§-st 88 tulenevalt on heausksel valdajal võimalus nõuda vajalike kulutuste hüvitamist täies ulatuses (sõltumata VÕS § 1042 sätestatu mõttes omaniku rikastumisest), ei ole antud juhul nõude rahuldamine põhjendatud, arvestades, et hageja kasutuses oleku aja jooksul (rohkem kui 2 aastat) on autole teostatud remondiväärtus oluliselt vähenenud.
lg 3 kohaselt ei vastuta heauskne valdaja asja ja selle päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise eest, kui hävimine või väärtuse vähenemine on toimunud enne hagi esitamisest teadasaamist. Antud asjas on hageja ise hagi esitajaks ning tema nõudeks on heauskse valdajana tehtud kulutuste hüvitamine asja tagasi saanud omanike poolt. Pärast hagejalt sõiduki äravõtmist on hagejale hüvitatud N.K. nõudeõiguse loovutusest tulenevalt Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-i poolt 18.08.2003 toimunud auto ostu-müügi tehingu järgi saadu täies ulatuses summas 72 000 krooni. Vaidlusaluse auto tehnilise seisukorra, teostatud remondi vajalikkuse ja remondikulude põhjendatuse ja auto väärtuse on hinnanud riiklikult tunnustatud ekspert Rein Münt. Ekspert jõudis analüüsi tulemusel järeldusele, et kuigi hageja esitatud Viamarket OÜ arves märgitud tööd ja materjalid võisid olla auto sõidukorda saamiseks vajalikud ja remondikulutuste maksumus oli normaalne, siis auto vanust arvestades oleks võinud remondil kasutada ka soodsamaid (kasutatud) varuosasid. Ekspertiisi kohaselt ei olnud sellises summas remondikulude tegemine majanduslikult põhjendatud ega ka otstarbekas. Tulenevalt eksperthinnangust on hagejalt ära võetud sõiduauto, ehitusaastaga 1996, läbisõit 178 000 km, turuhinnaks jaanuaris 2006 70 000 krooni. Ekspert on märkinud, et teostatud remonttööde amortisatsiooni ei ole võimalik määrata, kuna sõiduki detailide amortisatsiooni arvutamise kohta metoodika puudub. Hinnata saab vaid ajas sõiduki kui terviku hariliku väärtuse muutumise dünaamikat. Samuti puudub sõidukil ka hoolderaamat ja hoolde ajalugu. Hindamisel on ekspert lähtunud Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetest vaadeldaval perioodil sõiduauto MB C180 (90W) sedaanide keskmiste turuhindade kohta ja eeldustest, et sõiduk omas kaubanduslikku välimust, kuigi on teostatud ulatuslik kere taastusremont pruugitud detailide kasutamisega ja ülevärvitud lakialuse pinnavärviga, samuti eeldusest, et remonttööd on teostatud rahuldavalt ja silmatorkavaid väliseid defekte ei esine ning, et auto on komplektne ja sõidukorras ja keskpärase läbisõiduga (20 000 - 25 000 km aastas). Vastupidist eksperdi poolt väljatoodud hinnakujunemise eelduste osas ei ole hageja tõendanud. Maakohus leidis, et hageja nõue ei ole põhjendatud, kuna kostjad ei ole auto neile tagastamisel hageja arvel rikastunud. Kostjate valdusest auto väljaminekul oli tegemist sõidukorras autoga, mille väärtuseks vastavalt kindlustuspoliisile oli 180 000 krooni. Kostjate valdusest väljus sõiduk nende tahte vastaselt ning sellega tehti avarii ajal, mil kostjatel puudus võim asja üle. Kostjatele on tagastatud avariijärgselt remonditud auto, mille turuväärtuseks tagastamisel 2006 on ekspert hinnanud 70 000 krooni. Auto taastamisväärtus 3 ületas 50% avariijärgsest maksumusest ning eksperdi hinnangul ei olnud remont sellises maksumuses majanduslikult põhjendatud. Samuti ei ole hageja valitud remondifirmas teostatud remont oma kvaliteedilt võrreldav valmistajatehase poolt aktsepteeritava firma esindustes tehtava remondiga ning vähendab auto turuväärtust. Eksperdi hinnangul on vaidlusaluse autoga sarnaste autode keskmine turuhind perioodil oktoober 2003 - 30.01.2006 vähenenud keskmiselt 46%. Kuna remondil kasutatud detailide ja ka tehtud tööde amortisatsiooni ei ole võimalik eraldi määrata, siis on põhjendatud lähtuda auto üldisest kulumisest hageja kasutuses olnud perioodi jooksul. Isegi juhul, kui auto väärtuseks oleks olnud ostuhind + remondikulud = 147 000 krooni, oleks auto keskmiselt antud perioodil amortiseerunud (147 000 x 0,46) : 100 = 67 620 krooni võrra ning auto väärtuseks oleks hageja valdusest äravõtmisel olnud veel 79 380 krooni. Hagejale on tagastatud täielikult auto ostmisel tasutud ostuhind 72 000 krooni, mistõttu oleks põhjendamatu kostjatel tasuda hagejale veel täiendavaid summasid. Arvestada tuleb ka seda, et kostjad on sõiduki korrastamiseks ja tehnilise ülevaatuse läbimiseks omaltpoolt teinud vajalikke kulutusi 11 124,97 krooni. Maakohus leidis, et kostjad ei ole sõiduki tagastamisel hageja arvel rikastunud, sest hageja on sõiduki valdamise ajal (27 kuu jooksul) sellele tehtud parendused auto kasutamisel ära tarbinud ning ebaõiglane oleks nõuda vaidlusaluste kulutuste hüvitamist kostjatelt. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. S. Fjodorov esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 19. oktoobri 2009 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldatakse. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) ostis apellant kindlustusfirma poolt korraldatud enampakkumiselt sõiduauto avariilisena ning see vajas taastusremonti, mille apellant ka tellis ja kinni maksis. Apellandi poolt kantud remondikulu ei olnud toredusliku ega parendusliku iseloomuga ja telliti üksnes vajalikke töid, sest remondi eesmärk oli sõiduki säilitamine, milleks tuli likvideerida kõik sõidukil esinenud avarii kahjustused. Hagejal oli ostjana võimalik seega valida - kas avariiline sõiduk taastada või lammutada varuosadeks, hageja valis esimese variandi. Hagejal oli võimalus lisaks taastamisele sõidukit ka parendada ning selle kasutamisega seotud mugavusi suurendada, kuid seda ta ei ole teinud; 2) on maakohtu otsus ebaõiglane, kuna apellant on panustanud remonti ning vastustajad said enda kasutusse sõidukorras auto ilma selleks kulutusi tegemata. Apellant leiab, et vastustajad on sõidukile tehtud vajalike kulutuste võrra rikastunud.
lg-t 3 tuleb tõlgendada koos
§-ga 88 ja VÕS §-ga 1042, millisest tulenevalt on apellandil õigus tema poolt asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamisele. Käesoleval juhul ei saa tõlgendada
lg 3 sõnastust „enne hagi esitamisest teadasaamist“ otseselt, vaid tuleb seda mõista kui enne sõiduki tagastamist vastustajatele, kuna hoolimata asjaolust, et hagi vastustajate poolt apellandi vastu esitatud ei ole, oli siiski vastustajatel nõue sõiduki omandi osas, mis rahuldati politsei poolt. Apellant oli sõiduki heauskne omandaja ja teostas sõidukile remonttööd arvestusega, et kasutab sõidukit kuni täieliku kulumiseni; 3) on vastustajad kohutatud apellandile tema poolt kinnimakstud remondi hüvitama. Sõiduki taastamise ajal oli apellandil põhjust pidada ennast sõiduki omanikuks ja ta ei teadnud, et see oli tegelikult vastustajatelt varastatud. Tagantjärele selgus, et apellandil ei olnud kohustust remontida vastustajatele kuuluvat avariilist sõidukit, sest tema ei ole sõidukiga avariid teinud ega muul moel vastustajate vara kahjustanud. Kuivõrd vastustajad nõudsid politsei kaudu sõiduki 4 valduse hagejalt välja, siis on esmajoones nemad kohustatud hagejale sõiduki taastamiseks tehtud kulutused hüvitama; 4) ei nõustu apellant kohtu seisukohaga, et apellant on enda poolt sõidukisse panustatud remondi ära kasutanud perioodil, mil sõiduk oli apellandi valduses. Sõiduki jääkväärtus ei oma tähtsust. Sõiduk tagastati vastustajatele sõidukorras ja käibes kasutatava sõidukina. Turg on mõjutatav mitte ainult reaalsest väärtusest vaid majandusolukorrast ja sõiduki kasutajast. Sõidukite hinnad kõiguvad vastavalt ostjate maksevõimele ja pakutavate sõidukite hulgale, hind ei ole püsiv matemaatiline väärtus. Apellant ei ole enda poolt sõidukisse panustatu ära tarbinud.
lg 1 kulutuste hüvitamist ebaseaduslikule valdajale, st viidatud sätte kohaldamise eelduseks on asjaolu, et hageja oli sõidukile kulutuste tegemise ajal (2003. a oktoober) selle ebaseaduslik valdaja ning kostjad olid selle (ühis)omanikud. Vallasjade heauskse omandamise eeldused sätestab
. Selle sätte lg 3 kohaselt ei toimu heauskset omandamist, kui asi on varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Nimetatut ei kohaldata aga muu hulgas juhul, kui asi omandati avalikul enampakkumisel. Menetlusosalised pole menetluse kestel väitnud, et hageja oleks sõiduauto omandanud avalikul enampakkumisel ja, et ta oli kulutuste tegemise ajal selle omanik. Seetõttu polnud kohtutel vaja hinnata, kas hageja omandas sõiduki. Asjade tehtud kulutuste liigid on defineeritud TsÜS §-s 63. Ringkonnakohus jättis hageja tehtud kulutuste vajalikkuse TsÜS § 63 lg 1 tähenduses hindamata. Ringkonnakohus on rajanud otsuse ekspertiisiakti järeldusele, arvestamata, et selles käsitleti kulutusi, mida oli vajalik teha avariilise auto sõidukorda seadmiseks. Samas jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et seaduse järgi tuleb vajalike kulutuste kindlakstegemisel hinnata kulutuste tegemise hetke seisuga seda, kas kulutustega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest. Vajalike kulutuste korral tuleb need hea usu põhimõttest tulenevalt hüvitada mõistlikus ulatuses. See tähendab, et kulutusi ei hüvitata nende tegijale ulatuses, mis ületab kulutuste kohalikku keskmist turuhinda. Hüvitise vähendamiseks ei anna alust asjaolu, et kulutuste tegija on vajalikud kulutused ise äratarbinud, sest nende kulutuste esmaseks eesmärgiks on eseme säilitamine. Kui esemele vajalikke kulutusi teinud isik eset kasutas, on omanikul tema vastu kasutuseeliste hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause järgi. Valdaja muude kulutuste hüvitamise nõue tuleb lahendada
Asja uuel läbivaatamisel tuleb hinnata, kas tuvastatud asjaoludel on kostjad hageja arvel rikastunud (kas tehtud kulutuste tõttu on hageja vara väärtus vähenenud ja kostjate vara väärtus vastavalt suurenenud). Hinnates isiku enda kavatsusi eseme suhtes, millele kulutusi tehti, võib kolleegiumi hinnangul eeldada, et isik oleks ka ise need kulutused teinud siis, kui eseme taastamine on kindlustusandjate üldtingimuste kohaselt põhjendatud. Kui eseme taastamine kindlustusandjate üldtingimuste kohaselt ei ole aga majanduslikult põhjendatud, võib eeldada, et ka isik ise poleks seda taastanud. Neid eeldusi on teisel poolel võimalik ümber lükata. VÕS § 1042 lg 1 teise lause järgi tuleb hüvitise määramisel arvestada, kas ja kuivõrd on kulutused end ammendanud ajaks, mil eseme omanik selle tagasi saab. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht, kas
lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud ja kui on, tuleb kvalifitseerida hageja kantud kulutused eraldi ja otsustada hagi rahuldamise üle. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6
lg 1 järgi võib valdaja nõuda tema poolt asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, välja arvatud juhul, kui ta on valduse saanud omavoliliselt. Muude kulutuste hüvitamist võib valdaja nõuda VÕS § 1042 kohaselt. 10.
lg 1 reguleerib kulutuste hüvitamist ebaseaduslikule valdajale, st viidatud sätte kohaldamise eelduseks on asjaolu, et hageja oli sõidukile kulutuste tegemise ajal (2003 oktoober) selle ebaseaduslik valdaja ning kostjad olid selle (ühis)omanikud. Menetlusosalised pole menetluse kestel väitnud, et hageja oleks sõiduauto omandanud avalikul enampakkumisel ja, et ta oli kulutuste tegemise ajal selle omanik. Seetõttu ei ole maakohus ka hinnanud seda, kas hageja on omandanud sõiduki. Lähtudes eeltoodust saab hagejat käsitleda sõidukile kulutuste tegemise ajal (2003 oktoober) selle ebaseadusliku valdajana ning kostjaid selle ühisomanikena. 11.
lg 1 esimese lause kohaselt saab valdaja nõuda kõigi asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, teise lause kohaselt on tal aga õigus nõuda muude kulutuste hüvitamist VÕS § 1042 järgi. Vaidluse lahendamiseks on vaja teha eelkõige kindlaks, milliseid kulutusi on hageja sõidukile teinud. Asjale tehtud kulutuste liigid on defineeritud TsÜS §-s 63. Selle sätte järgi on esemele tehtud kulutused vajalikud, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest (p 1); kasulikud, kui nendega eset oluliselt parendatakse (p 2); toreduslikud, kui nendega taotletakse peamiselt eseme mugavust, meeldivust või ilu (p 3). Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt sõidukile tehtud kulutused ei ole vajalikud kulutused TsÜS § 63 p-i 1 ja
Selle hindamiseks, kas kulutused olid vajalikud, on määrav kulutuste tegemise ajahetk, st kas konkreetsete kulutuste tegemise ajal olid kulutused eseme säilitamiseks vajalikud või ilma nende tegemiseta oleks eseme säilimine ohtu sattunud. Asja materjalide kohaselt tunnistati Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS poolt kõnesoleva sõiduki taastamisremont majanduslikult mitteotstarbekaks (avariieelne turuhind 140 000 krooni, jääkväärtus 60 000 krooni) ning kindlustusandja hüvitas sõiduki omanikule Hansa Liising Eesti AS-le kindlustusjuhtumieelse turuhinna 128 117 krooni, mille järel (30.07.2003) anti sõiduk üle Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS valdusesse (I kd tl 168, 194), kes müüs sõiduki hageja esindajale N.K. ile 18.08.2003. Riiklikult tunnustatud ekspert R. Mündi ekspertiisiakti (II kd tl-d 69-74) kohaselt oli 18.08.2003 ostetud avariilise sõiduauto MB C180 (reg nr XXX XXX ) remont auto sõidukorda saamiseks vajalik, kuid remondisumma 75 000 krooni oli majanduslikult ebaotstarbekas. Arvestades asjaolu, et tegemist oli avariilise sõidukiga, mille taastamist on peetud ebaotstarbekaks, ei ole sellise sõiduauto remondiks tehtud kulutused vajalikud kulutused. Kindlustusandja ja ka ekspert on käsitlenud sõidukit sisuliselt majanduslikus mõttes hävinenuna ning seetõttu hageja poolt vaidlusalusele sõiduautole tehtud kulutused ei olnud tehtud eesmärgiga säilitada sõidukit või kaitsta seda täieliku või osalise hävimise eest. Seega ei ole hagejal kostjate vastu nõuet
12. Valdaja muude kulutuste hüvitamise nõue tuleb lahendada
VÕS § 1042 lg 1 esimese lause kohaselt võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. 7 Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuse punktis 12 asunud seisukohale, et „Eeltoodust tulenevalt tuleb hinnata, kas tuvastatud asjaoludel on kostjad hageja arvel rikastunud (kas tehtud kulutuste tõttu on hageja vara väärtus vähenenud ja kostjate vara väärtus vastavalt suurenenud). Hinnates isiku enda kavatsusi eseme suhtes, millele kulutusi tehti, võib kolleegiumi hinnangul eeldada, et isik oleks ka ise need kulutused teinud siis, kui eseme taastamine on kindlustusandjate üldtingimuste kohaselt põhjendatud. Kui eseme taastamine kindlustusandjate üldtingimuste kohaselt ei ole aga majanduslikult põhjendatud, võib eeldada, et ka isik ise poleks seda taastanud. Neid eeldusi on teisel poolel võimalik ümber lükata.“ Antud asjas on kindlustusandja Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS leidnud, et arvestades vigastuste ulatust ei ole sõiduki taastamisremont majanduslikult otstarbekas (I kd tl 168). Asjas ei ole vaidlust selle üle, et viidatud kindlustusandja otsus vastas sel ajal kehtinud kindlustusandja üldtingimustele (I kd tl 182-183) ja oli põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et kuna kindlustusandja seisukoha kohaselt ei olnud vaidlusaluse sõiduki taastamine majanduslikult põhjendatud, siis võib eeldada, et ka kostjatel ei oleks olnud kavatsust sellises olukorras teha kulutusi sõiduki taastamiseks. Kostjatele kuuluva sõiduki objektiivse väärtuse suurenemine toob kaasa nendepoolse rikastumise üksnes juhul, kui kulutuste tagajärjel õnnestus neil säästa omapoolseid kulutusi. Seega peab hageja kui kulutusi teinud isik alusetu rikastumise nõude edukaks maksmapanemiseks tõendama, et ilma tema poolt eseme suhtes tehtud kulutuseta oleksid kostjad, kellele ese kuulub, teinud samasuguse toimingu ja kandnud sarnaseid kulutusi. Antud asjas ei ole hageja eelnimetatud asjaolu tõendanud ning seetõttu ei ole täidetud VÕS § 1042 lg 1 kohaldamise eeldused täidetud. Kuna hageja ei ole tõendanud, et kostjad oleksid ka ise remontinud avariilise sõiduki ning teinud hageja poolt tehtud kulutustele sarnaseid kulutusi, siis puudub tal kostjate vastu alusetu rikastumise nõue ja seetõttu ei ole vajadust kindlaks määrata rikastumise ulatus VÕS § 1042 lg 1 teise lause järgi. 13. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et VÕS § 1042 lg 1 teise lause järgi rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Seega tuleb hüvitise määramisel arvestada, kas ja kuivõrd on kulutused end ammendanud ajaks, mil eseme omanik selle tagasi saab. Käesolevas asjas ostis hageja avariilise sõiduki, mille eest tasus 72 000 krooni (I kd tl 7, 16, 17). Ajal, mil sõiduk tagastati kostjatele, oli selle väärtuseks eksperthinnangu kohaselt 90 000 krooni (II kd tl 74). Seega võiks kõne alla tulla kostjate rikastumine 18 000 krooni ulatuses, sest sellises ulatuses on suurenenud hageja poolt tehtud kulutuste tulemusena sõiduki harilik väärtus, kuid käesoleva otsuse punktis 12 märgitu kohaselt puudub üldse hagejal kostjate vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue. 14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Andra Pärsimägi Üllar Roostoja 8 Viivi Tomson
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.