lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Tõlgendus, mille kohaselt hüvitis kuulub välja maksmisele sõltumata kulutuste tegemisest, põhjustaks lepingu sisu vastuolu heade kommetega.
lg 8 alusel ning lähtudes lepingupunkti sõnastusest, tuleb asuda seisukohale, et lepingu kohaselt kuulus hüvitis hagejale välja maksmisele üksnes ulatuses, millises hageja on teinud kulutusi kinnistu väärtuse tõstmiseks, kuid mitte suuremas summas kui 500 000 krooni. Hageja nõuet tuleb käsitleda lepingu täitmise nõudena
lg 1 kohaselt ning sellise nõude rahuldamiseks peab hageja tõendama kulutuste tegemist kinnistule. Kohus luges tõendatuks, et hageja ei ole kuni abieluvaralepingu sõlmimiseni maja ehitamisse ega kinnistu parendamisse majanduslikult ega isiklikult panustanud. Seega ei ole hageja tõendanud kulutuste tegemist kinnistu väärtuse tõstmiseks ning hagi tuleb jätta rahuldamata. 3 Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja saata asi maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks või selle võimatuse korral tühistada maakohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus on oluliselt rikkunud õigusliku ärakuulamise põhimõtet. Apellandi esindaja on 26.05.2010 toimunud kohtuistungil juhtinud kohtu tähelepanu asjaolule, et hageja ei viibi isiklikult Eestis (hageja võimatus osaleda viimasel istungil on tingitud objektiivsest võimatusest – viibimisest Ameerika Ühendriikide kinnipidamisasutuses) ning et asja lahendamine eeldab vastuseid personaalsetele küsimustele. 07.09.2010 esitas hageja esindaja taotluse istungi edasilükkamiseks, kuna hagejal ei ole võimalik 16.09.2010 istungil osaleda. Vaatamata hageja esindaja korduvatele taotlustele hageja ära kuulata ning võimaldada hagejal isiklikult osaleda kohtuistungil, lõpetas kohus 16.09.2010 asja arutamise ning tegi 18.10.2010 kaevatava kohtuotsuse. Kohus on oluliselt eksinud TsMS § 346 lg-st 2 sätestatu vastu, jättes hageja isiklikult ära kuulamata, kuigi hageja oli vastavat soovi avaldanud ning kohtul oli kohustus kohustada pooli isiklikult kohtusse ilmuma ja nad ära kuulata. Kohus on vääralt tõlgendanud lepingu punkti 2.5. Kui kohus oleks tõlgendanud vaidlusalust lepingut kooskõlas
lg-ga 6, ei oleks kohus jõudnud ebaõigetele ja meelevaldsetele järeldustele, millistele kohus jõudis materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Hageja nõustub maakohtu järeldustega osas, et lepingu p 2.5 sõnastus viitab sellele, et kinnistu väärtuse tõstmiseks tehtud kulutused olid lepingu sõlmimise hetkel tehtud. Lepingusätete koosmõjust on ilmne, et pooled (
lg-s 6 sätestatu ning tõlgendades lepingu p 2.5 eraldiseisvana ning kontekstiväliselt, jõudis kohus väärale järeldusele, justkui pooled ei pidanud silmas juba hageja poolt tehtud kulutusi kinnistu parendamiseks. Lisaks ei ole kohus kohaldanud
. Lepingu p-s 2.5 sisaldub poolte kinnitus selle kohta, et hageja on kinnistu väärtuse tõstmiseks kulutusi teinud ning kostja lubadus ja kohustus vastavad kulutused summas 500 000 krooni hagejale hüvitada kas abielu lahutamise või kinnistu võõrandamise korral. Kuivõrd vaidluse all ei ole asjaolu, et poolte abielu on lahutatud, oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et lepingus sätestatud tingimus on saabunud ning hagejal on õigus nõuda ja kostja kohustust tasuda hagejale 500 000 krooni. Poolte ühist tahet lepingu tõlgendamisel on võimalik välja selgitada tunnistajate I. Rammuli ja K. Põltsi ütlustega. Hageja on teinud kulutusi kostja kinnistu väärtuse suurendamiseks vähemalt 600 000 krooni ulatuses. Isegi kui kostja oleks kõigi tema poolt nimetatud tööde eest oma vahenditest tasunud, siis ei mõjuta see kuidagi hageja tehtud kulutusi. Kostja tõendid ei saa kinnitada, et hageja ei ole kinnistu väärtuse tõstmiseks kulutusi teinud. Seega on maakohus väljunud tsiviilasja raamidest, asudes koguma tõendeid kostja tehtud parenduste kohta. Kui ka ringkonnakohus peaks asuma seisukohale, et lepingu p-s 2.5 sätestatud hüvitise maksmine eeldab, et kulutused on eelnevalt tõendatud, siis esitab hageja nimekirja tunnistajatest, kelle ütlustega on võimalik tõendada hageja poolt kulutuste tegemist kostja kinnistu väärtuse tõstmiseks vähemalt 570 000 krooni ulatuses. Hageja konto väljavõttest nähtub, et perioodil 01.01.2002 - 01.01.2010 tegi hageja Reeda kinnistuga seonduvalt ülekandeid kokku 4 50 691,90 krooni. Hagejal ei olnud võimalik nimetatud tõendeid maakohtus esitada, kuna ta viibis 28.01.2010 kuni märtsi lõpuni eeluurimisvanglas ja 27.07.2010 - 04.10.2010 immigratsioonivanglas Ameerika Ühendriikides. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluse edasine käik: Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 26. aprilli 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse ning tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse järgi tõlgendas maakohus lepingu p 2.5 valesti, arvestamata
Lepingu p 2.5 kujutab endast kostja antud võlatunnistust
lg 1 tähenduses, mille puhul ei ole vaja tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. Sellise võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus. Võlatunnistuse järgi saab kohustatud isik nõuda võlausaldajalt võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist, kui tunnistatud kohustust tegelikult ei ole. Riigikohus 6.02.2012 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 26.04.2011 otsuse menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul lepingu p 2.5 teise lause õiguslikku olemust uuesti hinnata. Riigikohtu otsuse kohaselt, kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel taas, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, on asja maakohtusse saatmine põhjendatud, et võimaldada kostjal esitada vastuhagi. Vastasel juhul jääks ta apellatsioonimenetluses vastuhagi esitamise lubamatuse tõttu üllatuslikult oluliselt halvemasse olukorda kui maakohtus. Üksnes sel juhul oleks õigustatud ka etteheide maakohtule kulutusi puudutavate tõendite hindamise kohta. Kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, saab ta ise asjaolusid ja tõendeid hinnata ning asja ka ise lahendada, seda tagasi saatmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 18.10.2010 otsus on lõppjäreldustes õige, kuid TsMS § 657 lg 2 p 2¹ kohaselt tuleb muuta tuleb põhjendusi. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: pooled elasid koos 2000. a märtsist, 6. juulil 2008 pooled abiellusid, kuid lahutasid abielu 13. juulil 2009; poolte kooselu ajal valmis 2004. a lõpuks kostjale kuulunud kinnisasjal elamu, abielu kestel hageja kinnisasjale kulutusi ei teinud; 19. juunil 2008 sõlmisid pooled lepingu, mille tühistamiseks esitas kostja 12. märtsil 2009 avalduse, mis jõudis hagejani 16. märtsil 2009. Hageja on menetluses esitanud järgmised põhilised väited: hagejal on õigus lepingu p 2.5 teise lause alusel nõuda kostjalt 31 955 euro 82 sendi (500 000 krooni) maksmist, leping on kehtiv; hageja on kandnud tema nõutud ulatuses elamu rajamiseks kulutusi ja panustanud ka isikliku tööga. Kostja põhilised vastuväited on menetluses olnud järgmised: kostja rahastas elamu ehitamist üksinda ja hageja sinna ei panustanud; kostja ei ole hagejale andnud võlatunnistust
mõttes, lepingu p 2.5 teise lause kokkuleppimisel lähtusid pooled, et hageja panustab raha ehitusse edaspidi; kostjal oli alus leping tühistada. Maakohus jättis hagi rahuldamata järgmistel põhilistel põhjendustel: lepingu p 2.5 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et kostja peab abielu lahutamisel maksma hagejale hüvitist üksnes ulatuses, milles hageja on teinud kulutusi kinnisasja väärtuse tõstmiseks, kuid mitte rohkem 5 kui 31 955 eurot 82 senti (500 000 krooni); leping ei ole tühistatud; kostja on tõendanud, et ta tasus ehitamise eest ise, ning hageja ei ole tõendanud rahalist ega isiklikku panust ehitusse. Pooled vaidlevad peamiselt selle üle, kuidas tõlgendada lepingu p 2.5 teist lauset, mis on sõnastatud järgnevalt: "Abielu lahutamise või kinnistu võõrandamise korral kohustub R E hüvitama T S le kinnistu väärtuse tõstmiseks tehtud kulutuste katteks viissada tuhat (500 000) krooni." (I kd, tl 13.) Hageja palus hagis lugeda kehtivaks abieluvaralepingu ja mõista kostjalt välja 31 955 eurot 82 senti (500 000 krooni). Seejuures tugines hageja lepingu p 2.5 teises lauses sisalduvale kokkuleppele, s.t nõudis kostjalt
Hageja esimesel nõudel ei ole iseseisvat tähendust rahalise nõude kõrval. Maakohus ei ole küll esimese nõude osas eraldi seisukohta võtnud, kuid seda asjaolu ei ole ka apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Kuigi kostja on teinud lepingu tühistamise avalduse, järeldub maakohtu otsusest, et tühistamine ei kehti, kuna selle materiaalsed eeldused on täitmata. Nimetatud asjaolu ka pooled vaidlustanud ei ole. Välistades tõlgendusvõimaluse, et pooled leppisid lepingu p 2.5 teises lauses kokku hüvitise ainuüksi abielu lahutamise eest, on võimalik tõlgendada kokkulepet eelkõige võlatunnistusena kinnisasjale tehtud või edaspidi tehtavate kulutuste hüvitamise kohustuse kohta. Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne)
mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, s.t võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik aga võlast vabanemiseks esitama vastunõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära. See tähendab, et kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes vastuhagi vormis. Riigikohus on korduvalt märkinud varasemates lahendites, et võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu
lg-st 4 lähtudes)
lg 1 alusel käsundita asjaajamise sätete järgi või
juulit 2002 kantud kulutuste hüvitamist aga Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 477 alusel. Ülaltoodu alusel leiab kolleegium, et abieluvaralepingu p-s 2.5 on kostja andnud deklaratiivse võlatunnistuse, millega kinnitab olemasolevat võlga hageja ees, mis on tekkinud poolte varasema kooselu ajal kostja kinnistule tehtud kulutustest. Vaidlus puudub selles, et kostjale kuulus enne abiellumist kinnistu, millele ehitati uus elamu. Riigikohus on samas asjas tehtud lahendi nr 3-2-1-149-11 p-s 21 leidnud, et deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Käesolevas asjas on kostja tõendanud, et tal puudub kohustus tasuda hagejale 500 000 krooni kinnistu väärtuse tõstmiseks tehtud kulutuste katteks. Kostja seletusest, mida hageja ei ole selles osas kahtluse alla seadnud, nähtub, et kostja hakkas palkmaja ehitama 2002.a. Vundament valati 2002.a, seinad püstitati 2002. a ning 2002.a lõpuks oli majal katus peal. Vesi ja elekter viidi majja 2003.a kevadel. Kohalik settekaev valmis 2003.a alguses. Siseviimistlus sai valmis 2004.a suve lõpul. 2004.a suvel toimus maja värvimine ning 2004. a detsembris oli maja sedavõrd valmis, et majas tähistati jõulupühi. Kaevurakked tehti 2010. a suvel. Kolleegium nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga. Maakohus on kõiki tõendeid analüüsinud ja neid kogumis hinnates leidnud põhjendatult, et kostjal oli maja ehitamiseks piisav sissetulek, samuti et kostja on maja ehitamise korraldanud ja ehituse eest tasunud. Kinnistu kinkelepingust 25.11.1999.a nähtub, et kostja omandas kinnistu tasuta. Ehitusluba on väljastatud kostjale 17.09.2002.a. Tööettevõtuleping, mis on sõlmitud 29.03.2000.a R E i ja OÜ Kiiu Palkmajad vahel, kinnitab, et lepingu maja ehitamiseks sõlmis kostja, ning et kostja on üle andnud lepingus märgitud rahasummad. Aktid, mis väljendavad R E i poolt raha maksmist OÜ Kiiu Palkmajad esindajale, kinnitavad, et raha andis 21.02.2000 – 11.11.2002 lepingu alusel üle kostja (tl 100-105, I
lg-st 4 lähtudes)
lg 1 alusel käsundita asjaajamise sätete järgi või
juulit 2002 kantud kulutuste hüvitamist aga Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 477 alusel. Maakohus ei rikkunud asja läbivaatamisel menetlusõiguse norme sellega, et vaatas asja läbi ilma hageja isikliku osavõtuta kohtuistungist, nagu märgitakse kaebuses. Menetlusosaline võib TsMS § 217 lg 1 järgi menetluses osaleda isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu. Õigus kohtus esindada annab TsMS § 222 lg 1 järgi esindajale õiguse teha esindatava nimel põhimõtteliselt kõiki menetlustoiminguid. Poole soov asja arutamisel kohtuistungil isiklikult osaleda võib õigustada istungi edasilükkamist TsMS § 352 lg 1 alusel, kui on piisavalt põhistatud, et vastasel juhul võivad poole huvid jääda piisava kaitseta (eelkõige olulised asjaolud välja selgitamata), ja pool ei saa istungil osaleda mõjuval põhjusel. Selliselt tuleb mõista ka TsMS § 352 lg 2 esimest lauset, mis keelab istungi edasilükkamise ainuüksi poole soovi alusel istungil isiklikult osaleda. Samas tuleb tõkestada, et menetlust sellega asjatult ei venitataks, ja tagada poolte võrdõiguslikkus (TsMS §-d 2 ja 7). Kolleegium leiab, et isegi kui maakohus pidanuks poolte võrdsuse tagamiseks istungi edasi lükkama, ei saa seda vähemalt üldjuhul pidada selliseks menetlusnormi rikkumiseks, mille tõttu tuleks asi vältimatult maakohtusse uueks arutamiseks saata. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses ringkonnakohtule põhjendanud, et mõjuval põhjusel istungilt puudumise tõttu ei saanud ta esitada mõnd olulist tõendit või taotlust, mis võinuks asja lahendust mõjutada ning ta võib neile TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel tugineda ka apellatsioonimenetluses. Seda aga eeldusel, et need on apellatsioonimenetluses õigeaegselt esitatud. Selliseid tõendeid apellatsioonimenetluses esitatud ei ole. Hageja ei pidanud vajalikuks ilmuda isiklikult ka ringkonnakohtu istungile. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Reet Allikvere Ülle Jänes Gaida Kivinurm 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.