Obsah (4)

§ 106§ 4§ 3§ 5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 4 lg-ga

1. Halduskohus on jätnud tähelepanuta maakatastriseaduse § 18 lg 7, mis sätestab ehitamise tingimused maatulundusmaa sihtotstarbega katastriüksusele, millel ei asu ehitisi. Varasemas praktikas on vastustaja andnud nõusoleku ehitise püstitamiseks maatulundusmaale (haldusasi nr 3-10-2049). Sisuliselt kohtleb vastustaja haldusmenetluses isikuid ebavõrdselt. Ekslik on halduskohtu seisukoht, et asjasse puutumatu on kaebaja viide Eestimaa Looduse Fondi ekspertide poolt
2. a koostatud ekspertiisile, kuna ekspertiisist tuleneb üldine põhimõte, mille kohaselt on Otepää looduspargi puhul tegemist leeberežiimilise piirkonnaga. Halduskohus jättis A T OÜ tööle viidates tähelepanuta, et XXX sihtkaitsealale anti soovitused uusehitiste rajamiseks ning kusagilt nimetatud tööst ei tulene keeldu uute ehitiste püstitamiseks. Halduskohus ei põhjenda, miks ta ei aktsepteerinud E. S. poolt
3. a aprillis koostatud XXX maaüksuse maastikuarhitektuurset hindamist, millest nähtub, et hoonestuse rajamine ei muuda XXX maastikupilti oluliselt halvemaks, vaid pigem annab sellele eeldused olla omaniku poolt korrastatud. 3
4. Keskkonnaamet vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt puuduvad alused halduskohtu otsuse tühistamiseks. Keskkonnaametile teadaolevalt ei ole XXX kinnistul ajalooliselt hoonestusala paiknenud. Naaberkinnistul, XXX kinnistul vanadele vundamentidele ehitamise lubamine ei saanud mõjutada XXX kinnistule ehitamist. Keskkonnaameti menetlustoimingut saab käsitleda haldusaktina vaidlustamise aspektist lähtudes, sest haldusakti andja (kohalik omavalitsus kui projekteerimistingimuste väljastaja) ei saa otsustada tegevuse lubamist Keskkonnaameti nõusolekuta. Kohtupraktikast tulenevalt lubatakse ka Keskkonnaameti LKS § 14 tuleneva menetlustoimingu vaidlustamist sarnaselt haldusakti vaidlustamisega. Kaalutlusotsuse tegemisel on arvestatud kaebaja huvi – ehitada kinnistule – ning ei ole põhjendatud väita, et Keskkonnaamet ei lähtunud kaalutlusotsust tehes AS Astri soovist ehitada oma kinnistule. Kaebaja ei ole täpsustanud, milliseid kaebaja huve ta omaniku huvide all silmas peab. Seisukoht seoses maa sihtotstarbega on antud seoses kaebaja poolt esitatud väitega, et kaitsealal ehitamise mittevõimaldamine on eriti intensiivne isiku subjektiivsete põhiõiguste rikkumine ning tegemist ei ole haldusakti hilisema motiveerimisega. Kuna XXX kinnistu sihtotstarve on 100% maatulundusmaa, mille sihtotstarbelisele kasutamisele olulisi piiranguid ei seatud, siis ei ole omandiõigust oluliselt piiratud. AS Astri on maa omandanud looduskaitseliste piirangutega ja pidi seega arvestama tema kinnistule seatud looduskaitseseadusest tulenevate piirangutega, sh võimalusega, et kinnistu hoonestamine ei pruugi olla võimalik. Kaebajal ei saanud olla ootust, et ta saab kinnistu kindlasti hoonestada. Lisatingimuste seadmine ei muuda võimalikuks ehitamist asukohta, kuhu kaitse-eesmärkidest tulenevalt ei ole võimalik ehitada. Lisatingimusi saab anda juhul, kui taotletud tegevust otseselt ei keelata, kuid leitakse, et tegevust ei saa planeerida näiteks soovitud mahus. Keskkonnaamet ei ole oma otsuseid käsitlenud haldustoiminguna

§ 106

jj mõistes, vaid menetlustoimingutena, millele kehtivad sarnaselt haldusaktiga kõrgendatud põhjendamise nõuded. Kaebaja õigusi ei piirata kaitsekorralduskava alusel, nagu kaebaja ekslikult väidab, vaid kaitsekorralduskavas olevat informatsiooni on võetud arvesse kaalutlusotsuse tegemisel. Kaitserežiimi leebus ei tähenda tingimata vastamist ootusele, kasutada maad sellele määratud sihtotstarbest erineval eesmärgil. A T OÜ töös on uusehitiste rajamine toodud välja üldsoovitusena Otepää looduspargi piirkonda tervikuna, mitte konkreetselt XXX alale. Lisaks on nimetatud töös märgitud, et XXX sihtkaitseala väärtuseks on suhteliselt hästi säilinud vana asustusmuster ning alal tuleks säilitada talude asukohad ja teede paiknemine. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ja halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb seetõttu jõusse jätta.
2. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale kuuluv XXX kinnistu asub XXX külas, XXX nõlval hajaasustusega piirkonnas ning selle kinnistu pindala on 4,13 ha ja maa sihtotstarbeks on 100% maatulundusmaa, mis koosneb metsamaast, haritavast maast ning looduslikust rohumaast. Kaebaja poolt soovitud hoonestusala paikneb XXX kinnistu keskosas, loodusliku rohumaa ja metsamaa piiril (tl 36 ja 40). Menetlusosalistele teadaolevalt ei ole XXX kinnistul ajalooliselt paiknenud hoonestusalasid. Kinnistu asub Otepää looduspargi piiranguvööndis. 4 LKS § 1 p 2 kohaselt on LKS eesmärgiks kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine. Seda eesmärki täidab ka Otepää looduspark, mille tegevust reguleerib Otepää looduspargi kaitse-eeskiri, mille kohaselt on Otepää looduspargi põhieesmärk Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse. Otepää looduspargile iseloomuliku maastiku all mõistetakse vahelduvat künkliku pinnamoega maastikku, kus avatud (põllu-heina- ja karjamaad) maastik vaheldub suletud maastikuruumiga (metsad, üksikud metsatukad) ning maastikku ilmestavad rohked veekogud. See maastik on kujunenud aastasadade vältel traditsioonilise maakasutuse tingimustes, seetõttu väärtustatakse seda pärandkultuurmaastikuna. LKS § 14 lg 1 p 7 kohaselt ei või kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta väljastada projekteerimistingimusi. LKS § 14 lg 2 kohaselt ei kooskõlasta kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut vajavat tegevust, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Seega on LKS ette näinud, et avalik huvi võib kaaluda üles omaniku huvi. LKS § 31 lg 2 p 8 kohaselt on piiranguvööndis keelatud ehitise püstitamine, kui kaitseeeskirjaga ei sätestata teisiti. Tulenevalt kaitse-eeskirja punkt 11 alapunktist 5, on looduspargi valitseja nõusolekuta keelatud projekteerimistingimuste andmine. Otepää looduspargi kaitse-eeskirja punkt 24 alapunkt 3 kohaselt on piiranguvööndis looduspargi valitseja nõusolekuta keelatud uute ehitiste püstitamine. Seega on looduspargi valitsejale antud kohustus ja pädevus kaaluda ehitamise võimalikkust looduspargi territooriumil piiranguvööndis. LKS ei sätesta täpsemaid kriteeriume, millele peaks tuginema LKS § 14 kohane otsustus. Ainus kriteerium on, et tegevus ei tohi kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit.
3. Lähtudes 29.07.2010 ja 18.11.2010 keeldumiste sisust, on Keskkonnaamet ringkonnakohtu hinnangul piiranguvööndisse ehitamise võimalikkuse üle otsustamisel kaalutlusõigust teostanud lähtudes looduspargi põhieesmärgi kui loodusobjekti kaitseeesmärgi saavutamise vajadusest ja

§ 4

lg-st 2, mis sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Keskkonnaamet on otsustusi tehes lähtunud ka asjaolust, et seadusandja mõte ei ole olnud täielikult välistada ehitamist kaitseala piiranguvööndis, kuid konkreetset juhtu arvestades analüüsinud ka Otepää looduspargi kaitse-eesmärke ja kaebaja taotluse sisu. Seega on vastustaja oma kaalutlustes lähtunud pärandkultuurmaastiku säilitamise vajadusest nii üldiselt kui ka konkreetse juhtumi eripära arvestades. Kirjades esitatud kaalutlus on teostatud konkreetselt XXX kinnistuga seoses ja arvestatud on nii LKS-s sätestatut, kaitse-eeskirjast tulenevaid kaitseala kaitseeesmärke (Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse, pärandkultuurmaastike kaitse), kaebaja poolt tellitud OÜ M tööd „XXX maaüksuse maastikuarhitektuurne hindamine“, kaitseala kaitsekorralduskavas toodud põhimõtteid (XXX küla on kaitsekorralduskavas määratletud maastikukaitseliselt väärtusliku piirkonnana) ning T. K. ja A. A. poolt 2000 koostatud tööd “Otepää Looduspargi maastikuinventuur“, milles K on tsoneeritud puhkemaastiku alaks, kus hoonete rajamist lubatakse vaid algses taluhoonestuse kohas. Vaidlustatud keeldumistes on muuhulgas viidatud ja toetutud ka varasematele XXX kinnistule ehitamise võimalikkust käsitlevatele Keskkonnaameti vastustele 17.04.2009 ja 27.10.09 (tl 81-83). Neist nähtuvalt kuulub XXX kinnistu ka rohevõrgustiku ala - XXXX tuumala - koosseisu, mille prioriteediks T. K. ja A. A. poolt

1. a koostatud töö „Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää Looduspargis“ kohaselt on 5 väärtuslike metsa-, sooalade ja poollooduslike koosluste säilimine, erinevate liikide ja elupaikade hoidmine ning võrgustiku ja selle lähialade alalhoidlik kasutamine. Viidatud töö kohaselt tõstab XXX kinnistu kui hoonestamata ala väärtust just selle paiknemine suuremate ka looduslikke alasid ühendava koridori tuumaalaga liitumiskohas (vt tl. 111-112). Maastikuarhitektuuribüroo A T OÜ 2009 töö “Otepää looduspargi maastikuline tsoneering” (tl 35-104) kohaselt asub XXX kinnistu ka XXX sihtkaitsealal, mille suurimaks väärtuseks on hästi säilinud vana asustusmuster. Töös leitakse, et senised talude asukohad ja teedevõrk tuleks säilitada. Kuna maastikukaitse väärtustab maastikku kui tervikut ja käsitleb suuremaid alasid kui üks kinnistu, ei saanud Keskkonnaamet otsustuse tegemisel lähtuda üksnes kaebaja poolt tellitud OÜ M tööst, nagu leidis kaebaja. Eelpooltoodust nähtuvalt on enne otsuste tegemist vaadeldud erinevaid ekspertarvamusi, mis käsitlevad kogu looduspargi territooriumi ja ka XXX kinnistut iseseisvalt. Maastikukaitse väärtustab maastikku tervikuna ja vaatleb enamasti suuremaid alasid kui üks katastriüksus. Ka OÜ M töö leheküljel 14 toodud tabelist nähtub, et selles pakutud võimalik 0alternatiiv (ehitust ei tule) ja 1-alternatiiv (hoone ehitamine soovitud kohta) on oma mõjudelt erinevad vaid ühe punkti võrra 1-alternatiivi kasuks. Vahe tuleb sellest, et hinnates hoonete sulanduvust olemasoleva loodusmaastikuga on töö autor andnud hoonestuse rajamise alternatiivile suurema väärtuse kui 0-alternatiivile põhjendusega, et ilma majata võib kõnealune looduslik rohumaa võsastuda, kuid ilus maja korrastatud ümbrusega suurendaks maastiku omapära. Seega ei saa öelda, et ka kaebaja poolt tellitud tööst nähtuks vaieldamatult see, et igal juhul on põhjendatud kaebaja elamu rajamine soovitud kohta. Samuti on OÜ M töös hinnatud pigem hoonete sobivust konkreetsele kinnistule. Töö koostaja on leheküljel 15 ka ise asunud seisukohale, et temapoolne hinnang tugineb vaid projekteerimistingimustega kavandatava ehitusõiguse mõjude hindamisele lähtuvalt vaadetest, sobivusest, väljakujunenud looduse ja asustusmustriga. Töös toonitatakse, et lõplike koondhinnete andmisel tuleb kaalutlusse kaasata ka teiste aspektide hindamine ning alles täiendavate tööde tulemusel on võimalik lõplikult otsustada hoonete sobivuse üle XXX kinnistule. Seega pidi Keskkonnaamet nõusoleku andmise üle otsustamisel lähtuma lisaks eeltoodud tööle ka teistest töödest, millele on keeldumistes ka viidatud. Kuna XXX kinnistu hoonestamine soovitud asukohas nihutaks vastustaja hinnangul linnalise keskkonna ala piiri Valga maanteed mööda lõuna suunas edasi ja see tooks sisuliselt kaasa Otepää eeslinnastumise, mille tendentsi kinnitavat ka ehitusloa taotlused, on kaitseala valitseja kohustuseks siiski tagada, et säiliks looduspargile omane maastikustruktuur. Seetõttu on mõistetav, miks Keskkonnaamet ei saa anda nõusolekut igas soovitud kohas ehitamiseks. Eeltoodust tulenevalt jõudiski vastustaja seisukohale, et kuna XXX kinnistu asub piirkonnas, mis on põhjendatud säilitada pärandkultuurmaastikuna, seaks kinnistu hoonestamine Valga maantee ääres ohtu piirkonnale omase maastikupildi ja külastruktuuri säilimise. Võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvalt ei saaks sel juhul takistada ka teiste teeäärsete kinnistute hoonestamist. Tagajärjeks oleks vastustaja hinnangul teeäärne ridaküla, mis on Otepää hajaasustusele ebatüüpiline ja ei ole omane ka säilinud pärandkultuurmaastikule.
2. LKS ja kaitse-eeskiri annavad kaitseala valitsejale õiguse ja ka pädevuse kaaluda ehitamise võimalikkust piiranguvööndis. Sellest ja ehitusseaduse §-st 19 lg 1 p-st 2 ning lg-st 3 lähtudes võttis kohalik omavalitsus kaebajalt vastu taotluse projekteerimistingimuste väljastamiseks, koostas projekteerimistingimused ja esitas need Keskkonnaametile nõusoleku saamiseks. Kinnisasja omaniku huviks käesolevas asjas on olnud soov ehitada piiranguvööndis asuvale kinnistule elamu ja abihooned. Saades vallalt nõusoleku andmiseks projekteerimistingimused, oli vastustaja teadlik kinnistu omaniku huvist ja sellest ning ka LKS § 14 lg-st 2 tulenevatest kooskõlastuse mitteandmise alustest lähtudes ongi vastustaja 6 vaidlusalused otsustused teinud. Seetõttu ei ole põhjendanud kaebaja väide, et Keskkonnaamet ei ole looduskaitseliste huvide kõrval kinnisasja omaniku huvisid arvestanud. Põhiseadus § 32 sätestab küll, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kuid sama paragrahv sätestab ka, et omandi valdamisel võib seadus sätestada kitsendusi. Samuti ei tohi omandit kasutada üldiste huvide vastaselt. Omandiõiguse vaba teostamise piiramise võimaluse on ette näinud ka LKS, mille § 1 p 2 kohaselt on LKS eesmärgiks kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine. Võttes kaitse alla Otepää Looduspargi, on riigil järelikult huvi sellel alal olevaid väärtusi (sh pärandmaastik) säilitada ja sel alal ehitustegevuse piiramine on paratamatu. LKS näeb seega ette, et avalik huvi võib kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgil kaaluda üles omaniku huvi ja XXX kinnistu suhtes ei saanud kaebajal olla ootust, et ta igal juhul saab sellele ehitada, sest omandati looduskaitseliste piirangutega kinnistu. Eeltoodut arvestades ei saa nõustuda kaebaja arvamusega, et põhiseaduslike väärtuste kaitse prioriteetsusest tulenevalt peab kaitseala valitseja igal juhul tagama erahuvi kaitse, so võimaldama igal juhul kinnistule ehitamist ja kaitsealal ehitamise mittevõimaldamine on eriti intensiivne isiku subjektiivsete põhiõiguste rikkumine.
3. Samuti ei ole alust nõustuda kaebaja väitega, et vastustaja oleks kaitse-eeskirja p 12 alusel võinud keeldumise asemel kaaluda kinnistule ehitamiseks erinevate arhitektuursete lisatingimuste seadmist, kuid ei ole seda teinud. Selles osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt juhul, kui kaitseala valitseja ei näinud põhjendatult üldse ette võimalust kaebaja poolt soovitud asukohta elamu ja abihoonete rajamiseks, siis ei olnud vastustajal võimalik ega vajalik hakata kaaluma lisatingimuste kehtestamist. Lisatingimuste seadmine ei muudaks võimalikuks ehitamist asukohta, kuhu kaitseeesmärkidest tulenevalt ehitada võimalik ei ole.
4. Põhjendatud ei ole ka väide, et vastustaja ei ole oma keeldumisi siiski piisavalt põhjendanud. Asja materjalidest nähtuvalt on Keskkonnaamet oma otsuseid käsitlenud siduvate menetlustoimingutena, kuna kohalik omavalitsus ei saa projekteerimistingimuste väljastamise menetluses teha Keskkonnaameti nõusoleku andmisest keeldumise otsusest erinevat otsust. Kehtiv õigus ei sätesta otseselt menetlustoimingu vorminõudeid. Riigikohus on 14.01.
5. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-62-08 leidnud, et menetlustoimingu motiveerituse aste võrreldes haldusakti motiveeritusega võib olla madalam. Motiveerimise nõue on haldusmenetluse üldine nõue, mis peab tagama Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse. Kuna teatud tingimustel on menetlustoimingud halduskohtus vaidlustatavad ka iseseisvalt, tuleb ka neid isikute õiguste kaitse võimaldamiseks vajalikul määral põhjendada. Menetlustoimingute põhjendamise nõue tuleneb haldusmenetluse üldpõhimõtetest.

§ 3

lg 1 kohaselt võib haldusmenetluses piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel.

§ 5

lg 2 näeb ette, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti, määrab menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad haldusorgan kaalutlusõiguse alusel (

§ 5

lg 1) ning kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (

§ 4lg 2).

Nagu juba varem märgitud, leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud keeldumised nõusoleku andmiseks projekteerimistingimuste väljastamiseks on piisavalt motiveeritud selleks, et isik saaks neid vaidlustada ja seeläbi oma õigusi kaitsta. Lisaks sellele nähtub 29.07.2010 ja 18.11.2010 koostatud keeldumistest ning neis täiendavalt viidatud varasematest 17.04.2009 ja 27.10.2009 kirjadest, et vastustaja on oma esindajate kaudu olnud pidevalt kaasatud 7 menetlusse ja arutellu selle üle, kas kaebaja kinnistule on võimalik ehitada ja selle saavutamiseks projekteerimistingimuste väljaandmisele vastustajapoolset nõusolekut anda või mitte.

1. Mis puudutab kaebaja viidet Eestimaa Looduse Fondi ekspertide poolt
2. a Otepää Looduspargi kaitse-eeskirja eelnõule koostatud ekspertiisile ja väidet, et selle kohaselt asub kaebaja kinnistu leeberežiimilisel kaitsealal ning viidet Tartu Ringkonnakohtu 02.07.
3. a kohtuotsusele haldusasjas nr 3-08-5621, siis ei anna ka need ringkonnakohtu hinnangul alust halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Nimetatud lahendis asus ringkonnakohus tõesti seisukohale, et üksnes pärandkultuurmaastiku ja loodusväärtuste säilitamine ei ole sobivad ja piisavad kaalutlused kooskõlastuse mitteandmiseks, kuid kohtu poolt sellisele seisukohale asumist tingis asjaolu, et selles asjas vaidluse aluseks olnud Keskkonnaameti keeldumises oligi üksnes selgitatud pärandkultuurmaastiku mõistet ja olemust kui sellist, kuid konkreetset ehitusala ja selle seost pärandkultuurmaastikuga ei olnud käsitletud. Käesolevas vaidluses on Keskkonnaamet otsustusi tehes lähtunud kaebaja poolt soovitud ehituskohast, vaadelnud selle paiknemist pärandkultuurmaastikul ja teinud sellest tulenevalt oma järeldused. Samuti ei ole Keskkonnaamet menetluse läbiviimisel vaielnud vastu sellele, et seadusandja mõte ei ole olnud välistada täielikult ehitusõiguse realiseerimine kaitseala piiranguvööndis. Keskkonnaamet nõustus ka sellega, et kõnealusel maa-alal ei ole Otepää valla üldplaneeringu, kaitse-eeskirja ega muu õigusaktiga kehtestatud üleüldist ehituskeeldu, selgitades aga, et see ei anna veel alust rahuldada kõik kooskõlastustaotlused selleks, et kinnistu omanik saaks alati ka looduspargi piiranguvööndis ehitada. Samuti selgitas vastustaja, et mõiste leeberežiimilise kaitseala all mõistetakse üldjuhul omandi kasutamise võimalust vastavalt selle sihtotstarbele ja Otepää looduspargi kaitse-eeskiri ei kitsendagi oluliselt maatulundusmaa sihtotstarbega maa kasutusõigust piiranguvööndis. Kaitserežiimi leebus ei tähenda aga tingimata ootust kasutada maad sellele määratud sihtotstarbest erineval eesmärgil. Lisaks sellele on viidatud ekspertiisis (tl 46-47) kaitseala leebest režiimist räägitud pigem seoses kaitseala moodustamisel selle piiridesse jääva kohaliku elanikkonna senistest õigustest ja võimalustest lähtuvalt, märkides ära, et looduskaitsemaaks jäetavate eramaade asendamisega ei tohiks raskusi tekkida ning kaitse-eeskiri ei mõjuta ka eriti ka kohalike elanike jahindus-, kalandus- ja marjakorjamistavasid.
4. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka asjaolu, et naaberkinnistul (XXX ) on ehitamist lubatud, sest ehitamise lubamine naaberkinnistul ei saa kuidagi muuta XXX kinnistuga seotud asjaolusid. Lisaks sellele nähtub asja materjalidest, et XXX kinnistul võimaldati ehitamist üksnes seetõttu, et seal oli olemas vana taluhoonestus ja puhkemaastiku alal võiski hoonete rajamist lubada üksnes algse taluhoonestuse kohas. Kuna kaebaja kinnistul vana taluhoonestust ei olnud, siis ei pidanud vastustaja kaebajaga seotud taotluse menetlemisel asuma põhjendama seda, miks naaberkinnistul on ehitamist lubatud.
5. Asjakohane ei ole ka kaebaja väide, et halduskohus on jätnud tähelepanuta ja otsuse tegemisel arvestamata vastustaja 28.05.
6. a vastuse teabenõudele, milles öeldakse, et vaidlusalusel kinnistul puuduvad kaitsealused liigid (tl 7). Käesoleval juhul ei olegi olnud vaidlust selles, et kaebaja kinnistul ei paikne kaitsealuseid taimi või muid väärtusi. Otepää maastikukaitseala peamine kaitse-eesmärk on kaitseeeskirjast tulenevalt hoopis Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse, millest lähtudes vastustaja ka oma otsustused tegi. 8
7. Samuti ei ole põhjendatud kaebaja väide, mille kohaselt koheldakse kaebajat ebavõrdselt, sest ka maatulundusmaa sihtotstarbega katastriüksusele võib ehitada ning varasemas praktikas on vastustaja andnud nõusoleku ehitise püstitamiseks ka maatulundusmaale (haldusasi nr 3-10-2049). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vastustaja seadnud kunagi kahtluse alla seda, et maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutele on teatud juhtudel võimalik ehitada ning ka vaidlustatud keeldumistest ei nähtu, et kaebajale projekteerimistingimuste väljastamiseks loa andmisest oleks keeldutud muuhulgas põhjusel, et tegemist on maatulundusmaaga. Seisukoht seoses kaebaja katastriüksuse sihtotstarbega on menetluse käigus antud seoses kaebaja väidetega, et kaitsealal ehitamise mittevõimaldamine on eriti intensiivne isiku subjektiivsete põhiõiguste rikkumine. Keskkonnaamet oli selle väite osas seisukohal, et kuna XXX kinnistu on hetkel maatulundusmaa sihtotstarbega ja maa kasutamisele maatulundusmaa eesmärkidel (põllumajandussaaduste tootmine või metsakasvatus) ei ole olulisi kitsendusi seatud, siis ei saa rääkida kinnistu omaniku omandiõiguse kui ühe põhiõiguse äärmiselt intensiivsest riivest.
8. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Einar Vene Agu Timmi 9 Maili Lokk