Obsah (5)

§ 212§ 213§ 182§ 45§ 283

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Menetlus

§ 212lg 1), s.o kuni 14.05.2012.

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Viru Vanglas viibimise ajal leidsid 25.08.2008 ja 08.09.2008 aset intsidendid, mille eest karistas Viru Vangla direktor kaebajat vastavalt 25.09.2008. a käskkirjaga nr 1365-KP ja 22.09.2008. a käskkirjaga nr 1338-KP. Käskkirjades kvalifitseeris Viru Vangla direktor intsidendid kaebaja distsiplinaarsüütegudeks ja määras kaebajale mõlemal korral distsiplinaarkaristuseks noomituse. 2. 20.10.2008 esitas kaebaja Justiitsministeeriumile vaide Viru Vangla direktori 22.09.2008. a käskkirja nr 1338-KP peale. Justiitsministeerium jättis 28.01.2009. a vaideotsusega nr 11-7/3409 (tl 51, I

1. kd)kaebaja esitatud vaide rahuldamata, leides, et Viru Vangla direktori 22.09.2008. a käskkirja nr 1338KP andmine oli õiguspärane. 24.10.2008 esitas kaebaja Justiitsministeeriumile vaide Viru Vangla direktori 25.09.2008. a käskkirja nr 1365-KP peale. Justiitsministeerium jättis 29.01.2009. a vaideotsusega nr 11-7/13777 (tl 55, I
2. kd)kaebaja esitatud vaide rahuldamata, leides, et Viru Vangla direktori 25.09.2008. a käskkirja nr 1365KP andmine oli õiguspärane. 3. Kaebaja esitas 21.02.2009 halduskohtule kaebuse Justiitsministeeriumi 28.01.2009. a vaideotsuse nr 11-7/3409 ja 29.01.2009. a vaideotsuse nr 11-7/13777 õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt määras Viru Vangla kaebajale õigusvastaselt distsiplinaarkaristused, mille vaidlustamise osas on nimetatud Justiitsministeeriumi vaideotsused tehtud. Kaebaja palus kohtul üle kuulata ka distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olnud juhtumite juures viibinud tunnistajad. 4. Tartu Halduskohus jättis 21.02.2009. a määrusega kaebuse käiguta. Määruse põhjenduste kohaselt ei ole kaebuses märgitud, milles seisneb kahe Justiitsministeeriumi vaideotsuse õigusvastasus ja milliseid kaebaja õigusi need rikuvad. Samuti ei nähtu kaebusest, mida saavad nende vaideotsustega seonduvalt tunnistada tunnistajad. Halduskohtule esitatud kaebuse täienduses märgib kaebaja, et Viru Vangla rikkus tema õigusi distsiplinaarmenetluse läbiviimisel, kuna talle ei antud piisavalt aega kaitse ettevalmistamiseks, ei võimaldatud õigusabi, ei rahuldatud tema taotlust tunnistajate ülekuulamiseks ega võimaldatud kasutada tõlgi abi. Tartu Halduskohus jättis 07.04.2009. a määrusega kaebuse taas käiguta. Määruses juhtis halduskohus kaebaja tähelepanu, et kaebus on esitatud vaideotsuste tühistamiseks ning Viru Vangla direktori käskkirjade tühistamiseks ei ole taotlusi esitatud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi väidet vaidemenetluse ja vaideotsuse suhtes ning ka täiendatud kaebusest ei selgu, kuidas rikuvad vaideotsused kaebaja õigusi. Tartu Halduskohus võttis 21.04.2009. a määrusega kaebuse menetlusse. 5. Justiitsministeerium asus oma 30.04.2009. a kohtule esitatud vastuses (tl 49, I
3. kd)seisukohale, et Justiitsministeerium saab vastustajana anda seisukohti vaid siis, kui näiteks on hilinetud vaideotsuse tegemisega või on rikutud muid vaidemenetluse protsessinorme. Eraldi kaebust, sealhulgas ka vaide õigusvastasuse tuvastamiseks või tühistamiseks, seonduvalt vaide esemega, ei ole õigusaktide pinnalt õigust esitada. Siiski nõustub Justiitsministeerium kaebusega Justiitsministeeriumi tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes seonduvalt vaideotsuse tegemise hilinemisega. 6. 16.06.2009 toimunud halduskohtu istungil põhjendas kaebaja vaideotsuste tühistamise taotlemist väidetega, et ministeerium ei tohtinud tulenevalt Euroopa Vanglareeglistikust läbi lasta õigusvastaseid käskkirju ning et Justiitsministeerium tegi viimased otsused, millega jäeti õigusvastaselt tema taotlused käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. Kaebaja möönis, et vaideotsuste tegemise tähtaja rikkumine ei ole vaideotsuste sisu mõjutanud, kuid otsuste ootamine mõjus tema tervisele, kuna otsuseid oodates oli ta närviline. Kaebaja väitis ka, et Viru Vangla ei lubanud tal kohtuda kaitsjaga. 7. Tartu Halduskohus jättis 30.06.2009. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt said kaebaja õigusi rikkuda üksnes Viru Vangla haldusaktid, mida kaebaja vaatamata kohtu selgitustele vaidlustanud ei ole. Kohus leidis, et Justiitsministeeriumi vaideotsused olid 2 tehtud seaduses ette nähtud tähtaega ületades, kuid see rikkumine ei saanud mõjutada otsuste sisu. Halduskohtu põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja väide, et vaideotsuste ootamine oli kaebajale ebameeldiv ja kahjustas tema tervist, piisav alus kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Seega on kaebaja kahju hüvitamise kaebus ilmselgelt perspektiivitu ning ei anna põhjust vaideotsuste õigusvastasuse tuvastamiseks. MENETLUSE KÄIK RINGKONNAKOHTUS JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 8. Kaebaja esitas 02.08.2009 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 30.06.2009. a otsuse. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei võimaldatud kaebajal küsida Justiitsministeeriumi esindajalt küsimusi, mis puudutasid tema huvisid, kuna Justiitsministeeriumi esindaja puudus halduskohtu istungilt. Kaebaja leiab, et kohus hindas valesti tema esitatud tõendeid ega võtnud arvesse Euroopa Vanglareeglistikku. Muuhulgas märgib kaebaja, et soovib vaidlustada Viru Vangla 22.09.2008. a käskkirja nr 1338-KP ja Viru Vangla 25.09.2008. a käskkirja nr 1365-KP, tuvastada nende haldusaktide õigusvastasus ja haldusaktid tühistada. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses tunnistajate ülekuulamist ning talle riigi õigusabi andmist tema esindamiseks halduskohtumenetluses. 9. Tartu Ringkonnakohus jättis 25.08.2009. a määrusega apellatsioonkaebuse käiguta, kuna see oli esitatud tähtaega ületades, ning andis apellandile tähtaja seisukoha avaldamiseks apellatsioonkaebuse esitamise tähtaegsuse kohta ja tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Kaebaja selgituste kohaselt ei olnud kaebajale edastatud kohtuotsuse venekeelset tõlget ega selgitatud talle arusaadavas keeles kaebuse esitamise korda ning seda, mis ajast hakkab tähtaeg kulgema. Tartu Ringkonnakohus jättis 19.10.2009. a määrusega taotluse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ning tagastas apellatsioonkaebuse selle esitajale. 10. Riigikohus ennistas 10.05.2010. a määrusega apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja. Riigikohtu põhjenduste kohaselt ei piira tähtaja ennistamine menetlusõiguste kasutamist vastustaja poolt, kuna kaebus esitati 30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võttis 16.06.2010. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse. 11. Vastustaja palub oma vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Vastuse kohaselt ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited asjakohased ega ole aluseks halduskohtu otsuses toodud põhjenduste ümberhindamisele. Vastustaja märgib, et Euroopa Vanglareeglistik on Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituslik akt Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, mille seletuskirjast nähtub, et selle dokumendi esmane funktsioon on olla ühtlaseks heatahtlikuks juhiseks vangistust puudutavate õigusaktide ning praktika kujundamisel. Samuti on Euroopa Vanglareeglistikust tulenevaid põhimõtteid vangistusseaduses juba rakendatud. Vastustaja leiab, et tunnistajate ülekuulamine ringkonnakohtus ei ole vajalik, kuna ühegi apellatsioonkaebuses nimetatud tunnistaja ütlusega ei ole võimalik tõendada apellandi suhtes tehtud vaideotsuste õigusvastasust. Kaebaja poolt Viru Vangla käskkirjade vaidlustamise osas on vastustaja seisukohal, et kuivõrd apellant loobus nende tühistamise nõudest esimese astme kohtus, siis ei saa käesoleval hetkel laiendada esialgse nõude piire, milles kohus on oma otsuse teinud. Apellandi kaebus selles osas, et tal polnud võimalust Justiitsministeeriumi esindajale küsimusi esitada, on põhjendamatu, kuna kaebaja ei ole halduskohtu istungil täiendavate taotluste raames avaldanud soovi Justiitsministeeriumi esindaja osavõtuks kohtuistungist, kuigi juba istungi alguseks oli selge, et asja arutatakse Justiitsministeeriumi esindaja osavõtuta. Vastustaja leiab, et kohus on põhjendatult jätnud rahuldamata apellandi 3 nõude tunnistada vaideotsused õigusvastaseks, kuna apellant ei ole põhjendanud oma huvi ega ole üheselt tõendanud, et tema tervisele väidetavalt tekitatud kahju ja vaideotsuste ootamine üle seaduses kehtestatud tähtaja olid omavahel põhjuslikus seoses. 12. Tartu Ringkonnakohus tagastas 08.02.2011. a määrusega apellatsioonkaebuse Viru Vangla käskkirjade tühistamise nõuete osas ning jättis rahuldamata riigi õigusabi taotluse kaebaja esindamiseks halduskohtumenetluses. Määruse põhjenduste kohaselt on Viru Vangla käskkirjade tühistamise nõuded iseseisvad nõuded, mida kaebaja esimese astme kohtus ei esitanud. Ringkonnakohtus aga ei saa esitada nõudeid, mida selles asjas esimese astme kohtus ei esitatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et riigi õigusabi taotluse rahuldamine ei ole põhjendatud, kuna vaideotsuste tühistamisest saadav kasu oleks kaebaja jaoks apellatsioonkaebuse perspektiivituse tõttu ebamõistlikult väike, võrreldes riigi eeldatavate kuludega õigusabile. Samuti on kaebaja võimeline kohtus ise oma õigusi kaitsma, kuna on suutnud esitada nii kaebuse kui apellatsioonkaebuse, mille eesmärgid on kohtutele arusaadavad. Esindaja puudumist kompenseerib uurimispõhimõte. 13. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtu 08.02.2011.a määruse peale määruskaebuse Riigikohtule, milles palub Tartu Ringkonnakohtu 08.02.2011. a määrus tühistada. Määruskaebuse kohaselt on kohus rikkunud tema õigusi, jättes ta ilma riigipoolsest õigusabist olukorras, kus kaebaja pole suutnud oma teadmistega enda õigusi piisaval määral kaitsta. Kaebaja ei vaidlustanud Viru Vangla käskkirju esimese astme kohtus, kuna tema õigusalased teadmised ei ole piisavad. 14. 17.03.2011 edastas kaebaja Tartu Ringkonnakohtule teate, milles märkis, et vabaneb Viru Vanglast 18.03.2011. 15. Riigikohus rahuldas 03.08.2011. a määrusega määruskaebuse osaliselt ning tühistas Tartu Ringkonnakohtu 08.02.2011. a määruse kaebajale riigi õigusabi mitteandmise osas. Määruse põhjenduste kohaselt ei ole halduskohus täitnud nõutaval viisil selgitamiskohustust. Riigikohtu hinnangul ei pidanud kaebaja mõistma halduskohtu pöördumistest kaebaja poole seda, et tema esitatud taotlus ei vii teda sihile. Samuti ei suunanud kohus kaebajat ise tulemuslikuma taotluse esitamise teele ega kaalunud kaebajale riigi õigusabi määramise vajalikkust ja võimalikkust ehk ei täitnud asja menetlemisel nõuetekohaselt selgitamiskohustust. Kuna halduskohus ei selgitanud kaebajale nõuetekohaselt Viru Vangla käskkirjade vaidlustamise vajadust, ei saanud ringkonnakohus riigi õigusabi andmisest keeldumisel tugineda asjaolule, et kaebaja võimalus oma õiguste kaitsmiseks vaideotsuste vaidlustamise teel on vähene ning et vaideotsuste tühistamisest saadav kasu oleks ebamõistlikult väike võrreldes riigi kuludega õigusabile. 16. Tartu Ringkonnakohus jättis 09.01.2012. a määrusega kaebaja riigi õigusabi taotluse tema esindamiseks halduskohtumenetluses rahuldamata. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja ei ole Tartu Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses soovinud saada riigi õigusabi halduskohtumenetluses kaebuse koostamiseks või täiendamiseks ega õigusdokumendi koostamiseks, vaid enda esindamiseks ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks määrata kaebajale riigi õigusabi korras esindajat üksnes ringkonnakohtu istungil osalemiseks. Esindaja puudumist apellatsioonikohtu istungilt kompenseerib halduskohtumenetluses kohaldatav uurimispõhimõte, millest tulenevalt peab kohus asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud vajaduse korral välja selgitama omal initsiatiivil. Küsimuse üle, kas halduskohtu otsus tuleks tühistada juba üksnes olulise menetlusliku rikkumise tõttu, saab otsustada ringkonnakohus ise uurimisprintsiibi alusel ilma selleks advokaati menetlusse kaasamata. Samuti oleks vaideotsuste tühistamisest saadav kasu 4 kaebaja jaoks ebamõistlikult väike, võrreldes riigi eeldatavate kuludega õigusabile. Ringkonnakohus leiab, et riigi õigusabi määramisel tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et kaebaja ei ole enam Viru Vangla kinnipeetav, mis tekitab uue faktilise olukorra ja võib mõjutada kaebaja huvi seoses Viru Vangla 2008. a käskkirjade nr 1338-KP ja nr 1365-KP tühistamise nõudega. Sellest olukorrast tulenevate ja asjast tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamine saab toimuda ringkonnakohtu istungil. 17. 24.01.2012 saabus Riigikohtusse kaebaja määruskaebus Tartu Ringkonnakohtu 09.01.2012. a määruse peale koos taotlusega kautsjonist vabastamiseks. 18. Riigikohtu halduskolleegium jättis 16.02.2012. a määrusega määruskaebuse läbi vaatamata. Määruse põhjenduste kohaselt ei ole määruskaebuse läbivaatamine võimalik, kuna kaebaja ei esitanud Riigikohtule eestikeelset määruskaebust ega maksejõuetust tõendavaid dokumente ning ei kõrvaldanud neid puudusi ka puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja jooksul. 19. 21.03.2012 toimunud ringkonnakohtu istungil selgitas ringkonnakohus kaebajale, et ringkonnakohtus ei saa laiendada neid taotlusi, mis on halduskohtus esitatud ja mis on menetluse esemeks. Kaebaja väljendas sõnaselgelt soovi vaidlustada Viru Vangla käskkirju. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 20. Tartu Halduskohtu 30.06.2009. a otsus tuleb tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. 21. Halduskohtule esitatud kaebuses taotles kaebaja Justiitsministeeriumi 28.01.2009. a vaideotsuse nr 11-7/3409 ja 29.01.2009. a vaideotsuse nr 11-7/13777 õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist. Tartu Halduskohus jättis 30.06.2009. a otsusega kaebuse rahuldamata põhjendusega, et kaebaja õigusi said rikkuda üksnes Viru Vangla haldusaktid, mida kaebaja vaidlustanud ei ole. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses märgib kaebaja, et soovib vaidlustada Viru Vangla 22.09.2008. a käskkirja nr 1338-KP ja Viru Vangla 25.09.2008. a käskkirja nr 1365-KP, et tuvastada nende haldusaktide õigusvastasus ja haldusaktid tühistada. Ringkonnakohus tagastas 08.02.2011. a määrusega kaebaja apellatsioonkaebuse Viru Vangla 22.09.2008. a käskkirja nr 1338-KP ja 25.09.2008. a käskkirja nr 1365-KP tühistamise nõuete osas läbivaatamatult. Ringkonnakohtu istungil väljendas kaebaja sõnaselgelt endiselt soovi vaidlustada Viru Vangla käskkirju. 22. Riigikohus on märkinud, et apellatsioonkaebuses ei saa esitada uusi nõudeid, mida kaebuses halduskohtule polnud esitatud (RKHKo 04.04.2011, 3-3-1-7-11, p 26). Ka 01.01.2012 jõustunud uus halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette võimalust apellatsioonkaebusega kaebuse eset laiendada, vaid sätestab, et apellatsioonkaebuses ei saa esitada nõudeid, mida halduskohtus ei esitatud (

§ 182lg 3).

Samuti on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et ringkonnakohus on käesolevas asjas õigesti tagastanud apellatsioonkaebuse Viru Vangla käskkirjade nr 1338-KP ja 1365-KP tühistamise nõuete osas (RKHKm 03.08.2011, 3-3-1-36-11, p 13). Samas määruses rõhutab Riigikohus, et ringkonnakohtule ei saa esitada nõudeid, mida esimese astme kohtule ei esitatud. Sellest tulenevalt ei saanud ringkonnakohus arutada sisuliselt Viru Vangla 22.09.

1. a käskkirja nr 1338-KP ega Viru Vangla 25.09.
2. a käskkirja nr 1365-KP õiguspärasuse küsimust. 5
3. Tartu Halduskohus jättis kaebaja 26.02.2009 esitatud kaebuse esmalt 10.03.2009 käiguta, kuna kaebusest ei selgunud, millisel põhjusel leiab kaebaja vaidlustatu õigusvastase olevat ning milliseid tema õigusi see rikub või vabadusi piirab ning tuvastamisnõude puhul ka põhjused, millest tuleneb tema huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. Halduskohus osutas HMS § 87 lg 2 p-le 3, mis võimaldab vaideotsuse vaidlustamist vaid siis, kui sellega on rikutud isiku õigust vaidemenetluse esemest sõltumatult. Halduskohus lisas, et kaebuses ei ole märgitud, milles seisneb vaideotsuste õigusvastasus ja milliseid kaebaja õigusi nad rikuvad. Kaebaja esitas 26.03.2009 halduskohtule põhjaliku omapoolse selgituse. Halduskohus märkis 07.04.2009 tehtud määruses: „Haldusmenetluse seaduse § 87 lg 2 p 3 võimaldab vaideotsuse vaidlustamist vaid siis, kui sellega on rikutud isiku õigust vaidemenetluse esemest sõltumatult. Halduskohtumenetluse seadustiku [v.r] § 10 lg 2 ja 3 kohustavad märkima, millisel põhjusel leiab kaebaja vaidlustatu õigusvastase olevat, milliseid tema õigusi see rikub või vabadusi piirab ning tuvastamisnõude puhul ka põhjused, millest tuleneb huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. Kõik [kaebaja] kaebuse väited lähtuvad üksnes rahuolematusest käskkirjade sisuga, Justiitsministeeriumis läbiviidud vaidemenetluse ja tehtud vaideotsuste suhtes pole ühtegi väidet esitatud ning kaebusest ei selgu ka peale selle täiendamist, kas ja kuidas need kaebaja õigusi rikuvad. Samuti ei nähtu kaebusest, mida konkreetselt saavad vaideotsuse kohta tunnistada kaebuses nimetatud tunnistajad.“ 21.04.2009 tehtud kolme määrusega vabastas halduskohus kaebaja riigilõivu tasumisest, võttis kaebuse vaideotsuste peale menetlusse ja määras asja istungile. 16.06.2009 toimunud kohtuistungil küsis kohus kaebajalt istungi protokolli kohaselt: „Millisel põhjusel pole kaebaja vaatamata kohtu poolt antud selgitustele pidanud vajalikuks vaidlustada ka Viru Vangla haldusakte?“ Toimikust ei selgu, et halduskohus oleks kaebajale lähemalt selgitanud, milliseid taotlusi peaks ta esitama oma eesmärgi saavutamiseks. Samale järeldusele jõudis ka Riigikohus (RKHKm 03.08.2011, 3-3-1-36-11, p 19).
4. Riigikohus on uurimisprintsiibist tulenevat halduskohtu selgitamiskohustust käsitledes olnud järjekindlalt seisukohal, et selgitamiskohustus hõlmab ka kohtu kohustust vajadusel abistada kaebajat asjakohase taotluse valikul (vt RKHKo 10.03.2010, 3-3-1-90-09, p 10 koos edasiste viidetega). Riigikohus lisab samas otsuses, et kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustuse juhtida menetlusosalise tähelepanu menetlusliku taotluse esitamise võimalusele olukorras, kus taotluse esitamata jätmine võib otseselt või kaudselt kaasa tuua kohtuliku kaitse võimaluse kaotamise. Kaebaja määruskaebust lahendades on Riigikohus asunud seisukohale: „Riigikohtu praktikas on järjepidevalt osundatud halduskohtu selgitamiskohustuse olulisusele. Muu hulgas tuleb kohtul nõustada kaebajat asjakohase õiguskaitsevahendi valikul. Kohtul lasub kohustus selgitada kaebajale, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum (vt nt halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-4-10, p 15, ja 3-3-1-6-05, p 17). Samas on ainuüksi kaebajal õigus määrata vaidluse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui valiku tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse. Seejuures on aga oluline, et kohus oleks kaebajale selgitanud tema valiku tagajärgi (halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-54-05, p 14, ja 3-3-1-91-06, p 17).“ (RKHKm 03.08.2011, 3-3-1-36-11, p 17.)
5. Riigikohus märkis, et kaebuse lahendamisel tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht selle osas, kas kaebus tuleks saata halduskohtule uueks lahendamiseks, mispuhul halduskohus saaks kaebajale anda võimaluse kaebuse eseme muutmiseks (RKHKm 03.08.2011, 3-3-1-3611, p 20). Ringkonnakohus leiab, et kaebus tuleb saata halduskohtule uueks lahendamiseks, et anda kaebajale võimalus kaebuse eseme muutmiseks.
6. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et halduskohus peaks muudetud kaebuse lahendamisel pöörama tähelepanu selle lubatavusele. Ringkonnakohtu hinnangul soovib 6 kaebaja
7. aastal Viru Vangla direktorilt saadud noomituste tühistamist või tuvastamist. Algselt võis kaebaja huvi seisneda ennetähtaegse vabastamise võimaluse säilitamises. KarS § 76 lg 3 järgi arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kaebajat ei vabastatud enne tähtaega, vaid 18.03.2011 pärast karistuse ärakandmist. Et kaebaja viibib vabaduses, ei saa tühistamiskaebus olla enam asjakohane, sest vanglast vabanemisega on ära langenud vangistuse kestel saadud distsiplinaarkaristuste igasugune mõju, nende kehtivus on lõppenud ning neid ei ole enam võimalik tagasi täita. Tuvastamiskaebuse esitamiseks peab kaebajal olema põhjendatud huvi. Kohus võib tuvastamiskaebuse tagastada juhul, kui isikul ilmselgelt puudub põhjendatud huvi (RKHKm 15.05.2008, 3-3-1-9-08, p 15).

§ 45

lg 2 ls 3 järgi ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Isegi kui lähtuda

§ 283

lg 1 järgi halduskohtumenetluse seadustiku varasemast redaktsioonist, siis ei saa kaebajal esineda põhjendatud huvi, kui hilisem hüvitamiskaebus osutuks ilmselgelt perspektiivituks. Viimase jaoks peab RVastS § 9 lg 1 järgi esinema väärikuse alandamine, tervise kahjustamine, vabaduse võtmine, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumine või au või hea nime teotamine, mis saadud distsiplinaarkaristuse raskust ja iseloomu arvestades, oletades et see osutub üldse õigusvastaseks, on kaheldav. Riigikohus on mõtestanud ilmselget perspektiivitust järgmiselt: „Kaebuse ilmselge perspektiivitusega on tegemist ennekõike juhtudel, mil soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik (nt ebaõige nõudeliik). Samuti juhul, kui apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud. Apellatsioonkaebuse ilmselge perspektiivituse tuvastamine eeldab kohtult põhjalikumat motivatsiooni ning on kohaldatav õiguslikult selges olukorras. Keerukama õigusliku küsimuse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ja asja analüüsimist kohtuotsuses.“ (RKHKm 15.12.2011, 3-3-1-57-11, p 16.) Ringkonnakohus on seisukohal, et viidatud määruses apellatsioonkaebuse kohta öeldu on rakendatav ka käesoleval juhul halduskohtu menetluses. Halduskohus peab eeltoodut arvesse võttes välja selgitama antud asjas kaebaja põhjendatud huvi uute taotluste esitamise korral. Einar Vene Agu Timmi 7 Madis Ernits