3-11-565/15

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-565 Otsuse kuupäev

1. juuni 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi R. K kaebus Viru Vangla 14.01.2011 haldusakti nr 6-10/20281 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Menetlusvorm Kohtuistung 09.06.2011 Menetlusosalised Kaebaja: R. K /isikukood xxx /, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/. Resolutsioon 1.Tunnistada, et Viru Vangla 14.01.2011 haldusakt nr 610/2028-1 on tühine. 2.Mõista Viru Vanglalt riigi tuludesse 7,99 eurot (seitse eurot ja 99 senti). 3.Muus osas jätta R. K kaebus rahuldamata ja menetluskulu hüvitamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 29.07.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
3. 14.01.2011 esitas R. K Viru Vanglale taotluse (tl 14), milles palus väljastada isiklike asjade laost maksikirjaga saadetud raamat „Ruuniring“ komplektis ruunimärkidega. Samal päeval vormistati Viru Vanglas haldusakt nr 6-10/2028-1 (tl 15), millega anti luba raamatu ja selle lisaks oleva väikese kotikese väljastamiseks, kuid jäeti taotlus rahuldamata raamatuga kaasas olnud 25 kivi osas.
4. 07.03.2011 esitas R. K Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-12), milles palus Viru Vangla 14.01.2011 haldusakt nr 6-10/2028 tühistada ja teha ettekirjutus taotluse uueks läbivaatamiseks ja ruunikivide kätteandmiseks. Põhiseaduse § 11, § 13, § 14, § 19 lg 1, § 32, § 40 lg 1, § 41 lg 1, haldusmenetluse seaduse § 40, § 56 lg 3, § 63 lg 2 p 3, vangistusseaduse § 4’ lg 2, § 15 lg 2 ja 4, § 62, vangla sisekorraeeskirja § 57 lg 1, § 61 lg 1 ning õigusalase kirjanduse ja Riigikohtu seisukohtadele tuginedes selgitas ta enda arusaamu erinevate õiguste, õigusmõistete, vaidlustatud haldusakti ja selle andmise põhjustanud raamatu suhtes ning väitis muuhulgas, et otsustus on ebaproportsionaalne ja nõuetekohaselt motiveerimata, selle on teinud vastavat pädevust mitteomav isik ja vangla ei ole teda ära kuulanud.
5. Viru Vangla vastuses (tl 24) teatati vaidlusaluse haldusakti osalisest kehtetuks tunnistamisest ja kaebaja taotluse uue läbivaatamise kohta tehtud ettekirjutusest ning paluti kaebuse menetlemine halduskohtumenetluse seadustiku § 24 lg 1 p 4 alusel lõpetada. Seejuures märgiti, et kuna vaidlustatud haldusakt oli välja antud isiku poolt, kellel puudus selleks vangla sisekorraeeskirja § 1’ kohaselt pädevus, on tegemist õigusvastase haldusaktiga.
6. 12.04.2011 edastatud täpsustuses (tl 30-32) ei nõustunud R. K menetluse lõpetamisega ning märkis, et vaidlustatud haldusakti edasiulatuva kehtetuks tunnistamisega ei muutunud sisuliselt midagi, ruunikive pole talle kätte antud ning vangla on jätkuvalt seisukohal, et need keelati õiguspäraselt. Seejuures täpsustas ta oma taotlust paludes tühistada vaidlustatud haldusakt algusest peale ja teha ruunikivide tagastamisele kohustav ettekirjutus ning lisas, et tal on ka sarnaste õiguserikkumiste kordumise vältimise soovist tulenev preventiivne eesmärk.
7. Kohtuistungil jäi R. K kirjalikult esitatud väidete ja taotluste juurde, palus vanglalt välja mõista riigilõiv kaebuse koopia eest ning selgitas täiendavalt, et tahab tõrjuda haldusakti mõju, kuna vangla pole öelnud, et see on algusest peale kehtetu ja on selgelt näha soov jätta keelduvad põhjendused jõusse. Viru Vangla kedagi kohtuistungile ei saatnud ja palus vastavas taotluses (tl 46) arutada asja ilma tema esindajata. KOHTU PÕHJENDUSED
8. Kinnipeetava isiklike asjadega seonduvad üldised reeglid on kehtestatud vangistusseaduse § 15 ning justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 57 ja §
9. Neis sätestatu kohaselt on kinnipeetaval võimalik hoida enda juures kambris või vangla laos kokku kuni 30 kilogrammi asju ja esemeid, millised pole õigusaktidega keelatud esemeteks tunnistatud või vangla poolt täiendavalt ära keelatud. Vangistusseaduse § 15 lg 1, 2, 3 ja 4 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut, keelatud asjade loetelu kehtestatakse justiitsministri määrusega ning vanglateenistusel on õigus täiendavalt keelata aineid ja esemeid, mis vastavad eelnimetatud keelatud asjade tingimustele. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Viru Vangla vaidlustatud otsustus nr 6-10/2028-1 ei vasta raamatuga „Ruuniring“ kaasas olnud 25 kivi osas neile tingimustele, sest selle on vastu võtnud inspektor-kontaktisik, „Vangla sisekorraeeskirja“ § 1’ kohaselt sai niisugust vangistusseaduse § 15 lg 4 kohast otsustust teha aga vaid vangla direktor.
10. Haldusmenetluse seaduse § 63 lg 1 ja 2 kohaselt on ilma pädevuseta antud haldusakt algusest peale kehtetu, seda ei ole võimalik kehtetuks tunnistada ega tühistada ning haldusorgan või kohus saab tuvastada vaid haldusakti tühisuse, kui vastava kaebuse esitajal on selleks põhjendatud huvi. R. K ei ole täpselt niisugust taotlust küll esitanud, kuid halduskohtumenetluse seadustiku §19 lg 7 tulenevalt pole kohus seotud kaebuse sõnastusega ja tema alternatiivset soovi vaidlustatu õigusvastaseks tunnistada, on võimalik taandada ka tühisuse tuvastamise nõudele. Kaebaja väidab, et tema huvi on preventiivne ja seisneb soovis vältida sarnaste otsustuste tegemist tulevikus (tl 32). See on igati kohane huvi põhjendus, sest kohtule teadaolevalt on tegemist eluaegset vanglakaristust 2 kandva kinnipeetavaga, kes esitab suure tõenäosusega ka edaspidi taotlusi talle saadetud asjade kättesaamiseks. Seega võib vaidlusaluse haldusakti tühisuse tuvastamine vältida tulevikus tema õigustesse puutuvate haldusaktide andmist vastavat pädevust mitteomava ametniku poolt.
11. Kohtuistungil esitas R. K täiendavalt väite, et vangla peab hakkama ükskord teda enne keelduva haldusakti andmist ära kuulama ja avaldas kahtlust, et keelduvad põhjendused soovitakse jõusse jätta (tl 48). Ärakuulamise kohustus tuleneb haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1 ning tähendab seda, et menetlusosalisele tuleb enne haldusakti andmist anda võimalus esitada talle sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Seejuures pole seaduseandja aga ilmselgelt silmas pidanud niisugust olukorda, kus menetlusosalisele esitatakse tulevase haldusakti projekt, et ta saaks siis hakata selles esitatut ümber lükkama. Isiklike asjade laos oleva eseme kättesaamise kohta taotlust esitades on kinnipeetavale üldjoontes juba teada, milliste võimalustega tuleb tal arvestada ning et tema taotlus võidakse ka rahuldamata jätta ja ta saab kõigest sellest lähtuvalt oma selgitusi kirjutada. Antud juhul on kaebaja taotlusele kirjutatud märkes (tl 14) oma soovi selgitanud ega saa väita, et ta pole üldse saanud asja kohta arvamust esitada. Lisaks on oluline ka haldusmenetluse seaduse § 58, mille kohaselt on tähendus vaid niisugustel menetlusnõuete rikkumistel, mis võisid mõjutada asja otsustamist. R. K pole ei kaebuses (tl 1-12) ega ka kohtuistungil antud seletustes (tl 48) nimetanud ühtegi otsustuse langetamise seisukohalt olulist asjaolu, mis jäi tal vanglale teatavaks tegemata. Selle üle, kas vastavas nimekirjas mittesisalduv konkreetne ese või aine on selles vanglas keelatud või mitte, saab otsustada üksnes vangla direktor. Siinkohal on aga oluline ära märkida, et vaidlusaluse otsustuse põhjendus on puudulik, kuna selles on küll leitud, et kivide abil on võimalik teritada vangla julgeolekut ohustavaid torkeriistu, kuid ei nähtu, kas ja kuidas on arvestatud seda, et sama saab ilmselgelt teha ka mitmete teiste kinnipeetava kambri sisustuse hulka kuuluvate esemete või materjaliga ning ei selgu, kuidas ja kas üldse kaaluti erinevaid huve ja miks jõuti järeldusele, et kividest tuleneda võiv oht vangla julgeolekule kaalub üle kinnipeetava huvi saada kambrisse talle saadetud tervikteos. 9.Halduskohtumenetluse seadustiku § 6 lg 2 p 2 tulenevalt saab kohustamisnõuet esitada ainult juhul kui haldusorgan on õigusvastaselt jätnud haldusakti välja andmata, toimingu sooritamata või on haldusakti või toimingu peatanud. Käesolevas asjas ei ole Viru Vangla keeldunud R. K taotluse alusel haldusakti väljaandmisest ega ole seda ka peatanud ning on juba ise võtnud endale kohustuse taotlus ruunikivide väljastamise osas uuesti läbi vaadata (tl 25). Seega ei ole kohtul alust ega ka vajadust vanglale kohustavat ettekirjutust teha.
12. Eeltoodud järeldustel tuleb R. K kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 5 alusel osaliselt rahuldada ja tunnistada, et Viru Vangla 14.01.2011 haldusakt nr 6-10/20288-1 on tühine. Muus osas jääb kaebus sama seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl 19) alusel vabastatud 15,97 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Kaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb Viru Vanglal haldsuskohtumenetluse seadustiku § 95 lg 1 alusel kanda pool sellest summast ehk 7,99 eurot riigituludesse. Oma kulude kohta vangla dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Kaebuse koopiate saamiseks R. K eest tasutud 3,72 euro suurune riigilõiv (tl 344-45) jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 10 alusel täies ulatuses hüvitamata. Halduskohtumenetluse seadustiku §83 lg 1, 2, 3, 4 ja 5 sätestatu ei võimalda seda käsitleda menetluskuluna ja sama seadustiku § 10 lg 5 kohustab esitama kaebuse koos ärakirjadega vastavalt menetlusosaliste arvele. R. K esitas kaebuse ühes eksemplaris. Soov saada kaebuse koopiat iseenda tarbeks on selle sättega vastuolus ning oleks vastaspoole suhtes ka äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Raili Randlane Kohtunik 3