) § 123 lg 1 p 3 alusel, so elama asumiseks Eestis püsivalt elava täisealise lapse juurde, kui vanem vajab hooldust ja tal ei ole võimalik seda saada oma asukohajärgses riigis. P. ja N. D lähedaseks sugulaseks on nende Eesti kodanikust tütar A D . Politsei- ja Piirivalveamet teavitas 21.01.2010 kirjaga kaebajaid, et kavatseb keelduda tähtajalise elamisloa andmisest ning andis isikutele võimaluse esitada kirjas toodud seisukohtade kohta oma arvamus ja vastuväited hiljemalt 23.02.2010. P. D ja N. D esitasid vastuväited ning palusid Politsei- ja Piirivalveametil rahuldada tähtajaliste elamislubade taotlused. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 23.03.2010 otsusega nr 15.3-04/158 P. D ja 23.03.2010 otsusega nr 15.3-04/159 N. D tähtajalise elamisloa andmisest
lg 4 p 2, 7 ja 14, § 12 lg 9 p 4 ning § 123 lg 5 (kuni 01.10.2010 kehtinud redaktsioon) alusel. Kuigi tähtajalise elamisloa taotlustele lisatud dokumentidega on tõendatud, et P. D ja N. D vajavad kõrvalabi ja hooldust, puudub
Dile ja N. Dile tähtajalise elamisloa andmiseks.
lõige 5 sõnastab imperatiivselt, et elamisloa andmiseks elama asumiseks Eestis elava lähedase sugulase juurde keeldutakse, kui Eestis elav lähedane sugulane või elamisluba taotlenud välismaalane ei vasta
-s sätestatud tingimustele või ei ole täidetud muu elamisloa andmise tingimus, elamisloa taotlus ei ole põhjendatud või esineb muu elamisloa andmisest keeldumise aluseks olev asjaolu. Seega on seaduses sätestatud konkreetsed tingimused, millal keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest. Petr ja N D esitasid 05.04.2010 vaide Politsei- ja Piirivalveameti otsuste nr 15.3-04/158 ja nr 15.3-04/159 peale. Politsei- ja Piirivalveameti 10.05.2010 vaideotsusega jäeti vaie rahuldamata. 2. P D ja N D esitasid 28.05.2010 Tallinna Halduskohtule kaebused vastavalt Politsei- ja Piirivalveameti 23.03.2010 otsuse nr 15.3-04/158 ja 23.03.2010 otsuse nr 15.3-04/159 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) rikutud on kaebajate õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Euroopa inimõiguste kohus (EIÕK) on analoogses asjas (Slivenko vs Läti) tuvastanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) rikkumise; 2) kuna kaebajad taotlesid elamisluba
lg 1 p 3 alusel, ei ole keeldumisel võimalik viidata
Abiprogrammi raames Eestist lahkumise kohustuse võtmist kaebajate poolt ei saa tõlgendada selliselt, et kaebajad on loobunud ka
§-s 123 ette nähtud võimalusest saada abivajaduse korral hooldust ja tuge oma lastelt, kellest üks on Eesti Vabariigi kodanik ja teine elab Eestis tähtajalise elamisloa alusel. Vaatamata asjaolule, et vastustaja tugineb diskretsiooni puudumisele
lg 9 p 4 kohaldamisel, on kaebaja lastele, kes samuti abiprogrammis osalesid, väljastatud elamisluba ning antud kodakondsus; 3) abiprogrammis osalemisest alates on kaebajate tervislik seisund oluliselt muutunud. Kaebajatel on tuvastatud töövõimetus 80% ja 60% ja arstitõenditest nähtuvalt vajavad nad pidevalt kõrvalist abi. Seda asjaolu on kinnitatud ka vaideotsuses; 4) asjaolu, et kaebajad ei ole lahkumisettekirjutust täitnud, ei saa käsitleda
lg 1 p 3 alusel elamisluba, kuna nende puhul esineb muu elamisloa andmisest keeldumise aluseks olev asjaolu. Elamisloa andmisest pole keeldutud põhjusel, et nende tegevus oleks olnud suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu; 2) erandi mittetegemisel
lg 4 p-st 14 on arvestatud, et kaebajate suhtes on tuvastatud ka
Kaebajate lastele on antud elamisluba ja kodakondsus alles pärast nende täisealiseks saamist; 3) kaebajate lapsed saavad oma ülalpidamiskohustust täita ka siis, kui kaebajad ei asu Eesti territooriumil. Vene Föderatsiooni territooriumil elab N. Di täisealine tütar, kellel on samuti ülalpidamiskohustus oma vanema ees. Tallinna Ringkonnakohus on 08.06.2005 otsuses ning Tartu Ringkonnakohus 31.03.2009 otsuses leidnud, et kaebajate tervise eest on võimalik hoolitseda ka teistes riikides ning kaebajate tervislik seisund ei tee nende Eestist lahkumist võimatuks; 4) siiani on kaebajate poolt täitmata Eestist lahkumise ettekirjutus. Kaebajatele 26.03.2004 vormistatud ettekirjutuse näol on tegemist jõus oleva haldusaktiga ning kaebajate väljasaatmine ei ole muutunud võimatuks. N. D on Vene Föderatsiooni kodakondsusest loobunud vabatahtlikuna ning võimalik on kodakondsuse taastamine. Pikaajalise ebaseadusliku riigis viibimisega on kaebajad näidanud, et nad ei järgi põhiseaduslikku korda ega täida Eesti seadusi (
4. Tallinna Halduskohtu 05.10.2010 otsusega jäeti P D i ja N D i kaebused rahuldamata: 1)
lg 5 on imperatiivne säte, mida ei ole
Vastustaja on õigesti tuvastanud elamisloa andmisest keeldumise aluste esinemise kaebajatel.
lg 4 p 7 võimaldab erandina elamisloa andmist ning ka
lg 4 p 2 võib olla teatud määral kaalumise objektiks, kuid kaebajate puhul tuleb veel arvestada asjaoluga, et nende suhtes on juba 26.03.2004 tehtud kehtiv lahkumisettekirjutus, mida kaebajad ei ole täitnud. Nimetatud fakt iseenesest on piisav tõendamaks, et kaebajad ei austa Eesti riigi seadusi ja põhiseaduslikku korda, mistõttu vastustajal ei olnud vaja kaebajatest lähtuvat ohtu Eesti riigi julgeolekule eraldi põhjendada. Ka
lg 9 p 4 välistab kaebaja suhtes
Välistada ei saa abiprogrammis osalenud isiku õigust asjaolude muutumisel taotleda elamisluba
lg 1 p 3 alusel, kuid see võiks tulemuslik olla juhul, kui isik on abiprogrammi raames saadu Eesti riigile täies ulatuses tagastanud; 2)
lg 1 p 3 järgi omab elamisloa väljastamisel tähtsust ka see, kas kaebajatel on võimalik saada hooldust oma asukohajärgses riigis või muus riigis. Mõiste „hooldus“ all tuleb mõista tervisega seotud hoolitsust ning seda ei saa samastada rahalise abiga. Puudub alus kahelda, et kaebajatega Eestis ühes majas elavad lapsed abistavad kaebajaid igapäevaelu toimingutes ja majapidamistöödes, kuid tõendatud ei ole, et samasugune abi ei ole kaebajale kättesaadav Venemaal. N. Dil on Vene Föderatsioonis täisealine tütar. Kuigi tegemist pole P. Di tütrega, tuleb arvestada, et kaebajate näol on tegemist perekonnaga, kelle abivajadust ei ole võimalik isikuti lahutada. Seega ei saa P. Dil Venemaal järeltulijate puudumist pidada määravaks. Lisaks puudub alus kahelda, et ka Vene Föderatsioonis on toimiv tervise- ja hooldussüsteem, mis võimaldab pensionäride abistamist ka järeltulijate puudumise korral; 3) haldusasjas nr 3-07-336 ei tuvastatud, et kaebajatel oleks võimatu asuda elama Vene Föderatsiooni. Ühtegi täiendavat tõendit hoolduse võimatuse kohta kaebajad esitanud ei ole. Seega ei ole täidetud ka
lg 1 p 3 kohaldamise eeldused täidetud ning kuigi Tartu Ringkonnakohtu 31.03.2009 otsusega eelnimetatud halduskohtu otsus tühistati, nõustus ringkonnakohus eelmärgitu osas halduskohtuga. Vastustaja on läinud nende kohtuotsustega vastuollu; 2) kohus on vastuoluliselt nõustunud, et abiprogrammis osalemine ei võta kaebajatelt õigust taotleda elamisluba
lg 1 p 3 alusel, kuid seejärel asunud seisukohale, et kaebajad peaksid olema abiprogrammi raames võetud kohustusest vabanemiseks saanud Eesti Vabariigilt nõusoleku ning saadu tagastanud. Kaebajad said Vene Föderatsioonis elamispinna, mitte raha elamispinna soetamiseks ning abiprogramm baseerus rahvusvahelise fondi vahenditel, mistõttu ei tule raha tagastada Eesti Vabariigile. Samas ei ole see küsimus käesoleva vaidlusega seotud; 3) küsimus ei ole ka mitte selles, kas kaebajatel on võimalik Vene Föderatsioonis hooldust saada, vaid selles, et kaebaja väljasaatmine ja lahutamine nende lastest rikub nii kaebajate kui ka nende laste õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Kohus lähtus üksnes formaalsest asjaolust, et N. Dil on Vene Föderatsioonis tütar, kes on kohustatud oma vanema eest hoolitsema. Eestis elavad lapsed täidaksid hoolitsemiskohustust aga vabatahtlikult; 4)
lg 5 sisustamisel tuleb arvestada, et
puhul on tegemist tähtajalise elamisloa andmise üldiste alustega ning
§-d 121 kuni 124 kujutavad endast erisätteid, mille sisustamisel kohaldatakse üldsätteid üksnes ulatuses, mis on kooskõlas eriregulatsioonide ning nende eesmärkidega; 5) asudes kontrollima
Nimelt ei ole vastustaja nimetatud sättes toodud nõuete mittetäitmist ette heitnud ning see küsimus ei ole kohtumenetluse ese. 6. Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta P. Di ja N. Di apellatsioonkaebused rahuldamata, rõhutades täiendavalt järgmist: 1) väär on kaebajate seisukoht, et
§-s 12 loetletud alused nende suhtes ei kehti. Need kehtivad kõigi välismaalaste suhtes, kes soovivad taotleda tähtajalist elamisluba. See, et seaduses on sätestatud erisätted, ei välista üldsätete kohaldamist; 2) kaebajate täisealistel lastel on võimalik täita oma vanemate ülalpidamiskohustust ka siis, kui nende vanemad lahkuvad Eestist. N. Di Venemaal elaval tütrel on samuti ülalpidamiskohustus oma vanema ees ning ka vajalik arstiabi on kaebajatele Vene Föderatsioonis kättesaadav. Pole tõendatud, et kaebajatel oleks võimatu elama asuda Venemaale. Seega ei ole tõendatud, et kaebajate tervise eest ei ole võimalik hoolitseda väljaspool Eesti Vabariiki; 3) kaebajate suhtes on õigesti kohaldatud
aastast ebaseaduslikult Eestis. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus peab esmalt vajalikuks piiritleda õiguslikud küsimused, mis tuleb käesoleva vaidluse puhul lahendada. Oluline on rõhutada, et vaidluse esemeks on otsused, mis puudutavad üksnes kaebajate õigust saada tähtajaline elamisluba
Varasemate jõustunud kohtulahenditega on tuvastatud, et elamisloa andmisest keeldumine ei piira kaebajate õigust era- ja perekonnaelule, samuti, et kaebajate tervislik seisund võimaldab neil Eestist lahkuda. Ka on kohtulahenditega kindlaks tehtud, et kaebajate puhul esinevad 4
lg 4 p-s 7 ning § 12 lg 9 p-s 4 nimetatud alused elamisloa andmisest keeldumiseks. Nimetatud küsimuste juurde puudub vajadus käesoleva vaidluse puhul tagasi pöörduda. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate rõhuasetusega, et oluline pole mitte küsimus kaebajate võimalusest saada Venemaal hooldust, vaid nende era- ja perekonnaelu rikkumises.
lg 1 p 3 kohaldamise eeldused on väga konkreetsed: isik peab vajama hooldust ning tal ei ole võimalik seda hooldust saada oma asukohajärgses riigis. Üksnes siis, kui nimetatud eeldused on täidetud, saab vastustaja asuda kaaluma elamisloa andmise võimalikkust. Vastustaja on vaideotsuses leidnud, et tähtajalise elamisloa taotlusele lisatud dokumentidega on tõendatud, et kaebajad vajavad pidevat kõrvalabi ja hooldust. Nimetatud küsimus ei ole ka kohtumenetluses vaidluse all. Järelikult taandub vaidlus
lg 5 kohaldamisele, kitsamalt sellele, kas elamisloa andmisest keeldumisel oli põhjendatud viidata
lg 4 p-dele 2 ja 7, § 12 lg 9 p-le 4 ning tugineda asjaolule, et vajalikku hooldust on võimalik saada ka Venemaal. 8.
lg 5 sätestab: Elamisloa andmisest elama asumiseks Eestis elava lähedase sugulase juurde keeldutakse, kui Eestis elav lähedane sugulane või elamisluba taotlenud välismaalane ei vasta seaduses sätestatud tingimustele või ei ole täidetud muu elamisloa andmise tingimus, elamisloa taotlus ei ole põhjendatud või esineb muu elamisloa andmisest keeldumise aluseks olev asjaolu. Ringkonnakohus leiab, et
lg-t 5 ei tule tõlgendada imperatiivse normina, mis igal juhul välistab elamisloa andmise, kui esineb mõni normis nimetatud asjaolu. Riigikohus on 18.05.2000 otsuses haldusasjas 3-3-1-11-00 leidnud
lg-le 8 vastava normi (Elamisloa andmisest keeldutakse, kui taotluse suhtes otsuse tegemise ajaks on sisserände piirarv täitunud) tõlgendamisel, et teatud eeldustel ei saa üksnes sisserände piirarvu täitumise tõttu elamisloa andmisest keelduda (p 4). Samuti on Riigikohus 19.12.2006 otsuses haldusasjas 3-3-1-23-06 märkinud, et vaatamata ehitusseaduse § 28 lg 1 imperatiivsele sõnastusele on ehitusloa kehtetuks tunnistamise otsus kaalutlusotsus (p 13). Normi peab tõlgendama põhiseaduspäraselt. Olukorras, kus vastustaja on kindlaks teinud, et
lg 1 p 3 alusel elamisluba taotlev isik vajab hooldust ning tal ei ole võimalik seda muus riigis saada, peab vastustajal sõltumata
lg 5 aluste olemasolust olema võimalik kaaluda elamisloa andmise üle, sest kaalutlusõiguse puudumine võib kaasa tuua põhiseadusevastase olukorra, mis ohustab elamisloa taotleja elu, tervist ning inimväärikust. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajatega, et
lg 5 sisustamisel ei saa lähtuda
§s 12 loetletud elamisloa andmisest keeldumise alustest. Ringkonnakohus leiab, et
9. Kaebajate puhul on keeldumise alustena viidatud
lg 4 p-dele 2 ja 7 ning lg 9 ple 4.
lg 4 p 7 ning lg 9 p 4 esinemine on varasemate kohtulahenditega kindlaks tehtud ning käesolevas asjas tuleb üksnes hinnata, kas need õigustavad elamisloa andmisest keeldumist ka
Kuigi vastustaja on otsustes tuginenud ka
lg 4 p-le 7, on põhjendustest tulenevalt ilmne, et oluliseks takistuseks see elamisloa andmise küsimuses pole osutunud, kuivõrd vastustaja ei käsitle kaebajaid ohuna Eesti julgeolekule. Keelduvate otsuste tegemise puhul on keskset rolli mänginud
Halduskohus on leidnud, et
lg 9 p 4 esinemine ei välista igal juhul
Ringkonnakohus nõustub sellega, kuid leiab, et selleks pole vajalik, et abiprogrammi raames saadu eelnevalt Eestile tagastataks. Kaebajad on õigesti märkinud, et Eesti ei ole abiprogrammiga seoses kulutusi kandnud ning ei saa järelikult 5
lg 9 p 4 ei saa tõlgendada selliselt, et abiprogrammis osalejatele on välistatud elamisloa saamine kõigil alustel. Seejuures poleks kohustus võõrandada enne Eestisse asumist oma Venemaal asuv eluruum proportsionaalne, kuna elamisluba väljastatakse tähtajaliselt ning elamisloa andmiseks olevad asjaolud võivad ära langeda (nt vajadus hoolduse järele), mistõttu tuleb isikul Eestist lahkuda.
lg 4 p 2 (elamisluba ei anta välismaalasele, kes ei järgi põhiseaduslikku korda ning ei täida Eesti seadusi) ei võimalda samuti kaalutlusõiguse kohaldamist, kuid ringkonnakohtu hinnangul on nimetatud sätte imperatiivne kohaldamine kaebajate suhtes põhjendamatu.
lg 10 p 4 näeb diskretsiooninormina elamisloa andmisest keeldumise alusena ette olukorra, kus isik on rikkunud Eestis viibimise ja Eestist lahkumise tingimusi. Vastustaja tugineb
lg 4 p 2 kohaldamisel asjaolule, et kaebajad on kaua viibinud seadusliku aluseta Eestis ning pole neile tehtud lahkumisettekirjutust täitnud. Samas on ebaselge, miks pole vastustaja pidanud vajalikuks seejuures lähtuda hoopis
10. Vaidlustatud haldusaktides on veel äramärkimist leidnud, et kaebajate Eestis viibivad täisealised lapsed saavad oma ülalpidamiskohustust täita ka siis, kui vanemad on Venemaal, ning et N. Dil on Venemaal täisealine tütar, kes võib tagada vajaliku hoolduse. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et
lg 1 p-s 3 nimetatud hooldusena ei saa käsitleda rahalist ülalpidamist, vaid normis on silmas peetud siiski vajadust füüsilise hoolduse järele. Seega on vastustaja viited Eestis elavate laste ülalpidamiskohustusele asjakohatud. Küsimus saab olla üksnes selles, kas kaebajatel oleks vajalik hooldus kättesaadav ka Venemaal. Ainuüksi N. Dil Venemaal täisealise tütre olemasolu fakt hoolduse võimalikkust Venemaal ei tõenda. Miks kaebajad leiavad, et eelnimetatud tütar oma ema ja viimase abikaasa eest hoolitsemisega hakkama ei saa, toimiku materjalidest ei nähtu. Nimetatud küsimusele pole tähelepanu pööranud ka vastustaja. 11. Eeltoodud põhjendusi silmas pidades tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ning halduskohtu otsus ning vastustaja otsused tühistada. Nimelt ei ole ringkonnakohtul võimalik veenduda, et vastustaja on teinud kaalutlusvigadeta otsused. Otsustest ei nähtu, mil määral on vastustaja tuginenud
lg 4 p 2, lg 9 p 4 ning
Olemasolevad tõendid ei tekita samuti veendumust, et
12. Kaebajad taotlevad vastustajalt menetluskulude väljamõistmist. Menetluskulud koosnevad riigilõivust 1000 krooni ning halduskohtus kantud õigusabikuludest summas 8000 krooni, so kokku 9000 krooni ehk 575,20 eurot. Ringkonnakohtus esitasid kaebajad tähtaegselt õigusabikulude väljamõistmise taotluse, kuid taotlusele ei olnud lisatud kuludokumente, mistõttu jäävad nimetatud kulud HKMS § 93 lg 1 alusel kaebajate enda kanda. Kaire Pikamäe Viive Ligi Oliver Kask 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.