Obsah (6)

§ 56§ 64§ 85§ 60§ 10§ 91

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-470 Otsuse kuupäev 1. juuni 2012 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi PHD Tööjõud OÜ kaebused Maksu- ja Tolliameti Lõuna

) § 91 lg-le 1 sunniraha, esimesel korral summas 100 eurot. 29.09.2011 tegi LõMTK korralduse nr 9-1.1/2304, millega kohustati OÜ-d PHD Tööjõud tasuma sunniraha summas 100 eurot ja tegi uue ettekirjutuse esitada maksudeklaratsioonid 5 päeva jooksul arvates korralduse kättesaamise päevast. Korralduses hoiatas maksuhaldur, et rakendab korralduse täitmata jätmisel teistkordselt sunniraha summas 150 eurot. OÜ PHD Tööjõud esitas 02.11.2011 vaide LõMTK 29.09.2011 korralduse nr 9-1.1/2304 kehtetuks tunnistamiseks. Maksu- ja Tolliameti 05.12.2011 vaideotsusega nr 6-1/549-2 jäeti vaie rahuldamata.

1. 06.12.2011 tegi LõMTK korralduse nr 9-1.4/9093, millega kohustati PHD Tööjõud OÜ-d esitama maksuhaldurile käibedeklaratsioonid ning tulu-, ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioonid
2. a augusti-, septembri- ja oktoobrikuu kohta. Korraldus tuli täita 10 päeva jooksul korralduse kättesaamisest arvates. 04.01.2012 on PHD Tööjõud OÜ esitanud vaide Lõuna maksu-ja tollikeskuse 06.12.2011 korralduse nr 9-1.4/909 kehtetuks tunnistamiseks. LõMTK 03.02.2012 vaideotsusega nr 61/627-2 jäeti vaie rahuldamata. PHD Tööjõud OÜ sai vaideotsuse kätte 06.02.
4. 09.01.2012 esitas PHD Tööjõud OÜ Tartu Halduskohtule kaebuse LõMTK 29.09.2011 korralduse tühistamiseks ning taotluse viia läbi

§ 56ja karistusseadustiku (Kar

S) § 3891 põhiseaduslikkuse kontroll. Alternatiivselt palub kaebaja teha kindlaks, kas tal on käesolevas asjas kaasaaitamiskohustus või vaikimisõigus. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-12-36 ja võeti Tartu Halduskohtu 13.03.2012 määrusega menetlusse. 4. 06.03.2012 esitas PHD Tööjõud OÜ kaebuse 06.12.2011 korralduse tühistamiseks ning taotluse

§ 56ja Kar

S § 3891 põhiseaduslikkuse kontrollimiseks. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-12-470 ja võeti Tartu Halduskohtu 30.03.2012 määrusega menetlusse.

1. Tartu Halduskohtu 09.04.2012 määrusega liideti haldusasjad 3-12-36 ja 3-12-470 ühte menetlusse ja jäeti liidetud haldusasja numbriks 3-12-
2. Kaebuse põhjendused ja taotlused
3. Kaebaja esindaja suhtes on Maksu- ja Tolliamet (MTA) läbi viinud kriminaalmenetlust, sh läbiotsimist, kinnipidamist, tõkendit jne. Et valdav enamus tõenditest kogutud maksukohustuslase käest läbi sunni, siis pole selline võimalus „kauge ja hüpoteetiline“, vaid tõeline, lähedane ja väga reaalne. Süü tõendamiseks vajalike dokumentide ja ütluste kogumine on olnud maksuhalduri varjatud ja tegelik eesmärk lugematutes teistes haldusaktides, mida on tehtud kaebaja esindaja, temaga seotud äriühingute või teiste maksukohustuslaste suhtes. Maksuhaldur ei määratle kunagi läbiviidava menetluse piire st kas menetlus jääb ainult maksumenetluse raamidesse või võivad sellest välja kasvada ka süüteomenetlused. Kui isikut tahetakse süüdi mõista KarS § 3891 järgi valeandmete esitamises, siis peab üheks tõendiks selle menetluses olema maksudeklaratsioon, milles valeandmeid esitati. Ilma selle tõendita oleks kogu kriminaalmenetlus sisutu, sest kui pole deklaratsiooni, siis ei saa olla ka kuritegu.
4. Hetkel kehtiv

ei näe ette võimalust maksudeklaratsiooni mitte esitada, seega on seaduseandja eesmärk olnud seada absoluutne deklareerimiskohustus. Sellisel moel saadud andmeid ei tohi aga demokraatlikus õigussüsteemis isiku vastu kasutada. Saksamaa maksukorralduse seaduse § 239 lg 2 lause 1 sisaldab spetsiifilist kasutamiskeeldu, kui maksukohustuslane on maksuhaldurile enne kriminaalmenetluse algatamist või teadmata sellise menetluse algatamisest, avalikustanud fakte ja kui need tõendusmaterjalid saavad teatavaks, siis 2 ei tohi prokuratuur või kohus kasutada neid teadmisi maksukohustuslase vastu. Kuni sarnast sätet Eesti õigussüsteemis ei eksisteeri, riivab

§ 56

lg 2 sisuliselt iga maksukohustuslase huve ning kindlasti rikub juba nende omi, kellele on vastav etteheide tehtud. Lisaks eeltoodule tuleb märkida, et Eesti Vabariigis on väljakujunenud kohtupraktika Riigikohtu tasandil, et isiku käest maksumenetluses sunni all saadud tõendeid ja dokumente kasutatakse isiku vastu kriminaalasjas süüstavate tõenditena ja isik mõistetakse selliste tõendite alusel ka süüdi. Kaebaja viitab Riigikohtu 17.02.2004 otsuse nr 3-1-1-120-03 p-le 17. 8. Kaebaja on seisukohal, et sanktsioonide ähvardusel ja nende rakendamisega maksukohustuslaselt teabe nõudmine rikub tema põhiõigust enese mittesüüstamise privileegile ning seetõttu on allkirjutanu Konventsioonis ja Hartas tagatud põhiõiguste rikkumise ohver. Kaebaja palub kontrollida

§ 56koostoimes Kar

S § 3891 vastavust EV Põhiseadusele, Konventsioonile ning Hartale.

1. Kuigi korraldus on tehtud osaühingule, on siiski alust väita selle täitmise võimatust ka kitsalt seoses juhatuse liikme põhiõiguste võimaliku riivega. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) õiguspraktika kohaselt siis, kui äriühingul on ainuosanik või üks juhatuse liige, on füüsilise isiku õigused ja kohustused tihedalt äriühingu õiguste ja kohustustega seotud – vt EIK otsused: Eckle vs. Saksamaa, otsus 15.071982, § 66, Series A no. 51, Faber Firm and Jafarov vs. Azerbaidžaan, otsus 25.11.2010, avaldus nr 3365/08, Okleśen ja Pokopaliśko Pogrebne Storitve Leopold Okleśen S.P. vs. Sloveenia, otsus 30.11.2010, avaldus nr 35264/04, §
3. Maksuhalduri halduspraktika kohaselt peab isik, kui ta soovib kasutada

§-s 64 sätestatud õigust informatsiooni mitte anda, põhjendama ka selle kasutamise soovi. Samas ei tulene ei Riigikohtu praktikast ega ka maksuhalduri halduspraktikast põhjendamise ulatuse. Seetõttu on aktsepteeritav, et isik esitab põhjenduse ulatuses, millist ta peab asjaolusid arvestades piisavaks ja enda õigusi mitte kahjustavaks. Oleks ju mõeldamatu, et isik põhjendab detailselt, miks mingile küsimusele vastamine või informatsiooni andmine võiks tähendada tema hilisemat süüditunnistamist õigusrikkumises. Kaebaja teatab, et ta keeldub teabe andmisest ja dokumentide esitamisest ja tugineb Riigikohtu õiguskäsitlusele, mis on hiljuti viidud kooskõlla EIK nõuetega enese mittesüüstamise õiguse kaitseala aspektist. Kaebaja tugineb seejuures PS § 22 lg-le 3, EIÕK art 6 lg-tele 1 ja 2 ning

§ 64lg 1 p-le 6.

Kaebaja viitab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10.06.2010 määrusele asjas nr 3-4-1-3-10 ning leiab, et Riigikohus oma varasemat õiguskäsitlust muutnud. Selles ei nimeta Riigikohus vajadust informatsiooni edastamisest keeldumise eraldiseisvaks põhimõtteliseks kontrolliks ning kasutab samasugust formuleeringut – põhimõtteline otsustus – puutumuses ainult informatsiooni valdaja subjektiivse otsustusega. Riigikohus on loobunud nõudest, et informatsiooni edastamisest keeldumine eeldab objektiivset põhjendamist. 11.

§ 64

lg 1 p-d 5 ja 6 sätestavad vaikimisõiguse mh isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või käesoleva lõike punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. Kaebaja leiab, et maksuhalduril puudub pädevus otsustada, kas isiku poolt andmete esitamise korral võinuks saabuda isiku süüditunnistamine õigusrikkumises. EIK praktika kohaselt ei ole kaebaja põhiõiguste rikkumise tuvastamiseks oluline mitte see, kas sunniviisiliselt saadud informatsiooni hilisemalt isiku vastu kriminaalmenetluses üldse kasutati 3 või mitte (vt EIK kohtuasi Heaney ja McGuinness vs. Iirimaa) ega isegi see, kas isiku vastu üldse kriminaalmenetlus algatati. Käesolevas asjas ei ole küll alustatud paralleelset kriminaalmenetlust samade asjaolude uurimise eesmärgil, mis on uurimise esemeks maksumenetluses. EIK on aga kohtuasjas Serves vs. Prantsusmaa p-s 47 selgelt võtnud seisukoha, et kui isiku suhtes ei ole veel kriminaalmenetlust algatatud, kuid tal on alust „karta“ sellise menetluse alustamist tema vastu, siis on isikul õigus keelduda vastamast küsimustele. Kaebaja leiab, et halduskohtul tuleks juhinduda kohtuasjast Shannon (viitab punktidele 38, 39 40 ja 41). Kaebaja palub lähtuda osundatud kohtulahendist põhjusel, et kohtulahendi p-i 40 kohaselt ei ole oluline see, kas isiku suhtes paralleelselt toimunud kriminaalmenetlus jõuab kohtusse või mitte. Igal juhul on informatsiooni andmise kohustus maksuhaldurile põhiõiguste riive. P-s 39 märgitakse võimalust informatsiooni koondamiseks kriminaalmenetluslikus tähenduses maksukohustuslase vastu siis, kui ta annab informatsiooni maksuhaldurile. Käesolevas asjas on maksuhaldur juba varasemalt teinud avalduse ühe väärteoasja alustamiseks osaühingu juhatuse liikmega seotud äriühingu vastu. Seetõttu ei ole mitte hüpoteetiline ja kauge, vaid lähedane ja reaalne võimalus, et maksuhaldur kordab oma tegevusmustrit. Kaebaja arvates on Shannon’i kohtulahendi korrektne tõlgendus see, et selles märgitud põhimõtted laienevad maksukohustuslasele ka siis, kui tema vastu ei ole samade asjaolud pinnalt alustatud paralleelset süüteomenetlust, kuid paralleelne süüteomenetlus on samaliigilises asjas (maksuasi) ning selle algatamine on toimunud sama ametkonna taotlusel, kes nõuab maksukohustuslaselt sunniviisiliselt informatsiooni maksumenetluses.

1. Kaasaaitamiskohustust ei sätesta ei põhiseadus ega konventsioon. Oluline teave, millele maksuhaldur 06.12.2011 korralduses viitab, ongi kaebaja arvates käesolevas asjas selline teave, mis võib olla osaühingu või selle juhatuse liikmete suhtes süüstava iseloomuga. Seetõttu palub kaebaja halduskohtul lähtuda asja lahendamisel EIK kohtulahendist asjas Serves vs. Prantsusmaa. Käesolevas asjas ei ole arutluse all see, kas osaühingu keeldumist informatsiooni anda kasutatakse hiljem tema kahjuks. Arutluse all on informatsiooni andmisele sundimise õiguspärasus. Põhiseaduse § 22 lg 3 esemeline kaitseala kattub olulisel määral konventsiooni artikli 6 lg 1 kaitsealaga. EIK kohtupraktikas on kindlalt võetud omaks arusaam, et ka maksumenetlus on konventsiooni artikli 6 lg 1 kaitsealas – vt nt EIK otsus asjas Impar Ltd. vs. Leedu. Kuivõrd karistusseadustikus on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus süütegude toimepanemise eest, sh maksukuritegude eest, siis laienevad juriidilisele isikule ka kõik kriminaalõiguslikud ja põhiõiguslikud garantiid põhiseaduse § 9 lg 2 alusel.
2. Maksuhaldur viitab sageli oma õiguskäsitluse alusena Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele asjas nr 38544/97, millest maksuhalduri arvates tuleneb, et vaikimisõigus ei ole absoluutse iseloomuga. Kaebaja on seisukohal, et EIK ei ole mitte üheski lahendis asunud seisukohale, et vaikimisõiguse mitteabsoluutne iseloom tähendaks seda, et isikul on kohustus avaldada informatsiooni või avalikul võimul on õigustus isikut karistada informatsiooni mitteavaldamise eest olukorras, kus selle informatsiooni kasutamine isiku vastu võib olla tõenäoline ning kui riigivõim on taolist praktikat aastakümnete jooksul laialdaselt juurutanud. Kaebaja leiab, et EIK praktikast tuleneb, et olukorras, kus isiku suhtes toimub kriminaalmenetlus või selle algatamise tõenäosus on arvestatav, laieneb isikule EIÕK art 6 lg-s 1 sätestatud vaikimisõigus absoluutselt. Weh vs. Austria kohtuasjas esinev selgitus, et 4 vaikimisõigus ei ole absoluutne, ei ole ülekantav kaebaja ja selle praeguste ja endiste juhatuse liikmete olukorrale. EIK formuleering, et „vaikimisõigus ei ole absoluutne“ on piiratud olukordadega, kus isikult soovitakse saada kitsalt faktilist informatsiooni, millel puudub tõenduslik iseloom kriminaalmenetluses selle isiku vastu. Varasemalt osundatud kohtulahendi Shannon vs. Ühendkuningriik p-s 36 selgitab EIK, et tema varasemad seisukohad vaikimisõigusest – nt kohtuasjas Weh vs. Austria ei ole kohaldatavad maksuasjas, kus isiku suhtes toimub paralleelselt kriminaalmenetlus või on selle alustamise oht.
3. Alternatiivselt 29.09.2011 korralduse tühistamise nõudele esitab kaebaja nõude teha kindlaks, kas kaebajal on käesolevas maksuõigussuhtes kaasaaitamiskohustus või vaikimisõigus. Vastustaja vastuväited
4. OÜ oli jätnud esitamata 06.12.2011 korralduses nimetatud maksudeklaratsioonid. Vaidlustatud korraldus on antud

§ 85alusel, kohustades OÜ-d esitama maksudeklaratsioone.

Korraldusega ei nõuta OÜ-lt teavet ega dokumente

§ 60või § 62 alusel.

Maksudeklaratsioonide esitamise nõue ei ole maksuhalduri kaalutlusõiguse alusel tehtav otsustus, vaid maksudeklaratsiooni esitamise kohustus tuleneb seadusest. 16. Deklaratsioonide esitamise kohustust ei saa jätta täitmata enese mittesüüstamise privileegile toetudes.

§ 64

lg-st 1 tulenev teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumise õigus ei laiene maksudeklaratsiooni esitamise kohustusele. EIÕK art 6 kohaldatavust reguleerib eelkõige selle esimene lause, mille kohaselt „igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus /../ asja arutamisele /../ õigusemõistmise volitustega institutsioonis“, mistõttu ei ole art 6 kohaldatav menetlustele, mis kummagi kategooria alla ei kuulu. Euroopa Inimõiguste Komisjon on EIK pretsedendiõigusest tuletanud teatud juhised, millal õigused ja kohustused on „tsiviilõigused“ ning välistanud selles „tsiviilõiguse“ kohaldamise maksumenetlustele, kuna indiviidi õigused on maksumenetluses prevaleerivalt avalik-õigusliku iseloomuga. Eeltoodule tuginevalt on vastustaja seisukohal, et kaebuses osundatud EIÕK art 6 ei ole käesoleva kaebuse lahendamisel asjassepuutuv, kuna art 6 lg 1 ei kohaldu maksuasjades, sest üheks art 6 kohaldamise eelduseks peavad rikutud õigused või kohustused olema oma olemuselt tsiviilõiguslikud. Maksuõigus on aga avalik-õigusliku iseloomuga ning haldusõiguse üheks valdkonnaks. Art 6 lg 2 alla kuuluvad ainult kriminaalsüüdistusega seonduvad asjad, kuid vaidlustatud 06.12.2011 korraldus ei ole kriminaalsüüdistuse asi. 17. Korralduse adressaat ei saa keelduda maksumenetluses juba ette (st enne küsimuse teadasaamist), n-ö igaks juhuks, kõigile esitatud ja võib-olla esitatavatele küsimustele vastamast, samuti kõigi küsitud või seaduses ette nähtud dokumentide (nagu maksudeklaratsioonid) esitamisest.

§ 64

lg 1 p-st 6 tulenevale õigusele saab isik tugineda alles pärast maksuhalduri konkreetse küsimuse ärakuulamist. Iga küsimuse (või esitamisele kuuluva dokumendi) puhul peab isik langetama eraldi otsuse, kas sellele vastamine on teda süüstav või mitte. Kohtupraktikas on nimetatud põhistamise kohustuse kohta selgitatud, et EIK 08.04.2004 otsuse asjas nr 38544/97 p-s 45 märgitu kohaselt, juhul kui puudub käimasolev või kavandatav kriminaalmenetlus isiku suhtes, ei pruugi olla tegemist enese mittesüüstamise privileegi rikkumisega. Seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla hüpoteetiline. Isik võib teabe andmisest ja tõendite esitamisest järelikult keelduda, kui konkreetne teave või 5 tõend süüstab teda ja tema lähedasi. Kui konkreetne teave või tõend süüstavad ei ole, peab isik need andma.

1. Ekslik on kaebaja seisukoht, nagu oleks Riigikohus 10.06.2010 määrusega nr 3-4-1-3-10 enda varasemaid seisukohti kõnealuses probleemis muutnud. Eelnimetatud määrusega lahendab Riigikohus üksnes menetluslikke küsimusi (vt PSJKS § 60), mitte ei anna sisulisi hinnanguid ja tõlgendusi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. Järelikult ei saanud Riigikohus muuta enda varasemaid, kohtuotsustes väljendatud seisukohti. Pealegi jättis Riigikohus määrusega taotluse läbi vaatamata ja seega asjas sisulise hinnangu üldse andmata. Riigikohtu määruse, millega jäetakse taotlus sisuliselt läbi vaatamata, ei saa käsitleda õiguse loomisena, ning määruses ei pea Riigikohus silmas ei õiguspraktika ühtlustamise eesmärki ega ole taotluse esitaja väiteid sisuliselt hinnanud. Vastustaja hinnangul on kaebaja teinud viidatud Riigikohtu määrusest ekslikke järeldusi ning tõlgendanud seeläbi ka EIK praktikat meelevaldselt.
2. Isik ei saa enese mittesüüstamise põhimõttele tuginedes hoiduda kõikvõimalikest süüteomenetlustest erinevatest menetlustest ja menetlustoimingutest, sh välistada igasugust maksumenetlust. Deklaratsioonide esitamine jmt kõrvalkohustuste täitmine, sh aeg-ajalt ettetulev suhtlemine maksuhalduriga, on äritegevuse loomulik osa, mille iga ettevõtja endale äri alustades võtab. Kui maksukohustuslane korrektse maksustamise huvides nõutud dokumente ei esita, siis võtab ta endale ise riski, et tema poolt tõendamisele kuuluvad asjaolud jäävad tõendamata. Lisaks tekib deklaratsioonide mitteesitamisest üsna üheselt ja loogiliselt kahtlus selles, kas ettevõtlus ikka toimub. Lähtuvalt EIK praktikast on maksuhaldur õigustatud väljaspool süüteomenetlust maksumaksja vaikimisest järeldusi tegema ning see ei ole käsitletav EIÕK art 6 rikkumisena (08.02.1996 kohtuotsus Murray vs Ühendkuningriik).
3. Vastustaja märgib veel, et EIK praktika möönab menetlusosalise kohustust esitada puhtalt korrektse maksustamise kindlustamiseks dokumentaalselt kajastatud teavet (asjas J.B. vs Šveits, kohtuotsus 03.05.2001, p 63). Käsitlus, et isik võib sisuliselt igaks juhuks ja täielikult seletustest/tõenditest keelduda või deklaratsioonide esitamisest üldse loobuda, tähendaks, et maksumaksja saab kontrollimatult maksukohustust vältida. See aga ei oleks kooskõlas ühetaolise maksustamise põhimõttega ning oleks vastuolus

§ 10

lõikes 2 sätestatud maksuhalduri põhiülesannetega ning ka maksu kui sellise olemusega. EIÕK sätteid ja EIK praktikat ei saa tõlgendada selliselt, et need välistaks maksumenetluses tuvastatud õigussuhtele kohaldatavad õigusnormid ja maksuõiguslikud või maksumenetluslikud järelmid.

1. Vastustaja märgib täiendavalt, et tulenevalt KrMS §-s 61 sõnastatud kriminaal- ja väärteomenetluses kehtivast tõendite vaba hindamise põhimõtetest ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Ka Riigikohtu 22.10.2007 kohtuotsuse nr 3-1-1-57-07 kohaselt ei saa prokuratuur maksuhalduri poolt saadud teavet kasutada süüdistusaktis ja kohtus ning kohus ei saa neid tõendeid avaldada, kui süüdistatav ise ei taha nende tõendite avaldamist. Vastustaja on veendunud, et kaebaja poolt toodud seisukohad, mida ta põhjendab EIK praktika pinnalt on seetõttu põhjendamatud. Vastustaja ka viitab enda veendumust toetavale arvukale Tallinna ja Tartu Haldus- ja Ringkonnakohtu kohtupraktikale (haldusasjad nr 3-10-2774, 3-10-3360, 3-10834, 3-10-2121, 3-09-2921), kus kohtud on analoogse sisuga ning kaebaja juhatuse liikmega seotud äriühingute vaidlustes jõudnud samalaadse tõdemuseni. Kõigele lisaks ei ole kaebaja ära näidanud, et kaebuses märgitud süüteomenetlused oleksid üldse seotud OÜ-ga PHD Tööjõud. 6
2. Vastustaja märgib, et käesoleval juhul puudub vaidlus selle üle, et vaidlustatud haldusakti adressaadiks on kaebaja juriidilise isikuna. Juriidiline isik ei kuulu PS § 22 lg 3 kaitsealasse. PS § 22 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Kaebaja esindaja ilmselgelt ei kvalifitseeru seaduse mõttes OÜ-ks PHD Tööjõud (“iseendaks”) või OÜ PHD Tööjõud “lähedaseks”. Vastustaja hinnangul asjaolu, kas kaebajal on nn vaikimisõigus, ei saa kuidagi mõjutada 06.12.2011 korralduse õiguspärasust, kuivõrd tegemist on korraldusega maksudeklaratsioonide esitamiseks, mis tehti põhjusel, et maksudeklaratsioonid olid seaduses ettenähtud tähtajaks esitamata. Põhjendamatu vaikimisõiguse kasutamine ei välista maksumenetluses maksukohustuslase suhtes kehtivat kaasaaitamiskohustust.
3. EIK on selgitanud 16.03.2010 otsuses Elomaa vs Soome ja 10.09.2002 otsuses Allen vs Ühendkuningriik, et maksuhalduri järelepärimised on vajalikud maksude väljaarvutamiseks ja ilma maksuhaldurile sellekohase õiguse andmiseta oleks riigi maksusüsteemi efektiivne toimimine mõeldamatu. Käesoleval juhul on tegemist tavapärase seaduses reguleeritud menetlustoiminguga, millele maksukohustuslane peab siiski alluma. EIK selgitas lahendis Allen vs Ühendkuningriik, et enese mittesüüstamise õigust ei saa tõlgendada kui üldist immuunsust maksuhalduri toimingute suhtes sooviga vältida isiku suhtes läbiviidavat uurimist maksumenetluses. EIK on täiendavalt selgitanud, viidates lahendile Murray vs Ühendkuningriik, et mitte iga meedet, millega stimuleeritakse isikut esitama ametiasutusele teavet, mida võidakse hiljem kasutada ka kriminaalmenetluses, ei saa käsitleda ebasobiva sunnina.
4. Kaebaja esindaja ei ole põhistanud seda, et vaidlusaluste deklaratsioonide esitamisel esineks alus tema või tema lähedaste õigusrikkumises süüditunnistamiseks. Vastustaja märgib, et isiku enese mittesüüstamise privileegile tuginev dokumentide võimalik mitteesitamine peab olema suunatud üksnes kaebaja poolt eelnevalt toimepandud süüteo varjamisele, mille ilmsikstulek ähvardaks isikut süüdistusega. Käesoleval juhul saab asuda selgelt seisukohale, et 06.12.2011 korralduse eesmärgiks ei ole kaebaja süü tõendamine toimuvates ega kaebaja poolt viidatud süüteomenetlustes.
5. Vastustaja on kokkuvõttes seisukohal, et kaebajal ei ole maksumenetluses vaikimisõigust, vaid tal on kaasaaitamiskohustus. Kaebaja on endal lasuvast kaasaaitamiskohustusest ka aru saanud, kuivõrd on 06.12.2011 korraldusega nõutud maksudeklaratsioonid maksuhaldurile 18.01.2012 esitanud.
6. Vaidlustatud 06.12.2011 korraldus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane. Vastustaja on seisukohal, et 06.12.2011 korraldusega ei ole kaebaja subjektiivseid õigusi õigusvastaselt riivatud. Maksumenetlus ega sellele järgnev halduskohtumenetlus ei ole hõlmatud PS § 22 esemelise kaitsealaga. Maksukohustuslasel ei ole vaikimisprivileegi, vaid tal on kaasaaitamiskohustus (

§ 56

). Kaebaja ei ole põhistanud, et vaidlustatud 06.12.2011 korralduse tõttu esineks oht kaebaja seadusliku esindaja või tema lähedaste õigusrikkumises süüditunnistamiseks.

1. Vastusena nõudele 29.09.2011 korralduse nr 9-1.1/2304 tühistamiseks leidis vastustaja järgmist. 7 Sunniraha on üheks mittekaristuslikuks mõjutusvahendiks. Kui haldusakti adressaat haldusaktis esitatud kohustusi ei täida, peab haldusakti adressaat arvestama võimalike negatiivsete järelmitega. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (AtSS) § 8 lg 1
2. lause järgi on sunnivahendit lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. AtSS § 8 lg 3 p-des 1–4 toodud nimistu kohaselt on sunniraha rakendamine keelatud vaid juhul, kui AtSS § 8 lg-s 1 nimetatud sunni rakendamise alused on ära langenud, ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on kehtetuks tunnistatud, sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi või halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise HKMS-is ettenähtud korras.
3. Sunniraha kohaldamine

-i valguses tähendab eeskätt maksuhalduri otsustust, kuidas reageerida maksukohustuslase käitumisele, kui viimane jätab maksuhalduri korralduse sunniraha hoiatusest hoolimata (tähtaegselt) täitmata. Vastav otsustus päädib korraldusega sunniraha tasumiseks.

-s reguleerivad maksukohustuslase kaasaaitamiskohustust §-d 56–

1. Vastustaja selgitab, et kui maksuhaldur annab korralduse maksudeklaratsioonide esitamiseks ning määrab tähtaja kohustuse täitmiseks, siis kohustus tuleb täita maksukohustuslase poolt esimesel võimalusel. Siinjuures ei ole keelatud maksukohustuslase poolne initsiatiiv kohustuse varasemalt täitmiseks. Seega kui maksuhaldur on andnud tähtaja korralduse täitmiseks, siis see tähtaeg tähendab seda, et kui hiljemalt selleks kuupäevaks ei ole kohustus täidetud, on maksuhalduril õigus määrata sunniraha. Kaebaja on rikkunud kaasaaitamiskohustust, jättes nõutud maksudeklaratsioonid esitamata.
2. Käesoleval juhul on sunniraha rakendamise eesmärgiks olnud mõjutada kaebajat temale pandud kohustust täitma, mitte aga kaebajat karistada ega ähvardada. Maksuhaldur on 12.09.2011 korralduses hoiatanud, et korralduse täitmata jätmise korral on maksuhalduril õigus rakendada sunniraha. Kaebajal oli võimalik sunniraha tasumise kohustuse tekkimine nõuetekohase käitumisega (korralduse täitmine) ära hoida. Käesolevas asjas on sunniraha määramise korralduse tegemise hetkel OÜ jätnud täitmata korralduse maksudeklaratsioonide esitamiseks. Asjas ei esine AtSS § 8 lg-s 3 märgitud sunnivahendi rakendamist välistavaid asjaolusid, seega oli sunniraha rakendamise alused vaidlustatud korralduse tegemise ajal olemas.

§ 91

lg 4 kohaselt kohustuse täitmisele sundimiseks ei või sunniraha esimesel korral ületada 1300 €. Kaebaja suhtes on rakendatud sunniraha summas 100 €. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud korraldusega nõutud summa puhul ei ole tegemist ülemäära suure summaga, mis tingiks määratud sunniraha suuruse vähendamise või selle tühistamise. Vastustaja leiab, et OÜ kohustamine tasuma sunniraha summas 100 € on proportsionaalne eesmärgiga sundida korralduse adressaati täitma LÕMTK 12.09.2011 korraldust nr 9-1.4/

1. OÜ on eelnimetatud korralduse täitnud (s.t on esitanud nõutud maksudeklaratsioonid) 18.01.
2. Vastustaja peab vajalikuks viidata ka kohtupraktikas (Tartu Ringkonnakohtu 30.09.2011 kohtuotsus nr 3-10-1281, p 12) väljendamist leidnud seisukohale, et haldusorganil ei ole kohustust õiguspärast sunniraha määramise korraldust kehtetuks tunnistada, kui isik pärast seda lõpuks algse ettekirjutuse täidab. Selline arusaam muudaks sunniraha määramise instituudi sisutuks, kuna isik teaks, et lõppkokkuvõttes ta sunniraha maksma ei pea, hoolimata sellest, et ta ettekirjutuse täitmisega viivitab. Asjaolu, et sunniraha oli oma eesmärgi täitnud ei tähenda, et sunniraha määramise korraldus tulnuks pärast seda kehtetuks tunnistada. Vastustaja hinnangul asjaolu, kas kaebajal on nn vaikimisõigus, ei saa kuidagi mõjutada vaidlustatud korralduse õiguspärasust, kuivõrd tegemist on sunniraha korraldusega, mis tehti põhjusel, et 8 maksudeklaratsioonid olid esitamata. Põhjendamatu vaikimisõiguse kasutamine ei välista maksumenetluses maksukohustuslase suhtes kehtivat kaasaaitamiskohustust. Kohtu põhjendused ja otsus
3. Käesolevas vaidluses on kaebaja vaidlustanud maksuhalduri kaks korraldust, millega on kaebajale pandud erinevad kohustused, millel on seega ka erinevad õiguslikud tagajärjed kaebaja poolt kaebustes tõstatatud õigusliku probleemi suhtes. Vastuseks kaebajale märgib halduskohus, et kaebaja poolt halduskohtule esitatud tõenditest ei nähtu kaebajale mingit vajadust enese mittesüüstamise maksiimile tuginemiseks, aga HKMS § 44 lg 1 annab kaebajale loomulikult kaebeõiguse oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumiseks. Kohus eeldab, et kaebaja tegevuse tõttu perioodil, mille kohta on korraldused antud, on talle kohtulik kaitse vajalik.
4. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 29.09.
5. a korraldusega nr 9-1.1/2304 (toimik nr 3-12-36 tlk 17) kohustati kaebajat tasuma sunniraha summas 100 eurot ning tehti uus ettekirjutus esitada maksudeklaratsioonid 5 päeva jooksul arvates korralduse kättesaamise päevast. Korralduse kohaselt rakendab vastustaja korralduse täitmata jätmisel teistkordselt sunniraha summas 150 eurot.
6. HMS §-st 54 ja HKMS § 158 lg 2 ls 2 tulenevalt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Osundatud põhimõttest tulenevalt on oluline, kas kaebaja oli enne vaidlusaluse haldusakti andmisest vastustajat teavitanud mittesüüstamise privileegi kasutamisest. Halduskohtule esitatud tõendite kohaselt ei ole kaebaja enne vaidlusaluse 29.09.
7. a haldusakti andmist vastustajat informeerinud mittesüüstamise privileegi kasutamisest. Nähtuvalt asjas kogutud tõenditest kohustati kaebajat Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 12.09.2011 korraldusega nr 9-1.4/6519 (toimik nr 3-12-36 tlk 40) esitama
8. a juulikuu kohta maksudeklaratsiooni vorm KMD ning
9. a mai- ja juulikuu kohta maksudeklaratsiooni vorm TSD. Halduskohtule esitatud tõendite kohaselt ei ole kaebaja vastustajaga nimetatud korralduse maksukohustuslase registrijärgsele aadressile saatmise järgselt kontakteerunud. Seega ei ole tõendatud ka vastustaja teavitamine mittesüüstamise privileegi kasutamisest ja seeläbi vastustaja poolt kaebaja õiguste rikkumine. Halduskohus on seisukohal, et ainult juhul, kui isik on pärast haldusakti andmist teatanud maksuhaldurile enese mittesüüstamise privileegi kasutamisest, tähendab

§ 64lg 1 p-st 6 tuleneva õiguse kasutamine dokumentide esitamata jätmist.

Seega ei saa vaidlustatud haldusakti puhul tõusetuda ka küsimus enese mittesüüstamise privileegi rikkumisest vastustaja poolt, sest HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Seega puudub alus esimese kaebuse rahuldamiseks ja haldusakti tühistamiseks, kuna vaidlustatud haldusakt on selle tegemise aja seisuga õiguspärane.

1. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 06.12.
2. a korraldusega nr 9-1.4/9093 (toimik nr 3-12-470 tlk 8) kohustati kaebajat esitama maksuhaldurile käibedeklaratsioonid ning 9 tulu-, ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioonid
3. a augusti-, septembri- ja oktoobrikuu kohta. Vastuseks sellele kaebusele märgib halduskohus, et dokumentide nõue iseenesest ei ole õigusvastane ega riku kaebaja enese mittesüüstamise privileegi, vaatamata sellele, et vaidlusalune haldusakt sisaldab viidet sunnimeetmetele haldusakti täitmata jätmise puhul. Halduskohus on seisukohal, et kaebaja õigusi saab rikkuda haldusakti täitmiseks sundimine pärast enese mittesüüstamise privileegi kasutamisest teatamist. Seega puudub alus ka teise kaebuse rahuldamiseks ja korralduse tühistamiseks, kuna vaidlustatud haldusakt on selle tegemise aja seisuga õiguspärane ja ei riku kaebaja õigusi.
4. Kuna

§ 56ja Kar

S §3891 ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjasse puutuvateks ja kohaldamisele kuuluvateks õigusnormideks, puudub halduskohtul alus ka nende normide põhiseaduspärasuse kontrollimiseks. 35. Poolte menetluskulud jäävad nende enda kanda, kuna vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt, kelle kaebused jäävad rahuldamata, menetluskulude väljamõistmist. Roby Koik kohtunik 10