Obsah (4)

§ 181§ 182§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-412 Haldusasi I. G. kaebu

§ 181lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Asjaolud

1. 22.12.2011 koostas Tallinna Vangla I üksuse valvur S. K. ettekande nr 2768, mille kohaselt 45 I üksuse teise korruse valvepiirkonna visuaalse kontrollimise käigus võeti ära kambrist nr 245 isevalmistatud nuga (lõikeriist) ning selle eemaldamisel kambrist I. G. ähvardas ametnikku tema isikliku vara rikkumisega. 1
2. Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 12.01.2012 käskkirjaga nr 37-d karistati I. G. vangistusseaduse (VangS) § 67 p-st 1 tuleneva kohustuse ja Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 20 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt pani I. G. toime distsipliinirikkumise, mis seisnes selles, et vanglateenistuse ametnikuga suhtlemisel ei järginud ta kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid.
3. I. G. esitas 20.01.2012 käskkirjale vaide, mis jäeti Tallinna Vangla 17.02.2012 vaideotsusega nr 515/3181-3 täies ulatuses rahuldamata.
4. 28.02.2012 saabus Tallinna Halduskohtule I. G. kaebus Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 12.01.2012 käskkirja nr 37-d tühistamise nõudes. Kaebuse sisu
5. Kaebaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetluses on uurimine viidud läbi valesti, kuna vastustaja on tuginenud üksnes vangla ametniku ütlustele. Vastustaja ei kuulanud distsiplinaarmenetluse raames üle kambris viibinud isikuid põhjusel, et arvas teadvalt ette tunnistajate ütluste sisu. Kaebaja on seisukohal, et kuna ta isegi ei suhelnud ettekande koostanud vanglateenistuse ametnikuga, viibis ta süütult 20 päeva kartseris. Isevalmistatud noa võetuse akti osas on kaebaja seisukohal, et seda ei saa pidada tõendiks, kuna seda ei ole esitatud asja materjalide juurde kohe haldusasja menetluse alguses. Samuti arvab kaebaja, et viidatud akt on fabritseeritud ning tagantjärgi koostatud, sest sellel pole mingit registreerimisnumbrit. Pole ka mingit registreerimisžurnaali, kus esitatud võetuse akt oleks registreeritud, mistõttu ei saa tuvastada selle koostamise päris kuupäeva. Samuti puudub võetuse aktil süüdimõistetud isiku allkiri ning puudub vastav kanne allkirja andmisest keeldumise kohta. Võetuse akti kambrisse antud ei ole. Varasemate distsiplinaarrikkumiste osas märgib kaebaja, et mitte ükski ettekanne ei ole seotud ähvardamisega. Samuti viitab kaebaja, et 26.09.2011 käskkirja nr 1279-d õiguspärasuse üle pole veel seisukohta võetud, kuna see on apellatsioonkaebusena ringkonnakohtu menetluses. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ning kohtukulud jätta vastustaja kanda. Vastustaja vastulause
6. Tallinna Vangla on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning vaidlustatud käskkiri on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Vastustaja märgib, et antud juhul ei pidanud ta vajalikuks kaebaja kambrikaaslastelt seletuskirju võtta, kuid nimetatud fakt ei mõjuta kaebaja süü tõendatust. Vangla julgeolekuosakonna spetsialist on 23.12.2011 koostanud õiendi, millest nähtub, et vangla kaalus kaebaja rikkumise pinnalt ka kriminaalmenetluse alustamist, kuid kuna tegemist ei olnud olulise kahju tekitamise ähvardusega, siis kriminaalmenetlust ei alustatud. Küll aga nähtub nimetatud õiendist, et julgeolekuosakonna spetsialist tegi ettepaneku võtta kaebaja vastutusele distsiplinaarkorras. Seega oli kaebaja süü distsipliinirikkumise toimepanemisel tõendatud kahe vanglateenistuse ametniku selgitustega. Tallinna Vangla märgib, et 22.12.2011 koostatud esemete äravõtmise aktil ei ole ühegi kinnipeetava isiku allkirja seetõttu, et vanglal ei õnnestunud välja selgitada, kellele äravõetud ese kuulus. Kaebajat on Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 rikkumise eest karistatud ka Tallinna Vangla peaspetsialist2 üksuse juhi 26.09.2011 käskkirjaga nr 1279-d ja Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 29.07.2010 käskkirjaga nr 573-d, mistõttu nähtub kaebaja tegevuses korduvus. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu põhjendused Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ega tõendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
7. Käesolevas asjas käib poolte vahel vaidlus selles, kas kaebaja ähvardas vanglateenistuse ametnikku isikliku vara rikkumisega või mitte. Kaebaja distsiplinaarkaristus ei ole määratud isevalmistatud terariista omamise eest. Kohus on kohtumenetluse käigus jõudnud veendumusele, et tõendatuks tuleb lugeda, et kaebaja ähvardas vanglateenistuse ametnikku isikliku vara rikkumisega. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
8. Kaebaja distsipliinirikkumine, mis seisnes vanglateenistuse ametniku ähvardamises, on tõendatud vanglateenistuse ametniku S. K. ettekandega nr 2768 (tl 4). Sama vanglateenistuse ametnik andis ütlusi tunnistajana ka kohtuistungil (tl 60) ning need ütlused on põhiosas kokkulangevad ettekandes tooduga. Ettekande koostanud vanglateenistuse ametnik ei osanud hiljem kohtuistungil tunnistajana ütlusi andes täpselt määratleda isikute nimesid, kes viibisid vaidlusaluse intsidendi ajal kambris nr
9. Antud asjaolu aga ei saa kuidagi seada kahtluse alla ettekande koostanud vanglateenistuse ametniku antud ütlusi, kuna on loogiline, et ametnik, puutudes oma igapäeva töös kokku erinevate kinnipeetavatega, ei mäleta nii palju aega hiljem kambris viibivate isikute nimesid. Küll on aga tunnistajana ütlusi andnud vanglateenistuse ametnik kambris viibinud isikute nimed fikseerinud koostatud ettekandes. Kohus on seisukohal, et vanglateenistuse ametnikul puudub igasugune tõsiseltvõetav motiiv omistada ettekandes kinnipeetavale väljamõeldud distsipliinirikkumist. Lisaks on käesoleval juhul vanglateenistuse ametnik kinnitanud oma ettekandes sisalduvat tunnistajana kohtuistungil vande all. Valeandmete esitamise korral riskiks vanglateenistuse ametnik iseenda suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise või siis kohtumenetluses tunnistajale valeütluste andmises eest ettenähtud vastutusega. Kaebajal on aga seevastu ilmselge motiiv enda distsipliinrikkumist eitada – sellega vabaneks ta distsiplinaarvastutusest. Seega loeb kohus loetletud tõenditega kaebaja süü piisavalt tõendatuks.
10. Toimunud kohtuistungil kuulas kohus tunnistajana üle ka kaebajaga vaidlusaluse intsidendi ajal kambris viibinud kinnipeetava S. M. (tl 64). Tema ütluste kohaselt viibisid nad kaebajaga 22.12.2011 kella 17.30 paiku kambris kahekesi ning valmistasid õhtusööki. Tunnistaja ütluste kohaselt ei võetud sündmuse käigus kambrist ära isevalmistatud terariista ning kaebaja pole vanglateenistuse ametnikuga sõnagi vahetanud. Kohus ei saa pidada selliseid ütlusi usutavaks, sest neid ütlusi ei kinnita kohtumenetluses ega distsiplinaarmenetluses kogutud tõendid. Asjaolu, et isevalmistatud terariist võeti ära kambrist, kus tunnistaja ja kaebaja viibisid, on tõendatud vanglateenistuse ametniku poolt koostatud võetuse aktiga (tl 69 pöördel). Kohus ei nõustu kaebajaga, et viidatud võetuse akt on tagantjärgi koostatud. Aktil on olemas 23.12.2011 kuupäeva kandev järelevalveosakonna juhataja kinnitav pitsat koos allkirjaga, samuti on olemas akti koostaja kinnitav allkiri akti sisu õigsuse kohta. Vastustaja on põhjendanud, et kinnipeetava allkiri puudub aktil seetõttu, et vanglal ei õnnestunud välja selgitada, kellele äravõetud ese kuulus. Sellist seisukohta kinnitas ka vanglateenistuse ametnik tunnistajana ütlusi andes ning kohtul puudub alus selles kahelda. Asjaolu, et aktil puudub registreerimisnumber, ei tähenda, et see oleks tagantjärgi koostatud. Isevalmistatud terariista leidmisele ja võetusele kambrist nr 245 on koheselt viidatud nii 3 S. K. esmases ettekandes, 22.12.2011 peaspetsialist-korrapidaja J. K. korralduses (tl 24 pöördel) kui ka julgeolekuosakonna spetsialist E. K. 23.12.2011 õiendis (tl 25). Kõik eeltoodu viitab üheselt, et kaebaja ja S. K. vahelise intsidendi algpõhjus oli isevalmistatud terariista äravõtmine kambrist.
11. Väidet, et tunnistaja M. ja kaebaja viibisid kambris kahekesi, ei saa pidada usutavaks, kuna kaebaja on nii distsiplinaarmenetluses kui ka kohtule esitatud kaebuses vanglale ette heitnud, et viimane pole distsiplinaarmenetluses üle kuulanud kambris viibinud inimesi. Seega on kaebaja ise olnud varasemalt seisukohal, et vaidlusaluse intsidendi ajal viibis kambris tegelikult rohkem isikuid, kui üksnes tema ja S. M. Väitega, et kaebaja ja tunnistaja M. viibisid kambris kahekesi, tuldi välja alles kohtuistungil. Seega viitab kõik eeltoodu sellele, et käesoleval juhul on tunnistaja S.M. andnud kaebaja jaoks soodsamaid ütlusi ning neid ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks. Teised kambris viibinud isikud ei andnud kaebajale ilmselt oma nõusolekut kohtus tunnistajana üle kuulatud saada ja talle soodsaid ütlusi anda.
12. Kõigele eelnevale lisaks ei ole sellelaadne distsipliinrikkumine toimikumaterjalidest nähtuvalt kaebajale esmakordne. Kaevatud korralduse andmise ajaks 12.01.2012 oli kaebajal 2 kehtivat distsiplinaarkaristust (tl 70), kus kaebajat oli karistatud Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 rikkumise eest, mille kohaselt peab kinnipeetav isik järgima suhtlemisel teenistujatega või teiste isikutega kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid, ei tohi vestluses ja pöördumistes kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava iseloomuga ning väärikust riivavaid väljendeid ning tema hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. Tallinna Vangla 26.09.2011 käskkiri nr 1279-d (tl 71), millega kaebajat karistati viidatud kodukorra punkti rikkumise eest, on kaebaja vaidlustanud Tallinna Halduskohtus. Halduskohtu 20.04.2012 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ning praeguseks hetkeks on see apellatsioonmenetluses Tallinna Ringkonnakohtus. Tallinna Vangla 29.07.2010 käskkirja nr 573-d (tl 73), millega karistati samuti kaebajat Tallinna Vangla kodukorra punkti 14.3.7 rikkumise eest, jättis Tallinna Halduskohus oma 22.10.2010 otsusega jõusse. Viidatud otsusele ei ole kaebaja apellatsioonkaebust esitanud ning praeguseks ajaks on kohtuotsus jõustunud. Vanglateenistuse ametniku S. K. poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt on kaebaja ka varem ametnikku ähvardanud, kuid ametnik on varasemalt piirdunud üksnes hoiatusega ning pole pidanud vajalikuks ettekannet koostada (tl 61). Seega on kaebaja süstemaatiline vangla kodukorra rikkuja ning S. K.’l oli alust võtta kinnipeetava ähvardust tõsiselt. Vangla kodukorra p 14.3.7 korduv rikkumine näitab kaebaja suhtumist vanglateenistuse ametnikesse ning ühtlasi ka seda, et tema eelnevad karistamised pole seni tulemusi andnud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vanglateenistuse ametniku S. K. ettekannet saab pidada tõeseks ning asjaolu, et kaebaja ähvardas vanglateenistuse ametnikku selliselt, nagu ettekandes on seda kirjeldatud, tõendatuks.
13. VangS § 67 lg 1 kohustab kinnipeetavat täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kohus nõustub vastustajaga, et vanglateenistuse ametniku isikliku vara ähvardamine segab tema tööd ja selline käitumine on lubamatu ning vastuolus Tallinna Vangla kodukorra p-ga 14.3.
15. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 6 on haldusorgan kohustatud menetletavas asjas välja selgitama asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajadusel koguma selleks tõendeid omal algatusel. VangS § 64 lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ning selgitab distsiplinaarmenetluse asjaolud välja vanglateenistus. Kaebaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse läbiviimise norme on rikutud eelkõige seetõttu, et menetlus on olnud ühepoolne ning distsiplinaarmenetluse käigus pole intsidendi ajal kaebajaga samas kambris viibivaid isikuid üle kuulatud. Kohus on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse käigus oli kogutud piisavalt tõendeid, mistõttu puudus vajadus teiste kambris viibinud isikute ülekuulamiseks. Samuti on kohus 4 seisukohal, et arvestades vangistuses viibivate isikute solidaarsust, võib pidada üsna ebatõenäoliseks, et teised kinnipeetavad oleksid andnud kaebaja jaoks ebasoodsaid ütlusi. Kohus on eeltoodust lähtudes seisukohal, et käesoleval juhul ei ole distsiplinaarmenetluse norme rikutud, kaebaja distsipliinirikkumine on tõendatud ning kaebaja karistamine distsiplinaarkorras on põhjendatud. Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 12.01.2012 käskkiri nr 37-d vastab HMS §-des 54 ja 55 toodud haldusakti nõuetele, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. 14.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 1 kohaselt esitatakse kirjalikus menetluses menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja menetluskulude nõuet

§ 109

lg 1 sätestatud korras esitanud ei ole, mistõttu jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda ning vastustaja menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu. Maret Altnurme Kohtunik 5