lg 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Selline eeldus ei tähenda iseenesest seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis loobuvad nad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest, mis neil on üksteise vastu (
lg 1), või tunnistavad 2 vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (
lg 2).“ Samas lahendis on Riigikohus täpsemalt selgitanud kompromissilepingu olemust ning ulatust: „Kompromissilepinguks on
lg 1 esimese lause järgi leping, millega muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kompromissilepingul, nagu igal teisel lepingul, on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse
lg 2 järgi nõuetest loobumist (
) ja nõude tunnustamist (
) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille üle nad sõlmisid kompromissilepingu kui kohustustehingu. ” Tsiviilasjas nr 2-09-71226 oli vaidlus konkreetsete nõuete osas, mis lahendati kompromissiga ning nendele nõuetele pole hageja ka enam tuginenud. Hageja ei loobunud teistest kostja vastu olevatest nõuetest ning see oli ka selgelt kompromissis kirjas. Kostja seisukoht, et hageja oleks pidanud esitama kõik sissenõutavad nõuded ühe korraga ning seda mitte tehes käitus hageja hea usu vastaselt, ei ole õige. Riigikohus on lahendis 3-2-1-30-10 (p 11) märkinud järgmist: „Hagejal on õigus ise määrata, kas ta nõuab hagis kogu oma materiaalõigusest tuleneva rahalise nõude rahuldamist ühekorraga või teeb seda ositi.” Lisaks on Riigikohus seletanud, et taolist käitumist, kus hageja esitab nõuded ositi ei saa pidada hageja vabatahtlikuks nõuetest loobumiseks. Hagejal on õigus nõuded esitada ositi ning see ei ole hea usu vastane ega ülekohtune käitumist. Oluline on, et kohustatud isik täidaks oma kohustused. Kostja viidatud Riigikohtu lahendi 3-2-1-41-07 kohaselt kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (on ülekohtune). Antud juhul selliseid asjaolusid ei ole.
lg-st 2 tulenevalt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik ning
lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele, kostja aga ei ole täitnud oma üürilepingust tulenevat kohustust ning sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda lepingus kokku lepitut. Hagi esitamiseks on seaduses sätestatud tähtajad. Hagi esitamist selle tähtaja jooksul ei saa pidada hea usu vastaseks. Seda seisukohta kinnitab ka kostja enda viidatud Riigikohtu lahend 32-1-70-03 (p 13): „Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada.” Hageja ei ole käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ning ei ole ka kuritarvitanud oma õiguseid. Hageja on käitunud hea usu põhimõtte kohaselt, teostades oma õigusi vastavalt seaduses ja lepingus sätestatule ning andes kostjale korduvalt võimalusi võlgnevuse tasumiseks ja ka kokkuleppe saavutamiseks. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõtete vastane on pigem kostja käitumine, sest olles teadlik oma kohustustest, ei täida neid. Kohustus tuleb täita nõuetekohaselt ning kui seda ei täideta näeb ka seadus ette viiviste maksmise. Hageja eesmärgiks ei ole olnud koguda viiviseid. Lootes asja kohtuväliselt lahendada, esitas hageja 2011.a. aprillis ning ka juunis kostjale ettepaneku tasuda võlgnevus vabatahtlikult. Kostja ei maksnud võlgnevust, mistõttu oli hageja sunnitud kohtu poole pöörduma. Kostja on oma vastuses märkinud „Oleks hageja käitunud hea usu põhimõttest lähtuvalt, ei oleks kogunenud sellises ulatuses sissenõutavaid viiviseid (8865,83 eurot).” Hageja leiab, et tema ülesandeks ei ole viivise ärahoidmine kui kostja ei täida oma kohustust, kuigi on selle olemasolust teadlik. Kui kostja oleks käitunud kohusetundlikult ning täitnud lepingust tuleneva kohustuse õigeaegselt, ei oleks tekkinud ka viivist. Riigikohus lahendis 3-2-1-70-09 on lisaks märkinud, et „Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et
järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte.” 3 Viivist on kogunenud tegelikult palju rohkem, kui hageja nõuab. Viivise tegelik suurus hagi esitamise seisuga oli 21 991,69 eurot, kuid hea tahte märgiks vähendas hageja viivisenõuet 8865,83 euroni.
lg 1 sätestab kompromisslepingu mõiste, mille kohaselt on kompromissleping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel.
lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Seega sisaldab kompromiss juba olemuselt järeleandmiste eeldust ja seda, et loobutakse teatud osas sellest, mida esialgselt kohtumenetluse käigus sooviti saavutada. Kostja eeldas tsiviilasjas nr 2-09-71226 kompromisslepingu sõlmides, et hageja on esitanud kõik oma lepingulised nõuded ning lepinguline vaidlus lõpeb kompromissiga. Liiatigi olid kõik nõuded selleks ajaks juba sissenõutavad, sh käesoleva hagiga esitatud nõuded. Seega oli kostjal, kui heas usus toimival poolel eeldus, et sõlmitav kompromiss katab ära lepingust tulevad poolte vahelised kõik rahalised kohustused. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-148-04 mh märkinud, et kompromissilepingu eesmärgiks on välistada edaspidi vaieldavatele või ebaselgetele õigussuhetele tuginemine ning, et
lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Seega on kostja seisukohal, et tsiviilasja nr 2-09-71226 raames sõlmitud kompromissiga leppisid poole kokku kõikides hageja lepingulistes nõuetes kostja vastu. Lisaks eeltoodule on kostja hinnangul hageja poolt esitatud nõue vastuolus ka hea usu põhimõttega.
lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi lõike kaks kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kostja hinnangul ei käitu hageja hea usu põhimõttest lähtuvalt, kui teostab oma õigusi lepingu olemusest tulenevalt niivõrd teisiti, ning selline käitumine ei ole kohane ka ühiskonnas väljakujunenud moraalistandarditega. Nimelt on kostjal arusaam, et hagejale teada olevaid ja sissenõutavaid nõudeid peab heas usu menetlusosaline menetlema koos ja ühes menetluses, mitte selliselt, nagu seda on täna teinud hageja. Hageja, käitudes vastuolus nimetatud arusaamisega, esitas peaaegu, et kogu oma sissenõutavatest nõuetest kostja vastus nõude juba
lg-st 2 tulenevalt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik ning
lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele, kostja aga ei ole täitnud oma üürilepingust tulenevat kohustust ning sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda lepingus kokku lepitut. Kohus nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt hagejal on õigus nõuded esitada ositi ning see ei ole hea usu vastane ega ülekohtune käitumine. Oluline on, et kohustatud isik täidaks oma kohustused. Kohus nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt hagi esitamist aegumistähtaja jooksul ei saa pidada hea usu vastaseks (Riigikohtu lahend 3-2-1-70-03 (p 13): „Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada.”) Kohus nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt ei ole hagejale viivitusintressi ärahoidmise kohustust. Vastavalt Võlaõigusseaduse (
) § 76 lg-le 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt
§-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt
lg 1 p-le 1 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt
lg-le 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis). Kohus leiab, et OÜ-lt AL tuleb välja mõista OÜ Trebuild kasuks põhinõue 8865,83 eurot ja nõudes märgitud viivis 8865,83 eurot. 3.4. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Kalev Kuningas Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.