← Eesti

3-10-3228/28

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Maili Lokk ja Agu Timmi

  1. mai 2012, Tartu 3-10-3228 Gennadi Fanfara kaebus Ida Prefektuuri 09.11.2010.a relvaloa kehtivuse peatamise otsuse nr 11.2-02/38064 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 24.04.
  2. a otsus Gennadi Fanfara apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Gennadi Fanfara Vastustaja Ida Prefektuur RESOLUTSIOON
  3. Jätta Tartu Halduskohtu 24.04.
  4. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
  5. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so kuni
  6. juunini
  7. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. 09.11.2010 koostati Ida Prefektuuris otsus nr 11.2-02/38064, millega peatati relvaseaduse (RelS) § 43 lg-tele 1 ja 11 tuginedes kuueks kuuks Gennadi Fanfarale väljastatud relvaloa RL 0724409 kehtivus seoses 12.10.
  9. a jõustunud väärteomenetluse otsusega nr 233010007905 mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades. 08.12.2010 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule peale kaebuse ja taotles relvaloa peatamise kohta tehtud Ida Prefektuuri otsuse tühistamist.
  10. Tartu Halduskohus jättis
  11. 03.
  12. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus tuvastas, et relvalubade andmise, peatamise ja kehtetuks tunnistamise kord ja tingimused on reguleeritud RelS § 43 lg 1 p-des 1 ja 11, mille kohaselt peatab relvaloa väljastanud politseiasutus relvaloa kehtivuse kuuest kuust kuni ühe aastani, kui selle omajat on väärteomenetluse korras karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades. Kaebajat karistati 23.09.
  13. a väärteoasjas nr 2330,10,007905 koostatud otsusega liiklusseaduse § 7419 lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades. Kuna otsus jõustus 12.10.2010, pidi Ida Prefektuur täitma relvaseadusest tulenevat nõuet ja peatama kaebaja relvaloa kehtivuse ning sai seejuures kaalutleda üksnes selle piirangu ajalise kestuse üle. Antud juhul ei ole asjakohased haldusmenetluse seadusest tulenevad teavitamiskohustused, kuna RelS § 1 lg 11 kohaselt kuuluvad haldusmenetluse seaduse sätted selles seaduses ettenähtud menetluste puhul kohaldamisele relvaseadusest tulenevate erisustega. Kohus märkis, et relvaloa kehtivuse peatamine on küll riiklik sunnivahend, kuid seaduseandja on näinud selle ette üldistes huvides kohaldatava ennetava abinõuna, et ära hoida ohtu inimeste elule ja tervisele ning tegemist pole karistusõigusliku meetmega, mille suhtes saaks kohaldada põhiseaduse § 23 tulenevat teistkordse karistamise keeldu. Halduskohus märkis, et relva soetamise ja kasutamise õigus omandatakse üksnes siis, kui kõik selleks vajalikud tingimused on täidetud ja puuduvad seda välistavad asjaolud. Üheks niisuguseks on RelS § 36 lg 1 p 11 kohaselt isiku väärteo korras karistamine mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades. Seega on seaduseandja näinud nimetatud väärteo toime pannud isikus suurt ohtu teiste isikute elule ja tervisele ning avalikule korrale. Isik, kes peab võimalikuks ühitada mootorsõiduki juhtimist ja alkoholi tarvitamist, võib samuti toimida ka relvaga kui tal on võimalik seda enda juures hoida. Kohus leidis, et nimetatud väärteo eest süüdi mõistetud isiku relvaloa peatamine on igati sobiv abinõu, sest sellega on võimalik saavutada teiste isikute elu ning tervise kaitsmine ja riigi julgeoleku ning avaliku korra tagamine. Piirang on eesmärgi saavutamiseks vajalik ja mõõdukas ning sellel pole muud samaväärset alternatiivi, mis tagaks, et inimeste elule ja tervisele ohtliku väärteo toimepannud isik ei ohusta relvaga teiste isikute elu, tervist, riigi julgeolekut ega avalikku korda. Relvaloa kehtivuse peatamine piirab küll sellele allutatud isiku vaba eneseteostust, kuid see on ajutine ja suhteliselt lühiajaline ning taastub koheselt peale vastava tähtaja möödumist.
  14. Kaebaja palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 24.03.
  15. a otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt kohtumenetluse norme. Väär on kohtu seisukoht, mille kohaselt reguleerib relva ja laskemoona käitlemist ainult relvaseadus. Relva ja laskemoona käitlemist reguleeritakse karistusõiguse normidega. Liiklusseaduse § 7419 lg 1 ei eelda karistusena relva või laskemoona omamise õiguse peatamist, mistõttu on relvaloa peatamine ebaseaduslik. Kaebaja puhul rikuti menetluse algusest teavitamise nõuet, ei selgitatud õigusi ja kohustusi ning võeti ära õigus esitada menetluse sisu kohta taotlusi. Arusaamatuks jääb, millisest kuupäevast alates tuleb lugeda kaebaja relvaloa peatamine, kas 12.10.2010 nagu oli märgitud halduskohtu otsuses või 09.11.2010, kui tehti Ida Politseiprefektuuri relva ja laskemoona omamise õiguse peatamise otsus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuses asjas 3-3-1-10-10 osutati seadusandjale, et ta ei rikuks põhiseadusega ja üldtunnustatud rahvusvaheliste õigusnormidega kehtestatud süüdiolevale isikule korduva vastutuse määramise keeldu. 2 Seadusandja nägi selle normatiivse sätte ette alles alates 28.07.2010 – (RT I 2010, 43,256) Kaebaja taotleb relvaseaduse sätete osas, mille alusel tema relvaluba peatati, põhiseadusele vastavuse kontrolli läbiviimist. Ta palub tunnistada RelS § 43 lg 1 p 1 ja lg 11 põhiseaduse §-dega 12 ja 23 vastuolus olevaks ja mitte kohaldada antud sätteid 09.11.
  16. a haldusasjas nr 11.2-02/
  17. Samuti palub kaebaja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule.
  18. Vastustaja palub oma vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ekslik ja vastuolus materiaalõigusnormide kohaldamise üldpõhimõtetega on kaebaja seisukoht, mille kohaselt reguleerib relvade ja laskemoona käitlemist ainult relvaseadus.. Vastustaja leiab, et halduskohtu viited relvaseaduse §-dele 1 ja 11, kus sätestatakse seaduse reguleerimisala ja haldusmenetluse sätete kohaldamine arvestades seaduse erisusi, on kohtuotsuses õiged ja asjakohased Vastavalt RelvS § 34 lg 1 ls
  19. on relvaloa väljastamise aluseks politseiasutuse juhi otsus ning juhindudes lg-st 2 annab füüsilise isiku relvaluba selle omajale õiguse relvaloale kantud relva ja selle laskemoona ning helisummuti ja lasersihiku käitlemiseks üksnes nimetatud seaduse ning selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud tingimustel ja korras. Soetamisloa või relvaloa väljastanud politseiasutus peatab loa kehtivuse, kui ilmnevad asjaolud, mis välistavad relvaloa väljastamise õiguse (RelS § 43 lg 1). Tegemist on haldusmenetluse raames tehtavate toimingutega ja haldusotsusega. Karistusseadustiku § 51 kohaselt on relva ja laskemoona soetamise, hoidmise, edasitoimetamise ja kandmise õiguse äravõtmine kohtu pädevuses ja seda üksnes juhul, kui isik mõistetakse süüdi relva või laskemoona omamise või kasutamisega seotud kuriteo eest. Karistusseadustiku, millele kaebaja soovib viidata, § 1 lg 1 kohaselt kohaldatakse antud seaduse üldosa sätteid KarS eriosas ja muudes seadustes sätestatud süütegude eest karistamises. Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et käesoleval juhul ei ole tegemist isiku karistamisega karistusseadustiku mõistes ja kaebaja ei ole süüdi mõistetud relva või laskemoona omamise ega kasutamisega seotud kuriteo eest. Kaebaja relvaluba ei ole peatatud KarS § 51 sätestatud alusel ning tegemist ei ole isikule karistuse määramisega karistusseadustiku ega väärteomenetluse seadustiku mõistes. Kaebaja väited põhiseaduslikkusega vastuolu kontrollimata jätmisest on väärad, kohus on ammendavalt põhjendanud relvaseaduse põhiseadusele vastavust, märkides muuhulgas, et relvaloa kehtivuse peatamine on küll riiklik sunnivahend, kuid seaduseandja on näinud selle ette üldistes huvides kohaldatava ennetava abinõuna, et ära hoida ohtu inimeste elule ja tervisele ning tegemist pole karistusõigusliku meetmega, mille suhtes saaks kohaldada põhiseaduse § 23 tulenevat teistkordse karistamise keeldu. Vastustaja leiab, et kuna relvaluba peatati kuueks kuuks ning relv on politseiasutusele üle antud 22.11.2010, siis on Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumise ajaks Ida Prefektuuri haldusotsus juba täidetud, ning sellest tulenevalt ka kaebuse esitamise alus ära langenud ja asja uus arutamine esimese astme kohtus ei oleks otstarbekas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  20. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 24.04.
  21. a otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  22. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et relva ja laskemoona käitlemist ei käsitle ainult relvaseadus. Kaebaja poolt viidatud karistusseadustiku (KarS)
  23. peatüki
  24. jagu reguleerib ainult tulirelva, selle osa ja laskemoona ebaseaduslikku käitlemist. KarS § 51 sätestab relva ja laskemoona omamise õiguse äravõtmist ainult isikutelt, kes on 3 mõistetud süüdi relva ja laskemoona omamise või kasutamisega seotud kuriteo eest. Seega on kõik muu tulirelva ja laskemoona seadusliku käitlemisega seonduv relvaseaduse rakendusalas.
  25. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et väärteo toimepanemise ajal ei näinud liiklusseaduse (LS) § 7419 lg 1 ei näe ette karistusena relva või laskemoona omamise õiguse peatamist. LS § 7419 lg 1 sätestas, et mootorsõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi, karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Seega ei nähtu antud sättest tõepoolest, et sellise väärteo toimepanemise eest oleks võimalik relvaloa kehtivust peatada. RelS § 43 lg 1 p 1 ja lg 11 alusel peatab Politsei- ja Piirivalveamet relvaloa kehtivuse kuuest kuust kuni ühe aastani, kui loa omajat on vääteomenetluse korras karistatud mootorsõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades või õhusõiduki, veesõiduki või raudteeveeremi juhtimise eest alkoholijoobes. Kaebajat karistati 23.09.
  26. a otsusega väärteoasjas nr 2330,10,007905 LS §-de 7419 lg-s 1 ja 7435 lg-s 1 ettenähtud rikkumiste eest ja seda otsust ei ole kaebaja vaidlustanud. Seega oli seaduslik alus kaebaja relvaloa kehtivuse peatamiseks RelS § 43 lg 1 p 1 alusel. Mingit tähendust ei oma asjaolu, et selline relvaloa peatamise alus viidi relvaseadusesse sisse alles 28.07.2010, kuna kaebaja poolt toimepandud rikkumise ajal oli ta olemas ja seega pidi vastustaja sellest ka juhinduma.
  27. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14.12.
  28. a otsusest nr 3-4-1-10-10 (kaebuses ja halduskohtu otsuses ekslikult märgitud 3-3-1-10-10) tuleneb, et isikut ei või ühe teo eest korduvalt karistada. Viidatud Riigikohtu lahendis on RelS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 loetud põhiseadusega vastuolus olevaks, kuna see ei anna võimalust relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada isikut ja tema poolt toimepandud tegu. Samas ei tulene sellest, et relvaluba ei võiks üldse kehtetuks tunnistada. Seega puudub alus kontrollida ka relvaloa peatamise põhiseadusepärasust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et relvaloa kehtivuse peatamine on proportsionaalne ja sobiv abinõu ettenähtud eesmärkide saavutamiseks, milleks on teiste isikute elu, tervise ja omandi kaitsmine.
  29. Riigikohtu üldkogu on 27.06.
  30. a lahendi nr 3-4-1-2-05 p-s 28 leidnud, et juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lõigete 1-8 alusel kujutab endast oma olemuselt karistust, kuid kuigi formaalselt kujutavad väärteomenetlus ja ARK-s toimuv juhtimisõiguse peatamise vormistamine kui haldusmenetlus endast iseseisvaid menetlusi, on need vaadeldavad ühise tervikuna. Juhiloa väljaandnud asutus ei kontrolli juhtimisõigust peatades liiklusrikkumise asjaolusid, vaid lähtub väärteomenetluses tehtud otsusest. Seetõttu on juhtimisõiguse peatamise vormistamine ARK-s LS § 413 lõigete 1-8 alusel käsitatav väärteomenetluses tehtud karistusotsuse automaatse järelmina. Seega puudub ka vastuolu PS §-ga
  31. Ringkonnakohus leiab, et, Riigikohtu viidatud lahendi seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas, kuna ka RelS § 43 lg 1 p 1 näeb ette relvaloa kehtivuse peatamise väärteomenetluses tehtud otsuse automaatse järelmina.
  32. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks apellatsioonkaebuse seisukoht, nagu tuleneks kohtuotsusest, et kaebaja relvaloa kehtivus on peatatud alates 12.10.
  33. Relvaloa kehtivuse peatamise otsus tehti 09.11.2010 ja see kehtib kaebajale teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates. 4 Kuna puuduvad HKMS § 199 ettenähtud alused, siis jääb rahuldamata kaebaja taotlus asja saatmiseks uueks arutamiseks halduskohtule.
  34. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Einar Vene Maili Lokk 5 Agu Timmi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.