← Eesti

3-12-366/10

Obsah (5)§ 180§ 182§ 46§ 108§ 109

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-366 Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 29.06.2012, Jõhvi kohtumaja Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi V

§ 180lg 1, § 181 lg 1 ja § 182 lg 1).

Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD Alajõe Vallavolikogu 09.01.2012 otsusega nr 82 (edaspidi otsus) lõpetati kaebajale kuuluva "Põdra" maaüksuse (katastritunnus 12201:001:1611, registriosa nr 658508) detailplaneeringu menetlemine ja tühistati Alajõe Vallavolikogu 09.11.2006 otsus nr 92 V. R'ele kuuluva "Põdra" 3-12-366 maaüksuse detailplaneeringu algatamise kohta. Otsuses viitab vastustaja Alajõe Vallavolikogu 07.03.2011 määrusele nr 22 (edaspidi määrus). V. R esitas 21.02.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse nimetatud otsuse tühistamiseks ja määruse osaliseks tühistamiseks. Kaebaja leiab kaebuses (tl 1-2) ja vastuses kohtule (tl 30), et Alajõe Vallavolikogu otsus ja määrus on õigusvastased ja põhjendamatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja V. R leiab, et määruses puudub igasugune põhjendus, miks "Põdra" kinnistu ei kuulu elamumaa alla, kuigi lähedalasuvad kinnistud on elamumaad. See, et "Põdra" kinnistu ei ole elamumaa, on vastuolus vallavõimude varasemate otsuste ja kokkulepetega. Otsuse põhjendused on otsitud ja ei vasta tegelikkusele. Otsus ja määrus rikuvad kaebaja "õigustatud ootuse" põhimõtet. Kaebaja leiab, et rikutud on tema varalisi õigusi, sest kinnistu detailplaneeringu menetlusse on ta panustanud palju vahendeid ja aega ning kinnistule ei ole nüüd võimalik elamuid ehitada. Otsuse põhjenduste kohaselt ei tohi detailplaneeringu koostamist või koostamise tellimist üle anda detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikule juhul, kui planeeringuga soovitakse muuta kehtestatud üldplaneeringut. Kaebaja märgib, et detailplaneeringu koostamine anti huvitatud isikule üle juba

  1. aastal pärast Alajõe Vallavolikogu 09.11.2006 otsusega nr 92 detailplaneeringu algatamise vastuvõtmist. Sel ajal ei saanud detailplaneeringu koostamise üleandmisega muuta
  2. aastal kehtestatud üldplaneeringut. Üldplaneeringu vastuvõtmisest pole kaebajat teavitatud ning ta sai sellest teada alles 09.01.2012 otsusest. Otsuse kohaselt planeeringu koostamise korraldajal on õigus haldusleping ühepoolselt lõpetada. Kaebaja märgib, et vastustaja pole temaga kunagi halduslepingut sõlminud. Otsuse kohaselt ei suutnud kinnistu omanik mitmeid talle pandud kohustusi täita. Kaebaja märgib, et vastustaja pole kunagi temale teatanud täitmata jäänud kohustustest ning otsusest neid ka ei nähtu. Kaebaja rõhutab, et ta esitas vastustajale kõik detailplaneeringu menetlemiseks vajalikud dokumendid 09.12.2010 (tl 11) ning pärast seda pole vastustaja esitanud temale ühtegi pretensiooni dokumentide puudulikkuse kohta. Oma väidete kinnitamiseks on V. R esitanud kohtule otsuse ja määruse koopia (tl 4-5, 6-7) ja Keskkonnaameti 15.03.2009 kirja detailplaneeringu kooskõlastamise kohta (tl 10). Alajõe Vallavolikogu selgitab kirjalikus vastuses (tl 23-24), et "Põdra" kinnistu detailplaneeringu algatas Alajõe Vallavolikogu 09.11.2006 otsusega nr
  3. Detailplaneeringu eesmärgiks oli maa sihtostarve muutmine, maaüksuse jagamine kruntideks ja kruntidele ehitusõiguse määramine. Lähteülesanne (tl 25-26) väljastati 09.11.
  4. Alajõe Vallavolikogu 22.03.2006 otsusega nr 27 kehtestatud üldplaneeringu kohaselt oli "Põdra" maaüksuse sihtotstarbeks maatulundusmaa. Vastustaja märgib, et antud juhul ei ole tegu Alajõe Vallavolikogu 07.03.2011 määrusega nr 22 kehtestatud, vaid 26.11.1999 kehtestatud ja detailplaneeringu algatamise hetkel kehtinud Alajõe valla üldplaneeringu muutmisega. Detailplaneering muudaks ka hetkel kehtivat üldplaneeringut, kus „Põdra“ maaüksus paikneb roheala piirkonnas, nagu ka
  5. aastal kehtestatud üldplaneeringus. Vastustaja selgitab, et sellest tulenes ka tema nõue mitte anda detailplaneeringu koostamist või koostamise tellimist kaebajale üle. Vastustaja rõhutab, et 07.03.2011 kehtestatud üldplaneeringut koostati
  6. aastast alates ning selle aja jooksul oli korraldatud kaks avalikku arutelu. Arutelude toimumise ajad avalikustati „Ametlike Teadaannete“ veebilehel ja ajalehes „Põhjarannik“. Üldplaneeringu esialgse eskiislahendusega sai tutvuda 10.08.2009 kuni 23.08.
  7. Sellele järgnes avalik arutelu Alajõe rahvamajas 25.08.
  8. Üldplaneeringu teine väljapanek toimus 10.07.2010 kuni 16.09.2010 Alajõe vallamajas, valla veebilehel ning üldplaneeringu koostaja Hendrikson & Ko veebilehel, millele järgnes avalik arutelu Alajõe kultuurimajas 16.09.
  9. Ettepanekuid ja vastuväiteid üldplaneeringu kohta sai esitada 19.07.2010 kuni 16.08.
  10. Üldplaneeringu 2

(8)3-12-366 menetlemise ajal pole kaebaja teinud ettepanekuid üldplaneeringus muudatuste tegemiseks – tema maaüksusele sihtostarve muutmiseks. "Põdra" maaüksus asub roheala piirkonnas, sest üheks üldplaneeringu eesmärgiks on roheluse säilitamine valla aladel, et tagada täisväärtuslik puhkepiirkond. Vastustaja märgib, et planeerimisseaduse (PlanS) § 10 lg 62 kohaselt, kui esineb asjaolu, mis takistab planeeringu koostamisest huvitatud isikul lepingus ettenähtud ülesannet täita, on planeeringu koostamise korraldajal õigus haldusleping ühepoolselt lõpetada. Kaebajale väljastatud maaüksuse lähteülesannete neljandas punktis on välja toodud erinõuded – enne projekteerimisele asumist sõlmida Alajõe Vallavalitsusega leping detailplaneeringu koostamise korraldamise ja finantseerimise õiguse saamiseks, mida ei ole täidetud. Vastustaja rõhutab, et ei tea, millal kaebaja soovib projekteerimisele asuda ning seetõttu kaebaja kui lepingu sõlmimisest kõige huvitatum isik, oleks pidanud algatama lepingu sõlmimist vahetult enne detailplaneeringu koostamise alustamist. Vastustaja leiab, et seetõttu on kogu detailplaneeringu koostamisega kaasnenud kulutused kaebaja "omavastutus". Vastustaja väidab, et 10.01.2011 kutsus ta kaebajat kirja teel (tl 26p) vallavalitsusse, et arutada "Põdra" detailplaneeringu vastavust peatselt kehtestatavale Alajõe üldplaneeringule. 18.01.2011 toimus "Põdra" kinnistu detailplaneeringu arutelu (tl 27), mille käigus tutvustati kinnistu esindajale detailplaneeringus leitud puudusi, millele tuleb lahendus leida. Samad nõuded on välja toodud 22.05.2009 kirjas detailplaneeringu koostajale Gennadi Tšerpuhhin’ile OÜ Ida-Viru Maamõõdubüroost (tl 28). Haldusasjas nr 3-10-2477 sõlmis Alajõe Vallavalitsus V. R'ega kohtuvälise kokkuleppe. Vastav kohtumäärus jõustus 14.12.2010. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 155 lg-st 6 ja § 43 lg 1 p-st 2 tulenevalt ei ole kaebajal õigust pöörduda kohtusse "Põdra" maaüksuse detailplaneeringu algatamise otsuse tühistamise osas, sest samasisuline asi on juba kohtumenetluse läbinud ja on olemas jõustunud kohtumäärus. Vastustaja on seisukohal, et 07.03.2011 Alajõe Vallavolikogu määruse tühistamine ei ole vajalik, kuna kaebaja ei teinud vastavasisulisi avaldusi üldplaneeringus muudatuste tegemiseks selleks ette nähtud korras ning Alajõe Vallavolikogu 09.01.2012 otsuse nr 82 tühistamine on vastuolus

-i ülalmainitud sätetega. Oma väidete kinnitamiseks on vastustaja esitanud kohtule „Põdra“ maaüksuse detailplaneeringu koostamise lähteülesande (tl 25-26), kirja V. R’ele 10.01.2011-st (tl 26p), detailplaneeringu arutelu protokolli 18.01.2011-st (tl 27) ja 22.05.2009 kirja Gennadi Tšerpuhhin’ile (tl 28) Kaebaja vaidles oma vastuses (tl 30) vastustaja argumentidele vastu ning selgitas, et samasisuline vaidlus ei ole kohtumenetluses läbitud ja kaebaja pole varem esitanud kaebust Alajõe Vallavolikogu 09.01.2012 otsuse nr 82 ja 07.03.2011 määruse nr 22 tühistamiseks. Kaebaja märgib, et esitas valla maakorraldajale kõik nõutud dokumendid vastavalt puuduste nimekirjale ja mingeid vastuväiteid talle ei olnud. Vastustaja oleks pidanud detailplaneeringu algatamisel muutma ka kehtivat üldplaneeringut, samuti arvestama sellega uue üldplaneeringu koostamisel ja kehtestamisel. Määruse osalise tühistamise osas leidis kaebaja, et kuna üldplaneering puudutab otseselt tema huve, siis PlanS § 25 lg 7 p 4 kohaselt oleks vastustaja pidanud teavitama teda üldplaneeringu kehtestamisest tähtkirjaga. Kaasatud haldusorgan Ida-Viru Maavanem leidis oma vastuses (tl 18-19), et otsuse tühistamise osas tuleb kaebus rahuldada. Määruse tühistamise nõude osas ei võtnud maavanem seisukohta menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt. Otsuse andmisel on vastustaja oluliselt rikkunud haldusmenetluse seaduses (HMS) haldusaktile ja selle andmisele ettenähtud nõudeid. Oma otsuses viitab Alajõe Vallavolikogu PlanS § 10 lg 61 p-le 3, mille kohaselt koostatakse planeering riikliku kaitse alla võetud maa-alal või selle kaitsevööndis, samuti kultuurimälestise kaitsevööndis või loodusobjekti kaitsevööndis oleval maa-alal. Vaidlustatud otsusest ei tulene, millist riikliku kaitse alla võetud maa-ala või selle kaitsevööndit, riikliku kaitse alla võetud mälestise kaitsevööndit või loodusobjekti kaitsevööndis olevat maa-ala pidas vastustaja silmas, 3

(8)3-12-366 kui rakendas PlanS § 10 lg 61 p-st 3 tulenevat piirangut. Otsusest ei nähtu, milliseid puudusi pidi kinnistu omanik parandama ning kas vastustaja on andnud kaebuse esitajale mainitud puudustest teada ja palunud tal need kõrvaldada. Maavanem viitab HMS §-st 36 tulenevale selgitamiskohustusele ning leiab, et haldusorgan peab hoolitsema selle eest, et asjaajamises vähekogenud isik ei jätaks ainuüksi teadmatuse tõttu vajalikke dokumente esitamata või muid formaalsusi läbimata. Otsusest ei nähtu, et kaebaja oleks keeldunud oma kohustuste täitmisest ning võimalik on, et ta ei teagi oma kohustusi, kuna vastustaja ei ole neid talle selgitanud. Maavanem leiab, et otsus on materiaalselt õigusvastane, kuna selles puuduvad nii haldusakti andmise õiguslik alus kui ka motiveeriv osa ning viitab Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-8408. Maavanem märgib, et HMS § 64 lg-test 2 ja 3 tulenevalt pidi vastustaja isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamisel rakendama kaalutlusõigust. Otsusest ei tulene, et vastustaja oleks kaalumist teostanud, mis on vastuolus ka Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-42-02 väljendatud seisukohaga. Otsusest ei tulene, et vastustaja oleks enne haldusakti kehtetuks tunnistamist küsinud selle kohta kaebaja arvamust, mis on vastuolus HMS § 40 lg-test 1 ja 2 tulenevate nõuetega. Seega otsus on ka formaalselt õigusvastane. Maavanem viitab HMS § 67 lg-tele 1 ja 2 ning leiab, et vastustaja pole kaebaja kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamisel võtnud arvesse tema usaldust - kui isik on haldusakti kehtimajäämist usaldades muutnud oma elukorraldust või teinud tehinguid oma vara käsutamiseks, keelab HMS § 67 lg 2 haldusakti tunnistamise isiku kahjuks. Otsusest ei nähtu, kas vastustaja on kontrollinud selliste asjaolude olemasolu. Otsuse andmisel rikkus vastustaja hea haldustava põhimõtet ning "praktiliselt kõiki olulisi haldusakti andmiseks seaduses sätestatud nõudeid, mistõttu on vaidlustatud otsus nii formaalselt kui materiaalselt õigusvastane ja tuleb tühistada." Määruse tühistamise puhul on maavanema seisukohalt ebaselge, kas kaebaja kuulub PlanS § 25 lg 7 (p-s 4) sätestatud isikute hulka, kellele vastustaja pidi teatama üldplaneeringu kehtestamisest tähtkirjaga ning sellest sõltub, kas kaebus on esitatud kaebetähtaja sees. Seetõttu ei saanud kaasatud haldusorgan väljendada oma seisukohta vaidlustatava määruse suhtes. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kaebetähtaeg

§ 46

lg-st 1 tulenevalt tühistamiskaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Kohus loeb tõendatuks, et kaebaja sai kaevatava otsuse kätte 01.02.2012 nagu ta väidab oma kaebuses. Kohtule esitatud otsuse koopiast (tl 4-5) nähtub, et see on tehtud 21.01.2012 (kuupäev on kirjutatud käsitsi koopia õigsust kinnitavasse templisse) ning arvestades postisaadetiste tavapärast liikumist on see ajavahemik mõistlik. Kaebus saabus kohtusse 21.02.2012. Seega otsuse osas on kaebus esitatud kaebetähtaja sees. Määruse teatavaks tegemise hetke tuvastamine vajab põhjalikumat analüüsi. Seetõttu kohus võtab esmalt seisukoha otsuse õiguspärasuse kohta ning seejärel kontrollib, kas määruse osas on tühistamiskaebus esitatud kaebetähtaja sees. 4

(8)3-12-366 Otsus Kaebaja taotleb kohtult Alajõe Vallavolikogu 09.01.2012 otsuse nr 82 tühistamist. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et nimetatud otsus on haldusakt HMS § 51 lg 1 mõistes ning et detailplaneeringu menetluses ei sõlminud pooled omavahel halduslepingut. Otsuse õiguspärasus HMS § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Otsuse tegemisel tugines vastustaja PlanS § 10 lg 61 p-dele 2 ja 3 ning § 10 lg-le 62. PlanS § 10 lg 61 p-de 2 ja 3 kohaselt detailplaneeringu koostamist või detailplaneeringu koostamise tellimist ei tohi detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikule üle anda juhul, kui planeeringuga soovitakse muuta kehtestatud üldplaneeringut või planeering koostatakse riikliku kaitse alla võetud maa-alal või selle kaitsevööndis, samuti kultuurimälestise kaitsevööndis või loodusobjekti kaitsevööndis oleval maa-alal. PlanS § 10 lg 62 kohaselt kui esineb asjaolu, mis takistab planeeringu koostamisest huvitatud isikul lepingus ettenähtud ülesannet täita, on planeeringu koostamise korraldajal õigus haldusleping ühepoolselt lõpetada. Nimetatud juhul võib teha otsuse planeerimismenetluse lõpetamise kohta. Kohus nõustub kaasatud haldusorgani seisukohaga, et otsusest ei tulene, millist riikliku kaitse alla võetud maa-ala või selle kaitsevööndit, kultuurimälestise kaitsevööndit või loodusobjekti kaitsevööndis olevat maa-ala pidas vastustaja otsuse tegemisel silmas. Samuti leiab kohus, et nimetatud sätetest ei tulene haldusorgani õigust lõpetada detailplaneeringu menetlust. PlanS § 10 lg 61 p-dest 2 ja 3 tuleneb detailplaneeringu koostamise või detailplaneeringu koostamise tellimise detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikule üle andmise keeld, mitte aga detailplaneeringu menetluse lõpetamise õigus. PlanS § 10 lg-st 62 tuleneb kohaliku omavalitsuse halduslepingu ühepoolse lõpetamise õigus, mitte detailplaneeringu menetluse lõpetamise õigus. Sama sätte teisest lausest tulenevalt võib kohalik omavalitsus teha planeerimismenetluse lõpetamise otsuse, kuid sellele peab eelnema halduslepingu ühepoolne lõpetamine. Käesoleval juhul ei olnud poolte vahel halduslepingut sõlmitud. Vastustaja seletustes peitub sama loogikaviga nagu otsuseski. Vastustaja osutab oma vastuses kohtule, et lähteülesandes (tl 25, 25p) on sätestatud nõue sõlmida leping Alajõe Vallavalitsusega, mida kaebaja pole täitnud ning viitab PlanS § 10 lg 62 sättele, aga ei seleta mille alusel seostab ta halduslepingu sõlmimata jätmist planeerimismenetluse lõpetamisega ülalnimetatud sätete alusel. Halduskohus leiab, et vaidlustatava otsuse rajamine PlanS § 10 lg 61 p-dele 2, 3 ja § 10 lg-le 62 on vastuolus kehtiva õigusega. Seega Alajõe Vallavolikogu otsus on õigusvastane. 5
(8)3-12-366 Kaebeõigus Kohtu seisukohalt kaebajal on isiklik puutumus vaidlustatava otsusega, mis väljendub tema õiguse riives. V. R on huvitatud temale kuuluva kinnistu detailplaneeringu menetluse lõpuleviimisest. Lähteülesandest nähtuvalt planeeringu eesmärgiks on kinnistu sihtostarve muutmine, kruntideks jagamine, ehitusõiguse määramine jt (tl 25, p 2.1.) ehk majanduslik huvi (tl 27p, P. Re viimane vastus). Planeerimismenetluse ühepoolne katkestamine riivab kaebaja õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada (põhiseaduse § 32). Tegemist on kaebajale kuuluva subjektiivse avaliku õiguse riivega. Kaebaja, kui menetluse üks osaline ja taotleja HMS § 11 lg 1 p 1 mõistes on huvitatud planeerimismenetluse lõpuleviimisest ning õigusvastase otsusega planeerimismenetluse lõpetamine riivab tema subjektiivseid avalikke õigusi. Kaebus on kaebaja õiguste kaitseks asjakohane, sest võimaldab vaidlustatava otsuse tühistamist ja planeerimismenetluse jätkamist. Muud rikkumised, varasem haldusasi ja asjakohatud tõendid Kuna kohus on tuvastanud haldusakti sisulise õigusvastasuse ja kaebaja õiguste rikkumise, siis menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei hakka kohus uurima haldusmenetluse normide rikkumisi, millele on viidanud oma vastuses Ida-Viru Maavanem. Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et kaebaja on halduskohtule varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtumäärus. Haldusasjas nr 3-10-2477 taotles V. R Alajõe Vallavolikogu 26.08.2010 otsuse nr 40 ja 28.11.2008 otsuse nr 77 p 1.6 tühistamist. Käesolevas asjas vaidlustab V. R Alajõe Vallavolikogu 09.01.2012 otsuse nr 82 ja 07.03.2011 määruse nr 22. Seega käesolevas haldusasjas on V. R esitanud kaebuse teise nõudega ja teisel alusel. Asjaolu, et vaidlus puudutab sama kinnistut, ei muuda neid vaidlusi samastatavateks. Kohus jätab Keskkonnaameti 15.03.2009 kirja (tl 10) ja 22.05.2009 kirja detailplaneeringu koostajale Gennadi Tšerpuhhin’ile (tl 28) tõendina arvesse võtmata, sest vaidluse lahendamise seisukohalt ei oma need dokumendid tähtsust. Määrus Kaebaja taotleb kohtult Alajõe Vallavolikogu 07.03.2011 määruse nr 22 tühistamist tema krundi sihtostarvet määravas osas. Määruse teatavaks tegemine PlanS § 25 lg 4 kohaselt üldplaneeringu ja detailplaneeringu kehtestamise teate avaldab kohalik omavalitsus vastavas ajalehes ühe kuu jooksul planeeringu kehtestamise päevast arvates. Vaidlust ei ole selles, et Alajõe Vallavolikogu 07.03.2011 määrusega nr 22 kehtestatud üldplaneering jõustus juba 10.03.2011 ning vastustaja avaldas vastava teate ajalehes "Põhjarannik". 6
(8)3-12-366 Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja pidi teavitama teda üldplaneeringu kehtestamisest tähtkirjaga PlanS § 25 lg-s 7 sätestatud korras ning leiab, et kaebaja ei ole puudutatud isik PlanS § 25 lg 7 p 4 tähenduses. Ilmselgelt puudutab üldplaneeringu kehtestamine kõiki Alajõe valla Peipsi järve äärse ranna-ala piirkonnas asuvate kinnistute omanike huve ning vastupidine tõlgendus tähendaks seda, et Alajõe Vallavolikogu oleks pidanud teavitama üldplaneeringu kehtestamisest kõiki neid tähtkirjaga, mis kahtlemata on seotud ülemääraste kulutustega ning on praktiliselt võimatu. Kehtiva kohtupraktika kohaselt võib teate avaldamist ajalehes lugeda haldusakti teatavaks tegemiseks, kui isiklik teavitamine on praktiliselt võimatu või seotud ülemääraste kulutustega (Riigikohtu 01.10.2002 otsus asjas nr 3-3-1-57-02, p 13). Halduskohus loeb tõendatuks, et kaebaja oli teadlik käimasolevast üldplaneeringu menetlusest. Alajõe Vallavalitsuse 10.01.2011 kirjas (tl 26p) on sõnaselgelt märgitud, et kaebajat kutsutakse selleks "… et arutada Põdra detailplaneeringu menetlemist ning kuulata ära … seisukohad … detailplaneeringu vastavusest peatselt kehtestatava uue Alajõe üldplaneeringule." Ainuüksi sellest kirjast võis kaebaja aru saada, et lähiajal kehtestatakse vallas uus üldplaneering. Protokollist (tl 27) nähtub, et arutelu käigus (millest võttis osa V. R'e esindaja P.R) vallavalitsuse maaspetsialist Margus Kütt pööras tähelepanu detailplaneeringu mittevastavusele kehtestatavale üldplaneeringu tingimustele (viimane küsimus – tl 27p: "Üldplaneeringu järgi on tegu rohevõrgustikuga… Miks on vaja sinna ehitada, kui üldplaneeringus pole seda ette nähtud?"). Seega oli kaebaja teadlik nii uue üldplaneeringu kehtestamisest, kui ka selle sisust ning ta pidi ise olema piisavalt hoolas, et saada teavet üldplaneeringu kehtestamise kohta. Kohus leiab, et selline lähenemine on kooskõlas ka kehtiva kohtupraktikaga, nimelt Riigikohtu 01.10.2002 otsuses nr 3-3-1-57-02 (p 11) väljendatud seisukohaga, mille kohaselt haldusakti sisu jm asjaolusid arvestades peab isik ise olema piisavalt hoolas, et saada teavet haldusakti andmise kohta. Kohus leiab, et vastustaja tegi määruse seadusega ettenähtud korras teatavaks ning määruse teatavaks tegemise kuupäevaks (mis kehtib ka kaebaja puhul) on üldplaneeringu kehtestamise teate ajalehes avaldamise kuupäev. Kaebetähtaeg

§ 46

lg-st 1 tulenevalt tühistamiskaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Samasisuline põhimõte tuleneb PlanS § 26 lg-st

  1. Järelikult pidi kaebaja pöörduma kohtusse ühe kuu jooksul pärast teate ajalehes avaldamist. V. R on esitanud kaebuse halduskohtule 21.02.
  2. Seega Alajõe Vallavalitsuse 07.03.2011 määruse nr 22 kaebetähtaeg on kaebaja poolt mööda lastud, mistõttu jätab kohus kaebaja määruse tühistamise nõude rahuldamata. Järeldus Kohus leiab, et V. R’e kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, nimelt Alajõe Vallavolikogu 09.01.2012 otsuse nr 82 tühistamise osas. Alajõe Vallavolikogu 07.03.2011 määruse nr 22 vaidlustamise osas leiab kohus, et kaebetähtaeg on mööda lastud, millest tulenevalt puudub V. R'el kaebeõigus. Määruse osalise tühistamise nõude osas jätab kohus V. R'e tühistamiskaebuse rahuldamata. 7

(8)3-12-366 Menetluskulude jaotus Kuna kohus rahuldab kaebuse osaliselt, jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (

§ 108

lg 2), st pool jäetakse kaebaja enda kanda ning teine pool nõutakse vastustaja käest kaebaja kasuks välja. Menetluskulude väljamõistmine Kaebaja on esitanud kohtule maksekorralduse riigilõivu 15,97 eurot tasumise kohta (tl 3) ja OÜ K.Kolga Advokaadibüroo arve kaebuse koostamise eest summas 180 eurot (tl 12).

§ 109lg 3 alusel mõistab kohus Alajõe Vallavalitsuselt V.

R’e kasuks välja 1/2 kaebaja tasutud riigilõivust 15,97 eurot, so 7,98 eurot ja 1/2 kaebaja nõustaja kuludest 180 eurot, so 90 eurot, kokku 97,98 eurot. (digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks Kohtunik 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.