lg-st 1 ja 4 tuleneb, et liisinguvõtjal tuleb hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, sh liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Juhindudes eeltoodust on liisinguvõtjal kohustus hüvitada hagejale 6 572,67 eurot. 2 06.10.2006 sõlmisid hageja ja Jaanus Andersen-Nool Lepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr 0141575L, mille alusel võttis kostja 1 endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga Lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja 1 solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 17 581,11 euro tasumise eest. 06.10.2006 sõlmisid hageja ja Ragnar Tasa Lepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr 0141575L, mille alusel võttis kostja 2 endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga Lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja 2 solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 17 581,11 euro tasumise eest. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED Kostjad oma 31.10.2011 vastuses (tl 92-93) hagi ei tunnistanud. Liisingulepingu ülesütlemise avaldust ei ole kostjatele ega liisinguvõtjale edastatud (v.a teatis 08.12.2009), seetõttu ei saanud kostjad ega liisinguvõtja olla teadlikud auto tagastamise ajast ja kohast. Sõiduk tagastati hagejale juba 18.05.
lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kolleegiumi arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Seega olukorras, kus vajab otsustamist, kas tüüptingimuste p 3.7 ja 7.4.1 on tühised või mitte (hageja eeldab, et kostjad tuginevad nimetatud punktide tühisusele), tuleb lähtuda siiski kõnealuse vaidluse asjaoludest, mitte ei ole võimalik neid automaatselt tühiseks tunnistada. Antud juhul on hageja teinud kõik endast oleneva selleks, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Asja materjalidest nähtub, et hageja on liisingueseme võõrandanud mõistliku aja jooksul (2 kuu jooksul). Hageja kaasas liisingueseme müügiprotsessi ka liisinguvõtja ning kostjad. Nimelt saatis hageja koos lepingu ülesütlemise teatisega nii liisinguvõtjale kui ka kostjatele liisingueseme müügiprotseduuri kirjelduse (lisa 9). Nimetatud kirjeldusel on muuhulgas märgitud, et liisinguvõtjal on igas liisingueseme müügiprotseduuri etapis õigus saada liisinguandjalt informatsiooni liisingueseme müügi kohta ja osaleda liisingueseme müügiprotseduuris aidates kaasa liisinguesemele ostja leidmisel. Samuti on märgitud, et kõik dokumendis nimetatud liisinguvõtja õigused ja kohustused laienevad ka käendajatele. Seega oli hageja teavitanud nii liisinguvõtjat kui ka kostjaid sellest, kuidas toimub müügiprotseduur ning millised on sellega seoses liisinguvõtja ning kostjate õigused ja kohustused. Kostjad teevad hagejale küll etteheiteid, kuid ei ole ise teinud midagi selleks, et kaasa aidata liisingueseme müügile ning vältida seeläbi kahju tekkimist. Lisaks eeltoodule saatis hageja liisinguvõtjale ja ka kostjatele 27.07.2009 teatised (lisa 10, 11 ja 12), milles märkis, et liisinguese suumati müüki hinnaga 90 000 Eesti krooni (koos käibemaksuga). Liisinguvõtja ega kostjad müüki suunamise hinnale vastu ei vaielnud, järelikult nad aktsepteerisid seda. Hagiavalduse lisast nr 12 (õiend) nähtub, et hagejal õnnestus liisinguese võõrandada 2 769,65 euroga. Samuti nähtub õiendilt, et hageja on teinud hinnakorrektsiooni summas 2 023,72 eurot ehk teisisõnu hageja loeb kostjate vastu esitatud nõude puhul liisingueseme müügihinnaks 4 793,37 eurot ilma käibemaksuta (2 769,65 + 2 023,72). Ka kostjad ise on oma vastuses hagile märkinud, et vaidlusaluse liisingueseme müügiperioodil olid sarnased sõidukid portaalis auto24.ee müügis hinnaga 4 500 – 9 500 eurot. Just sellesse hinnavahemikku jääb ka summa, mida hageja arvestab antud juhul võõrandamishinnana. Seega kostjad kinnitavad oma vastuses, et hageja on võõrandanud liisingueseme turuhinnaga. Kostjad ei ole väitnud ega ka millegagi tõendanud, et vaidlusaluse liisingueseme oleks saanud võõrandada kõrgema hinnaga. Kokkuvõtvalt on hageja seisukohal, et liisingulepingu üldtingimuste punktid ei ole tühised ega ebamõistlikult kahjustavad ning liisinguvõtjal ja kostjatel on olnud kõik võimalused selleks, et vältida hagejale kahju tekkimist. 23.04.2012 vastuses jäi hageja esitatud seisukohtade juurde ja kinnitas, et tegi kõik võimaliku, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Kuna kostjad said ka liisingueseme müügiprotseduuri kirjelduse, oleks neil olnud võimalus osaleda liisingueseme müügiprotseduuris, aidates kaasa liisingueseme ostja leidmisel. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. 4 Hageja nõue tuleneb Swedbank Liising AS ja Deco Stuudio OÜ vahel 06.10.2006 sõlmitud liisingulepingust nr 0141575L (tl 8-12), mille esemeks oli sõiduauto Hyundai H1, 2.5. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste p 1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale selle eest lepingust sätestatud makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Samuti oli sõlmitud 06.10.2006 hageja ja Jaanus Nool’e käendusleping nr 0141575L ning hageja ja Ragnar Tasa käendusleping nr 0141575L. Nimetatud käenduslepingute alusel võtsid kostjad endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Kostjad esitasid hagile vastuväited. Kostjad leidsid muuhulgas, et liisinguleping ei ole üles öeldud ning teatist lepingu ülesütlemisest ei ole kostjatele kätte toimetatud. Kostjad on seisukohal, et 27.02.2009 teatis lepingu ülesütlemise kohta ei sisaldanud hageja tahet leping üles öelda. Tegelik lepingu ülesütlemise teatis toimetati kostjatele kätte alles 08.12.2009, s.o pärast liisingueseme müüki. Riigikohus on kohtuasja nr 3-2-1-143-09 korranud oma varasemat seisukohta, et kuna seaduses ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet, siis saab lepingu üles öelda ka kaudse ülesütlemisavaldusega TsÜS § 68 lg 3 mõttes. Kohus leiab, et siinkohal tuleb lugeda lepingu ülesütlemise ajaks 14 päeva möödumist 27.02.2009 avaldusest. Avalduses sisaldus hoiatus, et kui kostjad võlgnevust ei tasu, öeldakse leping üles. Kuna kostjad tagastasid sõiduki 18.05.2009, pidid nad olema teadlikud sellest, et leping on ülesöeldud. Liisingulepingu tüüptingimuste p 3.7 kohaselt kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud. Tüüptingimuste p 7.4.1 järgi kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Kohtuasjas nr 3-2-1-52-11 on Riigikohtu tsiviilkolleegium korranud oma varasemat seisukohta, et
lg 3 järgi tuleb liisinguandja
lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Vastupidine tüüptingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega
Tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 on kolleegium väljendanud sama seisukohta ja lisanud, et eespool mainitu kehtib ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad. Kuna üldtingimuste p-des 3.7 ja 7.4.1 seatakse liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahjud/puudujääv osa sõltuvusse ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada.
lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus on seisukohal, et liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 kahjustavad kostjat ebamõistlikult
lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning on tühised
lg 1 järgi, sest nende tüüptingimuste punktidega võetakse kostjalt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-77-08 öelnud, et kui analoogsel juhul on tüüptingimused tühised, tuleb kohaldamisele
. 5 Hageja on seisukohal, et on antud juhul teinud kõik endast oleneva, et saavutada liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus ning on võõrandanud liisingueseme turuhinnaga. Riigikohus oma otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-77-08 p-s 16 on seisukohal, et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Antud juhul ei ole hageja teavitanud kostjaid hinna alandamisest. Hageja saatis kostjatele akti, mille kohaselt on sõiduk suunatud müüki hinnaga 90 000 krooni (5 752,05 eurot) (tl 161). Õiendi kohaselt müüdi sõiduk hinnaga 2 769,65 eurot, mis on enam kui poole väiksem müüki suunamise hinnast (tl 12). Kohtule ei ole esitatud tõendeid sellest, et kostjaid oleks teavitatud hinna alandamisest. Pooled ei vaidle selle üle, et sarnased sõidukid olid müügis portaalis Auto24 hinnaga 4 500 – 9 500 eurot. Hageja on oma 13.12.2011 vastuses selgitanud, et tegi hinnakorrektsiooni summas 2 023,72 eurot, millest tulenevalt luges liisingueseme müügihinnaks 4 793,37 eurot, ehkki tegelikult müüs hageja sõiduki hinnaga 2 769,55 eurot. Müügihind pärast hinnakorrektsiooni jääb eelpool toodud hinnavahemikku. Samas ei ole hageja põhjendanud, millest lähtudes on selline hinnakorrektsioon tehtud. Hinnakorrektsiooni tegemisega tunnistas hageja sisuliselt seda, et müüs sõiduki alla turuväärtuse. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-33-08 asunud seisukohale, et poolte kokkuleppel on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohus leidis, et lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10%. Kuna antud juhul erineb müügihind oluliselt eseme turuhinnast, ei ole võimalik lähtuda tegelikust müügihinnast (ja lisatud hinnakorrektsioonist). Kuna pooled ei vaidle selle üle, et sarnased sõidukid olid müügis portaalis Auto24 hinnaga 4 500 – 9 500 eurot, võtab kohus keskmise turuhinna arvestamisel nende keskmise (7 000 eurot), millest arvestab maha 10 % (s.o 700 eurot). Seega loeb kohus sõiduki tegelikuks turuväärtuseks vastavalt keskmisele turuhinnale 6 300 eurot. Võlaõigusseadus (
) § 367 lg 4 kohaselt liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Järgnevalt analüüsib kohus, kas on põhjendatud hageja nõue tagastusteenuse ja vara hoidmisega seotud kulutuste hüvitamiseks. Kostjad on selgitanud, et tagastasid sõiduki 18.05.2009 pärast hageja kõnet. Nimetatud asjaolule ei ole hageja vastu vaielnud, mistõttu ei ole põhjendatud tagastusteenusele kantud kulutuste summas 2 500 krooni, s.o 159,78 eurot (tl 55) hüvitamine. Riigikohus on kohtuasja nr 3-2-1-112-06 otsuse p-s 9 leidnud, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud
Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud
Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud vms). Seega tuleb asuda seisukohale, et vara hoidmisega seotud kulutused tuleb antud juhul hüvitada. On põhjendatud hüvitada Valoor AS arve nr 928515 alusel 237,75 eurot.
lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Tulenevalt
6 Esiteks peab võlausaldaja ja käendaja vahel olema kehtiv käendusleping. Pooltevahelised käenduslepingud on sõlmitud ning puuduvad alused kahtlemaks selle kehtivuses. Teiseks peab olemas olema käendusega tagatava võlausaldaja nõude olemasolu. Kolmandaks peab olema saabunud käendusjuhtum, mille puhul käendaja peab täitma põhivõlgniku kohustuse. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et põhivõlgnik Deco Stuudio OÜ rikkus oma põhikohustust. Kostjate vastuväited on põhinenud sõiduki ebaõigele turuväärtusele ja lisakulutuste põhjendamatusele. Arvestades kohtu ülaltoodud põhjendusi tuleb hagiavalduse p-s 1.9.1. märgitud lepingust tulenevast nõudest 11 366,04 eurot arvestada maha sõiduki tegelik turuväärtus 6 300 eurot ja põhjendamatud vara realiseerimisega seotud lisakulutused 159,78 eurot (tagastusteenus). Seega peab kohus põhjendatuks mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 11 366,04 – 6 300 – 159,78 = 4 906,26 eurot. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Ülaltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. MENETLUSKULUDE JAOTUS Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades seda, et hageja nõue on 6 572,67 eurot ning kohus rahuldab hagi 4 906,26 euro ulatuses, tuleb menetluskulud jätta 75 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 25 % ulatuses hageja kanda. Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.