← Eesti

3-07-2588/150

Obsah (5)§ 233§ 232§ 221§ 231§ 9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 25. mai 2012. a, Tallinn Haldusasj

) § 221 lg 22 alusel talle kuuluva lauda, sõnnikuhoidla ja küüni juurde (I kd, tl 24). Eelnimetatud hooned oli OÜ Egger ja Ko omandanud OÜ-lt Lata 25.08.

  2. Kaisma Vallavolikogu 20.11.2007 otsusega nr 25 otsustati mitte anda nõusolekut maa ostueesõigusega erastamiseks OÜ-le Egger ja Ko kuuluvate loomakasvatushoonete juurde avalduses toodud ulatuses (I kd, tl 9-13). Vallavalitsusele tehti ülesandeks teha taotlejale piiride kulgemise ettepanek ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramiseks. Otsuse põhjendused: 1) taotleja puhul ei ole täidetud

§ 233lg-s 2 sätestatud tingimus põllumajandusliku tootmisega tegelemise kohta.

Avaldusele täiendavalt lisatud tõendite kohaselt oli avalduse esitamise hetkel laudas 22 looma, millest 8 kuulusid taotlejale, ülejäänud teistele isikutele. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 12.02.2007 teatise kohaselt on Kaisma külas asuv laut registreeritud OÜ Lata nimele ning selles on 12.02.2007 seisuga registreeritud 16 veist, millest 7 kuulub taotlejale, 2 OÜ-le Lata ja 7 A. Einalale. OÜ Egger ja Ko ei kasuta temale kuuluvaid kinnistuid põllumajanduslikuks tootmiseks. PRIA 29.05.2007 ja 20.06.2007 vastuse kohaselt on OÜ Egger ja Ko saanud

  1. ja
  2. aastal pindalatoetust mitmete põllumassiivide eest, kuid vallavalitsuse andmetel neid maaüksusi taotleja tegelikult põllumajanduslikuks tootmiseks ei kasuta. Kahel põllul karjatamine toimus, kuid mitte taotleja poolt. Põllud, mille eest toetust on antud, kuuluvad Tõnis ja Andres Tammele, kes on ühtlasi osaühingu liikmed. Pärnumaa Veterinaarkeskuse vastuse kohaselt on perioodil 12.02.2004 – 09.06.2005 väljastatud taotlejale 6 tõendit tapaloomade kohta kokku kolmeteistkümne veise kohta. Kontrollimisel on laudas olnud loomi järgnevalt 2004 – 22; 2005 – 11; 2006 – 0; 2007 –
  3. Vallavalitsuse andmetel polnud
  4. aasta oktoobri lõpus laudas ühtegi looma; 2) taotleja 08.10.2007 vastusest järelepärimisele selgus, et ta on saanud viimati tulu põllumajanduslikust tootmisest
  5. aastal. Äriregistri teabesüsteemis olevatest aastaaruannetest perioodi 2003 – 2006 kohta nähtub, et taotleja põhitegevusala on transportteenuste osutamine ning ettevõttel on plaanis üle minna põllumajanduslikule tootmisele; 3) vallavalitsus on kogutud tõenditest lähtuvalt asunud seisukohale, et osaühing ei saa tulu põllumajandussaaduste tootmisest, senine maakasutus ei toimu seoses põllumajandusliku tootmisega, maad pigem hooldatakse, loomakasvatushoone kasutamine pole normaalne ega jätkusuutlik.
  6. OÜ Egger ja Ko esitas 20.12.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Kaisma Vallavolikogu 20.11.2007 otsus nr 25 „Maa ostueesõigusega erastamine loomakasvatushoonete juurde“ tühistada ja kohustada vallavolikogu asja uuesti läbi vaatama. Kaebuse põhjendused: 1) kaebaja vastab

§ 232lg 2 sätestatud nõuetele.

Mitme viimaste aastate jooksul läbiviidud kontrolli tulemusena on tuvastatud, et kaebaja peab laudas loomi. Loomade arv ei oma tähtsust, samuti on vastustaja ebaõigel seisukohal, et lauta peab kasutama sihtotstarbeliselt kogu erastamisperioodi jooksul. 2007. aasta septembris oli laudas 11 looma. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et 2007. aasta oktoobris laudas loomi ei olnud; 2

(11)3-07-2588 2) äriühingu aastaaruanded on puudulikud, kuid ei ole ainukeseks allikaks, millest nähtuks põllumajandusliku tootmisega tegelemine. Põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendab asjaolu, et kaebaja on saanud PRIA-lt noor- ja nuumveise kasvatamiseks toetusi ja
  1. aastal on saanud loomakasvatusest – veiseliha müügist – tulu; 3) kaebaja omanduses ja kasutuses on alates
  2. aastast olnud põllumaad ning eeltoodu on tõendatud kinnistusraamatu väljavõtetega ning maakasutuslepingutega. Volikogu otsuse väide, et kahel kaebaja poolt kasutatud põllul toimus karjatamine, kuid mitte kaebaja poolt, on paljasõnaline ja arusaamatu. Selliseid tõendeid asjas ei ole ning see küsimus ei omanud vaidlusaluse otsuse tegemisel ka tähtsust; 4) volikogu otsuse motiivid on otsitud ning tingitud poliitilistest erimeelsustest vallas.
  3. Tallinna Halduskohtu 27.10.2008 otsusega tühistati Kaisma Vallavolikogu 20.11.2007 otsus, kuid kohustamisnõue jäeti rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt kuulus maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemine vallavalitsuse ülesannete hulka, mistõttu vaidlustatud otsust andes ületas vallavolikogu oma pädevust. Lisaks leidis kohus, et kaebaja tegelemine põllumajandusliku tootmisega

§ 233

lg 2 mõttes ja kaebajale kuuluva loomakasvatushoone sihtotstarbeline kasutamine ei ole tõendatud, mistõttu ei ole OÜ-l Egger ja Ko õiguslikku alust taotleda maa erastamist

§ 221lg 22 alusel suuremas ulatuses, kui on vajalik ehitise teenindamiseks.

  1. Kaisma Vallavolikogu esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks osas, millega rahuldati OÜ Egger ja Ko kaebus. Tallinna Ringkonnakohtu 06.01.2009 määrusega tagastati Kaisma Vallavolikogu apellatsioonkaebus. Riigikohtu 07.04.2009 määrusega ennistati Kaisma Vallavolikogu apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ja saadeti haldusasi menetluse jätkamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
  2. Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2009 otsusega tühistati halduskohtu otsus tühistamisnõuet puudutavas osas ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Ringkonnakohus leidis, et kuna Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise kord ei käsitle lähemalt nõusoleku andmist maa ostueesõigusega erastamiseks loomakasvatushoone juurde,

§ 221

lg 22 näeb ette, et nõusoleku annab kohalik omavalitsus ning Kaisma Vallavolikogu 25.09.2007 otsusega nr 20 on nõusoleku andmine otsustatud jätta vallavolikogu pädevusse, on halduskohtu seisukoht pädevuse rikkumise kohta ebaõige. Lisaks asus ringkonnakohus seisukohale, et vallavolikogu otsuse näol pole tegemist haldusaktiga, mille tühistamist oleks võimalik nõuda. Seega peab halduskohus asja uuel arutamisel selgitama kaebajale võimalust muuta kaebus tuvastamiskaebuseks. Ringkonnakohus märkis, et asja edasist menetlemist ei takista asjaolu, et kohustamisnõude osas on kohtumenetlus otsuse apelleerimata jätmise tõttu lõppenud, sest menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamine enne lõpliku haldusakti andmist tähendab seda, et toiming tuleb uuesti teha. 7. Tallinna Halduskohtu 17.11.2009 määrusega võeti OÜ Egger ja Ko kaebus menetlusse ja anti tähtaeg kaebuse taotluse muutmiseks. 8. OÜ Egger ja Ko esitas 25.02.2010 kaebuse muudatuse, milles soovib tühistamiskaebuselt üle minna tuvastamiskaebusele. 9. Tallinna Halduskohus rahuldas 17.10.2011 määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks ning tunnistas vastustajaks Vändra Vallavolikogu kui Kaisma Vallavolikogu üldõigusjärglase. 10. Vändra Vallavolikogu palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited: 3

(11)3-07-2588 1) asjaolu, et osaühingule kuuluvasse lauta aeg-ajalt enne kontrolli loomad sisse aetakse, ei tõenda veenvalt kaebaja väidet, et „laudas on loomi“. Kaebaja väitest ei piisa põllumajandusliku tootmise läbi tulu saamise tõendamiseks.

§ 231

lg 2 sõnastusest võib järeldada, et seadusandja pidas vaba põllumajandusmaa erastamise õigust omava isiku määratlemisel oluliseks nii tegeliku tootmise olemasolu kui ka tootmiseks vajaliku maa omamist või kasutamise õigust. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit tõendamaks, et talle kuuluvat lauta ja sõnnikuhoidlat kasutati sihtotstarbeliselt loomakasvatuseks vaidlustatud akti andmise ajal. Maa hooldamistoiminguid ei saa käsitleda põllumajandusliku tootmisena. Põllumajandusliku tulu puudumine selgub üheselt ka kaebaja majandusaasta aruannetest; 2)

§ 9

lg 9 kohaselt ei kuulu ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka tootmiseks vajalik maa. Lihaveiste kasvatuse puhul, mis toimub loomapidamishoone sees ja suviti väljas, võib piirduda maa kasutamise vajadus isegi ainult ehitise aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maaga. Kaebaja olukord oluliselt ei muutu, kui ta ei saa lauda juurde maad erastada. 11. Maa-amet palus jätta kaebus rahuldamata, märkides, et

§ 221

lg 22 sõnastusest tulenevalt peab isik tegelema põllumajandusliku tootmisega ja loomakasvatushoone peab olema sihtotstarbelises kasutuses juba maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal. Maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal ei olnud Kaisma laut OÜ Egger ja Ko sihtotstarbelises kasutuses, samuti on põhjendatud vastustaja seisukoht, et OÜ Egger ja Ko tegevus alates lauda omandamisest kuni käesoleva ajani ei anna alust tema käsitlemiseks põllumajandusliku tootmisega tegeleva isikuna. 12. Tallinna Halduskohtu 30.12.2011 otsusega jäeti OÜ Egger ja Ko kaebus rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Põhjendused: 1) maa ostueesõigusega erastamise eesmärgiks

§ 221

lg 22 alusel on loomakasvatuseks vajalike karja- ja heinamaade andmine isikutele, kes tegelevad põllumajandusliku tootmisega. Kuna Kaisma laudas oli

  1. aastal avalduse esitamise ajal üksnes kaks looma (PRIA 13.05.2008 vastus loomade liikumise kohta), ei olnud laut sihipärases kasutuses ning kaebaja ei vajanud maa erastamisel eelist loomakasvatuse vajadusest lähtuvalt. Asjas ei ole esitatud tõendeid, et tegemist oli antud hetke erandliku olukorraga ja muul ajal oli laudas rohkem loomi. PRIA 17.06.2008 teatisest loomade liikumise kohta on kaebaja kaks looma saanud oktoobris 2002 ja need on tapetud tapamajas
  2. a veebruaris ja märtsis, neli looma on saadud 30.06.2003 ja nendest 3 on tapetud 25.11.2004, üks 11.11.2004, kuid nende loomade liikumine ei olnud seotud Kaisma laudaga. Pärnumaa Veterinaarkeskuse teatise kohaselt eluslooma veterinaartõendit kaebajale väljastatud pole, tapalooma veterinaartõend on 12.02.2004 – 09.06.2005 väljastatud kuuel korral 13-le veisele, OÜ-le Lata on väljastatud tapaloomade veterinaartõendid perioodil 06.10.2004 -05.10.2005 viiel korral kümnele veisele. Samuti teatas Pärnumaa Veterinaarkeskus, et veised toodi lauta pärast selle soetamist
  3. aastal ning esimene kontrollakt on vormistatud seetõttu
  4. aastal. Asjas esitatud veisepassid tõendavad ettevõtluse arendamist perioodil 2004 – 2007, nagu kaebaja ise on selgitanud, ning ei tõenda lauda kasutamist erastamisavalduse esitamise ajal; 2) kaebaja aastate 2003-2006 majandusaasta aruannetest selgus, et ettevõtte põhitegevusalaks on transportteenuste osutamine ning osaühingul on plaanis üle minna põllumajanduslikule tootmisele. Seega on vastustaja vaidlustatud otsuses põhjendatult järeldanud, et osaühingu omanikud on aastaaruandes toodud andmete õigsust oma allkirjaga kinnitades ühtlasi kinnitanud, et nad põllumajandusliku tootmisega ei tegele. Kavatsus hakata põllumajandusliku tootmisega tegelema ei ole piisav täitmaks

§ 221lg 22 seatud tingimusi.

Kuivõrd raamatupidamise seaduse (RPS) § 15 lg 1 kohaselt on raamatupidamise aastaaruande eesmärk õigesti ja õiglaselt kajastada raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid ning RPS § 25 lg-st 3 tuleneb, et majandusaasta aruande allkirjastamisega kinnitavad aruandele alla kirjutama kohustatud isikud majandusaasta aruandes esita4

(11)3-07-2588 tud andmete õigsust, ei nõustu kohus kaebuse esitaja seisukohaga aastaid järjest majandusaasta aruannete ja tegevusaruannete koostamisel selle sisule tähelepanu mittepööramisest. Tegemist ei saa ka olla eksitusega ning kaebaja suhtumine majandusaasta aruandesse ei vähenda selles kajastatud andmete tähtsust ja tähendust käesolevas vaidluses. Pelgalt asjaolu, et OÜ Egger ja Ko üheks tegevusalaks on äriregistri B-kaardi kohaselt ka põllumajandussaaduste tootmine, töötlemine, ost ja müük, ei tõenda põllumajandusliku tootmisega tegelemist; 3)
  1. aasta veterinaartõendid ja Rakvere Lihakombinaadi väljamaksed ei tõenda kaebaja vastavust seaduses sätestatud nõuetele erastamisavalduse esitamise ajal ja ei lükka ümber majandusaasta aruannetes kajastatut. Seaduse sõnastusest tulenevalt on erastamist taotlevale isikule seatud tulu saamise tingimus ning sellest tulenevalt peab põllumajanduslik tootmine olema kestnud niikaua, et tootmistsükkel võimaldaks vastavat kaupa müüa. Kaebuse väide, et loomakasvatuse spetsiifika tõttu ei ole võimalik realiseerida loomi tapamajja igal aastal, ei õigusta tulu saamise nõudele mitte vastamist. Tulu saamine varasemalt ei ole samuti tõendatud; 4) PRIA-lt noor- ja nuumveise kasvatamise toetuste andmine ei toimu tingimustel, mis on seatud loomakasvatushoone juurde ehitise teenindamiseks vajalikust maast suurema maa erastamiseks, ja ei tõenda põllumajandusliku tootmisega tegelemist; 5) maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal ei vastanud kaebuse esitaja nõudele, mille kohaselt peab isik omama tootmiseks vajalikku maad või peab tal olema põllumajandusmaa kasutamise õigus. Kaebaja omandis maad ei olnud ning T. Tammega
  2. ja
  3. aastal sõlmitud maa rendilepingud kehtisid vastavalt kuni
  4. ja
  5. aastani. Seega
  6. aastal maad kasutuses ei olnud, kaebaja poolt hiljem kohtule esitatud rendileping
  7. aasta kohta ei usaldusväärne, sest varem ei ole kaebaja viidanud, et tal oleks maakasutusleping jäänud esitamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  8. OÜ Egger ja Ko apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus uue otsusega rahuldada. Ühtlasi palub apellant mõista vastustajalt välja OÜ Egger ja Ko menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) halduskohus kontrollis otsuses, kas kaebaja vastas seaduse nõuetele maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal, kuid ei kontrollinud kaebaja vastavust vaidlustatud haldusakti andmise ajal. Kui seadusandja oleks maa erastamise otsustamise puhul silmas pidanud tingimust, et maa taotleja peab vastama

-s sätestatud nõuetele vaid erastamisavalduse esitamise ajal, siis oleks selline tingimus seadusesse ka viidud. Kohtu poolt tõendite hindamata jätmine ajavahemiku 2004 – 2007 kohta on oluline menetlusnormide rikkumine ning ainuüksi seetõttu tuleb kohtuotsus tühistada; 2) kohus on hinnanud ebaõigesti ka neid tõendeid, millele on otsuses viidatud. Erastamisavalduse esitamise ajal 15.09.2003 oli kaebajal 6 looma. Nimetatut tõendavad PRIA 17.06.2008 tõend, millest nähtub, et 2 looma olid soetatud

  1. aastal ja 4 looma 30.06.2003; Maa-ameti 26.05.2008 arvamus, milles märgitakse, et PRIA 08.10.2003 väljatrüki nr 59078 kohaselt omas kaebaja 8 looma; Pärnumaa Veterinaarkeskuse juhi R. Mogilnõi e-kiri, milles kinnitatakse, et esimesed veised toodi lauta pärast farmi soetamist OÜ-lt Lata
  2. aastal. Kohus on Veterinaarkeskuse vastustest ebaõigesti järeldanud, et kui 2002 – 2003 kontrollaktid puuduvad, siis kaebajal loomi ei olnud. Kontrollaktide koostamise kohustus tekkis pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga; 3) kohus ei osundanud ühelegi õigusnormile, millest tulenevalt saaks väita, et mõne looma olemasolu ei tähenda loomakasvatushoone sihtotstarbelist kasutamist. Kohus on jätnud tähelepanuta 22.04.2008 kohtuistungil Kaisma Vallavalitsuse maakorraldaja Margus Pikkori poolt antud ütlused, et „avalduse esitamise ajal olid loomad laudas, kaebajale kuulus alla 10 5

(11)3-07-2588 looma“ ning „2 looma olemasolu võib olla aluseks põllumajanduslikuks tootmiseks“. Asjakohatu on kohtu võrdlus lauda mahu ja kaebaja omandis olevate loomade arvu vahel. Kaebaja on korduvalt selgitanud, et laut oli ehitatud loomade kinniseks pidamiseks, kuid kaebaja loomad on vabal pidamisel ning karja suurenemisega võetakse lauta rohkem kasutusele. Kaebaja karja tegelik suurenemine on aastatega toimunud, kusjuures mahetootjale lubavad arvutused pidada laudas vaid kuni 50 lehma; 4) majandusaasta aruannete hindamisel on kohus rikkunud oluliselt menetlusnormi, jättes hindamata tõendid nende kogumis. Kohus hindas kaebaja aastaaruandeid pealiskaudselt ja seega ebaõigesti. Kohus ei vastanud kaebaja väitele, et raamatupidamislik tulu majandusaasta aruannetes ei kajastu, kuna aastas tehtud kulutused ületasid tulusid. Raamatupidamine ei kajasta põllumajandussaaduste müügitulu: lihaveisekasvatuses mõõdetakse lihaloomade kaaluiive aastainventuuri käigus, saadud tulem korrutatakse turu keskmise hinnaga ja kajastatakse aastaaruandes bioloogiliste varade juurdekasvuna. Varasemates aruannetes ei ole seda tehtud, kuid tõendid näitavad, et loomi soetati, kasvatati, toideti ning osaliselt realiseeriti. Loomakasvatuse eripära seisneb selles, et igal aastal ei ole võimalik tulu saada. Kaebaja viitab siinkohal Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-96-08, mille p-s 21 on märgitud, et kehtivast õigusest ei tulene alampiiri põllumajandussaaduste müügist saadavale tulule ega tootmiseks kasutatava maa suurusele, mis võimaldaks määratleda põllumajanduslikku tootmist. Lisaks sellele ei tulene kehtivast õigusest ka ajavahemikku, mille vältel peab põllumajanduslik tootja tulu saama. Kaebaja vastavust

sätestatud nõuetele tuli tuvastada vaidlustatud otsuse ajaks ning selleks ajaks oli kaebaja kari suurenenud; 5) kohus rikkus otsuse tegemisel selgitamiskohustust ja uurimispõhimõtet. Kohtuotsuse kohaselt puuduvad asja toimikus OÜ Egger ja Ko perioodi 2001 – 2002 majandusaasta aruanded. Kohus ei ole märkinud, millist tähendust omavad need aruanded vaidluse lahendamisel. Kui kohtu arvates olid need tõendid olulised, oleks kohus pidanud kaebajale nende esitamise vajadust selgitama. Samuti on arusaamatu, millist kohtu järeldust tõendab asjaolu, et kolmes veterinaartõendis ei ole täidetud osad “C” ja “D”. Kohus ei ole sellele asjaolule asja arutamise käigus tähelepanu pööranud. Samuti on üllatuslik kohtu kahtlus, et kaebaja pangakontolt ei nähtu, mille eest Rakvere Lihakombinaat on kaebajale tasunud; 6) kohus lähtus kinnistusraamatu andmetest ja maa kasutamislepingutest ning leidis, et kaebaja ei omanud avalduse esitamise ajal valla territooriumil maad. Samas ei andnud kohus hinnangut kaebaja väitele, mille kohaselt kaebaja alustas loomapidamisega juba

  1. aastal ja sai selleks kasutada Tooma talu maad (omanik kaebaja osanik Andres Tamm) ning Põlde ja Hiietamme maaüksuseid, mida rentis Tõnis Tammelt. Maa kasutamine on suurenenud alates
  2. aastast, kui lisandus veel 4 maaüksust rendimaana ja omandati Tõnno kinnistu, mida asuti kasutama juba
  3. aastal. Katkematult olid suulise lepingu alusel kasutuses ka Tooma talumaad, mida kinnitab ka vastustaja ise ja veterinaararsti 23.02.2007 inspekteerimisakt. Kohus ei arvestanud ka, et PRIA 27.09.2007 kontrollakti kohaselt toimus kahel põllul karjatamine, kolmel põllul heina niitmine ja ruloonimine söödaks, mistõttu olid maad jätkuvalt kaebaja kasutuses.
  4. Vändra Vallavolikogu palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellandi menetluskulud tema enda kanda. Vastuväited: 1) kuivõrd kohus tuvastas, et kaebajal puudusid avalduse esitamise ajal

§ 221

lg 22 sätestatud õiguse kasutamise eeldused, siis ei saanud see õigus kaebajal tekkida ka hiljem. Kaebaja on ka ise nõustunud, et ta pidi erastamise avalduse esitamisel vastama

sätestatud tingimustele, kuid ei ole kaebuses põhjendanud, miks pidi kohus erastamisavalduse esitamise õiguse puudumise tuvastamise järgselt veel kontrollima, kas kaebaja vastas

tingimustele hiljem ja kuidas see kaebaja õigusi rikuks; 6

(11)3-07-2588 2) kohus jõudis õigele järeldusele, et esitatud tõendid ei kinnita kaebaja väiteid lauda sihipärase kasutamise kohta 2003. aasta septembris. Kaebaja väited loomapidamise kohta 2004 – 2007 ei ole asjakohased. Lauda sihtotstarbelist kasutamist ei kinnita ka Lembit Raagi arvamus. Lauda kasutus alla 10 lehmaga aastate lõikes võib tähendada kaebaja soovi panna alus loomapidamisele, kuid ei tähenda lauda sihtotstarbelist kasutust.

§ 221

lg 22 eesmärk on aidata juba tegutsevaid loomapidamishoonete omanikke maa omandamisel, mis tähendab, et maa omandiõiguse puudumine ei saanud olla takistuseks loomapidamishoone sihipärasel kasutamisel, sellest kasutusest tuleneval põllumajanduslikul tootmisel ning tulu saamisel. Apellant oleks pidanud juba erastamisavalduse esitamise ajal mahetootjana olema vähemalt sellises suurusjärgus tootmistsüklis, et arvestada lauda omandamisel õigusega saada ostueesõigusega erastada lauda juurde kuni 50 ha maatulundusmaad. Põllumajandusliku tootmisega mittetegelemine ilmnes ka kaebaja 2003 – 2007 majandusaasta aruannetest. Apellandi kaebuses tõstatatud küsimus loomapidamise spetsiifikast tuleneva tulu kajastamisest raamatupidamises ja selle käsitlemata jätmisest kohtulahendis ei ole kaebuse kontekstis tähtsust omav. Kaebaja märgib ise, et varasemates aruannetes ei kajastatud bioloogilist juurdekasvu, mis tähendab, et müügitulu olemasolul kajastati seda sarnaselt igasugusele müügitulule. Kohtule esitatud veiste müügitulu kajastavad tõendid ei kinnita müügitulu olemasolu erastamisavalduse esitamise ajal. Kohus on andnud ka asjas kogutud ja apellatsioonkaebuses esile tõstetud tõenditele õiged hinnangud; 3) vastustaja ei nõustu apellandi väitega, et kohus rikkus selgitamiskohustust ja uurimispõhimõtet. Kohus ei väitnud, et kaebaja 2001. ja 2002. aasta majandusaasta aruanded puuduvad, vaid et neil aastatel puuduvad e-äriregistris tegevusaruanded. Veterinaartõendite osas ei ole osade “C” ja “D” täitmata jätmist otsuse tegemisel arvestatud; 4) kohus on hinnanud esitatud tõendeid kaebaja maakasutusõiguse olemasolu kohta seoses erastamisavalduse esitamise õigusega õigesti. Kohus ei jätnud hindamata T. Tammega 2001. ja 2004. aastal sõlmitud kasutuslepinguid. 15. Maa-amet palub jätta esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata, sest halduskohus on õigesti leidnud, et

§ 221

lg-s 22 sätestatud eeldused peavad olema täidetud kogu erastamise menetluse ajal ning kaebaja puhul ei olnud need eeldused avalduse esitamise ajal täidetud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 16.

§ 221

lg 22 on sõnastatud järgmiselt: „Põllumajandusliku tootmisega tegeleval isikul on kohaliku omavalitsuse nõusolekul õigus ostueesõigusega erastada kuni 50 ha tagastamise käigus vabaks jäävat põllumajandusmaad talle kuuluva sihtotstarbelises kasutuses oleva loomakasvatushoone (hoonete kompleksi) juurde. Sihtotstarbelises kasutuses oleva loomakasvatushoone (hoonete kompleksi) juurde erastatav maa võib koosneda käesolevas lauses nimetatud hoone aluse katastriüksusega vahetult külgnevatest katastriüksustest, kui nende vahel asub halduspiir või teisele isikule kuuluv tee, oja või jõgi, maaparandussüsteemi magistraalkraav või muude tehnovõrkude ja -rajatiste alune maa. Kui sama maatüki ostueesõigusega erastamist taotleb mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, viiakse nimetatud taotlejate vahel läbi enampakkumine.“

§ 233

lg 2 laused 2 ja 3 näevad ette, et põllumajandusliku tootmisega tegeleja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Põllumajandusmaa kasutamise õigusena käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse põllumajandusmaa tegelikku kasutamist õiguslikul alusel. 17. Viidatud sätete tõlgendamisel saab ringkonnakohtu arvates abi Riigikohtu halduskolleegiumi otsusest kohtuasjas nr 3-3-1-96-08, sest ehkki selles asjas oli vaidluse all vaba põllu7

(11)3-07-2588 majandusmaa kasutusvaldusesse andmine, tuli ka selles vaidluses sisustada põllumajandusliku tootmisega tegelemise mõiste maareformi seaduse mõttes. Selle lahendi punktis 23 selgitas Riigikohus, et tegeliku põllumajandusliku tootmise olemasolu tõendamisel ja hindamisel on oluline roll kohalikul omavalitsusel, kes peab enne vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist välja selgitama iga taotleja vastavuse seaduses sätestatud nõuetele. Selleks tuleb koguda asjakohaseid tõendeid ning vajadusel hinnata tegeliku tootmise olemasolu ka paikvaatluse teel. Kohalikul omavalitsusel, kes tunneb kõige paremini kohalikku olukorda, on põllumajandusliku tootmise hindamisel ulatuslik otsustusruum ning kohtu võimalused sisuliselt kontrollida hinnangut tootmise olemasolu või puudumise kohta on piiratud. Kohtul on võimalus võtta seisukoht vaid materiaalõiguse tõlgendamise õigsuse, menetlusreeglitest kinnipidamise ning kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasuse osas. Samuti märkis Riigikohus punktis 21, et üksnes müüdava toodangu väikesest kogusest või saadava tulu vähesusest ei saa teha järeldust põllumajandusliku tootmise puudumise kohta ning kehtivast õigusest ei tulene alampiiri põllumajandussaaduste müügist saadavale tulule ega tootmiseks kasutatava maa suurusele, mis võimaldaks määratleda põllumajanduslikku tootmist

§ 233lg 2 tähenduses.

Riigikohus viitas oma varasemale praktikale ja rõhutas, et tuvastada tuleb tegelik tootmine, mille tunnusteks on sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja selle tegevuse vastavus eesmärgile müüa põllumajandussaadusi. Käesolevas asjas võib olla asjakohane viidata ka Riigikohtu seisukohale lahendi p-s 24, et põllumajandusliku tootmisega tegeleja nõuetele vastavus ei sõltu sellest, kas olemasolev maa on täielikult kasutuses. Olemasoleva maa kasutamise ulatus võib olla üheks kriteeriumiks tegeliku tootmise väljaselgitamisel ja mitme taotleja puhul valiku tegemisel, kuid haldusorgan peab konkreetsel juhul arvesse võtma, millises ulatuses ja millistel põhjustel maad tootmiseks ei kasutata. Asjaolust, et maad täies ulatuses tootmiseks pole kasutatud, ei tulene iseenesest, et isikul poleks alust saada vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse.

  1. Käesolevas asjas ei ole kohtu ülesanne tuvastada, kas kaebaja suhtes olid maa ostueesõigusega erastamise avalduse menetlemiseks kulunud nelja aasta kestel seaduses sätestatud eeldused täidetud või mitte. Sellise otsuse tegemise pädevus oli volikogul ja nagu Riigikohtu eelmises punktis viidatud kohtuotsusest järeldub, loeb Riigikohus sellise otsustuse kaalutlusotsuseks, mille osas on kohtu kontrolliruum piiratum. Kohtu ülesanne on kontrollida, kas Kaisma Vallavolikogu on 20.11.2007 otsuse nr 25 andmisel õigesti tõlgendanud materiaalõigust, pidanud kinni menetlusreeglitest ning teostanud õiguspäraselt kaalutlusõigust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi kohtuasja nr 3-3-1-96-08 p 23).
  2. Ringkonnakohus leiab, et volikogu ei ole seadust õigesti mõistnud, samuti pole kaalutlusotsuse tegemisel lähtutud asjakohastest kaalutlustest, mistõttu on volikogu keeldumine nõusoleku andmisest maa erastamiseks õigusvastane. Kohtu seisukoht, et kaebaja õigusi ei rikuta keeldumisega, sest ta ei täitnud nõutud eeldusi maa erastamise avalduse esitamise ajal, pole põhjendatud.
  3. Seadus näeb esimese eeldusena ette, et taotleja võib erastada „vabaks jäävat põllumajandusmaad talle kuuluva sihtotstarbelises kasutuses oleva loomakasvatushoone (hoonete kompleksi) juurde“. Seadusest ei tulene, et loomakasvatushoonet peab kasutama taotleja isiklikult. Nagu Maa-ameti esindaja õigesti kohtumenetluses on märkinud, oli seadusemuudatuse, millega maareformis anti loomakasvatushoone omanikele täiendav õigus maa erastamiseks, eesmärgiks, et loomakasvatushoonete omanikud ei peaks hooneid lauda ümbruses tootmiseks vajaliku maa puudumise tõttu maha jätma. Seega juhul, kui loomakasvatushoone oli juba maha jäetud ja kasutusest väljas, seadus hoone omanikule täiendava kaitse andmist vajalikuks ei pidanud. Siit saab omakorda järeldada, et sihipärase kasutamise eeldus on täidetud ka siis, kui loomakasvatushoonet kasutatakse loomapidamiseks kellegi teise kui 8

(11)3-07-2588 taotleja poolt, sest loomade karjatamine ja söötmine nõuab karja- ja põllumaid sõltumata sellest, kellele loomad kuuluvad.
  1. Samuti ei saa sihipärase kasutamise mõistes määravaks pidada, et kunagi 300-pealisele karjale ehitatud laudas peeti kuni paarikümmet veist. Siinkohal on asjakohane viidata käesoleva otsuse punktis 17 viidatud Riigikohtu lahendile, kus Riigikohus suunas kohalikku omavalitsust kaaluma, mis asjaoludel on taotlejal seni olemasolev maa täielikult kasutusse võtmata. Käesoleval juhul on kaebaja põhjendanud lauda kasutamise väikest koormust sellega, et tal puuduvad lauda ümbruses maad, laudas ei ole vett ning vee toomiseks lauta pole mõtet teha kulutusi enne, kui on selge, kas ta saab selle juurde piisavalt maad erastada, et loomapidamisega tegeleda, või tuleb laut maha jätta. Need põhjendused on kaalukad, sest kaebajalt on ebamõistlik nõuda ülemääraste riskide võtmist olukorras, kus maa erastamiseks loa andmine oli maatükkide OÜ Kaisma kasutuses oleku tõttu komplitseeritud. Vastustaja pole oma vastuväidet, et teised loomakasvatajad said samades tingimustes hakkama ja neil on praegu lautades sadu loomi, kuidagi tõendanud. Kaebaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et antud piirkonnas ei alustanud temaga samal ajal ükski veisekasvataja ning pole selge, kellega teda võrreldi.
  2. Nagu vaidlusaluses otsuses on PRIA teatistele tuginedes tuvastatud, olid kaebaja laudas kogu erastamisavalduse menetlemiseks kulunud nelja aasta jooksul kas kaebajale, OÜ-le Lata või A. Einalale kuuluvad veised. Kohtumenetluses on lisatud Pärnumaa Veterinaarkeskuse tõendid (II kd, tl 7, 10, 20-34), millest selgub, et toimub pidev liikumine lauda ja karjamaa vahel ning talvetingimustes poegivad loomad laudas; tunnistaja valla maanõunik Margus Pikkori tunnistus (I kd, tl 100), et maa erastamise avalduse esitamise ajal olid loomad laudas, ühel aastal loomi laudas polnud, kuid
  3. a olid loomad jälle laudas. Samas kinnitavad kohtule esitatud veisepassid (I kd, tl 112-123, 208, 223-225), et kaebaja jätkas veiste pidamist, ning Kaisma Vallavalitsuse 10.01.2006 istungi protokollist nr 1 (II kd, tl 11) selgub kaebaja esindaja seletusest, et majanduslikult oli sel perioodil põhjendatud lihaveiste pidamine karjamaal seemendamise eesmärgil, kuid pärast seda viiakse loomad lauta.
  4. Volikogu on vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et eelpool kirjeldatud lauda kasutamist ei saa pidada normaalseks. Otsuse põhjendustest nähtub, et sihipäraseks ei saa pidada lauda kasutust seetõttu, et laudas on liiga vähe loomi, kaebaja loomi neist veel vähem ja loomade arvukus ei ole aastatega suurenenud, mis tähendab, et tootmine pole jätkusuutlik. Need kaalutlused ei ole asjakohased, nagu käesoleva otsuse punktides 17, 20-21 on selgitatud.
  5. Oluliseks eelduseks maa erastamisel on nõue, et taotlejaks saab olla üksnes põllumajandusliku tootmisega tegelev isik

§ 233lg 2 lausete 2 ja 3 tähenduses.

Viidatud sätete kohaselt peab selline isik saama tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omama tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Volikogu on leidnud, et kuna kaebaja sai esitatud tõendite kohaselt viimati tulu

  1. aastal, siis pole tulu saamise nõue tõendatud ning kasutuses olevaid maid põllumajanduslikuks tootmiseks ei kasutata, neid pigem hooldatakse.
  2. Tulu saamine
  3. aastal lihaveiste realiseerimisest on tõendatud pangakonto väljavõtte, arvete ning veterinaartõenditega (I kd, tl 75-80), samuti esitati kohtumenetluses tõendid sõnniku müügist tulu saamise kohta
  4. aastal (I kd, tl 221). Arvestades Riigikohtu seisukohta, et tulu väike suurus ei välista põllumajandusliku tootmise olemasolu, on volikogu vastupidine seisukoht ebaõige. Tulu ebaühtlast jaotumist on kaebaja põhjendanud lihaveiste kasvata- 9

(11)3-07-2588 mise tsüklilisusega ning esitanud kohtule ammlehmade ja nende järglaste ning viimaste järglaste põlvnemise kohta skeemi ja passinumbrid (II kd, tl 50).
  1. Samuti ei ole asjakohane volikogu seisukoht, et kaebaja üksnes hooldab maid ega kasuta neid tootmiseks. Sellist tingimust, kuidas taotleja peab omandis või õiguslikus kasutuses olevaid maid kasutama, seadusest ei leia. Kohus on siinkohal asunud volikogust erinevale seisukohale ja leidnud, et T. Tammega sõlmitud leping maaüksuste kasutamiseks ei kata
  2. aastat. I kd lehtedel 81 ja 82 olevatest lepingutest selgub, et üks neist on sõlmitud 01.04.2001 „kuni 2003.a“ ja teine „viieks aastaks (2004-2008.a)“. Kaebaja on selgitanud, et kuigi esimene lepingu lõppemine polnud kuupäevalise täpsusega määratud, mõeldi lõpptähtajana
  3. aasta lõppu. Selline seletus on loogiline, sest sama sõnastust on kasutatud ka järgnevas lepingus, kuigi sellele on lisatud täpsustus „viieks aastaks“. Kaebaja sai kogu perioodi jooksul PRIA-lt põllumaade hooldamiseks toetust ning pidi olema valmis lepingud nõudmisel esitama. Seega pole mingit põhjust arvata, et üks aasta jäeti lepinguga katmata või sõlmiti lepingud tagantjärele.
  4. Volikogu ja kohus on andnud määrava kaalu kaebaja majandusaasta aruannetele, mis igal aastal trafaretselt kordavad, et kaebaja kavatseb peagi alustada loomakasvatusega. Majandusaasta aruanded on praeguses kontekstis käsitletavad kui võrdväärsed tõendid eelpool juba nimetatutega, mida tuleb hinnata kogumis ja vastastikuses seoses (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 16 lg 3, lause 2). Antud juhul kinnitavad ülejäänud tõendid kaebaja juttu, et majandusaasta aruannete koostamisse ei suhtutud vajaliku tõsidusega ning nad ei kajasta tegelikkust õigesti. Nagu Riigikohtu eelpool viidatud lahendis on selgitatud, on oluline teha kindlaks tegeliku tootmise olemasolu. Asjas esitatud tõendid näitavad, et kaebaja tegeleb lihaveiste kasvatamisega, neid on erineval ajahetkel olnud erineval arvul ja tulu saamine nende müügist on lünklik, kuid usutav ei ole, et kaebaja kasvatab paarikümmet lihaveist üksnes selleks, et oma osanike peresid toita. Ilmselt on eesmärgiks ikkagi nende realiseerimine.
  5. Siinkohal on asjakohane viidata ka Kaisma Vallavolikogu 27.06.2002 otsusele nr 17, mille kohaselt otsustas volikogu kanda kaebaja kahe maatüki osas vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise nimekirja kui põllumajandusliku tootmisega tegeleja. Põllumajandusliku tootmisega tegeleja pidi antud nimekirja kandmiseks vastama samadele nõuetele nagu loomakasvatushoone juurde maad erastada sooviv isik. Seega on aasta enne erastamisavalduse esitamist tuvastatud kaebaja vastavus põllumajandusliku tootmisega tegelevale isikule püstitatud nõuetele. Esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja tegevus oleks pärast erastamisavalduse esitamist soikunud. Sellisel juhul peaks volikogu oma nõusolekust keeldumist põhjalikumalt selgitama, et kõrvalseisjatel ei tekiks kahtlusi, et küsimus on antud juhul pigem selles, et just konkreetseid maid ei soovita kaebajale erastada.
  6. Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2009 otsuses käesolevas asjas selgitati, et menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamine enne lõpliku haldusakti andmist tähendab seda, et toiming tuleb uuesti teha. Seega tähendab käesoleva otsusega volikogu nõusolekut andmisest keeldumise õigusvastasuse tuvastamine, et nõusoleku andmine tuleb otsustada uuesti ja ringkonnakohtu käesolevas otsuses antud juhtnööre arvestades. Ringkonnakohus tühistab kohtuotsuse ning teeb asja uue otsuse volikogu otsuse õigusvastaseks tunnistamise kohta.
  7. HKMS § 285 lg 1 näeb ette, et enne 01.01.2012 tehtud menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS sätteid (edaspidi vana HKMS). HKMS § 109 lg 4 kohaselt tuleb muuta menetluskulude jaotust, kui alama astme kohtu lahendit muudetakse või tehakse uus lahend. Kaebaja on taotlenud halduskohtus 35,79 euro ulatuses riigilõivu ja 1436,86 euro ulatuses õigusabikulu10
(11)3-07-2588 de hüvitamist (II kd, tl 51, III kd, tl 144). Apellatsioonimenetluses on kaebaja taotlenud 15,97 euro ulatuses riigilõivu ja 420 euro ulatuses õigusabikulude hüvitamist. Kaebaja menetluskulud on põhjendatud. Vastustaja on taotlenud halduskohtus 3236,09 euro õigusabikulude hüvitamist. Vana HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks lahend tehti. Sama regulatsioon sisaldub praegu kehtiva HKMS § 108 lg-s 1. Seega tuleb kaebaja menetluskulud summas 1908,62 eurot vastustajalt välja mõista. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Lilianne Aasma Viive Ligi Lauri Madise 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.