KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Menetlus

) § 156 lg 5 alusel siseministri määrusega kehtestatud arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 31 p 4 ei sätesta arestimajale imperatiivset kohustust võimaldada kõigil arestimajas kinni peetavatel isikutel iga päev 1 tund vabas õhus jalutada. Vabas õhus viibimise õiguse realiseerimise eelduseks on üksnes sellekohase soovi avaldamine. Asja materjalides puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja oleks Jõgeva või Tartu arestimajades viibimise ajal Lõuna Politseiprefektuurile 2 mingilgi viisil soovi avaldanud vabas õhus jalutada või jalutuskäigu mittevõimaldamise kohta kaebusi esitanud. Samuti ei ole fikseeritud kaebaja suuliselt esitatud taotlust jalutuskäigule saamiseks. Eelnevast tulenevalt asus Tartu Halduskohus seisukohale, et kui kaebaja ei ole avaldanud soovi jalutuskäiguks, ei ole selle mittevõimaldamine õigusvastane. Kaebaja esitas esmakordselt oma pretensioonid ebapiisava valgustuse ja ventilatsiooni osas 18.01.

1. Seega ei ole kaebaja vahistatuna arestimajades viibides püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida ega vähendada, mille tõttu ei saa tema kahju hüvitamise nõue rahuldamisele kuuluda. Kaebaja on Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt viibinud eelnevalt korduvalt reaalselt vanglas. Seega ei olnud kaebaja
2. aastal esmakordselt vahi all ning pidi olema teadlik oma õigustest esitada pretensioone ja taotlusi seoses kinnipeetavale ja vahistatule antud võimalusega saada arestimajades viibimise ajal iga päev ühe tunni jooksul vabas õhus jalutada. Halduskohtu hinnangul on asjakohatud ja sobimatud kõik kaebaja väited selle kohta, et ta viibis Jõgeva ja Tartu arestimajades inimväärikust ning tervist kahjustavates tingimustes, kuna kaebaja oli toime pannud raske eluvastase kuriteo. Kaebaja poolt loetletud arestimajade puudused (öökapi, riidenagi ja tabureti puudumine, WC mitteeraldatus, nõutava valgustuse ja ventilatsiooni puudumine, liikumisruumi piiratus ja une häirimine kainestuskambrisse paigutatute poolt) ei võinud halduskohtu hinnangul põhjustada kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega. Kaebuse asjaolude pinnalt ei ole alust järeldada, et kaebajat koheldi Jõgeva ja Tartu arestimajades mingil erilisel viisil või tema elu- ja olmetingimused arestikambris oleksid erinenud Jõgeva ja Tartu arestimajades kinnipidamisega tavapäraselt kaasnevast. Eelnevast tulenevalt puuduvad avaliku võimu kandja tegevuses süü ja õigusvastasus ning puudub alus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks riigivastutuse seadusest tulenevalt. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3. Kaebaja esitas 10.03.2011 apellatsioonkaebuse, milles palus kaebus täies ulatuses rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kaebaja Jõgeva ja Tartu arestimajades viibides korduvalt avaldanud suuliselt soovi talle 1-tunnise jalutuskäigu võimaldamiseks, kuid Jõgeva arestimaja ametnikud ei ole arestimaja tööarvestuse raamatusse kaebaja suuliste sooviavalduste kohta jalutamise võimaldamiseks sissekandeid teinud. Kaebaja sõnul avaldas ta ka Tartu arestimajas soovi jalutuskäigu võimaldamiseks ning Tartu arestimaja ametnikud märkisid kaebaja sooviavaldused üles. Kuna Lõuna Prefektuur ei esitanud halduskohtule Tartu arestimaja tööarvestuse raamatu väljavõtteid, siis kaebaja sõnul varjab Lõuna Prefektuur kaebaja kaebusi ja sooviavaldusi seoses jalutamisega. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei puutu asjasse halduskohtu poolt välja toodud asjaolud kaebaja karistatuse kohta. Samuti on ülekohtune nõuda kinnipeetavalt tähelepanu juhtimist arestimajas valitsevate tingimuste puuduste kõrvaldamiseks. Ebaõige on halduskohtu etteheide kaebajale, et ta on esitanud pretensioonid ebapiisava valgustuse ja ventilatsiooni osas ligi 2 aastat pärast arestimajas viibimise lõppu, kuna halduskohtule võib esitada kaebuse 3 aasta jooksul.
4. Lõuna Prefektuur vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 03.06.
5. a otsuse muutmata. Vastustaja märgib, et Tartu arestimaja tööarvestuse raamatu väljavõtteid ei esitanud vastustaja halduskohtule selle tõttu, et seal puuduvad kanded apellandi sellekohaste avalduste või kaebuste kohta. Halduskohus on õigesti leidnud, et varem korduvalt kriminaalkorras karistatud kaebaja pidi olema teadlik oma õigustest esitada pretensioone ja taotlusi, kuid ei ole vahistatuna 3 arestimajades viibides püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada. Vastustaja arvates näitab pikk ajavahemik väidetava mittevaralise kahju tekitamise ja selle hüvitamise taotluse esitamise vahel seda, et ka hüvitise taotleja ise ei ole talle väidetavalt tekitatud kahju sedavõrd oluliseks pidanud, et oleks koheselt astunud samme selle vältimiseks või asunud hüvitist taotlema vahetult pärast kahju tekitamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Kaebaja soovib talle Jõgeva ja Tartu kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 2400 euro ulatuses, sest Jõgeva ja Tartu arestimajade kinnipidamistingimused põhjustasid talle kannatusi ja ebameeldivusi. Kaebaja viibis Jõgeva arestimajas ajavahemikul 24.10.2008 kuni 12.01.2009 ja 29.01.2009 kuni 04.02.2009 (kokku 88 päeva) ning Tartu arestimajas ajavahemikul 20.10.2008 kuni 24.10.2008, 12.01.2009 kuni 29.01.2009 ja 04.02.2009 kuni 20.02.2009 (kokku 40 päeva). Jõgeva arestimaja puudused olid kaebuse kohaselt: 1) kaebajal ei võimaldatud viibida kordagi värskes õhus, 2) ebapiisav valgus, mis seisnes ühes elektripirnis (60W), ja akna nõuetele mittevastavus, 3) öökapi ja nagi puudumine kambris, 4) WC asemel oli kambri nurgas auk ilma eraldava vaheseinata, 5) duši all käimist võimaldati vaid korra nädalas, kusjuures duširuum oli külm, väga räpane, ebahügieeniline, laenurgad hallitasid ja värv koorus seinast, 6) ventilatsiooni puudumine kambris, 7) puitlavats, mida tuli kohati jagada kuni kolme kambrikaaslasega ja mis kattis valdava osa kambri pinnast, 8) eriti nädalavahetuseti öösiti kainestuskambrist kambrisse kostuv joodikute lärm, mis häiris und, 9) kambris puudusid laud ja taburet, 10) liikumisruumi oli 1m laiune ja 3m pikkune riba. Tartu arestimajas puudusid kaebuse kohaselt kambris öökapp ja nagi, WC-l puudus igasugune eraldatus ning kaebajal ei võimaldatud viibida kordagi värskes õhus.
7. Käesoleva haldusasja raames vaadeldaval perioodil reguleerisid kinnipidamistingimusi arestimajades siseministri 08.01.
8. a määruse nr 3 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) ajavahemikul 25.01.2008–31.12.2009 kehtinud redaktsioon ning

ajavahemikul 01.06.2008–31.12.2008, 01.01.2009–25.01.2009 ja 26.01.2009–28.02.2009 kehtinud redaktsioonid.

1. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt värskes õhus viibimise õigust (I), seejärel akna ja kambri valgustuse küsimust Jõgeval (II), seejärel arestimajade kambrite mööbli küsimust (III), seejärel Jõgeva kambri tingimusi üldiselt (IV), seejärel duši all käimise sagedust (V), seejärel kahju ja hüvitise küsimusi (VI) ning lõpuks menetluskulude jaotust (VII). I
2. Kaebuse esitaja väitel ei võimaldatud tal kummaski arestimajas mitte kordagi viibida värskes õhus vaatamata sellele, et ta oli selleks suuliselt korduvalt soovi avaldanud.

§ 156

lg 3 sätestab, et isiku kinnipidamisele arestimajas kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta.

§ 93lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Sama sätestas ASk

E § 31 p

1. 4 Vastustaja väidab, et vabas õhus viibimiseks kaebaja soovi ei avaldanud, mis on aga vastava õiguse realiseerimise eelduseks.
2. Riigikohtu halduskolleegium on märkinud: „Kolleegium märgib tõendamisega seoses täiendavalt, et Eesti Vabariik on ratifitseerinud ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ning selle fakultatiivse protokolli; samuti piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokollid. Nimetatud konventsioonide alusel teevad rahvusvahelised sõltumatud asutused korrapäraseid külastusi kinnipidamiskohtadesse. Külastuste eesmärgiks on muu hulgas inimväärikust alandava kohtlemise ennetamine ja kinnipidamistingimuste parandamiseks ettepanekute tegemine. ÜRO konventsiooni fakultatiivse protokolli artikli 3 alusel kohustuvad konventsiooni osalisriigid looma või moodustama ka vähemalt ühe kinnipidamiskohtadesse külastusi tegeva siseriikliku ennetusasutuse või tagama selle olemasolu. Õiguskantsleri seaduse § 1 lg 7 kohaselt on Eestis ennetusasutuseks õiguskantsler. Kui kaebuses väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei ole tõendite esitamine mõistlike jõupingutustega võimalik või teatud tingimuse olemasolu või puudumise kindlakstegemine osutub tagantjärele sootuks võimatuks, võib halduskolleegiumi arvates menetlusosaliste väidete usutavusele hinnangu andmisel tugineda ka eespool nimetatud konventsioonide raames konkreetsesse kinnipidamisasutusse toimunud kontrollkäikude aruannetele.“ (RKHKo 21.04.2010, 3-3-1-1410, p 11.) Õiguskantsleri nõunike kontrollkäik Lõuna Prefektuuri Jõgeva arestimajja toimus 08.12.2008 (õiguskantsleri kontrollkäigu 15.01.
3. a kokkuvõte nr 7-7/0900027/0900225, kättesaadav õiguskantsleri kodulehel http://www.oiguskantsler.ee), st ajal, mil kaebaja seal viibis. Õiguskantsler märgib selles: „Esmalt märgin ära kinni peetavatele isikutele jalutusvõimaluse tagamise vajaduse […] Käesoleval hetkel on jalutushoov arestimajal olemas, kuid seda ei kasutata. Peamine põhjus, miks arestimajas viibivad kinni peetud isikud ei saa jalutamisõigust realiseerida, on vastavate ametnike puudus.“
4. Lähtudes õiguskantsleri kontrollkäigu kokkuvõttest on ringkonnakohus seisukohal, et kaebuse esitaja väited, et talle ei tagatud Jõgeva arestimajas viibimise ajal vaatamata korduvatele suulistele pöördumistele tund aega värskes õhus viibimise õigust, on usutavad. Vastustaja ei ole tõendanud, et jalutamine oli kaebaja seal viibimise ajal võimalik, ega ka seda, et kaebaja ei soovinud jalutama minna. Tõenduseks esitatud Jõgeva arestimaja tööarvestuse raamatu väljavõtted ei tõenda, et kaebaja ei soovinud jalutama minna, sest tööarvestuse raamatus ei ole fikseeritud ühegi kinni peetud isiku sooviavaldust jalutama saamise kohta ega tehtud märget selle rahuldamise või mitterahuldamise kohta. Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et keegi kinnipeetuist ei soovinud kõnealusel perioodil kasutada oma õigust viibida vabas õhus.
5. Vastavalt HKMS § 59 lg-le 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Ringkonnakohus märgib, et tõendamiskoormis antud küsimuses lasus eelnevast tulenevalt Lõuna Prefektuuril. HKMS § 59 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. 5 Eelnevale tuginedes loeb ringkonnakohus tõendatuks, et Lõuna Prefektuur rikkus kaebaja Jõgeva arestimajas viibitud ajal tema

§ 93lg-st 5 ning ASk

E § 31 p-st 4 tulenevat õigust. Sarnasele järeldusele on sarnases asjas jõudnud ka Tartu Halduskohus 10.01.

1. a otsuses haldusasjas nr 3-10-
3. Ringkonnakohus märgib, et ka Tartu arestimajas viibitud 40 päeva osas ei kajastu arestimaja tööarvestuse raamatust ühtegi fikseeritud kinni peetud isiku sooviavaldust jalutama saada ega ühtegi märget selle sooviavalduse rahuldamata jätmise või rahuldamise kohta. Seetõttu ei ole usutav vastustaja väide, et kaebaja ei soovinudki jalutama minna. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et

§ 93lg 5 ning ASk

E § 31 p 4 on vahistatu sooviavalduse korral imperatiivsed normid, mistõttu ei ole sugugi kindel, et kinnipeetu peab tõendama, et ta avaldas soovi viibida üks tund päevas vabas õhus. II 17. Edasi kaebab kaebaja, et Jõgeva arestimaja kambris puudus aken ja piisav valgus. Ruumi valgustas vaid üks 60W elektripirn.

§ 90

lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama

§ 45

lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise.

§ 45

lg 1 on kolmelauseline: Kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Riigikohtu halduskolleegium on seda normi tõlgendanud: „Kolleegium märgib, et

§ 45

lg 1 reguleerib ammendavalt nõudeid arestimaja kambri aknale ja valgustusele ning selles osas ei ole kohaldatav Vabariigi Valitsuse

1. jaanuari
2. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ punkt
3. Sellisele järeldusele viitab ka vangistusseaduse
4. veebruarist 2007 kehtiva § 45 lg 1 teine lause.

§ 45lg 1 sisustamisel saab siiski arvestada Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC

§ 45

lg 1 ls 2 järgi peab kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse, Jõgeva arestimaja kambrites ei olnud aga ühte ega teist, siis leiab kohus, et selle normi nõuded ei ole täidetud. Sellega on vastustaja rikkunud kaebaja õigusi. III 6

1. Kohus tuvastas, et Jõgeva arestimaja kambris puudusid öökapp, nagi, laud ja taburet ning Tartu arestimaja kambris puudusid kambris öökapp ja nagi. Kõnealusel perioodil kehtinud ASkE § 10 lg 1 nägi loetletud mööbliesemetest kambri sisustuselementidena imperatiivselt ette laua (p 2), istekoha igale kinnipeetavale (p 3) ja riidenagi (p 5). Öökapp ei kuulunud kambri kohustuslike sisustuselementide hulka. Vaidlust ei ole selles osas, et loetletud mööbliesemed arestimaja kambrites puudusid. Vastustaja järgi olid riiete ja toiduainete hoidmiseks ette nähtud kilest kotid. Võimalus kasutada vähest põrandapinda, mille olukorda kritiseeris õiguskantsler kaebaja Jõgeva arestimajas viibimise ajal läbiviidud kontrollkäigu ülal viidatud aruandes, riiete ja toiduainete hoidmiseks kilest kottides ei ole inimeste elamistingimustele kohane. Ringkonnakohus märgib, et istekohana igale kinnipeetavale ei saa käsitleda voodit, vaid selle all tuleb mõista kas tooli või taburetti. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebaja suhtes on Jõgeva arestimajas rikutud vaidlusalusel perioodil kehtinud ASkE § 10 lg 1 punkte 2, 3 ja 5 ning Tartu arestimajas ASkE § 10 lg 1 p
2. IV
3. Jõgeva arestimaja kambris oli magamisasemeks sisseehitatud puitlavats, mida tuli kambrikaaslasega ja mis kattis valdava osa kambri pinnast. Lisaks valitsesid seal peale eelnimetatute kaebaja väitel järgmised tingimused: kambris puudus ventilatsioon, WC asemel oli kambri nurgas auk ilma eraldava vaheseinata ja muret tekitas duširuumi sanitaarne seisukord. Duširuum oli väidetavalt külm, väga räpane, ebahügieeniline, laenurgad hallitasid ja värv koorus seinast. Samuti kostus Jõgeva arestimajas väidetavalt eriti nädalavahetuseti öösiti kainestuskambrist kambrisse joodikute lärm, mis häiris und. 21.

ega ASkE järgi ei tulnud igale kinnipeetavale paigutada kambrisse eraldi voodit, kuid selles küsimuses näeb Euroopa vanglareeglistiku p 21, mis kehtib punktide 10.1 ja 10.3 alapunkt b kohaselt ka arestimajadele, üheselt ette, et igal vangil peab olema eraldi voodi. Kaebaja pidi jagama puitlavatsit kambris viibiva ühe või mitme kaaskinnipeetuga. Kaebaja väidab, et temaga koos viibis samas kambris erinevatel aegadel kuni 3 kinnipeetud isikut, kellega koos tal tuli lavatsit jagada. Vastustaja on oma vastuses teatanud kohtule, et kaebajaga koos viibis kambris 1 või 2 kinnipeetut. Ringkonnakohus ei sea vastustaja seda väidet kahtluse alla. Ringkonnakohus järeldab sellest, nii et lavatsit tuli kasutada kahe- või kolmekesi. Ühine lai puitlavats mitme kinnipeetu tarvis ei täida Euroopa vanglareeglistiku p 21 nõuet.

1. Kaebaja väitel puudus kambris piisav ventilatsioon. Vastustaja väitel oli ventilatsioon kaebaja Jõgeva arestimajas viibimise ajal töökorras. Ringkonnakohus märgib, et Jõgeva arestimaja kambrites võis olla ventilatsioon ja see võis olla ka töökorras, kuid ilmselt see ei olnud piisav, sest ventilatsiooni puudumisele on osutanud ka õiguskantsler oma eelmainitud Jõgeva arestimaja kontrollkäigu aruandes. Vastavalt seadusele peab kambris olema tagatud elutegevuseks vajalik õhuhulk. Nii avatava akna kui piisava ventilatsiooni puudumine 10,4m2-ses kambris, kus viibis kohati ööpäevaringselt kuni 3 kinnipeetut, ei pruugi tagada piisavat õhuhulka.
2. Riigikohtu halduskolleegium on osutanud sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav. Tualettruumi avatust on Euroopa Inimõiguste Kohus võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel kohus on hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust 7 alandava kohtlemisega (RKHKo 17.06.2010, 3-3-1-95-09, p 36). Ringkonnakohus leiab, et ka nurgas olevat sanitaarsõlme tuleb kambris, kus viibib pidevalt mitu kinnipeetut, võtta arvesse, kui tuleb anda hinnang, kas kambri tingimused rikkusid kinnipeetud isiku väärikust. Käesoleval juhul osutab ringkonnakohus õiguskantsleri kontrollkäigu kokkuvõttele, mille kohaselt oli hügieeninurk eraldatud riidega. Vastustaja on viidanud

§ 90

lg-le 4, mille kohaselt peab vahistatu kamber vastama

§ 45

lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Samas on oluline osutada ka Euroopa vanglareeglistiku p-le 19.3, mille kohaselt peab vangidel olema vaba juurdepääs sanitaarsõlmedele, mis vastavad hügieeninõuetele ja võimaldavad omaette olla. Ringkonnakohus leiab siiski, et eraldi võetult ei saa pidada sanitaarsõlme olukorda antud juhul õigusvastaseks. 24. Kaebaja väitel oli duširuum Jõgeva arestimajas väidetavalt külm, väga räpane, ebahügieeniline, laenurgad hallitasid ja värv koorus seinast. Vastustaja ei ole üheski kohtule esitatud seisukohas väljendanud ennast duširuumi olukorra kohta. Ringkonnakohus leiab, et ja tuginedes HKMS §-le 59 oleks vastustaja pidanud ennast väljendama duširuumi olukorra kohta, kui ta kaebaja väidetega ei nõustu.

ega ASkE ei sätesta duši- või pesemisruumile esitatavaid nõudeid, kuid ka selles osas viitab ringkonnakohus Euroopa vanglareeglistikule, mille p 19.1 kohaselt peavad iga vangla kõik ruumid olema alati puhtad ja korras.

1. Kambri tingimuste käsitlemise lõpetuseks möönab ringkonnakohus, et öösiti kambrisse kostuv lärm võib olla häiriv, kuid käesoleval juhul ei ole selle häirivust ega häirivuse määra võimalik tagantjärele kindlaks teha. V
2. Veel väidab kaebaja, et tal võimaldati Jõgeva arestimajas käia duši alla vaid korra nädalas. Ringkonnakohus osutab sellele, et tol ajal kehtinud ASkE § 31 p 12 sätestas, et kinnipeetul on õigus kord nädalas käia saunas, vannis või duši all ning saada voodipesu. Lõuna Prefektuur täitis iganädalase duši all käimise võimaldamisega oma seadusest tulenevat kohust. VI
3. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Riigikohus on tõlgendanud seda sätet selliselt, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 11). Ringkonnakohus on seisukohal, et eelnevalt kirjeldatud kaebaja jalutama mittevõimaldamine kogu arestimajades viibitud perioodi vältel ning Jõgeva arestimaja tingimused ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning olid seetõttu oma kogumis õigusvastased ja kaebaja väärikust alandavad. Inimeste hoidmiseks mõeldud ruumi, mis on 10,4m2 suur, kus hoitakse kuni 3 kinnipeetut, kes peavad magamiseks jagama ühte lavatsit, kus samal ajal puudub loomulik valgus, lahtikäiv aken, piisav valgustus ja ventilatsioon ning elementaarne mööbel, samal ajal kui eraldi asuv duširuum on antisanitaarses olukorras, ületavad selgelt piirangute läve, mis arestimajas kinnipidamisega 8 paratamatult kaasnevad. Tartu arestimaja tingimusi seevastu nende kogumis väärikust alandavaks pidada ei saa. Kuigi seal oli rikutud ASkE § 10 lg 1 p-i 5, ei õigusta selline võrdlemisi väikesekaaluline rikkumine eraldi võetuna ringkonnakohtu arvates kahjunõuet. Selles osas tuleb taotlus rahuldamata jätta.
4. RVastS § 9 lg 1 järgi peab kahju erinevalt RVastS § 7 lg-st 1 olema tekitatud süüliselt. Ringkonnakohus osutab sellega seoses, et juba 05.03.2004 vastu võetud Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raportis Eesti külastuse kohta, mis toimus 23.–30.09.2003, oli muuhulgas Jõgeva arestimaja kohta märgitud: „Vahialuseid hoiti ööpäevaringselt (võimaluseta viibida värskes õhus) lukustatud kambrites, mis olid räpased, hämarad (puudus päevavalgus ja kunstlik valgustus oli kehv) […] Vaheseintega eraldamata käimlad, kus isikud olid sunnitud ennast kergendama otse kambrikaaslaste silme all, halvendasid veelgi väga kehva õhuvahetust, muutes juba niigi ebameeldivalt rõske õhu iiveldamapanevaks. […] Jäledate materiaalsete tingimuste ja tegevusvaeguse kumulatiivne toime on käsitletav kui ebainimlik ja alandav kohtlemine. Olukorra muutis veelgi hullemaks asjaolu, et isikuid hoiti kirjeldatud tingimustes pikema aja vältel (st kuni kolm kuud ja vahel isegi kauem).“ (CPT/INF