KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 11

lõike 2 punkti 2 kohaselt tuleb distsiplinaarkaristuse vormistamise dokumenti kanda süüteo toimepanemise aeg. Käskkirja punkti 1 kohaselt pandi karistatav süütegu toime: „kestvalt kuni

1. detsembrini 2009, mil õigusrikkumine sai avalikuks“. Tulenevalt VangS § 149 lõike 1 kolmandast lausest võib distsiplinaarkaristuse määrata ühe aasta jooksul süüteo toimepanemise päevast arvates ning kolme kuu jooksul süüteo toimepanemisest teadasaamise päevast arvates. Vanglaametnike distsiplinaarsüütegude karistamise ajalisi piiranguid vältavate süütegude puhul nimetatud seadus ei sätesta. Käskkiri on kaebajale süüks arvatud süüteo toimepanemise aja osas vastuoluline. Kohus leidis, et 3 vaidlust ei ole selles, et kaebaja pani temale süüks arvatud distsiplinaarkaristuse toime ajavahemikus, mis lõppes 01.12.
2. Kohus tuvastas, et vastavalt käskkirja p-le 1 on kaebaja süüteo toime pannud kestvalt. Punkti 2 esimese lõigu kohaselt pandi süütegu toime 2003.
3. a septembri/oktoobrini. Sama punkti teise lõigu kohaselt sai kaebaja õigusrikkumisest teada hiljemalt
4. a ja keelas
5. a teisel poolel ravimite väljastamise, olles seega selle perioodi vältel tegevusetu. 2 punkti kolmanda lõigu alusel pani kaebaja distsiplinaarsüüteo toime
6. a teisest poolest kuni 01.12.
7. Käskkirja 3 punkti 2 lõigu kohaselt on aga süüteo toimepanemise aeg seotud P.P. poolt toime pandud süütegudega, s.o
8. märtsiga 2009 ja
9. a septembri/oktoobriga ning vangla direktori poolt distsiplinaarsüüteost teada saamise ajaga (01.12.2009). Käskkirja punkti 2.1 kolmanda lõigu teise ja kolmanda lause kohaselt on süütegu toime pandud seega alates
10. a, kuna käskkirja p-de 1 ja 2 kohaselt on P.P. ravimeid süüliselt väljastanud juba alates
11. aastast Kohus nentis, et vaidluse all on küsimus, millal kaebaja käskkirja kohaselt hakkas süüliselt oma kohustusi rikkuma. Isegi kui käskkirja alusel on võimalik tuvastada kaebajale süüks arvatud vältava distsiplinaarsüüteo toimepanemise aeg, mille eest on aegumist arvestades võimalik kaebaja õiguspäraselt distsiplinaarvastutusele võtta, on süüteo toimepanemise aja täpne määratlemine distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vajalik motiivil, et karistuse määramisel on vastustaja muuhulgas arvestanud asjaoluga, et kaebaja rikkus ametikohustusi pika aja jooksul. Vastustaja ei ole samas täpsustanud, mida ta pidas silmas mõiste „pikk aeg“ all. Kohus sedastas, et vastustaja ei ole käskkirjas käsitlenud, millisel õiguslikul alusel loeti aegunuks ATS § 84 punktis 3 sätestatud süütegu, mis on käskkirja kohaselt on toime pandud
12. a teisel poolel (käskkirja punkti 2 neljas ja viies lõik) ja millisel õiguslikul alusel ei ole aegunud
13. a teisel poolel toime pandud teenistuskohustuste mittenõuetekohane täitmine. Halduskohus juhtis tähelepanu sellele, et tähtaegade arvutamisel ei ole aasta teine pool ja aasta viimane kuu samasisulised mõisted. Tartu Vangla direktori 25.02.
14. a käskkirja kohaselt sai P.P.
15. a sügisel kaebajalt korralduse, millega tal keelati J.L.-le ravimite väljastamine. Seega sai vastustaja vaidlusaluse korraldusega kaebajat karistada ainult pärast selle korralduse andmist (s.o arvates
16. a sügisest) toimepandud teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise eest. Vastustaja fikseeris seega süüteo toimepanemise algusaja vaidlusaluses korralduses ebatäpselt, kuna sügis kui aastaaeg on aasta teises pooles. Kuna ATS § 149 lg 1 seob distsiplinaarkaristuse määramise üheaastase tähtajaga, on kaebaja karistamine enne 30.11.
17. a toime pandud tegude (tegevusetuse) eest vastuolus VangS § 149 lg 1 kolmanda lausega, sest karistusõigusele omase põhimõtte kohaselt arvutatakse vältava süüteo puhul aegumise tähtaega selle lõppemisest (s.o käesoleval juhul alates 01.12.
18. a). Kohus märkis, et HMS § 56 lg-s 2 sätestatu, mille kohaselt haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus, kehtib ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjale, kuna käskkirjas tuleb obligatoorselt välja tuua süütegu (

§ 11lg 2 p 4).

Halduskohus oli seisukohal, et vastustaja ei ole käskkirjas, millega ta vormistas vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse, esitanud korrektselt selle süüteo kirjeldust, mille eest ta karistas kaebajat, vaid ainult kirjeldanud ametiisikute tegusid. Punkti 2 teises lõigus on kirjeldatud kaebaja poolt P.P.-le antud keeldu, mis halduskohtu hinnangul ei kvalifitseeru ATS § 84 punktis 1 sätestatud distsiplinaarsüüteona. Käskkiri on seetõttu otseses vastuolus

§ 11lõike 2 punktis 3 sätestatuga.

Tulenevalt HMS § 56 lõikest 2 peab haldusakti faktiline alus vastama haldusakti õiguslikule alusele. Karistusõiguses kehtib põhimõte, mille kohaselt saab 4 isikut karistada teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Halduskohus oli seisukohal, et kaebaja süü ametijuhendi punktide 1, 2, 19 ja vanglateenistuja eetikakoodeksi punktide 1.3 ja 1.19 rikkumises ei ole tõendatud. Tõendatud on, et P.P. sai 2008.a sügisel kaebajalt korralduse, millega tal keelati J.L.-le ravimite väljastamine. Sama käskkirjaga on tõendatud, et korraldusest hoolimata jätkas P.P. viimase ebaseaduslike nõudmiste täitmist ega teavitanud kedagi ravimite väljastamisest. Seega täitis kaebaja ametijuhendist ja vanglateenistuja eetikakoodeksist tulenevaid teenistusülesandeid. Vastustaja ei ole käskkirjas üldse käsitlenud, mille alusel ta leiab, et kaebaja oli tulenevalt ametijuhendist ja vanglateenistuja eetikakoodeksist kohustatud P.P.-le korralduse andmise järgselt tegutsema või millistest asjaoludest nähtub, et ta oli teadlik vastustaja poolt kirjeldatud süüteo jätkumisest. Käskkirjas ei leidu vastustaja kaalutlusi, millised oleksid olnud vastustaja arvates tõhusad meetmed puuduste kõrvaldamiseks meditsiiniosakonna töös. Kohus märkis, et vastustaja on kaebajale esitanud õigusliku etteheite tõhusate meetmete tarvitusele võtmata jätmises, piisava aruandekorralduse tagamata jätmises ja materiaalsete väärtuste säilimise tagamiseks kohaste meetmete kasutusele võtmata jätmises, millega on kaebaja käskkirja kohaselt eiranud ametijuhendit ja vanglateenistuja eetikakoodeksit. Kohus leidis, et mõistete „tõhus meede“, „piisav aruandekorraldus“ ja „kohane meede“ puhul on tegemist määratlemata õigusmõistetega, mille puhul pidi vastustaja need mõisted sisustama viidetega konkreetsetele õigusnormidele, mida kaebaja on süüliselt rikkunud, mitte üksnes viitama ametijuhendi üldsõnalistele punktidele. Kohus märkis seoses kaebajale süüks arvatud vanglateenistuja eetikakoodeksi punkti 1.3 kaebajale süüks arvamisega, et puuduvad igasugused vastustaja kaalutlused, milles seisneb kaebaja ebaõiglane ja ebausaldusväärne teenistuskohustuste täitmata jätmine, kuna tõendatud ei ole kaebaja süü ebaseaduslikus ravimite väljastamises, omastamises või väljastamisele või omastamisele süülises kaasaaitamises. Samuti on käskkiri vastuoluline vääritu teo osas, kuna ühelt poolt lõpetatakse käskkirjaga menetlus vääritu teo osas, samas arvatakse kaebajale süüks eetikakoodeksi usaldusväärsust käsitlevate sätete rikkumine süüteokoosseisude osas, mis vastavad ATS § 84 p-i 3 tunnustele. Usaldusväärsuse kaotamisega on aga vaieldamatult arvestatud kaebajale karistuse määramisel. Lisaks leidis kohus, et karistuse määramisel võttis vastustaja muu hulgas arvesse kaebaja poolt ametikohustuste rasket (jämedat) rikkumist. Käskkirja punkti 2 eelviimase ja viimase lõigu ning punkti 2.2 teise lõigu viimase lause kohaselt arvestas vastustaja kaebajale karistuse määramisel ka kaebaja poolt vääritu teo toimepanemist, millises osas oli aga menetlus aegumise tõttu lõpetatud. Seetõttu on karistuse määramisel vastustaja lähtunud lubamatust kaalutlusest ja tegemist on diskretsiooniveaga haldusaktiga. Kohus konstateeris õiguste rikkumist seoses vastustaja poolt kaebajale süüks arvatud süüteo toimepanemise aja tuvastamisega. Selles osas on tegemist lubamatust kaalutlusest lähtumisega.

§ 8

lg 1 sätestab, et distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Vastustaja on selle põhimõtte vastu eksinud. Kaebuses välja toodud muud menetlusnõuete eiramised ei saa kohtu hinnangul olla iseseisvaks aluseks käskkirja tühistamisele.

1. Tartu Vangla esitas 23.12.
2. a Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub rahuldada apellatsioonkaebus, tühistada Tartu Halduskohtu 24.11.2010 a otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus rahuldamata. 5 1) Vastustaja leiab, et käskkiri oli nii formaalselt kui materiaalselt õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Halduskohus ei ole käskkirja lugenud piisava tähelepanuga, rikkudes sellega tõendite igakülgse uurimise ja hindamise kohustust. Käskkirja punktides 2.1 ja 3 on selgelt ja arusaadavalt kirja pandud, et kaebajat on distsiplinaarkorras karistatud ametijuhendi punktide 1, 2 ja 19 sätete rikkumise eest. Õigusvastase tegevusetusega rikkus kaebaja justiitsministri 13.11.2008 käskkirjaga kinnitatud „Vanglateenistuja eetikakoodeksi“ punkti 1.3, mis kohustas teda täitma teenistusülesandeid kohusetundlikult, õiglaselt ja usaldusväärselt, ning punkti 1.9, mis kohustas teda tegema kõike endast sõltuvat õigusrikkumise ärahoidmiseks. Vastustaja ei nõustu halduskohtuga selles, et käskkirjas ei ole välja toodud asjaolude kirjeldust ja teenistuskohustuse rikkumist. Käskkirja punktis 2.1 on kirjeldatud, milles täpselt seisnesid vastustajale süüks arvatud teod, mis on kvalifitseeritud ATS § 84 p-s 1 ettenähtud distsiplinaarsüüteona. Arvestades vanglateenistuse ametniku töö iseärasusi ja kaebaja ametikohale esitatavaid kõrgendatud nõudmisi, hindas vastustaja kaebaja distsipliinirikkumisi jämedaks rikkumiseks. Käskkirja punktist 2.2 nähtub, et vastustajale heidetakse ette õigusvastast tegevusetust: teades, et tema vahetu alluv on kõrgemalseisva ametniku mõju all olles korduvalt väljastanud talle kinnipeetavatele mõeldud ravimeid, ei võtnud vastustaja mitte midagi ette selleks, et lõpetada kolleegide õigusvastane käitumine koheselt ja lõplikult. Kaebaja oleks pidanud vähemalt kontrollima oma korralduse tagajärgi. Kirjeldatud tegevusetuse näol oli tegemist vähemalt raske hooletusega, mis on süü vorm ja igal juhul distsiplinaarkorras karistatav. 2) Vastustaja leiab, et halduskohus on õigesti märkinud, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebaja pani talle süüks arvatud distsiplinaarsüüteo toime ajavahemikus, mis lõppes 01.12.
3. a, ent ei nõustu sellega, et antud asjas on möödapääsmatult vajalik täpselt määratleda süüteo toimepanemise aja algus põhjusel, et karistuse määramisel on arvesse võetud kaebaja ametikohustuste rikkumist pika aja jooksul. Väljendit „pikk aeg“ on vastustaja kasutanud ainuüksi kaebaja rikkumise raskuse hindamisel, mitte distsiplinaarsüüteo koosseisulise tunnusena. Vastustaja märgib, et käskkiri ei ole süüteo toimepanemise aja osas vastuoluline – süüteo toimepanemise ajana on välja toodud
4. a teine pool kuni 01.12.2009, mil rikkumine sai P.P. poolt antud selgitustele tuginedes teatavaks. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ei ole kusagil märgitud, nagu oleks distsiplinaarsüütegu toime pandud alates
5. aastast. Halduskohtu otsuse punktis 23 toodud vastavasisuline seisukoht on väär. Vastustaja arvates on halduskohus ebaõigesti ette heitnud asjaolu, et käskkirjas ei ole käsitletud, millisel õiguslikul alusel loeti aegunuks ATS § 84 p-s 3 sätestatud süütegu, mis käskkirja kohaselt pandi toime
6. a teisel poolel ja millisel õiguslikul alusel ei ole aegunud
7. a teisel poolel toime pandud teenistuskohustuste mittenõuetekohane täitmine. Vastustaja leiab, et halduskohus on käskkirja 2 punkti tõlgendanud vääralt ja tõlgendanud selle viimast lõiku: „Vääritu teo eest teda aga süüteo aegumise tõttu ei karistata (teavitamiskohustuse täitmata jätmisest on möödunud enam kui aasta),“ põhjendamatult laialt, pidades seda kõigi kaebajale etteheidetavate tegude kohta käivaks. Vastustaja leiab, et nimetatud lausega on keskmiselt mõistliku inimese jaoks piisavalt selgelt ja arusaadavalt väljendatud, et ta jättis kaebaja karistamata selle eest, et viimane ei täitnud seadusest tulenevat kohustust teatada vangla direktorile kõigist talle teatavaks saanud õigusrikkumistest. Teavitamata jätmine ei saa olla kestva iseloomuga – info saamisel tuleb see viivitamata edastada. Küll aga on kestva iseloomuga see, kui ametnik jätab teatud perioodi jooksul oma 6 teenistuskohustused nõuetekohaselt täitmata. See, et käskkirjas ei ole aegumise põhjendusi esitatud, ei ole oluline. Otsustus jätta kaebaja selle eest karistamata oli vaieldamatult tema huvides ja vastustaja ei pidanudki seda lisaks ka põhjendama. Selle süüteo eest karistamata jätmist ei ole kaebaja ka vaidlustanud. Vastustaja leiab, et distsiplinaarsüüteo aegumise osas on halduskohtu otsus vastuoluline. Ühelt poolt väidetakse, et vältava süüteo puhul arvutatakse aegumise tähtaega vältava teo lõppemisest ehk antud juhul 01.12.2009, mistõttu ei saa ametnikku karistada tegevusetuse eest, mis leidis aset enne 30.11.
8. Teisalt jäetakse aga täielikult tähelepanuta asjaolu, et tegevusetus jätkus ka 01.12.2008 kuni 01.12.
9. Vähemalt selle perioodi osas ei saa distsiplinaarsüütegu mingil viisil aegunud olla. Liiati ei saa distsiplinaarmenetluses kui haldusmenetluses kohaldada aegumisele karistusõiguslikku aegumise tõlgendust. Distsiplinaarsüüteo üheaastane aegumistähtaeg algas 01.12.2009, mil rikkumine sai teatavaks, mitte
10. a teisest poolest, kui kaebaja tegevusetus, teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise näol, algas. 3) Vastustaja märgib, et vale on halduskohtu etteheide, et vastustaja ei ole tõendanud „milline on nõuetekohane ravimite üle arvestuse pidamine ja seega ei ole tõendatud ka seda, milliseid õigusnorme kaebaja eiras“. Käskkirjast nähtuvalt süüdistatakse kaebajat selles, et ta ei taganud „piisavat aruandluskorraldust, mis võimaldanuks vältida (tuvastada) ravimite pikaajalist õigusvastast väljastamist ehk eelarvevahendite mittesihtotstarbelist kasutamist.“ Vastustaja arvates on arusaadav, et „piisavaks“ oleks loetud selline aruandekorraldus, mis võimaldanuks kontrollida ravimite väljastamist ja vajadusel õigusrikkumisi kiiresti tuvastada. Vastustaja leiab, et antud juhul ei ole küsimus selles, kuidas täpselt oleks tulnud ravimite üle arvestust pidada, sest kaebajat ei ole süüdistatud mitte selles, et ravimite üle arvestuse pidamine ei vastanud nõuetele, vaid selles, et arvestust ei peetud üldse, kuigi arvestuse pidamise korraldamise kohustus tulenes vastustajale ametijuhendi punktidest 2 ja
11. 4) Halduskohus ei ole põhjendanud, mille alusel jõudis ta järeldusele, et kaebaja on eksinud töötaja distsiplinaarvastutuse seaduse (

) § 8 lg-s 1 sätestatud põhimõtete vastu, mille kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ja töötaja eelneva käitumisega. Karistuse määramisel ei ole lähtutud lubamatutest kaalutlustest, nagu märgitakse halduskohtu otsuses. Käskkirjast nähtub, et vääritu teo eest kaebajat ei karistata. See, et käskkirja punkti 2 eelviimases ja viimases ning punkti 2.2 teise lõigu viimases lauses on märgitud asjaolude kirjelduse eesmärgil ka vääritu teo toimepanemise asjaolud, ei tähenda automaatselt, et nendega oleks karistuse määramisel arvestatud. Selline kohtu tõlgendus on meelevaldne. Karistuse määramisel on lähtutud üksnes ametijuhendi punktide 1, 2 ja 19 ning eetikakoodeksi punktide 1.3 ja 1.9 rikkumistest ja kaaludes üksnes nende rikkumistega seotud asjaolusid. See nähtub selgelt ka käskkirja punktist 3, kus karistuse määramise õigusliku aluse juures on märgitud ainult need rikkumised, kaalumata mistahes muid asjaolusid karistuse määramisel. Käskkirja punktis 2.2 on välja toodud, miks pidas vastustaja kaebaja käitumist ebausaldusväärseks, hukkamõistu ja distsiplinaarkorras karistamist väärivaks. Kõrgema riigiametniku poolt ravimite käitlemise korraldamata jätmine ja õigusrikkumise tähelepanuta jätmine on vaieldamatult sellised teod, mille eest võiks määrata karistusena ka teenistusest vabastamise. Kuigi käskkirjast see ei nähtu, on karistuse määramisel võetud arvesse ka asutuse rahulolu vastustaja varasema teenistusega ja seetõttu piirduti vastustajale vaid rahalise karistuse määramisega. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. 7 5) Vastustaja ei pea õigeks ka halduskohtu seisukohta, mille kohaselt tuleb määratlemata õigusmõisted, nagu „tõhus meede“, „piisav aruandekorraldus“ ja „kohane meede“ sisustada viidetega konkreetsetele õigusnormidele, mida vastustaja on süüliselt rikkunud. Määratlemata õigusmõiste tähendabki õigusaktidega reguleerimata mõistet, mille sisustamisel tuleb silmas pidada iga juhtumi eripära. Et hinnata, milline meede on tõhus ja kohane või milline aruandlus piisav, tuleb lähtuda konkreetsest juhtumist, seatud eesmärgist ja võimalikest tagajärgedest. Käskkiri konkretiseerib väga täpselt, milliseid teenistuskohustusi on kaebaja süüliselt rikkunud ja leiab, et halduskohtu järeldus, nagu oleksid ametijuhendi punktid üldsõnalised, on asjatundmatu. Riigikohus on märkinud oma otsuses nr 3-3-1-13-01 järgmist: „Reeglina pole võimalik konkreetse ametikoha jaoks koostatud ametijuhendis anda ammendavat loetelu kõigist teenistusülesannetest nimetatud ametikohal ja nende täitmiseks vajalikest üksikutest toimingutest, seega ei saa ametnik oma ülesannete täitmisel piirduda ametijuhendis sätestatu järgimisega, vaid peab juhinduma ka muudest õigusaktidest, millega on reguleeritud tema teenistusvaldkond. Teenistuskohustuste määratlemisel tuleb arvesse võtta teenistuskoha olemust ja teenistussuhete laadi.“ Vastustaja leiab, et halduskohtu otsuses ei ole ühtki asjaolu, mis aitaks käskkirja tühistamist mõista ja suunaks edaspidi menetlusvigade vältimisele.

1. 18.01.
2. a Tartu Ringkonnakohtusse saabunud vastuses palub kaebaja esindaja jätta vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. 1) Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole käskkirjas esitanud korrektselt selle süüteo (süütegude) kirjeldust, mille eest teda karistati. Samuti on käskkiri vastuoluline kaebajale süüks arvatud süüteo toimepanemise aja osas. Seetõttu ei ole haldusakt ka selge ja üheselt mõistetav. Kirjeldatud on P.P. poolt toime pandud süütegu, mille eest talle määrati distsiplinaarkaristus 25.02.2010, ent kaebaja suhtes on süüteo kirjelduse osas väidetud, et kaebaja keelas P.P.-l
3. a teisel poolel J.L.-le ravimeid väljastada. Kaevatavas käskkirjas on sedastatud, et vääritu teo eest (ehk siis ATS § 84 punktis 3 ettenähtud süüteo eest) kaebajat süüteo aegumise tõttu ei karistata, samas aga on nii käskkirja punktis 2.1 kui ka 2.2 tuginetud ja arvestatud distsiplinaarsüüteona just vääritut tegu. Kaebaja märgib siinkohal, et vastustaja lepinguline esindaja kinnitas kohtuistungil, et kaebaja siiski ametijuhendi punkte 6 ja 15 ei rikkunud. Kuigi kaebajale on määratud distsiplinaarkaristus ainult ATS § 84 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo eest (süüline teenistuskohustuste mittenõuetekohane täitmine), nähtub käskkirja p-dest 2.1, 2.2 ja 3, et kaebajat karistati kõige selle eest, mida vastustaja luges väärituks teoks ATS § 84 p 3 mõttes. Kaebaja märgib, et ATS § 84 p 1 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Teenistuskohustuste mittenõuetekohane täitmine kui distsiplinaarsüütegu saab seisneda konkreetses teenistuskohustuste rikkumises, mis tuleb ära näidata karistuse määramise dokumendis. Distsiplinaarkaristuse määramine peab rajanema kindlatele, tõendatud faktidele ning nende faktide ja ametniku süü tõendamise kohustus lasub karistuse määrajal. Nii kaebuse esitaja kui ka halduskohtu hinnangul ei ole need asjaolud mitte kuidagi tõendatud. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et kuna ta andis
4. a sügisel P.P.-le korralduse õigusrikkumise lõpetamiseks ning pani viimasele ka teavitamiskohustuse, ei ole ta süüliselt jätnud võtmata tarvitusele abinõusid puuduste kõrvaldamiseks ega jätnud süüliselt kontrollimata meditsiiniosakonna töötajate poolt tööülesannete täitmist. Kaebaja ei olnud teadlik asjaolust, et ravimite väljastamine P.P. poolt jätkus. Sellest teavitas kaebajat alles 8 Justiitsministeeriumi sisekontrolli talituse töötaja, kes käis P.P.-lt ja kaebajalt 01.12.2009 seletusi võtmas. 2) Kaebaja arvates on halduskohus õigesti tuvastanud, et vaidlustatud käskkirja vastuolulisuse süüteo toimepanemise aja osas. ATS § 149 lg 1 kohaselt seob distsiplinaarkaristuse määramise üheaastase tähtajaga, seega on kaebaja karistamine enne 30.11.2008 tegude (tegevusetuse) eest vastuolus VangS § 149 lg 1 ettenähtud tähtajaga.

§ 11

lg 2 p 2 sätestab kohustuse märkida distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas distsiplinaarsüüteo toimepanemise aeg, mida antud juhul ei ole täidetud ja mis kujutab endast olulist rikkumist. 3) Kaebaja märgib, et nagu õigesti leidis ka halduskohus, on Tartu Vangla meditsiiniosakonna korralise teenistusvalve vahearuande punktide 2.3.1, 2.3.4 ja 2.4.1 kohaselt Tartu Vanglas vaidlusalusel perioodil nõuetekohaselt reguleeritud ravimite soetamine, kasutamine ja käitlemine. Vastavalt Tartu Vangla ravimite soetamise, kasutamise ja käitlemise korra (kehtis 05.03.2009–26.02.2010.a) punktile 5.1 viiakse mitte harvem kui üks kord kuus meditsiiniosakonnas läbi psühhotroopsete- ja narkootiliste ravimite inventuur. Muude ravimite osas inventuuri läbiviimist ettenähtud ei ole. Mittenarkootiliste ravimite väljastamine toimub korra punkti 3.1 kohaselt ainult arsti korraldusel õe, vanemõe või arsti poolt. Tartu Vangla meditsiiniosakonna vanemõe (kelle vahetu juht on meditsiiniosakonna juhataja – P.P.) ametijuhendi punktide 3 ja 4 kohaselt vastutab ravimite väljastamise eest ja teostab kontrolli ravimite kasutamise üle vanemõde. 4) Kaebaja nendib, et vastustaja, väites, et karistuse määramisel võeti arvesse ka rahulolu kaebaja varasema teenistuskäiguga, ehkki see käskkirjas ei kajastu, tõendab ka ise expressis verbis HMS § 56 sätestatud haldusakti põhjendamise kohustuse rikkumist.

§ 8

lg 1 sätestab, et distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Samuti kinnitab kaebaja, et kui apellatsioonikaebuses on toodud välja, et vangla kaalus esialgu ametist vabastamist, siis sellisest kavatsusest teavitas vangla direktori ülesandeid täitnud R.K. kaebajat vahetult menetluse kokkuvõtte tutvustamisel ja nõudis korduvalt kaebaja omal soovil lahkumist, pakkudes muuhulgas välja, et kaebaja võib oma eriarvamuse väljendada vabalt näiteks lahkumisavalduses. Apellatsioonkaebusest nähtub, et ainsaks põhjuseks, miks ametist vabastamist siiski ei kasutatud, olid vastustaja teenistusalased saavutused. Kahetsusväärselt ei ole aga vangla neid arvesse võtnud vaidlusalus(t)e rikkumiste menetlemisel ega karistuse määramisel. 5) Kaebaja nõustub halduskohtuga selles, et distsiplinaarmenetluses ei saa toetuda abstraktsetele juhendite ja kordade punktidele ning määratlemata õigusmõistetele. Kaebaja leiab, et halduskohus ei ole põhjendatult lugenud piisavaks viidet ainult ametijuhendi üldsõnalistele punktidele ja on lugenud õigesti mittetõendatuks vastustaja poolt ravimite soetamist, kasutamist või käitlemist reguleerivate õigusaktide eiramist või sisulist tegevusetust selle valdkonna korraldamisel Tartu Vanglas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu põhjalike ja ammendavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. 9
2. Vastustaja väidab, et käskkirja punktides 2.1 ja 3 on selgelt ja arusaadavalt kirja pandud, et kaebajat on distsiplinaarkorras karistatud ametijuhendi punktide 1, 2 ja 19 sätete rikkumise eest. Ringkonnakohus selgitab, et ATS § 84 p 1 kohaselt distsiplinaarsüütegudeks on teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine. Tulenevalt ATS §-st 13, mille kohaselt töösuhteid reguleerivad seadused laienevad ametnikele ja abiteenistujatele niivõrd, kuivõrd selle seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti, kuulub asjas kohaldamisele täiendavalt ka töötajate distsiplinaarvastutuse seadus.

§ 11

lg 2 p 3 kohaselt on tööandja kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, vähemalt süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse. Kuna käskkirjas on kohustuslik välja tuua süütegu, kehtib HMS § 56 lg 2, mille kohaselt haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus, ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjale. Riigikohus on selgitanud: „Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise.“ (RKHKo 19.03.2002, 3-3-1-13-02, p 14.) Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja ei ole käskkirjas, millega ta vormistas vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse, esitanud korrektselt selle süüteo kirjeldust, mille eest ta kaebajat karistas, mistõttu on käskkiri vastuolus

§ 11lg 2 punktiga 3.

Teenistuskohustuste mittenõuetekohane täitmine kui distsiplinaarsüütegu saab seisneda konkreetses teenistuskohustuste rikkumises, mis tuleb ära näidata karistuse määramise dokumendis. Distsiplinaarkaristuse määramine peab rajanema kindlatele, tõendatud faktidele ning nende faktide ja ametniku süü tõendamise kohustus lasub karistuse määrajal. 10. Vastustaja ei nõustu sellega, et antud asjas on möödapääsmatult vajalik täpselt määratleda süüteo toimepanemise aja algus põhjusel, et karistuse määramisel on arvesse võetud kaebaja ametikohustuste rikkumist pika aja jooksul. Väljendit „pikk aeg“ on vastustaja enda väitel kasutanud ainuüksi kaebaja rikkumise raskuse hindamisel, mitte distsiplinaarsüüteo koosseisulise tunnusena. Samuti leiab vastustaja, et käskkiri ei ole süüteo toimepanemise aja osas vastuoluline.

§ 11

lg 2 p 2 sätestab kohustuse märkida distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas distsiplinaarsüüteo toimepanemise aeg. Ringkonnakohus osutab sellele, et vaidlusaluse 13.04.

1. a käskkirja nr 3-1/305/P punktis 1 on süüteo toimepanemise ajana märgitud: „Kestvalt kuni
2. detsembrini 2009, mil õigusrikkumine sai avalikuks.“ Punktis 2 pealkirjaga „Süüteo ja karistuse määramisel arvesse võetud asjaolude kirjeldus“ on järgmised laused: „[P.P.] kinnitusel sai toimunust hiljemalt
3. aastal teada Tartu Vangla direktori asetäitja taasühiskonnastamise alal [kaebaja], kes
4. aasta teisel poolel keelas [J.L.-le] ravimeid väljastada. Sel moel pani [kaebaja] hiljemalt
5. aasta teisest poolest kuni
6. aasta
7. detsembrini toime avaliku teenistuse seaduse paragrahvi 84 punktis 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo […]“ Veidi hiljem on lause: „Ka ei takistanud [kaebaja] muul viisil [J.L.] ja [P.P.] õigusrikkumist ega võtnud alates
8. a teisest poolest tarvitusele meetmeid kontrollimaks, kas õigusrikkumine on lõppenud.“ Käskkirja punkt 3 viimases lõigus on lause: „Seejuures on arvesse võetud, et [kaebaja] rikkus ametikohustusi raskelt ja pika aja jooksul […]“ 10 Ringkonnakohus nõustub sisuliselt halduskohtuga, et käesolevas kaasuses jääb arusaamatuks, millist aega on vastustaja distsiplinaarsüüteo toimepanemise ajana oma käskkirjas silmas pidanud. Täiendavalt osutab ringkonnakohus Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ei ole nõutav normi määratletuse ehk õigusselguse aste kõikide normide puhul sama, vaid selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja isikule peale panna kohustusi (RKPJKo 20.03.2006, 3-4-1-33-05, p 22). Riigikohtu erikogu on märkinud, et eriti oluline on õigusselgus selliste tegude suhtes, millega võivad kaasneda kriminaalõiguslikud tagajärjed (RKEKo 28.02.2002, 3-1-1-117-01, p 12). Antud juhul ei ole tegu kriminaalvastutuse, vaid distsiplinaarvastutuse küsimusega, kuid siiski saab järeldada, et isiku vastutusele võtmisel tuleb õigusselgusele pöörata kõrgendatud tähelepanu.
9. Vastustaja tugineb oma apellatsioonkaebuses HMS §-le 58, mille kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Ringkonnakohus leiab, et

§ 11

lg 2 p-d 2 ja 3 on selles osas erinormid, mille rikkumise tuvastamisel tuleb distsiplinaarkaristus tühistada. Kuna distsiplinaarvastutus võib päädida karistusega, siis tuleb selles osas rakendada rangemat mastaapi menetluslike minetuste hindamisel. Distsiplinaarvastutuse sanktsioonilise iseloomu tõttu juhindub ringkonnakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikast, mille kohaselt tuleb menetlusdokumentides jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav. Sama otsuse järgi ei tohi menetleja jätta menetlusdokumente koostamata ja asuda selle asemel ise ütlusi andma, täitmaks tõenduslikke lünki. Olukorras, kus menetlusdokument on puudulik ja sisaldab olulisi vasturääkivusi, ei saa selle asemel tugineda menetleja ametnike ütlustele. Vastupidine tähendaks, et menetlusdokumendi koostamisel tehtud sisulisi minetusi võib asuda kohtumenetluse raames kõrvaldama menetleja ametnike ülekuulamisega, mis võib lõppkokkuvõttes viia selleni, et isikulised tõendid asendaksid seaduses nõutava menetlustoimingu protokolli. (RKKKo 28.04.2011, 3-1-1-31-11, p 19.4.) Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole Tartu Vangla direktori 13.04.

1. a käskkirjast nr 3-1/305-P võimalik üheselt aru saada, mille eest kaebajat karistati ja mis ajal talle ette heidetav tegu oli toime pandud.
2. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb vastustajal hüvitada ka kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud. Kaebaja esitas ringkonnakohtule taotluse mõista kaebajalt tema kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud kuludena õigusabikulud 460,32 eurot (koos käibemaksuga). Esitatud arve ja selle spetsifikatsiooni kohaselt on kaebajale apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi kokku nelja tunni ulatuses ja see on seisnenud apellatsioonkaebusega tutvumises ning sellele vastuse koostamises. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Arvestades töötundide arvu, mille eest õigusabikulusid nõutakse ja spetsifikatsioonis väljatoodud põhjendusi nelja ulatuses tehtud töö kohta, on nõutud 460,32 euro suurune summa ringkonnakohtu hinnangul mõistliku suurusega ja põhjendatud menetluskulu, mis tuleb HKMS § 108 lg 8 alusel vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Einar Vene Maili Lokk 11 Madis Ernits 12