3-11-915/25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Agu Timmi ja Maili Lokk

1. juuni 2012, Tartu 3-11-915 Aleksei Popovi kaebus Viru Vangla 12.01.2011.a käskkirja nr 6-2/39-T ja 16.02.
2. a käskkirja nr 6-3/331-D peale ning 28.03.
3. a vaideotsuse peale Tartu Halduskohtu 20.09.
4. a otsus Aleksei Popovi apellatsioonkaebus 16.05.2012 Kaebaja - Aleksei Popov Vastustaja - Viru Vangla RESOLUTSIOON Tühistada Tartu Halduskohtu
5. septembri
6. a otsus täies ulatuses ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Viru Vangla 12.01.
8. a käskkirjaga nr 6.2/39-T määrati Aleksei Popov tööle finants- ja majandusosakonda majandustööle abitööliseks üldkasutatavate ruumide XXX tagasiulatuvalt alates 09.01.2011-08.04.
9. Viru Vangla 16.02.
10. a käskkirjaga nr 6-3/331-D määrati kaebajale vangistusseaduse (VangS) § 37 lg-s 1 ja § 67 p-s 1 sätestatud nõuete rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 15 ööpäevaks. Kaebaja esitas 24.01.2011 vaide Viru Vangla käskkirja nr 6.-2/39-T kehtetuks tunnistamiseks ja 17.02.2011 vaide käskkirja nr 6.-3/331-D kehtetuks tunnistamiseks. Viru Vangla 28.03.
11. a vaideotsusega jäeti nimetatud vaided rahuldamata.
12. 25.04.2011 esitas A. Popov Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Viru Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamist, mis olid seotud käskkirjaga nr 6-2/39-T ja 28.03.
13. a vaideotsusega. Kaebuse põhjenduste kohaselt peab haldusorgan enne tööle määramise käskkirja väljaandmist andma menetlusosalistele võimaluse oma arvamust avaldada, mida aga ei tehtud. Seega rikuti käskkirja väljaandmisel HMS § 40 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõudeid. A. Popovi väitel andis valvur kaebajale suulise korralduse tööle asuda enne, kui oli möödunud tööle määramise käskkirja 30-päevane vaidlustamistähtaeg, millega rikuti tema subjektiivseid õigusi. Lisaks vaadati vaided läbi 30-päevast menetlustähtaega rikkudes ja tööle määramise käskkirjal puudus arsti allkiri. Kaebaja väitel aitab vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamine tal taotleda määratud distsiplinaarkaristuste tühistamist ja kahju hüvitamist.
14. Tartu Halduskohtu 20.09.
15. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendavast osast nähtuvalt lahendas kohus otsusega tuvastamiskaebust 12.01.
16. a käskkirja nr 6-2/39-T ja 28.03.
17. a vaideotsuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Halduskohus märkis, et ärakuulamisõigus ei ole absoluutne ning isik tuleb eelkõige ära kuulata juhul, kui haldusorgan võib võtta vastu teda kahjustava otsustuse. Halduskohus leidis, et majandustöödele rakendamine ei saa kinnipeetavat kuidagi kahjustada. Ärakuulamisõigus on ainult menetluslik vahend eesmärgi saavutamiseks, mitte eesmärk omaette. Haldusmenetlus peab olema tõhus. Ärakuulamisõigus võib olla tõhus ainult siis, kui kinnipeetava ärakuulamine vangla poolt võib kaasa tuua kinnipeetava majandustöödele rakendamata jätmise. Kohtu arvates ei oleks kinnipeetava ärakuulamisel mõju menetluse käigule ja vangla otsuse sisule. Antud juhul puudub Viru Vanglal kaalutlusruum ning kinnipeetavate ärakuulamisel enne tööle rakendamist ei oleks kasulikku mõju. Pealegi kahjustaks selline piirang ärakuulamisõiguse olemust vaid siis, kui kinnipeetavatel ei oleks antud mingit võimalust majandustöödele rakendamist hilisemas menetluses vaidlustada ning selles etapis oma seisukohti tõhusalt väljendada. Kohus märkis, et kinnipeetava üldine töökohustus tuleneb VangS § 37 lg-st 1 ning erandid on toodud sama paragrahvi lõikes 2, mistõttu ei saa iseenesest olla vanglas läbirääkimisi selle üle, kas kinnipeetav, kellele ei laiene VangS § 37 lg 2, soovib töötada või mitte. Kohus leidis VangS § 38 lg-le 1 viidates, et kui vanglal ei ole kinnipeetavale pakkuda muud tööd, on kinnipeetav kohustatud töötama vangla majandustöödel, mistõttu ei saa ka selles osas pidada läbirääkimisi. Kohus märkis vastuseks kaebuses esitatule, et vangla arst ei allkirjasta käskkirju. Arsti kohustuseks on jälgida kinnipeetavate tervislikku seisundit. Kaebaja ei ole viidanud tervislikele põhjustele tööst keeldumisel. Kohus märkis, et ekslik on kaebaja arusaam, et ta ei pea tööle asuma enne, kui on möödunud 30-päevane vaidlustustähtaeg tööle määramise käskkirja osas. Haldusakti kehtivus ei sõltu vaidlustustähtajast ja vaidlustamisest. HMS § 61 lg 1 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Kaebajale tutvustati käskkirja nr 6.-2/39-T 13.01.
18. Sellest ajast oli kaebaja ka kohustatud tööle asuma. Tegemist oli kehtiva ja selle adressaadile täitmiseks kohustusliku haldusaktiga. Kohus leidis seoses vaideotsuse õiguspärasuse küsimusega, et see on õiguspärane, sest kehtiva haldusakti alusel vanglaametniku poolt antud seadusliku korralduse täitmisest ei ole kinnipeetaval õigust keelduda. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. VangS § 67 p 1 toodud kohustuse rikkumine on VangS § 63 lg 1 järgi käsitletav distsiplinaarrikkumisena, mille eest on õigus määrata distsiplinaarkaristus. 2 Kohus märkis vaidele vastamise tähtaja ületamise kohta, et kuna kaebaja vaided olid võõrkeelsed, korraldas vastustaja nende tõlkimise riigikeelde tõlkebüroo kaudu. Menetlustähtaega arvestatakse eestikeelse dokumendi saabumisest (VSkE § 49¹ lg 6), st. alates vaides puuduste kõrvaldamisest, mistõttu ei ole vaiete lahendamisel rikutud menetlustähtaega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
19. A. Popovi apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tunnistada vangla tegevus õigusvastaseks ja tühistada vastustajapoolne rikkumine. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus leidnud, et vangla kuulab ära kinnipeetavate vastuväited siis, kui selle järgi on vajadus ja kõrvaldab töölt, kui esineb julgeolekuoht. Kaebaja väitel esines ka tema puhul tapmisoht ja seega ärakuulamisvajadus. Kaebaja arvates tunnistavad nii kohus kui vastustaja, et vangla rikkus käskkirja andes kaebaja õigust esitada seisukohti ja vastuväiteid, ent on sellegipoolest seisukohal, et tegemist on vaid formaalsusega, mis nõuab aega ja kulu ning ei mõjutaks menetluse käiku ja otsust. Vastuoluline on kohtuotsuses korduvalt märgitu, et kinnipeetav peab töötama ja samas on tehtud viide Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile 4, mis sätestab sunniviisilise töö keelamise. Kaebaja väitel petab vastustaja kohut, kui ütleb, et vabatahtlikke nimetatud tööde tegemiseks ei ole. Tööle soovijaid on palju. Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et vangla eesmärgiks ei ole mitte kinnipeetavate tööga kindlustamine vaid inimese tahte vastaselt orjatööle sundimine.
20. Viru Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et kui sisuliselt õige, kuid menetlus- ja vormiveaga haldusakt tuleks igal juhul kehtetuks tunnistada, oleks see menetlusökonoomia seisukohalt ebaõige, sest võib esineda juhtumeid, kus pärast kehtetuks tunnistamist tuleks sama sisuga haldusakt uuesti välja anda. Kuigi kaebajat ei kuulatud enne tööle määramise käskkirja väljaandmist üle, ei saaks see olla rikkumine, mis muudaks välja antud käskkirja õigusvastaseks. Halduskohus on otsuses õigesti leidnud, et kaebaja ei ole väitnud, et tema puhul esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud eranditest. Kaebaja väited, nagu oleks olnud tegemist julgeolekuriskiga, on esitatud esmakordselt apellatsioonimenetluses ja halduskohus ei saanudki neile hinnangut anda. Halduskohus on õiguspäraselt viidanud VangS § 37 lg-tele 1 ja 2 ning leidnud, et iseenesest ei saa vanglas olla läbirääkimisi selles suhtes, kas kinnipeetav hakkab tööle või mitte. Halduskohtu otsuses puudub vastuolu konventsiooni art 4 p-ga 3, sest artikli mõiste „sunniviisiline või kohustuslik töötamine“ ei hõlma töid, mida nõutakse kinnipidamisel või selliselt kinnipidamiselt tingimisi vabastamise korral. Vastustaja palub jätta tähelepanuta kaebaja orjastamisealased väited. Töölerakendamise eesmärgiks on tööoskuste ja –harjumuste olemasolu vabanemisel, kuritegudega tekitatud kahju hüvitamine ja raha teenimine vabanemisfondi, seega taasühiskonnastamine. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
21. Ringkonnakohus leiab, et olenemata apellatsioonkaebuse ja vastuväidete põhjendustest, tuleb halduskohtu 20.09.
22. a otsus tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu ja saata halduskohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.
23. Toimiku materjalidest nähtub, et A. Popov esitas 06.04.2011 halduskohtule kaebuse, millele oli lisatud 28.03.
24. a vaideotsus ning viitas kaebuses nii tema tööle määramise käskkirjale (12.01.
25. a käskkiri nr 6-2/39-T), distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjale 3 mis anti seetõttu, et kaebaja keeldus tööle minemast (16.02.
26. a käskkiri nr 6-3/331-D), kui ka 28.03.
27. a vaideotsusele, millega jäeti tema vaided eelnimetatud käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. Kaebuse taotlus oli sõnastatud ebaselgelt: „Palun kohtul välja selgitada ning tunnistada Viru Vangla toimingud õigusvastaseks, käskkirjas nr 6-2/39-T ja vastus vaidele 28.03.2011 nr 6-3/331-D. Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamine aitab mul taotleda distsiplinaarkaristuse tühistamist ning kahju hüvitamist.“ Eeltoodust ja ka sellest, et kaebus halduskohtule esitati 30 päeva jooksul vaideotsusest teadasaamisest, võib järeldada, et kaebaja eesmärgiks oli eelkõige 12.01.2011 ja 16.02.2011 käskkirjade tühistamine, kuigi halduskohus ei selgitanud ühelgi viisil enne kaebuse menetlusse võtmise määruse tegemist välja, mis on kaebaja eesmärk ja kas ta on esitanud selle eesmärgi saavutamiseks võimalikud ja asjakohased taotlused, nagu nõudis kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 11 lg 1 p 3 (edaspidi HKMS vr), so ei täitnud selgitamiskohustust. Ka Riigikohus on uurimisprintsiibist tulenevat halduskohtu selgitamiskohustust käsitledes olnud järjekindlalt seisukohal, et selgitamiskohustus hõlmab kohtu kohustust selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning vajadusel abistada kaebajat asjakohase taotluse valikul, so kohustust juhtida kaebuse esitaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise ja vajadusel kaebuse muutmise võimalusele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 03.04.
28. a otsus asjas nr 3-3-1-14-02, 08.11.
29. a otsus asjas nr 3-31-37-07, 14.12.
30. a otsus asjas nr 3-3-1-77-09 jt). Riigikohtu halduskolleegium leidis 13.02.
31. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-66-00, et: "Kuna halduskohtumenetluse eesmärgiks on isikute subjektiivsete õiguste võimalikult ulatuslik kaitse, on halduskohtul tulenevalt uurimisprintsiibist kohustus hoolitseda selle eest, et kaebustest ja taotlustest kõrvaldataks vormivead, taotlused sõnastataks selgelt ning et esitatakse taotluse lahendamiseks vajalikud tõendid ja selgitused. Kui kohus leiab, et taotlus on formuleeritud ebaselgelt, peab ta laskma kaebust täpsustada ning kindlaks tegema, millist taotlust kaebaja soovis esitada." 28.03.
32. a vaideotsuse õigusvastasuse tuvastamise alusena viitas kaebaja kaebuses üksnes sellele, et vaideotsus on väidetavalt tehtud 30-päevast vaide lahendamise tähtaega ületades. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 87 lg 2 kohaselt võib vaideotsuse peale HKMS-is sätestatud korras kaebuse esitada üksnes siis, kui vaideotsusega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Kui küsimus oli üksnes selles, kas Viru Vangla on vaide läbi vaadanud seaduses ettenähtud ajal või mitte, siis on tegemist vangla sellekohase tegevusetuse kui toimingu vaidlustamisega. Asjaolu, et vaie võib olla lahendatud tähtaega ületades, ei anna seega alust vaidlustada eelnimetatu tõttu vaideotsust ennast, kui kaebuses ei ole välja toodud ühtegi põhjendust selle kohta, kuidas vaideotsus rikub kaebaja õigusi vaidemenetluse esemest, antud juhul 12.01.2011 ja 16.02.2011 käskkirjadest sõltumatult.
33. 26.04.
34. a määrusega võttis halduskohus kaebuse menetlusse kui mõlema käskkirja osas esitatud tühistamiskaebuse ja 28.03.
35. a vaideotsuse õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud kaebuse. Ka Viru Vangla vastas kaebusele nii, nagu oleks tegemist tühistamis- ja tuvastamiskaebusega. 14.06.
36. a asja kirjalikus menetluses lahendamise määruses märgib halduskohus aga, et tegemist on Viru Vangla 12.01.
37. a käskkirja nr 6-2/39-T (tööle määramise käskkiri) tühistamiskaebusega ja vaideotsuse tühistamiskaebusega. Vaidlustatud 20.09.
38. a otsuse põhjenduste kohaselt lahendab halduskohus otsuses aga Viru Vangla 12.01.
39. a käskkirja nr 6-2/39-T õigusvastasuse tuvastamise nõuet ja 28.03.
40. a vaideotsuse õigusvastasuse tuvastamise nõuet. Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja osas (16.02.
41. a käskkiri nr 6-3/331-D) ei ole halduskohus kaebaja nõuet menetlenud, otsust teinud ega selle nõude osas menetlust lõpetanud, märkides selle 4 käskkirjaga seonduvalt vaideotsuse õigusvastasuse tuvastamise nõuet lahendades, et tegelikult on vaidlus ajendatud distsiplinaarkaristuse määramisest, ehkki vaidlustatud on vaideotsust. HKMS vr § 25 lg 3 sätestas, et juhul, kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Sama sätestab ka kehtiva HKMS-i § 158 lg
43. Isegi kui lugeda lubatavaks seda, et halduskohus tõlgendas ebaselgelt sõnastatud kaebust menetlusse võtmise määruse tegemisel kohe ise (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 23.05.
44. a määrust haldusasjas nr 3-3-1-27-05, mille kohaselt HKMS vr § 19 lg 7 alusel peab halduskohus kaebuse sõnastusest ja kontekstist lähtudes ise kindlaks tegema kaebaja tegeliku taotluse ning ebaselgelt esitatud taotluse tegeliku sisu väljaselgitamine kohtu poolt ei kujuta endast kaebuse muutmist), mitte ei nõudnud kaebajalt kaebuse eesmärgi saavutamiseks sobivama taotluse esitamist näiteks kaebuse käiguta jätmise kaudu, siis on halduskohus jätnud õigusvastaselt otsusega lahendamata iseenda poolt menetlusse võetud 16.02.
45. a käskkirja nr 6-3/331-D tühistamisnõude. Samuti ei nähtu vaidlustatud otsusest põhjendusi, miks on halduskohus asunud otsuses 12.01.
46. a käskkirja nr 6-2/39-T osas lahendama haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõuet, kuigi menetlusse on võetud ka selle haldusakti osas tühistamiskaebus. Ringkonnakohtu istungil (vt istungiprotokoll) selgitas kaebaja, et kaebuse esitamisega soovis ta saavutada nii tema tööle määramise käskkirja, kui ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamise. Seega ei oleks kaebaja tööle määramise käskkirja osas tuvastamisnõude menetlemine ka kooskõlas kaebuse eesmärgiga ning ei aitaks vastavate aluste olemasolul saavutada distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamist, sest ka õigusvastane tööle määramise käskkiri oleks 16.02.
47. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja suhtes olnud kehtiv haldusakt, mida tuli täita. Nagu juba märgitud, ei nähtu halduskohtu otsusest ka ühtegi muud põhjendust (õigusliku või faktilise olukorra muutust), mis oleks tinginud kaebaja tööle määramise käskkirja osas teisele kaebuse liigile ülemineku. Otsuse põhjendava osa p-s 3 on halduskohus käsitlenud ka 28.03.
48. a vaideotsuse tegemise tähtaegsuse küsimust, kuid otsusest ei ole arusaadav, millise menetluses oleva nõude raames on seda küsimust lahendatud. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole menetlusse võetud ühtegi Viru Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõuet ning nagu eelpool juba märgitud, ei ole vaideotsuse tegemisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamiseks võimalik esitada vaideotsuse tühistamise või õigusvastasuse tuvastamise nõuet.
49. Seega, kui pidada õigeks, et halduskohus võis ise tõlgendada esitatud kaebust käskkirjade osas tühistamiskaebusena, siis on otsuses ka ühe käskkirja osas ise tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üleminek vastuolus Riigikohtu halduskolleegiumi 03.04.
50. a lahendiga haldusasjas nr 3-3-1-6-05, milles märgitakse, et: “Juhul, kui kohus on võtnud menetlusse tühistamiskaebuse ning kui kohus tuvastab isiku õiguste rikkumise ja haldusakti õigusvastasuse, peab kohus tühistamiskaebuse rahuldama ja mitte ise üle minema tuvastamiskaebusele. Halduskolleegium leiab, et üksnes kaebajal on õigus valida, milline kaebus (õiguskaitsevahend) on tema rikutud õiguste kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam. Kohus võib kohtumenetluse käigus vaid selgitada kaebajale tühistamiskaebuse asemel tuvastamiskaebuse esitamise võimalust. Pärast selgitusi peab kohus ära kuulama nii kaebaja kui menetlusosaliste arvamuse selles küsimuses. Kuid kui kaebaja kohtu poolt pakutud võimalust kasutada ei soovi, siis kohus ise tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna ei tohi. Selline lahendus võimaldab kaebajal paremini prognoosida oma eduväljavaateid kohtumenetluses ja ette näha kohtu võimalikku käitumist. Halduskolleegium soovib rõhutada, et kaebaja tahte vastaselt, tagaselja, kohtuotsuse tegemise käigus ei tohi kohus üle minna tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele. Kui kohtule selgub pärast kohtuistungit otsuse tegemise käigus, et tema arvates on vaja üle minna tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele, 5 peab kohus korraldama uue kohtuistungi (asja arutamise uuendama vastavalt TsMS §-le 437) ning esitama kohtuistungil kaebajale ja teistele menetlusosalistele vajalikud selgitused ning ära kuulama nende arvamuse.” Samas lahendis märgitakse veel, et kui (Ringkonna)kohus väljus otsuse tegemisel esialgse kaebuse piiridest, ületas kohus oma pädevust, mis on menetlusnormi oluline rikkumine.
51. Käesolevas asjas on seega vaidlustatud otsuse põhjendusi ja toimikust nähtuvaid muid asjaolusid arvestades 16.02.
52. a käskkirjaga nr 6-3/331-D seotud tühistamisnõude osas otsus tegemata, 12.01.
53. a käskkirja nr 6-2/39-T osas ei ole lahendatud menetlusse võetud nõuet ning ei ole arusaadav, miks läks halduskohus otsuse tegemisel selle nõude osas ise üle tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele, eelnevalt vastavat menetluskorda järgimata ja 28.03.
54. a vaideotsusega seonduva nõude osas ei ole täidetud selgitamiskohustust - ei ole välja selgitatud, kas kaebaja sooviski vaidlustada vaideotsust ennast või soovis üksnes tunnistada õigusvastaseks vangla väidetava toimingu vaideotsuse tegemisega viivitamisel. Kuna mõlemad vaidlustatud käskkirjad ja ka vaideotsus on omavahel seotud ning ühe, kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja osas ei ole üldse otsust tehtud ja ülejäänud nõuete osas on rikutud selgitamiskohustust ja keeldu ise üle minna ühelt kaebuse liigilt teisele, siis on ringkonnakohtu hinnangul tegemist menetlusnormide sellise olulise rikkumisega, mida ei ole ka osaliselt võimalik kõrvaldama asuda ringkonnakohtus. Seetõttu tuleb halduskohtu otsus tervikuna tühistada ja saata halduskohtule uueks läbivaatamiseks. HKMS § 202 kohaselt jätkub halduskohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral menetlus halduskohtus olukorras, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Halduskohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis ringkonnakohtu otsuse kohaselt olid ebaseaduslikud. Ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Agu Timmi Einar Vene 6 Maili Lokk