← Eesti

3-11-1613/41

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 30. mai 2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-16

) § 10 lg-test 9 ja 14, keskkonnaministri 11.02.2009 määruse nr 11 „Erametsanduse toetuse andmise alused, toetuse taotlusele esitatavad nõuded, taotluse hindamise kord ja hindamiskriteeriumid, toetuse tagasinõudmise kord, kinnistuskirja vorm ja nõuded sisule ning metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava koostamise toetuse täpsustatud määrad“ (määrus) §-dest 4, 12, 17 ja 19 ning EMK nõukogu 13.02.2009 otsusega kinnitatud „Erametsanduse toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise korra“ (kord) p-dest 4, 21.1.1 ja

  1. A&P Mets AS vaie EMK 18.04.2011 käskkirja nr 5-1/11/58 kehtetuks tunnistamiseks jäeti EMK 03.06.2011 vaideotsusega nr 5-11/09/182-3 rahuldamata.
  2. A&P Mets AS kaebuses paluti tühistada EMK 18.04.2011 käskkiri nr 5-1/11/58 ja jätta menetluskulud vastustaja kanda järgmistel põhjendustel: Kaebaja koostas Põlendiku maaüksuse metsamajandamiskava ja oli taotluse esitamise hetkel selle maaüksuse omanik, vastates

§ 10

lg-s 6 ja muudes õigusaktides sätestatud tingimustele ning ei ole valeandmeid esitanud. Määruse §-le 19 tuginedes toetuse tagasimaksmise nõudmine on ebaõige, kuna viidatud sättest tulenevaid toetuse tagasinõudmise aluseid ei esinenud. Toetuse saamise eesmärgiks on metsamajandamiskava koostamise kulude tagantjärele hüvitamine – metsamajandamiskava on koostatud konkreetsele maatükile (Põlendiku maaüksus) ja vastavad kulud hüvitatakse kava koostajale, kelleks oli kaebaja. Kuna kaebaja tellis ja tasus Põlendiku maaüksuse metsamajandamiskava koostamise eest, tekkis tal õiguspärane ootus toetuse saamiseks.

§ 10

lg-st 12 ja määruse § 12 lg-st 5 ei tulene kohustust inventeerimise ja metsamajandamiskavade koostamise toetuse tagasimaksmiseks juhul, kui vastava metsaüksuse omanik peaks vahetuma. Asjaolu, et maaüksuse uus omanik tellis Põlendiku maaüksusele uue metsamajandamiskava, kuigi vastava maaüksuse osas oli olemas kehtiv metsamajandamiskava, ei ole põhjuseks, et nõuda kaebajalt toetust tagasi. Ka oli maaüksuse uue omaniku tellitud metsamajandamiskava sisuliselt identne eelmise kavaga. Määruse § 4 lg 4 kohaselt on vastava toetuse väljamaksmine võimalik vaid ühel korral. Vastustaja on praktikas sarnastes olukordades pidanud võimalikuks küsida maaüksuse uuelt omanikult, kas toetust soovitakse saada ise või loobutakse sellest eelmise omaniku kasuks. Korra p-st 18.1 tuleneb vastustajale kohustus pärast taotluse laekumist kontrollida taotluse ja taotleja vastavust korras ja muudes õigusaktides toetuse saamiseks sätestatud tingimustele. Kuna vastustaja maksis kaebajale toetuse välja ajal, mil Põlendiku maaüksuse omanik oli kinnistusraamatus juba vahetunud, aktsepteeris ta kujunenud olukorda oma tegevusega. 5. EMK palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastuväited: Kinnistusraamatu andmetel kuulus Põlendiku maaüksus kaebajale taotluse esitamise hetkel, kuid toetuse andmise hetkel kuulus see juba Tornator Eesti OÜ-le. Kinnistamisavaldus Põlendiku maaüksuse võõrandamise kohta Tornator Eesti OÜ-le tehti 19.12.2008, kuid kanne kinnistusraamatus tehti alles 18.05.2009. Tallinna notar R K i 19.12.2008 tõestatud kinnistute müügi2

(10)3-11-1613 lepingust ja asjaõiguslepingust nähtuvalt soovis kaebaja juba 19.12.2008 võõrandada Põlendiku maaüksust. Viidatud lepinguga anti Põlendiku maaüksuse valdus üle uuele omanikule ning ostja ja müüja vahel sõlmiti nii võlaõiguslik kui ka asjaõiguslik kokkulepe. Kaebaja ei teavitanud EMK-d taotluses märgitud omandit puudutavate andmete muutumisest, kuigi selline nõue tuleneb korra p-dest 6.1.15.4 ja 6.1.15.5. Seetõttu asus vastustaja, lähtudes

§ 10

lg-test 2 ja 9 ning korra p-st 4.1.2 seisukohale, et kaebaja on esitanud valeandmeid, kui taotluse rahuldamise ajaks oli Põlendiku maaüksuse omanik kinnistusraamatus muutunud. Toetuse andmise eesmärk on laiem, kui vaid metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava koostamise kulutuste hüvitamine. Metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava koostamise eesmärgiks on metsa korraldamine - metsamajanduslike tegevuste pikaajaline planeerimine. Alates 01.01.2009 on metsa majandamisel oluliseks näitajaks metsa inventeerimisandmed. Metsa inventeerimine on kohustuslik, kuid metsamajandamiskava koostamine mitte. Inventeerimisandmetel on õiguslik tähendus

mõttes, see muutub kehtivaks metsaregistri kandmisest kolmandatele isikutele kättesaadavuse tõttu ja selle alusel väljastatakse ka metsateatisi ehk raie jm lubasid. Kuna metsa majandamisel on optimaalseks planeerimisperioodiks 10 aastat, makstakse ka metsa inventeerimise toetust üks kord 10 aasta jooksul inventeeritava metsamaa kohta. Kaebaja tellis metsamajandamiskava vahetult enne maaüksuse võõrandamist. Selline tegutsemise viis on üsna levinud, sest see tagab selge ülevaate metsa seisundist ja tagavarast enne müüki. Kuna kaebaja teadis juba taotluse esitamisel, et omanik muutub, ei saa kaebaja tugineda haldusmenetluse seaduse § 67 lg 4 kohaselt usaldusele, et varasem käskkiri jääb kehtima. EMK pöördus uue omaniku Tornator Eesti OÜ poole, selgitamaks, miks telliti Põlendiku maaüksuse osas uus metsamajandamiskava, kuigi see oli müüjal juba olemas. Tornator Eesti OÜ esindaja sõnade kohaselt telliti uus kava, kuna kaebaja ei suutnud talle õigel ajal anda metsamajandamiskava ja inventeerimise andmeid. Tornator Eesti OÜ polnud seetõttu nõus ka metsamajandamiskava toetuse maksmisega vanale omanikule. Ka oleks toetuse andmine vanale metsamajandamiskavale, mis kehtis vaid mõned kuud, vastuolus nii

-s kui alamalseisvates õigusaktides sätestatud toetuse andmise eesmärkidega, avaliku huvi ja uue omaniku soovidega. 6. Tallinna Halduskohtu 08.09.2011 otsusega tühistati EMK 18.04.2011 käskkiri nr 51/11/58 ja vastustajalt mõisteti kaebaja kasuks välja menetluskulud 859,94 eurot. Põhjendused: Riik toetab erametsanduse arendamiseks ja toetamiseks loodud sihtasutuse kaudu erametsaomanike metsa inventeerimist ja metsamajandamiskava koostamist (

§ 10

lg 1 p 6).

§ 10lg-te 2 ja 4 järgi võib toetust saada erametsaomanik või metsaühistu.

Erametsaomanik

tähenduses on füüsiline ja eraõiguslik juriidiline isik, kellel on metsamaa. Erametsaomanike metsa inventeerimise ja metsamajandamiskavade koostamise toetust makstakse kuni 100 % ulatuses metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava maksumusest kord 10 aasta jooksul (

§ 10lg 12).

Erametsaomanike metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava koostamise toetuse taotlust menetletakse tehtud tööde põhise menetlusena. Tehtud tööde põhise menetluse puhul menetletakse taotlust, mis on esitatud tehtud tööde ja tegevuste kohta (korra p 14). Eeltoodud sätete kohaselt on makstava toetuse eesmärgiks metsamajandamiskava koostamise kulude tagantjärele hüvitamine. Vastustaja poolt täiendavalt toodud toetuse maksmise eesmärk

seletuskirjast: „Metsa inventeerimise ja metsamajandamiskavade koostamise toetamisega erametsades 100 % ulatuses, samuti inventeerimisandmete kvaliteedi parandamisega, on metsaomanikule tagatud võimalus saada selge ülevaade oma metsa tagavarast ja seisundist ning soovitused parimateks metsakasvatuslikeks ja -majanduslikeks võteteks“ laiendab seda mõtet. Seega toetab riik metsamajandamiskavade koostamist eesmärgil, et metsaomanik saaks oma metsast selge ülevaate omanikule võimalikult väheste kuludega. Viimane peaks metsaomanikke ärgitama ja suunama oma metsa kohta rohkem metsamajandamiskavasid koostama. 3

(10)3-11-1613 Metsa majandamisel on optimaalseks planeerimisperioodiks 10 aastat. Juba

§ 10

lg-st 12 nähtub, et metsamajandamiskavade koostamise toetust makstakse kord 10 aasta jooksul. Määruse § 4 lg 4 kohaselt ei või toetust taotleda samale metsamaa osale kavandatud samale tegevusele või töödele, või samale investeeringule, mida on rahastatud teistest riiklikest vahenditest või mille osas on esitatud taotlus rahastamiseks või millele on võimalik toetust taotleda teistest riiklikest vahenditest. Eeltoodud sätetest nähtub üheselt, et metsamajandamiskava toetust makstakse üks kord 10 aasta jooksul ja sellele metsamaa omanikule, kes esimesena konkreetse metsamaa kohta kava tellib ja selle eest tasub, ehk metsamajanduslike tegevuste pikaajalise planeerimise põhimõttest tulenevalt võiks ühe metsamajandamiskava kehtivuse aeg olla 10 aastat. Vastustaja tõlgendab seadust selliselt, et toetus makstakse välja igale uuele omanikule, kes uue metsamajandamiskava tellib, nõudes samas toetuse summa tagasi eelmiselt omanikult. Selline praktika ei vasta seadusele ega ka seaduse eesmärgile. EMK praktika viib õiguskindlusetuseni ja lõppastmes selleni, et metsaomanikud kaotavad motivatsiooni metsamajandamiskava tellida: 10 aasta jooksul võib esineda vajadus maa võõrandamiseks ning uue omaniku soovi korral ja uue metsamajandamiskava tellimisel esineb suur tõenäosus juba ammu saadud toetusest ilma jääda. EMK väärpraktika võib hakata töötama hoopis

-s sätestatud eesmärgi – et metsaomanik saaks oma metsast selge ülevaate – vastu.

ja määruse mõtte kohaselt peaks metsamajandamiskava käima kaasas koos kinnistuga ehk kinnistu võõrandamisel läheb uuele omanikule kaasa ka kehtestatud metsamajandamiskava. Kui uus omanik soovib tellida uue kava, siis see on tema vaba valik, kuid riik selle eest talle toetust ei maksa. Vastustaja

tõlgendus võib viia tulemini, kus iga aasta võidakse omaniku vahetudes ning uut metsamajandamiskava tellides ja kehtestades tühistada eelmise aasta toetuse määramise korraldus ning määrata toetus uuele omanikule. Selline tõlgendus on otseses vastuolus nii

§ 10

lg-ga 12 ja määruse § 4 lg-ga 4 kui ka metsa majandamise optimaalse planeerimisperioodiga (10 aastat). EMK tunnistas kehtetuks Põlendiku maaüksuse eest metsamajandamiskava koostamise toetuse määramise põhjusel, et kaebaja esitas valeandmeid. Valeandmete esitamisena käsitleti olukorda, kus toetuse määramise menetluse kestel muutus maatüki omanik kinnistusraamatus. EMK on asjaolusid valesti hinnanud: kaebajal oli õigus metsamajandamiskava koostamiseks toetust saada ja valeandmete esitamist ei ole toimunud. Kuna metsamajandamiskava koostamise kulud hüvitatakse tagantjärele (tehtud tööde põhine menetlus), ei ole taotluse määramise seisukohast niivõrd oluline see, kes oli maaüksuse omanik toetuse taotlemise ja saamise hetkel, vaid see, kes oli maaüksuse omanik metsamajandamiskava tellimise ja selle eest tasumise hetkel, s.t seadus püüab paika panna põhimõtte, et toetust antakse isikule, kes on oma metsamaale tellinud metsamajandamiskava ja selle eest kulud kandnud, koos põhimõttega, et metsamajandamiskava läheb koos metsamaa võõrandamisega kaasa uuele omanikule. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Põlendiku maaüksus kuulus kaebaja poolt tellitud ja makstud metsamajandamiskava koostamise ja kehtestamise aegu kaebajale (tõendid tl 45-65). Isegi kui seaduse tekstile läheneda formaaljuriidiliselt, oli kaebaja Põlendiku maaüksuse omanik kuni 18.05.2009, mil tehti kanne kinnistusraamatus omaniku muutumise kohta. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 641 kohaselt on kinnisomandi üleandmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse. 19.12.2008 sõlmitud notariaalse kinnistute müügilepingu ja asjaõiguslepingute p-s 5.1 selgitas notar tehingu pooltele, et ostja saab lepingu eseme omanikuks kande tegemisega kinnistusraamatusse, mitte lepingu sõlmimisega. Seega oli kaebaja Põlendiku maaüksuse omanik ajal, mil ta esitas taotluse metsamajandamiskava koostamise toetuse saamiseks. Ühestki õigusaktist ei tulene, et isik peab metsamaa omanik olema ka veel hetkel, mil toetus välja makstakse. See on ka loogiline, sest isikul endal puudub selle faktori üle kontroll. EMK 4

(10)3-11-1613 seisukohast oleks kõik kaebajale makstud toetusega olnud korras, kui kinnistusraamatukanne oleks tehtud hiljem kui 28.07.2009, mil kaebajale toetus määrati, või kaebajale oleks toetus määratud varem kui 18.05.2009, mil kinnistusraamatu kanne muudeti. Need kaks asjaolu aga – millal tehakse kanne kinnistusraamatus ning millal EMK menetluse lõpetab ja otsuse teeb – ei ole kaebaja poolt kuidagi prognoositavad ega tema poolt mõjutatavad. Sellest tulenevalt on asjakohatu ka EMK etteheide kaebajale teatamiskohustuse rikkumisest. Poolte vahel tõusetus vaidlus alles seejärel, kui Põlendiku maaüksusele telliti uue omaniku poolt uus metsamajandamiskava ja taotleti uut toetust. Seega on põhiprobleemiks olnud EMKpoolne vale seaduse tõlgendus, justkui võimaldaks seadus samale maatükile 10 aasta jooksul korduvalt uusi metsamajandamiskavasid koostada riigi raha eest. Kui uuele omanikule seda ei oleks võimaldatud, ei oleks tõusetunud ka küsimust „valeandmete” esitamisest. Asjakohatud on ka vastustaja viited kaebaja käitumisele seoses Põlendiku maaüksuse võõrandamisega, mille kohaselt põhjustas kogu situatsiooni kaebaja ise, kui jättis metsamajandamiskava andmata uuele omanikule. Kui see tõepoolest nii oli, oli tegemist kahe eraisiku vahelise kommunikatsiooniprobleemiga, mis ei saanud kuidagi mõjutada toetuse andmise menetlust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. EMK apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus, jätta uue otsusega kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Põhjendused: EMK nõustub kohtu järeldustega kõnealuse toetuse eesmärgi osas ja asjaoluga, et metsamajanduslike tegevuste pikaajalise planeerimise mõttest tulenevalt võiks ühe metsamajandamiskava kehtivuse aeg olla 10 aastat. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja hindas vääralt tõendeid. Kohtu järeldused on vastuolus seadusega ja EMK poolt rakendatud praktikaga. Kohtuotsuse jõusse jäämisel tekiks olukord, kus EMK peab maksma toetust kaebaja tellitud metsamajandamiskavale, mis kehtis vaid mõned kuud. EMK kohustub

§ 10

lg 2 kohaselt maksma toetust siis, kui on samaaegselt täidetud kaks tingimust: taotleja on nii taotlemise hetkel kui ka toetuse saamise hetkel asjaomase metsamajandamiskavaga hõlmatud metsamaa omanik. Kohtu väide, et EMK võib 10 aasta jooksul, kui muutub metsamajandamiskavaga hõlmatud maa omanik, nõuda igakordselt toetuse tagasi ja maksta uuele omanikule toetust, on väär. Toetuse saamiseks peab taotleja / toetuse saaja olema metsamaa omanik alates toetuse taotluse esitamise hetkest kuni toetuse otsuse jõustumiseni. Kui ta seda pole, ei kuulu taotlus rahuldamisele. Kui toetuse saaja võõrandab maa kasvõi üks päev pärast toetuse otsuse jõustumist, ei kuulu toetuse otsus ümbervaatamisele. Selline ajaperiood on selgelt hinnatav õigusaktide põhjal. Korra p-s 3.1 on määratud taotluste vastuvõtmise tähtajad ja korra p 20.3 kohaselt kohustub EMK tehtud tööde põhise menetluse korral tegema toetuse otsuse hiljemalt taotluse esitamise tähtpäevale järgneva 120 kalendripäeva jooksul. Kohus leidis, et riik peab igal juhul maksma metsamajandamiskava eest, kui taotleja on kava tellinud ja selle eest tasunud. Selline kitsas lähenemine „unustab ära“ seadusandja kaudsemad eesmärgid toetuse andmisel. Reeglina on enamikel siseriiklikel ja Euroopa Liidu toetustel kehtestatud toetuse sihtotstarbelise kasutamise kohustus, et tagada toetuse pikemaajalisem mõju. Kõnealuse toetuse andmise eesmärgiks ei ole rahaline kompensatsioon, vaid sellise toetuse andmisega toetab riik ka metsaomaniku soovi oma metsa majandamiseks 10 aastat. Kinnistusraamatu andmetel oli kinnistamisavaldus Põlendiku maaüksuse võõrandamise kohta Tornator Timberland Eesti OÜ-ga tehtud 19.12.2008, kanne kinnistusraamatus tehti 5

(10)3-11-1613 18.05.2009, toetuse taotlus EMK-le esitati 24.03.
  1. Tallinna notar R K i poolt 19.12.2008 tõestatud “Kokkulepped kinnistute vabastamiseks hüpoteekide alt, kinnistute müügileping ja asjaõiguslepingud” põhjal selgus, et kaebaja selge tahe oli juba 19.12.2008 Põlendiku maaüksus võõrandada. Selle lepingu p 4.5.42 kohaselt leppisid pooled kokku kinnistusregistri registriosa nr 2969939 (Põlendiku maaüksus) üleandmises. Seega lepinguga ehk 19.12.2008 oli Põlendiku maaüksuse valdus juba uuele omanikule üle antud. Sel kuupäeval sõlmiti müüja ja ostja vahel nii võlaõiguslik kui asjaõiguslik kokkulepe. Nimetatud dokument tõendab, et taotlejal puudus juba taotluse esitamise hetkel valdusõigus Põlendiku maaüksuse osas, mistõttu tal puudus võlaõiguslikus mõttes tegelik võim asja üle, sh ka kaudselt õigus toetuse taotluse esitamiseks. Kuigi omandiõigus kinnisasjale tekib kinnistusraamatusse kandmisega, kaasnevad pooltele ka võlaõigusliku lepingu sõlmimisega rida kohustusi, milles pooled on kokku leppinud: asja üleandmine, tasu maksmine, asja vastuvõtmine jne. Kaebaja soovis saada toetust ilma, et metsamajandamiskava üldse kasutusele võetaks. Kaebaja ei edastanud metsamajandamiskava ka õigeaegselt uuele omanikule, kes oli sunnitud uue kava tellima. Nimetatud tõendeid pole kohus otsuses hinnanud. Kohtu seisukoht, et isikul endal puudub omandiõiguse ülemineku puhul kontroll, on asjakohatu. Kinnisasjade võõrandamine toimub vaid notariaalselt tõestatud lepingute alusel, millele pooled annavad allkirja notari juures. Kinnistamisavaldus võib olla lepingu osaks, kuid see võidakse allkirjastada ka eraldi dokumendina. Kinnistusregistrisse kande tegemise tähtajad on sätestatud õigusaktides. Jääb arusaamatuks, kuidas kande tegemine või omandi üleminek on müüjale prognoosimatu. Kaebaja teadis juba toetuse taotluse esitamisel, et ta pole võlaõiguslikus mõttes omanik, tegemist oli teadlikult valeandmete esitamisega taotluse esitamise hetkel. Kinnistusraamatu andmete põhjal on tuvastatud, et kaebaja polnud juba taotluse esitamise hetkel enam omanik. Kaebaja ei teavitanud EMK-d tema taotluses omandit puudutavate andmete muutmisest, kuigi selline nõue tuleneb korra p-dest 6.1.15.4 ja 6.1.15.
  2. Seega kaebaja rikkus ka teavitamiskohustust. Taotleja vastustab andmete õigsuse eest ja annab selle kohta kinnituse toetuse taotlusel. EMK sai andmete muutmisest teada uue omaniku toetuse taotlusest, kui asuti läbi viima selle halduskontrolli. Seega tuvastati alles hilisemalt valeandmete esitamise (mittevastavus toetuse saajale esitatud tingimustele) fakt. Vaidlustatud käskkiri on õiguspärane.
  3. A&P Mets AS palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Kohus analüüsis otsuses poolte seisukohti ja tõendeid ning andis seeläbi otsuses hinnangu vaidlustatud käskkirja õiguspärasusele. EMK ei suutnud ka apellatsioonkaebuses välja tuua, mis on kõnealuse toetuse maksmise eesmärgiks ja kuidas muudab toetuse saamise eesmärke asjaolu, et isik, kes on metsamajandamiskava koostamisega seonduvad kulud kandnud, sellest tulenevalt vastava toetuse taotluse esitanud, võõrandab vastava metsakinnistu enne toetuse väljamakse tegemist. Kohus leidis põhjendatult, et toetuse määramise seisukohast ei ole niivõrd oluline see, kes on maaüksuse omanik toetuse taotlemise ja saamise hetkel, vaid see, kes oli maaüksuse omanik metsamajandamiskava tellimise ja selle eest tasumise hetkel. Ka kava üleandmine ei oleks pruukinud välistada uue kava tellimist. Kaebaja ei saa mitte kuidagi vastutada selle eest, et Põlendiku maaüksuse uus omanik otsustas tellida uue metsamajandamiskava. Samuti ei muuda see olematuks asjaolu, et kaebaja on kandnud kulud metsamajandamiskava tellimise ja koostamisega seonduvalt, millisel alusel esitas ta ka taotluse toetuse saamiseks. EMK õigus nõuda väljamakstud toetust tagasi tuleneb määruse §-st 19 üksnes juhul, kui on esitatud valeandmeid, mida kaebaja ei ole esitanud. Toetuse taotluse esitamise hetkel (andmete esitamise ajal) oli kaebaja Põlendiku maaüksuse omanik. Toetuse saamise eesmärgiks on metsamajandamiskava koostamise kulude tagantjärele hüvitamine – metsamajandamiskava on 6
(10)3-11-1613 koostatud konkreetsele maatükile (Põlendiku maaüksusele) ja vastavad kulud hüvitatakse kava koostajale, kelleks oli kaebaja (seda kinnitavad ka korra p-d 14.3.2 ja 14.3.3, mille kohaselt peavad toetuse saamiseks olema metsamajandamiskava koostamisega seotud kulud kantud). Nimetatud seisukohta toetavad ka

§ 10lg 12 ja määruse § 12 lg 5.

Seega on seadusandja aktsepteerinud olukorda, kus metsaüksuse, millele on toetust taotletud ja makstud, omanik võib küll muutuda 10 aasta jooksul, kuid vastavat toetust on võimalik taotleda 10 aasta jooksul vaid korra. Põhjendatud on toetuse maksmise kaebajale, mitte maaüksuse uuele omanikule, kellel puudub puutumus metsamajandamiskava koostamisega, millele toetust taotleti. Valeandmete puhul on tegemist

§ 10

lg-s 6 sätestatud andmetega, s.o andmed maksuvõimelisuse kohta (p 1); riiklike ja kohalike maksukohustuste täitmise kohta (p 2); varasemate metsandusalaste toetuste sihipärase kasutamise kohta (p 3). Seda toetab korra p 21.1.2, mille kohaselt jäetakse taotlus rahuldamata, kui toetuse saaja ei vasta

§ 10lg-s 6 sätestatud tingimustele.

Korra p 18.1 järgi peab EMK pärast taotluse laekumist kontrollima taotluse ja taotleja vastavust korras ja õigusaktides sätestatud toetuse saamiseks kehtestatud tingimustele. Kuna EMK maksis kaebajale toetuse välja, aktsepteeris ta oma tegevusega kujunenud olukorda ja kaebajal tekkis seeläbi õiguspärane ootus temale väljamakstud toetuse õiguspärasuse osas. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei olnud Põlendiku maaüksuse omanik enam 18.05.2009, mil tehti omanikukanne Tornator Eesti OÜ kasuks. Lepingu p-st 4.5.42 ei tulene, et kinnistute valdus oleks ostjale üle läinud lepingu sõlmimise päeval. Lepingust tuleneb, et pooled on kokku leppinud kinnistute omandi üleandmises ning müüja lubab ja ostja avaldab soovi kustutada kinnistute kehtivad omanikukanded. AÕS § 64¹ kohaselt on kinnisomandi üleandmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse. Lepingus puudub viide sellele, et lepingueseme valdus oleks ostjale läinud üle enne omandi üleminekut. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on lõppjäreldustes õige ning apellatsioonkaebuse väited ei anna selle muutmiseks või tühistamiseks alust. 10. EMK rahuldas kaebaja 24.03.2009 taotluse metsamajandamiskava koostamise toetuse saamiseks muu hulgas Põlendiku maaüksuse osas summas 701,18 krooni 28.07.2009 käskkirjaga nr 5-1/09/114 ning tunnistas nimetatud käskkirja 18.04.2011 käskkirjaga nr 5-1/11/58 Põlendiku maaüksusele toetuse määramise osas kehtetuks ja nõudis kaebajalt saadud toetuse tagasimaksmist

§ 10

lg 9 ja määruse § 19 p 2 alusel, leides, et kaebaja esitas valeandmeid Põlendiku maaüksus kuulus toetuse taotlemise hetkel kaebajale, kuid taotluse osalise rahuldamise hetkel polnud kaebaja enam selle omanik ja tal polnud õigust toetust saada. Vaidemenetluses ja halduskohtus heitis EMK kaebajale ette lisaks toetuse taotluses omandit puudutavate andmete muutumisest teavitamata jätmist ning sellega korra p-de 6.1.15.4 ja 6.1.15.5 rikkumist. Halduskohtule 04.08.2011 esitatud seletuse p-s 16 (tl 33) leidis vastustaja, et kaebaja taotlejana esitatud andmed kehtisid taotluse esitamise ajal ning muutusid valedeks toetuse andmise hetkel (vaidlustatud käskkirja vastuvõtmisel – toetuse saamisel) ja kaebaja ei vastanud enam toetuse saajale esitatud nõuetele. Seega on vastustaja möönnud, et kaebaja ei ole esitanud talle Põlendiku maaüksusele metsamajandamiskava koostamise toetuse taotluses valeandmeid ning kaebaja vastas taotluse esitamise ajal erametsaomanikule metsamajandamiskava koostamise toetuse saamiseks metsaseaduses ning selle alusel ja täitmiseks vastu võetud õigusaktides kehtestatud nõuetele. 7

(10)3-11-1613 Halduskohtule 29.08.2011 esitatud seletuse p-des 4 ja 5 (tl 80 pöördel) leidis vastustaja, et 19.12.2008 notariaalse kinnistute müügilepingust ja asjaõiguslepingust (tl 48-65) nähtub kaebaja tahe võõrandada Põlendiku maaüksus juba 19.12.2008 ja lepingu p 4.5.42 kohaselt anti Põlendiku maaüksuse valdus samal päeval uuele omanikule üle. Kuigi omandiõigus kinnisasjale tekib kinnistusraamatusse kandmisega, kaasnesid võlaõigusliku lepinguga pooltele kokku lepitud kohustused, sh asja üleandmine ja asja vastuvõtmine. Vastustaja asus seisukohale, et kaebajal puudus juba taotluse esitamise hetkel valdusõigus Põlendiku maaüksuse osas, mistõttu võlaõiguslikus mõttes puudus tal tegelik võim asja üle, sh õigus taotluse esitamiseks. Samal seisukohal on vastustaja ka apellatsioonkaebuses (p-d 29 ja 36), heites kohtule ette 19.12.2008 lepingu hindamata jätmist. Apellatsioonkaebuse p-s 39 märgib aga vastustaja kokkuvõtteks, et kaebaja „on esitanud taotlejana andmed, mis kehtisid taotluse esitamise (ja sh ka EMK halduskontrolli läbiviimise ajal), kuid (ilmselt puudub sõna „mitte“) toetuse saamise hetkel, kuna ta polnud enam metsamaa omanik, on võimalik neid kvalifitseerida valedena“. Vastustaja käsitlus kaebaja poolt toetuse taotluses esitatud andmete kehtivusest ja taotluses ebaõigete andmete esitamisest on seega vastuoluline. 11. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et 19.12.2008 lepinguga andis kaebaja müüjana Põlendiku maaüksuse valduse ostjale üle. Kuigi kohtutoimikus on vaid väljavõte kõnealusest lepingust, on lepingu pooled lepingu p-s 3.6 sõnaselgelt avaldanud, et „lepingu eseme otsene valdus ning lepingu eseme päraldiseks olevad dokumendid antakse Müüja poolt Ostjale üle käesoleva lepingu sõlmimise käigus“ (tl 55). Lepingu p-s 4.5.42 (tl 57 ja 59) on lepingu pooled leppinud kokku kinnistu (millel asub Põlendiku maaüksus) omandi üleandmises ning et müüja lubab ja ostja avaldab soovi kustutada kinnistu kehtiv omanikukanne. Järelikult ei toimunud Põlendiku maaüksuse valduse üleminek kaebajalt ostjale mitte lepingu p 4.5.42 alusel, nagu ekslikult leiab vastustaja, vaid lepingu p 3.6 alusel. Valdus on õigussuhe, kuid valdust ei saa pidada õiguseks, kuna see ei ole ei asjaõigus ega võlaõigus ega ka mitte asja koormamine; seda ei saa kanda ka kinnistusraamatusse (vt Priidu Pärna. Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2004, lk 44). Valdusel on oluline osa ka omandi üleandmisel, kuid seda üksnes vallasasjade puhul. Nii seab AÕS § 92 vallasomandi üleandmise tingimuseks valduse üleandmise ja seda ennekõike eesmärgiga teha omaniku vahetust nähtavaks. Käesoleval juhul ei ole aga tegemist vallasasjaga, vaid tegemist on kinnisasjaga, mille puhul tekib omandiõigus kinnistusraamatusse kandmisega ja kinnisasja omaniku vahetus tehakse nähtavaks kinnistusraamatus. Halduskohus osundas õigesti AÕS §-le 641 ja 19.12.2008 lepingu p-le 5.1, milles notar selgitas tehingu pooltele, et ostja saab lepingu eseme omanikuks kande tegemisega kinnistusraamatusse, mitte lepingu sõlmimisega. Arvestades eeltoodut, nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et kaebaja oli Põlendiku maaüksuse omanik nii metsamajandamiskava koostamise (21.10.2008) ja kehtestamise (30.10.2008) ajal kui ka metsamajandamiskava koostamise toetuse taotluse esitamise ajal 24.03.2009 ning tal oli õigus vastava toetuse taotluse esitamiseks.

§ 10

lg-te 2 ja 4 kohaselt ei oma toetuse saamise seisukohast tähtsust metsamaa valduse olemasolu. 12. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et

§ 10

lg 2 (mille kohaselt võib toetust saada erametsaomanik või metsaühistu) ja korra p 4.1.2 (mille kohaselt võib toetust taotleda ja saada erametsaomanik tema omandis oleva metsamaa kohta) grammatilisel tõlgendamisel saab asuda seisukohale, et metsamaa, millele koostatud metsamajandamiskava eest toetust taotletakse, peaks olema erametsaomaniku omandis nii toetuse taotluse esitamise kui ka toetuse saamise (taotluse rahuldamise otsuse tegemise) ajal. Ringkonnakohtu arvates ei ole antud juhul siiski õige piirduda üksnes eeltoodud sätete grammatilise tõlgendamisega ning kasutada tuleks ka metsamajandamiskava koostamist ja selle toetamist reguleerivate metsaseaduse ning selle alusel ja täitmiseks antud õigusnormide süstemaatilist tõlgendamist, samuti teleoloogilist tõlgendamist (õigusakti mõtte tuvastamist selle vastuvõtmise eesmärgi ja autorite kavatsuste kaudu), nagu seda tegi halduskohus. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole materiaalõi8

(10)3-11-1613 guse normide tõlgendamisel ja kohaldamisel eksinud ning on järeldanud õigesti, et metsamajandamiskava toetust makstakse üks kord 10 aasta jooksul ja sellele erametsaomanikule, kes esimesena konkreetse metsamaa kohta metsamajandamiskava tellib ja selle eest tasub ning et kinnistu võõrandamisel läheb uuele omanikule üle ka metsamajandamiskava. Nõustudes halduskohtu põhjendustega ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et kaebaja tellis Põlendiku maaüksuse metsamajandamiskava oktoobris 2008 (Metsaeksperdi Metsakorralduse OÜ 21.10.2008 arve nr 28102102 – tl 45; kaebaja 31.10.2008 maksekorraldus nr 81137 arve tasumise kohta – tl 46), kui selle koostamine oli metsaseadusest tulenevalt kohustuslik, ja see on pädeva asutuse poolt sel ajal kehtinud

§-s 15 sätestatud nõuete kohaselt ka 30.10.2008 otsusega nr VI-08/08-0684 kehtestatud (tl 47). Metsaseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadus, millega muu hulgas tehti olulisi muudatusi

§-s 10 ning tunnistati kehtetuks

§-d 8, 14 ja 15, võeti vastu 10.12.2008 ja jõustus 01.01.

  1. Nimetatud seaduse eelnõu seletuskirjas märgiti muu hulgas, et „muudatusega sätestatakse, et toetust metsa inventeerimise ja metsamajandamiskavade koostamise eest saab kuni 100%. Täpsustatud määrad kehtestab keskkonnaminister ning kaasajastab tulenevalt vajadusest. Toetuse andmine metsamajandamiskava koostamiseks, mis eelnõu üldist kontseptsiooni arvestades ei ole enam kohustuslik, teenib eesmärki luua eeldused metsamajandamiskava tellimiseks ja seeläbi ka konkreetses metsas parimate metsamajanduslike võtete kasutamiseks. Samas sätestatakse muudatusega, et riik toetab metsa inventeerimist ja metsamajandamiskavade koostamist kuni 100% kord kümne aasta jooksul. Selline piirang on vajalik loomaks stabiilsust andmetes ja eeldusi metsamajandamise planeerimiseks pikemaks perioodiks. Loomulikult ei ole keelatud tellida inventeerimist tihemini kui kord 10 aasta jooksul, samuti tellida iga kord uus metsamajandamiskava, kuid sellisel juhul riik ei kompenseeri ja kulud tuleb katta metsaomanikul endal.“ Halduskohtu otsuse põhjendused on eeltooduga kooskõlas, nagu ka järeldus, et kaebajal oli õigus metsamajandamiskava koostamiseks toetust saada.
  2. Kaebaja tunnistab, et on jätnud toetuse taotluses omandit puudutavate andmete muutumisest Põlendiku maaüksuse osas EMK teavitamata ja rikkunud korras sätestatud teavitamiskohustust. Kuigi kaebaja taotluses esitatud andmed omandi kohta Põlendiku maaüksuse osas ei olnud teavitamiskohustuse rikkumise tõttu taotluse lahendamise otsuse tegemise ajal enam õiged, ei ole teavitamiskohustuse rikkumine käsitatav valeandmete esitamisena

§ 10

lg 9 ja määruse § 19 p 2 mõttes, mille korral on vastustajal õigus nõuda toetuse saajalt toetusena saadud raha tagasimaksmist riigieelarvesse.

  1. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb EMK apellatsioonkaebus rahuldamata ja vaidlustatud halduskohtu otsus muutmata.
  2. Kehtiva HKMS § 285 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue HKMS jõustumist (s.o kuni 31.12.2011) tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud HKMS-s sätestatut. Nii varasema HKMS § 92 lg 1 kui ka kehtiva HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega rahuldati A&P Mets AS kaebus, peab menetluskulud kandma EMK. Samuti jäävad EMK menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Kaebaja taotles apellatsioonimenetluses vastustajalt menetluskulude väljamõistmist kokku 906 € (sh käibemaks 20%), mis koosneb Advokaadibüroo Küllike Namm OÜ õigusabi eest 11.11.2011 arve nr 2011457 (õigusteenus koosneb halduskohtu otsusega ja apellatsioonkaebusega tutvumisest ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamisest - kokku 5 h) ja 28.02.2012 arve nr 2011638 (õigusteenus koosneb ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamisest ja kohtuistungil osalemisest – kokku 1,50 h) alusel tasutud summast. Kulude kandmine näidatud suuruses on nõuetekohaselt tõendatud. Vastustaja märkis, et kaebaja apellatsioonimenetluse kulude 9

(10)3-11-1613 on sarnased esimese astme kuludega ja leidis, et apellatsioonimenetluse kulud on põhjendatud 2/3 ulatuses. Nii varasema HKMS § 93 lg 5 kui ka kehtiva HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Arvestades asja mahtu ja keerukust, ning seda, et valdavalt on faktilised asjaolud tuvastatud ja õiguslikud argumendid esitatud esimese astme kohtus, samuti Riigikohtu 20.11.2010 lahendis nr 3-3-1-63-10 (p 31) väljendatud seisukohta, et põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes ei saa reeglina olla suuremad kui esimese astme kohtus, peab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonimenetluse kulusid põhjendamatult suurteks ning leiab, et need on vajalikud ja põhjendatud 700 € ulatuses. Seega mõistab ringkonnakohus kaebaja kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud summas 700 € ja jätab ülejäänud osas kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Virgo Saarmets Silvia Truman Lilianne Aasma 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.