Obsah (4)

§ 2§ 14§ 18§ 23

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tallinna Halduskohus Daimar Liiv 29. juuni 2012, Tallinn 3-12-1352 Politsei- ja Piirivalveameti taotlus K. B. väljas

) § 2 lõike 1, § 14 lõike 1, § 18 lõike 1 ja § 23 lõike 1 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

§ 2

lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus ning välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta.

§ 14

lõikes 1 sätestatakse, et välismaalane saadetakse Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel. K. B.-le on tehtud 28. juunil 2012 tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1021705363, mis on koheselt sundtäitmisele pööratav.

§ 18

lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates ning

§ 23

lõikes 1 sätestatakse, et kui selle tähtaja jooksul ei ole isiku väljasaatmine võimalik, paigutatakse väljasaadetav halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

1. K. B.-l ei ole Eestis viibimiseks seaduslikku alust. Talle ei ole antud Eesti elamisluba, tal pole ka Eesti viisat, samuti ei ole teada ühtki teist Eestis viibimise seaduslikku alust. Samuti puudub isikul Eestisse sisenemiseks vajalik reisidokument. Samas takistab isiku kohest väljasaatmist asjaolu, et tal puudub kehtiv reisidokument, samuti tuleb välja selgitada, millisesse riiki on võimalik teda välja saata. Seetõttu nõustub kohus Politsei- ja Piirivalveametiga, et isiku väljasaatmine 48 tunni jooksul ei ole praktilistel põhjustel võimalik ning isik tuleb paigutada väljasaatmiskeskusesse. Kohus leiab, et isiku vabadusse laskmine ei ole võimalik, kuna ta võib hakata väljasaatmisest kõrvale hoidma. Sellele viitab asjaolu, et isik saabus Eestisse teadvalt seadusevastaselt ning tema lõppeesmärk oli jõuda ebaseaduslikult Rootsi. See näitab, et isik ei ole huvitatud seaduslikul teel ametliku asjaajamise tulemusel enda kodakondsusriiki või Leedusse tagasipöördumisest ja kaasaaitamiskohustuse täitmisest; selle praktiline teostamine oleks ka väga küsitav arvestades isiku illegaali staatust, kohalike tutvuste puudumist ja tõenäoliselt ka rahaliste vahendite puudumist. Täiendavalt kinnitab seda, et isik võib vabaduses viibides hakata väljasaatmisest kõrvale hoidma asjaolu, et ta on oma sõnade järgi juba taotlenud varjupaika Leedu Vabariigis, kuid olenemata sellest on ta Leedust lahkunud. Samuti on isik märkinud oma seletuskirjas, et Eestist lahkuda ei soovi.
2. Kohus rõhutab, et käesoleva määrusega ei määrata kindlaks seda, millal või millisesse riiki K. B. välja saadetakse, vaid otsustab üksnes isiku paigutamise väljasaatmiskeskusesse. Kohtuistungil kinnitas Politsei- ja Piirivalveameti esindaja, et esimese eelistusena püütakse leida võimalus isiku saatmiseks Leedusse, sest ta on esitanud seal varjupaigataotluse, kus see tuleb lahendada, ja alles seejärel vajadusel ja võimalusel tema kodakondsusriiki Gruusiasse.
3. Väljasaatmiskeskusesse paigutamise loa andmisest tuleks keelduda, kui isiku väljasaatmine näiks perspektiivitu või kui väljasaatmise perspektiiv on küll olemas, kuid väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud õigusesse. Käesoleval juhul selliseid põhjusi ei esine. Käesoleval juhul on tuvastatud isiku kodakondsusriik ja riik, kust ta on saabunud ning esitanud väidetavalt varjupaigataotluse ja kuhu ta peaks olema võimalik saata. Seega ei saa väita, et väljasaatmine oleks perspektiivitu. K. B.-l ei ole teadaolevalt Eestis perekondlikke sidemeid ega ülalpidamiskohustusi, mis välistaksid tema paigutamise väljasaatmiskeskusesse. 2
4. Eeltoodu tõttu annab kohus loa paigutada K. B. väljasaatmiskeskusesse kuni kaheks kuuks, s.o mitte kauem kui
5. augustini
6. Reaalse väljasaatmisvõimaluse tekkimisel tuleb isik väljasaatmiskeskusest vabastada ning Eestist välja saata. Daimar Liiv Kohtunik 3