Obsah (4)

§ 147§ 160§ 146§ 143

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Reet Allikvere ja Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht 19.06.2012, Tallinn Tsiviilasja number 2-10-48

§ 147lg 2 alates 13.09.2006, mis on kohustuse täitmise tähtajale järgnev päev.

Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse Harju Maakohtule 11.07.2008, s.o tähtaegselt.

§ 160

lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt hagi esitamisega on võrdsustatud ka nõude esitamine pankrotimenetluses ja avalduse esitamine hagi tagamiseks enne hagi esitamist. Analoogia alusel tuleb kohaldada

§ 160ka maksekäsu kiirmenetluses avalduse esitamisele. Ts

MS § 486 lg 1 tuleneb, et kui võlgnik õigel ajal esitab makseettepanekule vastuväite, jätkab makseettepaneku koostanud kohus asja menetlust hagimenetluses. Seega on tegemist jätkuva menetlusega. Kostja märgib, et sai teada Aktsiaselts Sampo Pank nõude loovutamisest 29.09.2006 esimest korda 18.10.

1. Kohus asub seisukohale, et kostja väide, et kostjale edastati teatis nõude loovutamise kohta valel aadressil, milleks on Tammsaare tee 80-20, Tallinn, kuigi õige lepingujärgne aadress on Tammsaare tee 82-20, Tallinn, on õige. Kõnealune aga ei mõjuta 2 Tsiviilasi nr 2-10-48803 kohtu hinanngul kostja vastu esitatud nõude täitmist. Asja materjalidest nähtub, et hageja on lepingu kehtivalt üles öelnud vastavasisulise avaldusega 29.06.2006, mis on erinevalt nõude loovutamise teatisest edastatud kostja õigele lepingujärgsele aadressile Tammsaare tee 82-20, Tallinn. Seega on kostja vastuväited nagu temani ei oleks teade jõudnud, paljasõnalised ning tõendamata. Kostja on samuti vastuväitena esile toonud, et temale ei ole Aktsiaseltsi Sampo Pank ülesütlemise avaldust teatavaks tehtud, mistõttu sõlmitud lepingut ei ole üles öeldud ja see kehtib. Kohus leiab, et kostja taoline seisukoht on põhjendamatu ja vaidlusalune leping on kehtivalt üles öeldud. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud limiidikonto väljavõtte, millega on kohtu hinnangul tõendatud hageja nõuete moodustumine ja nende summa. Kostja muud vastuväited on tõendamata ja paljasõnalised, mistõttu võlgnevus summas 487,43 eurot kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Hageja on palunud kostjalt muu hulgas välja mõista intress summas 37,30 eurot ja viivised 380,95 eurot. Kohtu hinnangul on viivisenõue ja intressinõue põhjendatud, nende suurus on mõistlik ning ei ületa põhinõuet, mistõttu ei saa seda ka pidada ebamõistlikult kõrgeks. Samuti on kohtu hinnangul põhjendatud viivisenõue perioodi eest hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 0,0527 % päevas tasumata võlasummalt. Apellatsioonkaebus Kostja oma apellatsioonkaebuses palub maakohtu otsuse tühistada. Kohus ei ole tuvastanud, et laenulepingu ülesütlemisavaldus on kostjale isiklikult teatavaks tehtud. Laenulepingu ülesütlemise avaldust ei toimetatud kostjale kätte, seega hagiavalduse esitamise hetkel ei olnud leping üles öeldud ja hageja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Hagejal puudus õiguslik alus hagiavalduse esitamiseks ning hagi tulnuks jätta läbi vaatamata. Kostja õigus keelduda lepingu täitmisest tuleneb VÕS § 172, kuna seisuga 05.10.2010 ei olnud kostjale dokumenti nõude loovutamise kohta kätte toimetatud. Leides, et hageja 29.08.2006 laenulepingu erakorralise ülesütlemise teade on kostjale kehtivalt teatavaks tehtud, rikkus maakohus oluliselt kohtumenetluse normi, mis tõi kaasa ebaõige lahendi. Kostja ei nõustu viivisenõude rahuldamisega, kuivõrd kostja ei ole sõlminud hagejaga lepingut või kokkulepet, mille kohaselt ta oleks kohustatud maksma hagejale viivist 19% aastas. Hageja ei ole oma sellekohast väidet tõendanud. Vastutaja palub jätta kostja apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata ja panna menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu, ringkonnakohus saab asjas teha uue otsuse asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Vaidlust ei olnud hageja ja kostja vahel asjaolus, et: - AS Sampo Pank ja kostja sõlmisid 06.06.2003 järelmaksulimiidi lepingu; - lepingu lisaks olid põhitingimused ja üldtingimused; - kostja kasutas panga limiiti kokku 7 626.62 kr. Hageja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele: - Kostja ei täitnud oma kohustust tasuda pangale kasutatud limiiti ja pank ütles lepingu korduvate rikkumiste tõttu üldtingimuste p 8.1.2 alusel ennetähtaegselt üles, nõudes kasutatud limiidisumma ja kokkulepitud kõrvalnõuete tasumist. 3 Tsiviilasi nr 2-10-48803 - - Pooled oli lepingus kokku leppinud intressimääraks 19% aastas ja viivise tasumises õigusaktidega tarbijakrediitidele kehtestatud maksimaalmääras iga tasumisega viivitatud päeva eest kuni võlgnevuse tasumiseni. Kostja ei reageerinud panga nõuetele tasuda võlgnevus ja pank loovutas nõude hagejale. 11.07.2008 esitas hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduse (ts-asi nr 2-08-49271), mis jäeti 10.11.2009 kohtumäärusega rahuldamata, kuna makseettepanekut ei õnnestunud kostjale mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Kostja tugines peamiselt järgmistele vastuväidetele: - Vastavalt lepingule kuulus järelmaksulimiidi summa tagastamisele täies ulatuses 09.06.
2. - Kostja sai nõude loovutamisest ja lepingu ülesütlemisest teada alles 18.10.2010 hagiavaldusega. Pooled pole kokku leppinud intressimääras 19% aastas. - Hageja nõue on aegunud. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on

§ 146

lg 1 järgi kolm aastat,

§ 147

lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 147

lg 2 ja VÕS § 82 lg 7 esimese lause järgi muutub nõue sissenõutavaks hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Oluline tehingulise nõude aegumise algusaja arvutamise juures on üksnes nõude tekkimine, mis tähendab VÕS § 82 lg 7 järgi selle sissenõutavaks muutumist. Vaidlus puudub selles, et hagejal oli võlgnevus ja pangal oli õigus leping ennetähtaegselt üles öelda. Nagu nähtub AS Sampo Pank teates lepingu ülesütlemise kohta, ütles pank kostjale lepingu üles 29.08.2006 kirjaga ja palus tasuda lepingust tuleneva võlgnevuse (järelmaksulimiidi põhiosa, intress, viivised ja võla sissenõudmise kulud) 8 511.19 kr hiljemalt 12.09.2006. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 13.09.2006, mis on kohustuse täitmise tähtajale järgnev päev (

§ 147lg 2).

Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (

§ 146lg 1).

Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse Harju Maakohtule 11.07.2008 ja selleks ajaks ei olnud nõue aegunud. Hageja tugines hagiavalduses asjaolule, et esitas 11.07.2008 maksekäsu kiirmenetluse avalduse (tsiviilasja nr 2-08-49271), mis jäeti 10.11.2009 kohtumäärusega rahuldamata, kuna makseettepanekut ei õnnestunud kostjale mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Maakohtu poolt materiaalõiguse väär kohaldamine seisneb

§ 160lg 1 kohaldamises ja Ts

MS § 483 lg 6 tähelepanuta jätmises. Kohus leidis analoogia alusel põhjendamatult, et aegumine peatus kostja poolt maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega. TsMS § 483 lg 6 kohaselt, kui kiirmenetluses taotletud makseettepaneku kättetoimetamisega võlgnikule oleks järgitud tähtaega või katkestatud või peatatud aegumine, loetaks avalduse rahuldamata jätmisel tähtaeg järgituks või aegumine katkenuks või peatunuks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest alates, kui asja lahendamist jätkatakse hagimenetluses või kui avaldaja esitab samas nõudes hagi 30 päeva jooksul maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata jätmise määruse kättetoimetamisest alates ja hagi toimetatakse kostjale kätte. Käesoleval juhul lõpetati maksekäsu kiirmenetlus 10.11.2009 kohtumäärusega seetõttu, et kostjale ei olnud võimalik mõistliku aja jooksul maksekäsu ettepanekut kätte toimetada. Põhjendatud ei ole maakohtu viide TsMS § 486 lg-le 1, sest võlgnik ei esitanud makseettepanekule vastuväidet. Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et esitas 30 päeva jooksul pärast maksekäsu avalduse rahuldamata jätmise määruse kättesaamist hagi kohtule. Hageja on esitanud hagi kohtule ligikaudu 11 kuud hiljem. Seega ei peatunud nõude aegumine maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega nagu maakohus ekslikult leidis ja nõue aegus 13.09.2009. Hagi esitamise ajaks 05.10.2010 oli hageja 4 Tsiviilasi nr 2-10-48803 nõue aegunud. Asjas tuleb kostja taotlusel arvesse võtta nõude aegumine ja hagi tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata (

§ 143

). Seoses sellega ei kontrolli ringkonnakohus muid apellatsioonkaebuse väiteid, mis puudutavad lepingu ülesütlemise tahteavalduse kostja poolt kättesaamist, nõude loovutamist ja lepingu sisu. TsMS § 173 lg-s 3 sätestatust tulenevalt tuleb muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jäävad seoses hagi rahuldamata jätmisega hageja kanda (TsMS § 162). Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Reet Allikvere Ele Liiv Iko Nõmm 5