← Eesti

3-10-2889/46

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Madis Ernits 25.05.2012, Tartu 3-10-2889 Indrek Härma kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektori 28.06.

  1. a otsuse nr 13-6/1359 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 27.01.
  2. a otsus Indrek Härma apellatsioonkaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti apellatsioonkaebus 25.04.2012 Kaebaja Indrek Härma Esindaja Henn Koduvere Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) Esindaja Anne Lepik RESOLUTSIOON
  3. Jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja vastustaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda.
  4. Rahuldada kaebaja apellatsioonkaebus osaliselt, muuta Tartu Halduskohtu 27.01.
  5. a otsust menetluskulude jaotuse osas ja mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 31,94 (kolmkümmend üks koma üheksakümmend neli) eurot esimeses ja teises kohtuastmes tasutud riigilõivude eest ning 997,02 (üheksasada üheksakümmend seitse koma null kaks) eurot esimeses ja teises kohtuastmes tekkinud õigusabikulude eest.
  6. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 27.01.
  7. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 25.06.2012 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Kaebaja tegeleb mahevilja kasvatusega. 02.05.2008 esitas kaebaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse taotluse.
  9. PRIA peadirektor määras 16.06.
  10. a käskkirjaga nr 1-3.13-7/499 põllumajandusministri 09.11.
  11. a määruse nr 128 „Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord“ alusel kaebajale investeeringutoetuse ruloonpressi, rippniiduki, rootorvaaluti, teraviljakülviku, mobiilse kuivati, põllulibisti, traktorihaagise, universaalniiduki, kõrrekooreli, orasäkke ja traktori ostmiseks summas 1 348 690 krooni (86 197 eurot).
  12. Pärast PRIA poolt toetustaotluse rahuldamist sõlmis kaebaja
  13. aastal Nordea Finance Estonia AS-ga (Nordea) liisingulepingud seadmete ostmiseks.
  14. aasta saak ja müügitulud jäid prognoositust madalamaks ning kaebajal tekkis võlgnevus Nordea ees. Märtsis 2009 muutis Nordea liisingulepingute graafikuid, kaotades ära hetke võlgnevused, kuid suurendades kuumakseid. Nordea poolt selleks ajaks arvutatud viivis (0,25% päevas) viidi põhimakse koosseisu ning intressimarginaal tõusis 1,98%-lt 4%-ni.
  15. 18.05.2009 sõlmisid PRIA ja Nordea koostöölepingu, mille p 3.8 kohaselt peab Nordea taotlema PRIA-lt nõusolekut, kui ta soovib toetuse saajaga liisingulepingut ennetähtaegselt lõpetada. 28.05.2009 maksis PRIA määratud toetuse liisinguandjatele, sh Nordeale lõplikult välja.
  17. aasta saak jäi taas oodatust väiksemaks ning teraviljahind langes veelgi. 25.09.2009 esitas Nordea PRIA-le avalduse 6 liisingulepingu (teraviljakülviku, orasäkke, mobiilse kuivati, põllulibisti, traktorhaagise ja universaalniiduki osas) ennetähtaegseks lõpetamiseks nõusoleku saamiseks, kuna toetuse saaja ei olnud tähtaegselt liisingumakseid tasunud. 22.10.2009 andis PRIA Nordeale nõusoleku liisingulepingute lõpetamiseks. 16.11.2009 andis Maaelu Edendamise Sihtasutus (MES) nõusoleku kaebaja Nordea pangalt saadud laenude tagamiseks. 28.07.
  18. a otsusega nr 13-6/1359 nõudis PRIA kaebajalt toetust summas 628 835 krooni (40 189,88 eurot) ja sellele lisanduvat intressi tagasi. Otsuse kohaselt ei ole toetuse saaja investeeringuobjekti kogu järelevalveperioodi jooksul sihipäraselt kasutanud. Toetus nõuti tagasi proportsionaalselt, lähtudes investeeringuobjekti sihipärase kasutamise ajast, s.o 28.05.2009 kuni 29.04.2010 (järelevalveperioodi lõpp 28.05.2014).
  19. 31.08.2010 esitas I. Härma toetuse tagasinõudmise otsuse kehtetuks tunnistamiseks PRIAle vaide, mille PRIA jättis 04.10.
  20. a vaideotsusega nr 13-4/129 rahuldamata.
  21. Kaebaja esitas 05.11.2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PRIA 28.07.
  22. a otsus nr 13-6/1359 toetusraha tagasinõudmise kohta.
  23. Tartu Halduskohus rahuldas 16.02.
  24. a otsusega kaebaja kaebuse. Kohus sedastas, et vastustaja ei ole kaebuse esitajalt toetussummade tagasinõudmisel kogunud ega hinnanud kõiki toetuse tagasinõudmist mõjutavaid asjaolusid. Kohus tuvastas, et PRIA ja Nordea vahel on 18.05.2009 sõlmitud „Koostööleping“, mille eesmärgiks on PRIA kaudu makstavate struktuuritoetuste, ühise põllumajanduspoliitikaga kaasnevate maaelu arengu toetuste ja Euroopa kalandusfondi 2007–2013 toetuse saajale vara liisimise 2 võimaldamine liisinguandja poolt. Antud koostöölepingus on sätestatud PRIA ja Nordea vastastikused suhted, õigused ning kohustused. Koostöölepingu punktis 3.8 on pooled kokku leppinud, et liisingulepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks tuleb liisinguandjal esitada PRIA-le vastav taotlus nõusoleku saamiseks ning kui liisinguandja lõpetab lepingud ilma PRIA nõusolekuta, maksab liisinguandja PRIA-le tagasi ülejäänud liisingulepingu kehtivusperioodile vastava osa toetuse summast. Kohus oli seisukohal, et kuna liisinguandjal lepingu ennetähtaegne lõpetamine sõltus PRIA nõusolekust, siis järeldub, et PRIA-l tuli vastava taotluse saamisel ka hinnata, kas lepingute lõpetamine on põhjendatud või mitte. Koostöölepingu p 3.8 sõnastusest, samuti poolte edasisest tegevusest ei saa teha järeldust, et nõusoleku saamine tähendas ainult PRIA teavitamist lepingute lõpetamise soovist, nagu on väitnud vastustaja. PRIA-l, andes nõusoleku liisingulepingute ülesütlemiseks, tuli nõusoleku andmise vajadusest tulenevalt hinnata taotluse põhjendatust, samuti arvestada ka tagajärgedega ehk sellega, et lepingute ülesütlemine toob kaasa investeeringuobjektide äravõtmise kasutaja käest ja lõpeb nende sihipärane kasutamine. Kohus tuvastas, et PRIA 28.07.
  25. a käskkirjas märgiti, et PRIA andis Nordeale nõusoleku lepingute ennetähtaegseks lõpetamiseks, kuna võlgnevus oli pikaajaline, ent selline selgitus puudub panga taotluses. Kaebaja kuulati ära alles 5 kuud pärast liisingulepingu ülesütlemist. Arvestades eeltoodut leidis kohus, et PRIA, andes nõusoleku lepingute lõpetamiseks kaebajat sellest teavitamata ja selgitusi saamata, samuti taotluses esitatud andmeid kontrollimata, ei toiminud õiguspäraselt, mis võis kaasa tuua ka põhjendamatu nõusoleku andmise. See omakorda lõi olukorra, kus liisingulepingud on liisinguandja poolt liisinguvõtjat teavitamata ennetähtaegselt lõpetatud. Kohus leidis, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, et PRIA oleks kontrollinud, kas liisingufirma poolt seadmete müügist saadud summad katavad teatud osas ka PRIA poolt ülekantud toetussummasid ning kas kogu toetuse väljamaksmine ja selle jätmine liisingufirmale on olnud põhjendatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  26. PRIA esitas halduskohtu 16.02.
  27. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega palub jätta kaebuse rahuldamata ja PRIA peadirektori 28.07.
  28. a otsuse nr 13-6/1359 jõusse. PRIA arvates on kohus valesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja hinnanud tõendeid. PRIA leiab, et on enne toetuse tagasinõudmise otsuse tegemist hinnanud kõiki asjaolusid. 11.02.2010 (s.o enne toetuse tagasinõudmise otsuse tegemist 28.07.2010) toimus PRIA-s kaebaja ärakuulamine seoses tema raskustega liisingumaksete tasumisel. Investeeringuobjektid olid sel ajal endiselt toetusesaaja valduses. Ärakuulamise eesmärgiks oli leida kõiki osapooli rahuldav lahendus. Kaebajale määrati uute finantseerijate leidmise vms tähtajaks 10.03.
  29. Kaebaja saatis 15.03.2010 PRIA-le kirja, milles kirjeldas raskusi liisingutega tekkinud probleemide lahendamisel ning palus lisaaega 2 nädalat. 31.03.2010 palus toetuse saaja PRIA-lt taas lisaaega. 07.05.2010 tegi PRIA järelpärimise Nordeale, kust teatati, et varad anti liisinguandja poolt 29.04.2010 üle käsundisaajale, kelleks oli Credit Expert OÜ. Kuni nimetatud ajani oli liisinguvõtjal faktiliselt võimalus objekte sihipäraselt kasutada, mistõttu otsustas PRIA toetuse tagasi nõuda proportsionaalselt sihipärase kasutamise ajaga. PRIA esitatud apellatsioonkaebuse kohaselt on väär kohtu arvamus liisingulepingu ülesütlemisse sekkumise kohta. PRIA ei saa liisinguandjal keelata liisingulepingu ülesütlemist. Otsuses nimetatud koostööleping reguleerib vaid PRIA ja Nordea omavahelisi suhteid. PRIA kohustuseks ei ole teavitada liisinguvõtjaid liisingulepingute lõpetamise kavatsusest liisinguandjate poolt, seda teeb liisinguvõtja ise läbirääkimiste käigus liisinguvõtjaga. 3 Vastustaja soovib rõhutada, et PRIA nõuab toetusraha tagasi seetõttu, et investeeringuobjektid ei ole enam toetuse saaja sihipärases kasutuses, mitte aga seetõttu, et liisinguandja on kaebajaga liisingulepingud lõpetanud. Juhul, kui kaebaja oleks leidnud finantseerija ja jätkanud investeeringuobjektide sihipärast kasutamist, ei oleks PRIA toetust tagasi nõudnud. Vastustaja selgitab toetuse väljamaksmise korda, mis on vastustaja arvates kohtuotsuses valesti käsitletud. Vastustaja selgitab, et kui toetuse taotlejale on haldusaktiga toetus määratud, muutub ta toetuse saajaks. Liisingufirma ei ole toetuse saaja. Toetus nõutakse tagasi toetuse saajalt, mitte liisinguandjalt. Vastustaja leiab, et on tagasinõudmise otsust tehes hinnanud kõiki asjaolusid ja andnud kaebajale piisavalt aega leidmaks võimalusi investeeringuobjektide sihipärasesse kasutusse võtmiseks. PRIA on vähendanud tagasinõutavat summat, sihipärase kasutamisaja hulka on arvestatud ka aeg, mil tehnika tegelikult oli kaebaja valduses (mitte aeg, millest alates liisinguandja lepingu üles ütles). Lisaks selgitab vastustaja, et põllumajandusministri 09.11.
  30. a määruse nr 128 „Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluste menetlemise täpsem kord“ § 16 lg 2 p 3 kohaselt peab toetuse saaja saadud toetusraha mittesihipärase kasutamise korral PRIA nõudmisel toetusraha tagasi maksma. Siinjuures pole mõeldud mitte toetusraha, vaid investeeringuobjekti mittesihipärast kasutamist.
  31. Kaebaja palub jätta PRIA apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse vaidlustatud haldusakti tühistamise osas muutmata. Kaebaja leiab oma vastuses PRIA esitatud apellatsioonkaebusele, et PRIA nõusolek liisingulepingute ennetähtaegse lõpetamise osas oli õigusvastane ja vastuolus nii haldusmenetluse kui põhiseaduse sätetega. Kaebaja leiab, et PRIA õiguspärane käitumine (kaebajale Nordea liisingulepingute lõpetamise taotlusest teatamine ja temalt seisukohtade küsimine) oleks taganud liisingulepingute ülesütlemise ärahoidmise. Kaebaja sai Maaelu Arendamise Sihtasutuselt liisingulepingutest tulenevate kohustuste refinantseerimise ja tagatiste pakkumise ning PRIA õiguspärane käitumine oleks vähendanud liisingulepingute lõpetamise riski. Samuti ei olnud kaebaja tegelik võlg Nordea ees nii suur nagu seda näitas Nordea PRIA-le esitatud taotluses. Õigusvastane oli PRIA toetuse tagasinõudmise otsus. Tagasinõudmisotsuse alus tekkis PRIA enda tegevuse ja tegevusetuse tagajärjena. PRIA ei järginud hea halduse põhimõtteid ja ei selgitanud välja ega võtnud arvesse kaalutluse aluseks vajalikke andmeid ja asjaolusid. Kaebaja leiab, et ebaõige on PRIA väide, nagu ei tuleneks tema teavitamise kohustus liisinguandja soovist toetuse saaja lepingut üles öelda ühestki õigusaktist. Kaebaja on seisukohal, et toetuste väljastamine toimub avalik-kollektiivsetes huvides, kuid toetused teenivad ka toetuse saajate huve. PRIA seadusest tulenev ülesanne on toetuste väljastamine ning ühtlasi ka omapoolne kaasabi toetuste eesmärkide saavutamiseks. Ühtlasi leiab kaebaja, et PRIA ja Nordea vaheline leping on haldusorgani poolt sõlmitud soodustamaks toetuste eesmärkide saavutamist. Avalikes huvides eraõiguslike lepingute sõlmimine ja täitmine PRIA poolt eeldab avalik-õiguslikke lahendusi suhetes toetuse saajatega. Avalik-kollektiivsete huvide ja toetuse saajate huvide kaitse tagamiseks peavad PRIA ja Nordea vahelisest lepingust tulenevad PRIA toimingud alluma haldusmenetluse (sh haldusmenetluse seaduse) nõuetele. Tõele ei vasta PRIA väide, et liisinguandjal oli kohustus üksnes teatada PRIA-le liisingulepingu lõpetamisest. Nii PRIA ja Nordea vahel sõlmitud leping kui ka nendevaheline praktika kinnitavad, et kohustus liisingulepingute lõpetamisest PRIA-t teavitada oli Nordeale lisaks liisingulepingute lõpetamiseks nõusoleku taotlemisele/saamisele täiendav kohustus. Kaebuse esitaja ei nõustu väitega, et liisinguandja oleks lepingud võinud üles öelda ka ilma PRIA nõusolekuta – lepingu sisust tulenevalt pidi liisinguandja taotlus olema sisuline ja 4 põhjendatud ning vastavalt pidi ka haldusorgan omapoolse nõusoleku andmist kaaluma. Sellest omakorda tuleneb, et PRIA vastus oleks saanud olla ka eitav. PRIA-poolne nõusolekust andmise keeldumise õigus tuleneb sisuliselt ka Koostöölepingu punkti 3.8 kolmandast lausest, mis sätestab sanktsiooni juhuks kui liisinguandja lõpetab liisingulepingu ilma PRIA nõusolekuta. Kaebaja ei nõustu PRIA väitega, et nõusoleku mitteandmiseks Nordeale puudus põhjus. PRIA taoline apellatsioonkaebuses esitatud väide on väär ja tuleks jätta tähelepanuta, kuna toetuse tagasinõudmise otsuses on PRIA märkinud, et nõusolek anti, kuna võlgnevus oli pikaajaline. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu asjaolule, et esitatud põhjendus ei sisaldu esmases otsuses ja leiab, et haldusaktile hilisem põhjenduste lisamine pole lubatud. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu asjaolule, et kui PRIA väitel ei ole neil võimalust/vajadust kontrollida panga väidet liisinguvõtja pädevuse suhtes, siis järelikult on PRIA teinud toimingu, tuginedes kontrollimatule informatsioonile. Kaebaja arvates ei ole õige PRIA väide, et raha nõutakse tagasi, kuna investeerimisobjektid ei ole enam toetuse saaja sihipärases kasutuses. PRIA, andes õigusvastaselt nõusoleku lepingu lõpetamiseks, lõi olukorra, mis tingis liisingulepingute lõpetamise. See omakorda viis tehnika sihipärase kasutamise lõpetamiseni.
  32. Kaebaja esitatud apellatsioonkaebuses palub kaebaja muuta halduskohtu 16.02.
  33. a otsust menetluskulude väljamõistmise osas, täiendades otsust asja uueks läbivaatamiseks saatmata ning mõistes vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja menetluskuluna kaebuse esitaja õigusabikulud. Kaebaja esitatud apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole halduskohus kohtuotsuse resolutsioonis lahendanud menetluskulude jaotust. Kohtuistungil esitas kaebuse esitaja oma menetluskulude nimekirja, millesse kuulus riigilõiv ja õigusabikulud vastavalt Õigusteenus OÜ-ga 16.08.2010 sõlmitud lepingu punktidele 3.1.
  34. ja 3.1.
  35. Kaebuse esitaja esitas kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekirja ja riigilõivu tasumist tõendava kuludokumendi. Riigilõivu osas leidis halduskohus, et kaebuse esitaja on tasunud riigilõivu nõutust 942,70 euro võrra enam ning otsuse resolutsiooni punktis 3 kohustas kohus Kohtute Raamatupidamiskeskust kaebajale tagastama enammakstud riigilõivu, ent on jätnud otsustamata ja resolutsioonis märkimata vastustajalt kaebuse esitaja kasuks riigilõivu väljamõistmise summas 15,97 eurot. Apellatsioonkaebuses tsiteerib kaebaja esindaja kohtuotsuse p-s 21 sisalduvaid järeldusi, et väljamõistmisele kuuluvad ainult menetlusosaliste poolt kantud (ehk juba tasutud) menetluskulud ning antud juhul ei ole kaebuse esitaja poolt peale riigilõivu tasumist õigusabikulude kandmise kohta muid tõendeid esitatud. Samas tõdeb halduskohus, et kaebaja poolt on esitatud õigusteenuse lepingu punktis 3.1 ja selle alapunktides on pooled kokku leppinud summas ja tingimustes, mis tuleb kliendil õigusbüroole maksta. Lepingu p 3.1.2 sätestab kaebuse esitaja kohustuse tasuda õigusteenuse osutamise eest osatasuna saavutatud põhi- ja intressinõuete vähenemiselt 8% ning viivisnõude vähenemiselt 5%. Tasule lisandub käibemaks vastavalt lepingu punktidele 3.1.1 ja 3.1.
  36. Viidatud lepingupunktis on kaebaja arvates kokku lepitud tasu maksmise tingimuslikus kohustuses. Antud juhul on tegemist edasilükkava tingimusega, milleks on kohtuotsuse jõustumine. Kõnealune lepingutingimus on kooskõlas nii advokatuuriseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse kui põhiseadusega. Kui ringkonnakohus siiski leiab, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 93 lg 1 on advokatuuriseaduse § 61 suhtes imperatiivne erisäte ja HKMS § 93 lg 1 sisuks ja tähenduseks on õigusabikulude vastaspoolelt väljamõistmise eeldusena kehtestada tingimus, mille kohaselt halduskohtumenetluses on menetlusosaline kohustatud õigusabikulud ka tingimusliku lepingu puhul enne kohtuistungit tasuma, palub kaebaja esindaja jätta HKMS § 93 lg 1 kohaldamata kui põhiseaduse §-ga 11 vastuolus oleva sätte. 5 18.03.2011 ringkonnakohtule esitatud vastuapellatsioonkaebuses soovib kaebaja õigusabikulude hüvitamist summas 3858,23 eurot ja 20.07.2011 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas õigusabikulude hüvitamist summas 3454,84 eurot.
  37. Vastustaja ei nõustu kaebaja apellatsioonkaebuse seisukohtadega ja palub jätta halduskohtu 16.02.
  38. a otsuse menetluskulude osas rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et õigusteenuse leping ei ole kuludokument. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  39. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning kaebaja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus võtab kõigepealt seisukoha põllumajandustoetuse tagasinõudmise otsuse osas (I) ning seejärel käsitleb menetluskulude hüvitamise nõuet (II). I
  40. PRIA 28.07.
  41. a otsuses nr 13-6/1359 sisalduva toetussumma tagasinõudmise õiguslikuks aluseks on Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 99 lg 3, § 100 lg 1 ja § 102 lg 1 ja lg 2 ning põllumajandusministri 09.11.
  42. a määruse nr 128 „Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord“ (määrus nr 128) § 16 lg 2 p 1 ja
  43. Kohus kohaldab määruse nr 128 redaktsiooni, mis kehtis toetuse tagasinõudmise ajal, st 13.11.2009–12.09.2010, ja ELÜPS 01.05.2010–31.12.2010, st samuti toetuse tagasinõudmise ajal kehtinud redaktsiooni.
  44. Käesoleva kaasuse põhiküsimus on selles, kas kaebaja oleks tulnud enne PRIA poolt Nordeale antud nõusolekut kaebaja ja Nordea vahel sõlmitud liisingulepingute lõpetamiseks ära kuulata ning kas PRIA kogus ja hindas toetussummade tagasinõudmisel kõiki olulisi asjaolusid piisavalt. PRIA ja Nordea vahel on 18.05.2009 sõlmitud „Koostööleping“, mille eesmärgiks on märgitud PRIA kaudu makstavate struktuuritoetuste, ühise põllumajanduspoliitikaga kaasnevate maaelu arengu toetuste ja Euroopa kalandusfondi 2007– 2013 toetuse saajale vara liisimise võimaldamine liisinguandja poolt. Antud koostöölepingus on sätestatud PRIA ja Nordea vastastikused suhted, vastastikused õigused ning kohustused. Koostöölepingu punktis 3.8 on pooled kokku leppinud, et liisingulepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks tuleb liisinguandjal esitada PRIA-le vastav taotlus nõusoleku saamiseks ning kui liisinguandja lõpetab lepingud ilma PRIA nõusolekuta, maksab liisinguandja PRIA-le tagasi ülejäänud liisingulepingu kehtivusperioodile vastava osa toetuse summast.
  45. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et PRIA oleks pidanud kaebaja enne Nordeale liisingulepingute lõpetamiseks nõusoleku andmist ära kuulama. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles osas, et kuna liisinguandja lepingute ennetähtaegne lõpetamine sõltus PRIA nõusolekust, siis tuli PRIA-l vastava taotluse saamisel ka hinnata, kas lepingute lõpetamine on põhjendatud või mitte. Nõusolek liisingulepingute lõpetamiseks pole ringkonnakohtu hinnangul küll haldusakt, vaid toiming, kuid sellel oli kaebaja õigustele faktiline negatiivne mõju liisingulepingute lõpetamise näol Nordea poolt. Riigikohtu halduskolleegium on pidanud PRIA poolseks oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks toetuse taotleja ära kuulamata jätmist. „Kolleegium on oma varasemates lahendites leidnud, et ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning 6 juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  46. novembri
  47. a otsus asjas nr 3-3-1-74-03;
  48. novembri
  49. a otsus asjas nr 3-3-170-03). Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited avaldada, ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisel on HMS § 37 alusel õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema esitatud teave haldusakti andmisel arvesse (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  50. jaanuari
  51. a otsus asjas nr 3-3-1-82-03). Struktuuritoetusi käsitlevate EL-i õigusaktide kohaselt tuleb toetuste jagamisel liikmesriigis arvestada EL-i õiguse üldpõhimõtetega ja sellega, et EL-i õiguse tõhus mõju jääks püsima ka siseriiklikku menetlusõigust kasutades. Euroopa Liidu õiguses tunnustatakse Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika näol õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, mis on Euroopa Kohtu arvates EL-i õiguse üldpõhimõte (vt nt Euroopa Kohtu
  52. märtsi
  53. a otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon, EKL 1990, lk I-959). Euroopa Kohtu praktika kohaselt eeldab ärakuulamisõigus haldusmenetluses seda, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt Euroopa Kohtu
  54. novembri
  55. a otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, EKL 1991, lk I-05469). EL-i põhiõiguste harta art 41 lg 2 alapunkti a kohaselt kätkeb õigus heale haldusele mh igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada. Euroopa Parlamendi
  56. septembril
  57. a heakskiidetud Euroopa hea halduse tava eeskirjas käsitleb õigust ärakuulamisele ning seisukoha esitamisele artikkel
  58. Euroopa hea halduse tava eeskirja art 10 lg 3 kohaselt teatab ametnik vajaduse korral taotluse esitajale, mida ta seoses küsimuse lahendamisega peab vajalikuks teha ning kuidas selles küsimuses menetlust jätkata. Kuigi Euroopa hea halduse tava eeskirjas peetakse ametnikena silmas EL-i ametnikku või muud teenistujat, tuleks Euroopa hea halduse üldiste tavadega võimalusel arvestada ka Eesti ametnikel, kui viimased rakendavad EL-i õigust või EL-i õigust Eesti õigusesse üle võtvat õigust.“ (RKHKo 19.12.2006, 3-3-1-80-06, p 20.) Ka käesoleval juhul mõjutas nõusolek Nordeale liisingulepingute lõpetamiseks kaebaja positsiooni tema suhetes liisinguandjaga. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja on usutavalt kirjeldanud oma ärimudelit ja objektiivseid asjaolusid, mis olid vähemalt kaaspõhjusteks tema raskele majanduslikule olukorrale 2008.–
  59. aastal. Ringkonnakohus osutab täiendavalt sellele, et PRIA oleks pidanud liisingulepingute lõpetamiseks nõusolekut andes arvesse võtma ka majanduskriisist tingitud ebasoodsaid makromajanduslikke raamtingimusi, millele kaebaja tugineb. On tõsi, et tururiski peab lõppastmes kandma toetuse taotleja, kes toetust taotledes kalkulatsioonid teeb. Samas tuleb nõustuda kaebajaga, et
  60. a kevadel ei osanud keegi ette näha makromajanduslike raamtingimuste sedavõrd olulist halvenemist ning sellega kaasnevat toiduainete olulist hinnalangust. Seetõttu võis kaebaja ärakuulamata jätmine mõjutada PRIA otsust liisingulepingute lõpetamiseks nõusoleku andmisel.
  61. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtuga ka selles, et PRIA ei kogunud ega hinnanud toetussummade tagasinõudmisel kõiki olulisi asjaolusid piisavalt. Ringkonnakohus osutab sellele, et halduskohtule esitatud kaebuses on kaebaja tuginenud Eesti Maaelu Arengukava 2007–2013 (MAK) punktile 5.
  62. Viimases on pealkirja „Kohustuste lõpetamine“ all kirjas tingimused, millised on erakorralised asjaolud, mil võib jätta toetuse tagasi nõudmata: „Toetust ei nõuta tagasi vääramatu jõu või erandlike olude tõttu, milleks on komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 artikli 47 kohaselt eelkõige: - taotleja surm; 7 - taotleja pikaajaline töövõimetus; põllumajandusettevõtte olulise osa sundvõõrandamine, kui kohustuse võtmise päeval ei olnud seda võimalik ette näha; - raske loodusõnnetus, mis kahjustab tõsiselt põllumajandusettevõttele kuuluvat maad; - põllumajandusettevõttele kuuluvate loomakasvatushoonete hävimine õnnetusjuhtumi tagajärjel; - kogu või osa põllumajandustootjale kuuluvat karja kahjustav episootiline haigus. Makseagentuuril on õigus põhjendatud üksikjuhtudel teha erandeid väljapoole vääramatu jõu või erandlike olude loetelus nimetatud juhtumeid.“ MAK on saanud Euroopa Komisjoni poolse heakskiidu. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja majandustegevust mõjutasid erandlikud olud, milleks oli
  63. a sügisel vallandunud üleilmne majanduskriis ning sellega kaasnenud toiduainete hindade erakordselt suur langus. Ringkonnakohus osutab täiendavalt tõigale, et kaebaja sai MES-lt liisingulepingutest tulenevate kohustuste refinantseerimise ja tagatiste pakkumise ning selle arvestamine PRIA poolt oleks vähendanud liisingulepingute lõpetamise riski. Sellele viitas kaebaja juba oma vaides PRIA-le. Ka seda oleks tulnud toetuse tagasinõudmisel arvestada, kuid PRIA sellele oma 04.10.
  64. a vaideotsuses nr 13-4/129 tähelepanu pööranud ei ole.
  65. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus niisiis halduskohtuga, et PRIA 28.07.
  66. a otsus nr 13-6/1359 tuleb tühistada. II
  67. Kaebaja apellatsioonkaebus kulude hüvitamiseks tuleb rahuldada osaliselt. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad tema poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) vastustaja enda kanda. Vastustajal tuleb hüvitada ka kaebaja poolt kohtumenetluse tõttu kantud kulud. Tulenevalt HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.
  68. Kaebaja on tasunud esimese astme menetluses riigilõivu 15,97 eurot ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15,97 eurot, kokku 31,94 eurot. Tasutud riigilõivud tuleb vastustajal kaebajale hüvitada.
  69. Kaebaja taotleb lisaks õigusabi kulude hüvitamist, viimati 3454,84 eurot. Ringkonnakohus leiab, et see on arvestades asja raskust ja õigusabi kvaliteeti ebaproportsionaalselt suur summa. Ringkonnakohus nõustub siiski kaebajaga, et käesolevas asjas on kaebaja poolt õigusabi kasutamine põhjendatud ning võtab arvesse kaebaja ja tema esindaja vahel 16.08.2010 sõlmitud „Õigusteenuse lepingu“ (tl 97) punkti 3.1.1 ning selle alusel 08.03.2011 väljastatud arve koopiat (tl 156). Selles on ette nähtud ühekordne tasu 13000 krooni (830,85 eurot), millele lisandub käibemaks, kokku 997,02 eurot. Nimetatud summa on kaebaja õigusabi osutajale ka tasunud (tl 158). Ringkonnakohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja vajalikud ja põhjendatud õigusabi kulud, milleks on 997,02 eurot. Einar Vene Maili Lokk 8 Madis Ernits

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.