Obsah (9)
§ 20§ 40§ 25§ 4§ 19§ 14§ 18§ 21§ 41KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 5. juuni 2012. a, Tallinn Haldusas
) § 21 lg 2 alusel, sest isiku suhtes esinesid
§ 20
p-des 6, 9, 10 ja 11 sätestatud asjaolud.
§ 40
p 1 alusel keelduti talle elamisloa andmisest ning
§ 25lg 2 ja § 41 lg 2 alusel tehti D.
R. Kle ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Otsuse põhjendused: 1) taotleja on andnud ütlusi, mille kohaselt kardab ta oma küla nõidade subjektiivset tagakiusu, kuna taotleja pere on keeldunud nõidusest osa võtmast. Taotleja subjektiivne tagakiusukartus ei ole objektiivsete asjaoludega põhjendatud, mistõttu ei vasta taotleja
§ 4
lg-s 1 sätestatud pagulase mõiste määratlusele; 2) varjupaigamenetluse käigus kogutud asjaoludest lähtuvalt ei ole alust arvata, et taotleja tagasipöördumisega Kameruni Vabariiki kaasneks taotleja elule või tervisele tõsine oht. Taotleja pole ametivõimude poolt tagaotsitav ning vastavalt päritolumaainfole on Kamerun turvaline riik. Tugeva valitsuse all on Kamerunis saavutatud stabiilsus, regioonis omatakse positiivset rolli ja riigil on õnnestunud mitte sekkuda piirnevates riikides toimuvatesse sõjalistesse konfliktidesse. Kuigi Kamerunis esineb majanduslike raskuste tõttu tööpuudust, on riik oma regioonis üks turvalisemaid ja pakub kaitset paljudest Kesk-Aafrika riikidest pärit pagulastele ja varjupaigataotlejatele. Kameruni valitsus parandab järjekindlalt inimõiguste olukorda riigis, allkirjastades ja ratifitseerides rahvusvahelisi ja riiklikke õigusakte. Poliitiliste ja tsiviilühiskonda puudutavate vabaduste kaitsmine on riigis paranenud. Sellest tulenevalt ei vaja taotleja ka täiendavat kaitset; 3) taotleja suuliselt antud selgituste kohaselt soovis ta isa elada Kamerunis külas, kus tegeleti nõidusega. Taotleja ülejäänud pereliikmed keeldusid nõiduses osalemast ning seepärast kasutati nende pere peal nõidust. Taotlejal tekkisid unehäired, tema vanem vend läks hulluks ja elab koos emaga teises linnas, noorem vend suri ning õde põgenes Ghanasse. Nõiduse tõttu oli taotleja õpingutele keskendumine ülikoolis häiritud. Taotleja kardab Kameruni tagasipöördumist, kuna nõidusest keeldumine tähendab seal reetmist, mis annab nõidadele ajendi isik hävitada või kasutuks teha. Taotleja kardab, et tema tagasipöördumisel Kameruni nõidus jätkub ja ta läheb hulluks ning sureb. Oma küla ametivõimude poole pole taotleja pöördunud, sest nõidus on perekondadevaheline ja vaimulik probleem. Taotleja pöördus küll oma probleemi lahendamiseks kohtusse, kuid seal jäi tema kaebus läbi vaatamata, kuna tal puudusid nõiduse kohta tõendid. Taotleja ei ole oma riigi õiguskaitseorganitele ega ka PPA-le esitanud mingisuguseid tõendeid tagakiusu kohta, põhjendades seda väitega, et neid tõendid ei ole silmaga nähtavad ja neid mõistavad vaid „nägijad“. PPA arvates ei ole võimalik sellistele väidetele tuginedes tagakiusu kindlaks teha. Nõidus tagakiusuks ei kvalifitseeru ja taotleja ei vaja rahvusvahelist kaitset. Taotleja ütlused on mittejärjepidevad, seosetud ja sellest tulenevalt ebausaldusväärsed. Taotleja päritolumaalt lahkumise põhjus ei olnud tagakius rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast, vaid taotleja lahkus oma kodumaalt muudel põhjustel, sealhulgas oma elutingimuste parandamise eesmärgil; 4) kuna varjupaigataotlus on põhjendamatu, siis tuleb ka elamisloa andmisest keelduda. Kuna taotlejal puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks, siis tuleb talle teha ka ettekirjutus Eestist lahkumiseks. 3. D. R. K esitas 07.07.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 30.05.2011 otsuse nr 7001110015-1 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) vaidlustatud otsus ei ole motiveeritud. PPA ei ole esile toonud, missugustel põhjendustel jäeti kaebaja taotlus rahuldamata. Kaebaja väitis, et ta oli sunnitud oma kodukoha riigist lahkuma seoses talle vastuvõetamatute rituaalsete tegevustega ning soovimatusega tegeleda nõidusega. Kuigi Kameruni kriminaalseadustiku kohaselt on nõidumise praktiseerimine keelatud, 2
(7)3-11-1681 ei ole reaalselt tagatud, et ohustatud isik saaks pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks. Ka antud juhul keeldus kohus kaebaja avaldust menetlemast. Kaebaja selgitas ka, et tal puudub võimalus päritoluriiki tagasi pöörduda, kuna ta kardab, et teda võidakse hukata nõidumisest keeldumise eest. Nõidumisest keeldumine tähendab kohalike tavade järgi reetmist. Kuna kaebajal ei ole võimalik saada kaitset päritoluriigi võimudelt, on tema pagulase avaldus põhjendatud. Kaebaja vastab
§ 4
lg-s 1 toodud pagulase definitsioonile; 2) vastustaja ei ole teinud endast kõike olenevat, et saada teada objektiivseid põhjendusi, miks kaebaja Eestisse saabus. Vastustaja ei ole asunud seisukohale, et kaebaja väited oleksid valed, samuti ei ole ta kontrollinud, kuivõrd ja missuguses ulatuses on nõidumine Kamerunis probleemiks, mis sunnib inimesi riigist lahkuma. Seega rajanevad vaidlustatud otsuse põhjendused üksnes vastustaja oletustel, mitte kaebaja ütlustel; 3) vastustaja ei ole hinnanud kaebaja väidete ja seisukohtade tõepärasust.
- PPA palus jätta kaebus rahuldamata, esitades sellele vaidlustatud haldusakti põhjendusi kordamata järgmised vastuväited: 1) PPA on kaebaja ütluste usaldusväärsuse hindamisel lähtunud ütluste järjepidevusest, sidususest, detailsusest, loogilisuse vastuolude puudumisest ja ütluste sidumisest päritolumaa teabega. Kaebajale anti enne lõpliku akti andmist võimalus esitada vastuväited, kuid küsitluse läbiviimine ei toonud esile sellist uut informatsiooni, mille põhjal oleks saanud teha teistsuguse otsuse. PPA 12.05.2011 läbiviidud küsitluse protokollist nr 7001110015-1 selgub, et kaebaja tagakius on sotsiaalse iseloomuga; 2) kaebaja ütlused selle kohta, millal ta sai väidetavast nõidumisest teada, on vastuolulised. Kord väidetakse, et külla elama minnes, hiljem aga, et vanemad varjasid seda laste eest ja kaebaja sai sellest aru alles keskkooli lõpus. Kaebaja ei ole välja toonud ega tõendanud, et nõidumine oleks talle toonud kaasa muid probleeme peale unehäirete. Arvestades seda, et Kameruni seaduse kohaselt on nõiduse, maagia ja ennustamise praktiseerimine keelatud, ei ole usutav, et nõidumine oli külas valdavaks tavaks. Kameruni Vabariigi ja väidetava nõidumise kohta leitud päritolumaa info kaebaja juttu ei kinnita; 3) varjupaigataotluse juurde ei ole kaebaja esitanud ühtegi dokumenti või tõendit ega omakäeliselt kirjutatud selgitusi, millest nähtuks, et D. R. K ei saa naasta oma päritoluriiki. Kaebuses ei ole välja toodud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et haldusorgan on isiku poolt antud ütlusi ja tunnistusi käsitlenud ebaadekvaatselt.
- Tallinna Halduskohtu 16.02.2012 otsusega jäeti D. R. K kaebus rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Põhjendused: 1) arvestades vaidlustatud otsuses tuvastatud ja kirjeldatud asjaolusid, on PPA vaidlustatud otsust motiveerinud nii faktiliselt kui ka õiguslikult. Vaidlustatud otsus vastab formaalselt haldusaktidele esitatavatele üldistele vormi- ja sisunõuetele; 2) vastustaja ei ole D. R. K varjupaigataotluse menetlemisel rikkunud
-st ega haldusmenetluse seadusest (HMS) tulenevaid nõudeid, sh kaebaja menetluslikke õigusi. Kaebajale oli menetluses selgitatud tema õigusi ja kohustusi, tal võimaldati esitada kõik andmed ja enda valduses olevad dokumendid ning muud tõendid, millel on tähtsust varjupaigataotluse menetlemisel. Kuna taotleja seletused varjupaigataotluses on ebatõenäolised ning ta ei ole esitanud usaldusväärset teavet ega tõendeid tagakiusamise kohta, siis oli proportsionaalsuse ning eesmärgipärasuse printsiibist lähtuvalt põhjendatud, et PPA ei korraldanud taotlejale suulist küsitlust. Samas oli kaebajale tagatud ärakuulamisõigus enne lõpliku otsuse tegemist. Otsus on ka sisuliselt õiguspärane, proportsionaalne ning motiveeritud. Kohus nõustub vaidlustatud otsuses ja vastustaja seisukohas toodud põhjendustega; 3
(7)3-11-1681 3) PPA on vaidlustatud otsuses toonud välja, milles seisneb kaebaja subjektiivne tagakiusukartus, ja selgitanud, et taotleja subjektiivne tagakiusukartus ei ole objektiivsete asjaoludega tõendatud ning viited võimalikule tagakiusule puuduvad. Kaebaja väited on paljasõnalised ja vastuolulised. Kaebaja ei põhjenda usutavalt, et väidetav tagakius ähvardaks kaebajat Kameruni võimuorganite poolt või et tal puuduks võimalus saada oma päritoluriigis võimult vajalikku kaitset nõiduse vastu. Kaebaja ei vasta pagulase mõistele. Kaebaja ei ole Kamerunis tagaotsitav ning väidetava tagakiusu seostab ta üksnes oma kodumajaga ja -külaga LääneKamerunis; 4) täiendava kaitse osas on vastustaja analüüsinud üldist olukorda, inimõiguste olukorda ja kohtusüsteemi Kamerunis ning kaebaja Kameruni tagasipöördumisega seonduvat. Vaidlustatud otsuses käsitletud informatsioon on otsuse viiteid arvestades asjakohane ja piisav; 5) taotleja päritolumaalt lahkumise põhjus ei olnud tagakius rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast, vaid D. R. K lahkus oma päritolumaalt muudel põhjustel, sealhulgas tõenäoliselt oma elutingimuste parandamise eesmärgil. Sellele viitab muu hulgas Venemaale minek, Venemaale jäämine 10 kuuks ning lahkumine sealt väidetavalt seetõttu, et ta ei saanud seal enam elada ühekordse rünnaku, eluraskuste ja toetuse puudumise tõttu (tl 54). Olukorras, kus kaebaja ei ole esitanud objektiivseid tõendeid, kontrollitavaid fakte ega usaldusväärseid seletusi, puudub alus rääkida, et otsus ei ole kaalutletud ega proportsionaalne ning rajaneb üksnes PPA oletustel; 6) kuivõrd D. R. K varjupaigataotlus lükati õiguspäraselt tagasi, siis oli seaduslik keelduda talle elamisloa andmisest ning Eestist lahkumiseks ettekirjutuse tegemine. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. D. R. K apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja saata asi halduskohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta nõustub vastustaja seisukohtadega, kuid ei pea põhjendatuks kaebaja seisukohti ja selgitusi; 2) kaebaja esitas vastustajale info ebainimlikust, tõsisest, korduvast ja igapäevasest tagakiusamisest, mida koges umbes pooleteise aasta jooksul. Kaebaja tagakiusamine tulenes sellest, et ta keeldus osa võtmast initsiatsiooniriitustest, mis sisaldavad nõidust. Samuti ei soovinud ta praktiseerida nõidust, mida harrastab kaebaja isa ja küla, kus kaebaja elas. Nõidumisest keeldumise tõttu on kaebajat ja tema vendi pidevalt ähvardatud ning alandaval ja ebainimlikul moel taga kiusatud. Kaebajat on öösiti segatud, ähvardatud ja taga kiusatud pahatahtlike vaimude poolt, mille on saatnud kaebaja isa ja tema nõidade rühmitus. Samuti püüti kaebajat panna inimliha sööma ja inimverd jooma, sundides sel moel kaebajat oma rühma liikmeks saama. Nimetatud olukord muutus kaebaja jaoks väljakannatamatuks ning sel põhjusel põgenes ta alguses ühe sõbra juurest teise juurde. Kaebaja varjus pikka aega kirikus, kus kaebaja eest palvetati ja temast kurje vaime välja ajada üritati. Kirikus oli kaebaja järelvalve all, sest oli muutunud kontrollimatuks ega tundnud ennast enam oma tegudes ära; 3) nõiduse tagajärjel on surnud kaebaja noorem vend ja hävitatud onu perekond. Kaebaja esitas kaebuse kohtule, kuid tulemuseta, sest kaebaja isa toetavad kõrgemast seisusest nõiad ning külavanem on kaebaja külas valitseva olukorra põhjustaja. Kaebaja ei saa oma päritoluriiki tagasi pöörduda, kuna ta kardab, et teda võidakse nõidumisest keeldumise eest hukata. Kuna kaebajal ei ole võimalik saada kaitset päritoluriigi võimudelt, on tema varjupaigataotlus põhjendatud ning ta täidab pagulasele ettenähtud tingimused. Kaebaja palub Kamerunis valitseva olukorra tõestuseks asja materjalide juurde võtta kaks videolõiku; 4) vastustaja ei ole teinud kõike endast olenevat, et saada teada kaebaja Eestisse saabumise objektiivseid põhjendusi. Halduskohus ei ole samuti leidnud, et kaebaja väited oleksid valed. 4
(7)3-11-1681 7. PPA palub jätta esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu põhjendustega ning esitades järgmised vastuväited: 1) kohtupraktika kohaselt peab PPA küll välja selgitama asjas tähtsust omavad asjaolud, kuid tõendamis- ja kaasaaitamiskohustus lasub eelkõige varjupaigataotlejal. Varjupaigataotluse esitaja, kes ei ole esitanud veenvaid põhjendusi varjupaiga vajalikkuse osas või kelle selgitused varjupaigataotluses märgitud asjaolude kohta on ilmselgelt ebausutavad, ei saa nõuda, et PPA tõendaks, et päritoluriigis ei ole varjupaigataotlejale mingisugust ohtu. Samuti ei tulene seadusest, et PPA peaks VKRS § 18 lg-s 2 sätestatud uurimiskohustuse raames tegema asjaolude väljaselgitamiseks ja tõendamiseks rohkem pingutusi kui taotluse esitaja. Seetõttu on igati põhjendatud varjupaigataotluse esitaja väidete ja selgituste kontrollimisel tuginemine avalikult kättesaadavatele infoallikatele, mis puudutavad olukorda varjupaigataotleja päritoluriigis ning annavad võimaluse hinnata varjupaigataotleja väidete usaldusväärsust. Ebatäpseid või vastuolulisi väiteid esitanud varjupaigataotleja ei saa nõuda, et PPA omal algatusel tema isiku, päritolu ja päritoluriigist lahkumisega seotud asjaolud välja selgitaks. PPA-l on üksnes kohustus hinnata nende asjaolude kohta esitatud väiteid ja tõendeid; 2) käesolevaks ajaks on kaebaja asukoht teadmata, kuna 04.02.2012 lahkus D. R. K omavoliliselt Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskusest ning ei ole käesoleva ajani tagasi pöördunud. Sellest võib järeldada, et kaebaja ei tunne huvi käesoleva halduskohtumenetluse vastu ning pole huvitatud selle kohtumenetluse lõpptulemusest ja varjupaiga saamisest Eestis; 3) PPA-l ei ole võimalik anda hinnangut apellatsioonkaebuses toodud internetivõrgus asuvatele videotele, kuna nimetatud videolõike ei esitanud kaebaja varjupaigamenetluse käigus. Lisaks on need videolõigud võõrkeelsed. Kui lähtuda apellatsioonkaebuses toodud videosalvestuste kokkuvõttest, siis on ilmne, et need videolõigud käsitlevad teiste inimestega seonduvat ega puuduta otseselt kaebajat. Seega ei saa neid videolõike käsitleda tõendina kaebaja suhtes esineva tagakiusu kohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8.
§ 4
lg 1 kohaselt on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. Täiendava kaitse saajat iseloomustavad kriteeriumid on välja toodud
§ 4lg-s 3.
Tagakiusamise ja tõsise ohu tuvastamise alused on sätestatud
§-s 19, mille 1. lõike kohaselt peab
§ 4
lg-s 1 nimetatud tagakiusamine olema tõsine või korduv, millega rikutakse inimõigusi, v.a Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 15 p-s 2 sätestatud juhul. Muu hulgas käsitatakse tagakiusamisena füüsilist või vaimset vägivalda (
§ 19
lg 2 p 1).
§ 19
lg 3 kohaselt võtab PPA tagakiusamise põhjuste hindamisel arvesse riigis valitsevat rassilist, usulist ja rahvuse käsitust ning poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise alusel vahe tegemist.
§ 19
lg 5 sätestab, et tagakiusamise ja tõsise ohu allikatena käsitatakse võime, kes juhivad riiki või selle osa, või muid institutsioone, kes ei suuda pakkuda kaitset tagakiusamise eest.
§ 14
lg 5 p 4 kohaselt on varjupaigataotleja kohustatud viivitamatult esitama muu hulgas kõik tema valduses olevad dokumendid ja muud tõendid, mis kinnitavad varjupaigataotluse põhjendatust.
§ 18
lg 2 näeb ette, et PPA vaatab iga varjupaigataotluse läbi individuaalselt ja erapooletult ning kontrollib esitatud tõendite ja andmete õigsust, taotleja väidete usutavust,
§ 4
lg-tes 1 ja 3, §-s 20, § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-tes 1 ja 3 sätestatud asjaolude esinemist või puudumist.
§ 18lg-te 4 ja 5 kohaselt antakse varjupaigataotluse läbivaatamise käigus taotlejale võimalus isiklikult suuliselt või kirjalikult esitada omapoolseid fakte 5
(7)3-11-1681 ja anda seletusi tema varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude kohta, sealhulgas asjaolude kohta, mis takistavad taotleja riigist väljasaatmist. 9.
§ 21
lg 2 näeb ette, et varjupaigamenetlus võidakse lõpetada varjupaigataotluse tagasilükkamise otsusega, kui ilmneb
§ 20p-des 4-11, 14 või 15 sätestatud asjaolu.
Varjupaigataotluse tagasilükkamise otsus vormistatakse kirjalikult (
§ 25
lg 1) ning selles tehakse seadusliku aluseta Eestis viibivale välismaalasele ühtlasi ettekirjutus Eestist lahkumiseks (
§ 25
lg 2).
§ 40
p 1 kohaselt ei anna PPA elamisluba taotlejale, kelle puhul esinevad varjupaigataotluse tagasilükkamise alused (
§ 21
), ning pärast varjupaigataotluse läbivaatamist teeb PPA kirjaliku põhjendatud otsuse anda taotlejale elamisluba või keelduda elamisloa andmisest (
§ 41
lg 1), kusjuures elamisloa andmisest keeldumise korral tehakse sama otsusega välismaalasele lahkumisettekirjutus (
§ 41lg 2) 10.
Kõigepealt tuleb märkida, et varjupaiga andmine ei ole kaalutlusotsus, vaid varjupaigataotluse rahuldamine on võimalik üksnes olukorras, kus taotleja suhtes on tuvastatud seaduses sätestatud asjaolude esinemine. Vastupidiselt on PPA kohustatud varjupaigataotluse omakorda tagasi lükkama, kui leiab tuvastamist, et taotleja ei vasta pagulasena käsitlemise tingimustele. Samuti ei võimalda
§ 40p 1 elamisluba anda isikule, kelle varjupaigataotlus tagasi lükatakse.
Samas on isiku pagulase või täiendava kaitse saaja mõistele (
§ 4
lg-d 1 ja 3) vastavuse kontrollimisel tarvis sisustada määratlemata õigusmõisteid (vastavalt „põhjendatud tagakiusukartus“ ja „tõsine oht“), mille sisustamiseks
§ 19annab küll juhised, kuid mitte ammendavalt.
Riigikohtu 13.06.2005 otsuse nr 3-4-1-5-05 (p 16) kohaselt on seadusandja määratlemata õigusmõistete kasutamisel loobunud detailsete ettekirjutuste andmisest seaduses eneses ning delegeerinud normi täpsustamise seaduse rakendajale. Seaduse rakendaja peab seda aga sisustama seadusandja juhiste ja eesmärkide abil. Halduskohus saab kontrollida, kas haldusorgan on määratlemata õigusmõisteid sisustanud õiguspäraselt või mitte. 11. Käesolev varjupaigataotlus on loetud ilmselt põhjendamatuks, kuna taotleja on varjupaigataotluse menetlemisel esitanud teadvalt ebaõigeid andmeid või andnud ebaõigeid seletusi või on teadvalt jätnud esitamata andmeid või andmata seletusi, mis on tema varjupaigataotluse menetlemisel olulise tähtsusega (
§ 20
p 6); taotleja tegelik eesmärk on asuda Eestisse muul põhjusel, sealhulgas leida tööd või parandada oma elutingimusi (
§ 20
p 9); taotleja ei esita usutavaid tõendeid selle kohta, et tal on põhjust karta tagakiusamist (
§ 20
p 10) ja taotleja seletused ei ole järjekindlad, on vastuolulised, ebatõenäolised ega sisalda olustikulisi või isiklikke asjaolusid (
§ 20p 11).
12. Ringkonnakohus leiab, et PPA pole otsuses põhjendanud faktiliste asjaolude esinemist
§ 20p-de 6 ja 9 kohaldamiseks.
PPA on leidnud, et taotleja jätab Eestisse saabumise tegeliku põhjuse PPA-le avaldamata. Põhjendusi, millele PPA oma arvamuses tugineb, otsusest ei leia. Samuti ei saa pelgalt sellest, et taotleja esitab tagakiusu kohta mittejärjepidevaid või ebausaldusväärseid väiteid, teha järeldust, et taotleja Eestisse asumise põhjus oli elamistingimuste parandamine. Taotleja pole üheski seletuses viidanud, et ta oleks kodumaal puudust kannatanud, väidetavalt õppis taotleja enne kodumaalt lahkumist ülikoolis ning tema lahkumise rahastamiseks müüs taotleja ema ühe maatüki. 13. Kuna aga tegemist pole kaalutlusotsusega, ei mõjuta eeltoodu kaebuse rahuldamata jätmist, sest ringkonnakohtu arvates on PPA õigesti tuvastanud
§ 20p-des 10 ja 11 ettenähtud varjupaigataotluse tagasilükkamise aluste esinemise.
PPA on leidnud, et nõidumine, mis kaebaja väidete kohaselt on tinginud tema kodumaalt pagemise, ei ole käsitletav tagakiusuna. Ringkonnakohus leiab, et teatud juhtudel võib ka nõidusega ähvardamine kujutada vaimset vägivalda ja seega tagakiusu, kuid käesolevas asjas ei ole sellekohaseid usutavaid tõendeid esitatud. Kaebaja väitel tekkisid tal nõidumise tulemusel unehäired, kuid mingeid 6
(7)3-11-1681 muid objektiivselt tajutavaid tagajärgi ta ei maini. Kaebaja kinnitusel jäi tema kohtu poole pöördumine kodumaal tulemuseta samuti seetõttu, et tal puudusid tõendid selle kohta, et teda oleks nõidumise läbi kahjustatud. Kaebaja väitel polegi selliseid objektiivseid tõendeid võimalik esitada, kuna nõidumine pole tavainimesele nähtav. Kaebajaga ei saa siinkohal nõustuda. Kui nõidumise läbi on kaebajat kahjustatud, ilmnevad reeglina mingid objektiivsed asjaolud, mis on tajutavad ka tavainimesele. Näiteks kurdab kaebaja unehäirete üle, nende esinemist ja tervise halvenemist saab tõendada arstitõendiga. Arvestades eeltoodut ning seda, et kaebaja väitel piisas nõidumisega toimetulekuks sellest, et ta asus elama perekonnast eraldi ühe pastori juurde (vt 12.05.2011 protokoll, tl 64 pöördel), ei kvalifitseeru nõidumisega ähvardamine tagakiusuks. Tagakius peab selleks, et see vastaks
§ 4lg 1 kriteeriumitele, olema tõsine.
- Kaebaja seletused varjupaigamenetluses on piirdunud üksnes enda unehäirete kirjeldamisega ega ole sisaldanud viiteid ebainimlikule või alandavale kohtlemisele ning sunnile süüa/juua inimliha või -verd. Seega ei saanud selliste asjaoludega varjupaigamenetluses arvestada. Kaebaja on kohustatud esitama juba menetluse alguses kõik asjaolud, mis tingisid kodumaalt pagemise. Seega on alusetu kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud etteheide, et vastustaja pole vastavaid põhjusi välja selgitanud. Kaebaja väited onu perekonna ja venna surma asjaolude kohta on jäänud ebamääraseks ja üldsõnaliseks. Seega pole taotleja selgitused, et ta pidi nõidumisest pääsemiseks kodumaalt lahkuma, seotud olustikuliste detailidega ega usutavad. Halduskohus ongi eelnimetatud põhjustel jätnud kaebaja väidetega arvestamata ning leidnud, et vastustaja seisukohad kaebaja väidete ebausaldusväärsuse osas on põhjendatud läbi kaebaja väidete analüüsi ja päritolumaa informatsiooniga seostamise. Päritolumaa informatsioon ei toeta kaebaja väiteid võimatusest kodumaale tagasi pöörduda, sest inimõigustealane olukord Kamerunis on stabiilselt rahuldav.
- Kaebaja on soovinud apellatsioonimenetluses tõendina esitada kaks videolõiku, mis on üles laetud ja vaadatavad YouTube`i veebisaidil. Ringkonnakohus leiab, et tegemist pole TsMS § 229 lg 2 lauses 1 näidatud protsessivormis tõenditega, ning jätab taotluse rahuldamata.
- Eeltoodud põhjustel ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust.
- Menetlusosalised pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning need jäävad HKMS § 109 lg 1 lause 4 alusel menetlusosaliste endi kanda. Lilianne Aasma Viive Ligi Lauri Madise 7
(7)