← Eesti

3-09-1552/68

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Lilianne Aasma ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2012. a, Tallinn Haldusasja n

MS), millega tunnistati kehtetuks kinnisasjade vahetamist reguleeriv looduskaitseseaduse (

) § 19, ning

MS rakendussättest ja

§ 91

lõikest 10 tulenevalt käsitletakse Piirisoo kinnistu vahetamise avaldust omandamise taotlusena.

  1. Maa-ameti
  2. oktoobri
  3. a kirjaga nr 6.3-6/10791 teatati OÜ-le South Kinnisvara, et Piirisoo kinnistu vahetamise menetlus viiakse lõpuni omandamise menetlusena

§ 20ja Vabariigi Valitsuse 8.

juuli

  1. a määruse nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused” (määrus nr 242) alusel.
  3. juuni
  4. a käskkirjaga nr 995 keeldus keskkonnaminister kinnisasja riigile omandamisest. Käskkirja põhjendati sellega, et kuigi taotluse esitamisel ajal kehtinud 2

(14)3-09-1552 kaitstavate loodusobjektide seaduse (KLOS) § 281 lg 1 ei näinud otsesõnu ette 10. mail 2004. a jõustunud

§-s 19 sätestatud tingimust, et vahetada saab vaid kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, tuli kõnealuse sätte alusel kinnisasja vahetamise üle otsustamisel lähtuda vahetamise regulatsiooni eesmärgist ja kaaluda vahetamise põhjendatust. 1. augustil 2008. a tunnistati

§ 19

kehtetuks ning § 91 lg 10 nägi ette, et kinnisasja vahetamise menetlused viiakse lõpuni omandamise menetlusena.

§ 20

lg 1 alusel omandab riik kaitsealal asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Oma sisu poolest ei ole vahetamise ja omandamise eesmärk erinevate regulatsioonide kehtivuse ajal muutunud. Looduskaitseliste piirangutega kinnisasja vahetamise ja riigi poolt omandamise regulatsiooni mõte ja eesmärk on võimaldada eraomandis oleva kinnisasja, mille kasutamine on kaitsekorrast tulenevalt oluliselt piiratud, üleandmine riigi omandisse ning tagada sellega ühtlasi kaitstavate loodusobjektide parem kaitse. Kuigi

  1. veebruarist
  2. a kuni
  3. maini
  4. a kehtinud Vabariigi Valitsuse
  5. jaanuari
  6. a määrus nr 24 „Kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuse määramise alused“ (edaspidi määrus nr 24) ei reguleerinud otsesõnu vajadust hinnata piirangute olulisust ja nende mõju kinnisasja kasutamisele, oleks vahetamise menetluse läbiviija pidanud seda tegema seaduse üldist eesmärki silmas pidades. Haanja looduspargi piiranguvööndi kaitsekord võimaldab üsna tavapärast maakasutust, sh kasvava metsa majandamist (lubatud on erinevad raied, sh turberaie). Seetõttu pole kinnisasja omandamine põhjendatud.
  7. OÜ South Kinnisvara esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus keskkonnaministri
  8. juuni
  9. a käskkirja nr 995 tühistamist ja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamist ning kaebaja taotluse lahendamisega viivitamise õigusvastaseks tunnistamist. Kaebuse põhjendused olid järgmised: 1) kinnisasja omandamise menetlus tuli läbi viia KLOS § 282 alusel ja korras. HMS § 5 lg 5 kohaselt kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme.
  10. mail
  11. a jõustunud

nägi erinevalt menetluse alustamise ajal kehtinud KLOS §-dest 281 ja 282 ette, et vahetamisele või omandamisele kuuluvad üksnes sellised kinnisasjad, mille sihtotstarbeline kasutamine on kaitsekorraga oluliselt piiratud. Varasema regulatsiooni kohaselt piisas vahetamiseks või omandamiseks sellest, et kinnisasi sisaldas kaitstavat loodusobjekti või asus kaitsealal. Seega on

§ 19

ja § 20, võrreldes menetluse alustamise ajal kehtinud KLOS sätetega, kaebaja suhtes koormavamad. Sama tulemuseni viivad ka

rakendussätted. Kaebaja poolt esitatud taotluse kohta ei olnud

§ 91

lg 10 jõustumise ajaks otsust tehtud, mistõttu muutus kinnisasja vahetamise menetlus kinnisasja omandamise menetluseks ning seda

§ 20sätestatud tingimustel.

Nii muutusid KLOS § 281 alusel tehtud avaldused kinnisasja vahetamiseks kinnisasja omandamise ettepanekuteks.

§ 20

lg 3 kohaselt kehtestab kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise korra ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, samuti kinnisasja väärtuse määramise korra ja alused Vabariigi Valitsus määrusega. Määruse nr 242 § 12 lg 1 järgi kohaldatakse kinnisasja omandamise menetlustele, mis ei olnud lõpetatud looduskaitseseaduse jõustumise ajaks, seni kehtinud omandamise aluseid ja korda. Seni kehtinud alused ja kord on KLOS § 282. Kuna kohaldada tuli KLOS § 282, oli ka haldusorgani kaalutlusruum kaebaja jaoks ebasoodsate otsustuste tegemisel kitsam kui hiljem kehtima hakanud

§ 20lg 1 tulenev diskretsiooniruum.

Vaidlustatud haldusakt on antud

§ 20lg 1 alusel, seega vastuolus õiguse üldpõhimõtetega.

Rakendussätte puudumisel haldusvälise isiku suhtes ebasoodsama regulatsiooni kohaldamine on välistatud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi lahend asjas nr 3-3-1-30-00, p 3). Argumendid soodsama regulatsiooni kohaldamiseks on iseäranis kaalukad siis, kui materiaalõigusnormid (menetlusnormide küsimus lahendatakse HMS § 5 lg 5 kaudu) on muutunud ebasoodsamas suunas haldusorgani enese viivituse 3

(14)3-09-1552 tõttu; 2) menetlust ei viidud läbi mõistliku aja jooksul. Menetluse ajal muutunud õigusnormide tõttu ei ole haldusorgan enam suutnud määratleda kohalduvat õigusnormi. Kaalutud on asjaolusid, mida KLOS § 282 (ja ka § 281) rakendamise praktikas ei pidanud kaaluma ega ole kunagi kaalutud. Piirisoo maaüksuse omandamisest keeldumise otsus rajaneb faktilise motivatsiooni osas sellele, et väidetavalt ei olevat kaitsekorrast tulenevad piirangud Piirisoo kinnisasja sihtotstarbelist kasutust oluliselt piiravad ning seetõttu ei kuulu kinnisasi riigi poolt omandamisele. Seda, kas kaitsekord piirab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, ei oleks pidanud üldse kaaluma ning kaebaja kahjuks taotluse lahendamisel sellele asjaolule tugineda ei saanud. Omandamismenetluses tuli omandamise otsustamisel tuvastada üksnes seda, kas kinnisasi paikneb kaitseala piires või sisaldab kaitstavat loodusobjekti; 3) KLOS viidatud sätete kehtivuse ajal oli halduspraktika selline, et vahetati ja omandati kõik kinnisasjad, mis asusid kaitsealusel maal, sõltumata sellest, kas need asusid piiranguvööndis või sihtkaitsevööndis. Sealjuures, asjaomases halduspraktikas ei hinnatud kaitsekorrast tulenevate piirangute olulisust. Seda kinnitab ka Maa-ameti
  1. juuni
  2. a seisukoht. Kaebajal tekkis õiguspärane ootus sama praktika kohaldamiseks ka tema suhtes. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et oma õiguspärase ja püsiva praktikaga annab haldusorgan aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks (RKHK lahendid kohtuasjades nr 3-3-1-23-06 p 12; 3-3-1-53-04 p 13); 4) vaidlustatud haldusaktis on ebaõigesti leitud, et ala kaitsekord ei piira oluliselt Piirisoo kinnistu sihtotstarbelist kasutamist. Piirisoo maaüksuse pindala on kokku 4,8 ha, millest metsamaad on 2,4 ha ehk 50 %. Piirisoo kinnisasja kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt keskealised metsad – 1,6 ha, mille prognoositav küpsusvanuse aasta on
  3. Maakatastriseaduse (MaaKatS) § 2 p-st 9 tulenevalt tähendab kinnistu sihtotstarve avaliku võimu poolt antud luba kasutada kinnistut teatud otstarbel või eesmärgil. Kaebaja omandatud kinnistute sihtotstarve on 100% maatulundusmaa. Alates
  4. novembrist
  5. a kehtiva Vabariigi Valitsuse
  6. oktoobri
  7. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 9 järgi on maatulundusmaa põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Kaitse-eeskirja § 23 lõike 2 kohaselt on piiranguvööndis keelatud uuendusraie, v.a turberaie perioodiga vähemalt 40 aastat, kusjuures kaitseala valitsejal on õigus esitada koosluse liigilise ja vanuselise mitmekesisuse säilitamiseks nõudeid turberaie liigi, raieaja, puidu kokku- ja väljaveo ning puistu koosseisu ja täiuse osas. Võrumaa Keskkonnateenistus leidis
  8. juuni
  9. a vastuses, et selline piirang piirab Piirisoo kinnistul maa sihtotstarbelist kasutamist, kuna nii järskudel nõlvadel põhjustab raie erosiooni, ka on puude kättesaamine raskendatud ning et kaitseala valitseja hinnangul ei saa Piirisoo kinnistule uuendusraieid lubada. Samuti asus Võrumaa Keskkonnateenistus
  10. veebruari
  11. a kirjas seisukohale, et tegemist on osaliselt järskudel nõlvadel kasvava metsaga, kus ei tohiks lubada metsaraieid. Kuna kaitseala valitseja hinnangul ei saa Piirisoo kinnistule uuendusraieid lubada, puudub kaebajal võimalus Piirisoo kinnistut vastavalt sihtotstarbele ka kasutada. Piiravaks on ka kaitseala valitsejalt igakordselt loa küsimise kohustus. Vaidlustatud otsuses leiti, et Haanja Looduspargi piiranguvööndi kaitsekord võimaldab üsna tavapärast maakasutust, s.h kasvava metsa majandamist (on lubatud erinevad raied, sealhulgas ka turberaie). Kaitsekorrast tulenevalt on lubatud vaid turberaie kaitseala valitseja nõusolekul; 5) otsuses pole tuvastatud, kui palju metsa kinnistul kasvab. Vastustaja sedastas vaidlustatud otsuses, et Piirisoo kinnistul ei ole oluliselt metsa. Piirisoo maaüksus jaguneb kõlvikupõhiselt järgmiselt: lahustükk katastritunnusega 18101:001:1761, pindalaga 1,5 ha jaguneb rohumaaks (1,3 ha), metsamaaks (0,1 ha) ja muuks maaks (0,1 ha); lahustükk katastritunnusega 18101:001:1762, pindalaga 3,1 ha jaguneb metsamaaks (2,1 ha) ja muuks maaks (1 ha); lahustükk katastritunnusega 18101:001:1763, pindalaga 0,2 ha on täies ulatuses metsamaa. Piirisoo maaüksus pindala on kokku 4,8 ha, millest metsamaad on 2,4 ha; 4
(14)3-09-1552 6) kuigi eri aegadel on Piirisoo maaüksuse vahetamise põhjendatuse ja otstarbekuse kohta küsitud kaitseala valitseja arvamust kolm korda ning need on omavahel vastuolus, on vastustaja HMS § 6 uurimispõhimõtet rikkudes jätnud tegelikud asjaolud välja selgitamata ning põhimõtteliselt üksnes konstateerinud, et kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine ei ole oluliselt piiratud. Otsuses pole põhjendatud, miks tuginetakse Võrumaa Keskkonnateenistuse sellele arvamusele, milles leitakse, et kaitsekord kinnistu kasutamist oluliselt ei piira, ja jäeti arvestamata vastupidised seisukohad; 7) taotluse menetlemisega viivitamine oli õigusvastane. Kui tühistamis- ja kohustamisnõuet ei rahuldata, soovib kaebaja viivitamisega põhjustatud kahju hüvitamist. Menetlus on kestnud kokku peaaegu 7 aastat. Haldusorgan ei ole suutnud kinni pidada mõistlikest tähtaegadest ning haldusorgani enda viivituse tõttu on kaebaja pandud olukorda, kus õigusvastaselt veninud menetluse käigus on korduvalt muutunud menetlus- ja materiaalõigusnormid kaebajale ebasoodsamas suunas.

ega ükski muu õigusakt ei näinud Maa-ametile ette konkreetset tähtaega kinnisasja vahetamise otsustamiseks. HMS § 5 lg 4 kohaselt tuleb menetlustoimingud läbi viia põhjendamatu viivituseta.

  1. Keskkonnaminister palus jätta kaebuse rahuldamata ja esitas sellele järgmised vastuväited: 1)
  2. aprillil
  3. a jõustunud

ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seadusega piiras seadusandja kaitsealuste maade vahetamise eesmärgil kokkuostmist ja määratles maade vahetamise õigustatud isikute ringi, täiendades

§ 19lõikega 2¹.

Varem ei olnud seaduses selliseid piiranguid seatud. Moodustatud riigi maareserv ei olnud aga piisav KLOS-ga ja

-ga sätestatud ülesannete realiseerimiseks, et tagada kinnisasja omanike seaduslik õigus vahetada kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldav või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuv kinnisasi, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, riigile kuuluva kinnisasja vastu; 2) kaebaja omandas Piirisoo kinnistu teadlikult eesmärgiga vahetada see riigile kuuluva looduskaitseliste piiranguteta kinnisasja vastu; 3) Vabariigi Valitsuse

  1. juuli
  2. a määruse nr 241 „Kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuse määramise alused” (edaspidi määrus nr 241) § 21 sätestas, et kui määruse nr 241 jõustumisel lõpetamata maa vahetamise menetlustes on nii vahetusmaa kui ka vahetatav maa hinnatud määruses nr 24 sätestatust lähtudes, viiakse vahetamise menetlus lõpule varem kehtinud menetlusnormide alusel. Piirisoo kinnistu väärtus oli kindlaks määratud
  3. a, kuid läbirääkimiste käigus ei olnud leitud sobivat vahetusmaad. Seetõttu ei saanud seda ka hinnata ning polnud võimalik määruse nr 241 § 21 Piirisoo kinnistu suhtes kohaldada; 4)

jõustumisel

  1. mail
  2. a muutusid menetluste aluseks olevad materiaalõigusnormid. Kui KLOS § 28¹ lõike 1 kohaselt piisas kinnisasja vahetamise taotluse esitamiseks faktist, et kinnisasi ulatus kaitseala piiranguvööndi piiresse, siis

§ 19

kohaselt võis vahetada kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab.

ei sisaldanud rakendussätet KLOS alusel algatatud menetluste jätkamise kohta. HMS § 5 lõikes 5 on sätestatud, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Kui haldusmenetluse kestel materiaalõiguslikud alused muutuvad, võib tekkida küsimus, kas lähtuda tuleb haldusmenetluse alguses kehtinud või akti andmise ajal kehtivatest materiaalõigusnormidest. Üldpõhimõtte kohaselt tuleb isiku taotlus soodustava haldusakti andmiseks läbi vaadata taotluse esitaja jaoks soodsama redaktsiooni kohaselt. Samas ei ole aga välistatud ka koormavatele sätetele tagasiulatuva jõu andmine, kui selleks on kaalukad põhjused. Kohaldamisele kuuluva redaktsiooni valikul tuleb arvestada regulatsiooni üldist eesmärki ja võimalike otsuste tagajärgi ning kaaluda erinevaid huve. Looduskaitseliste piirangutega kinnisasja vahetamise ja riigi poolt omandamise regulatsiooni mõte ja eesmärk on võimaldada eraomandis oleva kinnisasja, mille 5

(14)3-09-1552 kasutamine on kaitsekorrast tulenevalt oluliselt piiratud, üleandmine riigi omandisse (vahetamise või riigi poolt omandamise teel), ning sellega ühtlasi tagada kaitstavate loodusobjektide parem kaitse. Ka KLOS regulatsioonist ilmneb, et kinnisasja vahetamist või riigi poolt omandamist loeti põhjendatuks juhul, kui kinnisasjal on majandustegevus keelatud või oluliselt piiratud. Seejuures on lähtutud põhimõttest, et riik ei hakka vahetama ega omandama maad, millel ei ole erilist ökoloogilist väärtust; 5) Piirisoo kinnisasja vahetamise taotluse esitamise ajal kehtinud KLOS § 28¹ lõike 1 kohaselt oli seaduses sätestatud tingimustele vastava kinnisasja vahetamise üle otsustamisel riigil kaalutlusõigus. Kuigi mainitud redaktsioon ei näinud otsesõnu ette hiljem

-s sätestatud tingimust, et vahetada saab vaid kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, tuli kõnealuse sätte alusel kinnisasja vahetamise üle otsustamisel lähtuda vahetamise regulatsiooni eesmärgist ja kaaluda vahetamise põhjendatust. Kinnisasja vahetamise üldine eesmärk oli tagada isikule tema omandis oleva maa kasutamise võimalus. Juhul kui ta seda looduskaitseliste kitsenduste tõttu teha ei saanud, anti talle võimalus saada samaväärne kinnisasi mujal, kus piiranguid ei olnud. Kaitstava loodusobjekti piiranguvööndis kehtivad omandiõiguse kitsendused ei takista üldjuhul oluliselt kinnisasja kasutamist. Piiranguvööndis asuva kinnisasja vahetamine võib olla põhjendatud näiteks juhul, kui maa riigile kuulumine on vajalik loodusreservaadi või sihtkaitsevööndi kaitse või kaitstava loodusobjekti terviklikkuse tagamise eesmärgil. Kuna sellest eesmärgist tuli juhinduda ka KLOS sätete alusel kinnisasja vahetamise taotluse lahendamisel, oli võimalik kohaldada ka hilisemat

regulatsiooni; 6) kuivõrd kinnisasja omanik ja riik maa vahetamise osas enne

jõustumist kokkuleppele ei jõudnud, siis ei saa sellest tingitud viivitust lugeda haldusorgani poolseks tegevusetuseks. Menetlustähtaja mõistliku pikkuse määramisel tuleb arvestada kõiki olulisi asjaolusid ning ühtegi seaduses sätestatud toimingut või toimingut, ilma milleta ei ole võimalik sisuliselt õige otsuse tegemine, ei või ära jätta pelgalt kiire(ma) menetluse huvides. Kaebaja taotluse saamise järel koostas Metsaekspert OÜ

  1. oktoobril
  2. a inventeerimise akti. Pärast määruse nr 24 jõustumist esitas kaebaja
  3. märtsil
  4. a korduva vahetamise taotluse. Maa-amet teostas kinnistu hindamise. Kui teiste kaebaja kinnistute vahetamine toimus keskkonnaministri
  5. oktoobri
  6. a käskkirjaga, siis Piirisoo kinnistu osas KLOS kehtivuse ajal rohkem menetlustoiminguid ei teostatud, kuna Maaamet ei nõustunud määruse nr 24 § 13 lõikes 3 sätestatud piirmäära ületava vahetatava maa ja vahetusmaa väärtuste suure vahega. Nii KLOS kui ka

sätestasid, et vahetamine saab toimuda üksnes kokkuleppel, kuid Piirisoo kinnistu osas kuni

jõustumiseni kokkuleppeni ei jõutud; 7) kuna Piirisoo kinnisasja vahetamise menetlus ei olnud lõppenud, muudeti vahetamise menetlus määruse nr 242 § 12 lõike 3 alusel omandamise menetluseks. Vahetamise ja omandamise eesmärk ei ole erinevate õiguslike regulatsioonide kehtimise ajal muutunud. Looduskaitseliste piirangutega kinnisasja vahetamise ja riigi poolt omandamise regulatsiooni mõte ja eesmärk on võimaldada eraomandis oleva kinnisasja, mille kasutamine on kaitsekorrast tulenevalt oluliselt piiratud, üleandmine riigi omandisse. Kuna kinnisasja omandamine sõltub otseselt kinnisasja ökoloogilisest väärtustest, peab ka omandamine toimuma vaid looduskaitse vajadusest lähtuvate kaalutluste põhjal. Samal põhjusel, miks selle kinnisasja vahetamine polnud põhjendatud, poleks ka kinnisasja omandamine põhjendatud; 8) Maa-amet pöördus kaitseala valitseja poole kolmel korral arvamuse andmiseks määruse nr 241 § 10 lg 2 p 4 alusel, mille kohaselt oli riigi esindajal õigus kaasata menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, selgitamaks vahetatava maa vastavust

§-s 19 sätestatud kriteeriumidele ja kinnisasja vahetamise otstarbekust. Seejuures ei olnud keelatud arvamuse korduv küsimine.

  1. jaanuaril
  2. a kaotati looduskaitsealade administratsioonid ja kaitseala valitseja kohustused läksid üle maakondlikele keskkonnateenistustele. Menetluse pikkusest tulenevalt küsis Maa-amet Võrumaa keskkonnateenistuselt täpsustavat seisukohta piirangute olulisuse osas. Maaamet leidis, et keskkonnateenistuse seisukoht ei olnud piisavalt põhjendatud ega 6

(14)3-09-1552 sisaldanud asjakohaseid kaalutlusi, mistõttu küsiti keskkonnateenistuselt täiendavat arvamust; 9) menetluse kestel ei antud ühtegi haldusakti, millele tuginedes oleks kaebajal saanud tekkida usaldus, et Piirisoo kinnistu vahetatakse. Menetluse kestel tehtud menetlustoimingutest kaebajal õiguspärast ootust kinnisasja vahetamiseks või omandamiseks tekkida ei saanud. Kaebaja omandas kinnistu teadmisega looduskaitselistest piirangutest ning võis ette näha selle edasimüügiga tekkivaid raskusi, samuti oli tal võimalik jätta kinnisasi ostmata, kui selle kasutamine planeeritud ulatuses või viisil polnud võimalik. Kaebajale ei ole antud lubadust kinnisasja vahetamiseks või omandamiseks; 10) kuna Piirisoo kinnisasi ei kuulunud vahetamisele, ei saa ajavahemikke, mil menetluses toiminguid ei tehtud, käsitleda viivitusena, mis rikuks kaebaja subjektiivseid õigusi. 11. Tallinna Halduskohtu 8. juuli 2011. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) kuna seadusandja ei näinud ette, et kinnisasja vahetamiseks esitatud taotlused tuleks lahendada nende esitamise ajal kehtinud materiaalõiguse (KLOS) alusel, lähtus vastustaja õigesti

§-st 20. Seadusandja on oma tahet väljendanud

MS §-ga 16 täiendatud

§ 91

lg-s 10, mille kohaselt kinnisasja vahetamise menetlused, mille kohta ei ole selle lõike jõustumiseks vahetamise otsust tehtud, viiakse lõpuni

§ 20

kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena, kusjuures esitatud kinnisasja vahetamise avaldused loetakse kinnisasja omandamise ettepanekuteks. Määruse nr 242 § 12 (

  1. juulist 2004 kuni
  2. jaanuarini
  3. a kehtinud redaktsioonis, hiljem § 12 lg 1) kohaselt kinnisasja omandamise menetlus, mis jäi lõpetamata

jõustumisel, viiakse lõpule seni kehtinud alustel ja korras. Isegi

§ 91

lg 10 ja

MS seonduvate sätete kohaldamata jätmisel ja põhiseadusevastaseks tunnistamisel ei ole võimalik kohaldada juba kehtetuks tunnistatud norme ja lahendada kaebaja taotlust kinnisasja vahetamiseks muul viisil kui omandamismenetlusena; 2) KLOS andis kaebajale subjektiivse õiguse riigile taotluse esitamiseks (ettepanekuga looduskaitselise piiranguga kinnisasi vahetada), mitte subjektiivset õigust kinnisasja vahetamiseks. KLOS § 28¹ lg 1 (

  1. juunist
  2. a kuni
  3. maini
  4. a kehtinud redaktsioonis) sätestas, et kaitseala loodusreservaadi, sihtkaitse- või piiranguvööndi piiresse ulatuvat kinnisasja või kaitstavat loodusobjekti sisaldavat kinnisasja võib riigi ja kinnisasja omaniku kokkuleppel vahetada riigile kuuluva kinnisasjaga. Sätte sõnastusest nähtuvalt oli riigil kaalutlusõigus ning normist tulenevalt eeldas vahetamine poolte kokkulepet. Sättest iseenesest ei saa järeldada riigi sõnamurdlikku käitumist kaebaja suhtes. Kaebaja õiguspärast ootust pole seega rikutud. Kuigi
  5. mail
  6. a kehtima hakanud

§ 19

täiendas normi klausliga, et ala kaitsekord peab piirama oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist, ei muutnud see põhimõtteliselt kinnisasjade vahetamise eesmärki, milleks oli kompenseerida isikutele looduskaitselistest kitsendustest tulenevad olulised piirangud kinnisasja kasutamisel ning tagada sellega ühtlasi kõrget ökoloogilist väärtust omavate loodusobjektide kaitse. Eelnev järeldus tuleneb KLOS ja

eesmärgist tagada looduse kaitse ja mitmekesisuse säilitamine ning sellest, et seadusandja on loetlenud võimalike kompenseeritavate objektidena vaid intensiivsemate piirangute alla jäävad kinnisasjad; 3) kaebaja seisukohast lähtudes oleks vastustaja pidanud tuvastama kinnisasja paiknemise piiranguvööndis ja jätma kaalutlusõiguse ülejäänud osas teostamata. See oleks viinud aga arvatavasti õigusvastase haldusakti andmiseni. Võib arvata, et kinnisasja vahetamise avaldus oleks jäänud kaalutlusõiguse õiguspärase teostamise korral rahuldamata; 4) tolleaegse halduspraktika põhjal normi kohaldamise osas ei saa teha järeldust, et kõik normis nimetatud aladele jäävad kinnistud kuulusid vahetamisele ning kaalutlusõigust tegelikult ei olnud, kuna kõiki taotlusi ei rahuldatud ning kehtiv õigus võimaldas oma ebaselguses ka väärhaldust. Haldusorgani otsused, kus kaalutlusõigus 7

(14)3-09-1552 jäeti sisuliselt kasutamata või kus kaalutlusõiguse kasutamine piirdus ainult erinevate riigile kuuluvate kinnisasjade seast vahetatava kinnisasja väärtusele vastava kinnisasja väljavalimisega, olid paljudel juhtudel õigusvastased. Ebaõige halduspraktika jätkamist ei saa aga nõuda võrdse kohtlemise ja/või usalduse kaitse põhimõttele tuginedes. Ka KLOS alusel taotluse lahendamisel tuli haldusorganil kaaluda nii regulatsiooni eesmärki üldise huvi (loodusväärtuste kaitse tagamine) aspektist kui eraisiku omandiõigusele tekkiva piirangu aspektist ning sellest tulenevalt hinnata esmalt, kas vahetamine on üldse põhjendatud. Kinnisasja omandamise ja vahetamise taotluse esitamise asjaoludest nähtuvalt oli kaebaja teadlik piirangutest kinnisasja kasutamisel; 5) seda, et kinnisasja vahetamise menetluse asendamine omandamise menetlusega ei ole põhiseadusega vastuolus, on leidnud ka Tallinna Ringkonnakohus (nt jõustunud otsuses haldusasjas nr 3-08-922, 3-08-2498); 6) tühistamiskaebust ei saa rahuldada ka kehtiva õiguse (

§ 20) väidetava ebaõige kohaldamise väite alusel.

Riik ei pea kehtiva õiguse ega pidanud varem kehtinud õiguse kohaselt kõiki looduskaitselisi piiranguid kompenseerima maa omandamisega, millest järeldub, et loodusväärtuste säilitamine ei pea olema tagatud vaid maa riigi omandisse kuulumisega. Ka Riigikohtu lahendist kohtuasjas nr 3-3-1-37-07 tuleneb, et üldjuhul maa eraomandis olemine ei takista kaitserežiimi täitmist ning

-st ei tulene, et kaitsealasse kuuluv maa peaks olema tingimata riigi omandis; 7) kaitseala valitseja Võrumaa keskkonnateenistuse esimesest, kaebajale soodsast arvamusest ei saanud vastustaja lähtuda, sest see sisaldas asjakohatuid kaalutlusi. Ülejäänud kahest arvamusest tulenevalt võimaldab piiranguvööndi kaitsekord üsna tavapärast maakasutust, sh kasvava metsa majandamist (on lubatud erinevad raied, sealhulgas ka turberaie). Kaebaja jätab tähelepanuta, et käsitleda tuleb kinnistu kui terviku sihtotstarbelise kasutamise võimalikkust. Metsaga on kaetud alla 50 % kinnistust. Ülejäänud osa kasutamisele piiranguid seatud ei ole; 8) haldusaktist nähtub haldusorgani seisukoht, et kuna riigil oli ka KLOS kehtivuse ajal vahetamise otsuse tegemisel kaalutlusõigus ning regulatsiooni eesmärgist lähtuvalt tuli ka siis kaaluda vahetamise põhjendatust, ei olnud erineval ajal kehtinud regulatsioonid sisu poolest erinevad. Seega haldusorgan ei pidanud kehtivat regulatsiooni kaebaja õigusi õigusvastaselt kitsendavaks. Haldusakti põhjendusi ei saa pidada ebapiisavateks; 9) Tallinna Ringkonnakohtu käesolevas asjas tehtud määrusest nähtuvalt on kaebajal põhjendatud huvi menetluse läbiviimisel aset leidnud viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks (soov nõuda kahju hüvitamist). Ringkonnakohus märkis, et lähtuda tuleb kaebaja väitest, mille kohaselt tingis haldusorgani õigusvastane viivitus Piirisoo maaüksuse riigile kuuluva kinnisasjaga vahetamise nurjumise, mis võis iseseisvalt kaebajale kahju põhjustada. Tuvastamaks seda, kas haldusorgan oli õigusvastases viivituses, peab kohus muuhulgas lahendama küsimuse, kas kaebajal oli nõudeõigus kinnistu vahetamiseks. Kohtuistungil küsis kohus kaebajalt, kas põhjendatud huvi on seotud vaid väidetava vahetamise õiguse kaotamisega viivituse tõttu. Kaebaja esindaja vastuse kohaselt on kaebaja põhjendatud huvi ka selles, et õigusliku ebaselguse tõttu on seisakus kõik maa kasutamisega seotud plaanid. Ei ole mõtet asja suhtes kulutusi planeerida, kui pole päris kindel, mis sellest asjast saab. Kaebaja esindaja nõustus kohtuistungil, et kuni 07.10.2003 ei olnud haldusorgan viivituses; 10) kuna kaebajal ei olnud subjektiivset õigust nõuda kinnisasja vahetamist, ei saanud haldusorgani viivitus tingida vahetamise nurjumist ja rikkuda kaebaja subjektiivset õigust kinnisasja vahetamisele. Kaebaja ei ole enda väitel teinud ka kulutusi, mille hüvitamist nõuda. Kuna vahetamise menetlus kaotati 1. augustil 2008. a, siis sellest ajast alates ei saanud viivitamine mõjutada kaebaja väidetavat õigust kinnistu vahetamisele. Seega puudub kaebajal põhjendatud huvi viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks; 11) kohtupraktikas on tunnustatud isiku õigust menetluse läbiviimisele ja otsuse tegemisele mõistliku aja jooksul. Kaebaja ei ole märkinud, et menetluse üldise kestuse ebamõistlikku pikkust ja sellega tema subjektiivse õiguse rikkumist soovib ta tuvastada preventiivsel eesmärgil või et sellega seoses oleks tekkinud varaline kahju. Seega ka 8

(14)3-09-1552 antud asjaoludel viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi puudub ning tuvastamisnõue tuleb jätta rahuldamata; 12) siiski väljendas halduskohus oma seisukohta, et haldusorgan tegutses ilma põhjendamatu viivituseta kuni
  1. märtsil
  2. a kaitseala valitseja vastuse saamiseni. Sellele järgneva paari kuu jooksul tulnuks teha kaebaja taotluse osas keelduv otsus, kuna Haanja Looduspargi administratsioon teatas oma
  3. märtsi
  4. a kirjas, et maaomanikul on kaitse-eeskirja § 23 lg-st 2 tulenevalt võimalik oma metsamaad piisavalt majandada ning põllu- ja heinamaa sihtotstarbelist kasutamist kaitsekord ei piira, mistõttu ei ole vajalik Piirisoo kinnistu võõrandamine riigile vahetamise teel. Menetlusaja mõistliku kestuse hindamisel tuleks maha arvata periood, millal taotluse menetlemine ootas nn omandamise otsustamise järjekorras tulenevalt seadusest, mitte haldusorgani tahtest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  5. OÜ South Kinnisvara apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1)

ei sisaldanud rakendussätet enne

jõustumist alustatud vahetamis- ja omandamismenetluste kohta. Rakendussätte puudumisel tuleb eeldada, et seadusandja ei soovinud anda sätetele tagasiulatuvat jõudu (vt kohtuotsus asjas nr 3-05-979 ja Riigikohtu sellekohane praktika, nt 3-3-1-20-01). Materiaalõiguse osas kehtib soodsama regulatsiooni kohaldamise reegel. Menetluse ajal tehtud kaebaja õigusi enampiiravad muudatused tuleb jätta tähelepanuta (Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid 3-3-1-5-97, 3-3-1-21-01, 3-3-1-16-03, p 11; 2-2-1-11-03; 3-3-1-10-03; 3-3-1-17-01 p 20; 3-3-1-30-00, p 3). HMS § 5 lõikega 5 on vastuolus menetlusnormide kohaldamine, mis ei kehtinud taotluse esitamise ajal, sh määruste nr 24 ja 241, mis nägi ette kinnisasja väärtuse hindamise, kohaldamine; 2)

§ 91

lg 10 kohaselt kinnisasja vahetamise menetlused, mille kohta ei ole selle lõike jõustumiseks vahetamise otsust tehtud, viiakse lõpuni

§ 20

kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena, kusjuures esitatud kinnisasja vahetamise avaldused loetakse kinnisasja omandamise ettepanekuteks. Kaebaja poolt esitatud taotluse kohta ei olnud

§ 91

lg 10 jõustumise ajaks otsust tehtud, mistõttu muutus kinnisasja vahetamise menetlus kinnisasja omandamise menetluseks ning seda

§ 20

sätestatud tingimustel; 3) määruse nr 242 § 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse kinnisasja omandamise menetlustele, mis ei olnud lõpetatud

jõustumise ajaks, seni kehtinud omandamise aluseid ja korda, st KLOS regulatsiooni. Proportsionaalsuse põhimõttega, arvestades omandamise ja vahetamise eesmärkide kattuvust, pole kooskõlas, kui omandamise taotluste lahendamisel kohaldatakse samal ajal (KLOS kehtivuse ajal) esitatud taotluste osas varasemat regulatsiooni, vahetamise taotluste osas aga hilisemat,

regulatsiooni. Seetõttu tulnuks kaebaja taotlus lahendada omandamise taotlusena KLOS § 282 alusel kooskõlas määruse nr 242 § 12 lõikega 1; 4) menetluse kestel kaebaja olukorda halvendaval viisil muudetud seaduse kohaldamine oleks lubatud vastuolus kaebaja õiguspärase ootusega, kui see oleks vajalik avalikes huvides ja sellega ei kahjustata õiguspärast ootust ülemäära. Sellist avalikku huvi ei eksisteeri. Arvesse tuleb võtta ka menetluse ülemäärast kestust; 5) vastustaja esindaja kinnitas halduskohtu istungil, et KLOS kehtivuse ajal kohaldati seadust nii, et vahetati ja omandati kõik kinnisasjad, mis asusid kaitsealusel maal, sõltumata sellest, kas need asusid piiranguvööndis või sihtkaitsevööndis. Ei hinnatud kaitsekorrast tulenevate piirangute olulisust. Seda kinnitas ka Maa-amet

  1. juuni
  2. a kirjas nr 6.3-11/
  3. Selles leiti, et KLOS regulatsiooni kehtivuse ajal ei pidanud vahetamise vajalikkust ja otstarbekust hindama (puudus kohustus) ja seda sellest tulenevalt ei tehtudki. Menetluskord, mille järgi hinnati vahetatavate maade sihtotstarbelise kasutamise piirangu olulisust, jõustus õigusnormidega alles
  4. mail
  5. a. Sisuliselt oli KLOS § 28¹ alates
  6. juunist
  7. a jõustunud redaktsiooni järgselt võimalik piiranguvööndi alal asuvaid kinnistuid vahetada alles alates määruse nr 24 jõustumisest
  8. 9

(14)3-09-1552 veebruaril 2003. a kuni

jõustumiseni

  1. mail
  2. a, seega aasta ja 3 kuu vältel, ilma et määrusest nr 24 oleks tulenenud otsest kohustust hinnata, kui vajalik või otstarbekas selline vahetamine on. Kaebaja taotlus kuulus lahendamisele viidatud perioodil. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et oma õiguspärase ja püsiva praktikaga annab haldusorgan aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks (3-3-1-23-06 p 12; 3-3-1-53-04 p 13); 6) ebaõige on halduskohtu seisukoht, et selline halduspraktika oli ebaõige. Vastustaja kinnitas ise, et piirangute olulisus ei olnud määravaks küsimuseks. Halduspraktika kohaselt oleks Piirisoo kinnistu kuulunud vahetamisele. Diskretsiooniruum KLOS § 282 alusel oli kitsam kui

§ 20

lg 1 alusel; 7) määruse nr 242 § 12 lg-te 1-3 koostoimest tuleneb, et kaebaja taotluse lahendamisel ei tohtinud hinnata kinnisasja vastavust määruse nr 242 §-s 31 sätestatud kriteeriumidele. Nii vastustaja kui ka Võrumaa keskkonnateenistus on lähtunud määruse nr 242 § 31 kriteeriumist ja hinnanud sellest lähtuvalt kaebaja kinnistu sihtotstarbelise kasutamise piirangute olulisust. Määruse nr 242 § 12 lg 2 kohaselt ei tehta enne

  1. aprilli
  2. a algatatud kinnisasja omandamismenetluse osas määruse nr 242 § 6 lg-tes 3 ja 4 nimetatud otsust ega hinnata täiendavalt kinnisasja vastavust määruse §-s 31 sätestatud kriteeriumidele. Vastustaja on aga neile kriteeriumidele vastavust kaebaja kinnistu puhul hinnanud; 8) Piirisoo kinnisasjal on metsamaad 2,4 ha ning 1,6 ha ulatuses paiknevad sellel metsad, mille prognoositav küpsusvanuse aasta on
  3. Võrumaa keskkonnateenistus asus ka
  4. veebruari
  5. a kirjas seisukohale, et metsas ei tohiks metsaraieid lubada. Kaebajal ei ole seetõttu võimalik kinnistut vastavalt sihtotstarbele kasutada. Korduv keskkonnateenistuse arvamuse küsimine ei olnud ka, arvestades eriti, et vahepeal menetlustoiminguid ei tehtud, põhjendatud. Kohtu vastupidine seisukoht ei ole motiveeritud ning ka vastustaja selgitas, et selleks oli ainult subjektiivne põhjus; 9) vaidlustatud haldusaktis ei ole välja toodud tegelikke faktilisi asjaolusid metsa vanuse ja pindala kohta. Samuti pole selles põhjendatud seisukohta, miks ei ole kaitse-eeskirjast tulenevad piirangud kinnistu kasutamist oluliselt piiravad. Tegemist on kaalumisveaga, mistõttu tuleb haldusakt tühistada; 10) halduskohus sedastas otsuses, et kaebaja taotluse läbivaatamine kestis kauem kui seadusega lubatud, ei tuvastanud aga kohtuotsuse resolutsioonis viivituse õigusvastasust. Apellandil on õigus taotleda sellise tuvastamisnõude rahuldamist, sest rikutud on tema õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. See õigus ei ole seotud küsimusega, milline on menetluse lõpptulemus. Asjakohased pole seetõttu kohtu kaalutlused seonduvalt kaebaja subjektiivse õigusega kinnistu vahetamiseks. Kahju hüvitamise nõue ei ole ilmselgelt perspektiivitu, sest ka Riigikohus tunnustas kahju hüvitamist viivituse tõttu haldusmenetluses (kohtuasjades nr 3-3-1-13-06 ja 3-3-1-56-08).
  6. Keskkonnaminister palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Lisaks halduskohtu otsuse põhjendustega nõustumise väljendamisele ja halduskohtule esitatud vastuväidete, mida eespool on refereeritud, kordamisele esitas vastustaja apellatsioonkaebusele järgmised vastuväited: 1) Määruse nr 242 § 12 lg 1 ei kohaldu omandamiseks üle toodud vahetamise menetlustele, kuna on antud

jõustumise järgselt KLOS alusel algatatud omandamise menetluste lõpuleviimiseks. Erinevalt vahetamise menetlusest algatas omandamise menetluse KLOS § 282 kohaselt riik; 2) Ekslikud on väited õiguspärase ootuse rikkumisest, sest nii KLOS kui ka

sätestasid kinnisasjade vahetamise üldeesmärgina kompenseerida isikutele looduskaitselistest kitsendustest tulenevad piirangud nende kinnisasjade kasutamisel. Apellant oli kinnistu soetamisel piirangutest juba teadlik ning omandas kinnisasja selle vahetamise eesmärgil; 3) Võrumaa keskkonnateenistuse 27. veebruari 2007.a kirjast ei tulene, et raieid kinnisasjal üldse soovitaks keelata. Keskkonnateenistuse varasemad väited, et kinnisasja 10

(14)3-09-1552 omandamine on põhjendatud, kuna järskudel nõlvadel kasvava metsa raie võib põhjustada erosiooni ja ka puude kättesaamine on raskendatud, pole asjakohased, sest järskude nõlvade puhul on tegemist piirkonna omapäraga, mitte kaitse-eeskirjast tuleneva piiranguga. Turberaiega saaks 1,4 ha suurusel alal välja raiuda 50 % metsast, 0,3 ha osas on raie teostatud ning 0,2 ha osas on võimalik, kui kaitseala valitseja ei sea piiranguid väljaraiutava puidu osakaalule veerraie või aegjärgse raiega, metsa kohene raie. Seetõttu ei sea kaitse-eeskiri kinnisasja sihtotstarbelisele kasutamisele olulisi piiranguid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus peatub esmalt küsimusel, kas vaidlustatud käskkiri on õiguspärane (I), seejärel küsimusel, kas apellandi taotluse lahendamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamata jätmine oli õige või mitte (II) ning lahendab seejärel apellatsioonkaebuse taotlused (III). I
  2. KLOS § 281 lg 1 ei seadnud taotluse esitamise ajal piire haldusorgani poolt kaalutlusõiguse teostamisele küsimuse üle otsustamisel, kas kaitsealal paikneva kinnisasja vahetamise taotlust rahuldada või mitte. Apellant ei väida sisuliselt, et sellise asjaolu arvesse võtmine oleks olnud KLOS kehtivuse ajal õigusvastane, vaid leiab, et hilisema regulatsiooni, mis nägi ette kinnisasja vahetamise lubatavuse üksnes juhul, kui kaitseeeskirjast tulenev kasutuskord piirab oluliselt kinnisasja kasutamist, kohaldamine polnud lubatav tulenevalt õiguse üldpõhimõtetest, et materiaalõiguse normi (kui täiendavat piirangut pidada materiaalõiguse normiks) selline kohaldamine enne normi kehtestamist esitatud taotlustele pole lubatav ning menetlusnormi (kui täiendavat piirangut pidada menetlusnormiks; võttes arvesse ka seda, et kasutuskorrast tuleneva piirangu olulisuse hindamist taotluse kehtestamise ajal kehtinud määruse nr 24 tollases redaktsioonis polnud ette nähtud) muutumisel tuleb kohaldada menetluse alguses kehtinud menetlusnormi. Samuti leiab apellant, et tal oli õiguspärane ootus kinnisasja vahetamiseks (või hiljem omandamiseks, arvestades, et kinnisasja omandamisele seatud tingimused kattusid nii KLOS-s kui ka

-s kinnisasja vahetamise tingimustega) tulenevalt halduspraktikast. Apellandi väitel vahetati kinnisasju taotluse esitamise ajal sõltumata kaitsekorrast tulenevate piirangute olulisusest. Apellant leiab, et sellise halduspraktika õigusvastasusele viitamine halduskohtu poolt on ekslik ning sellise praktika olemasolu kinnitas ka vastustaja esindaja.

  1. Vaidlustatud käskkirjas on, nagu kohtumenetluseski, juhitud tähelepanu asjaolule, et kinnisasja omandamise menetlused, mis algatati
  2. aastal, oleks tulenevalt määruse nr 242 § 12 lõikest 1 tulnud viia lõpule varem kehtinud korras. Vahetamise menetlusele sellist erisust ette polnud nähtud. Vahetamise menetluse muutmisel omandamise menetluseks

§ 19lõikes 10 (2008.

aastal) ei olnud samuti varasema regulatsiooni kohaldamist ette nähtud.

  1. Ringkonnakohtu arvates ei saa sellest tuletada järeldust, et vahetamise menetluses oleks samuti pidanud kohaldama varasemat regulatsiooni, et kaitsta vahetamise taotluse esitanud isikute huve, kelle taotlusi ei olnud regulatsiooni muutmise ajaks lahendatud. Omandamise menetluses varasemast regulatsioonist lähtumine võis olla põhjendatud juba sellega, et omandamise menetluse algatas KLOS § 282 kohaselt riik ning seega oli omandatava maa omaniku ootus riigi poolt maa omandamiseks tugevam. Kinnisasja vahetamise otsustamisel oli pädeval haldusorganil väga lai kaalumisruum (vt KLOS § 281 lg 1, määruse nr 241 § 18).
  2. Tingimus, mille kohaselt ei vahetata kaitseala piiranguvööndis asuvat kinnistut teise riigi omandis oleva kinnistu vastu, ei ole menetluslik piirang, vaid materiaalõiguse norm. 11

(14)3-09-1552 Täiendava materiaalõigusliku piirangu seadmisel ei saa lähtuda varasemast menetluskorrast. Materiaalõiguslike tingimuste muutmisel ei saa asuda õigusteooriast ega kohtupraktikast tulenevalt seisukohale, et muudetud regulatsiooni kohaldamine pole ühelgi juhul lubatav. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus ka varasem regulatsioon KLOS-s võimaldas piirangu olulisust vahetatava kinnisasja kasutamisele arvesse võtta (ning maa vahetamise regulatsiooni eesmärgist tulnukski seda teha, isegi kui vastustaja esindaja poolt kohtuistungil ja Maa-ameti
  1. juuni
  2. a kirjas toodud selgituste kohaselt see nii ei olnud), ei saa asuda seisukohale, et apellandi taotluse rahuldamata jätmise aluseks oli seaduse muutunud regulatsioon. Nagu vaidlustatud haldusaktis õigesti selgitati, oleks samasuguse sisuga haldusakti andmisele viinud, arvestades halduspraktika muutumist, ka käskkirja andmine varem kehtinud regulatsiooni alusel.
  3. Apellant ei väida, et talle oleks antud lubadusi taotluse positiivseks lahendamiseks või antud sellekohaseid eelhaldusakte. Seetõttu pole halduskohtu ja vastustaja poolt sellekohaste käsitluste esitamine asjakohane. Apellandi argumentatsioon tugineb asjaolule, et ta omandas Piirisoo kinnistu ajal, mil ta halduspraktikale tuginedes arvas, et riik vahetab selle kinnistu mõne teise samaväärse kinnistu vastu, mis on riigi omandis. Ringkonnakohus leiab, et põhimõtteliselt saab selline õiguspärane ootus halduspraktikast tulenevalt kaebajal eksisteerida. Sellise õiguspärase ootuse olemasolu on üldiselt tunnustatav (vt nt Euroopa Kohtu
  4. mai
  5. a otsus asjas nr C-74/74: CNTA, p-d 28 jj;
  6. novembri
  7. a otsus asjas nr C-344/87: Ferriere San Carlo SpA, eriti p 13).
  8. Käesoleval juhul tuleb õiguspärase ootuse tähtsuse hindamisel arvesse võtta nii kaebaja poolt loodetud kasu suurust, selgust, sellise halduspraktika kestust ja kindlust ning avaliku huvi kaalukust, mis õigustas halduspraktika muutmist.
  9. Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb haldusorganil neile asjaoludele tähelepanu pöörata ja neist asjaoludest lähtudes kaalutlusõigust kohaldada.

§ 19

ei võimaldanud aga enam, nagu ka vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud omandamise regulatsioongi, sellise taotluse rahuldamist, mille objektiks oli kinnisasi, mille kasutamisele kaitsekorrast tulenevad piirangud olulist mõju ei avaldanud. Seetõttu on võimalik nimetatud kaalumise läbiviimine ka kohtu poolt.

  1. Ringkonnakohtu arvates sai kaebaja kasu oodata kavandatud tehingust, arvestades, et vahetatavate maade väärtus ei tohtinud erineda, üksnes seeläbi, et omandatav kinnistu asub kohas, mille arendamisel tõuseb kinnistu väärtus suuremal määral, või et kinnistute väärtusi hinnatakse ebaõigesti ning seetõttu omandab apellant väärtuslikuma kinnisasja. Vahetamise regulatsiooni kehtetuks tunnistamisel ja seeläbi riigi omandis oleva maa omanikuks saamise tingimuste võrdsustamisel kõigi soovijate jaoks sellised eelised kaebaja jaoks kadusid. Maa väärtus apellandi poolt selle soetamise ajal ei saanud olla tulenevalt kaitse-eeskirjast tulenevate piirangute olemasolust juba selle kinnistu omandamise ajal suurem kui pärast vaidlustatud haldusakti andmist. Ka ei olnud maa võõrandamine muutunud õiguslikult keerukamaks. Ringkonnakohtu arvates ei olnud kaebaja oodatava kasu saamise kindlus juba KLOS regulatsiooni ja tollase halduspraktika ajal kuigi selge, sest isegi kui vahetamine olnuks halduspraktikast tulenevalt kindel, ei osuta ükski tõend sellele, et tegelikkuses oleks antud riigi poolt vastu selline maaüksus, mille väärtus või asukoht võimaldasid vahetamise taotluse esitanud isikul kasumit teenida.
  2. Samuti ei nähtu tõenditest, et halduspraktika oleks olnud väga pikaajaline. Sellise regulatsiooni kehtivuse aeg ei olnud sedavõrd pikk, et apellant oleks võinud jääda lootma, et praktika käigus ei leia riigivõim puudusi regulatsioonis, mis hiljem viisid regulatsiooni muutmisele.
  3. Ringkonnakohtu arvates on avalik huvi senisest praktikast kõrvalekaldumiseks kaalukas. Nagu vastustaja selgitas, ei oleks riigil olnud piisavalt vahendeid mistahes 12

(14)3-09-1552 kaitseala piiranguvööndis paiknevate maatükkide vahetamiseks ega omandamiseks. Kinnisasjade vahetamise regulatsioon võimaldas vahetamise taotluse esitanud isikutel saada eeliseid ka seeläbi, et asemele saadava maa väärtus ei selgunud kinnisasja enampakkumisel ning teised võimalikud maa omandamist soovivad isikud oleks jäänud sama kinnisasja ostmisvõimalusest ilma.
  1. Apellant põhjendab tühistamisnõuet ka sellega, et vaidlustatud haldusakti pole piisavalt motiveeritud, selle andmisel on tuginetud keskkonnateenistuse seisukohale, mis on aja jooksul muutunud, ning kaitse-eeskirjast tulenevad piirangud piirasid oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. Ringkonnakohus nõustub haldusakti ebapiisava põhjendamise osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Keskkonnateenistuse seisukoha muutumisel ei ole õigusvastane tugineda hilisemale seisukohale. Õiguslikult ei ole keelatud mitmel korral sama arvamuse küsimine samalt asutuselt. Ekslik on ringkonnakohtu arvates vastustaja arvamus, et metsa raie ja väljaveo korral erosiooni põhjustamise tõttu raiele seatud piirangud ei ole seotud kinnistu paiknemisega kaitsealal. Kui nõlvade erosioon ei vajaks vältimist, võiks metsaraiet lubada lageraiena ka nõlvadel ning nõlva kahjustumine ei oleks tagajärg, mida tuleks ära hoida. Lubamatu polnud aga lähtuda viimasest keskkonnateenistuse arvamusest
  2. veebruarist
  3. a, mis sisaldas piisavaid põhjendusi.
  4. Küsimus, kas piirang on oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist piirav või mitte, on hinnanguline ning selle kohtulik kontroll piiratud. Kohus saab haldusakti tühistada vaid juhul, kui selle hinnangu andmisel on rikutud diskretsioonireegleid, eelkõige hinnatud seda küsimust ilmselgelt asjakohatutest kriteeriumidest lähtudes. Sellise olukorraga praegusel juhul tegemist ei ole. Haldusmenetluse käigus on metsade paiknemine, suurus ja raieküpsus inventeeritud, apellant ei väida, et inventeerimise tulemused oleksid ekslikud, ning põhjendatud on ka keskkonnateenistuse ja vastustaja seisukoht, et muu ala peale metsamaa on kasutatav sihtotstarbeliselt põhimõtteliselt ilma piiranguteta ning metsa raie ei ole turberaiega täielikult keelatud. Ka turberaiega (metsaseaduse § 30) on võimalik saavutada kogu puidu väljavedu kasumi saamise eesmärgil, kuigi pikema aja jooksul.
  5. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud käskkiri oli õiguspärane ning selle tühistamiseks pole alust. II
  6. Kui kaebuses väitis kaebaja tuvastamisnõude põhjendatud huviks olevat tulevast kahju hüvitamise nõuet selgitades, et kahju seisneb Piirisoo kinnisasja vahetamata jätmises (või omandamata jätmises), siis pärast halduskohtu poolt nimetatud ringkonnakohtu määrust on kaebaja selgitanud, et kahju tekitas ka see, et taotlust ei vaadatud mõistliku aja jooksul läbi ning seetõttu ei saanud kaebaja kavandada oma äri ja kinnistu edasist kasutamist. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et halduskohus on ekslikult jätnud sellele argumendile tähelepanu pööramata. Apellandil võis tekkida varaline kahju saamata jäänud tulu näol – otsese varalise kahju olemasolu tehtud kulutuste näol on kaebaja, nagu halduskohus õigesti märkis, ka ise eitanud – tulenevalt viivitusest. Seetõttu oli kaebajal põhjendatud huvi tuvastusnõude esitamiseks.
  7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et taotluse lahendamine ei toimunud mõistliku aja jooksul. Ringkonnakohtu arvates pole seejuures oluline hinnata iga üksiku menetlustoimingu vajalikkust ja kestust, vaid hinnata tuleb ka menetluse kestust kokku. Kui menetluse läbiviimine on toimunud väga kaua, tuleb menetlust läbiviival haldusorganil kiirendatult korraldada ka oluliste asjaolude väljaselgitamine, kohaldamisele kuuluva regulatsiooni valimine ja diskretsiooni teostamine. Olukorras, kus vahetusmaade leidmine oli toimunud väga aeganõudvalt ning juba
  8. a märtsis oli teada kaitseala valitseja esimene arvamus, ei saa edasist viivitust pidada enam õiguspäraseks. Varasemat 13
(14)3-09-1552 menetlust ei saaks tulenevalt vajadusest leida nii apellandile kui ka riigile vastuvõetav asemele pakutav kinnisasi ja hinnata mõlema kinnisasja väärtust pidada ülemäära pikaajaliseks, kuid oluline selle hetke määramisel, millal menetluse kestus muutus ülemääraseks, on ringkonnakohtu arvates

jõustumine, mis nägi ette kaitse-eeskirjast tulenevate piirangute olulisuse kriteeriumi vahetamise objektiks oleval kinnistul, ja selliste asjaolude varem välja selgitamata jätmine. Ringkonnakohtu arvates oleks saanud piirangute olulisuse välja selgitada ja taotluse lahendada hiljemalt kolme kuu jooksul

jõustumisest arvates. Seetõttu oli viivitus

  1. augustist 2004 kuni käskkirja andmiseni õigusvastane. III
  2. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada, halduskohtu otsus tühistada osas, millega menetluse läbiviimise viivituse õigusvastasuse tuvastamise taotlus jäeti perioodi osas
  3. augustist 2004 kuni käskkirja andmiseni rahuldamata, ja teha selles osas uus otsus, millega selles osas kaebus rahuldada.
  4. Halduskohtus esitas kaebaja taotluse menetluskulude hüvitamiseks, mis sisaldasid õigusabikulusid – mille tasumist tõendavaid dokumente polnud kohtule esitatud ja mida sel ajal kehtinud HKMS § 93 lg 1 kohaselt ei saanud nimetatud kuludokumentide puudumise tõttu välja mõista – ja tasutud riigilõivu summas 500 krooni. Sellest tuleb arvestades kaebuse osalist rahuldamist välja mõista vastustajalt pool, st 15,97 eurot. Apellatsioonimenetluses on apellant tasunud riigilõivu kokku 15,97 eurot, millest tuleb vastustajalt välja mõista pool, st 7,98 eurot. Oliver Kask Lilianne Aasma Lauri Madise 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.