KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht
- mai 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-576 Haldusasi N. S. ja I. T. kaebus Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2012 kirja nr LV-1/11/10176 tühistamiseks ja Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks Kaebuse tagastamine Menetlustoimingud RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord
- Tagastada N. S. ja I. T. kaebus.
- Sekretäril saata käesoleva määruse ärakiri teadmiseks kaebuse esitajate esindajale. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- N. S. ja I. T. esitasid 19.03.2012 kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2012 kirja nr LV1/11/10176 tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks omandada N. S.’le ja I. T.’le kuuluva kinnistu registriosa nr 266901 mõttelised osad ühe kuu jooksul alates lahendi jõustumisest selles asjas.
- 23.03.2012 esitas kaebajate esindaja kaebajate nimel esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2012 kirja nr LV-1/11/10176 kehtivuse ja kohustada Tallinna Linnavalitsust tegema toiminguid, mis on vajalikud N, S,’le ja I. T.’le kuuluva kinnistu registriosa mõtteliste osade omandamiseks, asuma N. S. ja I. T.’ga läbirääkimistesse nende mõtteliste osade üle ning omandama need mõttelised osad mõistliku aja jooksul esialgse õiguskaitse määruse jõustumisest.
- 30.03.2012 määrusega jättis kohus kaebuse esitajate esialgse õiguskaitse tootluse käiguta ning andis puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.
- 9.04.2012 esitas kaebuse esitajate esindaja kohtule taotluse esialgse õiguskaitse taotlusest loobumiseks. Ühtlasi palus esindaja arvestada esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv kui kaebuselt tasutud riigilõivu ning tasus täiendavalt riigilõivu 3,19 eurot.
- 27.04.2012 määrusega võttis kohus vastu kaebuse esitajate taotluse esialgse õiguskaitse taotlusest loobumiseks. Ühtlasi jättis kohus kaebuse käiguta ning määras kaebuse esitajatele tähtaja kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Kohus palus kaebuse esitajatel täpsustada kaebuse eesmärki ja kaebuse nõudeid lähtudes kohtu selgitustest. Samuti märkis kohus, et lähtudes HKMS § 104 lg 1 tuleb tasuda riigilõiv igalt nõudelt eraldi.
- 7.05.2012 esitas kaebuse esitajate esindaja kohtule kaebuse täpsustuse ning tõendi riigilõivu täiendava tasumise kohta summas 31,94 eurot. KAEBAJATE SEISUKOHAD
- Kaebuses esitatud faktilised asjaolud ja kaebajate põhiseisukohad: 7.
- Tallinna Linnavalitsus otsustas oma 19.05.2010 korraldusega nr 802-k algatada Endla tänava laiendamise detailplaneeringu Mustamäe tee ja Mooni tänava vahelisel lõigul (edaspidi: detailplaneering). Detailplaneeringu koostamise eesmärgiks on Kristiine linnaosas 6,03 ha suurusel maa-alal asuva Endla tänava laiendamine Mustamäe tee ja Mooni tänava vahelisel lõigul, krundipiiride muutmine ning kesklinna poole suunduva ühistranspordi raja loomine, mis on üks osa rahvusvahelise CIVITAS SMILE projekti käigus alustatud ühistranspordi prioriteedisüsteemi loomisest Tallinnas (edaspidi: Endla tn laiendamine). Detailplaneeringuga nähakse ette Endla tänava laiendamiseks 9 maatüki võõrandamist Endla tänava lõunaküljele jääval lõigul Mustamäe teest Mooni tänavani. N. S. (kaasomandist 30,01%) ja I. T. (kaasomandist 24,72%) kaasomandis on kinnistu asukohaga X tn xx, Tallinn (registriosa nr XXXX; edaspidi: kinnistu), millel paiknevad N. S. ja I. T. elukohad. Kaebuse esitajatele kuulub kahe peale kokku 54,73% kinnistust (edaspidi: kaebajate kinnistu mõttelised osad). 1.12.2011 esitasid kaebuse esitajad vastustajale, Tallinna Linnaplaneerimise Ametile ja Tallinna Linnavaraametile konkreetse ettepaneku kinnistu võõrandamiseks (edaspidi: ettepanek). Vastustaja sai antud ettepaneku kätte 1.12.
- Vastustaja vastas kaebajate ettepanekule 17.02.2012 kirjaga nr LV-1/11/10176 (edaspidi: keelduv otsus). Kokkuvõtlikult leidis vastustaja, et asub tegelema kaebajate kinnistu mõtteliste osade omandamisega alles pärast detailplaneeringu kehtestamist. Kaebajad said keelduva otsuse (saadetud lihtkirjaga) kätte 21.02.
- Kaebajad leiavad, et keelduv otsus on õigusvastane ning vastustajal on kohustus omandada kaebajate kinnistu mõttelised osad viivitamata. Kaebajad taotlevad keelduva otsuse tühistamist ja vastustaja kohustamist omandada kaebajatele kuuluva kinnistu mõttelised osad ühe kuu jooksul alates lahendi jõustumisest siinses asjas. 7.
- Kaebajad põhjendavad oma seisukohti alljärgnevalt: 7.2.
- Kaebajad leiavad, et Endla tn laiendamise detailplaneering kehtestatakse. Kaebajad nõustuvad kohtuga, et detailplaneeringu algatamine ei tähenda automaatselt selle kehtestamist ning detailplaneeringu algatamine ei loo automaatselt isikutele õigusi ega kohustusi. Kaebajate hinnangul on kohus aga jätnud tähelepanuta asjaolu, et siinsel juhul ei ole veel ilmnenud mitte ühtegi asjaolu, mis vääraks detailplaneeringu kehtestamise või selle kehtima jäämise. Nimetatud detailplaneering on avalikes huvides ning tegemist pole nn naabritevahelise vaidlusega, 2 kus üks naaber saab vaidlustada detailplaneeringu kehtestamise nt insolatsioonitingimuste halvenemise tõttu. Kaebajate arvates tuleb käesoleval juhul arvesse võtta tegelikke, mitte üldist laadi asjaolusid. Vähemoluline pole asjaolu, et kõigi kinnistute, mille arvelt Endla tn laiendama hakatakse, omanike avalduste alusel algatatud detailplaneeringud on pidanud arvestama Endla tn laiendamisega (vt nt kaebuse lisa 12). See tähendab, et vastustaja on ilma õigusliku aluseta sundinud (kuna Endla tn laiendamise detailplaneeringu algatamine isikutele õigusi ja kohustusi ei tekita) omanikke Endla tn laiendamisega leppima. Eeltoodu kinnitab, et vastustaja kogu tegevus on suunatud detailplaneeringu kehtestamisele ja detailplaneering kehtestatakse. Seega tuleb lugeda, et neid asjaolusid ei esine ning detailplaneering kehtestatakse ja see jääb kehtima. Samuti tähendab see, et kõik detailplaneeringu kehtestamise järgselt saabuvad negatiivsed asjaolud on praegusel juhul selgesti ettenähtavad. 7.2.
- Kaebajad märgivad, et kehtiv õigus ei sätestagi vastustaja kohustust omandada kaebajatele kuuluva kinnistu mõttelised osad, kuid vastustaja on oma käitumisega (tahteavaldustega) selle kohustuse võtnud. Kaebajad ei nõustu kohtu seisukohaga, et vastustaja kohustus omandada kaebajatele kuuluva kinnistu mõttelised osad saab tuleneda vaid seadusest. Nimetatud väide ongi kaebajate esitatud kaebuse põhitees: kaebajad leiavad, et vastustaja kohustus tuleneb tema tehtud tahteavaldustest ning õigusvastasest, vastuolulisest ja ebaausast käitumisest ning vastustaja soovitavast eesmärgist. Kaebajad on seisukohal, et täitevvõimu tegevus võib tekitada üksikisikutele avalik-õiguslikke subjektiivseid õiguseid (nt analoogia VEB Fondi vaidlusega). Kaebajad põhjendavad seda järgmiselt. Siinsel juhul on ilmne, et kehtivas õiguses ei ole õigusnormi, mis sätestab otsesõnu vastustaja kohustuse omandada kaebajatele kuuluva kinnistu mõttelised osad enne detailplaneeringu kehtestamist, kuid kehtiv õigus ei välista vastustajal sellise kohustuse võtmist iseseisvalt. Samuti saavad sellised õigused tekkida vastustaja käitumise-tahteavalduste tulemusel. Vastustaja vastuolulise ja meelevaldse käitumisega (tahteavaldustega) on viimane võtnud endale kohustuse omandada kaebajate kinnistu mõttelised osad. Samuti on vastustaja rikkunud mitmeid kaebajate subjektiivseid õiguseid (nt õigus heale ja efektiivsele haldusele (PS § 14) jne) – asjaolu, mis toetab kaebajate positsiooni. Kaebajad on jätnud kooskõlastamata detailplaneeringu, kuna nad on seisukohal, et enne detailplaneeringu kehtestamist tuleb lahendada Endla tn laiendamisega seotud küsimused, s.o vajaliku maa omandamise küsimus linna poolt. Vastustaja ei ole siiani esitanud mitte ühtegi tõsiseltvõetavat ettepanekut tekkinud olukorra lahendamiseks, samal ajal on eksitanud nii kaebajaid kui ka avalikkust teabes nende küsimuste lahendamise kohta. 7.2.2.
- Kaebajad on seisukohal, et vastustaja on nimetatud kohustuse võtnud endale vähemalt järgmiste avalduste, ettepanekute, avalikkusele suunatud seisukohtadega: Kahel korral järjest detailplaneeringu kehtestamise edasilükkamine põhjusel „seoses maaomanikega toimuvate läbirääkimiste tõttu linnale vajaliku maa omandamiseks“ – tegelikkuses neid läbirääkimisi toimunud pole – kui linn seda väidab, peaks see ka linna tegevuses realiseeruma; Niina Saaremäe esitatud lahendusskeemi (kui ka kõigi teiste puudutatud isikute avalduste) tagasilükkamine põhjusel, et see ei arvesta Endla tn laiendamisega olukorras, kus Endla tn laiendamise detailplaneeringu algatamine ei ole alus, mille tõttu saaks lahendusskeemi tagasi lükata. Kõik ülejäänud puudused olid kõrvaldatavad, kuid kuna detailplaneeringu kehtestamine on niivõrd kallis, ei olnud sisulist mõtet lahendusskeemis muid puuduseid kõrvaldada ja see uuesti esitada; 3 X tn xx omanikuga kokkuleppele jõudmine pärast viimase ettepanekut (vt kaebuse lisa 5), kus küsitakse
(1)omanikule „sobivate“ tingimustega detailplaneeringut või
(2)rahalist kompensatsiooni; Kaebuse lisa 11: seal selgitab linnaplaneerimise amet, et eelkokkulepete sõlmimine enne detailplaneeringu vastuvõtmist on vajalik, kuna sel juhul on detailplaneeringu menetlemine oluliselt lihtsam ja sujuvam, ning toetab vastustaja soovitud eesmärgi saavutamist; Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine (mis eeldab aktiivset maa omandamist kõigi puudutatud isikute käest), mis väljendub järgmises: Eraomandis oleva maa omandamise sisulistes tingimustes kokkuleppimise ettepanek (vastus X tn omaniku kirjale) ning sisulise kokkuleppe sõlmimine, mis leiab kinnitust X tn omaniku soovidele vastava detailplaneeringu kehtestamises; X tn xx puudutava detailplaneeringu osalises kehtestamises tingimusel, et X tn xx võõrandab linnale Endla tn laiendamiseks vajaliku maa tasuta. Kaebajad ei nõustu mingil juhul sellega, et vastustaja saab ilma vastutamata valetada nii neile kui ka avalikkusele. Sellisest käitumisest peab tulenema vastustaja kohustus ka vastavalt oma sõnadele tegutseda ehk omandada kaebajate kinnistu mõttelised osad. Kuna vastustaja on sealjuures tegutsenud positsioonis, mida üksikisikutel olla ei saa, on tegemist subordinatsioonisuhtega. See tähendab, et vastustaja ei ole teinud neid toiminguid tsiviilõiguslike toimingutena, vaid on teostanud täitevvõimu. Kaebajate kaebuse laiem eesmärk on tagada kõigi üksikisikute õiguste kõige efektiivsem kaitse, kuna vastasel korral puuduvad seaduses efektiivsed õiguskaitsevahendid üksikisikute õiguste sisuliseks tagamiseks ning üksikisikud jäävad seetõttu vastuoluliselt ja sõnamurdlikult käituva täitevvõimu meelevalda. Viimane sisuliselt seadustab meelevaldse ja potentsiaalselt korruptiivse täitevvõimu teostamise, kuna sellisel juhul ei kaasne haldusorganile siinsega sarnasel juhul mingeid kohustusi, küll aga laialdased võimalused üksikisikutega manipuleerimiseks. Seda eelkõige kohalikus omavalitsuses, mille mitmeid juhtivaid ametnikke süüdistatakse aususe kohustuse rikkumisega seotud süütegudes. Rõhutada tuleb, et haldusorgani tegevus mitte ainult ei pea olema erapooletu, aus ja õiglane, vaid ka sellisena näima. Kui täitevvõim sekkub (või soovib sekkuda) avalik-õiguslike meetmetega (nt ühistranspordiraja ehitamise sooviga üksikisiku eraomandile) eraõiguslikesse suhetesse, võtab täitevvõim endale vastutuse eelnimetatud meetmete proportsionaalsuse ja efektiivsuse eest, samuti aga nimetatud tegevuse õiglase kompenseerimise suhtes – täitevvõim peab lähtuma tema enda soovitud eesmärgist ja üksikisikute soovide ühildamisest ning leidma sellest tulenevalt ka vajaliku lahenduse. Eelnimetatu kehtib eelkõige olukorras, kus vaidlus on tekkinud üksikisikute tahtest sõltumata ehk üksikisikud pole pannud end ise sellisesse situatsiooni. Antud olukorras on tegemist kaebajate õiguste väga olulise riivega, kuna täitevvõimu tegevus mõjutab oluliselt nende omandis olevat kinnistut (sh kodu lammutamist jne). Mida intensiivsem on sekkumine isiku põhiõigustesse, seda õiglasem peab olema isikute suhtes toimuv menetlus ning seda efektiivsemalt peab haldusorgan tegelema isikutele kompensatsiooni pakkumisega. Halduskohtumenetluse eesmärk on üksikisikute õiguste kaitse õigusvastase täitevvõimu teostamise eest (HKMS § 2 lg 1). Samas on halduskohtumenetluse eesmärk õiguskorra laiem kaitse õigusvastase täitevõimu teostamise eest, mis oma olemuselt väljub vaid konkreetse vaidluse piiridest ning suurendab seeläbi kõigi üksikisikute turvatunnet õigusvastase täitevvõimu teostamise eest. Seega on halduskohtumenetluse eesmärk välistada olukord, kus täitevvõimul on võimalik kohelda üksikisikuid ebaõiglaselt või vastuolus seaduses või täitevvõimu teostamisega saavutada soovitava eesmärgiga või manipuleerida üksikisikutega. 4 See eesmärk on saavutatav siinsel juhul (ja siinsega sarnastel juhtudel) vaid siis, kui täitevvõimu sisuliselt ebaaus, vastuoluline ja meelevaldne tegevus toob endaga kaasa täitevvõimu organi kohustuse täita oma vastuolulise, ebaausa ja meelevaldse tegevusega lubatud kohustus üksikisiku ees. Seda eelkõige olukorras, kus selle eesmärgi (kohustuse) täitmine on igati ka avalikes huvides ega kahjusta mitte ühegi isiku õigusi või huve – see üksnes soodustab üksikisikute usaldust täitevvõimu teostamise vastu. Arusaamatuks jääb, miks peab sama tulemuse saavutamiseks ootama ning tekitama kaebajatele ebamugavusi ja suurendama nende ebameeldivusi. Arvestades mitmeid aususe kohustuse rikkumist puudutavate süütegude menetlemist Tallinna linna endiste ja praeguste ametnike suhtes, on siinse kaebuse rahuldamine ülivajalik kogu ühiskonna seisukohalt. Kui võtta vastustaja ametnikelt selliselt võimalus üksikisikutega manipuleerida, suureneb täitevvõimu läbipaistvus ja efektiivsus ning üksikisikute usaldus täitevvõimu teostamise vastu. Kokkuvõtlikult võib sõnastada kaebuse ühe peamise eesmärgi järgmiselt: võtta täitevvõimult võimalus manipuleerida üksikisikutega võimu teostamisel sellega, et täitevvõim käitub „lubame „väljaspool seadust“ ükskõik mida kokku, valetame üksikisikutele ja avalikkusele“ stiilis, kuid kui üksikisik täitevvõimu „soovidele“ ei allu tugineb täitevvõim „kohustuse puudumisele kehtivas õiguses“ ning jätab üksikisikule tegelikult antud lubadused täitmata ja pääseb sealjuures reaalselt vastutamata, kuna seaduses puudub kohustus tegutsemiseks. Kui asuda vastupidisele seisukohale, puudub kaebajate hinnangul sisuliselt efektiivne õiguskaitsevahend nende jt isikute õiguste kaitseks, kuna nt siinsel juhul vastustaja ebaausa ja meelevaldse käitumise õigusvastaseks tunnistamine ei anna kaebajatele ega ühelegi teisele isikule mitte midagi juurde (olgugi et siinsel juhul esinevad alused vastustaja tegevus(etus)e õigusvastaseks tunnistamiseks) ega lõpeta vastustaja meelevaldset käitumist. See tähendab, et antud juhul ei pruugi olla tagatud kooskõlas põhiseaduse § 15 lg-ga 1 kaebajate õiguste efektiivne kaitse. Haldusorgan rakendab õigust teatud eesmärgi saavutamiseks, seega peab igal sellisel juhul lähtuma haldusorgani soovitud eesmärgist, mitte otsima põhjuseid eesmärgi saavutamise edasilükkamiseks. Vastustajal on olemas kõik vajalikud võimalused ja volitused, et otsida antud olukorras seaduses sätestatust alternatiivseid ja õiglasi lahendusi antud olukorra lahendamiseks, eelkõige olukorras, kus ta riivab oma tegevusega olulises ulatuses kaebajate põhiõigusi. Seega on vastustaja kohustatud omandama kaebajatele kuuluva kinnistu mõttelised osad, kuna
(1)vastustaja on võtnud oma tahteavaldustega sellise kohustuse ning
(2)vastustaja käitumine on olnud enne ja pärast nende tahteavalduste tegemist sõnamurdlik, vastuoluline ja õigusvastane. 7.2.
- Kaebajad selgitavad, et linn on kahel korral järjest pikendanud detailplaneeringu kehtestamise tähtaega, kuna mõistlik ja efektiivne planeerimismenetlus eeldabki sellisel juhul eelkokkuleppeid maaomanikega. Linn on kahel korral järjest pikendanud detailplaneeringu kehtestamist (vt kaebuse lisad 7 ja 8), kuna „toimuvad pingelised läbirääkimised maaomanikega maa võõrandamise üle“. See tähendab, et ka vastustaja ise teadvustab endale ja tunnistab nn normaalse planeerimismenetluse olemust, mille eelduseks on korralikult tehtud eeltöö ning vajalike kokkulepete sõlmimine ning alles seejärel detailplaneeringu sujuv menetlemine. Kui linn jätab soovitud tulemusega vastuolus olevat käitumist, seab ta ise olulisesse ohtu detailplaneeringu kehtestamise menetluse ehk avalike huvide kaitse (eesmärgi saavutamise), tekitab isikutele põhjendamatuid kulutusi ja ebameeldivusi ning suurendab usaldamatust täitevvõimu teostamise suhtes. Seega on vastustaja kohustatud ka kooskõlas tema taotletava eesmärgi saavutamisega omandama kaebajatele kuuluvate kinnistute mõttelised osad viivitamata. 5 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
- Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 kohaselt kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Sama paragrahvi lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. 8.
- Kaebajad esitasid 19.03.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2012 kirja nr LV-1/11/10176 tühistamiseks ja Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks omandada kaebajatele kuuluva kinnistu registriosa nr 266901 mõttelised osad ühe kuu jooksul alates kohtulahendi jõustumisest selles asjas. Kaebajad leiavad, et keelduva otsuse näol on tegemist haldusaktiga, millele on võimalik esitada tühistamiskaebus. Kaebajad märgivad, et vaidlustatud otsus on õigusvastane, kuna vastustaja on kaebajate kinnistu mõtteliste osade omandamata jätmisest keeldumisel tuginenud valedele õigusnormidele. Vastustajal puudub alus maa omandamata jätmiseks, kuna on rikkunud kaebajate ärakuulamisõigust ja võrdse kohtemise põhimõtet. Vastustaja on eiranud hea halduse tava ja ausa menetluse põhimõtet. Vastustaja käitumine on olnud vastuoluline ja meelevaldne. Kuna kogu vastustaja tegevus on olnud suunatud detailplaneeringu (Endla tänava laiendamise detailplaneering Mustamäe tee ja Mooni tänava vahelisel lõigul algatatud - 19.05.2010 korraldusega nr 802-k) kehtestamisele ja detailplaneering kehtestatakse kaebajatest sõltumatult, siis tuleb vastustajal kaebajate kinnistu omandada kaebajate arvates koheselt, mitte peale detailplaneeringu kehtestamist. Samuti leiavad kaebajad, et käesoleval juhul ei ole vajalik sundvõõrandamise menetlust läbi viia, kuna kaebajad soovivad oma kinnistu mõttelised osad linnale võõrandada ja seda koheselt. Tallinna Linnavalitsusel on eeltoodust tulenevalt ja oma käitumisest tingitult kohustus kaebaja kinnistu mõttelised osad omandada. Kaebajad ei pea ootama selleks detailplaneeringu kehtestamist või sundvõõrandamismenetluse alustamist. Kaebuse täpsustuses möönavad kaebajad, et kehtiv õigus ei sätestagi vastustaja kohustust omandada kaebajatele kuuluva kinnistu mõttelised osad, kuid vastustaja on oma käitumisega (tahteavaldustega) selle kohustuse võtnud. Kaebajad loetlevad ära linna tegevused (tahteavaldused), millest vastav kohustus tuleneb korrates sisuliselt kaebuses esitatud ja eelpool märgitud seisukohti. Kaebuse eesmärgi osas selgitavad kaebajad, et üheks peamiseks kaebuse eesmärgiks on võtta täitevvõimult võimalus manipuleerida üksikisikutega võimu teostamisel sellega, et täitevvõim käitub „lubame „väljaspool seadust“ ükskõik mida kokku, valetame üksikisikutele ja avalikkusele“ stiilis, kuid kui üksikisik täitevvõimu „soovidele“ ei allu tugineb täitevvõim „kohustuse puudumisele kehtivas õiguses“ ning jätab üksikisikule tegelikult antud lubadused täitmata ja pääseb sealjuures reaalselt vastutamata, kuna seaduses puudub kohustus tegutsemiseks. Seega kaebuse eesmärgiks on kõigi üksikisikute õiguste kõige efektiivsem kaitse. 8.
- Kohus märgib, et HKMS § 44 lg 1 kohaselt kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Sellest sättest erandi kehtestab HKMS § 44 lg 2, mis ütleb, et teise isiku õiguse kaitseks või avaliku huvi kaitseks võib isiku kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Ühestki seadusest ei tulene kaebuse esitajatele õigust esitada kohutusse kaebust teiste isikute õiguste kaitseks vältimaks avaliku võimu võimalusi manipuleerida üksikisikutega. Järelikult ei ole kaebuse eesmärk esitatud kaebusega saavutatav, samuti ei ole sellise kaebuse esitamine seaduse kohaselt lubatav. Kaebajad on valesti mõistnud halduskohtu võimalusi viidates HKMS § 2 lg 1 ja märkides, et halduskohtumenetluse eesmärk on õiguskorra laiem kaitse õigusvastase täitevvõimu teostamise eest, mis oma olemuselt väljub vaid konkreetse vaidluse piiridest ning suurendab seeläbi kõigi üksikisikute turvatunnet õigusvastase täitevvõimu teostamise eest. Seega on halduskohtumenetluse eesmärk välistada olukord, kus täitevvõimul on võimalik kohelda üksikisikuid ebaõiglaselt või 6 vastuolus seaduses või täitevvõimu teostamisega saavutada soovitava eesmärgiga või manipuleerida üksikisikutega. Kohus leiab, et kaebajate poolt viidatud paragrahvi vastav lõik annab teavet HKMS õiguslikust ideoloogiast, mitte ei anna iseseisvat alust kaebuse esitamiseks selliselt, et kaebusega oleks võimalik väljuda konkreetse vaidluse raamidest. Kaebeõigus ja ka selle piirangud tulenevad HKMS teistest sätetest (vt HKMS § 44 ja § 45). Kuna kohus tuvastas, et käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kaebajad võiksid esitada kohtule kaebuse teiste isikute õiguste kaitseks, siis tuleb kontrollida, kas kaebuse esitajatel on õigus esitada esitatud kaebus kohtule enda subjektiivsete õiguste kaitseks. 8.
- Kohus on seisukohal, et kaebusest nähtuvalt on selle tegelikuks eesmärgiks see, et kohus tühistaks Tallinna Linnavalitsuse keelduva vastuse ning Tallinna Linnavalitsus omandaks viivitamatult kaebajate kinnitu mõttelised osad. Kaebajad leiavad, et neil on õigus Tallinna Linnavalitsuselt seda nõuda, kuna Tallinna Linnavalitsus on käitunud nende väidete järgi erinevates haldusmenetlustes õigusvastaselt. Vastavate õigusvastasuse tuvastamise nõuete esitamine ei viiks aga kaebuse esitajaid sihile, kuna lõppkokkuvõttes soovivad nad kinnistu mõttelised osad kaebajatele sobiva hinna eest linnale võõrandada. Samuti leiavad kaebuse esitajad, et neid on koheldud ebavõrselt võrreldes naaberkinnistute omanikega, kelle poolt algatatud detailplaneeringud kehtestati peale seda, kui vastavad isikud nõustusid linnale vajalikku maad tasuta võõrandama. Samuti on rikutud kaebajate arvates mitmeid haldusmenetluse põhimõtteid. Nagu kohus on kaebajatele ka varasemalt selgitanud, on halduskohtusse pöördumise esmaseks eelduseks isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. See eeldab, et kaebajal on isiklik puutumus vastava haldusakti või toiminguga, mis väljendub tema õiguste riives. Teiseks peab tegemist olema isikule kuuluva subjektiivse avaliku õiguse riivega. Kolmandaks peab kaebus olema selle õiguse kaitseks asjakohane. Kaebust ei saa esitada olukorras, kus sellega väidetavalt rikutud õigust kuidagi kaitsta ei saa. Kohus on jätkuvalt seisukohal, et käesoleval juhul ei ole täidetud kaks viimast kaebuse esitamise lubatavuse eeldust. Ka täpsustatud kaebuses ei ole kaebuse esitajad näidanud, millisest õigusaktist tulenevalt saavad kaebuse esitajad nõuda Tallinna Linnavalitsuselt viivitamatult endale kuuluvate kinnistu mõtteliste osade omandamist. Vastupidi, kaebuse esitajad on ise nõustunud kohtuga selles, et ühestki õigusaktist sellist kohustust linnale ei tulene. Samas leiavad kaebajad endiselt ekslikult, et see kohustus saab tekkida linna vastuolulisest ja meelevaldsest käitumisest (tahteavaldustest). Kohus märgib, et Riigikohtu praktikast tulenevalt tuleb haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi – põhiõigusi- ja vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist. Seejuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki kui ka huvi kaalukust. (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-8-01 ja 3-3-1-15-01). Kaebajad on Tallinna Linnavalitsuse kohustust põhjendanud üksnes haldusorgani väidetava õigusvastase käitumisega ja seda väga erinevates haldusmenetlustes sh haldusmenetluses kaebuse esitajate käesoleva taotluse lahendamisel. Kaebajad ei nõustu sellega, et vastustaja saab ilma vastutamata valetada nii kaebajatele kui ka avalikkusele. Kohus on jätkuvalt seisukohal, et Tallinna Linnavalitsusel ei saa tekkida kohustust omandada kellegi vara lihtsalt seetõttu, et linn on varasemalt mõnes haldusmenetluses käitunud väidetavalt õigusvastaselt. Selline kohustus peab tulenema seadusest. Kohus on kaebuse esitajatele juba selgitanud, et kui kaebajad leiavad, et linn on käitunud õigusvastaselt, siis tuleb kaebuse esitajatel esitada vastavad õigusvastasuse tuvastamise kaebused. 7 Seda muidugi juhul, kui nende esitamiseks on täidetud HKMS sätestatud alused. Õigusvastasest käitumisest ei saa tekkida linnal kohustust omandada kaebajate kinnistu mõttelised osad. Seejuures on ka kaebajate enda väited vastuolulised. Kaebajad leiavad sisuliselt, et linnal tekib oma käitumisest kohustus omandada kaebajate kinnistud ning see on ka avalikes huvides, kuna linn võtab sellega endale vastutuse oma varasema käitumise eest. Kohus kaebuse esitajate seisukohaga ei nõustu, sest avalikes huvides ei saa olla kaebajate kinnistu mõtteliste osade omandamine kaebajate poolt dikteeritud tingimustel. Vastupidi, avalikes huvides on seadustele vastava menetluse läbiviimine lähtudes KASVS sätetest, millisel juhul on tagatud avalike huvide kaitse ja seaduses sätestatud korda järgiv menetlus (käesoleval juhul linna rahaliste vahendite kasutamine lähtudes seadusest, mitte kaebajate erahuvist saada oma kinnitu mõtteliste osade eest võimalikult kõrget hinda). Samuti ei saa esitatud kaebus aidata kuidagi kaasa täitevvõimu läbipaistvusele ja efektiivsusele ning üksisikute usalduse suurendamisele täitevvõimu teostamise vastu. Seda nii lähtudes kohtu eelpool märgitud selgitustest, kui ka HKMS § 44 lg 1 sätestatud subjektiivsete õiguste kaitse põhimõttest halduskohtumenetluses. 8.
- Kohtule esitatud materjalidest ja kaebajate seisukohtadest nähtub, et kaebajatel on tekkinud soov võõrandada oma kinnistute mõttelised osad, kuna Tallinna Linnavalitsuse menetluses on 19.05.2010 korraldusega nr 802-k algatatud Endla tänava laiendamise detailplaneering Mustamäe tee ja Mooni tänava vahelisel lõigul. Detailplaneeringuga nähakse ette Endla tänava laiendamiseks 9 maatüki võõrandamist Endla tänava lõunaküljele jääval lõigul Mustamäe teest Mooni tänavani. Kaebajate kaasomandis on kinnistu asukohaga X tn xx , Tallinn, millel paiknevad kaebajate elukohad. Kaebajad leiavad, et seoses nimetatud detailplaneeringu kehtestamisega vähendatakse kinnistu suurust seoses ühistranspordiraja loomisega 11,1 % võrra, mis tähendab kinnistu väärtuse olulist langemist. Kinnistul asuv tänavapoolne elamu tuleb lammutada ja seal elavad kaebajad peavad leidma endale uue eluaseme, mida ei saa ehitada samale kinnistule. Kaebajad peavad endale leidma uue elukoha ning seetõttu tuleb kaebajate arvates sõlmida maa omandamist puudutavad kokkulepped mõistliku viiteajaga, et kaebajatel jääks võimalus elukohta vahetada. Endla tänava laiendamisega suurenevad kahjulikud mõjud kinnistule. Seetõttu piirab detailplaneering X tn xx kinnistu kasutamist ning muudab selle senise kasutamise võimatuks kinnistu osa avalikku kasutusse võtmise tõttu. Seetõttu peab vastustaja omandama kaebajate kinnistu mõttelised osad tervikuna. Kaebuse täpsustuse kohaselt on tegemist väga olulise kaebajate õiguse riivega ning seetõttu peab haldusorgan efektiivsemalt tegelema isikutele kompensatsiooni pakkumisega. Samuti peab menetlus olema õiglane. Kohus nõustub kaebajatega selles, et isiku kodu lammutamise näol on tegemist väga intensiivse isiku õiguste riivega. Samas ei ole käesoleval juhul veel vastavat riivet kaebajatele saabunud, kuna tegelikud mõjud kaebajate kinnistule saavad avalduda alles peale detailplaneeringu kehtestamist, millega võetakse kaebajate kinnistu osa avalikku kasutusse ja sundvõõrandamise läbiviimist. Käesolevaks ajaks ei ole detailplaneeringut veel kehtestatud. Seega leiab kohus, et kaebajad on esitanud kaebuse ennatlikult. Käesoleval hetkel ei ole kaebajate kinnistu osa võetud avalikku kasutusse, mistõttu puudub neil nõudeõigus enda kinnistu omandamiseks. Alles peale detailplaneeringuga kaebajate kinnistu avalikku kasutusse määramise või kaebajate kinnisasja senise kasutuse võimatuks muutmise otsuse jõustumist tekib vastustajal planeerimisseaduse (PlanS) § 30 alusel kohustus kaebajate nõudel omandada kaebajate kinnisasi või selle osa kohese ja õiglase tasu eest. Seejuures tuleb vastustajal lähtuda sellisel juhul kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) normidest. Selleks peavad olema aga täidetud teatud eeldused ehk eeldused sundvõõrandamismenetluse läbiviimiseks. Nimetatud eeldused tulenevad käesoleval juhul KASVS § 3 lg 1 p 7 ja § 3 lg 4, millele on ka vastustaja oma vastuses kaebajale põhjendatult tuginenud. Ka kaebajad ise on märkinud, et sellise intensiivse riive puhul peab toimuma õiglane menetlus kaebajate õiguste riive kompenseerimiseks. Kohus on seisukohal, et kehtivas õiguskorras on 8 piisavalt täpselt reguleeritud juhtumid, millal on vajalik kinnisasja või selle osa kasutamine avalikul otstarbel ja seda reguleerivad ka KASVS ja PlanS. Alles vastavast regulatsioonist kinnipidamata jätmisel tekib kaebajatel nõudeõigus. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kaebuse esitajad saavad esitada oma taotluse Tallinna Linnavalitsusele omandada kaebajatele kuuluva kinnistu registriosa nr 266901 mõttelised osad alles peale Endla tänava laiendamise detailplaneeringu Mustamäe tee ja Mooni tänava vahelisel lõigul kehtestamist. Vastustaja varasem käitumine erinevates haldusmenetlustes ei oma käesoleva nõude aluse tekkimise seisukohalt tähendust, kuna vastav kohustus saab tekkida üksnes seaduse alusel. 8.
- Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kaebuse esitajate kaebus Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks omandada N. S.’le ja I. T.’le kuuluva kinnistu registriosa nr 266901 mõttelised osad ühe kuu jooksul alates lahendi jõustumisest selles asjas tuleb HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tagastada. Kuna kaebuse eesmärgiks on Tallinna Linnavalitsuse kohustamine omandada kaebajatele kuuluva kinnistu mõttelised osad ning kohus tagastas nimetatud osas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu, siis ei ole Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2012 kirja nr LV1/11/10176 tühistamise nõude esitamisega võimalik saavutada kaebuse eesmärki ning nimetatud nõue tuleb kaebuse esitajatele tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. Seejuures on kohus kaebajatele selgitanud, millal ja missuguseid nõudeid nad esitada saavad.
- HKMS § 104 lg 5 p 2 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub käesoleva seadustiku § 121 lg 2 alusel. Kuna kaebus kuulub tagastamisele HKMS § 121 lg 2 alusel, siis tasutud riigilõiv kaebajatele tagastamisele ei kuulu. Daimar Liiv Kohtunik 9