse õiguse rikkumine, diskrimineerimine, kollektiivne karistamine, ringkäendus jne. EL arenenud riikides ei ole toiduaineid peetud vangla julgeolekut ohustavateks. Euroopa vangla kauplustes müüakse suhkrut, aga meil Eestis tuleb välja nii, et arvatakse, et sellest tehakse mingit kummalist ja tuvastamata alkoholi. Eestis on vangla üksnes karistuse osa, ülejäänud karistuseks on režiim, piinamine, allasurumine ja psühholoogiline vägivald. Vangla direktori põhjendustest on näha, et see on võimu ja vägivalla seisukoht, mis on suunatud kinnipeetavate mõnitamisele ja see on tingitud suutmatusest järgida Euroopa õigust; EL tunnistatud norme on tõlgendatud oma suva järgi; seadusega manipuleeritakse. EL põhiväärtusteks on õigused ja vabadused ja kaebaja õigusi ei ole käeolevalt riivatud lähtudes legitiimsusest (kasulikkusest ja järelikult vajadusest) ja proportsionaalsusest (kui riivati, siis riik, sotsiaalkaitsest lähtudes selle riivamist korvab) kinni pidades. Direktori vastusest saab järeldada, et ta ise ei täida EV põhiseaduslikke aluseid. Demokraatlikus riigis ja ühiskonnas on tunnistatud ja seadusega kinnitatud, et kaebajal on õigus saada kahju eest hüvitist, mis on talle ametivõimu kandja poolt tekitatud.

1. Kohtuistungitel jäi kaebaja oma kaebuse väidete juurde ja kaebaja avab veelkord oma seletuste ja seisukohtade sisu ja mõtte. Käskkirja nr 60 andjal puudus volitus vastava akti andmiseks, mis tuleneks kõrgemalseisvast seadusest. Haldusakti toimimise eelduseks on HMS § 61 lg 1 sätestatud kohustuslik tingimus – haldusakt peab olema adressaadile, st kaebajale teatavaks tehtud kaebajale arusaadavas keeles ja arusaadaval viisil, et kaebaja saaks kasutada oma põhiseaduslikke õigusi sh edasikaebeõigust. Kaebaja istus kinni kinnises kambris ning tal ei olnud võimalik aktiga tutvuda. 24.08.2009 käskkirjas puudub punkt 1.6, see ilmus alles 28.10.2009 käskkirjas nr
2. See tähendab omakorda, et kaebaja asjad olid ebaseaduslikult hävitatud, seda ametniku kapriisist ja võimust. Käskkiri nr 60 põhjendused on tobedad ja ebareaalsed. Kaebaja oli palunud teha järelepärimine tolli ning lisada akt, millistest toiduainetest ei suuda koerad tuvastada narkootikume. Kui sellist tolli selgitust ei ole esitada, siis vangla põhjendused ei ole tõendatud ning on paljasõnalised. Kaebaja lähedased ei ole rumalad ning ei saada kaebajale selliseid toideaineid, mis rikneksid kolme päeva jooksul vastavalt VSKE § 50 lg
3. Vastavalt

§ 15

lg 4 ning võttes arvesse VSKE § 641, vangla võib keelata aineid või asju, kuid selleks peab olema täidetud kohustuslik tingimus – selleks on

§ 15

lg 2 – selleks võivad olla üksikud esemed ja need võivad olla keelatud konkreetsetele isikutele, kuna muidu on tegemist kollektiivse karistusega kellegi teise rikkumise eest. Käskkirjas sätestatud keelud 6 3-09-2529 ei ole seotud julgeoleku küsimusega lähtudes Põhiseadusest ning rahvusvaheliselt üldtunnustatud normidest. Siin on tegemist ametnike suutmatusega teha oma tööd. Toiduained ei saa ohustada vangistustingimusi. Eeltooduga on rikutud EL tunnustatud põhimõtteid: proportsionaalsuse põhimõtet ning legitiimsuse põhimõtet. Vangla põhjendused narkootikumide kohta on paljasõnalised, seadusega manipuleeritakse. Käskkiri on vastuolus EL kinnipeetavate õiguste põhimõtetega, mistõttu on see vastuolus ka resotsialiseerimise eesmärgiga. Temal on õigus esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue, kuna asjad hävitati. Seoses 15.09.2009 vangla toiminguga, milleks oli V.J.i poolt edastatud kirjast mitmete esemete (šokolaadid, pähklid, vitamiinid) äravõtmine ning nende hävitamine kaebaja silme all, märgib kaebaja, et selline julgeoleku teostamine ja täitmine riivas kaebaja omandiõigust ning sellega avaldati kaebajale psühholoogilist mõju. Kaebaja on seisukohal, et

§ 15

(kinnipeetava isiklikud asjad) tuleneb

§-st 1 ning § 51 –st lg 1 p 3. Nimetatud sätetest järeldub, et võib eksisteerida üksnes

§ 15lg 1.

Ülejäänud selle

§ 15lõiked ilmselgelt rikuvad Konventsiooni art 17, art 18 ja art 53.

Ühtlasi eksisteerib sisemine kollisioon

§ 15

lg 3 ning

§ 15lg 4 vahel.

Teiseks rikutakse Konventsiooni art 17, art 18 ning art 53 ja rakendades normi eesmärgil „kujutab endast ohtu julgeolekule“, on kohaldatud kollektiivset karistuselementi. Vaidlustatud käskkirja väljend „kujutama ohtu“ on väga raske siduda julgeoleku mõtte ja sisuga. Kuna vaidlustatud käskkiri nr 60 on kehtetu, siis tuleb kaebuse lahendamisel lähtuda kahest erinevast ajalisest perioodist – so periood kuni 08.03.2010 ja eraldi periood peale nimetatud kuupäeva. VASTUSTAJA TALLINNA VANGLA SEISUKOHAD

1. Kaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. 10.
2. Vastustaja oli kaebuse esmasel menetlusse võtmisel märkinud, et kaebaja ei ole vaidlustatud käskkirja palunud tunnistada kehtetuks või tühistada. Vaidemenetlust kaebaja ei algatanud, kaebajal puudub põhjendatud huvi. 10.
3. Kaebus on põhjendamatu ja see tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja seisukohtadega vangla ei nõustu. 10.
4. HKMS § 6 lg 3 p 1 järgi võib toimingu õigusvastasuse tuvastamist taotleda halduskohtus. Siiski ei saa kinnipeetav ega vahistatu pöörduda halduskohtu poole enne, kui pole läbitud kohtueelne menetlus. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb kohtul hinnata, kas kaebuse esitajal oli võimalik oma õiguste kaitseks astuda muid samme. Käesoleva kaebuse puhul oli kaebajal see võimalus olemas, kuid ta otsustas neid mitte kasutada. Tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumiseks peab kaebuse esitajal olema põhjendatud huvi. Kaebaja märgitud põhjendatud huvist (tulevikus kahju hüvitamise nõude esitamine) nähtub, et kaebaja ei ole pidanud vajalikuks taotleda väidetava õiguste rikkumise või vabaduste piiramise kohest lõpetamist. Eesmärgiks on vaid rahalise hüvitise saamine. 10.
5. Viitega HMS § 54,

§ 41

lg 2, Tallinna Vangla põhimääruse § 3 lg 2 p 7 ja

§ 15

lg 4 sätetele on vangla seisukohal, et vangla direktoril oli käskkirja nr 60 väljaandmisel olemas nii pädevus- kui ka volitusnorm, mistõttu on käskkiri õiguspärane. Vaidlustatud käskkiri on välja antud julgeoleku kaalutlustel ning selle regulatsioon teenib õigusrikkumiste ennetamise eesmärki. Käskkirja põhjenduste kohaselt ei ole toiduainete, vedelike ja tubakatoodete seest võimalik kiiresti ja operatiivselt keelatud aineid ja esemeid avastada, sellest tulenevalt on seega seatud piirang proportsionaalne ja käskkiri kaalutletud. 10.

1. Proportsionaalsuse põhimõte, mis kätkeb endas sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse mõõdet, on sätestatud PS § 11 teises lauses. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu 7 3-09-2529 eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. Vastustaja osundab kohtupraktikale, so Tallinna Halduskohtu 19.01.2010 otsuses nr 3-09-2154 ja haldusasjas nr 3-09-2930 märgitule vanglas piirangute kehtestamise osas. 10.
2. Kaebaja viited nagu rikuks Tallinna Vangla EVR-i, on asjakohatud, kuna EVR on Euroopa Nõukogu soovituslik vangistusalane instrument, mille eesmärgiks on püüd ühtlustada Euroopa Nõukogu 47 erineva liikmesriigi vangistusalast praktikat. EVR-i preambulas selgitatakse, et Ministrite Komitee soovitab, et liikmesriikide valitsused juhinduksid oma seadusandluses, poliitikas ja praktikas EVR-i lisas sisalduvast reeglistikust. Ministrite Komiteel puudub pädevus reguleerida Euroopa Nõukogu riikide vangistusõigust juriidiliselt siduvate mehhanismidega. Nagu nähtub ka EVR-i seletuskirjast on tema esmaseks funktsiooniks olla ühtlaseks heatahtlikuks juhiseks vangistusalase seadusandluse ning praktika kujundamisel. Tegemist ei ole aktiga, mis loob riigile kohustusi ja kinnipeetavatele õigusi. Seega asjaolu, et EVR-is kui rahvusvahelises soovituslikus aktis võidakse näha ette suuremad kinnipeetavate õigused, ei saa tühistada või muuta

-s sätestatud normide sisu. 10.7. Põhjendamatud on kaebaja viited nagu oleks vangla keelanud kaebajal süüa ja juua. Kaebaja võrdsustab vangla tegevuse piinamise ja inimkatsete korraldamisega. Tulenevalt

§ 47

lg-st 1 korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetavad saavad vanglas kolm korda päevas täisväärtuslikku sooja sööki. Seega vajadus täiendavate toiduainete järele kinnipeetaval puudub. Juhul kui kinnipeetav siiski neid soovib, on tal võimalik neid osta vangla kauplusest (vt ka haldusasi nr 3-09-2930). Ravimid on vanglas lubatud vaid siis, kui need on määratud vanglateenistuse arsti ettekirjutusel. Kui vangla arst on suunanud kinni peetava isiku

§ 53

lg 2 alusel eriarstiabi osutaja juurde, kes on talle väljastanud ravimeid, loetakse need ravimid võrdväärseks vanglateenistuse arsti poolt väljastatud ravimitega (vt haldusasi nr 3-09-2154). Antud juhul ei edastatud kaebajale vitamiine ja toiduaineid, muud asjad sai kaebaja kätte. Käskkirja p 1.2 nimetab ära ravimid, kaasa arvatud käsimüügiravimid, vitamiinid, mineraalained, toidulisandid jne, välja arvatud vanglateenistuse tervishoiutöötaja ettekirjutusel. 10.8. Inimväärikuse mõiste on kindla sisuga, mille kaitseala ei hõlma iga võimalikku ebameeldivustunnet, mida isik võib kinnipeetavana kogeda. Sellest lähtuvalt on sätestatud ka

§ 41lg 1.

Kaebaja viited tema inimväärikuse alandamise kohta Tallinna Vangla direktori käskkirja nr 60 väljaandmise näol ei ole samastatav inimväärikuse alandamisega. Euroopa inimõiguste konventsioonis sisalduv on Eestile siduvaks. Inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist tõsistel juhtudel. Mõiste sisu avamiseks tuleb pöörduda Euroopa inimõiguste kohtu (edaspidi – EIÕK) praktika poole. Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena (sh ka inimväärikuse alandamisena) peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme. Vastustaja selgitab kaebajale täpsemalt oma seisukohti läbi kohtupraktika. EIÕK on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega (EIÕK otsus asjas Kudla v. Poola). Inimväärikuse mõistel ei ole ühest definitsiooni. Vastustaja esitas oma kirjalikus vastuses kaebusele arvukalt näiteid kohtupraktikast, mil on tegemist tõsiste näidetega. 8 3-09-2529 10.

1. Kaebaja viited nagu sooviks vangla teda mõjutada ning halvendada tema kriminaalasja kulgemist on täiesti alusetud ning otsitud. Samuti on asjakohatud viited kolmandate isikute õiguste rikkumise ja vabaduste piiramise kohta, kuna kaebuse esitaja saab halduskohtus kaitsta vaid tema enda subjektiivseid õigusi. Kaebaja on vastustajale mõistmatutel põhjustel asunud seisukohale nagu oleks vangla kaebajale ette heitnud narkootiliste ainete sissetoomist, kuna seda ei tehtud. 10.
2. Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkiri nr
3. Vaidlusalune käskkiri nr 60 on alates 15.09.2010 tunnistatud kehtetuks Tallinna Vangla direktori 03.09.2010 käskkirjaga nr
4. Vangla ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu oleks käskkiri nr 60 olnud vaidlusalusel perioodil õigusvastane. Nimetatud seisukohta on avaldanud ka Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-09-
5. Märgitud kohtuasjas on Riigikohus jätnud kinni peetava kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

§ 15

lg 4 alusel võib vangla keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele.

§ 15

lg 2 alusel on kinnipeetavatele keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Vaidlustatud käskkiri on antud selle sätte alusel. Kuna tegemist on kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga, siis on selles välja toodud selle andmise õiguslikud ja faktilised alused. Vaidlustatud haldusakt on ka eesmärgipärane, kuna selle ülesandeks on tagada julgeolek vanglas. Abinõu on sobiv ja vajalik, mõõdukas ja haldusakt on selliselt kooskõlas HMS § 54 nõuetega. Vangla leiab, et kaalutlused ja põhjused on haldusaktis esitatud arusaadavalt ning vanglas on vajalik piirangu kehtestada, vastavalt on see õigustatud julgeoleku tagamiseks. 10.11. Vangla toiming - maksikirjas saadetud esemete konfiskeerimine ja hävitamine.

§ 29

lg 1 sätestab, et kinnipeetavale saadetud või tema poolt saadetavad kirjad, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 4-5 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad, avatakse vanglateenistuse ametniku poolt kinnipeetava juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud.

§ 15

lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Vanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu on

§ 15

lg 3 alusel kehtestatud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri" §-s 641.

§ 15

lg 4 näeb ette, et vanglateenistus võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad

§ 15lg-s 2 sätestatud tingimustele.

VSKE § 11 kohaselt on

§ 15lg-s 4 sätestatud otsuse tegemine vangla direktori pädevuses.

24.08.2009 käskkirjaga nr 60 keelas Tallinna Vangla direktor Tallinna Vanglas viibivatel kinni peetavatel isikutel käskkirjas nimetatud esemete ja ainete omamise vanglas. Kaebajale saatis maksikirja tema abikaasa, kes ei ole

§ 29

lõigetes 4-5 sätestatud isik, mistõttu võis vanglateenistuse ametnik edastatud kirja avada. Kaebajale saadetud maksikirjast võeti ära šokolaadid (9 tk), pähklid (2 pakki), vitamiinid (4 pakki) Kuna 15.09.2009 avatud maksikirja ajal kehtis Tallinna Vangla direktori käskkiri nr 60, tuli kirjast võtta ära kõik käskkirjas loetletud esemed. VSKE § 63 lõike 5 kohaselt äravõetud toiduained (s.h ka toidulisandid) hävitatakse. Eeltoodust nähtub, et vanglateenistuse ametnik oli kohustatud kaebajale 15.09.2009 edastatud maksikirja avama ning selles esinenud keelatud esemed konfiskeerima. Seega ei olnud vanglateenistuse ametniku poolt sooritatud toiming (esemete konfiskeerimine ja hävitamine) õigusvastane ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Käskkiri nr 60 oli vaidlusalusel perioodil õiguspärane ja ametnik oli kohustatud käskkirja ja

nõudeid täitma. Käskkirja oli volitatud vangla poolt tutvustama inspektor kontakt-isikud, tegemist oli üldkorraldusega, mille tutvustamine kulges nii, et koopia käskkirjadest edastati elukambritesse, suuliselt selgitati käskkirja sisu. Kui kambris viibisid vene keelt kõnelevad 9 3-09-2529 isikud, siis edastas kontaktisik selgitused vene keeles. Käskkirja tutvustati väljaandmise päeval ja hiljemalt järgmise tööpäeva jooksul ja kuna allkirja vastu seda ei tutvustatud, siis ei saa vangla esitada ka sellist dokumenti, millel oleks kaebaja allkiri. Suuliselt kättesaadavaks tegemine vastab õigusnormidele ja kaebaja pidi saama teada hiljemalt 25.08.09 käskkirjast ja vastupidine väide on otsitud. Kaebaja sai teatada oma abikaasale või kellele ta soovis, käskkirja kehtima hakkamisega seotud piirangutest posti teel ja ka telefoni teel. Kaebaja on eksitavalt kohtule märkinud, et kaebajal oli antud perioodil keelatud suhtlemine, kuna nähtub, et kaebajal oli abikaasaga lubatud kirjavahetus, telefoni kõned ja kaebajal oli sellele ajal olemas ka kaitsja, kes oleks saanud teda abistada või nõustada. Ka ei nõustu vangla, et selle käskkirja oleks pidanud saatma kaebaja abikaasale või muudele kolmandatele isikutele. Kaebuse esitaja sai helistada tasuta vangla arvel, seega ei ole õige, et takistuseks oleks olnud rahapuudus kõnede võtmiseks. S.J. ei nimetanud kokkuvõtteks ühtegi konkreetset isiku nime, kelle õiguspärases tegevuses peaks vangla kahtlema. 11. Kohtuistungil jäi vastustaja seisukohale, et kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud ei käskkirja andmisega ega kaebajale saabunud kirjast asjade äravõtmisega ning kaebaja väited kehtivast seadusest on ekslikud; tõendamata ja paljasõnalised on väited asjade äravõtmise õigusvastasuses. Vastustaja palus parandada vea tema vastusest, mil oli viidatud

§ 63

lg 1 p 5 toiduainete hävitamisel ekslikult, kuna õige viide on „VSKE § 63 lg 1 p 5“ ja vastavalt on tlk 21 III kd vastustaja vastus tehtud õige viite alusel. KOHTU SEISUKOHAD

1. Kohus uurinud toimikusse esitatud tõendeid ning menetlusosaliste seisukohti leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele ja kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt. 13.S.J. leiab, et vaidlusaluse käskkirja alusel ei saanud ära võtta temalt maksikirjas saabunud asju ega neid hävitada, kuna Tallinna Vangla käskkiri nr 60 on õigusvastane. 14.Haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise (tuvastamise) taotluse esitamisel tuleb märkida, mis on kaebaja põhjendatud huvi sellise tuvastamise suhtes, kuna õigusvastasuse tuvastamine ei too vastustajale (akti andjale/toimingu sooritajale) kaasa vahetuid õiguslikke tagajärgi. Kohus nõustub vastustajaga, et tuvastamiskaebuse põhjendatuse kontroll algab kaebeõiguse kontrollist, kas kaevatud haldusakt puudutab isiku õigusi, kas tema õigusi on rikutud ja/või kas tal on selle kindlakstegemiseks põhjendatud huvi. Kaebuse eelnevast menetlusest nähtub, et 17.12.2009 määruses kohus möönis, et tuginevalt kaebuses esitatud asjaoludele (kaebaja õiguste väidetav rikkumine seoses temale 15.09.2009 V.J.i poolt edastatud kirjast esemete ära võtmisega) on kaebajal teoreetiliselt kaebeõigus Tallinna Vangla 24.08.2009 käskkirja nr 60 vaidlustamiseks tekkinud. Samas ei olnud siis veel lõplikult selge kaebuse ese ning kohus nõudis, et kaebaja märgiks, mis on põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Seega nimetatud menetlusetapis ei olnud veel ilmselge, kas S.J.il on kaebeõigus Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkirja nr 60 suhtes või mitte ning kohus ei saanud HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaldada. Kaebuse esitaja oli nimetanud oma põhjendatud huviks käskkirja nr 60 õigusvastasuse kindlakstegemisel „karistada kinnipeetavat kaupluse mittevõrreldavate hindade arvel täiendava karistusega“ ja soovi saada teada, „kes andis õiguse teotada kaebaja ja tema abikaasa ausat nime“, mida kohus ei lugenud põhjendatud huvina eelmärgitud mõttes. 05.01.2010 täienduses on kaebaja märkinud 10 3-09-2529 põhjendatud huvina hilisemat soovi esitada kahjunõue vangla vastu materiaalse ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse esitamine oli ajendatud asjaolust, et Tallinna Vangla võttis kinnipeetav S.J.ile tema abikaasa V.J.i poolt edastatud kirjast 15.09.2009 ära mitmeid esemeid (šokolaad, pähklid, vitamiinid), mis samal päeval S.J.ile väljastatud akti kohaselt kuulusid hävitamisele. Kaebaja pidas asjade äravõtmist ebaseaduslikuks ja ta päris selle kohta 16.09.2009 vanglale esitatud avalduses aru. Nähtuvalt kaebusest ja kaebaja seletustest ning eelnevast menetluskäigust ei teadnud kaebaja, kas asjad ka tegelikult hävitati ja millal nad hävitati. Kaebaja oli soovinud kohtumenetluses vastava akti väljastamist, kuid nagu käesolevalt on vastustaja kohtuistungil selgitanud, et ole sellist akti võimalik kohtule väljastada, kuna seda ei ole säilinud. Seega selgitab käesolev kohus kaebajale, et tema taotlust ei olnud ega ole võimalik akti esitamise osas täita, kuna vastustaja kinnitab, et akti enam ei ole alles. Selles mõttes ei ole kaebajale etteheidetav, et ta soovib asjade äravõtmise ja hävitamise kompenseerimist rahas ja oleks vajalik kasutada muid õiguskaitsevahendeid. Vastustaja ekslikult leidis, et toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudes tuleks algatada vaidemenetlus. Esemete äravõtmise ja hävitamise tõttu, kui selgub, et kõnealune toiming on ebaseaduslik, võis tekkida S.J.il nii varaline kui ka mittevaraline kahju (kaebaja oskas märkida asjade umbkaudse väärtuse). Seega ei ole välistatud, et kaebajal on põhjendatud huvi, kuna ta soovib kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimiseks soovibki kaebaja välja selgitada, kas väidetud kahju on põhjustatud avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes. Kuigi varasemalt on halduskohus leidnud, et S.J.i kahjuhüvitamise nõudel ei oleks eduväljavaateid ja seetõttu puudub kaebajal põhjendatud huvi (HKMS § 10 lg 3) ja kohus jättis otsusega S.J. kaebuse rahuldamata, nähtub käesolevalt, et kaebajal on kaebeõigus. Kohus nimetab siinkohal ära ka Tallinna Ringkonnakohtu 13.09.10 a määruse (tlk 141-143 nr 3-09-2529 I kd) seisukohad ja selgitused p-is
2. Ringkonnakohus selgitab, et kaebaja vaidlustab käskkirja nr 60, millega kehtestati Tallinna Vanglas keelatud ainete ja asjade loetelu. Riigikohtu erikogu on 20.12.01 lahendites nr 3-3-1-8-01 ja nr 3-3-1-15-01 leidnud, et õigusvastaste kohustuste või keeldude kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi, seega on kaebajal kaebeõigus käskkirja nr 60 vaidlustamiseks. Samuti märkis ringkonnakohus, et ei saa nõustuda seisukohaga, et kaebajal puudub haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi, kuna kaebaja soovib esitada materiaalse kahju hüvitamiseks vanglale nõude. Materiaalne kahju seisneb kaebajalt äravõetud ja hävitatud esemete väärtuses. Halduskohus on asunud ebaõigesti tulevikus esitatava kahjuhüvitise nõude põhjendatust kontrollima. Seda , kas tulevikus esitatav kahjuhüvitamise kaebus on põhjendatud, saab hinnata alles selle kaebuse menetlemise käigus. Käesoleval juhul saaks tugineda kahju hüvitamise nõude perspektiivikusele vaid juhul, kui sellise kaebuse perspektiivitus oleks ilmselge. Antud juhul see nii ei ole.
3. Ringkonnakohus on kaebajale varasemalt selgitanud, et haldusakti tühistamine tähendab haldusakti kehtetuks tunnistamist tagasiulatuvalt algusest peale, käesoleva juhtumi puhul alates
4. augustist
5. a. Kohtul ei ole pädevust tunnistada haldusakte kehtetuks edasiulatuvalt, s.o alates
6. märtsist
7. a, nagu seda oli soovinud kaebaja. Haldusakti ei saa tühiseks tunnistada, küll aga saab tuvastada haldusakti tühisuse. Tühine haldusakt on kehtetu algusest peale. Haldusakti tühisuse tuvastamise taotlust ei ole kaebaja kohtule esitanud ja sellist taotlust ei ole kohus ka tagastanud. Ringkonnakohus selgitas, et haldusakt on tühine, kui sellel esinevad HMS § 63 lg-s 2 märgitud tunnused. Haldusakti vastuolu õigustloova aktiga (nt seadus või määrus) haldusakti kehtivust ei mõjuta. Ringkonnakohus selgitas, et kohtutoimikust nähtub (II kd tl 151-152), et Tallinna Vangla direktori
8. augusti
9. a käskkiri nr 60 on tunnistatud Tallinna Vangla direktori
10. septembri
11. a käskkirja nr 80 p11 3-09-2529 ga 6 kehtetuks
12. septembrist 2010, seega juba enne kaebaja poolt tühistamistaotlusega kohtusse pöördumist; asjaolule, et vaidlustatud käskkiri ei kehti, on tähelepanu juhtinud ka vastustaja oma
13. oktoobri
14. a vastuses (II kd tl 149-150). Kohus ei saa tühistada haldusakti, mis ei kehti. Kaebaja kinnitas käesolevalt soovi lahendada õigusvastsuse tuvastamise kaebus, kuna temal on põhjendatud huvi esitada kahjunõue; käskkirja ei saaks enam tühistada, kuna ta on tunnistatud kehtetuks. Seega lahendab kohus kaebaja kaebuse ja kontrollib, kas S.J.ile postiga saadetud maksikirjas olnud toiduained ja vitamiinid kuulusid äravõtmisele ja hävitamisele käskkirja nr 60 kehtivuse ajal ja kas käskkiri nr 60 on õiguspärane.
15. Tallinna Vangla direktor keelas 24.08.2009 käskkirjaga nr 60 Tallinna Vanglas viibivatel kinni peetavatel isikutel alljärgnevate esemete ja ainete omamise vanglas: p 1.1: toidu- ja maitseained, taimsed tooted, vedelad ja pulbrilised ained ning tubakatooted, mis ei ole vanglateenistuse poolt väljastatud või vanglas olevast kauplusest ostetud, kusjuures vedelad ained hõlmavad geele, pastasid, kosmeetilisi vedelikke, vedelaid ja kuivi segusid ning survestatud mahutite sisu; p 1.2: ravimid, välja arvatud vanglateenistuse tervishoiutöötaja ettekirjutusel. Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkiri nr 60 on õigusvastane. Nähtuvalt erinevatel aegadel antud seletustest ei nõustu kaebaja, et käskkiri on antud pädevusnõudeid järgides, samuti peab ta rakendatud meedet ebaproportsionaalseks. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et kui direktoril puudus pädevus anda käskkirja nr 60, siis ei saanud kaebajalt asju ära võtta ja neid hävitada. Tallinna vangla direktor on hiljem, arvates 28.10.09 oma käskkirja nr 60 muutnud teise käskkirjaga nii, et lisandus keelatud esemete loetellu ka muid esemeid (p 1.
16. raadiod ja televiisorid jne; p 1.4 ajalehed ja kirjandus jne; p 1.5 riideesemed jms), mis käesolevat kaebust ei puuduta, kuna kaebajalt ei võetud ära selliseid asju.
17. Kohus nõustub, et Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkiri nr 60 piirab Tallinna Vanglas viibiva kinnipeetava õigusi, st ka kaebaja õigusi, kuna ta sätestab täiendavad tingimused ainete/asjade/toiduainete saamiseks vanglas. Piirangud on lubatud, kui õiguste piiramiseks esineb legitiimne eesmärk ja piiramine on proportsionaalne. Kohus selgitab koheselt, et õiguste kasutamisele piirangute seadmine ei tähenda juba isiku subjektiivsete õiguste rikkumist. Kui vangla direktor oli pädev piiranguid seadma, siis tuli kaebajal käskkirja nõuetega arvestada. Käskkirja nr 60 õigusvastasust saab kohus kontrollida kaebaja õigusi puudutavas osas ja asjas kogutud materjalidest nähtub, et kaebajale saadetud maksikirjaga saabunud asjad võeti ära ja hävitati. Viidatud käskkiri oli 15.09.2009 asjade äravõtmise kui toimingu õiguslikuks aluseks.
18. Kohus leiab, et vaidlustatud käskkirja on andnud seadusest tuleneva volitusnormi alusel selleks pädev haldusorgan. Kuna

§ 97

lg 1 kohaselt avatakse ametniku poolt vahistatu juuresolekul kirjad ja sealt võetakse ära esemed, mille omamine vanglas on sisekorraeeskirjadega keelatud, siis on kaebaja õigesti märkinud, et

§ 15

lg 2 kohaselt tuleb ära võtta vanglas keelatud asjad, kuid kaebaja jätab tähelepanuta, et

§ 15

lg 2 ei esita asjade loetelu, vaid märgib 12 3-09-2529 alused, millest lähtudes saab keelata aineid ja esemeid, kui need vastavad lg-s 2 toodud kriteeriumidele.

§ 15

lg 4 märgib, et vanglateenistus võib täiendavalt keelata aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus.

§ 15

lg 3 sätestab volitusnormi justiitsministrile kehtestada kinnises- või avavanglas kinnipeetavatele keelatud asjade loetelu. Käskkiri nr 60 on antud välja

§ 15lg 4 ja justiitsministri 06.12.01.a.

määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p 7 alusel.

§ 15

lg 2 sätestab kriteeriumid keelatud esemete ja ainete määratlemiseks.

§ 15

lg 4 näeb ette, et vanglateenistus võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad

§ 15lg-s 2 sätestatud tingimustele.

Viidatud norm annab aluse loetelus mittesisalduvate ainete ja esemete keelamiseks, kui need vastavad eeltoodud kriteeriumidele. Üldkorralduse andmine on vangla direktori pädevuses ja vangla direktor ongi antud juhul realiseerinud viidatud normidest tulenevat õigust, kui keelas esemete ja ainete omamise, mis ei ole saadud teatud viisil, lähtudes sealjuures

§ 15lg 2 tingimustest.

Seega on kaebaja ekslikult arvanud, et

§ 15

lg 4 seab direktori tegevusele piirangu, mistõttu ei saanud direktor oma käskkirjaga keelata aineid ja esemeid, kuna nähtub, et ta sai täiendavalt keelata ainete ja esemete edastamist kaebajale. Samaaegselt saab justiitsminister kehtestada keelatud asjade loetelu. Vastavalt ongi justiitsminister määrusega nr 72 kehtestanud Vangla sisekorraeeskirja (edaspidiselt VSKE) ja selle § 64 .1 kohaselt keelatud esemete ja ainete loetelu. VSKE § 65 märgib ära ka keelatud esemetega toimimise; vastavalt § 63 lg 1 p 5 toit hävitatakse.

§ 68

lg 2 võimaldab vanglateenistuse ametniku poolt läbiotsimisel leitud keelatud esemed ja ained ära võtta ning need realiseeritakse või hävitatakse. VSKE § 74.1 kohaselt võib saata vanglasse riideesemeid, kirjatarbeid, raamatuid, fotosid jne, st mis on kinni peetavale isikule esmavajalik. Kirjavahetuse ja paki saamine on reguleeritud erinevalt.

§ 96

lg 1 rõhutab õigust kirjavahetusele,

§ 98

lg 1 märgitakse ära pakisaamise õigus ja et vangla teenistujal on õigus mitte anda üle neid asju, mille omamine vanglas on keelatud. Postiseadus või muud postiteenust reguleerivad sätted ei määra ega reguleeri neid küsimusi, mis on seaduse kohaselt vangla ja justiitsministri pädevuses. Vaidlust ei ole küsimuses, et ei avata kirju, mis nimetatud

§ 97

lg 3 ning et muud kirjad avatakse ja nagu nähtus, siis seaduse kohaselt avab need vanglateenistuja. Kuna kaebaja saabunud kiri kuulus avamisele, siis avamisele kuuluvast kirjast ei edastata neid esemed ja ained, mis vanglas edastamisele ei kuulu. Vanglas edastamiseks ei kuulu asjad ja esemed, mis on keelatud seaduse, VSKE ja ka vangla direktori käskkirjaga nr 60 sätestatud esemed ja asjad. Postiseaduse kohaselt on pisipakk ehk maksikiri kirjasaadetis, millega saab edastada nii suuremaid ja raskemaid paberkandjaid ja esemeid ja seal määratletakse, missugused mõõtmed vms tingimused peavad olema täidetud, et pakki saaks saata, kuid ei kontrollita ega seata tingimusi selles mõttes, milline on selle saadetise sisu ja kas need saadetavad asjad on vanglas keelatud või mitte. Seega kontrollitakse selle sisu vanglas ja kui tegemist on asjaga, mida vanglas kehtivad eeskirjad ei luba edastada, siis neid asju üle ei anta.

§ 97

lg 1 nimetatud vangla sisekorraeeskirjadele viitamisel ei saa tugineda üksnes VSKE, vaid arvestada tuleb ka kehtivaid norme

§ 15lg 4 alusel.

Märgitud norm ega ükski muu õigusnorm ei sätesta piirangut, et ei saaks vanglas keelata esemeid või asju lähtuvalt nende saamise viisist. Kui asjad saabuvad maksikirjadega, siis võib neid asju vanglas keelata ja jätta nad adressaadile üle andmata. „Vangla sisekorraeeskirja“ kehtestab Justiitsminister ja eeltoodust nähtus, miks kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et üksnes

§ 15

lg 2 võiks keelata teatud asjade omamist.

§ 15lg 4 on vajalik vangla tegevuse efektiivseks ja paindlikuks reguleerimiseks.

13 3-09-2529 Kohus ei saa kokkuvõttes nõustuda kaebuse esitajaga seisukohtadega, justkui puuduks vangla direktoril pädevus keelata täiendavalt aineid ja esemeid vanglas. Käskkirja andmise õigus vanglas on direktoril vastavalt Tallinna Vangla põhimäärusele (§ 3 lg 2 p 7) ja need on kohustuslikud nii vangla teenistujatele kui ka kinni peetavatele isikutele ja vahistatutele. Kaebaja erinevad seisukohad sellest, et põhimääruseid ei kehtestata vanglatele või et põhimäärusega ei saa panna kohustusi kinni peetavatele isikutele, ei ole asjakohased. Tallinna Vangla põhimäärus on kehtiv ja pädev märkima, kuidas korraldatakse vangla töö ja kuna direktor võib anda pädevuse piires käskkirju, mis on kohustuslikud, siis ta andiski välja üldkorralduse. Üldkorraldus on kehtiva õigusega kooskõlas ja vastab vorminõuetele ja kaalutlusreeglitele, piirangud on ka põhjendatud. PS § 13 lg 2 kohaselt seadus kaitseb igaühte riigi omavoli eest ning norm, mille sätestab

§ 15lg 4 on piisavalt selge.

Kui käskkiri kehtis, siis ka asjade äravõtmise toimingu tegemine ei ole vastuolus õigusnormiga. 19. Kohus ei nõustu kaebaja järeldustega, et ei ole võimalik aru saada, mida käskkirjaga reguleeritakse või mis on selle põhistused. Vastupidiselt nähtub, et vangla direktor on käskkirjas näidanud iga selle punkti juures selle andmise põhjendused. Kohus leiab, et käskkiri on asjakohaselt motiveeritud. Kokkuvõttes nähtus, et kaebaja on käskkirjast sisuliselt aru saanud, vastavalt ei oskaks ta esitada nende sisu analüüsi. Ka on kaebaja aru saanud, et esemete keelamine on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks, kuna nende läbiotsimine on raskendatud või teatud juhtudel teostamatu. Põhimõtteliselt on kaebaja ise nõustunud, et keelatud aine sattumine vangla territooriumile seab otseselt ohtu vangla julgeoleku. Kaebaja on valesti käsitlenud asjaolusid, kui leiab, et antud juhul ei ole vangla direktor tegutsenud kooskõlas postisaadetisi reguleerivate normidega, kuna antud juhul nähtub, et maksikirja saatmist ei keelata ja see ei ole olnud ka käskkirja eesmärgiks. Ka ei ole käskkirjast võimalik välja lugeda, et see piiraks kirjavahetust või siis maksikirjade saatmist, seega ei saa tõusetuda küsimust

§ 15

lg 4 vastavusest Põhiseaduse normidele, kuna vangla direktori käskkiri ei sea lisapiiranguid kinnipeetava kirjavahetusele ja maksikirjade saatmisele. Kuna Tallinna vangla direktori vaidlustatud käskkiri ei reguleeri kinnipeetava kirjavahetust, maksikirjade saatmist ja saamist, siis ei ole võimalik vastuolu posti saatmist reguleerivate normidega. Seega nähtub kokkuvõtteks, et asjakohased õigusnormid on tehtud ka viidetes ning kohus ei nõustu kaebajaga, et vangla selgitused on teistsugused või kuidagi puudulikud. Kokkuvõttes leiab kohus, et käskkiri tugineb kehtivale õigusele,

§ 15

lg 4 ja VSKE § 11 annavad vangla direktorile pädevuse ja volituse keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad

§ 15

lg-s 2 sätestatud tingimustele.

§ 15

lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Vanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu on

§ 15

lg 3 alusel kehtestatud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) §-s 641.

§ 15

lg 4 näeb ette, et vanglateenistus võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad

§ 15lg-s 2 sätestatud tingimustele.

VSKE § 11 kohaselt on

§ 15lg-s 4 sätestatud otsuse tegemine vangla direktori pädevuses.

Justiitsministri määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 11 kohaselt on

§ 15lõikes 4 sätestatud otsuse tegemine vangla direktori pädevuses.

Käesolevalt ongi käskkirja andnud vangla direktor ning selleks on olemas ka volitusnorm. Seega haldusaktist nähtub, kes on selle akti andja, samuti kes on selle alusel õigustatud ja kohustatud isikuteks, missugused on nende õiguste ja kohustustuste sisu. Haldusakt on kirjalikult vormistatud, 14 3-09-2529 selles on esitatud akti andmise õiguslikud ja faktilised põhjendused, seega tuleb asuda seisukohale, et haldusakt on formaalselt õiguspärane. Kaebaja on lisaks püstitanud ka käskkirja proportsionaalsuse küsimuse, mida kohus käsitleb alljärgnevalt.

1. Vaidlustatud käskkirja nr 60 proportsionaalsuse küsimus. Vangla on kaebajale selgitanud õigesti, et käskkirja kohaselt on keelu ehk õiguste piiramise eesmärk tagada vangla julgeolek. Vastavalt on märgitud ka vaidlusaluses käskkirjas. Kohus siinkohal ei korda üle vangla käskkirjas esitatud põhjendusi, vaid märgib, et need ei ole asjakohatud (rumalad jne, nagu seda märgib kaebaja). Keelatud esemete saabumine vanglasse postipakkide ja kirjadega ei ole välistatud ning kui sellised ained/esemed satuvad vanglasse, siis kahtlemata ei täida vangla oma eesmärke õiguskorra kaitsmisel. Asjade/ainete keelamine võimaldab saavutada püstitatud eesmärke tõhusamalt, st vangla julgeoleku huvides keelatud asjade/ainete levik väheneb. Seega on tegemist sobiva meetmega. Kuna kaebaja leidis, et on võimalik keelatud asju/ aineid avastada muude meetmetega, siis nähtub kohtule, et põhjalikud ja ulatuslikud läbiotsimised on kõll põhiprintsiibis võimalikud, et saavutada eesmärk, kuid seda saaks saavutada vaid senisest oluliselt suuremate ressursside kasutusele võtmisega, mis aga seaks ohtu vangla põhiülesannete täitmise. Vangla peab tagama õiguskorra kaitsmisel tema ette püstitatud ülesanded, kinnipeetava suunamise õiguskuulekale käitumisele, tingimuste loomisele kriminaalmenetluse takistamatuks läbiviimiseks. Kui vangla hakkaks kulutama olemasolevat ressurssi kirjade/pakkide läbiotsimisele, siis toimuks see teiste järelevalve ülesannete ja julgeoleku tagamise eesmärkide arvelt. Riigil ei oleks proportsionaalne ega põhjendatud suurendada oluliselt ja märkimisväärselt vanglateenistujate arvu või näiteks läbiotsimiseks vajalikku tehnikat jms, mida kaebaja oskas nimetada (narkokoerad). Kui keelata asjade/ainete saatmine vanglasse, siis on võimalik saavutada vangla taotletav eesmärk julgeoleku huvides. Kui rakendada põhjalikku läbiotsimist, mis oleks leebem meede, ei oleks sellise tegevuse ressursimahukuse tõttu õigustatud, kui vajaduse saavutamine on võimalik teistmoodi. Kohus leiab, et on saavutatud tasakaal erinevate ühiskondlike hüvede ja põhiõiguste vahel, siis kuuluvad ka kaebaja viidatud vabaduspõhiõigused (PS § 19). Käskkirjas on märgitud ka lisakaalutlused, so tervisekaitse ja hügieeninõuete aspektid, millega võiksid kaasneda PS-ga kaitstud õiguste riived (PS § 28). Proportsionaalsuse hindamisel nn kitsamas mõttes on vajalik kõrvutada riive intensiivsust riivet õigustava põhjuse kaalukusega. Vangla on näidanud võimaluse, kuidas asju saab soetada ka alternatiivselt, mis tagab vangla julgeoleku, st võimaldades külastada vangla kauplust. Isik ei jää ilma võimalusest soetada täiendavalt asju, kui temal on rahalised vahendid. Vabadusõiguste piiramine on võimalik, kuigi see toob kaasa vanglas kinni peetava isikute õiguste riive, kuid kui seda põhjendab oluline avalik huvi ja vangla eesmärk on antud juhul saavutada õiguskorra tagamine ja täita tema ees seisvad esmased ülesanded.
2. Järgnevalt vaatleb kohus legitiimsuse ja proportsionaalsuse küsimust täpsemini lähtudes kaebaja esitatud ja täpsustatud seisukohtadest. Kohus analüüsinud kaebaja seisukohti ja täiendavaid selgitusi leiab, et kaebaja puhul ei esine selliseid erakordseid asjaolusid, mis annaksid aluse pidada vaidlustatud käskkirja ebaproportsionaalseks. Käskkirja nõuded kehtisid kõigile võrdselt ja kuigi kaebaja oli kohtumenetluses veel märkinud, et mõni kinnipeetav sai siiski maksikirjades saadetud keelatud asjad kätte veel ka kuni 05.09.09 kätte, ei avaldanud kaebaja kohtus ühegi konkreetse isiku nime, mille alusel seda väidet kontrollida, kuid antud juhul ei selgita see väide veel käskkirja legitiimsuse ja proportsionaalsuse küsimuses midagi. 15 3-09-2529 Vaidlus tekkis põhjusest, kas tegemist on legitiimse ja proportsionaalse meetmega. Kaebaja püstitas käskkirja osas selle legitiimsuse ja proportsionaalsuse küsimuse, kuid kohtule nähtub, et kaebaja on moonutanud haldusakti tegelikku sisu. Ka ei saa kohus nõustuda kaebajaga, et käskkirjaga soovitakse just tema õigusi piirata, kuna kohtule nähtub, et käskkiri peab tagama kõigile kinnipeetavatele nende subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. Kuna kõigile kinnipeetavatele peab olema tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi, siis käskkiri selliselt ka toimib. Kohus nõustub vastustajaga, et käesolev kaebajat puudutav juhtum, mil S.J.ile jäeti käskkirja nr 60 alusel edastamata toiduained ja vitamiinid, ei too esile selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiksid viidata, et käskkiri ei toimiks või et see õigusvastaselt tooks kaasa kaebaja õiguste täiendavaid piiranguid. Esmalt märgib kohus, et ei saa nõustuda kaebajaga, et käskkirja motiivid on asjakohatud või puudulikud ja kohus eelnevalt juba märkis, miks on tegemist legitiimse haldusaktiga ja kuidas motiveeriti haldusakti ning millest juhinduti proportsionaalsuse küsimuse hindamisel. Vastustaja on lisaks esile toonud, et kohtupraktikas on juba ka leidnud käsitlemist sellise käskkirja andmise legitiimsuse ja proportsionaalsuse küsimused. Vastustaja on analüüsinud proportsionaalsuse nõuete täitmist ja leidnud, et proportsionaalsuse nõude täitmiseks peab rakendatav abinõu olema eesmärgi saavutamiseks kohane, vajalik ja mõõdukas. Abinõu on eesmärgipärane kui see aitab eesmärki saavutada; abinõu on vajalik, kui puudub mõni teine isikut vähemkoormavam meede, mis oleks vähemalt sama efektiivne; mõõdukuse hindamisel tuleb võtta arvesse eesmärgi olulisust, riigi kulutusi ning isikute õiguste riive intensiivsust. Vastustaja on kohtule vastamisel viidanud Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2011 a lahendile haldusasjas nr 3-10-2871 (käskkirja nr 80 peale esitatud kaebuse kohta tehtud otsus), milles kõrgem kohus on analüüsinud keelatud asjadega seotult ka

§ 15lg-ga 4 seotud piirangute vastavust legitiimsuse ja proportsionaalsuse nõuetele.

Kohtulik kontroll ei ole seni tuvastanud, et vangla direktor ei oleks saanud piirata isikute õigusi, kui keelas täiendavalt asjade saatmise vanglasse. Vastuseks kaebajale märgib kohus alljärgnevad momendid. Vangla ei ole väitnud, et käskkirjaga keelatud ainete ja esemete kontrollimine ning neist vangla julgeolekule ohtlike ainete ja esemete avastamine ja eraldamine on absoluutselt võimatu, kuid ta on vastavalt selgitanud, miks vangla tingimustes ei oleks kaebaja soovitud viisil asjade läbiotsimine õigustatud. Kohus ei nõustu kaebajaga, et akti põhjendused ja motivatsioon ei ole tõsiseltvõetavad ja et rikuti kaalutlusõigust. Kohus märgib seotult kaebaja väidetega täiendavalt järgmist. Haldusakt on õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54 lg 1).Eelnevalt nähtus, et käskkirja andis pädev isik ja kehtiva õiguse alusel, kaebaja ei nimetanud vormivigu ja kaebaja esile toodud põhjused motiveerimise või kaalutluste asjakohatusest, ei osutunud õigeteks, ka ei ole haldusakt motiveerimata ega tugine ebaõigetele kaalutlustele. Käskkirjaga ei ole keelatud vanglas loetletud esemete ja ainete omamist, vaid nende omandamine tagatakse vanglateenistuse kontrolli all ja selleks on julgeolekukaalutlused ja isikute tervise kaitsmine. Käskkirjas ongi esitatud põhjendused, millest nähtuvalt on nimetatud keelu eesmärk tagada vangla julgeolek ja kaitsta vangla territooriumil viibivate isikute tervist.

§ 15lg 4 võimaldab vanglateenistusel täiendavalt keelata neid aineid ja esemeid.

Haldusakt nimetab ära ka ohud, millest tulenevalt käskkiri anti, so peamiselt, et vaidlusaluste esemete ja ainetega koos varjatuna või pakenditesse peidetuna võib vanglasse sattuda VSE § 641 loetletud ja 16 3-09-2529 vanglas keelatud esemeid ja aineid; samuti on tegemist toiduainete puhul ohuga, et nende kergesti riknevusest võib kaasneda inimeste tervisele ohtlike bakterite levik vanglas jms. Seega on vangla ning vanglas töötavate, seal viibivate või kinni peetavate isikute julgeoleku suhtes ohuteguriks põhimõtteliselt kõik vanglasse saabuvad kirjad ja pakid, kuna nendes olevad ained ja esemed ei ole soetatud vangla vahendusel ja vanglatöötajate poolt. Kaebuse esitaja on ekslikult arvanud, et kui pakid ja post saabuvad vanglasse ja need seejärel antakse üle vangla töötajate poolt, siis ongi tegemist olukorraga, mil ta on need saanud vangla töötaja kaudu. Kohus siinkohal selgitab, et käskkirjas loetletud esemed ja ained, mille omamise vanglas direktor keelas, peab silmas seda, et pakk/maksikiri komplekteeritakse väljaspool vanglat, selle saatja poolt, seega mitte vanglateenistuja poolt ja sellised saadetised ei pärine ka vangla poest, seega ei ole kinnipeetavale paki saatmisel paki sisu sõltuv mitte vanglateenistuse, vaid paki saatja tegevusest ja sellise paki puhul ei ole asjad, mis seal sees asuvad, soetatud vanglateenistuse poolt või ostetud vanglas olevast kauplusest. Samal ajal on need asjad tõepoolest nt liigitunnuselt vanglas lubatud esemed ja ained, näiteks on nad toiduained. Toiduained kindlustab kaebajale vangla, st kaebaja saab neid aineid, mis soetati vangla poolt. Kui toitu osta vangla kauplusest, siis on see soetatud vangla vahendusel ja kontrolli all. Samamoodi toimib põhimõte ravimite osas, nt vitamiinid. Käskkirja põhjendustest nähtuvalt on nimetatud keelu eesmärk tagada vangla julgeolek ja kaitsta vangla territooriumil viibivate isikute tervist. Toidu ja ravimitega seotud küsimused on eriti olulised tervise aspektist lähtudes. Kahtlemata ei ole kaebaja ega tema lähedaste suhtes selliselt avaldatud arvamust, et need isikud saadavad kaebajale riknenud toitu. Vanglasse saadetakse hulgaliselt pakke ja kui neis on toiduained, ei ole ühelt poolt välistatud, et nende kontrollimise ajal ained ei säili, ka pole välistatud, et ekslikult mõni muu isik mõnele kinnipeetavale saadab säilivustähtaja kaotanud aineid. Käskkiri ei reguleeri üksnes kaebaja elu ja tegevust vaid kõigi vanglas kinni peetavate isikute elukorraldust. Iseenesest on õige, et ainete säilivustähtaegu saab kontrollida, kui saadetises on ained sellises pakendis, millele on säilivustähtaeg ära märgitud. Kaebaja jätab tähelepanuta, et kui sellised pakendid avada, ka siis tekib rida probleeme ja kohustusi, kuidas edasiselt tagada, et pakendis olev säiliks. Kaebajast võib aru saada, et ta leiab, et „vangla turvalisus“ sisuks ja põhjenduseks saab olla olukord, mil turvalisuse ohtu/riski ei saa likvideerida tavalisel viisil ja ta leiab, et tara vangla ümber peab tagama turvalisuse. Kaebaja selline arusaam on siiski ekslik, kuivõrd vanglas kehtiv kord peab tagama nii vangla välise kui ka sisemise turvalisuse ja vangla ümbruse tarastamine on vaid üks osa neist meetmetest, kuidas turvariske maandada. Kaebaja leiab, et vangla poolt esiletoodud põhjus, et nendesse ainetesse saab peita keelatud esemeid, ei ole õigustatud, kuna läbiotsimise teostamine ning keelatud esemete sattumise ennetamine on teenistuja töö ning neil puudub õigus oma tööd kergemaks teha teiste isikute õiguste riivamise arvel. Vangla on kaebajale siinkohal õigesti selgitanud, kuidas ainetesse ja esemetesse saab peita neid aineid, mis on vanglas keelatud ja kuidas nende ainete avastamine on sageli võimatu ka siis, kui töötajad teevad oma tööd ettenähtud korras. Ainete ja asjade suures koguses kontrollimisel võib iga inimene eksida, ka vanglatöötajad ei ole inimlikku eksimise faktorit arvestades erand. Kaebaja peab võimalikuks narkokoerte kasutamist. Vangla on aga selgitanud, et isegi, kui saadetisi kontrollitakse narkootiliste ainete sisalduse suhtes narkokoerte abil, ka siis on tänapäeval võimalik segada aineid nii, et keelatud ained jäävad tuvastamata. Seega nähtub kohtule, et kaebuse esitaja nägemus töötajate töö korraldusest ja narkokoerte kasutamisest kujutab küll alternatiivset võimalust, kuid vangla on lisaks ka selgitanud õigustatult, et lisaressursside kasutamine ei pruugi ikkagi tagada soovitud tulemust, pealegi on pädev isik hindama nii vanglas valitsevat olukorda, selle turvariske ja tarvitusele võetud abinõude vajalikkust ning asjakohasust vangla direktor. 17 3-09-2529 Kuigi kaebaja oli veel märkinud, et ta palub teha järelepärimine tolli ning lisada akt, millistest toiduainetest ei suuda koerad tuvastada narkootikume, on selline soov asjakohatu, kuna vangla põhjenduste asjakohasust ja õiguspärasust saab kohus kontrollida kaebaja kaebuse alusel ja haldusaktis toodu alusel, sj saab üksnes kohus kontrollida, kas käskkiri on vastuolus või kooskõlas HMS § -ga 4 (kaalutlusõigus). Veel märgib kaebaja, et keelatud esemeteks/aineteks võivad kaebaja arvates olla üksikud esemed ja need võivad olla keelatud konkreetsetele isikutele, kuna muidu on tegemist kollektiivse karistusega kellegi teise rikkumise eest, kuid kohus juba eelnevalt selgitas, et pakkide/kirjade saatjad on erinevate käitumismallidega, isikute käitumine ja hoolsuskohustuse täitmine on sagedasti prognoosimatu, käskkiri ei reguleeri üksnes kaebaja elukorraldust. Vanglas on reguleeritud eraldi ka juhtumid, mil kehtivad piirangud sõltuvalt isiku käitumisest, nt süüteo toimepanemisel kartserikaristuse viibimise ajal on teatud asjad keelatud nt kartserikambris. Kui vanglas kinnipeetavad isikud ei saa oma elukorralduse organiseerimisel väljastpoolt vanglat aineid, siis on tagatud, et sellised ained vanglas ei levi. Tingimused, missugused asjad ja ained on vanglas keelatud ja kellel on õigus keelata täiendavalt asjade /esemete lubamist vanglas, on reguleeritud õigusnormidega ja kooskõlas kehtiva õiguse ning kui norme ja kehtivat korda rakendatakse kõigi kinnipeetavate isikute suhtes ühetaoliselt, siis on tagatud korra toimimine ja järgimine, sj iga isik saab ette prognoosida, mis vanglas on lubatud ja kuidas käituda. Seega ei ole tegemist nn kollektiivse karistamisega, kui kehtestati täiendavalt asjade saamine. Asjade ja ainete lubamine või keelamine vanglas ei kujuta karistamist teise isiku rikkumise eest, seega ka mitte kollektiivset karistamist. Vanglas on sj reguleeritud eraldi ka need juhtumid, mil asjad/ained keelatakse konkreetsetele isikutele. Kaebaja leiab, et käskkirjaga suunatakse teda soetama asju vangla poest ja see on tehtud tahtega allutada teda vangla survele. Kohus leiab, et kaebaja selline arutlus on asjakohatu ja ebaloogiline, kuivõrd käskkiri on antud välja silmas pidades piirangute kehtestamise vajadust kõigile kinnipeetavatele, seega ei saanud vangla kuidagi planeerida, et mingitel kindlatel ajahetkedel avaldab see mõju kaebaja olukorrale rohkem ja mingitel vähem. Kohus leiab, et käskkirjas esitatud põhjendused on asjakohased ning õigustavad ettenähtud piirangute kehtestamist vangla julgeoleku tagamiseks, kuivõrd selliste toodete läbiotsimine on raskendatud või mõnel juhul teostamatu. Käskkirjas on nimetatud neid aineid ja esemeid, mis on vajalikud kinnipeetavale vanglas või mis on samal ajal nt müügil vangla poes, kuid eelnevast nähtus, et

§ 15

lg 4 võimaldab vanglateenistusel täiendavalt keelata neid aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid mis ohustavad inimese julgeolekut. Kohus ei nõustu kaebajaga, et justiitsministri määruse ja vangla käskkirja regulatsioon kattuvad ja selliselt puuduks vajadus määruse ja käskkirja regulatsiooni järgi. Eelnevast nähtus, et direktori käskkiri hõlmab täiendavaid keelde. Direktoril on pädevus kontrollida ja prognoosida neid ohte, mis on seletatav eesmärgiga tagada vangla julgeolek, kaitsta vangla territooriumil viibivate isikute tervist. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on selgitanud 06.03.2002 otsuses nr 34-1-1-02 (p 15), et proportsionaalne on abinõu, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid, samuti erinevusi riigi kulutustes. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt eesmärgi tähtsust. 18 3-09-2529 Kuna vangla direktori kehtestatud piirangute seadmisel nimetanud ka lisavajadusi, siis nähtub kohtule, et õiguskorra ja inimeste tervise kaitset ei saa kuidagi pidada vähetähtsaks ja mittevajalikuks ka vangla tingimustes. Käskkirjas nimetatud esemete ja ainete vanglasse saabumise viisist (postiga) lähtuv oht vangla julgeolekule on reaalne ja tajutav, vangla töötajatel on pikaajaline kogemus ja asjaolu, et varem oli lubatud pakke saata, ei vii järelduseni, et tekkis olukorra muutumisest vajadus reguleerida asju teistmoodi. Vastavalt ongi kogemuse põhjal ja asjaolust, et postisaadetisi saabub palju, vastustaja selgitanud, et praktikas on postisaadetised levinuimaks viisiks keelatud ainete ja esemete kinnipeetavatele isikutele toimetamiseks ja nende sisu kontrollimine on praktiliselt tavapärasel viisil vaatluse teel võimatu. Kuna tegemist on selliste esemete ja ainetega, mille sisse või juurde on võimalik peita vanglas keelatud esemed ja ained (VSKE § 641 tähenduses), siis võeti rakendusele täiendavad abinõud. Toiduainete, vedelike ja tubakatoodete seest ei ole võimalik kiiresti ega operatiivselt keelatud aineid ja esemeid avastada, samuti võivad edastatud toiduained rikneda. Vangla on seejuures arvestanud, et samal ajal on vanglas viibivatele isikutele tagatud, et vanglas vajalikud asjad, esemed, ained on neile kättesaadavad muul viisil, st vangla vahendusel. Kohus juba vastas kaebajale, et tervist ohustavaks võivad muutuda saadetud ravimid, vitamiinid, toiduained jms ka siis, kui nad on pakendatud, kuivõrd neil ainetel on säilivustähtajad ning ei saa välistada, et juba saatmisel võib esineda olukord, et saatmise ajal on aine säilivustähtaeg saatja poolt nt mingil põhjusel jäänud kontrollimata, mis tähendab, et aine võib olla ületanud säilitustähtaja ja selliselt on see minetanud kõlblikkuse. Kergesti riknevad tooted ohustavad vangla territooriumil viibivate isikute tervist ka iseenesest, kuivõrd kirjad nende saabumisel ei jõua koheselt adressaadini, eelnevalt toimub nende läbivaatus. Suure kirjade hulga läbivaatamine ei ole koheselt ja üheaegselt võimalik, vastavalt ongi VSKE § 50 lg 1 sätestanud, et kirjade läbivaatamiseks on vanglal aega seitse tööpäeva, ka märgitud ajavahemik võib mõjutada kiiresti riknevate ainete säilivust ja kõlblikkust. Pakendite avamine ei võimalda neid enam sulgeda samal viisil, see tähendab nt vaakumpakendite korral ei saa vanglalt nõuda tehnoloogiliste seadmete soetamist, et erinevaid pakendeid samal viisil sulgeda. Ka ei ole võimalik tagada, et pakendatud toidu avamisel ja selle järgselt ei satuks sinna nt baktereid, mille avastamine samuti ei ole tavapärasel viisil võimalik. Käskkirjas on selle andmise vajadust põhjendatud lähtudes vangla pikaajalisest kogemusest ratsionaalsete argumentidega ja kohus leiab, et neid põhistusi ei saa pidada asjakohatuteks või otsituteks. Seetõttu ei oma määravat tähtsust kaebaja märgitud asjaolu, et vanglateenistus peab niikuinii kõik vanglasse saabunud postisaadetised

§ 29

lg 1 ja VSE § 50 lg 1 kohaselt üle kontrollima, et vältida nende kaudu keelatud esemete ja ainete vanglasse sattumist või et töötajad ei viitsi tööd teha ja käskkiri on selle tõttu antud egoistlikel kaalutlustel. Tegemist ei ole olukorraga, mil töötajad ei soovi oma tööülesandeid täita või et puuduks vajadus tagada kõigi julgeolek, kui tõkestatakse vanglasse keelatud asjade/ainete sattumine. Eelnevast nähtus, et vangla direktori käskkirja p-ga 1.1 kehtestatud abinõu kinni peetavatele isikutele kehtestatud keeld omandada toidu- ja maitseaineid, taimseid tooteid, vedelaid ja pulbrilisi aineid ning tubakatooteid muul viisil kui vangla vahendusel aitab taotletava eesmärgi saavutamisele kaasa, st on sobiv, sest see piirang vaieldamatult takistab keelatud esemete ja ainete posti teel vanglasse saabumist. Pakkide ja kirjade läbiotsimine nõuaks suuri lisaressursse, samas ei ole välistatud inimlik eksimus kontrolli teostamisel. Kui on selline oht ja võimalus, siis piirangute kehtestamise eesmärki ei ole sama efektiivselt võimalik mõistlikult saavutada, st isiku jaoks vähem koormaval viisil. Kaebaja soov kasutada nt narkokoeri või panna sisuliselt töötajad saabunud pakke avama, neid uuesti komplekteerima 19 3-09-2529 ja pakendama või tagama veelkord järelkontrolli, et kõik see oleks ka peale neid operatsioone nt bakterivaba, vajaks märkimisväärseid lisaressursse. Lisaks inimtööjõule või veel mingi spetsiaalse tehnika soetamisele, narkokoerte kasvatamisele ja koolitamisele tekiks hulgaliselt neid lisakohustusi, mis takistaksid vanglal täitmast oma põhikohustusi. Vangla on kohustatud tema käsutuses olevaid ressursse (tööjõud, finantsvahendid) kasutama otstarbekalt ja säästlikult ning arvestada tuleb sellega, et vanglateenistus ei saa jätta täitmata ka muid temale seadusega pandud vangla funktsioneerimiseks vajalikke esmaseid ja hädavajalikke kohustusi. Käskkirjas loetletud osade ainete ja esemete iseloomust tulenevalt nt pulbriliste ainete või vedelike korral nende koostise ja muude omaduste tõttu oleks see aga eriliselt raskendatud ka siis, kui kasutataks narkokoeri. Ka ei ole võimalik juhul, kui vangla nt avab vaakumpakendi, tagada enam selle säilivust ja vanglal tuleks kanda suuri kulutusi läbivaatamata postisaadetiste ladustamiseks neis sisalduvate võimalike toodete säilivust tagavates tingimustes. Vangla poolt avatud ja ümberpakendatud ainete puhul kaasneks ka vangla kohustus tagada säilivus ja ranged hügieeninõuded, mis omakorda selgitab, et praktiliselt võimatuks osutuks omakorda hilisemalt välja selgitada, kas see ka tegelikult tagati ehk kohtule nähtub, kuidas lisanduks hulgaliselt selliseid lisaprobleeme, mis viitab kokkuvõtteks, et muude vahenditega tõhusamat tulemust ei saavutaks ja millega kaebaja ise arvestada ei oska. Kuna rakendatud piirangute vajalikkuse hindamisel saab ja tuleb arvesse võtta ka eeldatavaid kulutusi võimalike alternatiivsete meetmete rakendamisele, siis on ilmne, et vaidlusaluse käskkirjaga keelatud ainete ja esemete lubamise korral nende suhtes põhjaliku lauskontrolli läbiviimisele tehtavad kulutused ületavad oluliselt valitud abinõuga seotud kulutusi. Seega on konkreetsel juhul valitud abinõu kohtu hinnangul vajalik ja mitte vastupidi. Mõõdukuse küsimus. Kuna kinni peetavate isikute põhiõigustesse ei sekkuta suuremas ulatuses ega suurema intensiivsusega, kui seda õigustab taotletava eesmärgi tähtsus, siis on täidetud ka mõõdukuse nõue. Kui lähtuda taas kaebaja olukorrast, siis nähtub, et kaebuse esitaja märkis, et temale keelatakse vanglas toit, mis aga on igas muus Euroopa vanglas tagatud ja ei saa keelata toidu/vitamiinide saatmist vanglasse. Tegelikkuses on aga kaebajale tagatud vanglas toit ja vitamiinid, seega ei erine kaebaja olukord Eesti vanglas muudest vanglatest. Kinnipeetavatele on vanglas tagatud toitlustamine juba lähtudes seadusest, vastavalt sätestabki

§ 47toitlustamise kohustuse.

Toitlustamise tagamisel muuhulgas arvestatakse ka isiku vitamiinivajadusega. Seadusega on tagatud vanglas isikule ka hädapärased hügieenitarbed, vajalikud ravimid, samuti võimalus teha vajaduse korral sisseoste vangla kaupluses (

§ 48

). Kinnipeetavate toitlustamisega seonduv on reguleeritud

§ 47

. Selle esimeses lõikes on kehtestatud, et kinnipeetava toitlustamine korraldatakse vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja elutegevuseks vajalikku toidutarvet silmas pidades ning see peab vastama toiduhügieeni nõuetele ja olema korrapärane. Kohus selgitab täpsustavalt, et ka toidunormid seatakse mitte vangla poolt, vaid eriala spetsialistide väljatöötatud nõudeid silmas pidades. Nii lähtutakse toitlustamisel Sotsiaalministri 31.12.2002 määrusega nr 150 kehtestatud toidunormidest. Seega tagab juba

§ 47

lg 1 järgimine, et toitlustamine korraldatakse vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Seega saab kindlalt eeldada, et arvestatud on vajaliku vitamiinide saamisega, kuna juhul, kui tervise huvides on vajalik veel lisaaineid, määrab need vanglas arst, kes jälgib terviseseisundit. Ka on muude normide kaudu reguleeritud erinevate asjade saamine ja tagamine vanglas. Nii on nt Tallinna Vanglas sisse seatud kord, kuidas on tagatud lisahügieenipaki andmine. Vajalike elementaarsete hügieenivahendite olemasolu peab vangla tagama neile kinnipeetavatele, kellel ei ole piisavalt raha, et neid endale vangla kauplusest osta. Samasugune nõue tuleneb Rec

§ 48

lg 1 kohaselt kuni 20% sisseostuhinnast kõrgemad), ei tähenda see, et kedagi soovitakse karistada, vaid hind kujuneb sõltumata soovist teha kellegi suhtes takistusi külastada vangla poodi. Võimalik, et kokkuvõttes koos paki saatmise kulutustega on sama asja hind ka pakiga saatmisel samasugune, mis vangla kaupluses. Kuna sisseostude tegemise võimalus kaupluse olemasolul siiski ei puudu, ka ei ole hinnad sedavõrd kõrged, et muudaksid sisseostude tegemise sisuliselt võimatuks, siis nähtub, et vanglas on arvestatud alternatiividega, mis erinevaid olukordi leevendavad. Vangla ei saaks sellest käskkirjast tulenevalt jätta kaebajat ilma toiduainete, ravimite, vitamiinide saamise õiguseta. Rakendatud abinõu saab pidada mõõdukaks, sest see ei piira isiku õigusi ülemäära. Kaebaja leiab veel, et käskkiri nr 60 riivab ka kolmandate isikute (kaebaja ema ja abikaasa jne) õigusi, kuna nimetatud isikud ei saa saata kaebajale eluliselt vajalikke asju. Rikutud on kaebaja abikaasa õigust saata pakki vastavalt postiseadusele. Kohus siinkohal märgib, et kaebaja saab kaitsta kohtus enda subjektiivseid õigusi, mitte kolmandate isikute õigusi. Kohus juba eelnevalt märkis, et posti tegevust reguleerivad õigusnormid ei käsi ega keela pakisaatmist, milliseid pakke saab saata Tallinna vanglasse, reguleerib Vangistusseadus ja selle alusel kehtestatud normid.

§ 28

sätestab kinnipeetava õiguse kirjavahetusele ja kaebaja põhiseaduslikke õigusi ei rikuta. Kaebaja nimetas veel infovabaduse rikkumist, kuid eelnevast nähtus, et kirjade saatmine ja infovabadus ei ole regulatsiooni esemeks, kirjade saatmine on lubatud ja seda ei piirata. Veel märgib kaebaja, et lisaks teotavad need piirangud kaebaja ning nende isikute (kaebaja abikaasa ja ema), kes võivad kaebajale pakki (kuni 2 kg) saata ausat nime. Kohus kaebajaga ei nõustu, kuivõrd need isikud ei ole kohtule kaebust esitanud, samas nähtus, et piirangud on õiguspärased, nende reguleerimise eesmärk ei seondu kolmandate isikute õiguste ja kohustustega, veel vähem on selliselt seatud kahtluse alla kaebaja abikaasa või tema ema aus nimi. Ka ei teotata selliselt kaebaja nime. Kaebajat ega tema lähedasi ei ole süüdistatud keelatud asjade/ainete vanglasse toomises. Käskkiri ei ole vastuolus

§ 41

lg 2, kuna piirangud on vanglas vajalikud ja ei moonuta seaduses sätestatud teisi õigusi ja vabadusi ning ei riku kellegi inimväärikust. Põhimõtteliselt ei ole vaidlust selle üle, et julgeoleku tagamine vanglas on vajalik ning selle julgeoleku tagamiseks on oluline, et kinni peetavate isikute käsutusse ei satuks selliseid esemeid ja aineid, mis julgeolekut ohustada võivad. Ka kaebaja vajab vangla tingimustes kaitset, seega ei ole mõistlik nõuda, et vangla direktor jätaks tähelepanuta postisaadetistega seotud küsimused, kui neist on tekkinud vangla julgeolekule reaalne oht. Vaidlustatud käskkirjaga ei ole piiratud kinnipeetavate kirjavahetuse õigust, vaid üksnes posti teel saadetavate esemete ja ainete ringi.

§ 28

sätestab kinnipeetava õiguse kirjavahetusele, kuid see ei tähenda, et lubatud peaks olema kõikvõimalike esemete ja ainete posti teel saamine, kuna antud juhul nähtus, et piirangud on vajalikud. Kohus ei nõustu kaebajaga, et käskkirja andmisega või sellega seatud piirangud on vastuolus EL õigusega. 21 3-09-2529 Kaebaja viitab Euroopa Vanglareeglistiku Rec

ja VSKE kaudu. Veel leiab kaebaja, et kui käskkiri nr 60 andmisel ja teatavaks tegemisel rikuti HMS § 54,55, 56, 61,62, 63 norme, siis polegi neid asju „ära võetud“, vaid need „võeti jõuga“, käskkiri ei oma kaebaja suhtes õiguslikke tagajärgi, seega on ka toiming õigusvastane (HMS § 60, 61). Tlk 210 I kd märkis kaebaja, et asju talle ei antud, „avades kirja ütles, et on asjad, aga need on hävitatud“, „kollasel lehel teatas seda kontrolör, oli kohe näha, et need asjad on hävitatud (nii ütles kontrolör)“; samas nähtub, et kaebaja väitel ütles kontrolör, mis asjad seal on. 22 3-09-2529 Tlk 244 I kd selgitas kaebaja, et temale „näidati ja tehti maksikiri lahti suletud kambri kaudu, läbi luugi, hävitati mu silme ees“, sellega avaldati psüühilist survet. Kaebaja märgib, et 15.09.09 üleandmiseks toodud saadetis oli saabunud 14.09.09.a. Kuna kaebaja selgitused akti koostamisest ja esemete hävitamisega seotult jäid kohtule ebaselgeks, siis kohus palus kaebuse esitajal seda täpsustada asja suulisel arutamisel ja uuesti ette valmistada vastus hiljemalt kohtuistungiks 27.04.12.a. Tlk 150 pöördel II kd on läbiotsimise akt leitud esemete kohta. Kaebaja kinnitab, et märgitud akt oli temale esitatud, kui kontrolliti temale abikaasa poolt saadetud maksikirja 15.09.09.a. Selle akti andmetel võeti ära keelatud esemed, mis oli saadetud kambrisse nr 208, fikseeritud sündmuse ajaks märgiti kell 16.

1. Loetletakse ained, mis võeti ära ja kaebaja kinnitab, et loetelu on õige. Aktis märgitakse, et tehti ettepanek ained „hävitada“. Aktil on märgitud, et juures viibis H.Sass ja samuti on aktil S.J. selgitus/märkus. Kohtuistungil selgitas kohus veelkord akti sisu, kuna ei olnud arusaadav, miks kaebaja leiab, et tema juuresolekul akti ei koostatud vms. Kaebaja seletustest võib aru saada, et temale märgitud akt siiski esitati ja ta sai sinna kirjutada ka oma märkuse, vastavalt kinnitab seda ka uuritud akt. Kaebajale selgitas aktist nähtuvalt H.Sass, miks ei saa asju anda ja kaebaja sellega ei nõustunud, mistõttu ta kirjutas aktile märkuse. Seega pidi kaebajale olema teada, miks temale asju üle ei antud ja mitte vastupidi. Kaebaja püstitas küsimused, kas vangla töötaja võis avada postisaadetise või pidi selle avama tema ja leidis, et kirjakandja on kohustatud teda välja kutsuma ja avama tema juuresolekul kirja. Kaebaja selgitas uuesti, et ta oli kambris nr 208, kui kuulis heli järgi, et koridoris liigub käru, siis avati kambri toiduluuk ja ukse taga oli kirjakandja, postikärus oli 3-4 kirja ja veel midagi, postiljon ütles, et kaebajale on saabunud maksikiri ja kaebaja ei märganud, et postiljon selle oleks lahti teinud, seetõttu ta väidabki, et kiri oli juba lahti tehtud, st tema ja postiljon seda lahti ei teinud, kaebaja sellist postiljoni tegevust/liigutust ei näinud. Veel väidab kaebaja, et postiljon ütleski, et maksikiri oli juba avatud. Seejärel tema uuris, kellelt ja mis kuupäevast kiri tuli ja postiljon vastas, et see saabus Saksamaalt; siis küsis kaebaja, et mis seal sees on. Sellel hetkel saabus kontaktisik, alguses teda ei olnud. Kirjakandja võttis asjad ümbrikust ja pani need käru peale. Kaebaja märgib, et ta ütles kohe, et käskkirja nr 60 mõju veel ei kehti, et saadetis tuli lubatud tähtaja piires. Selle seisukoha avaldas ta selle tõttu, et veel 05.09.09.a. talitati endistviisi. Veel märkis kaebaja, et kontaktisik andis talle asjadest kätte hambaharja, kirjakorrektori, muu kohta ütles, kontaktisik, et „hävitan“ ja andis kohe akti, see oli vist „väljastamisakt“. Kaebaja ei mäleta, kas akt koostati tema juuresolekul, ta kirjutas aktile alla, kui see pandi kambriluugile. Selle akti kohaselt oli kontaktisikuks H.Sass. Kaebaja arvab, et kuna kontaktisikuga (kelle nime ta ei mäleta) olid olmekorralduslikel teemadel konfliktid, kontaktisik korraldas asju oma äranägemise järgi, siis võeti tema asjad ära kontaktisikuga olnud konfliktide tõttu. Kohus eeltoodust järeldab, et kaebaja enda seletuste kohaselt oli asjade äravõtmisel koostatud akt ja mitte vastupidi, samuti nähtus, et seda tutvustati kaebajale koheselt ja samas nähtub, et maksikiri siiski avati tema juuresolekul ning selle sisu ehk asjad asetati kärusse samuti tema juuresolekul, seega ei nähtu, et kaebaja ei oleks saanud veenduda, missugused asjad seal olid. Veenvad ei ole kaebaja vastuoluliste seletuste alusel tema kahtlused, et tegelikult võis juba kiri olla lahti tehtud varem ja et selle organiseeris kontaktisik, kellel on sj veel ka juurdepääs samasse tuppa, milles asub kirjakandja tööpaik. Varasematest seletustest võib aru saada, et ukse taha tuli kirjasaatja koos kaebajale adresseeritud maksikirjaga ja kaebaja suhtles siiski esmalt kirjakandajaga, mitte kontakstisikuga. Asjaolu, et kontaktisik täiendvalt kinnitas asjade üleandmise võimatust ei tähenda, et kirjakandja oleks kaebajale kõik maksikirjas olnud asjad 23 3-09-2529 üle andnud. Mõlemal töötajal oli õigus juhtida kaebaja tähelepanu asjaolule, et kärusse asetatud pakist võetud asju ei saa kogu ulatuses kaebajale üle anda ja midagi ei ole ka valesti, kui kinnitati, et asjad kuuluvad hävitamisele, kuna tegemist on toiduainetega. Kaebaja ei saa kuidagi enam ka väita, justkui oleks asjad juba hävitatuid enne seda, kuna ta ise väidabki, et asjad asetati makskirjast kärusse ja tema juuresolekul. Kaebaja ei ole väitnud, et makskirjast läks midagi kaduma või et akt asjade äravõtmisest ei kajastaks neid asju/aineid, mis ära võeti. Nähtuvalt vanglas kehtivast korrast avatakse ametniku poolt vahistatu juuresolekul pakid ja kirjad ja sealt võetakse ära esemed, mida ei saa üle anda ja antud juhul nii ka talitati; kaebajat ei pidanud keegi kutsuma mujale ruumi ning tegemist ei olnud saadetisega, mida ei oleks tohtinud avada. Paljasõnaliselt väidab kaebaja, et kirjakandja just niimoodi ütleski, et kiri oli juba avatud, kuid isegi kui see oleks olnud avatud, ei tekkinud probleeme, kuna asjad kaduma ei läinud ja kaebaja sai koheselt kontrollida, mis asjad kirjas peavad olema ning mis asjad asetati kärule ning võeti seejärel ära. Kui selle tegevuse käigus oleks tekkinud kaebajal ka tegelikult probleem kirja avamisest, siis oleks ta kirjutanud aktile vastava pretensiooni, mida oleks saanud ametnikud lahenda, kui sellist kirjet kaebaja ei teinud. Samas nähtub, et hilisemad kaebaja seletused ei ühtinud varasemalt antud seletustega, st et asjad võeti kirjast välja ja samas kirjutati, et sellised asjad on hävitatud (tlk 103 I kd, tlk 210 I kd ja tlk 244 I kd antud kaebaja seletustega), millest saab järeldada, et kiri tehti lahti tema silme all ja juuresolekul. Kontaktisik ilmus kaebaja selgitustel kohale hiljem, st et kontaktisik ei saanud avada ise kirja, kui käru saabus kaebaja kambri ukse taha; kaebaja vaid oletab, et kontaktisik mõjutas asjade kulgu, kuid tegelikult see niimoodi olla ei saanud, kuivõrd kirjakandja kohustuseks oli kontrollida, mis asjad selles maksikirjas on ja kuidagi ei saa eeldada, et kirjakandja oleks eeskirju rikkuvalt andnud kaebajale asjad üle ja kontaktisik selle keelas ära. Isegi kui kontaktisik selle keelas, oli kontaktisik arvestanud käskkirja nr 60 nõuetega. Kuna koostati ka akt, siis ei võetud asju ära varjatult ega jõuga, vaid kehtiva õiguse alusel. Nn väidetav konflikt kontaktisikuga olemprobleemide pinnalt ei saanud mõjutada asjade üleandmist või keelamist, kuna kontaktisik ei ole käskkirja nr 60 välja andnud, see pädevus oli vangla direktoril. Eelnevalt oli kohus tuvastanud, et käskkiri kehtis, sellega pidid arvestama nii kaebaja kui ka vangla töötajad. Käskkirja kehtivust ei mõjuta asjaolu, et kaebajale ei tutvustatud käskkirja nr 60 allkirja vastu. Kuigi kaebaja märkis veel, et 28.09.09 muudeti käskkirja nr 60 ja 24.08.
2. a käskkirjas nr 60 puudub p 1.6, see ilmus alles
3. oktoobri
4. a käskkirjaga nr 82, on väide iseenesest ka õige, kuna käskkirjas nr 60 oli märgitud vaid keelatud ained, kuid asjade hävitamist reguleeris VSKE. VSKE § 65 märgib ära keelatud esemetega toimimise, vastavalt § 63 lg 5 toit hävitatakse. Kuna VSKE § 63 lg 5 alusel toit kuulus hävitamisele ja muude asjadega talitati muude õigusnormide alusel, siis ei tekkinud kohustust pakkuda kaebajale võimalust toidu lattu paigutamiseks või selle väljasaatmiseks vanglast. Kohus nõustub kaebajaga, et käskkirja nr 60 jõustamine toimus kiirelt, kuid antud juhul ei nähtu, et kaebajal oli võimatu teavitada oma abikaasat sellest, et toiduaineid, ravimeid ja vitamiine ei saa vanglasse saata. Ka oli paki saatjal vajalik veenduda enne paki saatmist, mis asju tohib vanglasse saata. Ametnikud selles olukorras said tegutseda

§ 29

lg 1 alusel ja kohus ei nõustu kaebajaga, et vangla sisepädevuses ei olnud reguleerida küsimust, kes kannab laiali saabunud posti ja kes koostab asjade äravõtmise akti. Oluline on, et akt koostati ja selle sisu kajastab asjaolusid õigesti. Kuivõrd kohus täpsustas kaebaja küsitlemisega tema esitatud väiteid, siis nähtus, et kaebaja ilmselgelt sai ka ise aru, et ta väited on vastuolus ja ei ole asjakohased, samas püstitas kaebaja kohtuistungil 27.04.

1. veel uuegi probleemi ( tlk 185 pöördel), mille kohaselt olevat tema probleemiks hoopiski asjaolu, et vangla esindaja justkui olevat varem väitnud, et tegemist on asjade äravõtmise aktiga, praegu aga olevat leidnud vangla esindaja, et tegemist on läbiotsimise aktiga. Kuivõrd kohtuistungil sai kaebajale mitmeid kordi selgitatud, et ta moonutab akti pealkirja ja olemust ning et puudu on 24 3-09-2529 vaid asjade hävitamise akt, siis leiab kohus, et kaebajal tegelikult puudub probleem sellest, justkui poleks vangla asjade äravõtmist ettenähtud korras vormistanud. Vastustaja esindaja ei eksinud kohtuistungil akti pealkirja nimetamisega ega saanud selliselt eksitada ka kaebajat (tlk 185-186 kohtuistungil antud seletused ). Kaebaja küll märkis veel, et tema sai käskkirjast teada hilinemisega, ei suutnud kaebaja siiski esitada usutavaid andmeid, et ta sai teada käskkirjast hilinemisega või hoopiski suure hilinemisega, kuivõrd esmaselt kohtusse pöördumisel oli kaebaja veendunud, et talle sellest teatati, kuid probleemiks oli, et temale ei selgitatud seda käskkirja piisavalt või ei olnud esitatud selle tõlget, ei tutvustatud seda allkirja vastu, mida ta pidas õiguste rikkumiseks. Kaebaja oligi niimoodi märkinud, et „haldusakti toimimise eelduseks on HMS § 61 lg 1 kohustuslik tingimus – haldusakt peab olema adressaadile teatavaks tehtud arusaadavas keeles ja arusaadaval viisil, et isik saaks kasutada oma muid põhiseaduslikke õigusi – edasikaebamist, akti toimimise peatamist vastavalt HMS § 8, vaide või kaebuse esitamist. Kontaktisik keeldus kaebajale 24.08.2009 akti teatavaks tegemast ja ta veel kinnitas, et seda kaebajale mitte keegi ei tõlgi. See akt ei saa toimida, sest see pole kaebajale teatavaks tehtud“. Kaebaja ei märkinud, et talle ei tehtud seda kohe teatavaks või et tehti teatavaks suure hilinemisega. Kaebaja üksnes hakkas veel viimasel kohtuistungil (tlk 186-187) alles oletama, mis aegadel ta võis sellest teada saada ning nähtus, et põhjused, miks justkui olevat tal ka olnud võimatu teavitada abikaasat, osutusid otsituteks. Kaebaja siiski ei väitnud, et ta üldse käskkirjast midagi ei teadnud, seega oli tal võimalus see välja nõuda. Takistusi helistamiseks ei saanud tekkida rahalistel teemadel, kuna kõne võimaldati vangla poolt tasuta, ka kadus ära takistus, mille kohaselt kaebaja oli nimetanud, et ta oli isolatsioonis ega saanudki kirju saata või kõnesid teha jne. Vangla esitas andmed, millest nähtus, et kaebajale oli tagatud kirjavahetuse ja telefonikõnede õigus ja kaebaja enam sellele ka vastu ei vaielnud. Seega ei ole usutav, et kaebajal puudus võimalus uurida kontaktisikult, missugune kord kehtib ja mis muudatused tehti. Isegi oletades, et kui üks kontaktisik olevat keeldunud kaebajale käskkirja tutvustamast, siis ei ole alust arvata, et seda oleks teine mõni muu ametnik samamoodi teinud ja samuti keeldunud selgitusi andmast. S.J. on suuteline oma õiguste eest seisma ja ei ole usutav, et kaebaja ei saanud käskkirjast teada või selle sisust teadlikuks ühe ametniku keeldumise tõttu, samas on loogiline, et kui ametnik keeldus käskkirja tutvustamast, oli kaebaja selle olemasolust ikkagi teadlik. Tlk 187 avaldas kaebaja kohtule, et ta oletab, et sai sellest teada 28.8.09 ja kohtule nähtub, et kaebaja selliselt loobus seletustest, et ta justkui sai teada käskkirjast suure hilinemisega või et ta üldse ei saanudki teada, mis selle sisuks oli, kuna nähtub, et kaebaja ise väidab, et püüdis teavitada abikaasat olukorra muutusest. Kaebaja ei selgitanud ka välja, millal abikaasa tegelikult maksikirja postitas ega esitanud kohtule dokumente paki saatmise asjaoludes, väärtuses jms. Samas tuleb kohtul möönda, et vastustajal on õigus, kui ta märgib, et ka posti saatjatel, sj kaebaja abikaasal, oli võimalus ja kohustus kontrollida, kas ta saab kõike vanglasse saata, iseenesest ei takistanud seda asjaolu, et anti välja käskkiri nr 60 ja seda väljapoole vanglat ei saadeta. Kaebaja pereliikmetele ei pea vanglas kehtivaid eeskirju ja korraldusi tutvustama ega neid neile eraldi saatma, kuid vangla kaudu saab kontrollida, kas on kehtestatud eeskirju, mis asjade saatmisel tuleks arvesse võtta. Kohus ei nõustu kaebajaga, et HMS § 61 kohaselt ei olnud käskkirja puhul tegemist kehtiva haldusaktiga, kaebaja ekslikult arvab, et antud juhul tuli käskkiri teha teatavaks temale allkirjas vastu, kuna lg 1 märgib, et haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Antud juhul oli käskkirjas ära märgitud, kuidas seda tutvustatakse ja et käskkiri jõustub 01.09.09.a (tlk 41 I kd). Kaebaja eksib, kui leiab, et antud juhul tuli juhinduda HMS § 61 lg 1 lausest „Kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, hakkab avalikult teatavaks tehtud haldusakt kehtima
2. päeval pärast avaldamist“, kuivõrd tegemist ei ole selle juhtumiga. Vastavalt 25 3-09-2529 HMS § 61 lg-le 2 haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega tuli kaebajal käskkirja nr 60 nõuetega arvestada ka siis, kui ta leidis, et ta ei ole selle adressaat või et haldusakt ei hakanud kehtima. Akti kehtivust ei mõjutanud antud juhul ka see, millal kaebaja sellest teada sai. Kui kaebajal võeti asjad ära, tekkis kaebajal võimalus ja õigus vaidlustada märgitud haldusakti. Ka ei olnud kaebajal alust arvata, et temal on õigus nõuda, et käskkiri hakkaks kehtima 10.päeval. Kuna haldusakt kehtis, siis tuli selle alusel kaebajale saabunud maksikirjast asjad ära võtta. Kohtule nähtub kokkuvõtteks, et kaebaja oli teadlik käskkirjaga kehtestatud piirangutest käskkirja andmisest arvates ja ta ei soovinud sellest abikaasat teavitada või vastupidiselt, ta siiski teavitas, kuid lasi paki saata, kuna juhul, kui uskuda kaebaja selgitusi, et 05.09.09.a. saabunud pakid tuli kätte anda, siis ta mingil põhjusel lootis, et kui pakk saabub, siis tuleb see temale kätte anda ja muud võimalust vanglal ei ole. Võimalik, et see arvamus oli tingitud sellest, et ta leidis, et käskkirjal puudub nn õiguslik jõud. Käskkirja õigusjõu murdmiseks tuli see õigeaegselt vaidlustada ja kaebajal oli see võimalus olemas ka juhul, kui ta väidetavalt ei teadnud selle sisu. Kohus juba märkis, kaebajale ei saa esitada asjade hävitamise akti, kuna vangla ei ole seda säilitanud. Samas ei muuda see fakti, et kaebajale kuulunud asjad on hävitatud, vangla ei püüagi väita, et needsamad asjad on alles. Ka märkis kohus, et ei ole kontrollitav, et teistele anti kätte samadel tingimustel ja asjaoludel nendele saadetud pakid, st et kaebaja suhtes talitati ebavõrdselt. Kui niimoodi tõepoolest talitati, siis ikkagi tekib kahtlus sellest, et kaebaja ei üritanudki takistada paki saatmist, mille suhtes oli risk, et seda võidakse mitte kaebajale üle anda. Kohus oli palunud kaebajal välja selgitada, millal kaebaja abikaasa postitas paki või uurida seda saatmisdokumentide alusel, kuid kaebaja seda ei teinud väites viimasel istungil, et ta oli muude asjadega hõivatud. Kohus siinkohal märgib, et kui kaebaja oleks huvitatud kohtuasjas tõendite esitamisest, ei saa väiteid jätta tõendamata põhistades seda ajapuudusega. Kaebaja ei olnud vanglas hõivatud ega ole ka käesolevalt vabaduses hõivatud tööga, kuna kaebaja on töötuna arvel ja väidab, et ta on töötu ja ta esitas tõendi, et sai esmakordselt töötu abiraha. Samas nähtus, et kaebaja ei ole hõivatud ka laste kasvatamisega, kuna neid kasvatab tema abikaasa teises riigis, st kaebaja teda ei saa abistada; kaebaja ei nimetanud ka ühtegi muud tegevust, mis takistanuks tal kohtuasja ette valmistamast. Kaebajale on väljastatud kohtu poolt kõik asjakohased materjalid vene keelsete tõlgetega, kohus on eraldi koostanud kokkuvõtted, mis aitavad kaebajal orienteeruda tema enda esitatud dokumentides, selgitustes, nõuetes ja kaebajale on korduvalt selgitatud kohustust tõendada oma väiteid tõenditega; kaebajale on kätte saadav HKMS, mis sätestab kaebaja õigused ja kohustused kohtus. Kuna kaebaja ei uurinud, millal pakk saadeti teele, siis ei saa ka oletada, et paki saatmist ja asjaolusid võisid üldse mõjutada kaebaja nimetatud asjaolud, so käskkirja kiire jõustamine või teavitamistakistused. Kuigi puudub asjade hävitamise akt, ei nähtuks neid asjaolusid ka asjade hävitamise aktist, kuna paki postitamise aega sinna ei kanta. Asjade hävitamise täpsema aja teadasaamine ei mõjutaks vangla õigust hävitada toit, kuna toit kuulus hävitamisele sõltumata käskkirjast nr
3. Kohus ei saa kokkuvõttes nõustuda kaebajaga, et kaebajal puudus võimalus abikaasale helistada ja teha teatavaks, et on muudatused, millega ta peaks arvestama. Samas nõustub kohus, et kaebaja tegevusest ei sõltunud lõpptulemus, kuna saatjal on iseseisev vastutus ja see ei sõltu vangla tegevusest. Isegi, kui vangla oleks kuidagi eelnevas eksinud, on paki saatjal kohustus veenduda, et saatmiseks mõeldud asjad saab vanglas üle anda kaebajale. Kaebaja ei märgi, et vangla on tema abikaasa pöördumisele jätnud vastamata või andnud valeteavet ja selliselt nt rikkunud hea haldusega seotud põhimõtteid või õigustatud ootuse põhimõtteid. Saatjal on samuti kohustused ja vanglal ei ole võimalust keelata paki sisu komplekteerimast 26 3-09-2529 nii, et sinna pannakse aineid, mida vanglasse edastada ei saa. Kohus oli juba eelnevalt märkinud seotult riknenud toidu saatmise probleemiga, et on erinevaid saatjaid, mõni võib jätta ka kontrollimata, kas ta saadab pakis toitu, mille säilivustähtaeg on kontrollitud või vastupidi, jätab selle kontrollimata, antud juhul kaebaja abikaasa jättis vangla kaudu kontrollimata, mida saab vanglasse saata ja mida mitte. See oli saatja risk, kui kaebaja ei ole teda eksitanud või meelega tellinud maksikirja ajal, mil oli teada, et kõike enam vanglasse saata ei saaks. Kohus leiab, et mistahes viisil kaebaja arutluskäiku analüüsides jõuab kohus ikkagi kokkuvõtteks tulemuseni, et vangla ei ole kaebajat ega tema abikaasat eksitanud ega ole antud ka petlikke lootusi või lubadusi, et maksikirjas saab saata ära võetud aineid ka peale seda, kui käskkirjas nr 60 märgitud jõustumise aeg ( 01.
4. 09). Vanglal puudub võimalus kolmandaid isikuid keelata makskirjaga saatmast vanglasse keelatud aineid, kuid vanglal on õigus neid aineid mitte üle anda. Kohtule ei nähtu, et kaebaja puhul oleks pidanud vangla mitte käsitlema äravõetud asju kui toiduaineid ja ravimeid ning ei nähtu ka erinevaid asjaolusid, miks tulnuks kaebajat kohelda asjade äravõtmisel teistmoodi ja et vangla ei eksinud, kui kaalus, et tegemist on siiski toiduainete ja ravimitega, mille ta otsustas hävitada. Kaebaja nimetatud asjaoludel ei esine kaalukaid argumente, mis viitaksid, et vangla talitas ebaõigesti.
5. Kohtu seisukohti ei muuda ka kaebaja muud erinevatel aegadel esitatud väited ka kohus leiab, et kaebus tuleb tervikuna jätta rahuldamata. Siiski märgib kohus, et kohtukaebuse seisukohalt on ainetud kaebaja seisukohad, milles ta avaldab, et Eesti kohtud või vangla ei ole legitiimsed ja järeldab ta seda ajakirjanduse artiklite põhjal, millest ta saab valesti aru. Tallinna Ringkonnakohus on kaebaja tähelepanu juhtinud sellele, miks justiitsministril ei ole käsu-ega distsiplinaarvõimu kohtunike suhtes (tlk 168 II kd). Kaebaja seisukoht, et justiitsministri määrus nr 92 ei kehti tema suhtes, sest tema ei ole vangla teenistuja ega kuulu vangla juhtkonda, on samuti asjakohatu, kuna keegi ei väidagi, et määrus reguleerib vahetult tema õigusi, kuna sellega reguleeritakse vangla korraldust ja tegevust, antud juhul nähtus, et ka pädevust haldusaktide andmisel. Selle määruse alusel andis direktor oma käskkirja nr
6. Kaebaja seisukoht, et Justiitsministri määrus nr 92 on PS vastane kuna sellest tulenevalt on vangla valitsusasutus, kuigi tegelikult on ta riigiasutus, on eksitav, kuna määrusega kehtestatakse Tallinna Vangla põhimäärus ja kaebaja arusaam, et selline põhikiri on „nagu mõne sõjaväelise organisatsiooni või partei oma“ on kaebaja subjektiivne arvamus ja ebaselgeks jääb, miks kaebaja seostab põhimääruse andmist vabaduse võtmise ja kohtute süüdimõistvate otsustega ( tlk 168 II kd). Vangla põhimääruse kohaselt korraldatakse vangla tegevus ja ülesanded, kuid vangla ei määra ise kriminaalkaristusi; ka ei näe kohus midagi õigusvastast, kui vanglat nimetatakse Justiitsministeeriumi valitsemisalas olevaks valitsusasutuseks, mis viib täide vabaduskaotust ja eelvangistust ning korraldab kriminaalhooldust; põhimäärus nimetab ära, et vangla oma ülesannete täitmisel esindab riiki, kuid sellest ei teki vastuolu PS-ga. Kaebaja õigusi vaidlustada haldusakte ei saanud takistada asjaolu, et vangla ei oleks haldusorgan HMS § 8 lg 1 mõttes, seega sai kaebaja esitada ka vaideid, kui ta oleks seda soovinud. Ka ei saa nõustuda kaebajaga selles, et Tallinna Vangla kohtuistungile volitatud esindaja asemel oleks pidanud tulema ametnikud, kellega tema suhtles, kuivõrd vastavalt on vangla pädev määrama esindajaks selle isiku, kellele tema annab volitused ja HKMS alusel on käesolevalt vastustajaks Tallinna Vangla, kuna tema tegevust arutatakse. Vangla vastutab ühtlasi ka oma ametnike tegevuse eest ja kohus oli seda kaebajale täiendavalt selgitanud ka viimasel kohtuistungil. Kaebuse esitaja ega vastustaja ei esitanud kohtule taotlust kuulata ära kohtuistungil vangla töötajaid ja kutsuda nad kohtusse tunnistajana ütlusi andma. Kohtul on 27 3-09-2529 õigus kuulata ära vangla volitatud esindaja selgitused ja kontrollida esindaja esitatud kirjalikke vastuseid ja esitatud tõendeid. Ka ei sa kohus nõustuda kaebaja seisukohtadega, mille kohaselt tohiks justkui asju ära võtta vaid julgeolekutöötaja; kohus eeldab, et kaebaja siinkohal ilmselt oli teadlik, et vanglas on kehtestatud, et keelatud ja leitud asjade ja esemete hävitamise on moodustatud komisjonid ja seal on tegev ka julgeolekutöötaja. Vastavalt nähtub kohtule vastustaja 23.11.11 vastusest kohtule (tlk 21 III kd), et vastustaja on selgitanud, et 15.09.09.a. ära võetud esemete kohta on koostatud akt, milles on tehtud ettepanek asjad hävitada. Kuna vangla on selgitanud, et Tallinna Vanglas oli direktori käskkirjaga nr 31 selline komisjon määratud, siis nähtubki, et komisjoni tegevusse on haaratud ka julgeolekuosakonna juhataja ( tlk 23 III kd). Vangla esitas ka käskkirja nr 105 (tlk 22 III kd), millest samuti nähtub, et komisjonis tegutses julgeoleku osakonna juhataja ja peaspetsialist. Kuid see veel ei tähenda, et nemad ise oleksid pidanud või „pädevad“ kaebaja maksikirja kontrollima ja sealt asju ära võtma, kuna maksikirjade avamine ja sellest asjade kontrollimise õiguse oli vangla oma tööjaotuskorras määranud teistele isikutele. Kui need isikud leidsid maksikirjast keelatud asja, st vangla poolt sisemise tööjaotuse korras määratud ametnikud, kes neid asju olid pädevad kinni pidama ja asjade äravõtmise aktis fikseerima, siis see veel ei tähenda, et need ametnikud on selliselt muutunud isikuteks, kes määravad vanglas ära, missugused asjad ja ained on vanglas keelatud. Eelnevast nähtus, et selle määravad ära õigusnormid ja vangla töötajad kontrollivad üksnes asjade vastavust neile normidele. Nii nt esitas vangla (tlk 83 III kd) ametijuhendi, milles on määratud, kuidas teenistusülesannete täitmisel sisevalvepiirkonna päevases toimkonnas töötaja tegeleb isikute kirjavahetusega ja tagab keelatud ainete äravõtmise, koostab selle kohta dokumendid. Koostatud akti kontrollib seejärel eelmärgitud komisjon, seega on tegevus ühtlasi ka julgeolekutöötaja kontrolli all, kui kaebaja seda silmas pidas. Kuid õigusnormid loodi siiski mitte vanglas tegelikku kontrolli teostavate teenistujate poolt, vaid see toimus seaduses sätestatud korras ja volituse alusel. Kohus juba eelnevalt leidis, miks käskkiri on formaalselt õiguspärane. Riigikohus on märkinud, et formaalne põhiseaduspärasus tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-05, punkt 8). Riigikohus selgitas 07.03.2003 määruses nr 3-3-1-21-03, et kohus saab rahuldada tühisuse tuvastamise nõude vaid juhul, kui haldusaktil on HMS § 63 lg-s 2 sätestatud puudused ja need on ilmselged. Kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele, seni kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab. Seega ei saa kohus nõustuda kaebaja väidetega, et antud juhul oli käskkiri nr 60 selline akt, mille kehtivusega ta ei pidanud arvestama. Ka ei ole ükski muu kaebaja nimetatud õigusakt/haldusakt nn automaatselt kehtetu, kuna kaebaja niimoodi arvab. Antud juhul ei tekkinud kaebajal kahtlusi, et haldusorgan või selle adressaadid ei ole asunud haldusaktide nõudeid täitma. Kui käskkirjast nr 60 tulenevaid kohustusi asuti täitma, siis haldusakt ei ole tühine, siis tuleb õigusi kaitsta tühistamis-, kohustamis-, hüvitamis- või õigusvastasuse tuvastamise kaebusega. Nii on kohtu arvates ka käesoleval juhul kaebaja ebaõigetel alustel viidanud, et haldusakt on juba tühine. Riigikohtu lahendist nähtuvalt peavad tühisuse tuvastamiseks olema haldusakti puudused ilmselged, vastasel juhul ei ole tegemist tühise, vaid tühistatava haldusaktiga. Antud juhul ei ole käskkirja tühisuse tunnused ilmselged, seda asuti täitma ja hiljem tunnistati see kehtetuks ja anti omakorda välja uus haldusakt. Kaebuse esitajal ei ole olnud takistatud kohtusse pöördumine ja vastavalt sellele, mida ta on soovinud kohtus vaidlustada, on ta oma kaebused ka vormistanud. Kohus ei nõustu kaebaja arvukate pretensioonidega, et asjade äravõtmisega Eesti vanglates ei austata inimväärikust ja rikutakse EVR nõudeid. Käskkirja kehtestamine ei viita, et Tallinna vangla ei sea eesmärgiks, et kõikidel vangidel on 28 3-09-2529 õigus humaansele kohtlemisele ja inimväärikuse austamisele (EVR § 72 lg 1) või et vanglaametnike tegevuses ei väljendu vanglasüsteemi eesmärk ning et vastustaja/juhtkond ei tagaks püstitatud eesmärgi saavutamist (lg 2).

juba ise reguleerib piisavalt nende eesmärkide saavutamise viisid ja vajadused, käskkiri ja muud õigusnormid aitavad sellele kaasa. Ka EVR rõhutab, et vanglas tuleb järgida siseriiklikke tervishoiu- ja ohutuse seadusi (52.5). 24. Vastustaja ei ole kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Karin Kalmiste Kohtunik 29