Obsah (8)

§ 82§ 30§ 8§ 76§ 100§ 101§ 108§ 113

2-11-18844 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maire Lukk Otsuse tegemise aeg ja koht 18. mai 2012 kell 16.00, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-11-18844 Tsi

§ 82lg 1, § 100, § 100 lg 1 p 4, § 396, § 415 lg 1.

1. Laenulepingu kohaselt pooled kinnitasid, et hageja väljastas kostjale 2008 laenu summas 353 000 krooni (22 560,81) eurot tähtajaga 10.10.
2. Kostja kohustus tagastama laenu osamaksetena alates 01.05.2009 iga kuu
3. kuupäevaks summas 50 000 krooni (3 195,58 eurot). Viimane makse summas 53 000 krooni (3 387,32 eurot) pidi toimuma 10.10.
4. Kostja ei ole oma kohustusi täitnud. Hageja on arvestanud ka viivist seisuga 27.11.2011 summas 22 560,81 eurot.
5. Tulenevalt kostja vastusest märgib hageja, et poolte vahel 10.04.2009 sõlmitud laenulepingu näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega

§ 30

lg 1 tähenduses, mistõttu ei ole vaja kindlaks teha, kas võlatunnistuse aluseks olev kohustus on kehtiv või mitte. Konstitutiivsele võlatunnistusele viitab ka lepingu punkt 9.

1. Poolte tahe oli kustutada kõik varasemad kokkulepped ja selgelt konstateerida uue olemasolu. Isegi kui pooled soovisid varasaemaid kokkuleppeid nö annulleerida, siis õiguslikult jäi kehtima kaks paralleelset kohustust: tunnustatud kohustus ning võlatunnistuses märgitud täiendav kohustus. Õige on, et kostjale ei antud laenulepingu alusel üle sularaha, tegemist on võlatunnistusega, millega kostja on tunnistanud olemasolevat kohustust. Hagejal oli võlatunnistuse sõlmimise hetkel olemas rahaline nõue kostja vastu ja selline kohustus tulenes võlatunnistuse aluseks olevast võlasuhtest. Kuna kostja oli selle sõlmimise hetkel olnud hageja ees väga pikalt viivituses, siis soovis hageja täiendava lepingu allkirjastamist, kus oleksid kirjas selgelt kohustuse täitmise tähtpäevad ning kohustuse täitmisega viivitamise tagajärjed. Isegi, kui tegemist oleks deklaratiivse võlatunnistusega, siis peaks kostja tõendamata, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja vastuväited
2. Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata.
3. Hageja ei ole kostjale 2008.a 353 000 krooni üle andnud. 10.04.2009 laenulepingu sisu on fiktiivne ja ei vasta tegelikkusele, hageja ei ole tõendanud raha üleandmist, samuti, et hagejal oli sellises suuruses raha laenata. Seega leiab kostja, et laenuleping oli rahatu ning puudub alus nõude esitamiseks kostja vastu. Kohtuotsuse põhjendus
4. Kohus, kuulanud ära pooled ja nende esindajad, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele alljärgnevatel põhjendustel.
5. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud.
6. Poolte vahel puudub vaidlus, et pooled on sõlminud 10.04.2009 laenulepingu (tl 4).
7. Poolte vahel on vaidlus, kas tegemist on fiktiivse laenulepinguga ning, kas kostjal on kohustused hageja ees tulenevalt laenulepingust. 2 2-11-18844 Kostja leiab, et laenuleping on fiktiivne, kuna kostja ei ole hagejalt laenulepingu alusel 353 000 krooni saanud. Hageja märgib, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega

§ 30lg 1 tähenduses.

Poolte tahe oli kustutada kõik varasemad kokkulepped ja selgelt konstateerida uue olemasolu. Isegi kui pooled soovisid varasaemaid kokkuleppeid nö annulleerida, siis õiguslikult jäi kehtima kaks paralleelset kohustust: tunnustatud kohustus ning võlatunnistuses märgitud täiendav kohustus. Õige on, et kostjale ei antud laenulepingu alusel üle sularaha, tegemist on võlatunnistusega, millega kostja on tunnistanud olemasolevat kohustust. 11. Võlaõigusseadus (

) § 30 lg 1 alusel leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Riigikohus on oma kohtuasja nr 3-2-1-149-11 lahendi punktis 20 II lõigus märkinud, et: „Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne)

§ 30

mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15).“

§ 8lg 2 kohaselt on leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

Juhindudes

§ 76

lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

§ 108

lg 1 järgi kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja tõi kostjale Saksamaalt kaks autot, ühe mais 2008 ja teise juunis 2008, millise eest kostja pidi maksma hagejal vastavalt võimalustele. 2009 kostja enam hagejale ei tasunud, mistõttu koostas hageja laenulepingu 10.04.2009, millise pooled on allkirjastanud. Seega on 10.04.2009 sõlmitud laenulepingu näol tegemist võlatunnistusega

§ 30lg 1 alusel, millega loodi uus kohustust.

Eeltooduga on tõendatud, et tegemist ei ole fiktiivse laenulepinguga. Kostja ei ole tõendanud, et on hagejale raha tagastanud. Asjaolu, et kostja oli vahendajaks autodele ja autod toodi kellelegi teisele ei puutu antud vaidlusesse. Kostja on laenulepingu allkirjastanud ja sellega endale kohustused võtnud, mistõttu tuleb need ka täita. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele võlgnevus summas 22 560,81 eurot. 12.

§ 113

lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu punkti 4.1 kohaselt juhul, kui laenusaaja ei tasu laenusummat lepingu punktis 2.

1. toodud tähtajaks, kohustub laenusaaja maksma viivist 0,5% tasumata võlgnevuselt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise summas 22 560,81 eurot. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostja pidi teadma ja arvestama sellega, et kohustuse mittetäitmisel on hagejal õigus nõuda ka viivist Menetluskulud
2. Kooskõlas TsMS §-ga 163 lg 1 jätab kohus hageja menetluskulud täielikult kostja kanda. Juhindudes TsMS §-st 174 on menetlusosalisel õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Maire Lukk Kohtunik 3