← Eesti

3-11-1425/46

Obsah (8)§ 119§ 112§ 1682§ 105§ 115§ 117§ 118§ 132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks (endine perekonnanimi Virkus), Lilianne Aasma ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 6. juuni 2012, Tallinn

§ 119lg 1 p 5 selle välistab.

Kuna kaebaja maksuvõlg on väga pikaajaline, on põhivõlalt arvestatud intress käesolevaks ajaks suures osas ka aegunud. Ajatamise küsimuse otsustamisel lähtus maksuhaldur enda arvepidamises kajastatud maksuvõla summast, sh ebaseaduslikult arvestatud intressist. 3) Maksuhalduri järeldused kaebaja kohustuste täitmise suutlikkuse kohta on rajatud puudulikule analüüsile - piirdutud on kaebaja osade majandusnäitajate kirjeldamisega, mille alusel järeldati, et kaebaja maksevõime on nõrk, täpsustamata viimase tähendust. Maksuhaldur ei ole analüüsinud taotluse põhjendatust ega maksuvõla tasumise ajakava. Kaebaja tegutseb alates

  1. aastast ning tema põhitegevusalaks on metsa ülestöötamine ja raieteenused. Kaebaja ei hoidu kõrvale oma kohustuste täitmisest, kuid need on võimalik täita üksnes maksuvõlgade ajatamise korral. Kaebaja on teinud majandustegevuses ümberkorraldusi. Alates
  2. a aprillikuust on ta tegelenud Soometsa kinnistu müügiga, kuid seda saab looduskaitseliste piirangute tõttu osta vaid riik ning selles osas on tulemusi oodata
  3. a lõpuks. Maksuhaldur ei ole otsuses märkinud kaalutlusi, millest lähtudes loeti taotluse rahuldamine ebaotstarbekaks, välja ei ole toodud ühtegi põhjendust, miks kaebaja pakutud ajatamiskava täitmine on ebareaalne. 4) Olukorras, kus esitatud tagatis katab maksuvõlga kahekordselt, on alusetu väita, et hilisem maksuvõlgade sissenõudmine võib osutuda võimatuks. Maksuhaldur ei ole analüüsinud kaebaja varasemate maksukohustuste täitmist ega ole välja selgitanud, millest olid tegelikult põhjustatud eelnevalt kinnitatud ajakavade täitmise raskused. Samuti on jäetud tähelepanuta, et kaebaja jaoks on peamiseks probleemiks põhivõlalt intresside tasumine, samas kui maksuhaldur ise on intressi arvestanud lubamatult ning kaebajalt nõutakse ka aegunud intresside tasumist. 5) Maksuvõla ajatamise üle otsustamisel ei oma äriregistrile majandusaasta aruannete esitamata jätmine mingit tähtsust. Sellist asjaolu ajatamisel kaalutavate asjaolude hulgas

§ 112lg-s 2 ei nimetata.

Kuidas majandusaasta aruande esitamata jätmine mõjutab bilansi usaldusväärsust, jääb arusaamatuks. Samas on maksuhaldur ise siiski kaebaja bilansile otsuses tuginenud. Maksuhaldur on teinud liisingmaksete kohta vale järelduse. Kokku on kohustus vähenenud rohkem kui 19 000 euro võrra. 4. Vastustaja vastuväited: 1) Ajatamine on põhjendatud juhul, kui kogutud andmete põhjal on piisavalt põhjust arvata, et ajatamise tulemusena saab maksuvõlg likvideeritud. Kaebajale keelduti maksuvõla ajatamisest ka 28.03.2011 otsusega. Uues taotluses ei sisaldunud mingeid uusi asjaolusid, mis tinginuks teistsuguse seisukoha. Kaebaja ei suuda tasuda ajatatud maksuvõlga ega jooksvaid kohustusi. Maksuvõlgade tekkimise põhjused on läbi aegade ühesugused, mis tähendab, et kaebaja ei ole suutnud kõrvaldada tekkinud probleeme maksuvõlgade tasumiseks. Pole õige, et kaebaja suudab tasuda jooksvaid põhimakseid, kuid probleemiks on intresside tasumine. Põhimaksuvõlg on kasvanud jätkuvalt ning kaebaja ei ole suutnud ka viimase nelja kuu jooksul kindlustada jooksvate kohustuste korrektset täitmist. Kaebaja ei ole suuteline maksuvõlga tasuma ka ajatamise korral. 3

(11)3-11-1425 2)

§ 1682

kohaselt ei kohaldata

§ 119lg 1 p 5 kuni 2011.

aasta 1. jaanuarini arvestatud maksunõuet ületava intressisumma osas, kuid intressi arvestamist ei jätkata. Maksuhaldur ei nõua kaebajalt ebaseaduslikult maksuvõla intressi. Paljasõnaline on kaebaja väide, et temalt nõutakse aegunud intressi tasumist. 3) Väär on väide, et alates 14.01.2011 töötab ettevõte kolmes vahetuses. Kaebaja TSMdeklaratsioonidest nähtub, et jaanuarist märtsini on kaebaja maksnud töötasu ühele kuni kahele töötajale ning aprillis ja mais ei ole ta üldse töötasu väljamakseid teinud. Võimaluse osas likvideerida maksuvõlg Soometsa kinnistu müügist saadava raha arvel, leiab maksuhaldur jätkuvalt, et kuni kinnistu müügini ei ole tagatud jooksvate ja graafikujärgsete kohustuste täitmine, pealegi on kinnistu müügi võimalus vaid teoreetiline. 4)

§ 112

lg-s 3 sätestatud tagatis ei taga kehtestatud ajatamisgraafikus näidatud perioodil tekkida võivate jooksvate maksukohustuste täitmata jätmisest tekkivate maksuvõlgade tasumist. Üldjuhul maandab tagatis riski, et ajatatud maksuvõla ulatuses jääb riigil maksutulu üldse laekumata, kuid nõuetekohase ja usaldusväärse tagatise olemasolu ei õigusta maksuvõla ajatamist juhul, kui näib, et ajatamise korral jääksid taotlejal täitmata jooksvad maksukohustused. 5) Kuna kaebajal olid 2008 ja 2009 majandusaasta aruanded esitamata, siis puudus vastustajal võimalus kontrollida taotluse lisaks olevat ettevõtte bilanssi. Seetõttu ei saanud vastustaja olla kindel kaebaja raamatupidamisbilansi andmete õigsuses. 5. Tallinna Halduskohtu 28.09.2011 otsusega rahuldati kaebus osaliselt: PMTK 09.05.2011 otsus tühistati ning PMTK-d kohustati kaebaja 05.05.2011 taotluse uueks läbivaatamiseks

§ 112

lg-tes 2 ja 3 sätestatud tähtaja jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates (resolutsiooni p 2) ning maksuhalduril keelati kaebaja 05.05.2011 taotluse esemeks olevate maksuvõlgade sundtäitmine, välja arvatud sissenõude pööramise teel nende maksuvõlgade tagamiseks Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteekidega koormatud kinnistutele (resolutsiooni p 3). Kohtuotsuse põhjendused: 1) Kaebus on osaliselt põhjendatud. Maksuhaldur ei ole maksuvõla tasumise ajatamise üle otsustamisel teostanud kaalutlusõigust nõuetekohaselt, jättes ajatamise regulatsiooni eesmärgist lähtudes hindamata, millised oleksid otsuses viidatud maksuvõla sissenõudmise võimalused vastavalt ajatamise ja ajatamata jätmise korral. Maksuhaldur ei ole põhjendanud seisukohta, et ajatamisest otstarbekam oleks sissenõude pööramine tagatisele.

§-st 111 ja 112 tulenevalt on maksuhalduril ajatamise üle otsustamisel avar kaalutlusruum. Iseäranis ajatamise otstarbekuse hindamisel tuleb silmas pidada ajatamise regulatsiooni eesmärke ning neist lähtudes hinnata ajatamise põhjendatust. Ettevõtjast maksukohustuslase puhul on ajatamise instituudil kaks olulist eesmärki: võimaldada võlgnikul majandustegevuse jätkamist, mitte muutes seda sundtäitmise läbi võimatuks, ning tagada võlgnetavate maksukohustuste täitmine. Neist eesmärkidest lähtudes tuleb maksuhalduril lahendada järgmised küsimused: 1) kas ajatamine soodustaks majandustegevuse jätkamist võrreldes olukorraga, kus ajatamisest keeldutakse; 2) kas võimalus, et maksuvõlg ning ajatamisperioodil täiendavalt tekkida võivad maksukohustused saavad sisse nõutud, muutub ajatamise korral suuremaks või väiksemaks võrreldes olukorraga, kus ajatamisest keeldutakse. Maksuhaldur ei ole piisavalt põhjendanud seisukohta, et ajatamine ei soodustaks ettevõtlusega jätkamist ja ajatamise korral oleks maksukohustuse reaalse sissenõudmise võimalused väiksemad. 2) Kohus ei nõustu kaebajaga, et otsus tuleks tühistada ainuüksi seetõttu, et taotluse lahendamisel pole maksuhaldur kontrollinud maksuvõla suurust, jättes välja selgitamata eeskätt intressivõla tegeliku suuruse, mis kaebaja väitel erineb maksuhalduri poolt peetavas arvestuses kajastatust osaliselt aegumise ja osaliselt

§ 119lg 1 p-s 5 sätestatud piirangu 4

(11)3-11-1425 tõttu. Ajatamise üle otsustamisel ei pea maksuhaldur üksikasjalikult põhjendama maksuvõla suurust ega tooma välja selle kujunemise asjaolusid. Ajatamine on alternatiiv maksuvõla sundtäitmisele. Maksuvõla sundtäitmisele pööramise eelduseks on maksuvõla tasumist kohustava haldusakti (maksuotsuse, maksuvõla tasumise ettekirjutuse, intressinõude) andmine. Kui kaebaja arvates ei ole maksuhalduri nõude suurus põhjendatud, on tal võimalik vaidlustada neid haldusakte ja seeläbi ka maksuvõla suurust. Maksuvõla ajatamise üle otsustab maksuhaldur maksukohustuslase taotluse alusel. Kaebaja on esitanud taotluse, millele lisatud graafiku kohaselt taotleb ta 128 000 euro suuruse maksuvõla tasumise ajatamist. Vaidlustatud otsuses on märgitud, et 13.12.2010 oli kaebaja maksuvõlg kokku 124 397,76 eurot, 23.03.2011 oli see 126 972,55 eurot ning 06.05.2011 juba 133 309,63 eurot. Taotlusele lisatud raamatupidamisbilansi kohaselt oli 31.03.2011 seisuga maksuvõla suuruseks 132 234,14 eurot. Seega on maksuhalduri peetavas maksuarvestuses kajastuv maksuvõlg enam-vähem sama suur kui kaebaja enda peetavas arvestuses ning samas suuruses maksuvõla tasumise ajatamist on kaebaja taotluses ka soovinud. Kui kaebajal taotluses märgitud suuruses maksuvõlga ei oleks, tulnuks taotlus sellise maksuvõla summa osas jätta igal juhul rahuldamata. Kaebaja taotlusele lisatud majandustegevust iseloomustavate andmete põhjal on ilmne, et ta ei suudaks oma igapäevasest majandustegevusest saadavate vahendite arvelt taotletud ajagraafiku jooksul tasuda maksuvõlga ka siis, kui see koosneks üksnes vaidlustatud otsuses kirjeldatud põhivõlast. Taotlusele lisatud maksegraafiku ja rahavoogude prognoosi võrdlus näitab ilmekalt, et raha, millega kaebaja oleks võimeline maksuvõlga likvideerima, saab tulla olulises osas üksnes kinnistute müügist. Jättes kõrvale asjaolu, et taotlus on esitatud 128 000 euro suurust võlga silmas pidades, on selge, et isegi kui tegelik võlg oleks kolm korda väiksem (ca 40 000 eurot), oleks selle likvideerimine 24-kuulise perioodi jooksul võimalik kinnistute müügi arvelt, mitte aga igapäevasest majandustegevusest saadud tulust. Seega asjaolu, et maksuvõla tegelik suurus võib mõnevõrra maksuhalduri arvestuses kajastatust erineda, ei muutnud kaalumise lähtealust valeks ning maksuhalduri põhjendused oleksid samavõrra asjakohased või –kohatud ka siis, kui maksuvõla tegelik suurus oleks väiksem. Seega ei muuda maksuvõla tegeliku suuruse üle kontrollimata jätmine vaidlustatud otsust õigusvastaseks. 3) Maksuhaldur tuvastas põhjendatult käibevahendite nappusele viidates, et kaebaja maksevõime on nõrk. Samuti nähtub menetlusdokumentidest ja poolte esindajate istungil väljendatust, et maksuvõla tasumine näib olevat võimalik maksuhalduri kasuks hüpoteegiga koormatud kinnistute müügist saadava raha arvel. Asjaolule, et ka kaebaja ise peab võimalikuks võla tasumist kinnistute müügist saadavast rahast, viitavad ka maksegraafik ja rahavoogude prognoos. Seega pole sisuliselt vaidlust selle üle, et igapäevasest majandustegevusest saadavate vahenditega ei oleks kaebajal võimalik maksuvõlga tasuda. Kaebaja selgitustest majandustegevuse sisu kohta ja kinnistute müümise soovist saab järeldada, et kinnistud ei ole kaebaja majandustegevuse jätkamiseks otseselt vajalikud, erinevalt näiteks mingisugustest tootmisvahenditest. Olukorras, kus maksuvõla likvideerimine on võimalik igapäevases majandustegevuses mittekasutatava vara müügi arvel, ei saa otseselt väita, et ajatamisel oleks ettevõtluse jätkamise seisukohast ettevõtja jaoks märkimisväärseid eeliseid võrreldes sellele varale sissenõude pööramisega, sest kaebaja majandustegevuse jätkamine ilmselt ei sõltuks kinnistute võõrandamisest. Samas annaks ajatamine kaebajale parema võimaluse täita jooksvaid maksukohustusi ning vältida uute maksuvõlgade tekkimist ning nende sundtäitmisele pööramist juba kaebaja majandustegevuse jätkumise seisukohast olulistele vahenditele (pangakontod, tootmisvahendid) sissenõude pööramise teel. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et kaebaja poleks taotlusele eelneval perioodil üldse makse tasunud ehk oma ettemaksukontole raha kandnud, kuid

§ 105

lg-st 6 saab järeldada, et tasutud summade arvelt on kaetud varem tekkinud maksukohustusi ehk neidsamu, mille tasumise ajatamist kaebaja taotleb. Kuna on ilmne, et kaebaja igapäevasest 5

(11)3-11-1425 majandustegevusest saadavate vahendite arvel ei ole võimalik varasemat maksuvõlga täielikult tasuda, siis on paratamatu, et ettemaksukontole tehtud maksetega kaetakse varasemaid võlgu, samas tekivad uued võlad jooksvate perioodide eest ning nende täitmata jätmisega kaasneb intresside arvestamise ja tasumise kohustus, mis suurendab maksukohustusi veelgi. Arusaadavalt soovib kaebaja varasema maksuvõla tasumise ajatamist just uute maksuvõlgade tekkimise ning nendega kaasnevate intresside vältimiseks, sest

§ 115

lgst 1 tulenevalt ei muuda ajatamine iseenesest ajatatud võlalt intresside arvestamist, v.a

§ 117lg-s 2 sätestatud võimalus taotleda intressimäära vähendamist.

Ajatamine ei anna seega kaebajale võimalust vabaneda ajatatud võlalt arvestatud intresside tasumisest (intresside arvestamise 1-aastast aegumistähtaega arvestatakse

§ 118

lg 1 kohaselt maksusumma tasumisest) ning samuti ei mõjutaks ajatamine intressi sissenõudmist (intresside sissenõudmise aegumistähtaeg ajatamisega

§ 132lg 4 p 2 alusel katkeb).

Piisavalt põhjendatud ei ole maksuhalduri seisukoht, et maksuvõla tasumise ajatamine ei tagaks ilmselt jooksvate maksukohustuste ning graafikujärgsete maksete tasumist. Maksuhaldur ei ole sisuliselt hinnanud rahavoogude prognoosi ega võtnud seisukohta, kas prognoos on kaebaja varasemaid reaalseid majandusnäitajaid ning taotluses kirjeldatud majandustegevuse parandamise meetmeid arvestades adekvaatne ja realistlik. Kui see on nii, tuleks järgnevalt hinnata, kas prognoosis näidatud jooksvate maksukohustuste suurus on tõenäoline ning kas jooksvate maksukohustuste ja ajatatud maksuvõla maksete täitmine on sellise rahavoo juures võimalik ja usutav. Maksuhaldur ei ole sellist analüüsi teinud. See olnuks aga oluline hindamaks, kas täidetud oleks ajatamise üks eesmärkidest – võimaldada ettevõtjal majandustegevust jätkata. Kuna kaebaja hüpoteegiga koormatud kinnistuid igapäevases majandustegevuses ei kasuta, tekibki olukord, kus majandustegevuse jätkamist ei sea ohtu mitte varasema maksuvõla sundtäitmisele pööramine hüpoteekide realiseerimise teel, vaid asjaolu, et kuni hüpoteekide realiseerimiseni tekiksid kaebajal uued maksuvõlad ning nendelt intresside tasumise kohustus. Maksuhaldur on põhjendamatult jätnud käsitlemata küsimuse, kas maksuvõlgade tasumine oleks kokkuvõttes võla sundtäitmisele pööramise korral tõenäolisem kui ajatamise korral. Ka selle küsimuse puhul tuleb lähtuda asjaolust, et ajatamise taotluse esemeks oleva maksuvõla suurust arvestades ei ole selle likvideerimine realistlik muul viisil kui kinnistute müügist saadud raha arvel. Seisukoht, et põhivarade müügi periood on pikaajaline, on ilmselt õige. Sellest asjaolust kõrvuti muude otsuses toodud asjaoludega on maksuhaldur järeldanud, et ajatamisest otstarbekam on tagatise realiseerimine maksuvõla katteks. Samas ei selgu otsusest, miks oleks maksuhalduri arvates sama kinnistu realiseerimine täitemenetluses kiirem või tõhusam kui kinnistu müük kaebaja enda poolt. Maksuhaldur ei ole tuginenud otsuses sellele, et esitatud tagatis ei ole piisav või usaldusväärne ega keeldunud ajatamisest

§ 112lg 4 p 4 alusel.

Seega on maksuhaldur pidanud tagatist piisavaks. Asjakohane pole maksuhalduri väide, et hüpoteek ei taga jooksvate maksukohustuste täitmist. Kaebaja taotlusest ja sellele lisatud rahavoogude prognoosist nähtuvalt ei ole kaebaja kavatsenudki jooksvaid ja tulevikus tekkivaid maksukohustusi tasuda kinnistute müügist saadava raha arvelt, vaid igapäevasest majandustegevusest saadavate vahenditega. Maksuhaldur pole väitnud, et kaebaja prognoos oleks ebaadekvaatne või usutavasti mitterealiseeritav. Kohus nõustub vastustajaga selles, et varasemalt mitmel korral kehtestatud maksegraafikute rikkumine on tõsine argument ajatamisest keeldumiseks. Majandusprognoosi ebausaldusväärsust on võimalik põhjendada sellega, et isik on sarnaseid prognoose esitanud ka varem, ent need ei ole realiseerunud. Maksuhaldur ei ole võrdlevat analüüsi teinud, mistõttu on õigustatud kaebaja etteheide, et tähelepanu ei ole pööratud põhjustele, miks kaebaja varem kehtestatud graafikutest kinni ei pidanud. 6

(11)3-11-1425 Maksuhaldur ei ole nõuetekohaselt täitnud kohustust arvestada olulisi asjaolusid ning kaaluda põhjendatud huve. Sisuliselt ei ole arvestatud sellega, et kaebajal ei ole küll likviidseid vahendeid maksuvõla tasumiseks, kuid vara, mille arvelt oleks võimalik maksukohustus täita, näib kaebajal olevat. See on maksuvõla tasumise tagamiseks ka maksuhalduri kasuks hüpoteekidega koormatud, ent selle realiseerimine on aeganõudev. Kaebaja on taotluses ja ka kohtus selgitanud, et tegemist on looduskaitseliste piirangutega kinnistutega, mille müük on võimalik vaid riigile. Samas on üldteada, et vastava regulatsiooni olemasolule vaatamata Keskkonnaministeerium ja Maa-amet viimasel ajal mingisuguste praktiliste kaalutluste või hirmude tõttu selliseid tehinguid ei tee. Kaebaja hinnangul olukord peatselt muutub. Maksuhaldur ei ole selles küsimuses seisukohta kujundanud ega hinnanud, kas hüpoteekidega tagatud kinnistutele sissenõude pööramine võimaldaks maksuvõla kiiremini või tõhusamalt sisse nõuda. Kui ilmneks, et sundtäitmise korral võtaks kinnistute realiseerimine sama kaua aega või oleks sama prognoosimatu tulemuslikkusega, oleks täiendav põhjus vaadata ajatamise küsimust maksukohustuslasele soodsamas valguses. 4) Maksuvõlgade sundtäitmise keelamise taotlus on põhjendatud üksnes osaliselt. Kohtu varasemates põhjendustes toodud põhjustel ei saa väita, et maksuvõla sundtäitmine sissenõude pööramise teel hüpoteegiga tagatud kinnistutele rikuks kaebaja neid huve, mille kaitseks on esitatud maksuvõla ajatamise taotlus. Hüpoteegiga koormatud kinnistute realiseerimine sundtäitmise korras ei takistaks kaebajal majandustegevuse jätkamist. Kui maksuhaldur suudab enne ajatamise taotluse uut läbivaatamist maksuvõla hüpoteekidega koormatud kinnistute müügi arvelt sundtäita, kaob ka maksuvõla ajatamise vajadus. Seetõttu keelab kohus maksuhalduril muude täitetoimingute tegemise peale sissenõude pööramise kinnisasjadele, mis on kõnealuste maksuvõlgade täitmise tagamiseks maksuhalduri kasuks hüpoteegiga koormatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. AS Puimet apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 osas, millega lubati kaebaja 05.05.2011 taotluse esemeks olevate maksuvõlgade sundtäitmist sissenõude pööramise teel nende maksuvõlgade tagamiseks Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteekidega koormatud kinnistutele, ning rahuldada uue otsusega kaebus ka selles osas. Samuti paluti muuta kohtuotsuse motiive seoses võla suuruse küsimusega. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Rahuldades keelamiskaebuse üksnes osaliselt, lähtus kohus ebaõigetest kaalutlustest maksuvõlga tagavate kinnistute kasutamise kohta kaebaja ettevõtluses. Järeldus, et kinnistute võõrandamine ei takistaks kaebaja ettevõtlust, tugineb oletusele. Kaebaja on küll maksuhaldurile ja kohtule selgitanud, et kinnistute hulgas on looduskaitseliste piirangutega kinnistud, mille müük on võimalik ainult riigile, kuid koormatud kinnistute hulgas on ka kinnistu, millel asuvad kaebaja tootmishooned. See vara on kaebaja majandustegevuse jätkamiseks otseselt vajalik. Kohtuotsusest ei selgu, mille alusel kohus leidis, et kõik maksuhalduri kasuks hüpoteekidega koormatud kinnistud on kaebaja majandustegevuse jätkamiseks mittevajalikud. Hüpoteekide realiseerimine ei võimaldaks majandustegevuse jätkamist. Kaebaja kinnistud on koormatud hüpoteekidega kogusummas 255 646,6 eurot, millega on maksuvõlg kaetud kahekordselt. Kohus lähtus maksuvõlast suurusega 128 000 eurot. Isegi kui kohus leidis, et kaebaja maksuvõla tasumine on võimalik kinnistute müügi arvelt, ei ole kõigi hüpoteekide realiseerimine korraga selle eesmärgi saavutamiseks vajalik ja oleks ebaproportsionaalne. Kaebaja osutas võimalusele tasuda maksuvõlg Soometsa kinnistu 7
(11)3-11-1425 müügist saadud vahenditest. Ta ei ole kaalunud võimalust võõrandada maksuvõla tasumiseks kinnistut, millel asuvad tema tootmishooned. Kohtuotsuse resolutsiooni p 3 on vastuolus kohtu enda põhjendustega ajatamisotsuse põhjendamatuse kohta ning otsuses nimetatud maksuvõla ajatamise instituudi eesmärkidega, millega kohus arvestas tühistamiskaebuse rahuldamisel. Maksuvõla ajatamisega antakse maksukohustuslasele võimalus oma ettevõtluse jätkamise kaudu täita jooksvad maksukohustused ja kustutada juba tekkinud maksuvõlg ettevõtte tegevuse jätkamisest tekkivate vahendite (kasum) arvelt. Maksukohustuslase huvi maksuvõla ajatamise vastu seisneb selles, et säilitada olemasolev vara ja leida võimalus maksuvõla kustutamiseks tavapärase majandustegevuse tulemusel, mitte aga põhivara võõrandamise teel. Kohtu seisukoht keelamiskaebuse osas ei soodusta selle eesmärgi saavutamist. Kinnistute sundmüügi lubamisel (isegi kui kohus lubanuks üksnes tootmisega mitteseotud kinnistu võõrandamist) tekib olemuslik vastuolu maksegraafiku koostamisel ja sundtäitmisel. Kui lubada sundtäitmise teel kinnistu võõrandada, siis ei ole maksegraafikul sisulist mõtet. Samas, kui on olemas maksegraafik (st uued tasumise tähtajad), mida täidetakse, siis puudub õiguslik alus kinnistu sundvõõrandamiseks. 2) Kaebaja ei nõustu kohtu järeldustega maksuvõla suuruse kindlakstegemisel. Olenemata sellest, et kohtupraktika kohaselt on võimalik ka tulevikus tekkida võivat maksuvõlga ajatada, on maksuvõla olemasolu (selle selgus) oluline kasvõi majanduslike hinnangute andmisel võlgniku maksevõimele. Pole kahtlust, et kaebaja maksevõime näitajad muutuvad oluliselt, kui maksuvõla suurusena võetakse maksevõime analüüsimisel aluseks näiteks kolm korda väiksem summa. Maksuvõla suurus on samuti oluline maksegraafiku koostamise seisukohast ning lõppkokkuvõttes sõltub sellest ka taotluse edukus. Kaebaja on esitanud põhjendatud kahtluse intressinõude osa aegumise, st maksukohustuse lõppemise suhtes. 7. Vastustaja vastuväited: 1) Kohtuotsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 ei ole omavahel vastuolus.

-st ega teistest õigusaktidest ei nähtu, et maksuvõla sundtäitmine peatuks ajaks, mil maksuhaldur otsustab ajatamise taotluse põhjendatuse üle. Halduskohus sisuliselt taastas vaidlustatud otsusele eelnenud olukorra. Kohus leidis, et maksuhalduri kasuks hüpoteegiga koormatud kinnistute realiseerimine on aeganõudev eeskätt looduskaitseliste piirangute tõttu, ja märkis, et Keskkonnaministeerium ja Maa-amet viimasel ajal selliseid tehinguid ei tee. Vastustaja leiab, et tal ei ole reaalselt võimalik hüpoteekidega koormatud kinnistuid realiseerida enne uue otsuse tegemist. Kohus leidis, et hüpoteekidega koormatud kinnistud ei ole kaebaja majandustegevuse jätkamiseks otseselt vajalikud. Kohus järeldas seda kaebaja majandustegevuse sisust, samuti asjaolust, et ka kaebaja ise soovis kinnistu müümist. Kaebaja pole põhjendanud, miks on tootmishooned talle majandustegevuse jätkamiseks otseselt vajalikud olukorras, kus ta TSMdeklaratsioonidest nähtuvalt on

  1. aastal teinud töötasu väljamakseid ühele kuni kahele töötajale ning mõnel kuul ei ole üldse teinud. Sellest järeldub, et kaebajal praktiliselt majandustegevust ei toimu ning seega pole talle vajalikud ka kinnistud, kus asuvad tootmishooned. Maksuhalduri kasuks hüpoteekide seadmine kogusummas 4 000 000 krooni (255 646,59 eurot) toimus
  2. aastal, mil kinnisvara hinnad olid veel kõrged. Kohtule esitatud Maaameti Eesti kinnisvaraturu uuringust nähtuvalt on toimunud oluline hinnalangus, mistõttu ei pruugi Soometsa kinnistu või ka kahe kinnistu realiseerimine enam maksuvõlga katta, seda eriti olukorras, kus kaebaja jätkuvalt oma maksuvõlga kasvatab. Asjaolu, et kaebaja pole kaalunud võõrandada tootmishoonetega kinnistut, ei tähenda, et maksuhalduril puuduks 8

(11)3-11-1425 võimalus neid realiseerida. Antud juhul on ilmne, et kaebaja ei suuda oma igapäevasest majandustegevusest saadud tuluga maksuvõlga kustutada. Seda möönis ka halduskohus. Kui maksuhaldur sundvõõrandab kinnistud, puudub vajadus maksegraafiku koostamiseks eeldusel, et realiseeritud kinnistud katavad maksuvõla. Vastustaja ei näe siinkohal õiguslikku vastuolu, sest nii maksegraafik kui kinnistute realiseerimine on suunatud maksuvõla kustutamisele erisusega, et maksegraafik võimaldab maksuvõlga kustutada majandustegevusest tekkiva tulu arvelt. 2) Vastustaja nõustub kohtu selgitustega maksuvõla suuruse kindlakstegemisel ning peab vajalikuks rõhutada, et ajatamise üle otsustab maksuhaldur maksukohustuslase taotluse alusel. Maksuhalduri maksuarvestuses kajastuv võlg on samas suurusjärgus kaebaja taotluses kajastatud maksuvõlaga. Kaebaja ei esitanud põhjendatud kahtlust intressinõude aegumise suhtes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses (HKMS § 197 lg 1). Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud halduskohtu otsust osas, millega kohus tühistas kaebaja maksuvõla tasumise ajatamise taotluse rahuldamisest keelduva otsuse, kohustas maksuhaldurit taotlust uuesti läbi vaatama ja keelas uue otsuse tegemiseni maksuvõla ajatamise taotluse esemeks olevate maksuvõlgade sundtäitmise muul viisil kui sissenõude pööramise teel maksuvõlgade tagamiseks Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteekidega koormatud kinnistutele. Apellatsioonimenetluses on kaebaja vaidlustanud kohtuotsuse osas, millega kohus lubas maksuvõla sundtäitmist sissenõude pööramise teel hüpoteekidega koormatud kinnistutele. Seega tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas maksuvõla sundtäitmine tuleks keelata ka kinnistutele sissenõude pööramise teel, st rahuldada kaebus täies ulatuses.
  2. Kinnistusraamatu väljavõtetest (tl 29-31) nähtuvad kaebaja kinnistute kohta järgmised andmed: 1) XXXXXX kinnistu registriosa numbriga 402833 (katastritunnus 17501:001:0712), suurusega 3,91 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa. See kinnistu on III jaos oleva märke kohaselt koormatud looduskaitseseaduse § 16 lg-s 5 sätestatud ostueesõigusega Eesti Vabariigi kasuks. IV jaos oleva märke kohaselt on kinnistu koormatud hüpoteegiga summas 2 000 000 krooni Eesti Vabariigi kasuks. Kanne on tehtud 10.02.2005 ja muudetud 01.04.
  3. 2) XXXXXXXX asub Puimeti kinnistu registriosa numbriga 924733 (katastritunnus 17501:002:0330), suurusega 3,45 ha, sihtotstarbega ärimaa. III jaos on 05.03.2008 sisse kantud keelumärge kinnisasja võõrandamise keelamise tagamiseks Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse kaudu Eesti Vabariigi kasuks. IV jaos on 25.05.2004 sisse kantud hüpoteek summas 86 400 krooni Tallinna kasuks ning 08.04.2008 sisse kantud hüpoteek summas 2 000 000 krooni Eesti Vabariigi kasuks (kaaskoormatud kinnistu 1073533). 3) XXXXXXX külas asub Saekaatri kinnistu registriosa numbriga 1073533 (katastritunnus 17501:004:0266), suurusega 1,9 ha, sihtotstarbega tootmismaa. III jaos on 05.03.2008 sisse kantud keelumärge kinnisasja võõrandamise keelamise tagamiseks Maksu- ja Tolliameti 9
(11)3-11-1425 Lääne maksu- ja tollikeskuse kaudu Eesti Vabariigi kasuks. IV jaos on 14.12.2006 sisse kantud hüpoteek summas 86 535 krooni Eesti Vabariigi kasuks ning 08.04.2008 sisse kantud hüpoteek summas 2 000 000 krooni Eesti Vabariigi kasuks (kaaskoormatud kinnistu 924733). Avalikult kättesaadavatest ehitisregistri andmetest nähtub järgnev: 1) XXXXXXXXX külas asuval Soometsa kinnistul ehitisregistrisse kantud ehitised puuduvad. 2) XXXXXXXXX külas asuval Puimeti kinnistul on seitse hoonet ja üks rajatis: töökodagaraaž, jõujaam, pumbamaja, ladu, kuur, dispetšerihoone, naftabaas ja veehoidla. 3) XXXXXXXXXXX külas asuval Saekaatri kinnistul on kolm hoonet: puidukuivati, angaar ja lauakuur.
  1. Eeltoodust nähtub, et kaebaja poolt maksuvõla tasumise tagamiseks hüpoteekidega koormatud kolmest kinnistust, millele halduskohus lubas maksuvõla sundtäitmiseks sissenõude pöörata, on üks – Soometsa kinnistu - looduskaitseliste piirangutega ja ehitisteta. Kahel teisel – Puimeti kinnistul ja Saekaatri kinnistul – asuvad kaebaja tootmishooned. Halduskohus on rajanud kohtuotsuse vaidlustatud osa järeldusele, et ükski kõnealustest kinnistutest ei ole kaebaja majandustegevuse jätkamiseks otseselt vajalik, erinevalt näiteks tootmisvahenditest ja pangakontodest. Seetõttu leidis kohus, et maksuvõla sundtäitmine sissenõude pööramise teel hüpoteegiga tagatud kinnistutele ei riku kaebaja neid huve, mille kaitseks on esitatud maksuvõla ajatamise taotlus. Kuna tegelikkuses asuvad kahel kinnistul kaebaja tootmishooned, tugineb kohtu seisukoht ebaõigel eeldusel, et kõik kaebaja kinnistud on looduskaitseliste piirangutega, ta neid majandustegevuseks ei vaja, vaid soovib hoopis nende võõrandamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust kahelda selles, et kõnealused tootmishooned on puidutöötlemiseks vajalikud. Vastustaja möönab tootmishoonete asumist kaebaja kinnistutel, kuid leiab, et need ei ole ettevõtluse jätkamiseks vajalikud olukorras, kus
  2. aasta TSM-deklaratsioonidest nähtuvalt kaebajal aktiivne majandustegevus puudub. Hetkel aktiivse majandustegevuse puudumise argument ei lükka ümber asjaolu, et tootmishooned on kaebaja majandustegevuseks vajalikud ja tootmishoonetega kinnistutele sissenõude pööramine rikub nimelt kaebaja neid huve, mille kaitseks ta on esitanud maksuvõla ajatamise taotluse ja pöördunud kohtusse. Kaebaja tootmishoonetega kinnistute võõrandamise korral enne maksuvõlgade tasumise ajatamise taotluse uut läbivaatamist jääks kaebaja ilma tootmisvahenditest ja võimalusest ettevõtlusega jätkata. Seetõttu tuleb kohtuotsus tühistada osas, millega halduskohus lubas ajatamise taotluse esemeks olevate maksuvõlgade sundtäitmist sissenõude pööramise teel Puimeti ja Saekaatri kinnistutele.
  3. Soometsa kinnistu osas kohtuotsuse tühistamiseks ei anna apellatsioonkaebuse väited alust. Kaebaja ei väida, et Soometsa kinnistu oleks talle majandustegevuse jätkamiseks vajalik. Apellatsioonkaebuses märgitakse, et kinnistute sundmüügi lubamisel (isegi kui kohus oleks lubanud üksnes tootmisega mitteseotud kinnistu sundvõõrandada), tekib olemuslik vastuolu maksegraafiku koostamisel ja sundtäitmisel. Kui lubada sundtäitmise teel kinnistut võõrandada, siis ei ole maksegraafikul sisulist mõtet. Samas, kui on olemas maksegraafik (st uued tasumise tähtajad), mida täidetakse, siis puudub õiguslik alus kinnistu sundvõõrandamiseks, ehk tekib õiguslikult vastuoluline olukord. Ringkonnakohus sellist 10
(11)3-11-1425 vastuolu ei näe, sest halduskohtu otsuse p 3 reguleerib sundtäitmise keelamist/lubamist kuni ajatamise taotluse osas uue otsuse tegemiseni, s.t enne maksegraafiku võimalikku kinnitamist ja täitmist. Seega ei teki kohtuotsuse tulemusena apellatsioonkaebuses kirjeldatud olukorda, kus oleks olemas maksegraafik, mida täidetakse, ning samal ajal toimuks sundtäitmine.
  1. Apellatsioonkaebuses palutakse muuta halduskohtu otsuse põhjendusi maksuvõla suurust puudutavas osas. Ka selleks ei näe ringkonnakohus alust, sest ükski halduskohtu põhjendus seoses maksuvõla suurusega ei ole vale. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et ajatamise taotluse lahendamisel on maksuvõla suurus oluline, kuid vastupidist seisukohta halduskohtu otsus ei sisalda. Asjaolu, et pärast vaidlustatud otsuse tegemist on vastustajal ja kaebajal tekkinud erimeelsusi ajatamist vajava maksuvõla suuruse üle, ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas ajatamisest keeldumise otsuse tühistamise iseseisvaks aluseks. Vastustajale ei saa ette heita, et ta lähtus otsuse tegemisel maksuvõla suurusest, mille osas vastustajal ja kaebajal toona erimeelsusi ei olnud. Ringkonnakohtu istungil menetlusosaliste antud selgitustest ilmneb, et nende erimeelsuste lahendamiseks on kaebaja algatanud iseseisva haldusasja nr 3-11-
  3. Kehtiva HKMS § 285 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue HKMS jõustumist (s.o kuni 31.12.2011) tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud HKMS-s sätestatut. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas menetlusseadustikes siiski suuri erinevusi ei ole. Nii varasema HKMS § 92 lg 1 kui ka kehtiva HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (varasema HKMS § 92 lg 2, kehtiva HKMS § 108 lg 2). Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (varasema HKMS § 93 lg 4, kehtiva HKMS § 109 lg 4). Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (varasema HKMS § 93 lg 1, kehtiva HKMS § 109 lg 1). Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ning ka ringkonnakohus teeb lahendi kaebaja kasuks. Seega peab menetluskulu kandma vastustaja. Halduskohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, sest kaebaja kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente ei esitanud. Samal põhjusel ei muuda ringkonnakohus esimese astme menetluskulude jaotust, ehkki rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt. Apellatsioonimenetluses palus kaebaja vastustajalt välja mõista riigilõivu. 15,97 euro suuruse riigilõivu tasumist kaebajat esindava Advokaadibüroo Varul AS poolt tõendab 28.10.2011 maksekorraldus nr
  4. Ringkonnakohtu hinnangul saavutas kaebaja apellatsioonimenetluses oma eesmärgi ca 2/3 ulatuses. Apellatsioonkaebuse rahuldamise proportsiooni arvestades tuleb vastustajalt välja mõista riigilõivu katteks 10 eurot. Muus osas jäävad menetluskulud poolte endi kanda. Kuna kaebaja eest tasus riigilõivu advokaadibüroo, mõistab ringkonnakohus riigilõivu välja advokaadibüroo kasuks. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Plaks 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.