Obsah (5)

§ 134§ 13§ 160§ 135§ 143

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna halduskohus Kohtunik Hurma Kiviloo Määruse tegemise aeg ja koht 15. juuni 2012, Tallinn Haldusasja number 3-10-2485 Haldusasi H.S.a kaebus Paldiski Linnavalitsuse kohustamis

) § 114 lg 1 alusel, määrates maksta talle hüvitist kahe kuu ametipalga ulatuses.

1. Paldiski linnapea 23.11.2009 käskkirjaga nr 133 võeti H.S. linnavalitsuse teenistusse samast kuupäevast ning nimetati koosseisuväliseks teenistujaks (töötasuga 27 500 kr) määratud ajaks kuni vastava abilinnapea teenistusse võtmiseni või hiljemalt tähtajaga 31.12.
2. 1
3. Paldiski Linnavolikogu 22.12.2009 otsusega nr 12 kinnitati linnavalitsuse uus koosseis ning vabastati mh ka kaebaja linnavalitsuse liikme kohustustest ja teenistusest, otsustades maksta temale puhkusetasu kasutamata jäänud puhkusepäevade eest.
4. Teenistusest vabastamise päeval (17.11.2009 ja 22.12.2009) kaebajale lõpparvet välja ei makstud.
5. 27.01.2010 pöördus kaebaja kirjalikult Paldiski Linnavalitsuse (Paldiski LV) poole nõudega maksta talle välja 13.11.2009 käskkirjaga nr 127 määratud hüvitise, detsembrikuu töötasu ja volikogu 22.12.2009 otsuses nr 12 märgitud kompensatsiooni kasutamata puhkusepäevade eest. Vastustaja seda ei teinud.
6. 08.03.2010 ja 17.03.2010 esitas kaebaja linnavalitsusele korduvad teabenõuded ja taotlused lõpparve ning viiviste väljamaksmiseks.
7. 18.03.2010 kandis linnavalitsus kaebajale üle 69 614 kr selgitusega „Hüvitis“, jättes tasutud summade arvestuse lahti kirjutamata.
8. Kaebaja palus vastustajalt korduvalt, viimati 14.05.2010 avalduses, detailset arvestust tasutud summade kohta, samuti nõudis ta ühe kuu ametipalka lõpparve tasumisega viivitamise eest.
9. 26.05.2010 vastuskirjas esitas vastustaja kaebajale tasutud summade arvestuse, kuid keeldus viivise nõude rahuldamisest.
10. 25.09.2010 Tallinna halduskohtule esitatud kaebuses palus H.S.

§ 134

lg 3 alusel mõista Paldiski LV-lt tema kasuks välja 27 500 kr, so kaebaja ühe kuu ametipalga talle lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Kaebaja leidis, et lähtudes individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg-st 1, on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks 4 kuud.

§ 13kaudu on viidatud norm kohaldatav ka avalikus teenistuses tekkinud vaidlustele.

Vastustaja keeldus

§ 134

lg 3 kohase viivisnõude rahuldamisest 26.05.2010 ning seega on kaebus esitatud seadusega sätestatud nelja kuu jooksul. 11. Vastustaja leidis 20.10.2010 seletuses kaebuse kohta, et kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega, seda olenemata asjaolust, kas asjas kuulub kohaldamisele

§ 160lg 1 kohane või ITVS § 6 lg 1 kohane kaebetähtaeg.

1. 15.12.2010 esitas kaebaja kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse, paludes kaebuse mittetähtaegseks lugemise korral tähtaeg ennistada. Tähtaja ületamise mõjuvaks põhjuseks on vastustajapoolne teadlik ja pahatahtlik venitamine lõpparve väljamaksmisega ja viivitused kaebaja pöördumistele vastamisega. Tähtaja ennistamise taotlust põhjendas kaebaja järgnevaga. Kaebuse esitaja esitas kohtule 25.09.2010 kaebuse, kus nõuab vastustajalt lõpparve tasumisega viivitamise eest ametipalka iga viivitatud tööpäeva eest. Vastustaja jättis täitmata oma seadusliku kohustuse tasuda lõpparve ametist vabastamise päeval või hiljemalt 5 kalendripäeva jooksul arvates vastava nõude saamisest. Seega on vastustaja rikkunud korduvalt oma seaduses sätestatud kohustust, mis ei ole millegagi vabandatav. Kuivõrd vastustaja jättis oma seades sätestatud kohustused täitmata, esitas kaebuse esitaja vastustajale 08.03.2010 teabenõude, kus palus muuhulgas detailselt arvestust maksmisele kuuluvate summade kohta ning selgitust kohustuste täitmise kohta. Nimetatud teabenõudele vastas 2 vastustaja osaliselt, mistõttu oli kaebuse esitaja sunnitud edastama vastustajale korduva teabenõude (17.03.2010), millele vastustaja jättis vastamata, rikkudes seejuures taaskord oma seaduses sätestatud kohustust. 18.03.2010 kandis vastustaja kaebuse esitaja arveldusarvele kogusummana 69 614 krooni selgitusega „Hüvitis". Kuivõrd kogusumma arvestust ei olnud kaebuse esitajale sinnamaani esitatud, eeldas viimane, et kohalik omavalitsus on seadusekuulekas, täitnud kõik enda kohustused kaebuse esitaja ees. Mingi aja möödudes tekkis kaebuse esitajal aga kahtlus, et vastustaja ei ole siiski tasunud kõiki seaduses sätestatud summasid. Nimelt oli kaebuse esitajale tasutud summa küll suurem kui tema enda poolt arvestatud tasumisele kuuluv lõpparve seisuga 22.12.2009, kuid siiski väiksem, kui kõik seadusest tulenevalt maksmisele kuuluvad summad (ehk lisatud viivis). Kahtlustele andis alust ka endisele abilinnapeale A. L.le 21.04.2010 väljastatud käskkiri, kus vastustaja tunnistas enda eksimust ning tasus nimetatud isikule viivistasu summas 27 500 krooni tagantjärgi. Siit tulenevalt esitas kaebuse esitaja vastustajale järjekordse taotluse esitada tasutud (tasumisele kuuluva) summa detailne arvestus. 26.05.2010 esitaski vastustaja lõpuks summade arvestuse, kuid keeldus rahuldamast viivise nõuet. Nimetatud vastuses ei viita vastustaja ühelegi õigusaktile, millele ta keeldumisel tugineb. Vastustaja on teadlikult venitanud kaebuse esitajale teabe väljastamisega, et viimane minetaks enda õiguse nõuda vastustajalt summasid, millele tal on seadusega sätestatud õigus. Vastustaja korduvate seaduserikkumiste ja pahatahtliku venitamise tõttu ei olnud kaebuse esitajal võimalik varem vastavat kaebust kohtule esitada. Seega on kaebuse esitamise aeg tingitud otseselt vastustaja passiivsusega. Nagu kaebusestki nähtub, on kaebuse esitaja olnud pidevalt kontaktis vastustajaga, kuid vastustaja poolt ei ole üles näidatud mingit initsiatiivi.
2. Vastustaja leidis 02.03.2011 seisukohas kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlusele, et taotlus on põhjendamatu, kuna kaebaja poolt taotluses esitatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjused ei ole mõjuvad ega anna alust tähtaja ennistamiseks. Vastustaja ei ole mistahes viisil venitanud H.S.ale teabe väljastamisega, et viimane minetaks enda õiguse esitada nõudeid. H.S. ei ole taotluses tähtaja ennistamiseks täpsustanud, millisest möödalastud tähtajast ta ennistamisel lähtub. Nimelt on vastustaja käesolevas haldusasjas esitatud menetlusdokumentides korduvalt rõhutanud mitme erineva võimaliku kaebuse esitamise tähtaja olemasolu. Kaebuse esitamise tähtaeg sõltub eelkõige sellest, kas kohaldada ühekuulist või neljakuulist kaebuse esitamise tähtaega. Vastustaja on omalt poolt põhistanud mõlema võimaliku tähtaja möödalaskmist kaebaja poolt. Vastustaja hinnangul on tähtaja ennistamisel tähtaja möödalaskmise mõjuvate põhjuste hindamisel aga oluline, millise tähtaja möödalaskmist kaebaja esitatud mõjuva põhjusega põhistab. Tähtaja möödalaskmisel saavad tähtaja ennistamise taotlemisel esitatavad mõjuvad põhjused olla objektiivsed asjaolud, mis takistasid kaebuse esitamist kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodil. Sellised objektiivsed asjaolud peavad lähtuma kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtajast, kuna vastasel juhul ei ole võimalik hinnata, kas mõjuva põhjusena esitatud asjaolu takistas kaebuse esitamist selleks ettenähtud perioodil. Samuti omab tähtsust, kas kaebuse esitamist takistavad asjaolud välistasid kaebuse esitamise võimaluse varem, kui kaebaja seda tegelikult tegi. H.S. oli teadlik nõude olemasolust juba 18.11.2009 ja 23.12.2009 – viivist saab nõuda alates lõpparve väljamaksmisega viivitatud päevast. Samuti oli ta teadlik nõude suurusest, kuna

§ 134

lg 3 alusel on maksimaalselt võimalik nõuda ametniku ühe kuu ametipalga ulatuses ning 23.04.2010 oli sellise maksimaalse nõude esitamine kahtlemata võimalik. 08.03.2010 teabenõudes ei ole H.S. viidanud

§ 134lg 3 alusel tasumisele kuuluvale viivisele.

Viidatud teabenõudest nähtub aga vaieldamatult, et H.S.ale jäi lõpparve tähtaegselt välja maksmata ning ta on sellest teadlik. 17.03.2010 korduvas teabenõudes viitab H.S. viivistele ja taotleb detailset arvestust muuhulgas lõpparve väljamaksmisega viivitatud aja eest tasumisele kuuluvate viiviste kohta. 17.03.2010 oli Paldiski LV lõpparve väljamaksmisega olnud 3 viivituses kahtlemata niivõrd kaua, et kaebajal oli selleks ajaks tekkinud võimalus esitata

§ 134lg 3 alusel maksimaalne nõue.

Seetõttu ei saa H.S.a poolt viiviste detailse arvestuse nõudmine olla põhjuseks, miks tal ei olnud võimalik kaebust tähtaegselt esitada. 14.05.2010 esitatud nõudes Paldiski LV-le märgib H.S. järgmist: „Kuna minu lõpparve maksmisega viivitati peaaegu 3 kuud, peaks mul olema vastavalt seadusele õigus saada viivist ühe kuu ametipalga ulatuses. Minu arvestuste kohaselt 18.03.2010 minu arvele laekunud hüvitis ei sisaldanud eelmainitud viivist.“ Ka 14.05.2010 teadis H.S., et talle ei makstud tähtaegselt lõpparvet ning ei ole makstud ka viivist lõpparvega tasumisega viivitamise eest ühe kuu ametipalga ulatuses. Kaebus halduskohtule on esitatud aga alles 25.09.2010, mis taaskord ületab kaebuse esitamiseks ettenähtud ühekuulist või neljakuulist tähtaega. Ka antud juhul ei oleks tähtaja ennistamiseks alust, kuna pärast 14.05.2010 ei ole H.S. rohkem teabenõudeid Paldiski LV-le esitanud ning tema poolt kaebuse esitamine ei olnud teabenõuetega küsitud informatsioonist sõltuv. H.S. ei ole tähtaja ennistamise taotluses selgitanud, kuidas Paldiski LV väidetav teabe väljastamisega venitamine reaalselt takistas tal kaebust esitada olukorras, kus ta tegelikult oli teadlik nõude esitamise õigusest ja nõude suurusest. Seetõttu ei saa lugeda kaebuse esitamise tähtaega mööda lastuks mõjuval põhjusel ja taotlus tähtaja ennistamiseks tuleb jätta rahuldamata.

1. 21.03.2011 määruses halduskohus leidis, et H.S. on õigesti lugenud kaebuse esitamise tähtaega alates 26.05.2010 ja lähtunud ITVS § 6 lg-st 1 ning seega on kaebus tähtaegne.
2. 17.05.2011 otsusega Tallinna halduskohus rahuldas kaebuse, kohustas Paldiski LV-st välja maksma H.S.ale lõpparve tasumisega viivitamise eest ühe kuu ametipalga summas 1 757,57 eurot (27 500 kr) ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja viimase poolt kantud menetluskulud summas 782,98 eurot.
3. 12.12.2011 Tallinna ringkonnakohtu otsusega rahuldati Paldiski LV apellatsioonkaebus, tühistati Tallinna halduskohtu 17.05.2011 otsus ning saadeti asi Tallinna halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et H.S.a kaebus ei ole tähtaegne. Mittetähtaegselt esitatud kaebust saab kohus menetleda vaid kaebetähtaja ennistamise korral. Käesoleval juhul on kaebaja kaebetähtaja ennistamise taotluse esitanud ja vastustaja selle rahuldamisele vastu vaielnud, kuid halduskohus, kaebust ekslikult tähtaegseks lugedes, pole taotluses toodud tähtaja ületamise põhjusi hinnanud ega oma seisukohta ennistamise küsimuses võtnud. Ringkonnakohus märkis, et halduskohtul tuleb anda hinnang kaebaja väidetele kaebuse hilinemisega esitamise põhjuste kohta, ning anda vajaduse korral kaebajale võimalus oma väiteid täpsustada ja veel kord põhistada.
4. 25.01.2012 määrusega võttis Tallinna halduskohtu kohtunik H. Kiviloo kaebuse menetlusse. Kohus andis kaebajale tähtaja kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluses esitatud väidete täpsustamiseks ja/või täiendavaks põhistamiseks.
5. Kaebaja on 01.02.2012 kohtule teatanud, et ta jääb oma 15.12.2010 tähtaja ennistamise taotluse juurde ja esitab täiendavad seisukohad. Kaebuse esitajal ei olnud kuni vastustaja 26.05.2010 vastuseni selge võimaliku nõude sisu. Vastustaja kandis kaebuse esitaja arvelduskontole 18.03.2010 summa 69 614.10 krooni selgitusega „Hüvitis“. Vastavalt 26.05.2010 esitatud selgitusele sisaldas ülekanne tasu kasutamata puhkuse eest, kahe kuupalga suurust hüvitist ning töötasu. Sellest arvestusest on näha, et vastustajal oli kaebuse esitajale tasumata ka ligemale ühe kuu töötasu. Vastavalt ITVS § 6 lg 3 kohaselt on töötasu nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. Sellest tulenevalt oli kaebuse esitajal töötasu nõude esitamiseks kohtule veel piisavalt aega. Kuivõrd hüvitise alla ei kuulu saamata jäänud töötasu, 4 sai kuni vastustaja poolt edastatud ülekandes sisalduvate summade selgitustele käsitleda, et vastustaja on kandnud kaebuse esitajale üle kõik muud summad (k.a ametipalk lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest), aga on jätnud tasumata saamata jäänud töötasu (mida ei saa käsitleda hüvitisena). Ringkonnakohus otsuses käesolevas asjas leidis ka (viidates Riigikohtu 02.02.2011 otsusele nr 3-2-1-155-10), et

134 lg 3 kohane nõue ei ole palganõue, tegemist ei ole ka osaga lõpparvest, vaid see summa on iseseisev nõue, mis kohtupraktika kohaselt on käsitletav ühelt poolt hüvitisena töötajale ja teiselt poolt sanktsioonina tööandjale. Seega tulenevalt hüvitise mõttest ning vastustaja poolt ülekande selgitusega „Hüvitis“ võis mõista, et vastustaja on kaebuse esitajale tasunud kõik hüvitisena käsitletavad summad ning on jätnud saamata jäänud töötasu välja maksmata. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et kuivõrd ei olnud selgust vastustaja poolt tasutud summas ning tulenevalt ITVS § 6 sätestatud nõude esitamise tähtaegade erinevusest, ei olnud tal võimalik ka nõuet õigeaegselt formuleerida ning kohtule esitada. Kaebuse esitaja oli valmis esitama kohtule kaebuse saamata jäänud palga ja hüvitiste nõudes 18.03.2010, kuid seoses asjaoluga, et vastustaja nimetatud päeval kaebuse esitajale ülekande tegi, ei olnud põhjendatud kogu summa ulatuses nõuet esitada. Samas ei olnud aga teada, millest koosnes vastustaja poolt 18.03.2010 tehtud ülekanne selgitusega „Hüvitis“, mistõttu ei olnud kaebuse esitajal võimalus ka oma nõuet õigesti formuleerida. Kaebuse esitaja nõude esitamine oli kausaalses seoses vastustaja tegevusetusega. Vastustaja on ilmselgelt toiminud eesmärgiga, et kaebuse esitaja minetaks oma nõudeõiguse. Vastustaja poolt kaebuse esitaja arvelduskontole 18.03.2010 kantud „Hüvitis“ laekus kaebuse esitaja arvelusarvele kell 18:06 ehk võimalikult hilja (vastustaja töövälisel ajal, kuivõrd tööaeg lõppes sel päeval 18:00). Arvestades ringkonnakohtu otsuses välja toodud asjaolu, et

§ 134

lg 3 kohase ametipalga nõudes tuleb hakata kaebetähtaega lugema alates 18.11.2009 ja 23.12.2009. Seega oleks

§ 134

lg 3 kohase nõude tähtaeg 18.03.2010 ehk sama päev, kui vastustaja kaebuse esitajale ülekande tegi. Kaebuse esitaja nõudeõiguse minetamise vastustaja poolset eesmärki kinnitab ka kaebuses ja selle täiendustes välja toodud asjaolud, et vastustaja on rikkunud oma seadusest tulenevaid kohustusi regulaarselt. Vastustaja selline käitumine on aga ilmselgelt vastuolus kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 3 sätestatud põhimõtetega ning hea haldusega, mis on tulenevalt Põhiseaduse §-st 14 lähtuvalt üks isiku põhiõigusi. Vastustaja on oma kirjalikes vastustes ka ise rõhutanud, et vastustaja seaduslik kohustus oli lõpparve tähtaegselt välja maksta. Samas on ise seda kohustust põhjendamatult ignoreerinud ning ilmselgelt pahatahtlikult venitanud lõpparve väljamaksmisega. Vastustaja on oma vastuses mitmes kohas kinnitanud asjaolu, et vastustaja kohustus tasuma kaebuse esitajale osa lõpparvest 17.11.2009 ning teise osa 22.12.2009 ehk teenistusest vabastamise päeval. Vaatamata oma seaduslikule kohustusele, tasus vastustaja lõpparve alles 18.03.

1. (seega 4 kuud ja 1 päev hiljem). Kuivõrd kaebuse esitaja ei ole raamatupidamislike teadmistega ega osanud vastustaja poolt tasutud summa sisaldust arvutada, eeldas kaebuse esitaja, et tasutud summa sisaldab kõiki seaduses sätestatud summasid. Vastustaja seaduskuulekuse kontrollimiseks esitas kaebuse esitaja vastustajale nõude summa detailse arvestuse koha. Nagu esitatud kaebusest nähtub, eiras vastustaja ka seda nõuet korduvalt. Seda seisukohta kinnitab ka Paldiski linnapea 21.04.2010 käskkiri nr 38, kus sarnastel asjaoludel tasuti endisele abilinnapeale A. L.le viivistasu summas 27 500 krooni. HMS § 107 lg 2 kohaselt määrab haldusorgan oma äranägemisel toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet. Kuivõrd ühele endisele abilinnapeale tasuti seadusest tuleneva kohustuse alusel viivistasu, siis oli kaebuse esitajal põhjendatud ootus, et vastustaja järgib seadust ning tasub talle seaduses sätestatud ulatuses ametipalka lõpparve väljamaksmisega viivitatud aja eest. Eeltoodust tulenevalt ja kaebuse esitaja 15.12.2010 taotlusest tähtaja ennistamiseks on selgelt näha, et vastustaja on kaebuse esitajale lõpparve väljamaksmisega ning sellega seonduvate (teabe)nõuete täitmisega 5 regulaarselt rikkunud kaebuse esitaja PS-s sätestatud põhiõigust. Kusjuures tuleb eeltoodust välja ka asjaolu, et vastustaja selline tegevus on olnud eesmärgistatud just kaebuse esitaja nõudeõiguse minetamisele. Seega on kaebuse esitaja poolt kohtule 25.09.2010 esitatud kaebus tingitud otseselt vastustaja poolsete seaduste rikkumistega. Eeltoodud seisukohtadele tuginedes palub kaebuse esitaja kohtul kaebuse tähtaeg ennistada.
2. Vastustaja on oma 15.02.2012 vastuses tähtaja ennistamise taotluse täiendavale põhistusele seisukohal, et kaebaja poolt tähtaja ennistamise taotluses esitatud tähtaja möödalaskmise põhjused ei ole mõjuvad ega anna alust tähtaja ennistamiseks järgmistel põhjustel. Esimese, 15.12.2010 kaebaja esitatud taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks suhtes on vastustaja esitanud oma seisukohad juba 02.03.
3. Vastustaja jääb kõikide oma seisukohtade juurde, mis kokkuvõtlikult on järgmised. Vastustaja kinnitab, et ei ole mistahes viisil venitanud H.S.ale teabe väljastamisega eesmärgiga, et viimane minetaks enda õiguse esitada nõudeid. Kaebaja vastavad väited on ainetud ja subjektiivselt oletuslikud. Vastustaja hinnangul saavad tähtaja möödalaskmisel tähtaja ennistamise taotlemisel esitatavad mõjuvad põhjused olla objektiivsed asjaolud, mis takistasid kaebuse esitamist kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodil. Samuti omab tähtsust, kas kaebuse esitamist takistavad asjaolud välistasid kaebuse esitamise võimaluse varem, kui kaebaja seda tegelikult tegi. Kaebaja ei ole sellistele objektiivsetele asjaoludele tuginenud. Teave, mille väljastamist kaebaja vastustajalt nõudis, ei saanud takistada tal kaebuse esitamist kaebetähtaja jooksul. Kaebaja poolt viiviste detailse arvestuse nõudmine ei saanud olla põhjuseks, miks tal ei olnud võimalik kaebust tähtaegselt esitada. Kaebaja oleks igal juhul saanud esitada nõude

§ 134

lg 3 alusel tähtaegselt, kuna talle oli teada nõude esitamise võimalikkus ning pidi olema teada nõude maksimaalne suurus (

§ 134lg 3 järgi kuni ühe kuu ametipalk).

01.02.2012 esitatud taotluses kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks toob kaebaja välja järgmised täiendavad põhjendused, miks ta ajavahemikul 23.12.2009 - 23.04.2010 (kaebetähtaeg), samuti 24.04.2010-25.09.2010 (ajavahemik kaebuse esitamise tähtaja möödumisest kuni kaebuse esitamiseni) ei saanud kaebust esitada. Asjaolu, et kaebajale ei olnud kuni 26.05.2010 selge võimaliku nõude sisu ja et nõude esitamine oli kausaalses seoses vastustaja tegevusetusega, ei ole käsitatav mõjuva põhjusena kaebuse esitamise ajal kehtinud HKMS § 12 lg 3 II lause tähenduses. Kaebaja on oma 01.02.2012 taotluses esmakordselt käesolevas menetluses asunud seisukohale, et 18.03.2010 vastustaja poolt ülekantud summa selgitusest tulenevalt sai tasumata jäänud summasid lugeda töötasuks, millise nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat. Sel põhjusel leiab kaebaja, et tal ei olnud võimalik nõuet õigeaegselt formuleerida ja kaebust tähtaegselt esitada. Kaebaja poolt käesolevas menetluses seni esitatud dokumentidest nähtub, et kaebaja on alles 01.02.2012 taotluse esitamise ajaks kujundanud eeltoodud seisukoha. Varasemalt on kaebaja olnud alati seisukohal, et 18.03.2010 saadud ülekandega jäi kaebajale tasumata

§ 134lg 3 kohane hüvitis.

Nimetatut tõendab ennekõike 25.09.2010 esitatud kaebuse punkt 1.12 ja kaebuse lisa nr 12, millest nähtub, et kaebaja oli vähemalt 14.05.2010 selgelt veendunud, et tal on saamata just

§ 134lg 3 kohane hüvitus.

Kaebuse lisaks nr 12 olevas nõudekirjas märgib kaebaja: „Minu arvestuste kohaselt 18.03.2010 minu arvele laekunud hüvitis ei sisaldanud eelmainitud viivist“ ning „/.../ palun /.../ välja maksta tasu lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu ametipalga ulatuses.“ Kaebaja 14.05.2010 kirjast nähtub, et nõude olemasolu ja suurus olid talle teada enam kui neli kuud enne kaebuse tegelikku esitamist. Isegi juhul, kui kaebaja 14.05.2010 ei teadnud, milles tema nõue täpselt seisneda võiks, ei ole kaebaja põhjendustest võimalik aru saada, kuidas oli takistatud kaebuse esitamine enne 25.09.

1. Kaebaja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mida saaks lugeda mõjuvaks põhjuseks, miks kaebust ei olnud võimalik esitada varem kui alles 25.09.
2. Isegi kui nõude ebaselgus olnuks takistuseks kaebuse tähtaegsel esitamisel, ei tähenda nimetatud asjaolu, et selguse saamise hetkest arvates algab 6 neljakuulise tähtaja arvestamine algusest peale. Kaebaja ei ole põhistanud ega esile toonud ühtegi asjaolu, mis takistas tal kaebuse esitamist viivitamatult alates hetkest, mil ta väidetavalt nõude osas selgust sai. Kui kaebajale oli nõude sisu ja suurus teada 14.05.2010, on absoluutselt põhjendamatu ja ebamõistlik kaebuse esitamisega enam kui neli kuud oodata. Tegemist ei olnud ka keeruka nõudega, millise summa täpne väljaarvutamine võinuks aega võtta enam kui neli kuud. Kaebaja selgitab oma taotluses, et 18.03.2010 laekus kaebaja kontole vastustaja poolt üle kantud summa „võimalikult hilja“, mistõttu kaebaja väidetavalt minetas oma nõudeõiguse. Vastustajale jääb absoluutselt arusaamatuks, kuidas lõpparve väljamaksmine 18.03.2010 takistas kaebajal kaebust esitada hiljemalt 23.04.2010 (enam kui ühe kuu jooksul) ning kuidas sai sellest tulenevalt kaebuse esitamine võimalikuks alles 25.09.2010 (enam kui kuue kuu pärast). Kaebaja pole tähtaja ennistamise taotluses vähimalgi määral välja toonud nimetatud faktiliste asjaolude vahel seisnevat põhjuslikku seost. Vastustaja on oma varasemates menetlusdokumentides nimetanud lõpparve väljamaksmise tähtaega üksnes seoses küsimusega, millisest kuupäevast tuli hakata arvestama kaebetähtaja kulgu. See ei saa aga kuidagi tähendada, et vastustaja oleks mingil moel oma tegevusega või tegevusetusega takistanud kaebajal kaebuse esitamist varem kui 25.09.2010 või tekitanud olukorra, kus kaebaja võinuks kuni 25.09.2010 saada oma nõudest aru selliselt, et see arusaamine takistanuks kaebuse esitamist. Kaebaja on korduvalt rõhutanud, et ta ei ole raamatupidamislike teadmistega ega osanud vastustaja poolt tasutud summa sisaldust arvutada. Kui kaebaja ei saanud 23.11.2009 lõpparvet, pidi talle olema selge, et tal on nõuded vastustaja suhtes. Nimetatud teadmist tõendab kaebaja 27.01.2010 nõudekiri vastustajale. Seega, kahtluste korral nõude olemasolu või suuruse üle, oli kaebajal siiski piisavalt aega otsida professionaalset õigusabi. Oskamatust nõuet formuleerida või nõude suurust välja arvutada ei saa lugeda püsivaks takistuseks kaebuse esitamisel. Kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamisel on asjakohatud ka kaebaja viited vastustaja poolt KOKS §-s 3 sätestatud põhimõtete ning hea halduse väidetavale rikkumisele. Esiteks ei ole tähtaja ennistamise taotluse esemeks vastustaja poolt viidatud põhimõtete ja hea halduse rikkumise tuvastamine. Teiseks jääb kaebaja taotlusest ka selgusetuks, kuidas ei olnud kaebajal võimalik enne 23.04.2010 või varem kui alles 25.09.2010 esitada kaebust vastustaja poolt väidetavate nimetatud rikkumiste tõttu. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitamise tähtaega ei saa lugeda mööda lastuks mõjuval põhjusel. KOHTU SEISUKOHT
3. Tulenevalt Tallinna ringkonnakohtu 12.12.2011 otsusest ei saa asjas enam olla vaidlust, et H.S.a 25.09.2010 kaebus Paldiski LV kohustamiseks maksma kaebajale lõpparve tasumisega viivitamise eest ühe kuu ametipalga suurune summa 1757,57 eurot (27 500 krooni) on esitatud halduskohtule seaduses sätestatud tähtaja rikkumisega. Seetõttu käesoleva määrusega kohus lahendab üksnes nimetatud kaebuse kohtule esitamise tähtaja ennistamise taotluse ning ei analüüsi seejuures H.S.a kaebuse sisulist põhjendatust ega võta selles osas seisukohta.
4. Vastavalt HKMS § 124 lg-le 1 (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 12 lg 3) kontrollib halduskohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse pärast teistelt menetlusosalistelt sellele kirjaliku arvamuse saamist. HKMS § 71 lg 1 (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 12 lg 3) sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. 7 HKMS § 124 lg 2 (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 12 lg 3) kohaselt kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.
5. Kohus, selgitanud välja menetlusosaliste seisukohad ning uurinud asjas kogutud kirjalikke materjale, on seisukohal, et H.S.a taotlus möödalastud tähtaja ennistamiseks ei kuulu rahuldamisele, mistõttu käesoleva haldusasja menetlus tuleb HKMS § 124 lg 2 alusel lõpetada (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 12 lg 3). Sealjuures kohus põhimõtteliselt nõustub Paldiski LV argumentatsiooniga kaebetähtaja ennistamise taotluse põhjendamatuse osas, rõhutades alljärgnevat. 23.

§ 134

lg 1 järgi makstakse lõpparve ametniku teenistusest vabastamise päeval.

§ 134

lg 3 kohaselt lõpparve tähtaegse maksmata jätmise korral tuleb ametiasutusel maksta ametipalka lõpparve väljamaksmisega viivitatud iga tööpäeva eest, kuid mitte üle ametniku ühe kuu ametipalga. Asjas tuvastatud asjaolude kohaselt vabastati kaebaja teenistusest kahel korral - 17.11.2009 ja 22.12.2009, kuid lõpparvete koosseisus olevad summad maksti talle välja alles 18.03.2010. Tallinna ringkonnakohtu 12.12.2011 otsuses on kohus leidnud, et kaebajale tuli maksta lõpparve vastavalt 17.11.2009 ja 22.12.2009 ja kuna talle seda ei makstud, siis samadel päevadel sai ta teada ka oma õiguste rikkumisest. Kaebetähtaega nii lõpparve kui ka

§ 134

lg 3 kohase ametipalga nõudes tuleb hakata lugema alates 18.11.2009 ja 23.12.2009, nagu vastustaja õigesti märkinud on. Samuti on ringkonnakohus sedastanud, et

§ 134

lg 3 alusel nõude esitamisele tuleb kohaldada ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuulist kaebetähtaega. Seda toetab ka otsuses viidatud Riigikohtu praktika.

2. jaanuari
3. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-74-10 (p 12) leidis Riigikohtu halduskolleegium, et avaliku teenistuse seaduses on teenistusvaidluste lahendamiseks kehtestatud erikord ning ammendavalt reguleeritud, milliseid nõudeid on ametnikul teenistusest vabastamise korral õigus esitada.

§-st 135 ega § 160 lg-st 1 ei tulene halduskohtusse pöördumise tähtaega nõuete esitamiseks asutuselt selliste avaliku teenistuse suhtest tekkinud rahaliste nõuete väljamõistmiseks, mis ei kujuta endast saamata jäänud palka ega hüvitist

§ 135tähenduses.

Kolleegiumi arvates olukorras, kus nimetatud nõuetega halduskohtusse pöördumist ei ole üheselt arusaadavalt reguleeritud, on põhjendatud kohaldada kohtusse pöörduja jaoks soodsamat regulatsiooni (pikemat kaebetähtaega) võrreldes avaliku teenistuse seaduses sätestatud kaebetähtajaga. 25. Riigikohus on asjades nr 3-3-1-66-11 ja nr 3-3-1-67-11 selgitanud ka seda, et ITVS § 6 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tähtaegu, mis ITVS § 6 lg 2 järgi kohalduvad töölepingu alusel tekkinud eraõiguslike vaidluste puhul, ei tule halduskohtumenetluses mõista materiaalõiguslike aegumistähtaegadena, vaid kaebetähtaegadena HKMS § 9 (kuni 31.12.2011 kehtinud redaktsioon) mõistes, mida saab mõjuvatel põhjustel ületamise korral ennistada, ning kaebetähtaja kulgemahakkamine tuleb siduda hetkega, mil isik sai teada või pidi teada saama, et asutus oma kohustusi ei täida ja talle raha välja ei maksa. Halduskohus tõdeb, et seega on isikule antud

§ 134lg 3 kohase nõude esitamiseks küllalt pikk tähtaeg.

26. Kaebaja on 25.09.2010 esitatud kaebuses taotlenud ühe kuu ametipalga väljamõistmist lõpparve maksmisega viivitatud aja eest, tuginedes

§ 134lg-le 3 (kaebuse punktid 1.12, 2.1.3, 2.1.4 – tl 4-5).

Ka kogu eelnevas menetluses on kaebaja alati olnud seisukohal, et 18.03.2010 saadud ülekandega jäi kaebajale tasumata

§ 134lg 3 kohane hüvitis.

Viimase nõude nimetatud hüvitise väljamõistmiseks esitas kaebaja vastustajale 14.05.2010 (tl 37). 8 Eeltoodust nähtub, et kaebaja oli kõige hiljem 14.05.2010 selgelt veendunud, et tal on saamata just

§ 134lg 3 kohane hüvitus.

1. Alles 01.02.2012 taotluse täienduses on kaebaja esmakordselt käesolevas menetluses asunud seisukohale, et 18.03.2010 vastustaja poolt ülekantud summa 26.05.2010 selgitusest ja ülekantud summa arvestusest on näha, et vastustajal oli kaebuse esitajale tasumata „ka ligemale ühe kuu töötasu”, millise nõude esitamise tähtaeg on ITVS § 6 lg 3 kohaselt kolm aastat. Kaebaja leiab, et tal ei olnud võimalik nõuet õigeaegselt formuleerida ja kaebust tähtaegselt esitada vastustaja tekitatud ebaselguse ja viivitamise tõttu. Kohus sellega ei nõustu.
2. Kohus peab vajalikuks märkida, et kaebaja on 18.04.2011 kohtuistungil selgitanud, et pärast 26.05.2010 vastuse saamist käis ta linnavalitsuses küsimas ja täpsustamas, miks ei rahuldata viivisest tulenevat nõuet (tl 119). Kuna ta linnavalitsusest vastust ei saanud, siis pöörduski kaebaja kohtusse, et seadusest tulenev kohustus vastustaja poolt saaks täidetud. Eeltoodu alusel on selge, et kaebaja eesmärgiks kaebuse esitamisel on olnud just

§ 134

lg 3 kohase hüvitise, mitte aga saamata jäänud ühe kuu töötasu väljamõistmine vastustajalt. Ka ringkonnakohus oma 12.12.2011 otsuses ei ole tõstatanud küsimust, et tegemist võiks olla töötasu nõudega, vaid rõhutanud, et kaebuse algse nõude –

§ 134

lg 3 kohase hüvise väljamõistmise nõue ei ole palganõue, vaid tegemist on hüvitisega töötajale ja teisalt sanktsiooniga tööandjale kohustuse rikkumise eest. Kaebaja 14.05.2010 kirjast nähtub, et nõude olemasolu ja suurus olid talle teada enam kui neli kuud enne kaebuse tegelikku esitamist. Paldiski LV on õigesti nentinud, et kaebaja oleks igal juhul saanud esitada nõude

§ 134

lg 3 alusel tähtaegselt, kuna talle oli teada nõude esitamise võimalikkus ning pidi olema teada nõude maksimaalne suurus (

§ 134lg 3 järgi kuni ühe kuu ametipalk).

Eeltoodut arvestades kohus ei nõustu kaebaja poolt 01.02.2012 esitatud seisukohaga, et alles 26.05.2010 selgitusest nägi kaebaja, et vastustajal oli kaebajale tasumata ligemale ühe kuu töötasu, millise nõude esitamise tähtaeg on tulenevalt ITVS § 6 lg-le 3 kolm aastat. Kaebaja teadis või vähemalt pidi teadma juba vastavalt 17.11.2009 ja 22.12.2009, et talle lõpparvet pole välja makstud, ning sellest ajast alates pidi ta teadma ka, et tal on õigus esitada vastustajale või kohtule

§ 134lg 3 kohane nõue.

Järelikult on väär kaebaja seisukoht, et ta sai

§ 134

lg 3 kohase nõude olemasolust aru alles vastustaja 26.05.2010 selgitusest, ja põhjendus, et seetõttu ei olnud tähtaegne kaebuse esitamine võimalik. Isegi siis, kui lähtuda asjaolust, et kaebajale maksti lõpparve alles 18.03.2010 ning olles teadmatuses, milliseid summasid sisaldab selgitus „Nõuded”, oli kaebajal ITVS § 6 lg 1 kohaselt aega 4 kuud, et selgitada välja, kas kaebaja õigusi on rikutud või ei ja selle aja jooksul oleks tulnud vajadusel pöörduda professionaalse õigusabi saamiseks spetsialisti poole. Selle asemel pöördus kaebaja 14.05.2010 uuesti teabenõudega vastustaja poole ning saades 26.05.2010 keelduva vastuse viivisenõude osas, esitas kohtule kaebuse alles 25.09.2010. Kohus ei näe siin mingit vastustajapoolset eksitamist või viivitust, mis takistas kaebajal

§ 134lg 3 kohase nõudega õigeaegselt kohtusse pöörduda.

Vastupidi, väidetav „vastustajapoolne teadlik ja pahatahtlik venitamine lõpparve väljamaksmisega“ ja „passiivsus“ pidid kaebajat suunama

§ 134lg 3 kohase nõude esitamisele.

1. Tähtaegade kehtestamine on vajalik menetluses õiguskindluse ja stabiilsuse tagamiseks. Õiguskindluse huvides on vajalik, et seadusega kehtestatud menetlustähtaegu ka järgitakse. Seaduses ette nähtud tähtaja järgimata jätmine on lubatav vaid erandina üksikjuhtumil õiglase tulemuse saavutamiseks. Ennistamise aluseks on „mõjuvad põhjused“, mis on määratlemata õigusmõiste, kuid mille sisustamiseks on kujunenud ulatuslik kohtupraktika. 9
2. 19.01.2001 lahendis asjas nr 3-3-1-59-00 on Riigikohus märkinud, et mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks peab ära näitama tähtaja mööda lasknud protsessiosaline ning et kohus ei pea analüüsima tähtaja ennistamist otsustades asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud. Mõjuvaks põhjuseks saavad olla üksnes objektiivsed asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine on küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik. Mõjuva põhjusega võib aga olla tegemist juhul, mil protsessitoimingu õigeaegne sooritamine on küll põhimõtteliselt võimalik, kuid see seaks ohtu inimese tervise. Riigikohtu halduskolleegiumi 19.04.2006 määruses nr 3-3-1-26-06 leiti, et kaebuse esitamise tähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodi jooksul ning isiku eelduslikult rikutud õigus kaalub üles õiguskindlusele rajanevad teiste isikute õigused ja huvid. Üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama menetlustoimingu sooritamist takistanud objektiivsed takistused (nt haigus, ettenägematu liiklustakistus), kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida. Riigikohtu halduskolleegium on 01.10.2002 määruses nr 3-3-1-57-02 asunud seisukohale, et küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Üksnes haldusakti adressaadi subjektiivne arusaam akti sisust ja suutmatus hinnata akti oma õigusi rikkuvaks ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset abi. Riigikohtu halduskolleegiumi 10.05.2004 määruse nr 3-3-1-23-04 kohaselt tuleb ennistamise põhjuseid hinnates arvesse võtta, millised on protsessiosalise võimalused tagada oma õiguste efektiivne kaitse. 08.10.2002 kohtumääruse punktis 10 haldusasjas nr 3-3-1-56-02 on Riigikohus juhtinud tähelepanu kohustusele esitada kaebus halduskohtusse, kui isikule on tema õiguste rikkumine teada: „Olukorras, kus mõistlikul inimesel peab tekkima kahtlus, et haldusakt võib tema huve kahjustada, ei või see puudutatud isik jääda ootama asjaolude selginemist, et siis hiljem kasutada oma kaebeõigust, vaid ta peab asjaolud välja selgitama vaide- või halduskohtumenetluses.“ Riigikohus on 16.01.2009 kohtumääruses haldusasjas nr 3-3-1-75-08 punktis 17 märkinud järgmist: „Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. /.../ Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. /.../ Kui õiguslikes küsimustes kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Vajadusel saab isik koheselt pöörduda kohtu poole, taotledes tasuta õigusabi määramist“.
3. Tuginedes eelviidatud kohtupraktikale on kohus seisukohal, et kaebaja ei ole ei 15.12.2010 kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluses ega selle 01.02.2012 täienduses toonud esile ühtki objektiivset asjaolu, mis oleks kaebajal kui mõistlikul inimesel (selles pole kohtul alust kahelda, kuivõrd H.S. on täitnud Paldiski abilinnapea ametikohustusi) piisava 10 hoolikuse korral takistanud õigeaegselt kohtusse pöörduda ning mis oleks käsitatav mõjuva põhjusena ületatud kaebetähtaja ennistamiseks. Vastustajapoolne käitumine ei ole millegagi takistanud kaebajal kaebust varem kui 25.09.2010 esitada.
4. Kaebaja on märkinud, et ta ei ole raamatupidamislike teadmistega ega osanud vastustaja poolt tasutud summa sisaldust arvutada. Kahtluste korral nõude olemasolu või suuruse üle, oli kaebajal piisavalt aega otsida professionaalset (õigus)abi, juhul kui kaebaja leidis, et tal endal teadmistest puudu jääb. Oskamatust nõuet õigeaegselt formuleerida või nõude suurust välja arvutada ei saa lugeda püsivaks objektiivseks takistuseks kaebuse tähtaegsel esitamisel. Seda enam, et juba 27.01.2010 vastustajale nõude esitamisel on kaebaja

§ 134

lg 3 kohase lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ette nähtud hüvitise nõude esitanud. 33. Kaebuse esitamise tähtaja ületamise mõjuvaks põhjuseks ei saa pidada ka kaebaja viiteid vastustaja poolt KOKS §-s 3 sätestatud põhimõtete ning hea halduse ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtete väidetavale rikkumisele, kuna kaebuses esitatud

§ 143

lg 3 kohase hüvitise nõude esitamiseks on seaduses sätestatud kindel tähtaeg, mis hakkab kulgema ajast, kui see nõue muutus sissenõutavaks, seega päevast, kui lõpparvet isikule tähtaegselt välja ei makstud. Seejuures ei ole tähtaja kulgemine seatud sõltuvusse tööandja tegevuse/tegevusetuse osas esitatud teabenõuetele jt pöördumistele vastuste saamisest. Kohus kordab veel kord, et vastustajapoolne väidetav tegevusetus ja nimetatud põhimõtete rikkumine, mida kaebaja kaebetähtaja ületamise mõjuva põhjusena nimetab, ei saanud seega objektiivselt takistada kaebajal õigeaegselt kaebust esitada. Seejuures asjaolu, et vastustaja on abilinnpea A. L.le viivistasu summas 27 500 krooni välja maksnud, ei seondu sisuliselt käesoleva kaebuse tähtaja ennistamise taotluse lahendamisega.

1. Tähtaja ennistamiseks peaks kaebajal olema olnud mõjuva põhjusena käsitatav püsiv takistus kaebuse esitamiseks ja tegemist peaks olema kaebajast sõltumatu, mitte temast oleneva põhjusega (Riigikohtu 13.10.2009 määrus nr 3-3-1-65-09, p 16). Käesoleva vaidluse asjaoludest selgub, et kaebetähtaja ületamine tulenes kaebajast endast tulenevatest subjektiivsetest asjaoludest (seaduses sätestatud tähtaegade mittejärgimine, eksimine kaebetähtaja kulgema hakkamise arvestamisel, ei pöördunud õigeaegselt õigusabi saamiseks spetsialistide poole), mis aga ei anna alust möödalastud kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kuivõrd tähtaegadest kinnipidamine peab tagama õiguskindluse, õiguspärase ootuse
2. ja usaldusekaitse põhimõtete realiseerumise ka teiste menetlusosaliste suhtes, siis on lubamatu mittemõjuval põhjusel möödalastud tähtaja ennistamine, seega ei oleks antud juhul mingil juhul avalikes huvides mõjuva põhjuseta ületatud kaebetähtaja ennistamine. HKMS § 124 lg 2 kohaselt ja HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel kohus lõpetab määrusega asja menetluse kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaega ei kuulu ennistamisele (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 12 lg 3).
3. HKMS § 104 lg 5 p 4 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lg 1 p 2 alusel (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 84 lg 4 p 4). Et kohus lõpetab asja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel, siis kuuluks tasutud riigilõiv kaebajale tagastamisele. Kaebaja on märkinud kaebuses, et ta on tasunud kaebuse eest riigilõivu 250 krooni (tl 6), samas sellekohast tõendit kohtule esitatud ja seega ka toimikus aga ei ole. Riigilõivu tasumine ei nähtu ka riigikassa elektroonilisest andmebaasist (27.09.2010 kontrollitud perioodi 20.09.2010 - 27.09.2010, täiendavalt kontrollitud veel 15.06.2012 perioodi 20.09.2010 - 05.10.2010). Seega järeldab kohus, et kaebaja kaebuse eest riigilõivu reaalselt tasunud ei olegi. Varem asja läbi vaadanud kohtunik E. Kask on lugenud 11 kaebuse nõuetele vastavaks ja selle 05.10.2010 määrusega menetlusse võtnud (tl 46-47). Seejuures jääb arusaamatuks 17.05.2011 kohtuotsuses menetluskulude osas märgitu (tl 136), kus kohus kinnitab, et kaebaja on tasunud õigusabiteenuse eest 767 eurot ning riigilõivu 15,98 eurot, mille kohta on esitatud tõendid. Kohus on otsuses lugenud kaebaja poolt tasutud ulatuses menetluskulude kandmise põhjendatuks ning mõistnud kaebaja poolt kantud menetluskulud vastustajalt välja. Samas nimetatud kohtuotsus ei ole jõustunud ega ole seega siduv. Kuna riigilõivu tasumine ei ole tõendatud, siis ei ole kohtul käesoleval juhul võimalik kaebajale reaalselt tasumata riigilõivu tagastada. Hurma Kiviloo Kohtunik 12