Obsah (9)

§ 114§ 87§ 115§ 116§ 118§ 76§ 84§ 129§ 131

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 7. mai 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-08-74430

§ 114

lg 1 ja

§ 87tulenevalt.

Hageja ja kostja vahel

1. detsembril 2007 sõlmitud agendilepingu preambula p (a) sätestab, et KG Steingraeber & Söhne akustiliste klaverite ainumüügiõigused Eesti Vabariigis kuuluvad hagejale. Järelikult hiljemalt hagejaga agendilepingu sõlmimisel sai kostjale teatavaks, et hageja on OÜ-lt Camelius Invest üle võtnud KG Steingraeber & Söhne klaverite ainumüügiõiguse ning OÜ-l Camelius Invest puuduvad volitused klaveritootja klaverite omandi üleandmiseks. Müügileping sõlmiti ligikaudu 1 kuu pärast agendilepingu jõustumist. Seega pidi kostja olema
2. jaanuari 2008 lepingut sõlmides teadlik, et OÜ-l Camelius Invest puudub õigus klaverit müüa ilma vastava hagejapoolse volituseta. Hageja ei ole kunagi väljendanud tahet klaveri müümiseks kostjale ega andnud volitusi sellise müügitehingu sõlmimiseks kolmandatele isikutele. Kostja ei ole saanud klaveri omanikuks, sest käitus
3. jaanuaril 2008 müügilepingut sõlmides pahauskse omandajana AÕS § 95 lg 2 mõttes. Kuigi kostja teadis hageja ainumüügiõigusest ja sellest, et hageja õiguseellasel puudub õigus ilma vastava volituseta klaveri omandit üle anda, astus kostja sellest hoolimata OÜ-ga Camelius Invest lepingulisse suhtesse. Kuna hagejal ei ole tekkinud kohustust anda
4. jaanuari 2008 lepingu alusel kostjale klaveri omandiõigust, on hagejal õigus nõuda klaveri tagastamist VÕS § 1028 lg 1 alusel. Lisaks on kostja rikkunud agendilepingust punktidest 2.3.4, 2.5, 2.8, 3.1 ja 3.3 tulenevaid kohustusi. Eeltoodud rikkumiste tagajärjel on hagejale tekkinud olulises ulatuses kahju, mille väärtuseks hindas hageja
5. oktoobril 2008 kostjale esitatud avalduses kokku 2 991 000 kr.
6. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja väitis, et
7. jaanuaril 2008 sõlmitud müügilepingus on kokku lepitud üheselt müügihinnas (lepingu p 2.1) ning klaveri omandiõiguse üleminekus pärast müügihinna tasumist (lepingu p 3.2). Kostja on müügihinna tasunud ning klaveri omand on kostjale üle läinud. Müüja on müügilepingus andnud kostjale garantii (lepingu p 4.1), mis on omane müügilepingule, edasimüügi tarbeks sellist garantiid anda poleks vaja. Eeltoodust tulenevalt on poolte tahe selgelt tuvastatav, olles suunatud klaveri müügile. 3 Seejuures on
8. jaanuari 2008 lepingu p-s 5.1 välistatud, et kehtima jääksid mistahes poolte varasemad kokkulepped. Seega ei saanud pooled müügilepingust eraldi kokku leppida tingimustes, mida hagiavalduses väidetakse. Kokkulepet, et kostja peaks klaveri võõrandama ja loovutama mingi kasumiosa, ei ole poolte vahel olnud. Samuti ei ole kunagi kokku lepitud tingimustes, et klaver oleks kostjale müüdud edasimüügiks. Hagejal ei ole õigust lepingust taganeda, sest kostja on kokkulepitud müügihinna tasunud ning seega oma kohustused täitnud. Arusaamatu on
9. jaanuari 2008 müügilepingu sidumine
10. detsembri 2007 agendilepinguga. Tegemist on kahe erineva lepinguga, mis sõlmiti erinevate isikutega: klaver osteti Cameliuselt, agendileping sõlmiti hagejaga. Agendilepingus puudub regulatsioon, mis võimaldaks seda lepingut siduda müügilepinguga või paneks kostjale kohustuse osta klaver Cameliuselt. Hageja väited seoses tehingu tühisusega on põhjendamatud. Klaveri müüs kostjale Camelius, kes tegi tehingu enda nimel. Hageja suhted klaveri tootjaga ei puuduta kostjat ning ei saa olla põhjuseks, mis takistas kostjal klaveri omandamist. Seejuures on viited tehingu tühisusele vastuolulised. Samas hagiavalduses tugineb hageja taganemisele ning varasemas
11. oktoobri 2008 kirjas on hageja lepingust taganenud. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Lepingust taganemine viitab sellele, et hageja on pidanud lepingut kehtivaks. MAAKOHTU LAHEND
12. Tartu Maakohus rahuldas
13. septembri 2010 otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Otsuse põhjendustes leidis kohus, et vaidlusaluse lepingu on
14. jaanuaril 2008 allkirjastanud Cameliuse juhatuse liige H.P. ja kostja juhatuse liige A.V. . Leping on pealkirjastatud müügilepinguna ning selle esemeks on lepingu punkti 1.
15. kohaselt kabinetklaver Steingraeber & Söhne 168K, must-sõlmeline pähklipuu polüesterviimistlus. Lepingus on kokku lepitud müügihinnas (lepingu p 2.1) ning omandi üleminekus pärast müügihinna tasumist (lepingu p 3.2). Seejuures on müüja andnud kostjale garantii (lepingu p 4.1), mis on omane müügilepingule. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et
16. jaanuaril 2008 sõlmitud leping on müügileping ja seda hoolimata sellest, millise lepingu sõlmimisele oli suunatud hageja tahe heakskiidu andmisel. Pooled vaidlevad veel selle üle, kes on vaidlusaluse lepingu poolteks. Hageja on seisukohal, et klaveri müüs kostjale hageja, kelle nimel sõlmis tehingu tema õiguseellane Camelius. Kostja arvates on lepingupooleks Camelius, kes tegi tehingu enda nimel. Hagimaterjalidest nähtub, et
17. aastal müüs OÜ Camelius Invest hagejale klaverite müügi ja vahendusega tegeleva ettevõtte. Vastavalt poolte kokkuleppele kuulusid ettevõtte koosseisu ka
18. septembril 2005 sõlmitud ainumüügiõiguse leping ja
19. novembril 2006 sõlmitud hoiustamisleping. Hageja väidete kohaselt oli
20. aasta lõpuks ettevõtte üleminek toimunud, mida kostja ei ole vaidlustanud. Seega oli
21. jaanuari 2008 seisuga klaveri müümiseks õigustatud hageja ja mitte Camelius.

§ 115lg 1 kohaselt võib tehingu teha ka esindaja kaudu.

Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Seega peab selleks, et Cameliuse poolt kostjaga sõlmitud tehing kehtiks hageja suhtes, olema täidetud kaks tingimust: esiteks peab Camelius olema sõlminud tehingu hageja nimel ning teiseks peab tal olema olnud esindusõigus.

§ 116

lg 1 järgi võib esindaja teha tehingu otseselt esindatava nimel, samuti võib tehingu tegemine esindatava 4 nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest. Maakohus leidis, et müügileping ei olnud sõlmitud otseselt esindatava nimel. Lepingus puuduvad viited sellele, et klaver kuuluks hagejale ning Camelius esineks lepingut sõlmides hageja esindajana. Samuti ei esinenud tehingu tegemisega seotud asjaolusid, mis oleksid tinginud tehingu tegemise esindatava nimel, millise võimaluse näeb ette

§ 116lg 1 teine alternatiiv.

Camelius on sõlminud

1. jaanuaril 2008 müügilepingu oma juhatuse liikme H. P. kaudu enda nimel. Eelnevast tulenevalt on maakohus seisukohal, et
2. jaanuari 2008 lepingu poolteks on ostjana OÜ Adoor ja müüjana OÜ Camelius Invest. Järgnevalt analüüsis kohus, kas kostja on saanud klaveri omanikuks. Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Antud juhul on klaveri valdus antud üle ostjale OÜ Adoor. Kuna müük on toimunud omandireservatsiooniga VÕS § 233 lg 1 mõistes, on asjaõigusleping omandi üleandmiseks sõlmitud tingimuslikult, jättes klaveri omandi kuni müügihinna täieliku tasumiseni müüjale (müügilepingu p 3.2.). Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja on oma lepingulised kohustused täitnud ning tasunud ostuhinna. Seega on asjaõiguslepingu sõlmimise tingimus täidetud. Maakohus tuvastas eelnevalt, et Camelius ei olnud
3. jaanuari 2008 lepingu sõlmimise ajal enam õigustatud klaveri omandit üle andma.

§ 114

lg 1 järgi, kui õigustamata isik on eset käsutanud, on käsutus kehtiv, kui selleks oli õigustatud isiku eelnev nõusolek. Antud juhul nähtub asja materjalidest, et hageja ei ole andnud OÜ-le Camelius Invest otsest nõusolekut klaverit käsutada. Samuti ei ole hageja õigustatud isikuna käsutust hiljem heaks kiitnud, mis muudaks selle kehtivaks

§ 114lg 2 kohaselt.

AÕS § 95 lg 1 kohaselt isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on omandaja pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Seega on asjas oluline tuvastada, kas kostja esindaja teadis või pidi teadma müügilepingut sõlmides, et klaver ei kuulu Cameliusele ning et viimasel pole õigust seda müüa. VÕS § 15 lg 4 järgi, kui isik ei teadnud õiguslikku tähendust omavat asjaolu raske hooletuse tõttu, siis loetakse, et ta pidi seda asjaolu teadma. Raske hooletuse defineerib VÕS § 104 lg 4, mille kohaselt raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Antud juhul sõlmisid

1. detsembril 2007 hageja ning kostja agendilepingu (tl 24-27), mille p 1.1 kohaselt andis hageja kostjale volitused Söhne poolt valmistatud akustiliste klaverite müügi organiseerimiseks Tartu linnas. Agendilepingu preambula punktis (a) on sätestatud, et hagejale kuuluvad muuhulgas akustiliste klaverite Steingraeber & Söhne ainumüügiõigused Eesti Vabariigis. Seega pidi kostja olema teadlik, et klaveri müümise õigus Eestis on ainult hagejal ning et Cameliusel seega vastav õigus puudub. Kostja jättis olulisel määral järgimata käibes vajaliku hoole, kui ta ignoreeris asjaolu, et Camelius oli klaveri müümiseks õigustamata isik. Kostja oli vähem kui kuu aega enne
2. jaanuarit 2008 müügilepingu sõlmimist sõlminud hagejaga agendilepingu, kus hageja ainumüügiõigus oli selgelt esile toodud. Lisaks tegutses kostja agendilepingu alusel ise Söhne klaverite müügi vahendamisega Tartu linnas ning pidi seega olema teadlik, kellel on Eestis õigus neid klavereid müüa. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et kostja pidi teadma, et Camelius ei olnud õigustatud vaidlusaluse klaveri omandit üle andma. Seega oli kostja AÕS § 95 lg 2 järgi pahauskne omandaja ning heauskset omandamist AÕS § 95 lg 1 järgi ei toimunud. Kuna Camelius ei 5 olnud õigustatud klaverit võõrandama ning kostja ei omandanud seda ka heauskselt, oli klaveri omanikuks endiselt hageja ja hagi tuleb rahuldada. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. OÜ Adoor esitas Tartu Maakohtu
4. septembri 2010 otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta vastustaja nõue apellandile üle antud klaveri tagastamiseks rahuldamata. Samuti palus apellant jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 230 lg 1 ja otsuse tegemisel tuginenud vastustaja tõendamata väidetele. Vastustaja umbmäärased väited ettevõtte ülemineku kohta ei võimalda kontrollida ettevõtte ülemineku sisu ega aega. Kohus on jätnud tähelepanuta vastustaja vastuväited seoses ettevõtte üleminekuga; 2) on maakohus ebaõigesti asunud seisukohale, et Camelius tegutses müügilepingut sõlmides ilma vastustaja teadmata ning volituseta. Agendilepingus on vastustaja esindajaks märgitud küll E.V. (Cameliuse endine juhatuse liige ning vastustaja juhatuse liige), kuid sellele vaatamata on lepingu allkirjastanud H.P. H.P. on agendilepingu allkirjastamist kinnitanud tunnistajana, märkides, et ta oli selleks volitatud. H.P. tunnistas ka seda, et E.V. oli nii agendilepingu kui müügilepingu koostamise juures. Maakohus oleks pidanud asjas kogutud tõendite pinnalt järeldama, et Cameliusel oli klaveri käsutamiseks vastustaja volitus (seda vähemalt taluvusvolitusena

§ 118

lg mõttes); 3) on maakohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et Camelius sai klaverit apellandile müües tegutseda ka komisjonilepingu alusel (VÕS § 692); 4) ei tähenda agendilepingus sätestatud ainumüügiõigus käsutuskeeldu. Analoogia korras kohaldub käesolevas vaidluses

§ 76

. Vastustaja ja Cameliuse vahelisest õigussuhtest tulenevalt oli Cameliusel kohustus klavereid mitte müüa. Kui Camelius viidatud kohustust rikub, on vastustajal võimalik esitada Cameliuse vastu kohustuse rikkumisest tulenev nõue (ennekõike kahjunõue). Cameliuse poolt vastustaja suhtes võetud kohustuse rikkumine ei too kaasa käsutuskeeldu ühegi kolmanda isiku suhtes. Seega on apellant saanud klaveri omanikuks, kuna Cameliusel oli õigus vaatamata agendilepingule klaverit käsutada ning selline käsutus on kehtiv; 5) ostis apellant klaveri heausksena ning on sellest tulenevalt ikkagi saanud klaveri omanikuks. AÕS § 95 lg 1 kohaselt on isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusesse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Apellant on klaveri eest täielikult tasunud ning klaver on apellandi valduses; 6) ei välistanud apellandi heasuksust ka agendilepingu preambula punkt (a). Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et nimetatud punktist tulenevalt apellant teadis või pidi teadma, et Cameliusel ei ole õigust klaveri omandit üle anda. Müügilepingu sõlmimisel ja täitmisel heas usus ning mõistlikult toiminud apellandile ei saanud agendilepingus sätestatud deklaratsioonist tulenevalt olla arusaadav, et tema lepingupartneril ei ole väidetavalt õigust klaveri omandit üle anda. Maakohtu vastav agendilepingu tõlgendus on vastuolus ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega (VÕS § 7), kuna sel juhul järeldub, et kõigi viidatud preambula punktis loetletud klaverite omanik (vähemalt Eestis) saab olla vaid vastustaja; 7) ei olnud apellandil põhjust kahelda selles, et Camelius on õigustatud klaveri omandit üle andma. H.P. (OÜ Camelius Invest endine juhatuse liige) on sõlminud apellandiga nii agendilepingu kui ka müügilepingu. H. P. poolt antud ütluste kohaselt oli vastustaja juhatuse 6 liige E.V. tema tööandja ning samuti oli E.V. nii agendilepingu kui ka müügilepingu koostamise juures. Apellant sõlmis nii agendilepingu kui ka müügilepingu samade isikute vahendusel. Seega oli vastustaja juhatuse liige ning sellest tulenevalt ka vastustaja teadlik nii agendilepingu kui ka müügilepingu sõlmimisest. Apellandi heausksust kinnitavad ka apellandi esindaja A.V. e 24. augusti 2010 kohtuistungil vande all antud seletused; 8) mõistis maakohus apellandilt ebaõigesti klaveri välja AÕS § 80 alusel. AÕS § 80 sätestab üheselt omaniku nõudeõiguse. Vastustaja ei ole oma nõuet apellandi vastu AÕS § 80 alusel esitanud ega ka väitnud, et tema on klaveri omanik. Vastustaja väidete kohaselt on klaveri omanikuks jätkuvalt Söhne, kes ei ole aga apellandi vastu nõuet esitanud. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-d 3 ja 4; 5. OÜ Ravel & Paris vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellant saanud klaveri omanikuks, kuna kogu kokkulepitud müügihinda pole tasutud. Tasutud on klaveri omahind 656 900 kr (41 983.56 eurot), tasumata on lisanduv vastustaja kasumiosa; 2) leidis maakohus õigesti, et Camelius ei esindanud klaverit müües vastustajat. Vastustaja ei ole Cameliusele andnud ka taluvusvolitust

§ 118lg 2 tähenduses.

Apellandi viited E.V. rollile müügilepingu heakskiitmisel on eksitavad. H.P. tunnistas kohtuistungil, et ta koostas ise müügilepingu ning selle sõlmimine pärast agendilepingu sõlmimist toimus tema ebakorrektsuse tõttu. Puuduvad tõendid selle kohta, et E.V. oli üldse teadlik müügilepingu lõplikust sisust selle allkirjastatud kujul; 3) nõustub vastustaja maakohtuga, et apellant ei ole kordagi vaidlustanud asjaolu, et Cameliuselt oli vastustajale 2007. aasta lõpuks üle läinud klaverite müügi ja vahendusega tegelev ettevõte; 4) ei ole apellant tõendanud, et vastustaja ja Camelius vahel oleks olnud komisjonileping. Tegemist on apellandi poolt ringkonnakohtu menetluses tõstatatud uue asjaoluga, mida maakohus ei saanud kohtuotsuses analüüsida ilma menetlusosalistega eelnevalt kohtuistungil arutamata; 5) apellandi viide

§-le 76 kohaldamiseks analoogia korras on asjakohatu; 6) ei ole apellant omandanud klaverit heauskselt. Kuna agendilepingu kohaselt oli Söhne klaverite ainumüügiõigus vastustajal, siis pidi apellandil tekkima vähemalt põhjendatud kahtlus, kas tema lepingupartneriks olev Camelius oli ikkagi klaveri volitatud edasimüüja. Seetõttu on maakohus õigesti rõhutanud, et apellant kui Söhne klaverite volitatud edasimüüja agendilepingu alusel pidi teadma, kellel on Eestis õigus neid klavereid müüa; 7) ei tõenda asjaolu, et E.V. oli H. P. tööandja ning vastustaja juhatuse liige, et vastustaja oli teadlik nii agendilepingu kui ka müügilepingu sõlmimisest. Agendilepingu ja müügilepingu allkirjastamisest H.P. poolt ei saa järeldada, et OÜ-l Camelius Invest oli õigus klaveri omand apellandile üle anda. Kumbki leping oli sõlmitud eri isikutega (agendileping vastustajaga, müügileping OÜ-ga Camelius Invest). Agendilepingu preambula punktis (a) oli üheselt välja toodud, et Steingraeber & Söhne klaverite ainumüügiõigus kuulub vastustajale ning apellant ei saanud eeldada, et vastustaja ja Cameliuse vahel on vahendusleping klaveri müügiks. 7 EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

1. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
2. aprilli 2011 otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja jättis uue otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus hageja kanda.
3. Riigikohus tühistas
4. novembri 2011 otsusega Tartu Ringkonnakohtu otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks tagasi samale ringkonnakohtule. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus märkis õigesti, et hageja pole tuginenud sellele, et ta on klaveri omanik. Maakohus väljus TsMS § 4 lg-t 2, § 5 lg-t 1 ja § 439 rikkudes poolte esitatu ja hagi piiridest, rahuldades hagi AÕS § 80 alusel, kuna hageja ei olnud esitanud asjaolusid, mis oleksid andnud aluse seda sätet kohaldada. Hagiavalduse kohaselt on klaveri omanik Söhne. Maakohus oleks pidanud võtma TsMS § 370 lg-st 2 ja § 442 lg-st 5 tulenevalt seisukoha, kas kostja on kohustatud andma klaveri valduse hagejale tulenevalt müügilepingu kehtetusest või andma hagejale klaveri omandiõiguse ja valduse tulenevalt sellest, et hageja oli taganenud müügilepingust. Riigikohus märkis, et et hagiavalduses ja menetluses esitatud hageja seisukohad selle kohta, mille alusel tuleb teda pidada müügilepingu pooleks, on ebaselged. Ringkonnakohus käsitles põhjendamatult küsimust, kas kostja omandas klaveri hea- või pahauskselt. Maakohus oleks pidanud hindama, kas vastab tõele, et hageja omandas Cameliuselt ettevõtte ja kas selle tõttu läks Cameliuselt hagejale üle ka klaveri ainumüügiõigus ja hoiustamislepingust tulenevad õigused ja kohustused. Sõltumata sellest, mida kostja avaldas ettevõtte ülemineku kohta maakohtu menetluses, ei ole kolleegiumi hinnangul siiski tegemist hageja esitatud asjaolude omaksvõtuga TsMS § 231 lg 2 järgi, millest tulenevalt oleks maakohus saanud lugeda ettevõtte ülemineku tõendatuks (vt omaksvõtu kohta Riigikohtu
5. juunil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11 tehtud otsuse p 11). Seega on iseenesest õige ringkonnakohtu seisukoht, et ettevõtte ülemineku asjaolud olid maakohtu menetluses vaidluse all. Hageja väidetest ei ole täpselt aru saada, kuidas ta seostab ettevõtte väidetava ülemineku sellega, kuidas tema sai müügilepingu pooleks.
6. Asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus jäi apellant oma apellatsioonkaebuse juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ja menetlusõigusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada ja apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus saab TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
8. TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis hindab ringkonnakohus uuesti kõiki hageja väiteid ja kostja vastuväiteid, sh ka neid, mille osas ei ole pooled maakohtu otsust apellatsioonimenetluses vaidlustanud. 8
9. Hageja on esitanud hagi kolmel alternatiivsel alusel. Esmalt tugines hageja sellele, et ta on müügilepingu pool ja Camelius on tema esindaja ning et müügileping on tühine, kuna Cameliusel ei olnud esindusõigust sõlmida müügilepingut sellistel tingimustel nagu see sõlmiti. Alternatiivselt tugines hageja sellele, et tema sõlmis kostjaga omandireservatsiooniga müügilepingu ning kuna kostja ei ole tasunud ostuhinda, oli hagejal õigus müügilepingust taganeda ja klaver sellest tulenevalt tagasi nõuda. Hagiavalduse täienduses esitas hageja väite, et müügileping on Cameliuse õigustamatu käsutamise ja

§ 114

järgse nõusoleku puudumise tõttu

§ 87

järgi tühine, mistõttu kostja peab klaveri hagejale tagastama

§ 84lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1 alusel.

Hageja on kõigi nende nõuete juures tuginenud sellele, et ta oli omandanud Cameliuselt ettevõttega koos klaveri ainumüügiõiguse ning et kostja oli hageja ainuõigusest teadlik, kuivõrd kostja sõlmis müügilepingu pärast seda, kui hageja oli saanud õiguse klaverite müügi korraldamiseks Tartus. Hagiavaldusest ja hageja poolt menetluses esitatud seisukohtadest ei nähtu arusaadavalt, kuidas on hageja saanud müügilepingu pooleks. Hagiavaldusest võib aru saada, et hageja seostab müügilepingu pooleks saamist ettevõtte üleminekuga Cameliuselt hagejale. 12. Maakohus tuvastas, et müügileping oli sõlmitud Cameliuse ja kostja vahel, mitte hageja ja kostja vahel. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu poolt tuvastatuga. Maakohus on õigesti analüüsinud vaidlusaluse müügilepingu tingimusi ja lepingu allkirjastajate andmeid ning põhjendatult leidnud, et tegemist on müügilepinguga, mis on sõlmitud Cameliuse ja kostja vahel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et Camelius ei sõminud müügilepingut ka hageja esindajana. Maakohus on õigesti kohaldanud

§ 115

lg-t 1 ja asunud seisukohale, et Camelius on sõlminud müügilepingu enda, mitte aga hageja, nimel hageja esindajana. Müügileping on kehtiv ja seda on kinnitanud ka hageja ise

1. märtsil 2011 toimunud kohtuistungil.
2. Maakohus on asunud seisukohale, et kuna Camelius oli hagejale
3. aasta lõpuks üle andnud klaverite müügi ja vahendusega tegeleva ettevõtte, millist asjaolu ei ole kostja vaidlustanud, siis oli
4. jaanuari 2008 seisuga klaveri müümiseks õigustatud hageja ja mitte Camelius. Maakohus on sellisele seisukohale jõudmiseks valesti kohaldanud materiaalõigusnormi ja hinnanud ebaõigesti tõendeid. Maakohus ei ole hinnanud, kas vastab tõele, et hageja omandas Cameliuselt ettevõtte, sest leidis, et kostja ei ole ettevõtte üleminekut vaidlustanud. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole nimetatud asjaolu maakohtu menetluses omaks võtnud TsMS § 231 lg 2 järgi, kuna kostja esindaja on maakohtu istungil avaldanud, et kostja ei tea, kuidas ettevõtte üleminek on toimunud ( I kd lk 172). Seega oleks hageja pidanud oma väiteid ettevõtte üleandmise kohta tõendama. Hageja ei ole seda teinud. Müügilepingu ülevõtmiseks oleks olnud VÕS § 179 lg 1 järgi vajalik kostja nõusolek. Hageja ei ole sellist asjaolu väitnud ega esitanud ka selle asjaolu kohta tõendeid. Hageja on avaldanud, et väidetav ettevõtte üleminek toimus järk- järgult ja viidi lõpule
5. aasta lõpuks. Müügileping sõlmiti aga
6. jaanuaril 2008, mistõttu Riigikohus on asunud seisukohale, et juba seetõttu on välistatud müügilepingu üleminek hagejale ettevõtte müügi kaudu. Ringkonnakohus leiab, et kuigi maakohus jättis hageja väited seoses ettevõtte üleminekuga sisuliselt hindamata, ei ole maakohtu ebaõige järeldus ettevõtte ülemineku toimumise osas viinud maakohut väärale seisukohale müügilepingu poolte tuvastamisel. Käesolev vaidlus on võimalik lahendada ilma, et kõik ettevõtte üleminekut puudutavad asjaolud oleksid tuvastatud. 9
7. Pidades hagejat ebaõigesti klaveri käsutamiseks õigustatud isikuks, on maakohus asunud ebaõigele seisukohale, et hageja ei ole andnud Cameliusele

§ 114

lg 1 kohast otsest nõusolekut klaverit käsutada ja hageja ei ole ka Cameliuse käsutust hiljem heaks kiitnud, mis muudaks käsutuse

§ 114lg 2 järgi kehtivaks.

Riigikohus on käesolevas asjas leidnud, et kuna hageja ei väitnud, et ta on klaveri omanik, siis ei saa tema õigusi rikkuda puuduv heakskiit müügilepingu täitmiseks tehtud Cameliuse käsutusele. Kolleegium selgitas, et

§-s 114 reguleeritakse käsutuse kehtetuse eeldusi, mitte käsutustehingu kehtivuse eeldusi ja seega ei too õigustamatu isiku käsutus kaasa käsutustehingu (praegusel juhul asjaõigusliku lepingu) tühisust

§ 114

ja

§ 87järgi.

Samas isegi juhul, kui kohtud oleksid leidnud, et Cameliuse tehtud käsutus on kehtetu või et käsutustehing on kehtetu (klaveri omandiõiguse üleandmine Cameliuselt kostjale), ei saanuks selle tõttu klaverit kostja valdusest välja mõista hageja valdusse, sest hageja pole klaveri omanik. Hageja ei ole tuginenud asjaoludele, millest võiks järeldada, et klaveri kohta tehtud käsutustehing mõjutas tema mingit asjaõigust. Hageja väidetud ainumüügiõigus, mida ta väitis olevat saanud Cameliuselt koos ettevõttega, ei ole asjaõigus. Seega oli ka hageja see alternatiivne nõue õiguslikult põhjendamata. Põhjendatud on apellandi seisukoht, et Cameliuse poolt vastustaja suhtes võetud kohustuse võimalik rikkumine ei too kaasa käsutuskeeldu ühegi kolmanda isiku suhtes. 15. Kuna asjas ei ole tuvastatud hageja müügilepingu pooleks olemine, on iseenesest välistatud hagi rahuldamine, kuna lepingu kehtetusele tugineda või lepingust taganeda ja taganemisele tuginedes nõuda lepingu tagasitäitmist saab üksnes kehtetu või kehtiva lepingu pool. Riigikohus on leidnud, et hageja väide, et müügileping on tühine esindusõiguse puudumise tõttu, ei saa olla juba hageja esitatud faktiliste asjaolude järgi õige. Hageja väite kohaselt oli ta Cameliusele andnud õiguse müügileping sõlmida, ehkki teistsugustel tingimustel. Sellise asjaolu tõendatuse korral ei saaks olla tegemist müügilepingu tühisusega

§ 129

lg 1 järgi, vaid olukorraga, kus Camelius rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Sellisel juhul oleks hagejal olnud õigus müügileping tühistada

§ 131järgi.

Kuna hageja ei ole väitnud, et ta tühistas müügilepingu, siis ei pidanud kohtud kaaluma hageja nõude rahuldamist

§ 131järgi.

1. Maakohus on ekslikult leidnud, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on tasunud ostuhinna. Poolte vahel ei ole tõepoolest vaidlust selles, et kostja on tasunud müügilepingu punktis 2.1 märgitud müügieseme hinna 656 900 krooni (I kd lk 28), kuid hageja on väitnud kogu aeg, et kostja on jätnud hagejale tasumata tema kasumiosa, mis oli hageja väidete kohaselt eeldus kostjale klaveri omandiõiguse ülekandmiseks. Ringkonnakohus hageja väidetega ei nõustu. Müügilepingust ei nähtu kostja kohustust tasuda lepinguga kokkulepitud müügihinnale lisaks veel nn kasumiosa. Kostja on müügilepingu p-s 2.1 ja 2.2 kokkulepitud müügihinna tasunud ja saanud klaveri omanikuks. Kui hageja ka oleks müügilepingu pool, ei oleks hagi rahuldamine VÕS § 233 lg 2 alusel võimalik. Hageja ei ole maakohtu menetluses tuginenud asjaolule, et ta on klaveri omanik, mistõttu kohaldas maakohus vääralt AÕS §-i 80 ja tuvastades kostja pahausksuse mõistis klaveri kostjalt välja. Rahuldades sellel alusel hagi on maakohus rikkunud TsMS § 4 lg-t 2, § 5 lg-t 1, § 439 väljudes poolte esitatu ja hagi piiridest. Seetõttu ei olnud maakohus ka õigustatud hindama kostja võimalikku hea- või pahauskust klaveri omandamisel, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada. 10
2. Kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väited seoses komisjonilepinguga jätab ringkonnakohus tähelepanuta, kuna kumbki pool ei ole varasemas menetluses tuginenud asjaoludele, mille alusel oleks kohus pidanud hindama müügilepingut kui komisjonilepingut.
3. Ringkonnakohus pidas
4. aprilli 2012 kohtuistungi vastustaja osavõtuta. Vastustaja senine esindaja vandeadvokaat M. T. on kohtule
5. aprilli 2012 e-kirjaga teatanud, et ta ei esinda OÜ-t Ravel & Paris
6. aprillil toimuval kohtuistungil. Hageja on esindatud juhatuse liikme kaudu. Pärast kohtuistungi lõppu sai kohtule teatavaks, et vastustaja (hageja) esindaja E.V. on teatanud kohtule samal päeval kell 9.37 e-kirjaga, et ta ei saa ringkonnakohtu istungil osaleda tervislikel põhjustel ja palus võimalusel kohtuistung edasi lükata. TsMS § 649 lg 1 kohaselt kui vastustaja kohtuistungile ei ilmu, lahendab ringkonnakohus kaebuse tema osavõtuta või lükkab asja arutamise edasi. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja taotlus ringkonnakohtu istungi edasilükkamiseks on põhistamata ja tuleb jätta seetõttu rahuldamata.
7. TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Viivi Tomson Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks 11