Obsah (4)

§ 31§ 83§ 92§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 08.09.2011. a Tallinn Haldusasja number 3-11-1613 Haldusasi A&P Mets AS kae

§ 31lg-d 1 ja 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6). Asjaolud

1. A&P Mets AS esitas 24.03.2009 EMK-le erametsaomanike metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava koostamise toetuse taotluse registreerimisnumbriga 5-11/09/182-
2. A&P Mets AS taotles mh toetust ka Põlendiku maaüksusele metsamajandamiskava koostamise eest (katastritunnus 75901:003:0053). 1
3. EMK rahuldas oma 28.07.2009 käskkirjaga nr 5-1/09/114 osaliselt A&P Mets AS taotluse. Muuhulgas rahuldati taotlus ka Põlendiku maaüksuse osas summas 701,18 krooni.
4. 10.12.2010 esitas Erametsaühing Eesti Metsaomanikud metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava koostamise toetuse taotluse registreerimisnumbriga 5-11/10/1433, taotledes EMK-lt toetust mh ka Tornator Timberland Estonia OÜ-le (praegune Tornator Eesti OÜ) kuuluva Põlendiku maaüksusele koostatud metsamajandamiskava eest.
5. EMK 08.04.2011 käskkirjaga nr 5-1/11/48 rahuldati Erametsaühingu Eesti Metsaomanikud taotlus nr 5-11/10/1433 ning maksti metsamajandamiskava koostamise toetust Põlendiku maaüksuse kava koostamise eest.
6. EMK 18.04.2011 käskkirjaga nr 5-1/11/58 tunnistati osaliselt kehtetuks EMK 28.07.2009 käskkiri nr 5-1/09/114 ning nõuti A&P Mets AS-ilt Põlendiku maaüksuse eest makstud toetuse tagasimaksmist summas 701,18 krooni, kuna taotluse rahuldamise hetkel kuulus Põlendiku maaüksus Tornator Eesti OÜ-le.
7. A&P Mets AS esitas EMK-le 18.04.2011 käskkirja nr 5-1/11/58 kehtetuks tunnistamiseks vaide, mis jäeti 03.06.2011 vaideotsusega nr 5-11/09/182-3 rahuldamata.
8. A&P Mets AS esitas 29.06.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse EMK 18.04.2011 käskkirja nr 5-1/11/58 tühistamise nõudes. Kaebuse sisu Vastustaja on ebaõigesti leidnud, et A&P Mets AS esitas oma taotluses valeandmeid. A&P Mets AS koostas Põlendiku maaüksuse metsamajandamiskava ning oli ka taotluse esitamise hetkel (so 24.03.2009) selle maaüksuse omanik. Kaebaja vastas taotluse esitamise hetkel kõikidele metsaseaduse (MS) § 10 lg-s 6 ning muudes õigusaktides sätestatud tingimustele ning ei ole valeandmeid esitanud. Seega on vastustaja ebaõigesti, tuginedes keskkonnaministri 11.02.2009 määrusega nr 11 kinnitatud „Erametsanduse toetuse andmise alused, toetuse taotlusele esitatavad nõuded, taotluse hindamise kord ja hindamiskriteeriumid, toetuse tagasinõudmise kord, kinnistuskirja vorm ja nõuded sisule ning metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava koostamise toetuse täpsustatud määrad“ (Määrus) §-le 19, nõudnud toetuse tagasimaksmist, kuna eelviidatud sättest tulenevaid toetuse tagasinõudmise aluseid ei esinenud. Toetuse saamise eesmärgiks on metsamajandamiskava koostamise kulude tagantjärele hüvitamine – metsamajandamiskava on koostatud konkreetsele maatükile (käesoleval juhul Põlendiku maaüksusele) ning vastavad kulud hüvitatakse kava koostajale, kelleks oli kaebuse esitaja. Kuna kaebaja tellis ja tasus Põlendiku maaüksuse metsamajandamiskava koostamise eest, tekkis tal õiguspärane ootus toetuse saamiseks. MS § 10 lg-st 12 ja Määruse § 12 lg-st 5 ei tulene kohustust inventeerimise ja metsamajandamiskavade koostamise toetuse tagasimaksmiseks juhul, kui vastava metsaüksuse omanik peaks vahetuma. Asjaolu, et maaüksuse uus omanik Tornator Eesti OÜ tellis Põlendiku maaüksusele uue metsamajandamiskava, kuigi vastava maaüksuse osas oli olemas kehtiv metsamajandamiskava, ei ole põhjuseks, et nõuda tagasi toetust kaebajalt, kes kandis samuti kulusid metsamajandamiskava koostamisel. Ka oli Põlendiku maaüksuse uue omaniku tellitud metsamajandamiskava sisuliselt identne eelmise metsamajandamiskavaga. Kuna Määruse § 4 lg 4 kohaselt on vastava toetuse väljamaksmine võimalik vaid ühel korral, maksis vastustaja ise 2 põhjendamatult teistkordselt toetust Tornator Eesti OÜ-le. Vastustaja on oma praktikas sarnastes olukordades pidanud võimalikukus küsida uuelt maaüksuse omanikult, kas toetust soovitakse ise saada või loobutakse sellest eelmise omaniku kasuks. EMK 13.02.2009 otsusega kinnitatud „Erametsanduse toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuste maksmise korra“ (Kord) p-st 18.1 tuleneb vastustajale kohustus pärast taotluse laekumist kontrollida taotluse ja taotleja vastavust Korras ja muudes õigusaktides toetuse saamiseks sätestatud tingimustele. Arvestades, et vastustaja maksis kaebajale toetuse välja ajal, mil Põlendiku maaüksuse omanik oli kinnistusraamatus juba vahetunud, aktsepteeris ta kujunenud olukorda. Kaebaja palub rahuldada esitatud kaebus ning mõista vastustajalt välja menetluskulud. Vastustaja EMK vastulause Kaebajale kuulus kinnistusraamatu andmete kohaselt taotluse esitamise hetkel (so. 24.03.2009) Põlendiku maaüksus, kuid toetuse andmise hetkel kuulus eelviidatud maaüksus juba Tornator Eesti OÜ-le. Kinnistusraamatu andmetel oli kinnistamisavaldus Põlendiku maaüksuse võõrandamise kohta Tornator Eesti OÜ-le tehtud juba 19.12.
9. Kanne kinnistusraamatus tehti aga alles 18.05.
10. Samas nähtub kohtu poolt välja nõutud Tallinna notar Robert Kimmeli 19.12.2008 tõestatud kinnistute müügilepingust ja asjaõiguslepingust, et kaebaja soovis juba 19.12.2008 võõrandada Põlendiku maaüksust. Eelviidatud lepinguga anti Põlendiku maaüksuse valdus üle uuele omanikule ning ostja ja müüja vahel sõlmiti nii võlaõiguslik kui ka asjaõiguslik kokkulepe. Kaebaja ei teavitanud EMK-d taotluses märgitud omandit puudutavate andmete muutumisest, kuigi selline nõue tuleneb Korra p-dest 6.1.15.4 ja 6.1.15.
11. Eeltoodu tõttu asus vastustaja, lähtudes MS § 10 lg-st 2, MS § 10 lg-st 9 ning Korra p-st 4.1.2 seisukohale, et kaebaja on esitanud valeandmeid, kui taotluse rahuldamise ajaks oli Põlendiku maaüksuse omanik kinnistusraamatus muutunud. Kaebaja väited, et vastustaja vabandab enda kontrollikohustuste mittetäitmist sellega, et kaebaja ei ole teavitanud Põlendiku maaüksuse omanikukande muutmisest, on ilmselgelt liialdatud. Toetuse andmise eesmärk on oluliselt laiem, kui vaid metsa inventeerimise ja metsamajanduskava koostamise kulutuste hüvitamine. Metsa inventeerimise ja metsamajanduskava koostamise eesmärgiks on metsa korraldamine ehk metsamajanduslike tegevuste pikaajaline planeerimine. Alates 01.01.2009 on metsa majandamisel oluliseks näitajaks metsa inventeerimisandmed. Metsa inventeerimine on kohustuslik, kuid metsamajandamiskava koostamine mitte. Inventeerimisandmetel on õiguslik tähendus MS mõttes, ning see muutub kehtivaks metsaregistri kandmisest kolmandatele isikutele kättesaadavuse tõttu ning selle alusel väljastatakse ka metsateatisi ehk raie jm lubasid. Kuna metsa majandamisel on optimaalseks planeerimisperioodiks kümme aastat, makstakse ka metsa inventeerimise toetust üks kord kümne aasta jooksul inventeeritava metsamaa kohta. Kaebaja tellis metsamajandamiskava vahetult enne Tornator Eesti OÜ-le võõrandamist. Selline tegutsemise viis on praktikas üsna levinud, kuna see tagab selge ülevaate metsa seisundist ja tagavarast enne müüki. Kuna kaebaja teadis juba taotluse esitamisel, et omanik muutub, ei saa kaebaja tugineda haldusmenetluse seaduse § 67 lg 4 kohaselt usaldusele, et varasem käskkiri jääb kehtima. EMK pöördus uue omaniku Tornator Eesti OÜ poole, et selgitada välja, miks telliti Põlendiku maaüksuse osas uus metsamajandamiskava, kuigi see oli müüjal juba olemas. Tornator Eesti OÜ esindaja sõnade kohaselt oli uue kava tellimise põhjuseks asjaolu, et kaebaja ei olnud suutnud talle õigel ajal anda metsamajandamiskava ja inventeerimise andmeid. Tornator Eesti OÜ ei olnud seetõttu nõus ka sellega, et metsamajandamiskava toetust makstakse vanale omanikule. Ka oleks toetuse andmine vanale metsamajandamiskavale, mis kehtis vaid mõned kuud, vastuolus nii MS-s kui alamalseisvates õigusaktides sätestatud toetuse 3 andmise eesmärkidega, avaliku huvi ning uue omaniku soovidega. Seega on vaidlusalune käskkiri põhjendatud ja õiguspärane. Lähtudes eeltoodust palub EMK jätta kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. EMK on valesti tõlgendanud seadust ning vastavalt sellele juurutanud väärpraktikat. Kohus põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt. MS ja selle alamaktide regulatsioon ja eesmärk MS § 10 lg 1 p 6 kohaselt toetab riik erametsanduse arendamiseks ja toetamiseks loodud sihtasutuse kaudu erametsaomanike metsa inventeerimist ja metsamajandamiskava koostamist. Vastavalt lg-tele 2 ja 4 võib toetust saada erametsaomanik või metsaühistu. Erametsaomanik MS tähenduses on füüsiline ja eraõiguslik juriidiline isik, kellel on metsamaa. MS § 10 lg 12 sätestab, et erametsaomanike metsa inventeerimise ja metsamajandamiskavade koostamise toetust makstakse kuni 100 protsendi ulatuses metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava maksumusest kord kümne aasta jooksul. Korra p 14 kohaselt menetletakse erametsaomanike metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava koostamise toetuse taotlust tehtud tööde põhise menetlusena. Tehtud tööde põhise menetluse puhul menetletakse taotlust, mis on esitatud tehtud tööde ja tegevuste kohta. Eelnimetatud sätete kohaselt on kaebaja õigesti tuvastanud makstava toetuse eesmärgi, milleks on metsamajandamiskava koostamise kulude tagantjärele hüvitamine. Vastustaja poolt täiendavalt toodud toetuse maksmise eesmärk MS seletuskirjast: „Metsa inventeerimise ja metsamajandamiskavade koostamise toetamisega erametsades 100% ulatuses, samuti inventeerimisandmete kvaliteedi parandamisega, on metsaomanikule tagatud võimalus saada selge ülevaade oma metsa tagavarast ja seisundist ning soovitused parimateks metsakasvatuslikeks ja -majanduslikeks võteteks“ laiendab seda mõtet. Seega saab öelda, et riik toetab metsamajandamiskavade koostamist eesmärgil, et metsaomanik saaks oma metsast selge ülevaate omanikule võimalikult väheste kuludega. Viimane peaks metsaomanikke ärgitama ja suunama oma metsa kohta rohkem metsamajandamiskavasid koostama. Õige on ka see vastustaja poolt välja toodu, et metsa majandamisel on optimaalseks planeerimisperioodiks kümme aastat. Nii nähtub juba ülalviidatud MS § 10 lg-st 12, et metsamajandamiskavade koostamise toetust makstakse kord kümne aasta jooksul. Määruse § 4 lg 4 kohaselt ei või toetust taotleda samale metsamaa osale kavandatud samale tegevusele või töödele, või samale investeeringule, mida on rahastatud teistest riiklikest vahenditest või mille osas on esitatud taotlus rahastamiseks või millele on võimalik toetust taotleda teistest riiklikest vahenditest. Eeltoodud sätetest nähtub üheselt, et metsamajandamiskava toetust makstakse üks kord 10 aasta jooksul ning sellele metsamaa omanikule, kes esimesena konkreetse metsamaa kohta kava tellib ja selle eest tasub. Ehk teisisõnu - metsamajanduslike tegevuste pikaajalise planeerimise põhimõttest tulenevalt võiks ühe metsamajandamiskava kehtivuse aeg olla 10 aastat. Vastustaja on aga asunud seadust tõlgendama selliselt, et toetus makstakse välja igale uuele omanikule, kes uue metsamajandamiskava tellib, nõudes samas toetuse summa tagasi eelmiselt omanikult. Selline praktika ei vasta seadusele ega ka seaduse eesmärgile. EMK poolt praktiseeritav viib õiguskindlusetuseni ning lõppastmes selleni, et metsaomanikud kaotavad motivatsiooni metsamajandamiskava tellida: kümne aasta jooksul võib esineda vajadus maa edasi võõrandamiseks ning uue omaniku soovi korral ja uue metsamajandamiskava tellimisel esineb suur tõenäosus juba ammu saadud toetusest ilma jääda. Nii võib EMK väärpraktika hakata töötama hoopis MS-s sätestatud eesmärgi – et metsaomanik saaks oma metsast selge 4 ülevaate – vastu. MS ja Määruse mõtte kohaselt peaks metsamajandamiskava käima kaasas koos kinnistuga, st, et kinnistu võõrandamisel läheb uuele omanikule kaasa ka kehtestatud metsamajandamiskava. Kui uus omanik soovib tellida uue kava, siis see on tema vaba valik, kuid riik selle eest talle toetust ei maksa. Vastustaja praegune MS tõlgendus võib viia tulemini, kus iga aasta võidakse omaniku vahetudes ja uue metsamajandamiskava tellides ja kehtestades tühistada eelmise aasta toetuse määramise korraldus ning määrata toetus uuele omanikule. Selline tõlgendus on aga otseses vastuolus nii MS § 10 lg 12 ja Määruse § 4 lg 4 sätetega kui ka metsa majandamise optimaalse planeerimisperioodiga 10 aastaks. Teiseks võimaldab seaduse tõlgendamine EMK moel tekkida ka olukorral, kus näiteks 9 aastat kehtinud metsamajandamiskava eest määratud toetus nõutakse tagasi kümnendal aastal omaniku vahetudes ja uue kava tellides. Viimane situatsioon on otseses vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Nii tekitab EMK praegune väär halduspraktika taotlejate hulgas ebastabiilsust ning õiguskindlusetuse tunnet. A&P Mets AS kvalifitseerumine toetuse saajaks EMK tunnistas kehtetuks Põlendiku maaüksuse eest metsamajandamiskava koostamise toetuse määramise põhjusel, et kaebuse esitaja esitas vastustajale valeandmeid. Valeandmete esitamisena on vastustaja käsitlenud olukorda, kus toetuse määramise menetluse kestel muutus maatüki omanik kinnistusraamatus. Kohtu arvates on EMK asjaolusid valesti hinnanud: kaebuse esitajal oli õigus metsamajandamiskava koostamiseks toetust saada ning valeandmete esitamist ei ole toimunud. Nagu eespool juba tsiteeritud, sätestavad MS § 10 lg-d 2 ja 4, et metsamajandamiskava koostamise toetust võib saada erametsaomanik või metsaühistu. Erametsaomanik MS tähenduses on füüsiline ja eraõiguslik juriidiline isik, kellel on metsamaa. Samuti märkis kohus juba eespool, et metsamajandamiskava koostamise kulud hüvitatakse tagantjärele (tehtud tööde põhine menetlus). Eelnevast saab järeldada, et taotluse määramise seisukohast ei ole niivõrd oluline see, kes oli maaüksuse omanik toetuse taotlemise ja saamise hetkel, vaid see, kes oli maaüksuse omanik metsamajandamiskava tellimise ja selle eest tasumise hetkel. Ehk teisisõnu – seadus püüab paika panna põhimõtte, et toetust antakse isikule, kes oma metsamaale on tellinud metsamajandamiskava ja selle eest ka kulud kandnud, koos põhimõttega, et metsamajandamiskava läheb koos metsamaa võõrandamisega kaasa uuele omanikule. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Põlendiku maaüksus kuulus kaebaja poolt tellitud ja makstud metsamajandamiskava koostamise ja kehtestamise aegu talle ehk siis A&P Mets AS-ile, tõendid selle kohta on ka kohtutoimikusse esitatud (tl 45-65). Isegi kui seaduse tekstile läheneda puhtalt formaaljuriidiliselt, oli kaebuse esitaja Põlendiku maaüksuse omanik kuni 18.05.2009, mil tehti kanne kinnistusraamatus omaniku muutumise kohta. Asjaõigusseaduse § 641 kohaselt on kinnisomandi üleandmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse. Ka 19.12.2008 sõlmitud notariaalse kinnistute müügilepingu ja asjaõiguslepingute p-s 5.1 (tl 61) on notar tehingu pooltele selgitanud, et ostja saab lepingu eseme omanikuks kande tegemisega kinnistusraamatusse, mitte käesoleva lepingu sõlmimisega. Seega oli kaebaja ajal, mil ta esitas taotluse metsamajandamiskava koostamise toetuse saamiseks (24.03.2009), Põlendiku maaüksuse omanik. Kohtu hinnangul ei tulene ühestki õigusaktist, et isik peab metsamaa omanik olema ka veel hetkel, mil toetus välja makstakse. Kohtu arvates on see ka igati loogiline, kuivõrd isikul endal puudub selle faktori üle kontroll. EMK seisukohast oleks kõik kaebajale makstud toetusega olnud korras, kui kinnistusraamatukanne oleks tehtud hiljem kui 28.07.2009, mil kaebajale toetus määrati, või kaebajale oleks toetus määratud varem kui 18.05.2009, mil kinnistusraamatu kanne muudeti. Need kaks asjaolu aga – millal tehakse kanne kinnistusraamatus ning millal EMK menetluse lõpetab ja otsuse teeb – ei ole kaebaja poolt 5 kuidagi prognoositavad ega tema poolt mõjutatavad. Sellest tulenevalt on vastavalt asjakohatu ka EMK etteheide kaebajale teatamiskohustuse rikkumisest. Käesolevas haldusasjas tõusetus probleem EMK ja kaebuse esitaja vahel alles seejärel, kui Põlendiku maaüksusele telliti uue omaniku poolt uus metsamajandamiskava ja taotleti uut toetust – siis asus EMK otsima võimalust toetuse tagasinõudmiseks kaebuse esitajalt. Seega on põhiprobleemiks olnud EMK-poolne vale seaduse tõlgendus, justkui võimaldaks seadus samale maatükile 10 aasta jooksul korduvalt uusi metsamajandamiskavasid koostada riigi raha eest. Kui uuele omanikule seda ei oleks võimaldatud, ei oleks tõusetunud ka küsimust „valeandmete” esitamisest. Lisaks eelöeldule soovib kohus märkida, et asjakohatud on olnud vastustaja viited kaebaja käitumisele seoses Põlendiku maaüksuse võõrandamisega, mille kohaselt põhjustas kogu situatsiooni kaebaja ise, kui jättis metsamajandamiskava andmata uuele omanikule. Kui see tõepoolest nii oli, oli tegemist kahe eraisikuvahelise kommunikatsiooniprobleemiga, mis ei saanud kuidagi mõjutada toetuse andmise menetlust. Kõike eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et EMK on ebaõigesti järeldanud, et kaebaja on EMK-le esitanud valeandmeid. Kaebaja oli õigustatud toetust taotlema ja saama. Vastavalt õigusvastane oli seega EMK nõue makstud toetus kaebajal tagasi maksta. EMK on valesti tõlgendanud seadust ja faktilisi asjaolusid ning juurutanud väärpraktikat. Seetõttu tuleb kaebus rahuldada. Poolte ülejäänud argumentidele ei pea kohus vajalikuks hinnangut anda, sest need ei oma asjas olulist tähendust. Menetluskulude jagamine

§ 83

lg 1 sätestab, et menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud ning lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.

§ 83

lg 4 p-st 1 tuleneb, et kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 92

lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti ning § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid.

§ 93lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Käesoleval juhul on kaebuse esitaja seonduvalt kohtumenetlusega kandnud järgmised menetluskulud: riigilõiv summas 15.97 EUR (maksekorraldus tl 24) ning õigusabikulud summas 843.97 EUR (arved ja nende tasumist tõendavad dokumendid tl 74-77), kokku 859.94 EUR. Kohus leiab, et haldusasja keerukust ja kestust arvestades on taotletud menetluskulud vajalikud ja põhjendatud ning need tuleb kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista. Maret Altnurme Kohtunik 6