← Eesti

2-11-53184/31

2-11-53184 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 2-11-53184 Otsuse kuupäev Rakvere, 14. juuni 2012 kl 16.00 Kohus Viru Maakohus Kohtunik Ifret Mamedguseinov Kohtuasi N F hagi OÜ Sirumem va

§ 28

lg 2 punktide 2, 3 alusel tööandja on kohustatud maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses ning andma ettenähtud puhkust ja maksma puhkusetasu. Käeolevas vaidluses ei ole pooled tõendamiskoormises teisiti kokku leppinud. Kuna seadusest tulenevalt töötasu arvestuse pidamise kohustus on tööandjal, siis käesolevas vaidluses on tõendamiskoormis tööandjal. Hagi rahuldamata jätmiseks pidi kostja tsiviilkohtumenetluse seadustikuga lubatud tõenditega tõendama õigusjärgluse puudumise, töötajale iga-aastaste puhkuste võimaldamise ja puhkustasu maksmise fakti. 22. Hageja seisukoha järgi pärast hageja ja kostja vahel töölepingu sõlmimist, jätkas hageja töötamist samal töökohal, täitis samu ülesandeid, töötas ühe ja sama isiku, s.o A A juhtimise ja kontrolli all (t. lk. 55). Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Kostja vastuväide, et FIE A A endiselt tegutseb ja et kostja ei ole FIE A A õigusjärglane, ei piisavaks aluseks õigusjärgluse puudumise tuvastamiseks. Kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 6 lg 1 punkti 3 alusel töölepingust tulenevad õigused ja kohustused lähevad uuele tööandjale üle ärilisel või muul eesmärgil tegutseva majandusüksuse või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa üleminekul ühelt isikult teisele mis tahes õiguslikul alusel, kui pärast üleminekut jätkatakse sama või sarnast tegevust. Kuna hageja jätkas töötamist samas töökohas ja täitis samu ülesandeid, siis TLS § 6 lg p 3 tulenevalt kostja on FIE A A õigusjärglane hageja ja FIE A A vahel sõlmitud töölepingust 4

(6)2-11-53184 tulenevate kohustuste, sh
  1. aasta jaanuari ja veebruari kuude eest puhkusetasu maksmise osas.
  2. Puhkuse mõiste oli sätestatud kuni 30.06.2009 kehtinud puhkuseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt puhkus tähendab töölepingu või teenistussuhte peatumist sama seadusega ettenähtud korras ja tingimustel. Kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 55 punkti 3 alusel tööleping peatub puhkuse ajaks. Sama seaduse § 54 lg 1 järgi töölepingu peatumine tähendab töötaja ajutist vabanemist kohustusest teha tööd ja tööandja ajutist vabanemist kohustusest kindlustada töötaja tööga. Töölepingu peatumine ei too kaasa töölepingu lõppemist. Alates 01.07.

§ 19p 1 alusel töötajal on õigus keelduda töö tegemisest, kui ta kasutab puhkust.

  1. Hageja nõudeks on puhkusetasu väljamõistmine
  2. –
  3. aastate eest. Asjas ei ole tõendatud, et hageja puhkusel viibis ja et kostja hagejale puhkusetasu maksis. Kostja poolt esitatud tööaja arvestuse tabelid (t. lk. 75-77) ei kinnita hageja puhkusel viibimist, sest kostja vastuväidete kohaselt hageja ei kasutanud puhkuse õigust ning jätkas tööandja juures töötamist puhkuse ajal (t. lk. 1, 11, TVK t. lk 13). Kuivõrd hageja täitis puhkutse ajal tööülesandeid, siis ei saanud poolte vahel sõlmitud tööleping ka puhkuste ajaks peatuda. Väär on kohtuistungil aset leidnud kostja lepingulise esindaja seisukoht, et hagejal ei ole õigust nõuda puhkusetasu, ta saab vaid nõuda töötasu aja eest, mil oli puhkusel, kuid tegelikult tegi tööd (t. lk. 101). Kostja ei ole tõendanud, et tööandja hagejale puhkuseid vormistas. Puuduvad tõendid hageja poolt puhkust kasutama asumise ja tööülesannete edasi täitmiseks puhkuste katkestamise kohta. Kuna väidetavate puhkuste ajal hageja oli tööl, siis tegelikult maksis kostja selle aja eest hagejale töötasu, mitte puhkusetasu. Kostja ei saanud maksta hagejale puhkusetasu põhjusel, et väidetavate puhkuste ajaks ei olnud tööleping peatunud.
  4. Puhkuseseaduse § 23 alusel põhi- ja lisapuhkuse aja eest maksab tööandja töötajale puhkusetasu, mille arvutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega. Alates 01.07.2009.a kehtiva TLS § 70 lg tulenevalt töötajal on õigus saada sama seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. Töölepingu järgi kohustus tööandja kandma töötasu pangakontole. Seadus ei keela tööandjal maksta puhkusetasu erinevalt töötasu maksmiseks kokkulepitule, kuid vaidluse tekkimisel töötajale väljamaksete tegemise üle peab tööandja tõendama, et ta väljamakseid tegi. Hageja on kinnitanud töötasu väljamaksmist iga tööpäeva õhtul, kuid väidab, et puhkusetasu pole saanud. Kostja ei suutnud tõendada, et ta hagejale puhkusetasu maksis, sest pole esitatud kas maksekorraldusi puhkusetasu ülekandmise kohta või kassa väljaminekuordereid või muid tõendeid, milledest saaks näha puhkusetasu maksmist. Sellepärast leiab kohus, et kostja ei täitnud kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 49 punktis 3 ja alates 01.07.

§ 28lg 2 p 3 sätestatud puhkuse andmise ja puhkusetasu maksmise kohustust.

  1. Kehtiva TLS § 68 lg 5 esimese lause kohaselt põhipuhkus tuleb kasutada kalendriaasta jooksul. TLS § 70 lg 3 kohaselt kokkulepe puhkuse hüvitamiseks raha või muude hüvedega töölepingu kestuse ajal on tühine. Seega põhjendamatud on kostja vastuväiteid selle kohta, et töötajal ei ole keelatud teha tööd puhkuse ajal.
  2. Kehtiva TLS § 68 lg 6 esimese lause järgi põhipuhkuse nõue aegub ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse. TLS § 137 alusel enne 5

(6)2-11-53184 käesoleva seaduse jõustumist välja töötatud põhipuhkuse ja lisapuhkuse nõue aegub nelja aasta jooksul arvates seaduse jõustumisest. Kostja ei ole kinni pidanud TLS § 137 1 sätestatust, mille kohaselt enne sama seaduse jõustumist väljatöötatud kasutamata põhi- ja lisapuhkuse hüvitab tööandja töölepingu lõppemisel, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Eeltoodu alusel on hagejal tekkinud õigus nõuda kostjalt puhkusetasu hüvitamist 2008, 2009, 2010 ja 2011 aastate eest. Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjoni 03.10.2011 otsusega töövaidlusasjas nr 4.1-2/1989 mõisteti kostjalt välja hageja kasuks puhkusetasu
  1. aasta eest 278 eurot,
  2. aasta eest 64.87 eurot ja
  3. aasta eest 241 eurot. Ülejäänud osas jäeti avaldus rahuldamata.
  4. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 3 alusel, kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Kuna hageja ei ole ITVS § 24 lg 1 sätestatud ühe kuu jooksul esitanud hagi asja rahuldamata osas kohtus lahendamiseks, siis hagejal ei ole õigust nõuda puhkusetasu väljamõistmist töövaidluskomisjonile esitatud perioodi eest ja ulatuses ning tema nõudeks tuleb lugeda komisjoni otsusega väljamõistetud puhkusetasu. Kostjal ei ole vastuväiteid puhkusetasu suurusele. Poolte vahel sõlmitud lepingus sätestatud töötasu suurusest 278.02 eurot kuus lähtudes rahuldab kohus hagi töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud summas 583.87 eurot, s.h
  5. aasta eest 278 eurot,
  6. aasta eest 64.87 eurot ja
  7. aasta eest 241 eurot. Menetluskulud
  8. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kooskõlas TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, siis jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
  9. Kohtuotsus on tehtud eeltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS § 405, § 434, § 436, § 438, § 442, § 453 lg 1, lg 2, § 631, § 632 1sätete kohaselt. /allkirjastatud digitaalselt/ Ifret Mamedguseinov Kohtunik 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.