KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 19. aprill 2012. a Tartu Tsiviilasja number 2-10-592

§ 65) ning vara tagastamisel oli sõiduki turuväärtus ligikaudu 24 600 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

1. Viru Maakohus rahuldas 02.06.
2. a otsusega Swedbank Liising AS hagi osaliselt ja mõistis välja Alar Mägilt Swedbank Liising AS kasuks liisingulepingust nr 0137898L tuleneva võlgnevuse summas 7291.14 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt (s.o EKP intress + 7% aastas summalt 7291.14 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus mõistis välja Alar Mägilt Swedbank Liising AS kasuks liisingulepingust nr 0181363L tuleneva võlgnevuse 1 897.31 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt (s.o EKP intress + 7% aastas summalt 1897.31 €) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jättis menetluskulud Alar Mägi kanda võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Maakohus, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leidis, et hagi on osaliselt põhjendatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele. VÕS § 361 kohaselt kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. 3 Kostja võttis oma 27.01.
3. a vastuses (tl 96) ja 21.02.
4. a toimunud kohtuistungil õigeks liisinglepingust nr 0181363L tuleneva nõude ja TsMS § 440 kohaselt rahuldas kohus hagi selle nõude osas summas 29 686.39 krooni ehk 1897.31 eurot ja viivise nõudes. Vaidlust ei ole selles, et: 1) pooled sõlmisid 01.09.
5. a liisinglepingu nr 0137898L, mille esemeks oli sadulauto Scania R124 LA 4x2 NA 470 (registreerimismärk XXX XXX ); 2) kostja on jätnud lepingust tulenevad kohustused täitmata ja sellest tulenevalt hageja ütles 16.03.
6. a lepingu üles; 3) C E OÜ abiga tagastati sõiduk hagejale; 4) hageja võõrandas sõiduki B R OÜ kaudu; 5) sõiduki debitoorne võlgnevus oli lepingu ülesütlemise ajal 81 266.29 krooni ja tähtaegselt tasumata põhivõlgnevuselt arvestatud viivis oli 1 161.34 krooni; 6) sõiduk tagastati Rootsist laevaga Eestisse tuues. VÕS § 367 lg 1-2 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 1 kohaselt lähtutakse nimetatud kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Maakohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et sõiduki võõrandamise hind ei ole piisavalt tõendatud. Kohtule on esitatud 28.09.
7. a vara müügiakt nr 0137898L, mille kohaselt liisingulepingu ese võõrandati 8000 euro eest. Müügiakt on allkirjastatud hageja ja müüja (B R OÜ) esindajate poolt (tl 36). Seega kohus lähtus otsuse tegemisel sellest, et liisingulepingu esemeks olnud sõiduk võõrandati hinnaga 8000 eurot. Ekslik on kostja vastuväide, et tagastusteenus on tõendatud ja põhjendatud üksnes osaliselt. Arves nr 0684 on viide ½ arvest nr
8. Hageja esitas kohtule 06.04.
9. a toimunud kohtuistungil B S L AS arve nr 2903431, kust nähtub, et C E OÜ-le on esitatud arve summas 13 438.64 krooni (koos käibemaksuga) selle eest, et laevaga on toimetatud Rootsist Kapellskärist Paldiski sadamasse sõiduk registreerimismärgiga XXX XXX (tl 119). Seega ½ eelpool näidatud arvest 11464.95 (ilma käibemaksuta) on 5732.47, mis langeb kokku arves 0684 (tl 37) esitatuga. Põhjendamatu on kostja väide viitega käibemaksu ebaõigele arvestamisele. Ekslik on kostja väide, et võõrandamisteenuse eest tasumise puhul on tegemist põhjendamatu kulutusega. Maakohus leidis, et hagejal on õigus sõlmida leping kolmanda isikuga teenuse ostmiseks, mis ei lange kokku hageja enda põhitegevusega. Väidet, et arve nr 011548 esitati just liisingulepingu esemeks olnud sõiduki müügi eest, tõendab arvele märgitud VIN-kood (tl 39). Põhjendatud on kostja vastuväide, et diiselkütuse ostmise vajadus summas 372.60 krooni (tl 41) on tõendamata, sest vara müügiakt on allkirjastatud 28.09.
10. a, kuid arve nr 011504 kannab 30.09.
11. a ehk kaks päeva hilisemat kuupäeva. Kuigi arvele on kantud liisingulepingu esemeks olnud sõiduki VIN-kood, on hageja jätnud põhistamata, miks oli vaja diiselkütust nimetatud sõidukile osta kaks päeva peale müügiakti allkirjastamist ja miks peab sellise kulu kandma kostja. Selles osas on hagi põhjendamata ja tõendamata. Põhjendamata on kostja vastuväide, et sõiduk võõrandati 60% turuväärtusest odavamalt, millega hageja tekitas kahju nii endale kui ka kostjale. Hageja on hagivalduses märkinud, et kuigi lubas sõiduki võõrandada hinnaga 125 172.80 krooni, luges ta vara 4 realiseerimishinnaks 235 000 krooni. Nimetatud hind moodustab 01.09.
12. a kostjale liisitud sõiduki lepinguaegsest maksumusest 39%. Üldiselt teadaolevaks asjaoluks on see, et sõiduki maksumus üldjuhul aastatega väheneb. Kostja poolt viidatud interneti viited ei tõenda eseme harilikku väärtust ehk selle kohalikku keskmist müügihinda (

§ 65

). Tegemist on rahvusvahelise internetimüügi portaaliga ja kohtul on erialase spetsialisti abita võimatu hinnata portaalis toodud andmete järgi

1. a septembrikuu Eestis keskmist müügihinda liisingulepingu esemeks olnud autoga sama tüüpi autode osas. Tõendamata on kostja väide, et Eestis oli analoogse sõiduki turuväärtus müügitehingu tegemise ajal 350 000-385 000 krooni. Samas kui arvestada seda, et hageja luges sõiduki realiseerimishinnaks 235 000 krooni ja kostja peab analoogse sõiduki harilikuks väärtuseks 350 000 krooni, on võõrandamine toimunud -33% kohalikust keskmisest hinnast, mitte enam kui 60% turuväärtusest odavamalt. Kohus leidis, et kostja vastuväide mille kohaselt hageja on liisingulepingu esemeks olnud sõiduki võõrandanud enam kui 60% turuväärtusest odavamalt on tõendamata. Maakohus leidis, et hagi on liisingulepingust nr 0137898L tuleneva nõude osas tõendatud osaliselt summas kokku 114 081.56 (114 454,16-372,60=114081,56) ehk 7291.14 eurot. Viivise arvestuse osas kostja vastuväiteid ei esitanud ja kohus pidas viivisenõuet põhjendatuks. Maakohus oli seisukohal, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Alar Mägi esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on apellant juhtinud kohtu tähelepanu asjaolule, et sõiduki turuväärtus nii Eestis kui ka mujal Euroopas oli
3. a müügihinnast 60% kõrgem. Apellandil on VÕS § 367 lg-st 1 ja 2 tulenevalt kohustus hüvitada liisingueseme väärtus, mis ei ole kaetud liisingueseme võõrandamisest saadud summaga ja juba tasutud liisingumaksetega. Seega mida väiksema hinnaga sõiduk müüakse, seda rohkem tuleb apellandil Swedbank Liising AS-ile maksta. Riigikohus on
4. aprilli
5. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 ja
6. juuni
7. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08 rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga. Üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Antud asjas ei ole maakohus hinnanud liisingueseme väärtust üleandmise hetkel; 2) on apellant sõiduki väärtuse määramisel viidanud rahvusvahelise internetimüügi portaalile, millest nähtub, milline on müügihind sama tüüpi autode osas. Riigikohus on
8. oktoobri
9. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 rõhutanud, et sõna „kohalik“

§ 65

tähenduses ei välista eseme väärtuse määramisel keskmise müügihinna arvestamist ka Eesti piirest väljaspool. Vähemalt liisingueseme müügiga seotud asjades tuleks kohaliku keskmise müügihinna määramisel vajaduse korral arvestada eelkõige Eesti lähemate naaberriikide hindu. Seega on väär maakohtu seisukoht, et apellandi viidatud interneti viited ei tõenda sõiduki harilikku väärtust ehk selle kohalikku keskmist müügihinda; 3) oleks maakohus pidanud eelmenetluse käigus asja õigeks lahendamiseks juhtima menetlusosaliste tähelepanu, kui mõni esitatud tõenditest on ebapiisavalt põhjendatud. Tulenevalt eeltoodust on kohus jõudnud ebaõigele järeldusele, millest lähtudes tuleb kindlaks määrata sõiduki väärtus; 5 4) ei tulene kohtuistungi protokollist ega apellandi vastusest, et apellant oleks hagi liisingulepingu nr 0181363L osas õigeks võtnud. Riigikohus on seoses hagi õigeksvõtmisega

1. aprilli
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-09 märkinud, et hagi õigeksvõtt peab olema selgesõnaline. Vastuolulise avalduse puhul tuleb välja selgitada kostja tegelik tahe. Kuna antud juhul ei ole apellant hagi õigeks võtnud, on kohus valesti hinnanud tõendeid ning jõudnud selle tulemusena ebaõigele järeldusele. Alar Mägi esitas 21.03.
3. a täiendavad seisukohad. Seisukohtade kohaselt peab sõiduki müüki turuhinnale vastava hinnaga tõendama vastustaja. Vastupidisel juhul kujuneks olukord, kus liisinguandja müüb liisingu eseme mistahes hinnaga ja liisinguvõtja kohustuseks jääb tõestada, et müügihind ei olnud turuhinnale vastav. Pelgalt asjaolu, et keegi ostis vara mingi hinnaga, ei ole tõend selle kohta, et see hind ongi vara turuväärtus. Kui vastustaja oleks esitanud hindade statistika, siis oleks sel alusel võimalik tuvastada, kas hagi rahuldamise eeldus – turuväärtuse tuvastamine – on rahuldatud. Kuivõrd Swedbank Liising AS näol on tegemist liisingu alal professionaalse ettevõtjaga, kes peab teadma, mis hinnad on tema poolt finantseeritaval varal, siis ei tohiks vastustajal olla mingit raskust esitada kohtule võrdlusandmed, mille põhjal tuvastada liisitud vara väärtus tagastamise hetkel.
4. Swedbank Liising AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellant esitanud kohtule tõendeid, mis tõendaks, et kostja vastuväide, mille kohaselt hageja on liisingulepingu esemeks olnud sõiduki võõrandanud enam kui 60% turuväärtusest odavamalt, on tõendamata. Maakohus on kohtuotsuste põhjendustes selgitanud, miks kostja poolt viidatud interneti viited ei tõenda eseme harilikku väärtust. Samale seisukohale on asunud Riigikohus lahendis nr 3-2-1-52-11 20.06.2011 p-s 15, millest tuleneb, et väljavõtted interneti portaalis olevatest kuulutuste kohta ei ole aktsepteeritavad tõendid auto väärtuse hindamiseks hagejale tagastamise hetkel; 2) on vastustaja seisukohal, et viide interneti lehele ei ole tõend, mis tõendab, et vara väärtus oli kõrgem kui hageja poolt saadud realiseerimishind. Apellant ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks vara kõrgemat hinda. Samuti ei ole apellant proovinud ise vara võõrandada, et vältida kahju tekkimist; 3) on maakohus piisavalt selgitanud, miks on kostja vastuväide, et sõiduk võõrandati 60% turuväärtusest odavamalt, põhjendamata. Samuti on maakohus põhjendanud, miks kohus ei nõustu kostja vastuväitega, et sõiduki võõrandamise hind ei ole piisavalt tõendatud. Lisaks viitab apellant Tallinna Ringkonnakohtu otsuse 12.09.
5. a nr 2-10-16860 p-le 31, milles ringkonnakohus leiab, et müügiakt tõendab sõiduki turuväärtust selle hagejale tagastamise hetkel. Swedbank Liising AS esitas 23.03.
6. a täiendavad seisukohad. Seisukohtade kohaselt on eseme turuväärtuseks tegelik vabaturul kujunenud hind, mida eseme eest saadakse. Seega, kuivõrd vastustaja on tõendanud sõiduki müügihinna ning müügihind on kujunenud vabaturutingimustes nõudluse-pakkumise suhtes, on tõendatud sõiduki väärtus. Vastustaja juhib ka tähelepanu, et sõiduk suunati vastavalt hagiavalduse lisaks nr 6 olevale müügiaktile müüki 01.06.
7. a ning võõrandati 28.09.
8. a. Vastustaja on seisukohal, et tegemist on optimaalse ning tavapärase müügiperioodiga, mida ei saa lugeda kiirmüügiks, samuti ei ole põhjust eeldada, et selle perioodi kestel muutunuks sõiduki seisukord, 6 turuolukord ja muud väärtust mõjutavad parameetrid. Lisaks on vastustaja võtnud tekkinud kahjust enda kanda 7 019.24 eurot ehk vähendanud selles summas oma nõuet (õiendil müügihinna korrektuur). Sõiduki kõrgema väärtuse tõendamiseks ei ole apellant esitanud mitte ühtegi aktsepteeritavat tõendit. Vastustaja rõhutab veelkord, et pakkumise hinnad ei ole võrreldavad reaalsete tehingu hindadega. Vastustaja on seisukohal, et müügiteenus on täielikult põhjendatud kulutus. Vastustaja ei tegele igapäevaselt sõidukite müügiga ning tulenevalt sellest puudub vastustajal nimetatud toimingute tegemiseks vajalik personal ning vahendid (müügiplats, müügikanalid jms). Seega on põhjendatud, et parima võimaliku tulemuse saamiseks tuleb teenus tellida väljastpoolt, alaga igapäevaselt tegelevalt professionaalilt. Sõiduki võõrandamise tehingu hinnaks oli 8 000 eurot (ilma käibemaksuta). Seega moodustab teenuse hind tehingu hinnast 1,60%. Vastustaja on seisukohal, et selline maksumus on mõistlik. Apellant vaidleb vastu lepingust nr 0181363L tuleneva nõude õigeksvõtmisele. Vastustaja soovib rõhutada, et apellant ei ole nimetatud nõude osas mitte ühtegi vastuväidet esitanud. Kuivõrd apellant vastuväiteid ei esitanud, saab lugeda, et vastuväited puuduvad, mis tähendab, et apellant tunnistab nõuet. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu otsus muutmata. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ja ei ole oluliselt rikkunud menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega liisinglepingu nr 0137898L osas ja ei korda neid kooskõlas TsMS § 654 lg-ga
10. Ringkonnakohus muudab maakohtu põhjendusi liisingulepingu nr 0181363L osas ning hagi tuleb rahuldada selles osas käesolevas otsuses toodud põhjendustel.
11. Hageja nõue tulenes kahest lepingut - 01.09.
12. a sõlmitud liisinglepingu nr 0137898L ja 26.10.
13. a sõlmitud liisingulepingu nr 0181363L
14. Apellandi väide, et maakohus rahuldas hagi liisinglepingu nr 0181363L osas seoses kostja õigeksvõtuga põhjendamatult, on õige. Maakohus on kohtuotsuses märkinud, et hagi rahuldati ühe nõude osas TsMS § 440 lg 1 alusel. Apellandi väide, et asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks hagi osaliselt õigeks võtnud, on õige. Ringkonnakohtu arvates ei kasutanud kostja maakohtu menetluses menetlusosalise õigusi heas usus, kuna oma avalduste ja käitumisega tekitas menetlusliku segaduse. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas esinevad alused muuta maakohtu põhjendusi ja liisinglepingu nr 0181363L osas tuleb arvestada, et kostja ei vaielnud hageja esitatud faktiväidetele vastu, mistõttu tuleb TsMS § 231 lg 4 alusel lugeda kõik hageja esitatud faktiväited tuvastatud asjaoludeks, mis annavad aluse hagi rahuldada. Käesolevas asjas on kostja kogu menetluse kestel esitanud vastuväited ainult ühele liisinglepingu nõudele, kostja ei ole ka apellatsioonkaebuses esitanud sisulisi vastuväiteid liisinglepingust nr 0181363L tuleneva nõude osas. Kostja ei väljendanud oma seisukohti maakohtus aru saadavalt ja seda ka pärast maakohtu täiendava selgituse küsimist. Asja materjalidest nähtub, et kostja ei esitanud kirjalikus vastuses ühtegi seisukohta ega vastuväidet liisinglepingust nr 0181363L tuleneva nõude osas (lk 88-89). 7 Kuna kostja vastus ei vastanud TsMS § 394 lg 2 nõuetele, siis küsis maakohus kostjalt täiendavat vastust. Maakohus juhtis kostja tähelepanu sellele, et ta on vastuväited esitanud ühe liisinglepingu kohta, kuid teise osas seisukoht puudub. Maakohus viitas sellele, et kui kostja vastuväiteid ei esita, siis on alus lugeda need omaksvõetuks TsMS § 231 lg 4 alusel. Samas kirjas määras maakohus 14-päevase vastamise tähtaja ja palus anda kostjal selge vastus, kas ta võtab lepingust nr 0181363L tuleneva nõude õigeks või vaidleb nõudele vastu (lk 92). Kohtu täiendava vastuse nõudele vastas kostja esindaja e-kirjaga: „Kinnitan, et vastuses on vaidlustatud üksnes üks liisingnõue“ (lk 96). Pärast seda toimus kaks kohtuistungit. Esimesel istungil 06.04.2011 tegi kostja hagejale ettepaneku sõlmida kompromiss ja pooled andsid allkirja, et on teadlikud järgmisest kohtuistungi ajast 18.04.
15. 06.04.2011 toimunud istungi protokollis puudub märge, et kostja võttis hagi osaliselt õigeks (lk 113). Kostja esindaja esitas 15.04.2011 taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks ja palus määrata uus aeg (lk 123). Maakohus määras uue istungi aja 11.05.
16. Kostja esindaja sai kohtukutse kätte, kuid kostja ega tema esindaja istungile ei ilmunud ega teavitanud ka põhjustest, mis ilmumist takistasid. Ringkonnakohus leiab, et kostja e-kiri, milles ta kinnitas, et ei esitanud vastuväiteid ühe liisinglepingu nõude kohta, ei ole piisav, et lugeda hagi tema poolt õigeksvõetuks. Ringkonnakohus leiab samas, et arvestades eeltoodud faktoloogiat, puudub käesolevas asjas alus tuvastada maakohtu poolt menetlusnormide olulist rikkumist, mis tooks kaasa otsuse tühistamise.
17. Apellandi väide, et maakohus rikkus selgitamiskohustust ja see oli takistuseks, miks kostja ei saanud esitada õigeaegselt ja täielikult oma vastuväiteid, ei ole õige. Kostja esitas vastuses vastuväited ühe liisinglepingu osas, teise osas ei esitanud kostja vastuväiteid ka pärast kohtu kirjalikku täiendava vastuse küsimist. Ringkonnakohus möönab, et käesolevas asjas ei määranud maakohus eelmenetluses pooltele tõendite esitamiseks tähtaega, kuid hageja esitas oma täiendatud seisukoha ja tõendid 11.04.2011 kohtuistungil, kus pooled olid kohal ja kostjale anti tema soovil aega esitatud tõendite ja väidetega tutvumiseks