Obsah (5)

§ 118§ 84§ 12§ 59§ 78

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 118 lg-st 2 tulenevalt vabastada teenistusest vaid ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. Kaebajal ei olnud kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Teenistuses viibimine alkoholijoobes olles ei kuulu seaduse kohaselt teenistuskohustuste jämeda rikkumise hulka. Kaebaja alkoholijoobe kontrollimine tema kolleegide poolt oli V. Zaitšuki eneseväärikust alandav ning politsei- ja piirivalveseaduse (PPVS) §-ga 723 vastuolus olev protseduur. 3. Tartu Halduskohtu 09.06.2011. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole V. Zaitšuk joobeseisundi kontrollimise protokollis tuvastatut vaidlustanud.

§ 118

lg-s 2 ei ole seadusandja samastanud teenistuskohustuste jämedat rikkumist selle seaduse § 84 p-s 2 nimetatud usalduse kaotusega. Seega võib ka esmane teenistuskohustuste jäme rikkumine tuua kaasa teenistusest vabastamise ning jämeda rikkumise sisu on jäetud distsiplinaarkaristuse määraja otsustada. Ida Prefektuuri töökorra p-s 69 on jämeda teenistuskohustuse rikkumisena nimetatud muuhulgas ka joobeseisundis teenistuses viibimine. Joobeseisundi mõiste sisaldub PPVS §-s 722 ja Ida Prefektuuri töökorra p-s 2.8. PPVS § 722 lg-s 5 on kehtestatud, et alkoholijoovet eeldatakse, kui kontrollitava isiku ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 mg või rohkem. Seega on V. Zaitšukil mõõdetud 0,64 mg/l käsitletav alkoholijoobena. Kuna seadusandja ei ole PPVS § 723 p-s 1 piiritlenud konkreetseid süütegude liike, laieneb sätestatu ka politseiametniku distsiplinaarsüüteo tuvastamisele. V. Zaitšuk ei ole väitnud indikaatorvahendi kasutamise või selle näiduga mittenõustumist. V. Zaitšuk on pannud toime distsipliinirikkumise, mida saab pidada PPVS § 86 p-s 1 ja

§ 84

p-s 1 märgitud teenistuskohustuste jämedaks rikkumiseks olenemata sellest, et ta ei olnud alkoholi tarvitades politseivormis ega rikkunud avalikku korda. Vaidlustatud käskkirja andmisel on järgitud distsiplinaarmenetluse nõudeid, karistus rajaneb õiguspärastel alustel ning distsiplinaarkaristuse määramisel on järgitud kaalutluse piire ja proportsionaalsuse põhimõtet. Politseiametniku suhtes on avaliku teenistuse eetikakoodeksi §-st 18 tuleneval väärikuse nõudel eriline tähendus, sest politsei ees seisvate ülesannete iseloomu tõttu peavad politseiteenistuses olevad isikud tavaametnikest veelgi hoolsamalt järgima neile pandud nõuete täitmist ja olema enam võimelised aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest. Alkoholijoobes teenistuses viibiv politseiametnik pole väärikas ja kahjustab nii enda, oma politseiasutuse kui terve politsei mainet. Tegemist on olulise rikkumisega, mille tähendust ei muuda ka varasem laitmatu käitumine, ergutused ja autasud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. V. Zaitšuki apellatsioonkaebuses ja selle täienduses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus hinnanud tõendeid ebaõigesti ning jätnud osad tõendid tähelepanuta. Distsiplinaarmenetluse raames ega kohtus ei arvestatud, et kaebaja tarbis alkoholi mittetahtlikult, kuna ta ei teadnud alkoholi olemasolust O.F. poolt temale pakutud kohvis ning seda tõendab O.F. tunnistus. Kaebaja ei erista hästi kohvi sorte ning seetõttu võis ta arvata, et temale kohtumisel O.F. iga pakutud kohvi maitse erinevus võrreldes tema poolt varem pruugitud kohviga on tingitud teistsugusest kohvisordist, mitte aga sellest, et kohvile oli lisatud rummi. Kaebaja enda tahtlust ja selle vormi tuleb karistuse määramisel ka arvestada. 2 Halduskohus on jätnud arvestamata, et kaebajal ei ole politseis XX teenistusaasta jooksul olnud ühtegi karistust, Narva kriminaaltalituse juht A. J. iseloomustas teda kui kogenud ametnikku, kellel pole täheldatud probleeme alkoholiga ning kaebajat on teenistusaastate jooksul korduvalt ergutatud politseiameti juhtkonna poolt. Kaebaja suhtes koostatud joobeseisundi kontrollimise protokollis ei tuvastatud PPVS § 722 lg-s 1 toodud joobeseisundi mõistele omaseid väliselt tajutavaid häireid või muutusi kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Seda vaatamata sellele, et kaebajal tuvastati väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,64 mg/l ning punetavad silmad ja nõrk alkoholi lõhn. Apellatsioonkaebuse täienduses viitas kaebaja Riigikohtu halduskolleegiumi 26.10.
2. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-45-11, millest nähtub, et

§ 84

p-s 1 sätestatud koosseisu tunnus „teenistuses joobununa viibimine“ ei eelda kindlat alkoholikontsentratsiooni veres ega väljahingatavas õhus ehk puudub numbriline piirmäär, mille tuvastamisel saaks automaatselt käsitada isikut joobunud olekus olevana. Samas lahendis märkis Riigikohus, et kuna distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ei ole tuginetud asjaolule, et kaebajal oleks esinenud väliseid joobe tunnuseid, siis ei ole

§ 84p-s 1 sätestatud süüteokoosseis täidetud.

Kaebaja hinnangul on käesolevas asjas tegemist analoogse juhtumiga ning vaidlustatud käskkiri tuleks tühistada. Lisaks sellele ei tohi töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 8 kohaselt distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega.

1. Ida Prefektuur vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt ei oma Ida Prefektuuri töökorrast tulenevalt tähtsust joobeaste ega see, kuidas ja mil moel alkoholi tarvitati. Teenistuses olles peab politseinik olema kaine. Ida Prefektuur seab kahtluse alla kaebaja ütlused O.F. iga väljaspool jaoskonda 07.02.2011 kella 15.00 paiku kohtumise kohta, kuna distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest nähtuvalt kutsus Narva kriminaaltalituse juht A. J. kaebaja oma kabinetti 07.02.2011 kella 15.00 paiku ning joobeseisundi kontrollimise protokolli järgi kontrolliti tema joovet kell 15.
2. Samuti on distsiplinaarmenetluse käigus videovalvesüsteemi abil tuvastatud, et 07.02.2011 kella 13.16-st kuni 15.10-ni ei ole V. Zaitšuk Narva politseijaoskonnast väljunud fuajee kaudu ega ukse kaudu, mis viib jaoskonna taga asuvasse hoovi. Kaebaja on tutvunud ning jätnud vaidlustamata joobeseisundi kontrollimise protokolli ja joobes teenistuja ametist kõrvaldamise akti. Seega on kaebaja eelpoolnimetatud dokumentidele allkirja andes tunnistanud alkoholijoobe esinemist. Käskkirja määramisel on arvestatud A. J. poolt antud iseloomustust, mille kohaselt on kaebaja töönäitajad viimasel paaril aastal langenud ning tema käitumises esineb tihti kergemeelsust, ta ei täida mitte alati kohusetundlikult oma ülesandeid ning tema tegevus vajab kontrollimist, sest sageli teeb ta hooletusest vigu. Halduskohus on õigesti märkinud, et V. Zaitšuk ei hinda ise oma rikkumist adekvaatselt ega ole siiani aru saanud vastava käitumise lubamatusest ja tähendusest ning püüab oma tegu tagantjärele õigustada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu Halduskohtu 09.06.
4. a otsus tuleb jätta muutmata.
5. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kehtiva distsiplinaarkaristuse puudumise tõttu ei saanud teda

§ 118lg 2 alusel teenistusest vabastada.

PPVS § 1 lg 6 kohaselt laieneb politseiteenistusele avaliku teenistuse seadus käesolevast seadusest tulenevate erisustega.

§ 12

lg 3 p 4 järgi laieneb see seadus politseiametnikele 3 niivõrd, kuivõrd põhiseaduse või seadustega ei sätestata teisiti. Politseiametnikele distsiplinaarkaristuse määramise alus tuleneb PPVS 87 lg-st 1, mille kohaselt politseiametnik kannab toimepandud distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarvastutust, mis seisneb tema suhtes distsiplinaarkaristuse kohaldamises vastavalt tema poolt toimepandud süüteo laadile ja raskusele. PPVS § 86 kohaselt on politseiametniku distsiplinaarsüütegu seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide või teenistuskohustustega ettenähtud nõuete süüline täitmata jätmine või nende mittenõuetekohane täitmine (p 1); teenistuskohustuste täitmisel või väljaspool seda süüliselt toimepandud vääritu tegu, millega diskrediteeritakse politseid (p 2); süüline varalise kahju tekitamine ametiasutusele või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine (p 3). PPVS § 87 lg 2 kohaselt võib politseiametnikule distsiplinaarsüüteo eest määrata üksnes PPVS-s sätestatud distsiplinaarkaristuse. Politseiametnikule määratavad distsiplinaarkaristused on loetletud PPVS §-s 88, mille p 5 sätestab ka teenistusest vabastamise

§ 118

alusel.

§ 118

lg 2 järgi võib teenistuskohustuste rikkumise (§ 84 p 1) eest vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. Teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise (§ 84 p 2) või vääritu teo (§ 84 p 3) eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust.

§ 59

lg 1 sätestab, et teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Teenistuskohustused on kindlaks määratud käesoleva seaduse, muude seaduste, samuti määruste ja ametijuhendite ning muude õigusaktidega. Teenistuskohustuste täitmisel peab teenistuja samuti lähtuma käesoleva seaduse lisas 1 toodud avaliku teenistuse eetikakoodeksist ning teistest, ametiasutuse siseselt kehtestatavatest eetikakoodeksitest.

§ 78

lg 2 alusel on kehtestatud Ida Prefektuuri töökord, mille p-i 62 kohaselt on teenistujal keelatud viibida tööl, haldushoones või haldushoone territooriumil joobeseisundis. Töökorra p-i 68 kohaselt võib teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise või vääritu teo eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Töökorra §-s 69 on toodud loetelu, mida Ida Prefektuuris loetakse teenistuskohustuste jämedaks rikkumiseks ning selle paragrahvi p-i 3 kohaselt loetakse teenistuskohustuste jämedaks rikkumiseks ka teenistuses viibimist joobeseisundis. Ida Prefektuuris loetakse joobes teenistuses viibimist seega jämedaks teenistuskohustuste rikkumiseks. Kuna politseiametnike suhtes on kehtestatud piirang, et teenistuses viibides peab ametnik olema täiesti kaine, siis ei oma iseenesest suurt tähtsust see, milline oli numbriliselt indikaatorvahendi näit. Kui indikaatorvahendiga mõõtmise tulemus oli positiivne, mis näitab, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, siis on juba üksnes sellega tuvastatud, et töökorra § 69 p 3 mõistes oli tegemist teenistuskohustuste jämeda rikkumisega.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul tegemist ka täiesti analoogse juhtumiga võrreldes sellega, mille pinnalt on tehtud kaebaja poolt viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi 26.10.
2. a lahend haldusasjas nr 3-3-1-45-
3. Seega ei anna nimetatud lahendist tulenevad seisukohad alust asuda selles asjas seisukohale, et kaebaja osas ei ole distsiplinaarsüüteo toimepanemine tõendamist leidnud. Nagu juba eelnevalt märgitud, on käesolevas asjas tegemist politseiametnikuga, kelle suhtes kehtib ka Ida Prefektuuri töökord, mille p-i 62 kohaselt on teenistujal keelatud viibida tööl, haldushoones või haldushoone territooriumil joobeseisundis. Seega peab politseiametnik teenistuses viibides olema täiesti kaine. Samuti ei välistanud Riigikohus viidatud lahendis, et lisaks teistele olemasolevatele tõenditele võib siiski ka indikaatorvahendi kasutamisega tuvastatud joobnud olekule iseloomulik numbriline tulemus olla üheks isiku joobnud olekut kinnitavaks tõendiks. Käesoleval juhul näitas indikaatorvahend (tl 46-47), et 07.02.2011 kell 15.10 oli kaebaja poolt väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,64 mg/l, millise näidu puhul PPVS § 722 lg 5 järgi eeldatakse, et 4 tegemist on alkoholijoobega. Lisaks sellele nähtub joobeseisundi kontrollimise protokollist, et peale indikaatorvahendi näidu fikseeriti V. Zaitšukil 07.02.2011 ka välise joobe tunnused – silmade punetus, väikesed silmapupillid ja kerge alkoholilõhn suust. Samuti nähtub distsiplinaarmenetluse materjalidest, et sellest, et kaebaja viibis töökohal, olles eelnevalt tarvitanud alkoholi, said aru ka tema kaastöötajad (A. J. ettekanne tl 42) ning alkoholi tarbimist 07.02.2011 ei eitanud ka V. Zaitšuk ise, esitades vastuväitena üksnes selle, et ta ei teinud seda teadlikult, sest alkoholi pani eeldatavalt tema kohvi sisse O.F. , kes temalt selleks luba ei küsinud (V. Zaitšuki seletus tl 41p, I. Kamõševi seletus tl 43p, J. Všivtseva ettekanne tl 45p). J. Všivtseva ettekandest nähtuvalt kinnitas O.F. telefonivestluse käigus, et 07.02.2011 kohtus ta kaebajaga ning pakkus viimasele kohvi, millele lisas omaalgatuslikult ka alkoholi – rummi, mille koguseks oli umbes 1/3 500 ml suurusest kohvikruusist. Vastavalt töökorra §-de 64 ja 65 koostati 07.02.2011 ka joobes teenistuja ametist kõrvaldamise akti, millele V. Zaitšuk vastu ei vaielnud ja alla kirjutas. V. Zaitšuk tutvus ka joobeseisundi kontrollimise protokolliga ja ei vaielnud selles fikseeritule vastu ega nõudnud alkoholisisalduse kindlaksmääramist veres või väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetri abil, samuti ei vaidlustanud kaebaja tema suhtes joobeseisundi kontrollimise menetluse läbiviimise õiguspärasust. Seda, et kaebaja 07.02.2011 alkoholi tarvitanud oli ja sellises seisundis teenistuses viibis, ei vaidlustatud ka halduskohtus toimunud istungil (tl 60-61). Esmakordselt tõstatas kaebaja temal 07.02.2011 alkoholijoobe esinemise tõendatuse küsimuse alles ringkonnakohtu istungil 14.03.2012 viitega vahepeal tehtud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile haldusasjas nr 3-3-1-45-11 leides, et indikaatorvahendi näit ei ole usaldusväärne ning politsei oleks pidanud kasutama tõenduslikku alkomeetrit või tegema vereanalüüsi. PPVS § 724 lg 4 kohaselt juhul, kui politseiametnik ei pea vajalikuks muude andmete kogumist ja isik ei nõua alkoholisisalduse kindlaksmääramist veres või väljahingatavas õhus, võib piirduda ka indikaatorvahendi kasutamisega. Arvestada tuleb seda, et enne apellatsioonikohtu istungit ei vaidlustanud kaebaja ühelgi viisil tema suhtes läbi viidud alkoholijoobe kontrollimise menetlust. Politseiametnikuna oleks kaebaja pidanud olema kursis PPVS-s sätestatud kontrollitava isiku õigusega nõuda vajadusel tõendusliku alkomeetri kasutamist või vereanalüüsi tegemist. Samuti ei keeldunud kaebaja 07.02.2011 kontrolli läbiviimisest indikaatorvahendiga ja tunnistas senini vähemalt ettevaatamatusest põhjustatud alkoholi tarvitamist samal päeval. Neil põhjustel leiab ringkonnakohus, et kaebaja väited kontrollimenetluse ebakorrektse läbiviimise kohta on otsitud ja tõendamata ning ei anna alust seada joobeseisundi kontrollimise protokollist nähtuvate andmete usaldusväärsust kahtluse alla. Nagu juba varasemalt viidatud, on lisaks indikaatorvahendi näidule käesoleval juhul joobeseisundi kontrollimise protokollis välja toodud ka kaebajal 07.02.2011 esinenud välise joobe tunnused ja peale protokolli tõendavad kaebajal esinenud joobeseisundit ka tema enda seletus ning teiste politseiametnike seletused ja ettekanded. Eelpoolviidatud tõendid, samuti politseiametnike suhtes Ida Prefektuuri töökorrast tulenev keeld viibida tööl joobeseisundis, ning ka avalikkuse poolt politseiametnikule tema töökohustustest tulenevalt esitatavad kõrgendatud nõudmised tähendavad ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul seda, et tõendatuks saab lugeda V. Zaitšuki 07.02.2011 teenistuses joobeseisundis viibimise PPVS § 722 lg 1 ning töökorra §-de 62 ja 69 p 3 mõistes. Seda hoolimata sellest, et protokollis või muudes olemasolevates kirjalikes tõendites ei ole otseselt fikseeritud seda, kas 07.02.2011 kella 15.10 paiku olid kaebajal häirunud ka kehalised või psüühilised funktsioonid või reaktsioonid. Politsei ees seisvate ülesannete iseloomu tõttu peavad politseiteenistuses olevad isikud oma rolli tõttu ühiskonnas tavakodanikest enam olema võimelised aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest ning seda nii teenistuskohustustes olles kui teenistusvälises olukorras, mistõttu ei saa politseiametniku 5 puhul ainsaks alkoholijoobe esinemise tõendiks pidada tema muutunud kehalisi või psüühilisi funktsioone või reaktsioone.
4. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja poolt toimepandud süüteo eest karistusena määratud teenistusest vabastamine ka proportsionaalne ning käskkirjast on võimalik aru saada, miks kohaldati politseiametniku suhtes ettenähtud võimalikest distsiplinaarkaristustest rangeimat. Vaidlustatud käskkirjast ja distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on kaebajale karistuse määramisel lisaks kriminaaltalituse juhi A. J. poolt antud iseloomustusele õigesti lähtutud ka distsiplinaarsüüteo iseloomust, politsei rollist ühiskonnas ning sellest tulenevast politseiametnikule esitatavatest kõrgendatud nõuetest ja ka varasemast karistuspraktikast, mida ametnike samaliigiliste distsiplinaarsüütegude puhul senini kohaldatud on.
5. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata, tuleb HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (menetlusosalise sõidukulud) jätta tema enda kanda. Einar Vene Agu Timmi 6 Maili Lokk