← Eesti

3-09-1552/56

Obsah (5)§ 26§ 92§ 31§ 32§ 7

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 08.07.2011, Tallinn Haldusasja number 3-09-1552 Haldusasi OÜ South Kinnisvara kaebus k

§ 26lg 1 p 6).

2. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. (

§ 92lg 1).

3. Sekretäril saata käesolev kohtuotsus menetlusosalistele. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 08.08.2011 (

§ 31lg 1 ja 4).

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil (

§ 32lg 5).

Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 03.07.2002 omandas kaebaja Haanja vallas Uue-Saaluse külas asuvad Piirisoo maaüksused (katastritunnustega 18101:001:1761; 18101:001:1762; 18101:001:1763), pindalaga kokku 4,8 ha. Piirisoo kinnisasi asub kogu ulatuses Haanja Loodupargi piiranguvööndis, mille kaitsekord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 28.08.1995 määrusega nr 300 “Haanja looduspargi kaitseeeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine” (edaspidi kaitse-eeskiri). 1 29.08.2002 (korduvad taotlused 24.03.2003, 04.02.2005 ja 08.01.2007) esitas kaebaja Keskkonnaministeeriumile taotluse Piirisoo maaüksuste vahetamiseks riigile kuuluva kinnisasjaga. Maa-ameti 04.09.2008 kirjaga nr 6.3-6/8618 teatati kaebajale, et 01.08.2008 jõustus looduskaitseseaduse muutmise seadus (LKSMS), millega tunnistati kehtetuks kinnisasjade vahetamist reguleeriv looduskaitseseaduse (LKS) § 19 ning LKSMS-i rakendussättest ja LKS-i § 91 lõikest 10 tulenevalt käsitletakse Piirisoo kinnistu vahetamise avaldust omandamise taotlusena. Maa-ameti 24.10.2008 kirjaga nr 6.3-6/10791 teatati kaebajale, et Piirisoo kinnistu vahetamise menetlus viiakse lõpuni omandamise menetlusena LKS §-i 20 ja Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused” (Määrus nr 242) alusel. 2. 17.06.2009 käskkirjaga nr 995 keeldus keskkonnaminister kinnisasja riigile omandamisest. 3. 17.07.2009 esitas kaebaja kaebuse halduskohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 4. Kaebaja taotleb kaevatava haldusakti tühistamist ja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamist ning kaebaja taotluse lahendamisega viivitamise õigusvastaseks tunnistamist. Menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda. 4.1. Kaebaja leiab, et kinnisasja omandamise menetlus tuli läbi viia kaitstavate loodusobjektide seaduse (KLOS) § 282 alusel ja korras. KLOS ja LKS sisaldavad teineteisest olulisel määral erinevaid materiaalõiguse ja menetlusnorme, s.h. pädevusnorme ja kaalutlusnorme. Piirisoo maaüksuse vahetamise avaldus on esitatud 29.08.2002, s.o. pärast HMS jõustumist 01.01.2002. Kooskõlas HMS § 5 lg 5, kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Oluline on asja lahendamiseks määratleda, millise haldusorgani pädevuses oli kinnisasja vahetamise/omandamine otsustamine ning millised olid otsustamisel teostatava kaalutlusõiguse piirid. 10.05.2004 jõustunud LKS nägi erinevalt menetluse alustamise ajal kehtinud KLOS § 281 ja § 282 ette, et vahetamisele või omandamisele kuuluvad üksnes sellised kinnisasjad, mille sihtotstarbeline kasutamine on kaitsekorraga oluliselt piiratud. Varasema regulatsiooni kohaselt piisas vahetamiseks või omandamiseks sellest, et kinnisasi sisaldas kaitstavat loodusobjekti või asus kaitsealal. Seega on LKS § 19 ja § 20, võrreldes menetluse alustamise ajal kehtinud KLOS sätetega, kaebaja suhtes koormavamad, kuna nendest tuleneb täiendav kriteerium, et kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piirang peab olema oluline. Pärast haldusmenetluse alustamist kehtima hakanud menetlusnormi kohaldamise haldusmenetluses välistab HMS § 5 lg 5. Haldusmenetluse algus määratakse HMS § 35 lg 1 p 1 kohaselt taotluse esitamise aja järgi. Materiaalõiguse osas kehtib soodsama regulatsiooni kohaldamise reegel. Haldusmenetluse alustamise ajal kehtis KLOS § 281 ning haldusmenetlus tuli läbi viia KLOS regulatsiooni, mitte hiljem jõustunud ja kaebaja suhtes koormavama regulatsiooni alusel. Sama tulemuseni viivad ka LKS rakendussätted. 2 Kaebaja poolt esitatud taotluse kohta ei olnud LKS § 91 lg 10 jõustumise ajaks otsust tehtud, mistõttu muutus kinnisasja vahetamise menetlus kinnisasja omandamise menetluseks ning seda LKS § 20 sätestatud tingimustel. Nii muutusid KLOS § 281 alusel tehtud avaldused kinnisasja vahetamiseks kinnisasja omandamise ettepanekuteks. LKS § 20 lg 3 kohaselt, kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise korra ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, samuti kinnisasja väärtuse määramise korra ja alused kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Määruse nr 242 § 12 lg 1 järgi kohaldatakse kinnisasja omandamise menetlustele, mis ei olnud lõpetatud looduskaitseseaduse jõustumise ajaks, seni kehtinud omandamise aluseid ja korda. Seni kehtinud alused ja kord on KLOS § 282. KLOS § 282 kohaldamine antud asjas on kooskõlas ka Eesti õiguskorras kehtivate õiguse üldpõhimõtetega, samas kui looduskaitseseadusega kaasnenud ebasoodsama regulatsiooni tagasiulatuv kohaldamine oleks põhiseadusevastane ja vastuolus hea haldustavaga. Õiguskorraga isikule antud õiguse tõlgendamine peab põhinema õiguse tekkimise ajal kehtinud seadusel, sel ajal kehtinud seaduse rakendamise praktikal, sealhulgas halduspraktikal ja selleaegsetel õiguslikel arusaamadel. Subjektiivne õigus menetluse läbiviimisele kehtiva korra ja aluste järgi tekkis taotluse esitamisega. 4.2. Kaebaja leiab, et haldusakt ei ole materiaalselt õiguspärane, kuna see ei ole antud kehtiva õiguse alusel ega sellega kooskõlas ning on oluliste kaalutlusvigadega. Haldusakt on antud tuginedes LKS § 20 lg-le 1, mis aga ei reguleeri õigussuhet. Õigussuhet reguleerib KLOS § 282, kuna oli haldusmenetluse alustamise ajal kehtiv õigusnorm ning on kaebaja suhtes soodsam. Kuna haldusakt rajaneb ebaõigele õigusnormile, on see õigusvastane HMS § 54 järgi. Kuna kohaldada tuli KLOS § 282, oli ka haldusorgani kaalutlusruum kaebaja jaoks ebasoodsate otsustuste tegemisel kitsam kui hiljem kehtima hakanud LKS § 20 lg 1 tulenev diskretsiooniruum. KLOS § 282 lg 1 tingimused kinnisasja omandamiseks olid kaebaja jaoks märkimisväärselt leebemad kui menetluse kestel jõustunud LKS normid. 4.3. Kõige olulisem menetlusnormi rikkumine, mis viis lõppkokkuvõttes ka teiste rikkumisteni, on see, et menetlust ei ole mõistliku aja jooksul läbi viidud ning menetluse ajal muutunud õigusnormide tõttu ei ole haldusorgan enam suutnud määratleda kohalduvat õigusnormi. Kaalutud on asjaolusid, mida KLOS § 282 (ja ka § 281) rakendamise praktikas ei pidanud kaaluma ega ole kunagi kaalutud. Piirisoo maaüksuse omandamisest keeldumise otsus rajaneb faktilise motivatsiooni osas sellele, et väidetavalt ei olevat kaitsekorrast tulenevad piirangud Piirisoo kinnisasja sihtotstarbelist kasutust oluliselt piiravad ning seetõttu ei kuulu kinnisasi riigi poolt omandamisele. Kaebaja leiab, et seda, kas kaitsekord piirab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ei oleks pidanud üldse kaaluma ning et iseäranis ei tohi sellistel kaalutlustel teha kaebaja jaoks ebasoodsat otsust. Omandamismenetluses tuli omandamise otsustamisel tuvastada üksnes seda, kas kinnisasi paikneb kaitseala piires või sisaldab kaitstavat loodusobjekti. Tegemist on PS § 13 lg 2 keelatud riigi omavoliga ja PS § 10 õiguskindluse põhimõtte rikkumisega. Kaitsekorrast tulenevate piirangute olulisus on kaalutluspiiride väline küsimus. Kooskõlas HMS § 4 lg-ga 2, kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiridega. Diskretsioonipiiride ületamine on kaalutlusviga (RKHK lahend kohtuasjas nr 3-3-1-54-03). Liiatigi, kaevatav otsus vaikib osas, mis puudutab kaebajale KLOS § 281 lg 1 ja § 282 lg 1 rakenduspraktikast tulenevat õiguspärast ootust soodsa otsuse tegemisele. Nimelt oli 3 nimetatud normide kehtimise ajal valdav õiguslik arusaam ning halduspraktika selline, et vahetati ja omandati kõik kinnisasjad, mis asusid kaitsealusel maal, sõltumata sellest, kas need asusid piiranguvööndis või sihtkaitsevööndis. Sealjuures, asjaomases halduspraktikas ei hinnatud kaitsekorrast tulenevate piirangute olulisust. Kinnisasja vahetamise vajalikkus ja otstarbekus seondub just olulisuse kriteeriumiga. Maa-amet selgitab, et ebasoodsamat LKS regulatsiooni rakendati seetõttu, et LKS ei sisaldanud rakendussätteid nende menetluste kohta, mida LKS jõustumise ajaks ei olnud veel lõpetatud. Rakendussätte puudumisel haldusvälise isiku suhtes ebasoodsama regulatsiooni kohaldamine on aga lahendatud õigusküsimus nii Riigikohtu praktikas kui ka õigusteoorias, kusjuures nii praktika kui ka teooria jaatavad kaebajale soodsamat lahendust (RKHK lahend kohtuasjas nr 3-3-1-30-00 p 3, vt ka A. Aedmaa jt. Haldusõiguse käsiraamat. Tallinn: Juura 2005, lk 291). Õigusteooria rõhutab sealjuures, et argumendid soodsama regulatsiooni kohaldamiseks on iseäranis kaalukad siis, kui materiaalõigusnormid (menetlusnormide küsimus lahendatakse HMS § 5 lg 5 kaudu) on muutunud ebasoodsamas suunas haldusorgani enese viivituse tõttu. Kaebaja leiab, et tal tekkis õiguspärane ootus sama praktika kohaldamiseks ka tema suhtes. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et oma õiguspärase ja püsiva praktikaga annab haldusorgan aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks (RKHK lahendid kohtuasjades nr 3-3-1-2306 p 12; 3-3-1-53-04 p 13). Haldus on sarnastel asjaoludel käitunud samal viisil ning kaebaja poolt algatatud haldusmenetlusega samaaegselt alustatud haldusmenetlustes kinnisasjade vahetamiseks on tehtud sadu otsuseid piiranguvööndisse kuuluvate kinnisasjade vahetamise kohta, ilma sellise vahetuse otstarbekuse hindamiseta olulisuse kriteeriumi kaudu. Sama kinnitab sisuliselt Maa-ameti 01.06.2009 seisukoht. Eeltoodud asjaolud on haldusaktis täielikult analüüsimata. HMS § 56 lg 3 rikkumisega puudub igasugune motivatsioon selle kohta, miks menetluse alustamise ajal kehtinud õiguse ja halduspraktika alusel tekkinud kaebaja õiguspärast ootust ei rahuldata. Halduspraktika, mida kohaldati nii kolmandate isikute kui ka kaebaja suhtes, lahendas kõik kaitsealal – nii piirangu- kui sihtkaitsevööndis – asuvate kinnisasjade omanike taotlused soodsalt. Halduspraktika oli õiguspärane ning kaebajal tekkis sellest õiguspärane ootus, et soodsat halduspraktikat rakendatakse ka Piirisoo maaüksuse taotluse lahendamisel. 4.4. Kuigi kaebaja jääb seisukohale, et Piirisoo kinnistu menetluses ei tohtinud hinnata kaitsekorrast tulenevate piirangute olulisust, on kaebaja seisukohal, et kaitsekord tegelikkuses piirab oluliselt Piirisoo kinnistu sihtotstarbelist kasutamist. Piirisoo maaüksuse pindala on kokku 4,8 ha, millest metsamaad on 2,4 ha ehk 50 %. Piirisoo kinnisasja kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt keskealised metsad – 1,6 ha, mille prognoositav küpsusvanuse aasta on 2017. MaaKatS § 2 p-st 9 tulenevalt tähendab kinnistu sihtotstarve avaliku võimu poolt antud luba kasutada kinnistut teatud otstarbel või eesmärgil. Kaebaja omandatud kinnistute sihtotstarve on 100% maatulundusmaa. Alates 01.11.2008 kehtiva Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 9 järgi on maatulundusmaa põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Haanja LKA kaitse-eeskiri § 23 lõike 2 kohaselt on piiranguvööndis keelatud uuendusraie, v.a turberaie perioodiga vähemalt 40 aastat, kusjuures kaitseala valitsejal on õigus esitada koosluse liigilise ja vanuselise mitmekesisuse säilitamiseks nõudeid turberaie liigi, raieaja, puidu kokku- ja väljaveo ning puistu koosseisu ja täiuse osas. Võrumaa KKT leidis Haanja LP valitsejana oma 13.06.2006 vastuses, et selline piirang piirab Piirisoo kinnistul maa sihtotstarbelist kasutamist, kuna nii järskudel nõlvadel põhjustab raie erosiooni, ka on puude kättesaamine raskendatud ning et kaitseala valitseja hinnangul ei saa Piirisoo kinnistule uuendusraieid lubada. Samuti asus Võrumaa KKT 27.02.2007 kirjas seisukohale, et 4 tegemist on osaliselt järskudel nõlvadel kasvava metsaga, kus ei tohiks lubada metsaraieid. Kuna kaitseala valitseja hinnangul ei saa Piirisoo kinnistule uuendusraieid lubada, puudub kaebajal võimalus Piirisoo kinnistut vastavalt sihtotstarbele ka kasutada, mistõttu kaitsekord piirab oluliselt Piirisoo kinnistu sihtotstarbelist kasutamist. Samuti piirab kinnistu sihtotstarbelist kasutamist kaitsekorrast kaebajal lasuv igakordne täiendav loamenetluse läbimise kohustus, mis puuduks, kui kaitsekord kaebajale kuuluvat kinnisasja ei piiraks. Võrumaa KKT on oma 27.02.2007 kirjas asunud väärale arusaamale, et valmivat metsa on kolmel eraldisel kokku 0,6 ha ulatuses. Piirisoo kinnisasja kasvavat metsa on 1,6 ha, mille prognoositav küpsusvanuse aasta on 2017. Hindamata jäi tegelik kasutusotstarbe piirang, mis tõi kaasa vale otsuse. Samuti on vaidlustatud otsuses leitud, et Haanja LP piiranguvööndi kaitsekord võimaldab üsna tavapärast maakasutust, s.h kasvava metsa majandamist (on lubatud erinevad raied, sealhulgas ka turberaie), siis ei ole kõnealuse kinnisasja omandamine põhjendatud ning Piirisoo kinnistu omandamine riigile ei ole LKS § 20 alusel lubatud. Arusaamatuks jääb, milliseid erinevaid raied vastustaja silmas on pidanud, arvestades, et kaitsekorrast tulenevalt ei ole kaebajal lageraie ning kaitseala valitseja nõusolekuta turberaie, võimalik. 4.5. Kaebaja leiab, et haldusakt on motiveerimata, sest sellest ei nähtu kuidas ja millised asjaolud haldusorgan tuvastas. Aktis on üksnes viidatud tõenditele, millest on juhindutud, kuid puudu jääb järeldusotsustus selle kohta, mida tõendite pinnalt tegelikult tuvastati. Tähtsust omavate asjaolude faktiline analüüs sisuliselt puudub ja haldusakt rajaneb üksnes pealiskaudsel analüüsil ning ebaõigetel järeldustel. Vastustaja on haldusakti faktilises osas üksnes konstateerinud, et Piirioo maaüksusel ei lasu oluliselt metsa, mille majandamist Haanja looduspargi kaitse-eeskirja p 23.2 tulenev raiepiirang oluliselt piiraks. Samas on vastustaja jätnud tuvastamata, kui palju metsa kinnisasjal asub. Haldusaktis viidatakse sealjuures kolmele haldusorgani arvamusele. Esmalt viidatakse Haanja Looduspargi Administratsiooni 02.03.2005 kirjale nr 1.6/25, milles asutakse konstateerivas stiilis seisukohale, et kuna piiranguvööndis on lubatud turberaie perioodiga 40 aastat, ei ole metsa majandamine oluliselt piiratud. Seejärel viidatakse Haanja looduspargi Administratsioonilt kaitseala valitseja ülesanded ülevõtnud Võrumaa KKT 13.06.2006 arvamusele, milles uus kaitseala valitseja asus seisukohale, et kinnisasja vahetamine on põhjendatud. Vastustaja on arusaamatult ning pikemalt põhjendamata väitnud, et see argumentatsioon ei olnud asjakohane ning ei selgitanud kaitse-eeskirjast tulenevate piirangute mõju kinnistu kasutamisele. Umbes 8 kuud hiljem (05.02.2007) küsiti Võrumaa KKT-lt uut arvamust ning uues, 27.02.2007 saadetud kirjas nr 44-3-1/4458-10 asus kaitseala valitseja üllatuslikult seisukohale, millega taganes eelmisest arvamusest ning teatas, et kuna metsa olevat kolmel eraldisel kokku umbes 0,6 ha ning rohumaad pindalaga 1,5 ha kaitsekorrast tulenevad piirangud ei puuduta, ei olevat kinnisasja vahetamine põhjendatud. Kuigi eri aegadel on Piirisoo maaüksuse vahetamise põhjendatuse ja otstarbekuse kohta küsitud kaitseala valitseja arvamust kolm korda ning need on omavahel vastuolus, on vastustaja HMS § 6 uurimispõhimõtet rikkudes jätnud tegelikud asjaolud välja selgitamata ning põhimõtteliselt üksnes konstateerinud, et kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine ei ole oluliselt piiratud. HMS § 56 lg 2 rikkumisega puuduvad viited sellele, täpselt milliste tõendite alusel sellise tulemuseni jõuti ja täielikult on motiveerimata, miks peeti just kinnisasja vahetamise otstarbekust ja põhjendatust eitavaid arvamusi objektiivsemateks ja usaldusväärsemateks kui seda jaatavaid arvamusi. Järgitud ei ole head haldustava ning rikutud on HMS § 5 lg 2 efektiivse menetluse põhimõtet, kuna arvamusi on küsitud umbes aastapikkuse intervalliga ja vahepeal pole täiendavaid menetlustoiminguid tehtud. Ka faktiline olukord pole muutunud. Samas on avalikest allikatest kättesaadav täiesti usaldusväärne ning adekvaatne 5 informatsioon, millest nähtuvalt on Piirisoo maaüksus kõlvikupõhise jaotuse järgi olulises osas metsamaa, mille sihtotstarbelist kasutamist Haanja looduspargi kaitse-eeskirja p 23.2 oluliselt piirab. Maa-ameti aerofotodelt nähtub, et Piirisoo maaüksuse osad katastritunnustega 18101:001:1762 ja 18101:001:1763 on visuaalselt nähtavalt kaetud suures osas paksu metsaga. Üksnes lahustükk katastritunnusega 18101:001:1761 on valdavalt rohumaa, kuid seal on ka metsamaad. Täpsemalt jaotub Piirisoo maaüksus kõlvikupõhiselt järgmiselt: lahustükk katastritunnusega 18101:001:1761, pindalaga 1,5 ha jaguneb rohumaaks (1,3 ha), metsamaaks (0,1

  1. ha)ja muuks maaks (0,1 ha), lahustükk katastritunnusega 18101:001:1762, pindalaga 3,1 ha jaguneb metsamaaks (2,1 ha), ja muuks maaks (1 ha); lahustükk katastritunnusega 18101:001:1763, pindalaga 0,2 ha on täies ulatuses metsamaa. Piirisoo maaüksus pindala on kokku 4,8 ha, millest metsamaad on 2,4 ha ehk 50 %. Vastustaja on vaidlustatava haldusaktis sedastanud, et kinnisasjal ei ole oluliselt metsa, jättes uurimispõhimõtte rikkumisega tuvastamata, kui suure osa maaüksusest moodustab metsamaa. Eeltoodud tõenditega on aga tõendatud, et Piirisoo maaüksusest moodustab 50% kohev mets. Sama kinnitavad maaüksustest tehtud aerofotod. Vaidlustatava haldusakti mõttest tulenevalt peetakse just metsamajandamise piiranguid oluliseks. Kuna haldusakti motiivid faktilises osas on selgelt ja tõendatult ebaõiged, on haldusakt vastavalt HMS § 54 vormivea tõttu õigusvastane ning tuleb tühistada. Sealjuures, kuna haldusakt on antud infopuuduses, on see kindlasti mõjutanud ka asja sisulist otsustamist (HMS § 58). 4.6. Kaebaja leiab, et taotluse menetlemisega viivitamine on olnud õigusvastane. Kaebaja on märkinud põhjendatud huviks RVastS § 7 lg 1 alusel kahjunõude esitamise tulevikus, kuid seda juhul, kui kohus peaks tegema käesoleval ajal kehtivale LKS-ile rajatud otsuse, millega jätab kaebaja poolt esitatud taotlused vastustaja poolt antud käskkirja tühistamiseks ja kohustamiseks rahuldamata. Kaebaja leiab, et taotluse menetlemisega viivitamine on olnud õigusvastane, kuna menetlus on kestnud kokku peaaegu 7 aastat. Haldusorgan ei ole suutnud kinni pidada mõistlikest tähtaegadest ning haldusorgani enda viivituse tõttu on kaebaja pandud olukorda, kus õigusvastaselt veninud menetluse käigus on korduvalt muutunud menetlus- ja materiaalõigusnormid kaebajale ebasoodsamas suunas. LKS ega ükski muu õigusakt ei näinud Maa-ametile ette konkreetset tähtaega kinnisasja vahetamise otsustamiseks. Riigikohtu halduskolleegium on juba 13.06.1997 määruses haldusasjas nr 3-3-1-18-97 märkinud, et kui tähtaega pole määratud, siis peab avalik-õiguslik asutus tegema toimingu mõistliku aja jooksul. Sisuliselt sama näeb ette HMS § 5 lg 4, millest tulenevalt peab menetlustoimingud läbi viima põhjendamatu viivituseta. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole võtnud otsust vastu mõistliku aja jooksul. Üheski seaduses ei ole sätestatud haldusorganile õigust viivitada haldusmenetluse läbiviimisega seetõttu, et Riigikogu menetluses on kehtivat seadust muutev eelnõu (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-08-2498). 4.7. Kaebaja on kaebuses märkinud, et soovib Piirisoos maaüksuse koosseisu kuuluvaid kinnisasju kasutada metsamajandamise eesmärkidel, samuti peab kaebaja seda sobivaks elamumaaks. Kehtiv Haanja looduspargi kaitse-eeskiri aga piirab nende eesmärkide realiseerimist ning kinnisasju ei saa kasutada ka maatulundusmaana, kuna kehtivad olulised metsaraiepiirangud. 5. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtukulud kaebuse esitaja kanda. KLOS § 28¹ kehtestamise eesmärgiks oli anda maade vahetamise võimalus nendele kinnisasjade omanikele, kellele maa oli tagastatud või erastatud või kuulus tagastamisele või 6 erastamisele kaitseala loodusreservaadi või sihtkaitsevööndi või nendega võrdsustatud kaitsekorraga ala piirides või kui kitsendused olid kehtestatud pärast maade omandamist, millest tulenevalt oli omandatud maa sihtotstarbeline kasutamine küll võimalik, kuid oluliste või vähemoluliste piirangutega. Selliste (osaliste) kasutuspiirangutega maad ei olnud siis ega ole ka käesoleval ajal võimalik maareformi käigus riigi omandisse jätta, sest MaaRS § 31 lõike 1 punkti 2 alusel sai ja saab riigi omandisse jätta vaid sellist riikliku kaitse all olevat ja riikliku kaitse all olevate objektide juurde kuuluvat maad, mille osas kehtestatud kaitserežiim teeb võimatuks maa kasutamise teise isiku poolt, s.t et maa kasutamine mistahes viisil on looduskaitselistel eesmärkidel täielikult välistatud. Paraku tuleb tõdeda, et KLOS § 28¹ mõttest tulenevat maade vahetamise õigustatud isikute ringi seadus ei määratlenud (piiritlenud), mis andis võimaluse kaitsealuste kinnistute (ka suures ulatuses) kokkuostmiseks või siis kaitsealuste maade ostueesõigusega erastamiseks erandina MaaRS § 20 lõikes 1² sätestatud alustel (maade vahetamise eesmärgil). Alles 21.02.2007 vastu võetud ja 01.04.2007 jõustunud LKSi ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seadusega piiras seadusandja kaitsealuste maade vahetamise eesmärgil kokkuostmist ja määratles maade vahetamise õigustatud isikute ringi, täiendades LKS § 19 lõikega 2¹. Maade vahetamine ei toimunud ka mitte nende pindala, vaid maatükkide väärtuse alusel, samuti ei omanud tähtsust, kas vahetatav maa ja/või vahetusmaa asus linnas või teisel tiheasustusega alal või hajaasustuses. Samas ei olnud moodustatud riigi maareserv piisav KLOS-iga ja LKS-iga sätestatud ülesannete realiseerimiseks, st et tagada kinnisasja omanike seaduslik õigus vahetada kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldav või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuv kinnisasi, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, riigile kuuluva kinnisasja vastu. Nii Piirisoo kinnisasja omandamisel 03.07.2002 kui ka maade vahetamise avalduse esitamise ajal 16.09.2002 paiknes Piirisoo kinnisasi kogu ulatuses Haanja LP piiranguvööndis. Seega omandas kaebaja looduskaitseliste piirangutega Piirisoo kinnisasja teadlikult, et vahetada see riigile kuuluva looduskaitseliste piiranguteta kinnisasja vastu. Vastustaja leiab, et kaebaja eesmärgiks oligi kokku osta hulgaliselt looduskaitseliste piirangutega kinnisasju, et need hiljem vahetada riigile kuuluvate looduskaitseliste piiranguteta kinnisasjade vastu. Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrus nr 241 “Kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuse määramise alused” (Kord 241) jõustus 16.07.2004, mille rakendussäte § 21 sätestas, et kui Korra 241 jõustumisel lõpetamata maa vahetamise menetlustes on nii vahetusmaa kui ka vahetatav maa hinnatud Määruses 24 sätestatust lähtudes, viiakse vahetamise menetlus lõpule varem kehtinud menetlusnormide alusel. Seletuse punktidest 21, 26, 30 ja 32 nähtub, et kuigi vahetatavate maade, s.h Piirisoo kinnisasja väärtused ja kaebaja poolt taotletud vahetusmaade väärtused olid Määruses 24 sätestatust lähtudes kindlaks määratud 2003.aastal, vahetusmaade osas toimusid ka läbirääkimised ning nimetatud läbirääkimise objektiks olnud Merekalda, Valliserva, Kordoni 6 ja Meriküla tee kinnistud vahetati keskkonnaministri 07.10.2003 käskkirja nr 713 alusel teiste kaebajale kuulunud kinnistutega, jäi Piirisoo kinnisasja vahetamise menetlus lõpetamata, sest Korra 241 jõustumise ajaks ei oldud leitud Piirisoo kinnistuga vahetamiseks sobivat vahetusmaad ega saadud seda seetõttu ka hinnata, mistõttu ei olnud võimalik Korra 241 § 21 Piirisoo kinnisasja suhtes kohaldada. LKS-i jõustumisel 10.05.2004 muutusid menetluste aluseks olevad materiaalõigusnormid. 7 Kui KLOS § 28¹ lõike 1 kohaselt piisas kinnisasja vahetamise taotluse esitamiseks faktist, et kinnisasi ulatus kaitseala piiranguvööndi piiresse, siis 10.05.2004 jõustunud LKSi § 19 sõnastuse kohaselt võis vahetada kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab. LKS ei sisaldanud rakendussätet KLOS-i alusel algatatud menetluste jätkamise kohta. HMS § 5 lõikes 5 on sätestatud, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Kui haldusmenetluse kestel materiaalõiguslikud alused muutuvad, võib tekkida küsimus, kas lähtuda tuleb haldusmenetluse alguses kehtinud või akti andmise ajal kehtivatest materiaalõigusnormidest. Üldpõhimõtte kohaselt tuleb isiku taotlus soodustava haldusakti andmiseks läbi vaadata taotluse esitaja jaoks soodsama redaktsiooni kohaselt. Samas ei ole aga välistatud ka koormavatele sätetele tagasiulatuva jõu andmine, kui selleks on kaalukad põhjused. Kohaldamisele kuuluva redaktsiooni valikul tuleb arvestada regulatsiooni üldist eesmärki ja võimalike otsuste tagajärgi ning kaaluda erinevaid huve. KLOS § 1 kohaselt kehtestas see seadus erilist kaitset vajavate loodusobjektide kaitse alla võtmise korra ja kaitse olemuse ning sätestas maaomanike ja -valdajate ning teiste isikute õigused ja kohustused kaitstavate loodusobjektide suhtes. Looduskaitseliste piirangutega kinnisasja vahetamise ja riigi poolt omandamise regulatsiooni mõte ja eesmärk on võimaldada eraomandis oleva kinnisasja, mille kasutamine on kaitsekorrast tulenevalt oluliselt piiratud, üleandmine riigi omandisse (vahetamise või riigi poolt omandamise teel), ning sellega ühtlasi tagada kaitstavate loodusobjektide parem kaitse. Ka KLOS regulatsioonist ilmneb, et kinnisasja vahetamist või riigi poolt omandamist loeti põhjendatuks juhul, kui kinnisasjal on majandustegevus keelatud või oluliselt piiratud. Seejuures on lähtutud põhimõttest, et riik ei hakka vahetama ega omandama maad, millel ei ole erilist ökoloogilist väärtust (vt Riigikogu 15.02.2001 stenogramm, KLOSi muutmise seaduse eelnõu (551SE) esimene lugemine). Piirisoo kinnisasja vahetamise taotluse esitamise ajal kehtinud KLOS § 28¹ lõige 1 sõnastuse kohaselt oli seaduses sätestatud tingimustele vastava kinnisasja vahetamise üle otsustamisel riigil kaalutlusõigus, s.t riigil ei olnud seadusest tulenevalt kinnisasja vahetamise kohustust. Kuigi mainitud redaktsioon ei näinud otsesõnu ette hiljem LKS-is sätestatud tingimust, et vahetada saab vaid kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, tuli kõnealuse sätte alusel kinnisasja vahetamise üle otsustamisel lähtuda vahetamise regulatsiooni eesmärgist ja kaaluda vahetamise põhjendatust. Kinnisasja vahetamise üldine eesmärk oli tagada isikule tema omandis oleva maa kasutamise võimalus. Juhul kui ta seda looduskaitseliste kitsenduste tõttu teha ei saanud, anti talle võimalus saada samaväärne kinnisasi mujal, kus piiranguid ei olnud. Kaitstava loodusobjekti piiranguvööndis kehtivad omandiõiguse kitsendused ei takista üldjuhul oluliselt kinnisasja kasutamist. Piiranguvööndis asuva kinnisasja vahetamine võib olla põhjendatud näiteks juhul, kui maa riigile kuulumine on vajalik loodusreservaadi või sihtkaitsevööndi kaitse või kaitstava loodusobjekti terviklikkuse tagamise eesmärgil. Piirisoo kinnisasja vahetamise menetluse oleks saanud KLOS-i alusel lõpule viia lähtudes Korra 241 § 21 sätestatust, s.o Määruses 24 sätestatud menetlusnormide alusel üksnes juhul, kui nii Piirisoo kinnisasi (vahetatav maa) kui ka riigile kuuluv kinnisasi (vahetusmaa) oleksid Korra 241 jõustumise hetkeks olnud mõlemad hinnatud Määruses 24 sätestatust lähtudes. Arvestades, et Korra 241 rakendussätte kohaldamise eeldused ei olnud kõnealuse menetluse puhul täidetud ja LKS vastavat rakendussätet ei sisaldanud, siis tuli otsustada, millist redaktsiooni kohaldada, s.t kas jätkata menetlust KLOS-i või LKS-i sätete kohaselt. Asuti seisukohale, et kuna LKS ei sätestanud rakendussätet, mille kohaselt oleks olnud õigus menetlus vana normi kohaselt lõpuni viia, siis tuleb rakendada kehtivat õigust. 8 Arvestades, et kinnisasja vahetamise regulatsiooni üldine eesmärk küll ei muutunud, kuid LKS-is olid vahetamise aluseks olnud materiaalõigusnormid võrreldes KLOS-iga muutunud rangemaks (ja ka täpsemaks) ning Korra 241 rakendussätte kohaldamise eeldused ei olnud kõnealuse menetluse puhul täidetud, siis saab sellist otsust lugeda põhjendatuks ja õiguspäraseks. Vastustaja leiab, et kuivõrd kinnisasja omanik ja riik maa vahetamise osas enne LKS-i jõustumist kokkuleppele ei jõudnud, siis ei saa sellest tingitud viivitust lugeda haldusorgani poolseks tegevusetuseks. HMSi § 5 lõige 4 näeb ette, et menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Kuigi LKS, Määrus 24 ja Kord 241 ei sätestanud konkreetseid tähtaegu vahetusmenetluses tehtavate eeltoimingute tegemiseks ega ka keskkonnaministrile vahetamise otsustamiseks, tuli menetlus läbi viia mõistliku aja jooksul. Mõistliku tähtaja pikkuse määramisel tuleb arvestada kõiki olulisi asjaolusid ning ühtegi seaduses sätestatud toimingut või toimingut, ilma milleta ei ole võimalik sisuliselt õige otsuse tegemine, ei või ära jätta pelgalt kiire(
  2. ma)menetluse huvides. HMS eristab kooskõlastust ja arvamust. Kooskõlastus on konkreetses asjas otsust tegevale haldusorganile siduva jaatava või eitava seisukoha väljendamine, arvamus on aga üksnes soovitusliku iseloomuga, nõuandev seisukoht. Teise haldusorgani arvamus ei ole otsust tegevale haldusorganile siduv, s.t põhjendatud juhtudel võib asja otsustav haldusorgan teha ka arvamuses esitatule vastupidise otsuse. Piirisoo kinnisasja vahetamise taotlus riigile kuuluvate kinnisasjadega saabus vastustajale 16.09.2002, pärast mida telliti Piirisoo kü-de kasvava metsa inventeerimine, mille kohta koostati inventeerimise akt Metsaekspert OÜ poolt 25.10.2002. Pärast Määruse 24 jõustumist esitas kaebaja 24.03.2003 korduva taotluse Rehemäe ja Piirisoo kinnistute osas. Maa-amet asus kontrollima piirangute olemasolu taotlustes nimetatud kinnistutel, esitades teabenõude Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskusele (KeMi ITK). Määruses 24 kehtestatud metsahindamise metoodika alusel teostati Maa-ameti poolt Piirisoo jt kinnistute hindamine ning kaebaja taotlustes märgitud vahetusmaade hindamised ja 07.05.2003 e-kirjaga teavitati kaebaja esindajat hindamistulemustest. Kaebaja esindaja andis oma nõusoleku 25.09.2003 ja vahetamine (v.a Piirisoo kinnistu) otsustati keskkonnaministri 07.10.2003 käskkirjaga nr 713. Seega toimus taotluse menetlemine suhteliselt kiiresti. Piirisoo kinnistu osas pärast keskkonnaministri 07.10.2003 käskkirja nr 713 vastuvõtmist KLOS-i kehtivuse ajal menetlustoiminguid ei teostatud, kuna Maa-amet ei saanud aktsepteerida (Määruse 24 § 13 lõikes 3 sätestatud piirmäära ületava) vahetatava maa ja vahetusmaa väärtuste suurt erinevust. Nii KLOS-i kui ka LKS-i vahetamise regulatsioonid sätestasid, et vahetamine saab toimuda üksnes kokkuleppel, kuid Piirisoo kinnistu osas kuni 10.05.2004, s.o KLOS-i kehtetuks tunnistamiseni ja LKS-i jõustumiseni kokkuleppeni ei jõutud. Vastustaja leiab, et Piirisoo kinnisasi ei kuulunud vahetamisele ning Piirisoo kinnisasja vahetusmenetlus oleks tulnud lõpetada. Kuna LKS sätestas konkreetselt, et menetluse läbiviimine on põhjendatud üksnes oluliste piirangute kehtimisel, kuivõrd LKS-i jõustumisel ei sätestatud rakendussätet varem algatatud menetluste vanadel alustel lõpuleviimise kohta ning kuivõrd varasemas menetlusetapis jäeti vahetamise vajalikkus ja otstarbekus hindamata ja uus menetluskord sätestas vahetamise vajalikkuse ja otstarbekuse hindamise kohustuse, siis tuli vahetamismenetluse läbiviimisel hakata hindama vahetamise põhjendatust, vajalikkust, otstarbekust ja eesmärki, nagu seda nägi ette Kord 241. Piirisoo kinnisasja vahetamise menetluses pöördus Maa-amet kõnealuse maa vahetamise põhjendatuse kohta arvamuse saamiseks kaitseala valitseja poole kokku 3 korral – 9 17.02.2005, 23.05.2006 ja 05.02.2007. Arvamust küsiti LKS-i alusel kehtestatud Korra 241 § 10 lõike 2 punkti 4 alusel, mille kohaselt oli riigi esindajal õigus kaasata menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, selgitamaks vahetatava maa vastavust LKS §-s 19 sätestatud kriteeriumidele ja kinnisasja vahetamise otstarbekust. Arvestades, et Korra 241 kohaselt otsustas riigi esindaja kaitstava loodusobjekti valitseja kaasamise kaalutlusõiguse alusel, siis ei olnud korduv arvamuse küsimine iseenesest õigusvastane. Oluline on, et korduv arvamuse küsimine oleks põhjendatud ja kooskõlas haldusmenetluse otstarbekuse põhimõttega. Haanja LPA 02.03.2005 kirjas nr 1.6/25 asuti seisukohale, et kehtestatud kaitsekord ei piira oluliselt kinnistu sihtotstarbelist kasutamist ja kinnistu vahetamine pole põhjendatud. Teadmata asjaoludel jäi kaebaja osas vahetusmenetlus lõpetamata. 01.01.2006 kaotati looduskaitsealade administratsioonid ja kaitseala valitseja kohustused läksid üle maakondlikele keskkonnateenistustele. Kuna kaebaja osas jäi menetlus lõpetamata, siis saatis Maa-amet 23.05.2006 asjaolude täpsustamiseks uue pöördumise Võrumaa Keskkonnateenistusele (KKT), milles paluti põhjalikumat analüüsi piirangute olulisuse osas. Võrumaa KKT asus oma 13.06.2006 kirjas nr 44-3-1/1991-3 seisukohale, et Piirisoo kinnistu vahetamine on põhjendatud. Maa-amet ei saanud Võrumaa KKT 13.06.2006 seisukohaga nõustuda, kuna esitatud argumendid ei olnud asjakohased ega selgitanud kaitse-eeskirjast tulenevate piirangute mõju kinnistu kasutamisele, samuti ei olnud see proportsionaalne teiste menetluste käigus antud arvamustega ega piisavalt motiveeritud ning oli vastuolus varem Haanja LPA antud arvamusega. Rakendades HMS §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet, paluti kaitseala valitsejal oma seisukoht veelkordselt üle vaadata. Võrumaa KKT asus 27.02.2007 kirjas nr 44-3-1/4458-10 seisukohale, et kaitsekord ei takista kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist nii oluliselt, et oleks põhjendatud selle kinnistu vahetamine. Maa-amet leiab, et Piirisoo kinnisasja vahetamise menetluses Võrumaa KKT-lt korduvate arvamuste küsimine ei olnud vastuolus HMS-i, LKS-i ja selle alusel kehtestatud Korraga 241. Seega, kuna Piirisoo kinnisasi ei kuulunud vahetamisele, siis ei saa ajavahemikke 10.05.2004 kuni 17.02.2005, 11.03.2005 kuni 23.05.2006, 13.06.2006 kuni 05.02.2007 ja 06.06.2007 kuni 01.08.2008, mil menetlus-toiminguid ei tehtud, käsitleda viivitustena, mis rikuksid kaebaja subjektiivseid õigusi. Kuivõrd Piirisoo kinnisasja vahetamise menetlust ei lõpetatud, siis on Piirisoo kinnisasja vahetamise menetlus kehtiva Määruse 242 § 12 lõike 3 alusel üle viidud omandamise menetluseks, kuivõrd Määruse 242 § 12 lõige 2 sätestab, et enne 01.04.2007 algatatud omandamismenetluse kohta, mis ei ole nimetatud kuupäevaks lõpule viidud, ei tehta Määruse 242 § 6 lõigetes 3 ja 4 nimetatud otsust ega hinnata täiendavalt kinnisasja vastavust Määruse 242 §-s 3¹ sätestatud kriteeriumitele ning omandamise eeltoimingud viib lõpule varem määratud riigi esindaja ning kuivõrd Piirisoo kinnistu vahetamise menetluse eeltoimingute käigus jõuti järeldusele, et Haanja LP piiranguvööndi kaitsekord ei sea Piirisoo kinnistu sihtotstarbelisele kasutamisele olulisi piiranguid, et oleks põhjendatud selle kinnistu vahetamine, siis saab Piirisoo kinnistu omandamise menetluse kõnealuse rakendussätte mõttes lugeda algatatuks ning kinnisasja vastavust Määruse 242 §s 3¹ sätestatud kriteeriumitele täiendavalt ei hinnata ja omandamise eeltoimingud viib lõpule varem määratud riigi esindaja. Oma sisu poolest ei ole vahetamise ja omandamise eesmärk erinevate õiguslike regulatsioonide kehtimise ajal muutunud. Looduskaitseliste piirangutega kinnisasja vahetamise ja riigi poolt omandamise regulatsiooni mõte ja eesmärk oli ja on võimaldada eraomandis oleva kinnisasja, mille kasutamine on kaitsekorrast tulenevalt oluliselt piiratud, üleandmine riigi omandisse (kas vahetamise või 10 riigi poolt omandamise teel) ning tagada sellega ühtlasi kaitstavate loodusobjektide parem kaitse. Kuna kinnisasja omandamine sõltub otseselt kinnisasja ökoloogilisest väärtustest, peab ka omandamine toimuma vaid looduskaitse vajadusest lähtuvate kaalutluste põhjal. Kuna Piirisoo kinnistu piiranguid on analüüsitud menetluse hilisemas etapis ja jõutud korduvalt järelduseni, et Haanja LP piiranguvööndi kaitsekord võimaldab üsna tavapärast maakasutust, s.h kasvava metsa majandamist (on lubatud erinevad raied, sealhulgas ka turberaie), siis ei ole kõnealuse kinnisasja omandamine põhjendatud ning Piirisoo kinnistu omandamine riigile ei ole LKS-i § 20 alusel lubatud. Kaebaja käsitleb omandamisest keeldumist sisuliselt kui õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist. Vastustaja ei pea seda seisukohta õigeks, sest LKS-is sätestatud kinnisasjade vahetamise eesmärgiks oli kompenseerida isikutele looduskaitselistest kitsendustest tulenevad olulised piirangud nende kinnisasja kasutamisel. Kompenseerimiseks nägi seadus ette 2 võimalust: kinnisasja vahetamise võimaluse riigile kuuluva teise, samaväärse kinnisasja vastu (LKS § 19) ning kinnisasja omandamise võimaluse riigi poolt (LKS § 20). Oma olemuselt tähendab õiguspärase ootuse põhimõte tagasiulatuva mõju keeldu, mis tähendab, et uue aktiga ei või panna isikut tagasiulatuvalt halvemasse seisukorda, kui ta oli vana akti alusel. Riigikohtu halduskolleegium on oma 02.03.2006 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-79-05 punktis 9 leidnud, et menetlustoimingutele ei laiene isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsioon ning menetlusosaline ei saa menetlustoimingute osas tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele. Ainuüksi varasemad menetlustoimingud, mis võisid anda lootust teatud lõpptulemuseks, ei ole määravad, kui lõplik otsustusõigus on antud teisele haldusorganile ning taotluse lahendamine otsustatakse viimatinimetatu haldusaktiga. Kaebaja on rajanud oma väidetavalt kaitstava usalduse vahetusmenetluse raames tehtud menetlustoimingutele, kuid samas ei ole vahetusmenetluses ühtegi haldusakti vastu võetud ja seega ei ole kaebaja õigust kinnisasja vahetamisele tehtud kindlaks mõne halduse üksikaktiga. Lisaks asjaolule, et menetluses pole antud eelhaldusakte, ei ole kaebaja pidanud menetlusega seoses tegema ka kulutusi. Seega saab asuda seisukohale, et avalduse esitamisest ega ka maade vahetamise toimiku koostamiseks tehtud eeltoimingutest ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust kinnisasja vahetamisele ning kuivõrd kinnisasja vahetamine on asendatud kinnisasja omandamisega, siis ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust ka kinnisasja omandamisele. Õiguspärane ootus oleks kaebajal saanud tekkida haldusakti suhtes, millega oleks otsustatud maade vahetamine või omandamine. Selliseid haldusakte ei ole aga keskkonnaminister andnud. Kaebajal oli Piirisoo kinnisasja omandamisel piisavalt informatsioon sellest, et kinnisasi asub Haanja LP piiranguvööndis ja selle maa kasutamisel tuleb arvestada kaitsekorrast tulenevate looduskaitseliste piirangutega. Kaebajal olid kõik võimalused tutvuda olukorraga kohapeal ja prognoosida, milleks ta kinnisasja vajab või jätta kinnisasi ostmata, kui oli ette näha, et selle kasutamine planeeritud viisil või ulatuses ei olnud võimalik ja selle edasimüügiga võis tekkida probleeme või et tuleb arvestada tulevikus maadevahetuse tehingu teostamisega. Piirisoo kinnisasja omandamine oli kaebaja vaba tahe ning kui maadevahetuses nähti äriprojekti, siis on see kaebaja riisiko. Vastustaja ei ole andnud Piirisoo kinnisasja omandamisel katteta lubadusi. Riik ei ole sekkunud kaebaja tehingutesse ega suunanud neid nii, et tekiks alus ette heita, et isikud sooritasid tehinguid, mis tõi neile hilisemalt probleemseid olukordi. Ka käesoleval ajal on Piirisoo kinnisasja võimalik endiselt müüa, rendile anda, kasutada sihtotstarbeliselt vms. KOHTU PÕHJENDUSED 11 6. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Vastustaja on kaebaja taotluse lähtudes haldusakti andmise ajal kehtivast õigusest lahendanud õiguspäraselt. Kinnisasja vahetamise menetluse kohaldamiseks alus puudus ning nn vahetusmenetluselt omandamismenetlusele üleminek ei ole põhiseadusevastane ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Menetluse pikkusest tuleneva tuvastamiskaebuse rahuldamiseks puudub kaebajal põhjendatud huvi. 6.1. Esmalt käsitleb kohus seda, milliste õigusnormide alusel tuli kaebaja taotlus lahendada ning kas esineb vastuolu põhiseadusega. Kaebaja väidab, et taotluse osas tuli kohaldada KLOS § 28¹ lg-t 1 ja §-i 28², mis kehtis taotluse esitamise ajal ja oli kaebajale soodsam ning mille kohaldamise kohustus tulenes Vabariigi Valitsuse määruse nr 242 § 12 lg-st 1. Kaebaja omandas Piirisoo kinnistu 06.08.2002 (kinnistusraamatu kande tegemise aeg). Esimese taotluse kinnistu vahetamiseks riigile kuuluva kinnistu vastu esitas kaebaja 29.08.2002. Märgitud asjaolu üle vaidlus puudub. HMS § 54 sätestab, et haldusakt tuleb anda selle andmise hetkel kehtiva õiguse alusel (materiaalõiguse). HMS § 5 lg 5 kohaselt tuleb menetluse ajal menetlusnormide muutumise korral kohaldada menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Kohus on seisukohal, et kuna seadusandja ei näinud ette, et kinnisasja vahetamiseks esitatud taotlused tuleks lahendada nende esitamise ajal kehtinud materiaalõiguse (antud juhul KLOS) alusel, lähtus vastustaja õigesti LKS §-st 20. Seadusandja on oma tahet väljendanud LKSMS §-ga 16 täiendatud LKS § 91 lg-s 10 (rakendussäte), mille kohaselt kinnisasja vahetamise menetlused, mille kohta ei ole käesoleva lõike jõustumiseks vahetamise otsust tehtud, viiakse lõpuni käesoleva seaduse § 20 kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena, kusjuures esitatud kinnisasja vahetamise avaldused loetakse kinnisasja omandamise ettepanekuteks. Määruse nr 242 § 12 (16.07.2004-25.01.2008 kehtinud redaktsioonis, hiljem § 12 lg 1) kohaselt kinnisasja omandamise menetlus, mis jäi lõpetamata «Looduskaitseseaduse» jõustumisel, viiakse lõpule seni kehtinud alustel ja korras. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja esitanud kinnisasja omandamise avaldust, vaid vahetamise avalduse, mistõttu ei saa ilmselgelt kuuluda kohaldamisele enne LKS-i jõustumist alustatud omandamismenetluste kohta käiv rakendussäte. Kohaldatav ei olnud ka KLOS § 28², mis ei reguleerinud vahetamise menetlust. Vastustaja on õigesti märkinud, et isegi kui tunnistada LKS § 91 lg 10 (ja seonduvad LKSMS sätted) põhiseadusega vastuolus olevaks ei taastu automaatselt normide kehtivus, mis võimaldaksid teha kaebaja soovitud otsuse. Riigikohtu volitused põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses piirduvad normi kehtetuks tunnistamisega ning kehtivuse kaotanud üldakti taaskehtestamise õigust kohtul ei ole. Eelnevast tulenevalt ei ole võimalik rahuldada kaebaja kohustamistaotlust selliselt, et kohus teeb ettekirjutuse vaadata taotlus uuesti läbi kinnisasja vahetamise menetluses. Kui kohus peaks leidma, et nn vahetamismenetluse asendamine omandamismenetlusega ei ole olnud põhiseaduspärane, tuleks kaevatav haldusakt tühistada. Kohustamistaotluse rahuldamine selliselt, et vastustajat kohustatakse kaebaja poolt 12 haldusorganile esitatud taotlust uuesti läbi vaatama (omandamise taotlusena), on võimalik juhul, kui kohus tühistab omandamisest keeldumise kohta tehtud otsuse põhjusel, et kas välja ei ole selgitatud asjaolusid või puudusid asjaolud, mis on LKS § 20 kohaldamise aluseks. Tühistamistaotluse rahuldamata jätmisel jääb rahuldamata ka kohustamistaotlus. Õige on kaebaja väide, et õiguse kohaldamisel tuleb arvestada õiguskindluse põhimõttega. Kaebaja on seisukohal, et KLOS-i alusel oli talle tagatud Piirisoo kinnisasja vahetamine riigile kuuluva kinnisasja vastu, kuid sõnamurdlikult on see õigus seadusandja poolt ära võetud ning haldusmenetluses on arvestamata jäetud sellega, et haldusorgan menetles taotlust ebamõistlikult kaua, mille tõttu kaotas kaebaja võimaluse soodsama regulatsiooni (KLOS) kohaldamiseks. Kaebaja rõhutab seda, et valdava halduspraktika kohaselt oli KLOS § 28¹ lg 1 kohaldamiseks piisav kinnistu asumine teatud kaitsevööndis ning muid faktilisi asjaolusid esinema ei pidanud, mistõttu oli kaebajal õiguspärane ootus talle soodsa otsuse tegemise suhtes. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 02.12.2004 otsuses asjas nr 3-4-1-20-04 märgitakse, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses. Samas peab sealjuures olema täidetud tingimus, et igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30.09.1994 otsus asjas nr III-4/A-5/94). Kohus on seisukohal, et KLOS andis kaebajale subjektiivse õiguse riigile taotluse esitamiseks (ettepanekuga looduskaitselise piiranguga kinnisasi vahetada), mitte subjektiivset õigust kinnisasja vahetamiseks. KLOS § 28¹ lg 1 (11.06.2001-10.05.2004 redaktsioonis) sätestas, et kaitseala loodusreservaadi, sihtkaitse- või piiranguvööndi piiresse ulatuvat kinnisasja või kaitstavat loodusobjekti sisaldavat kinnisasja võib riigi ja kinnisasja omaniku kokkuleppel vahetada riigile kuuluva kinnisasjaga. Normi (KLOS § 28¹ lg 1) sõnastusest nähtuvalt oli riigil kaalutlusõigus ning normist tulenevalt eeldas vahetamine poolte kokkulepet. Seega normi sõnastusest iseenesest ei saa järeldada riigi sõnamurdlikku käitumist kaebaja suhtes. Eriti arvestades normi sõnastusest tulenevalt haldusorganile jäetud ulatuslikku kaalutlusõigust. Kui seadusandja oleks normis võtnud kohustuse kõik looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad (nt 5 aasta jooksul) vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu, siis saaks rääkida õiguskindluse põhimõtte rikkumisest. Kohus leiab, et kuigi 10.05.2004 kehtima hakanud LKS § 19 täiendas normi klausliga, et ala kaitsekord peab piirama oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist, ei muutnud see põhimõtteliselt kinnisasjade vahetamise eesmärki, milleks oli kompenseerida isikutele looduskaitselistest kitsendustest tulenevad olulised piirangud kinnisasja kasutamisel ning tagada sellega ühtlasi kõrget ökoloogilist väärtust omavate loodusobjektide kaitse. Eelnev järeldus tuleneb KLOS-i ja LKS-i eesmärgist tagada looduse kaitse ja mitmekesisuse säilitamine ning sellest, et seadusandja on loetlenud võimalike kompenseeritavate objektidena vaid intensiivsemate piirangute alla jäävad kinnisasjad. Samuti nähtub seadusandja tahe KLOS-i muutmise seaduse eelnõu (551SE) esimese lugemise stenogrammist ja KLOS-i seletuskirjast, millele vastustaja on viidanud. 13 Kompenseerimismehhanismidena nägid nii KLOS kui kuni 01.08.2008 kehtinud LKS ette kinnisasja vahetamise- ja omandamise menetluse. Sealjuures oli haldusorganil KLOS-i alusel ulatuslikum kaalutlusõigus. Kaebaja positsioon tugineb sellele, et haldusorgan oleks pidanud KLOS § 28¹ lg 1 alusel tuvastama vahetatava kinnisasja asumise normis osundatud piiranguvööndis ja jätma kaalutlusõiguse kasutamata. Kohus leiab, et selline kaalutlusõiguse kasutamata jätmine oleks tõenäoliselt tähendanud õigusvastase haldusakti andmist. Seega ei ole põhjendatud väide, et KLOS-i alusel oleks Piirisoo kinnistu vahetatud riigile kuuluv kinnistu vastu. Pigem tuleb tõenäoliseks pidada seda, et kaebaja taotlus vahetamiseks oleks jäänud rahuldamata. Vaidlus puudub, et 2003.a. sügiseks sobivat nn vahetusmaad ei leitud. Kaebaja kinnistu vahetamise põhjendatuse kohta küsiti kaitseala valitseja seisukohta 17.02.2005, seda juba 10.05.2004 jõustunud LKS alusel. 02.03.2005 Haanja LPA kirja (tlk 44, I
  3. kd)kohaselt ei takista ega piira kaitsekord Piirisoo kinnistu sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ja kinnistu vahetamine ei ole põhjendatud. Kuna keelduv otsus jäeti tegemata ja menetlus jätkus, küsiti kaitseala valitseja seisukohta ka 23.05.2006 ning vastuses leiti, et ala kaitsekord piirab oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist (tlk 185, I kd). Kolmas arvamus küsiti kaitseala valitsejalt 05.02.2007 ning esitatud vastuses (tlk 45, I
  4. kd)ei pidanud pädev haldusorgan kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ja vahetamist põhjendatuks. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega selles, miks ei saanud 13.06.2006 esitatud kaitseala valitseja arvamusest lähtuda (sisaldas asjakohatuid argumente). Isegi tolleaegse halduspraktika põhjal normi kohaldamise osas ei saa teha järeldust, et kõik normis nimetatud aladele jäävad kinnistud kuulusid vahetamisele ning kaalutlusõigust tegelikult ei olnud, kuna mitte kõiki taotlusi ei rahuldatud ning kehtiv õigus võimaldas oma ebaselguses ka väärhaldust. Kohus on seisukohal, et haldusorgani otsused, kus kaalutlusõigus jäeti sisuliselt kasutamata või kus kaalutlusõiguse kasutamine piirdus ainult erinevate riigile kuuluvate kinnisasjade seast vahetatava kinnisasja väärtusele vastava kinnisasja väljavalimisega olid paljudel juhtudel õigusvastased. Ebaõige halduspraktika jätkamist ei saa aga nõuda võrdse kohtlemise ja/või usalduse kaitse põhimõttele tuginedes. Ka KLOS-i alusel taotluse lahendamisel tuli haldusorganil kaaluda nii regulatsiooni eesmärki üldise huvi (loodusväärtuste kaitse tagamine) aspektist kui eraisiku omandiõigusele tekkiva piirangu aspektist ning sellest tulenevalt hinnata esmalt, kas vahetamine on üldse põhjendatud, seejärel tegeleda väärtuste hindamise ja võrdlemisega. Puudub vaidlus, et taotlust menetlenud haldusorgan ei andnud menetluses välja ühtegi (eel)haldusakti, milles oleks tunnustatud Piirisoo kinnistu vahetamise õigust mõne riigile kuuluva kinnistu vastu. Asja materjalidest ja vastustaja seletusest nähtub, et Piirisoo kinnistu suhtes ei alustatud KLOS kehtivuse ajal isegi läbirääkimisi, kuna kaebaja poolt vahetusmaaks soovitud kinnistu ei olnud ilmselgelt väärtuselt kaebajale kuuluva kinnistu väärtusega võrdne, millise asjaolu üle vaidlust ei ole. Riigikohtu halduskolleegium on 02.03.2006 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-79-05 leidnud, et menetlustoimingutele ei laiene isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsioon ning menetlusosaline ei saa menetlustoimingute osas tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele. Ainuüksi varasemad menetlustoimingud, mis võisid anda lootust teatud lõpptulemuseks, ei ole määravad, kui lõplik otsustusõigus on antud teisele haldusorganile ning taotluse lahendamine otsustatakse viimatinimetatu haldusaktiga. Taotluse esitamine iseenesest ei tekita õiguspärast ootust selle rahuldamise suhtes, eriti kui haldusorgan peab otsuse tegema kaalutlusõiguse alusel. Kaebajal oli omandiõigust võimalik teostada sõltumata käimasolevast haldusmenetlusest. Kaebaja ei ole väitnud, et talle oleks kehtiva õiguse muutmine tekitanud koormavaid tagajärgi (nt mingeid kulusid). Kohtuasja materjalidest nähtuvad asjaolud (piirangutega kinnistute omandamine suures koguses, võõrandamise järgselt koheselt vahetamise taotluse esitamine jm), millest võib 14 järeldada, et kaebaja on omandanud Piirisoo kinnistu eesmärgil saada selle vastu ilma piiranguteta kinnisasi ning saada vahetamisest kasu. Selline tegevus ei olnud kuidagi õigusvastane. Samas hinnates regulatsiooni muutmisest tekkivat kaebaja olukorra väidetavat halvendamist, võib märkida, et kaebajal pidi Piirisoo kinnistu omandamisel olema teada, et tegemist on Haanja LP piiranguvööndis asuva maaga ja selle maa kasutamisel tuleb arvestada kaitsekorrast tulenevate looduskaitseliste piirangutega. Seega pidi kaebaja arvestama kinnistut omandades ja peab ka praegu arvestama kehtivate looduskaitseliste piirangutega oma kinnisasja kasutamisel, seega kaebaja omandiõiguse teostamise võimaluste osas ei ole mingit olukorra olulist muutumist toimunud. Samas ei ole piirangud sellised, mis oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist takistaksid. Seda, et kinnisasja vahetamise menetluse asendamine omandamise menetlusega ei ole põhiseadusega vastuolus, on leidnud ka Tallinna Ringkonnakohus (nt jõustunud otsuses haldusasjas nr 3-08-922, 3-08-2498). Menetluslik taotlus kohtuotsuse edastamisega Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks jääb rahuldamata. Tühistamiskaebuse rahuldamine väidetava põhiseadusevastasuse tõttu ei ole seega samuti põhjendatud. 6.2. Kohus leiab, et tühistamiskaebust ei saa rahuldada ka kehtiva õiguse (LKS § 20) väidetava ebaõige kohaldamise väite alusel. Antud juhul ei kuulunud kaebaja kinnisasjale tekkivad piirangud vähese intensiivsuse tõttu kompenseerimisele kinnisasja riigi poolt omandamise kaudu. Omandamine ei ole ka avalikust huvist tulenevalt vajalik. Riik ei pea kehtiva õiguse ega pidanud varem kehtinud õiguse kohaselt kõiki looduskaitselisi piiranguid kompenseerima maa omandamisega, millest järeldub, et loodusväärtuste säilitamine ei pea olema tagatud vaid maa riigi omandisse kuulumisega. Ka Riigikohtu lahendist kohtuasjas nr 3-3-1-37-07 tuleneb, et üldjuhul maa eraomandis olemine ei takista kaitserežiimi täitmist ning LKS-st ei tulene, et kaitsealasse kuuluv maa peaks olema tingimata riigi omandis. Kaebaja kinnisasja omandamine LKS § 20 lg-st 1 tulenevalt ei ole põhjendatud. LKS § 20 lg 1 alusel omandab riik kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Kaebaja avaldust tuli käsitleda omandamise avaldusena. Kaebaja on põhjendanud varasemalt sooritatud eeltoimingute kordamise vajadust asjaoluga, et haldusmenetluses oli kolm kaitseala valitseja seisukohta, millest üks oli sisult teistega vastuolus. Kohus eelnevalt põhjendas, et nõustub vastustajaga selles, miks 13.06.2006 kaitseala valitseja seisukohta ei saanud arvestada. Vastustaja on haldusakti andmisel põhjendatult tuginenud kahele taisele arvamusele, millest tulenevalt piiranguvööndi kaitsekord võimaldab üsna tavapärast maakasutust, sh kasvava metsa majandamist (on lubatud erinevad raied, sealhulgas ka turberaie). Puudub vaidlus, et Piirisoo kinnistust jääb metsa alla ca 50% ning ülejäänud on sihtotstarbelt maatulundusmaa, mida on sellel eesmärgil ka võimalik kasutada. Kaebaja jätab tähelepanuta, et käsitleda tuleb kinnistu kui terviku sihtotstarbelise kasutamise võimalikkust. Kaebaja on 15 oma vastuväite rajanud vaid enda seisukohalt sobivale tõendile, muid tõendeid kogumis arvestamata ning enda väiteid kinnitavaid tõendeid esitamata. Seega Piirisoo kinnistu omandamine riigile ei olnud LKS § 20 lg 1 alusel lubatav. 6.3. Kuigi kaevatavas haldusaktis ei sisaldu põhjalikku õiguskindluse põhimõtte rikkumise väite analüüsi, on selles märgitud haldusorgani seisukoht, et kuna riigil oli ka KLOS-i kehtivuse ajal vahetamise otsuse tegemisel kaalutlusõigus ning regulatsiooni eesmärgist lähtuvalt tuli ka siis kaaluda vahetamise põhjendatust, ei olnud erineval ajal kehtinud regulatsioonid sisu poolest erinevad. Seega haldusorgan ei pidanud kehtivat regulatsiooni kaebaja õigusi õigusvastaselt kitsendavaks. Haldusakti tühistamine väidetava motiveerimiskohustuse puuduliku täitmise tõttu ei oleks põhjendatud ka tuginevalt HMS §-le 58. 6.4. Kaevatav haldusakt on seega õiguspärane ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Seega jäävad

§ 26lg 1 p 6 alusel kaebaja tühistamis- ja kohustamistaotlused rahuldamata.

6.5. Viivituse õigusvastaseks tunnistamise taotlus.

§ 7lg 1 kohaselt peab õigusvastasuse tuvastamiseks olema isikul põhjendatud huvi.

Tallinna Ringkonnakohtu käesolevas asjas tehtud määruse (p 14, 15, 16) kohaselt on kaebaja põhjendatud huvina aktsepteeritud võimalikku kahju hüvitamise taotluse esitamise soovi. Apellatsioonikohus märgib, et lähtuda tuleb kaebaja väitest, mille kohaselt tingis haldusorgani õigusvastane viivitus Piirisoo maaüksuse riigile kuuluva kinnisasjaga vahetamise nurjumise, mis võis iseseisvalt kaebajale kahju põhjustada. Haldusorgani viivitamisega põhjustatud võimalikku kahju ei saa ilmselgelt välistada. Tuvastamaks seda, kas haldusorgan oli õigusvastases viivituses, peab kohus muuhulgas lahendama küsimuse, kas kaebajal oli nõudeõigus kinnistu vahetamiseks. Kohtuistungil küsis kohus kaebajalt, kas põhjendatud huvi on seotud vaid väidetava vahetamise õiguse kaotamisega viivituse tõttu. Kaebaja esindaja vastuse kohaselt on kaebaja põhjendatud huvi ka selles, et õigusliku ebaselguse tõttu on seisakus kõik maa kasutamisega seotud plaanid. Ei ole mõtet asja suhtes kulutusi planeerida, kui pole päris kindal, mis sellest asjast saab. (tlk 34, II

  1. kd)Kaebaja esindaja nõustus kohtuistungil (tlk 30, II kd), et kuni 07.10.2003 ei olnud haldusorgan viivituses. Kohus on seisukohal, et haldusorgan tegutses ilma põhjendamatu viivituseta kuni 02.03.2005 kaitseala valitseja vastuse saamiseni. Sellele järgneva paari kuu jooksul tulnuks teha kaebaja taotluse osas keelduv otsus, kuna Haanja Looduspargi Administratsioon teatas oma 02.03.2005 kirjas, et maaomanikul on kaitse-eeskirja § 23 lg-st 2 tulenevalt võimalik oma metsamaad piisavalt majandada ning põllu- ja heinamaa sihtotstarbelist kasutamist kaitsekord ei piira, mistõttu ei ole vajalik Piirisoo kinnistu võõrandamine riigile vahetamise teel. Nähtuvalt teenistusliku järelevalvemenetluse kokkuvõttest (tlk 216, I
  2. kd)oli negatiivne vastus taotlusele ka koostatud, kuid jäi teadmata põhjustel allkirjastamata ega ole ka allkirjastamata kujul säilinud. Kuna vahetamise menetlus kaotati 01.08.2008, siis sellest ajast alates ei saanud viivitamine mõjutada kaebaja väidetavat õigust kinnistu vahetamisele. 16 Kohus asus eelnevalt seisukohale, et kaebajal oli subjektiivne õigus taotluse esitamiseks, mitte subjektiivset õigust kinnistu vahetamiseks. Seega ei saanud haldusorgani õigusvastane viivitus tingida vahetamise nurjumist ja rikkuda kaebaja subjektiivset õigust vahetamisele. Kaebaja ei teinud esindaja sõnul ka kulutusi, mille hüvitamist nõuda. Seega puudub viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi. Samuti on kaebaja väitnud menetluse üldise kestuse ebamõistlikku pikkust, leides, et menetlus pidanuks kestma kokku maksimaalselt 2 aastat (tlk 30, II kd). Kohtupraktikas on tunnustatud isiku õigust menetluse läbiviimisele ja otsuse tegemisele mõistliku aja jooksul (vt nt RKHK 3-3-1-44-05; RKHK 3-3-1-18-97), seega menetluse ebamõistlik kestus võib tuua kaasa subjektiivsete õiguste rikkumise (vt nt RKHK 3-3-1-5608, otsuse p 19). Kaebaja ei ole märkinud, et menetluse üldise kestuse ebamõistlikku pikkust ja sellega tema subjektiivse õiguse rikkumist soovib ta tuvastada preventiivsel eesmärgil või et sellega seoses oleks tekkinud varaline kahju. Seega ka antud asjaoludel viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi puudub. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et menetlusaja mõistliku kestuse hindamisel tuleks maha arvata periood, mille osas kaebaja ise nõustus viivituse puudumisega ning periood, millal taotluse menetlemine ootas nn omandamise otsustamise järjekorras tulenevalt seadusest, mitte haldusorgani tahtest. Kohus leiab, et kuna viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks kaebajal põhjendatud huvi puudub, tuleb taotlus jätta rahuldamata vaatamata sellele, et kohus nõustub, et antud asjas on haldusorgan taotluse osas otsuse tegemisega põhjendamatult viivitanud. 7.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja menetluskulude nõuet esitanud ei ole. Kaebaja menetluskulud jäävad viidatud sätte alusel tema enda kanda. Kristina Maimann Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 21.06.2012 a. RESOLUTSIOON

  1. Rahuldada OÜ South Kinnisvara apellatsioonkaebus osaliselt.
  2. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  3. juuli
  4. a otsus kohtuasjas nr 3-09-1552 osas, millega jäeti OÜ South Kinnisvara kaebus rahuldamata osas, milles taotleti OÜ South Kinnisvara
  5. augusti
  6. a taotluse menetlemisel viivituse õigusvastasuse tuvastamist perioodi osas
  7. augustist
  8. a kuni
  9. juunini
  10. a. Teha selles osas uus otsus.
  11. Tunnistada Keskkonnaministeeriumi viivitus OÜ South Kinnisvara
  12. augusti
  13. a taotluse menetlemisel perioodi osas
  14. augustist
  15. a kuni
  16. juunini
  17. a õigusvastaseks.
  18. Mõista Keskkonnaministeeriumilt OÜ South Kinnisvara kasuks välja menetluskulud summas 23,95 eurot. 17 18

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.