KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 13. veebruar 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-08-1085

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras (EKP intress+7% aastas) alates 14.01.2011 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 13 816,56 eurot.

1. Jätta maakohtus kantud menetluskuludest riigilõiv OÜ Baltichouse Kinnisvara kanda ning ülejäänud menetluskulud 71,31% ulatuses OÜ Baltichouse Kinnisvara ja 28,69% ulatuses OÜ Auto Rasivere kanda.“ Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskuludest riigilõiv OÜ Baltichouse Kinnisvara kanda ning ülejäänud menetluskulud 71,31% ulatuses OÜ Baltichouse Kinnisvara ja 28,69% ulatuses OÜ Auto Rasivere kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
2. Tartu Maakohtu menetluses oli OÜ Auto Rasivere poolt 24.03.2008 kohtule esitatud hagi OÜ Baltichouse Kinnisvara vastu võlgnevuse summas 257 185,75 krooni väljamõistmiseks. 2 Hagiavalduse kohaselt tellis kostja hagejalt 2007 juulis ja augustis seitse palkmaja Oslo 7

§ 642lg-le 1 vastutab puuduste eest hageja.

Lähtudes

§ 644

lg-st 2 on kostja puudustest teatanud mõistliku aja jooksul, edastades esimesed reklamatsioonid juba 2007 augustis. Kuna hageja ei vastanud reklamatsioonile ning võttis puudused omaks, oli kostja põhjendatult arvamisel, et hageja on omaks võtnud kohustuse rikkumise. Kuivõrd palkmajad asuvad Hispaanias, siis ei olnud majanduslikult mõttekas ja kehtiva regulatsiooniga (

§ 222lg 1) kooskõlas nõuda töö parandamist või asendamist.

Olukorras, kus kostja on edastanud hagejale reklamatsioone nii suuliselt kui kirjalikult ning fotod puudustest ja hageja on endapoolset lepingu rikkumist kinnitanud, ei ole täitmisnõude esitamine kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja on lepingu rikkumisega tekitanud kostjale kahju, millest tulenevalt puudub hagejal kostja vastu nõue. Hageja käitumine täitmisnõude esitamisel on olnud vastuoluline, kuna hageja esitas ühel ajal nii maksekäsu kiirmenetluse avalduse kui hagiavalduse. Kostja palus jätta hageja viivisenõue rahuldamata või vähendada viiviseid nullmäärani, alternatiivselt võlaõigusseaduses sätestatud määrani. Hagejal puudub alus antud menetlusstaadiumis viivisenõude esitamiseks. Kostja esitas hagi muutmisele vastuväite. Hageja ei ole seni kostjalt viivist nõudnud ning on vastuolulise käitumisega kaotanud õiguse nõuda viivise tasumist. Viivise arvestuslikud alused on arusaamatud. Käesoleval juhul ei ole viivisenõude eesmärk mitte kahjuhüvituslik, vaid kasu saamine. MAAKOHTU LAHEND 3. Tartu Maakohus rahuldas 13. jaanuari 2011 otsusega hagi ning mõistis välja OÜ-lt Baltichouse Kinnisvara OÜ Auto Rasivere kasuks põhinõude 257 185,75 krooni e 16 437,17 eurot ning viivise 82 007,03 krooni e 5241,20 eurot ja viivise protsendina põhinõudelt 16 437,17 eurolt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas) alates 14.

jaanuarist 2011 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 11 195,97 eurot. Poolte menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõue põhjendatud ning tuleb

§ 76; § 100; § 101 lg 1 p 1, p 6 ja § 208 lg 1 alusel rahuldada.

3 Kohus lähtus lepingule hinnangu andmisel

§ 208lg 2 esimeses lauses püstitatud eeldusest, et pooled sõlmisid müügilepingu.

Kostja ei ole tõendanud, et tegemist oleks töövõtulepinguga. Kohus leidis, et kuna lepingu eesmärgiks oli valmistatava liigitunnustega asja müük (palkmajade üleandmine), pooled leppisid kokku ostuhinnas ja ettemaksu tasumises, kuuluvad asjas kohaldamisele müügilepingut reguleerivad võlaõigusseaduse sätted. 01.10.2007 on kostja edastanud hagejale reklamatsiooni, milles on märkinud puitmajadel esinevad järgmised puudused: materjal on väga kõver ja lõhesid täis; talad ja seinaprussid on katkised, kohati on neid võimatu kokku panna, tuleb toota kohapeal uusi detaile; puudu on ühe paki uksed; olemasolevate uste hinged on roostes; puudu on kahe maja uste lukkude võtmed, mistõttu tuleb välja vahetada lukud; majad ei vasta joonistele; majade tappide augud on liiga suured ja kohati valesti tehtud; materjal on lisaks kõverusele ka propelleris; laetalad ei istu oma kohale tappidesse. Ühtlasi on kostja reklamatsioonis teatanud, et peatab kuni lõpliku lisakulu selgumiseni kõik maksed ning juhul, kui lisakulu ületab arvetel üleval olevat summat, on sunnitud tegema lisaarve. Kohtu arvates kinnitavad kostja esitatud 01.10.2007 reklamatsioon, Almacenes Delfin Cutierres poolt kostjale edastatud pretensioonid (tl 138143), fotod (tl 146-163) ning tunnistajate G.K. ja P.U. ütlused, et hageja poolt kostjale müüdud palkmajad ei vastanud

§ 217lg 2 p 1 tähenduses lepingutingimustele.

Hageja on väitnud, et kostjal oli võimalus ja kohustus kaup üle vaadata kauba vahelaadimise kohas, s.o AS-s Lasita. Kostja esitas reklamatsiooni 01.10.2007, s.o vastavalt 5 päeva 2 kuud ja 18 päeva 1 kuu kauba saamisest arvates, milline tähtaeg iseenesest ei ole kohtu arvates majandus- või kutsetegevuses tegutseva ostja jaoks mõistlik tähtaeg lepingule mittevastavusest teatamiseks, arvestades, et kaup tuleb üle vaadata viivitamata (

§ 219lg 1; § 220 lg 1, 2).

Näiteks

§ 220

lg 1 annab tarbijale tähtaja mittevastavusest teatamiseks kaks kuud asja mittevastavusest teadasaamisest. Arve-saatelehtedel on kauba eest tasumise tähtaeg 10 päeva. Arvestades, et müügilepingu puhul on tegemist vastastikku täitmisele kuuluvate kohustustega, võiksid lepingupooled oma kohustused täita üheaegselt, st antud võlasuhtes võiks kauba viivitamata ülevaatamise tähtajaks lugeda 10 päeva, mil ostja oleks pidanud kauba mittevastavusest teada saama. Tunnistaja G.K. ütluste kohaselt halvenes kauba kvaliteet alates aprillist 2007. Kauba kvaliteedi halvenemine pidi kostjat üles kutsuma erilisele hoolsusele selle viivitamata ülevaatamise suhtes, arvestades veel siinjuures, et kaup müüdi edasi Hispaania Kuningriiki. Viivitamata ülevaatamise kohustus ei tähenda asja kohest igakülgsest ülevaatamise ja varjatud puuduste tuvastamise kohustust. Kaup oli hageja poolt enne selle üleandmist pakitud, kostja transportis selle edasi Hispaaniasse ja vahepealset pakkeüksuste avamist kostja väitel ei toimunud.

§ 219

lg-st 1 tuleneva kohustuse kohaseks täitmiseks ei ole aga vajalik originaalpakendis kauba avamine, üldjuhul piisab kauba välisest vaatlusest. Kostja väitel ei olnud enamikke detailide puudusi võimalik objektiivselt tuvastada enne majade monteerimist. Kohus nõustus kostjaga osaliselt ja leidis, et täites hoolsalt asja viivitamata ülevaatamise kohustust, pidanuks ta asja tavapärasel viivitamatul ülevaatamisel avastama vähemalt 01.10.2007 reklamatsioonis märgitud nii laiaulatuslikud puudused nagu kõver ja katkine materjali, lõhed. Ühtlasi leidis kohus, et kostja on rikkunud

§ 220

lg-s 2 sätestatud kohustust lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldada ning kannab mittevastavuse piisava kirjeldamise riisikot. Kostja loetletud puudused on üldsõnalised, nendest ei nähtu, millistel palkmajadel millised puudused esinesid. Kostja on väitnud esialgselt, et kolm maja ei olnud üldse kokkupandavad, ülejäänud neli on kokku pandud, teostades ulatuslikke lisatöid nagu puidu asendamine ja detailide ümbertöötlemine. Esitatud reklamatsioonist nimetatud asjaolu ei nähtu. Tunnistajate P.U. ja G.K. ütlustest nähtub, et majade detailid olid nummerdatud, juures oli projekt juhendiga, detailide nimistuga ja maja seinte erinevate vaadetega. P.U. ütlustest nähtub, et klientidelt pretensiooni saamisel lastakse kliendil teha pildid ja märkida vastavalt projektile vigaste detailide numbrid ning hageja on sellisel juhul 4 asendanud praakdetaili või saatnud juurde puuduoleva detaili. 01.10.2007 reklamatsioon ei võimalda tuvastada praakdetaile ega puuduolevaid detaile, mida hageja saanuks täitmisnõude esitamise korral asendada või juurde saata. Kohtu arvates ei ole kostja tõendanud, et hageja rikkus lepingut sellises ulatuses nagu kostja oma vastuväidetes leidis ning et ta oleks õigustatud keelduma pooles ulatuses ostuhinna tasumisest.

§ 222

lg 6 kohaselt kaotab ostja õiguse nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui ta ei nõua seda müüjalt üheaegselt teatega asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta või mõistliku aja jooksul pärast teate esitamist, välja arvatud juhul, kui müüja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks üheaegselt teatega asja lepingutingimustele mittevastavusest või mõistliku aja jooksul pärast teate esitamist nõudnud müüjalt asja parandamist või asendamist. Kostja ei ole lepingule mittevastavust isegi piisavalt täpselt kirjeldanud. Tõendatud ei ole, et hageja käitumine oleks

§ 221

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi vastuolus hea usu põhimõttega, et hageja oli kauba puudustest teadlik või tal esines kostja kahjustamise tahe. Asjas ei ole esitatud tõendeid, et hageja oleks kauba puudusi tunnistanud. 28.08.2007 e-kirjas on hageja teavitanud kostjat asjaolust, et 26.07.2007 üleantud kauba maksetähtaeg täitus 5. augustil ja et kostja on jätnud põhjendamatult (ilma pretensioone esitamata) majade eest tasumata. Hageja esitas antud nõudes kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse 19.10.2007, s.o 18 päeva pärast kostja reklamatsiooni, mis kinnitab, et hageja ei nõustunud reklamatsiooniga. Kohus leidis, et kuna hageja on oma lepingujärgse kohustuse täitnud ja kostja ei ole hagejale lepingu kohase täitmise nõuet esitanud, siis ei eksisteeri hagejal kohustust, mille täitmiseks või täitmise tagamiseks oleks kostjal õigus omapoolse kohustuse täitmisest keelduda. Seega ei esine õiguslikku alust

§ 111kohaldamiseks.

Kostja ei ole kasutanud ühtegi võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendit. Reklamatsioonis märgitust võib teha järelduse, et kostja kavatses esitada väidetavate puuduste omal kulul parandamise eest hagejale kahju hüvitamise nõude. Edaspidi ei ole kostja esitanud tõendeid ega arvestusi puuduste parandamise kulu suuruse kohta. Võlasuhtes tuleb üldjuhul lepingulise kohustuse rikkumise korral anda täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks (

§ 114

). Kahju hüvitamise nõude esitamine lepingu täitmise nõude asemel on

§ 115

lg 2 ja 3 järgi reeglina võimalik alles pärast ostja poolt müüjale müüdud asja parandamiseks või asendamiseks täiendava tähtaja andmist ja selle tähtaja tulutut möödumist või pärast müüjapoolset keeldumist asja parandamisest või asendamisest.

§ 222

lg 5 kohaselt võib ostja asja ise parandada või lasta seda teha ning nõuda müüjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist alles siis, kui müüja seda mõistliku aja jooksul ei tee.

§ 223

lg 1 käsitab müüja poolt asja parandamata või asendamata jätmist ühtlasi müüjapoolse müügilepingu olulise rikkumisena. Hageja esitas menetluse kestel ka viivisenõude. Kohus nõustus kostjaga, et viivisenõue on ebaselge ja hageja on ebaõigesti aru saanud

§ 113lg 1 regulatsioonist.

Kuna pooled ei ole kokku leppinud võlasuhtes kohaldatavas viivisemääras, tuleb viivise arvestamisel aluseks võtta võlaõigusseaduses sätestatud viivisemäär. Võlausaldaja viivise nõudeõigus rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral tuleneb seadusest ning kui viivisenõue esitatakse seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ja seaduses sätestatud määras, ei saa üldjuhul kõne alla tulla selle nõudeõiguse vastuolu hea usu põhimõttega või viivisemäära ebamõistlik suurus.

§ 101

lg 1 p 6; § 113 lg 1 ja § 94 alusel tuleb kostjalt tasumata ostuhinnalt 257 185,75 krooni välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis: 24.08.2007-09.12.2008 36 738,81 krooni (257 185,75 krooni × 11% × 474 päeva/365 päeva), 10.12.2008-30.06.2009 13 588,57 krooni (257 185,75 krooni × 9,50% × 203 päeva/365 päeva) ja 01.07.200913.01.2011 31 679,65 krooni (257 185,75 krooni × 8% × 562 päeva/365 päeva), kokku 82 007,03 krooni, ning alates 14.01.2011 viivis

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

Kohus pidas põhjendatuks mõista kostjalt välja viivis kokku mitte suuremas summas kui põhinõue. 5 Kohus jättis TsMS § 331 lg 1 alusel menetlemata kostja 24.11.2010 taotluse välja nõuda Maksu- ja Tolliametilt P.U. kohta hageja poolt

1. a esitatud tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioonid. Kostjale oli tunnistaja P.U. ülekuulamise taotlus teada alates 23.04.2010 ja ta ei ole põhistanud, miks ta nõuab dokumentaalse tõendi kogumist alles kohtuvaidluse käigus. Ka ei kuulu P.U. töötamine OÜ-s Auto Rasivere asjas tähtsate tõendamisele kuuluvate asjaolude hulka. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. OÜ Baltichouse Kinnisvara esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
3. jaanuari 2011 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata, või alternatiivselt maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist Tartu Maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti asunud seisukohale, et kostja ei ole lepingule mittevastavusest teatanud mõistliku tähtaja jooksul. Kohus on põhjendamatult jätnud käsitlemata kostja esitatud tõendid ning vastuväited, rikkudes poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Kohtuotsus ei vasta TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatule. Kohus ei ole põhjendanud, miks kostja poolt 01.10.2007 esitatud reklamatsioon ei ole majandus- ja kutsetegevuses tegutseva ostja jaoks mõistlik tähtaeg lepingule mittevastavusest teatamiseks. Samuti jääb arusaamatuks, mis põhjusel ei ole kohus käsitlenud kostja poolt hagejale 28.08.2007 e-posti teel esitatud teadet kaubal esinevate puuduste kohta. Liiati nähtub nii 2007 augustis e-posti vahendusel hagejale esitatud teatest kui ka tunnistaja G.K. ütlustest, et palkmajade lepingutingimustele mittevastavusest oli pooltel suuliselt juttu juba enne kostja poolt 2007 augustis esitatud teadet. Kohus on põhjendamatult võtnud 01.10.2007 reklamatsiooni aluseks arvestamaks kostja palkmajade lepingule mittevastavusest teatamist; 2) ei ole põhjendatud kohtu seisukoht, et poolte vahel on tegemist müügilepinguga. Kohus ei ole põhjalikult käsitlenud kostja vastuväiteid, samuti ei ole kohus seoses lepinguga tuvastanud asjaolusid, millele kohtuotsus tugineb; 3) on kohus vääralt asunud seisukohale, et kostja, täites hoolsalt asja viivitamata ülevaatamise kohustust, pidanuks asja tavapärasel viivitamatul ülevaatamisel avastama vähemalt nii laiaulatuslikud puudused nagu kõver ja katkine materjal ning lõhed. Kohtu sellekohane järeldus ei ole tõendatud. Samuti jääb arusaamatuks, millal ja kus oleks kostja asja viivitamatut ülevaatamist pidanud teostama.

§ 219

lg 1 mõttes ei tähenda asja ülevaatus selle igakülgset ülevaatust, sh varjatud puuduste tuvastamise kohustust. Hageja tarnitud kaubal esinesid aga just varjatud puudused, sest kaup oli hageja poolt enne selle üleandmist pakendatud. Hageja oli teadlik asjaolust, et palkmajade pakkeüksused avatakse alles Hispaanias vahetult enne nende ülespanekut; 4) ei ole kohtu seisukoht kostja poolt loetletud puuduste üldsõnalisuse ja seetõttu ebapiisava kirjeldamise riisiko kandmise kohta põhjendatud. Taaskord ei ole kohtuotsuses näidatud analüüsi käiku, kuidas on eeltoodud järelduseni jõutud. Kohtuotsuses ei käsitleta igakülgselt esitatud tõendeid ja tunnistajate ütlusi. Kostja on esitanud 28.08.2007 palkmajade detailide kohta kirjaliku teavituse ning 01.10.2007 reklamatsiooni. Lisaks on kostja esitanud hagejale vigastest detailidest täpsustavaid fotosid. 29.10.2010 kohtuistungi protokollist nähtuvad tunnistaja G.K. ütlused, et poolte vahel on toimunud palkmajade lepingutingimustele mittevastavuse teemadel korduvalt suusõnalisi vestlusi; viimane kohtumine toimus 2007 augustis, millal lepiti kokku, et majad antakse hagejale tagasi ning viimane toodab uued majad, mille kostja kinni maksab. Palkmajade tagasitoomise transpordi pidi organiseerima hageja. G.K. ütlustest nähtub ka, et kostja tegi hagejale ettepaneku ühiseks kauba 6 ülevaatamiseks Hispaanias, mille suhtes viimane huvi üles ei näidanud. Kostja on palkmajade lepingutingimustele mittevastavust hagejale piisavalt täpselt kirjeldanud nii suusõnaliselt kui ka kirjalikult, lisades ka vigaseid detaile illustreerivad fotod. Kohtu järeldus kostja majade lepingutingimustele mittevastavuse piisava kirjeldamise riisiko kandmisest on meelevaldne ja ei ole põhjendatud. Lisaks on kohus rikkunud poolte võrdsuse printsiipi, st on rohkem tuginenud hageja väidetele ja tunnistaja ütlustele, jättes käsitlemata kostja vastuväited ning tunnistaja ütlused, seejuures taolist vahetegu põhjendamata; 5) on kohus jätnud põhjendamatult rahuldamata kostja 24.11.2010 taotluse tõendite kogumiseks P.U. kohta. Asja õige lahendamise eesmärgist ja kohustusest tulenevalt on oluline välja selgitada, kas P.U. oli

1. a hageja töötaja või mitte. Kostjal on kindel info, et P. U. ei olnud hageja töötaja ning esitas oma seotuse kohta hagejaga valeväiteid. Kostja on põhjendanud, et taotlust ei olnud võimalik varasemas menetlusstaadiumis esitada, kuivõrd tõendamist vajav asjaolu ilmnes alles P.U. poolt tunnistuste andmisel. Juhul, kui P.U. ei töötanud kõnealusel perioodil OÜ-s Auto Rasivere, tuleb tema ütlused jätta arvesse võtmata, kuna tunnistaja taotluse rahuldamine põhineb valeandmetel ja tunnistajale ei saa olla OÜ-s Auto Rasivere töötamata teada tsiviilasja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud; 6) ei ole kohus põhjendanud viivise väljamõistmist. Kohus ei ole analüüsinud kõiki kostja esitatud kirjalikke seisukohti (s.o kostja 14.05.2010 vastust). Nimetatud vastuses märkis kostja esiteks, et hageja on esitanud viivise nõude taotlusena, mis ei ole kohane vorm hagi täiendamiseks. Vastavalt TsMS § 376 lg-le 1 on hagejal õigus pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist muuta hagi eset üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Vastuses esitas kostja omapoolse vastuväite. Liiati puudus hagejal vastavalt TsMS § 376 lg-le 2 mõjuv põhjus hagi muutmiseks. Hageja ei ole põhjendanud, millest tulenevalt ei olnud võimalik esitada viivisenõuet enne 23.04.
2. Teiseks oli kostja seisukohal, et hageja on minetanud oma vastuolulise käitumisega õiguse nõuda kostjalt viivist. Kostja seisukohta toetasid ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused (3-2-1-100-07; 3-2-1-132-09). Kolmandaks taotles kostja juhul, kui kohus leiab, et viivise nõudmine on põhjendatud, nimetatud nõude vähendamist määrani null. Kohus ei ole selgitanud, millisele õiguslikule alusele tuginedes võttis kohus hageja viivise taotluse menetlusse. Kohus ei ole analüüsinud hageja vastuolulist käitumist viivisenõude esitamisel ega põhjendanud väljamõistetud viivise määra.
3. OÜ Auto Rasivere vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtukulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Apellandi väited kohtu poolt tõendite tähelepanuta jätmisest on ebaõiged, kuna need jäid arvestamata põhjendatult ja õiguspäraselt; 2) on

§ 218

lg 2 järgi müügileping vaid siis välistatud, kui tellija andis olulise osa asjade valmistamiseks vajalikust materjalist või suurem osa lepingupoolte kohustustest seisneb töö tegemises või muu teenuse osutamises. Kostja ei ole väitnud, et ta andis materjali vms, mistõttu on kohus õigesti tuvastanud poolte vahel olnud õigussuhte; 3) on kostja märkinud, et tal ei olnud võimalik palkmaju enne vastu võtta kui Hispaanias ja tegemist oli varjatud puudustega, kuid need väited ei õigusta kostja tegevusetust. Kostja viis kauba OÜ-sse Lasita, kus toimus kauba vahelaadimine, ning seal pidi ta ka kauba üle vaatama. Raskused müügilepingu täitmisel tekkisid järgmistel põhjustel: a) kostja ei võtnud õigeaegselt vastu palkmaju; b) Hispaaniasse oli ilmselt võimatu detaile asendada, samuti oli välistatud hageja poolt palkmajade paigaldamine (

§ 217lg 5).

On alust arvata, et lepingutingimustele mittevastavus tulenes palkmajade ebaõigest paigaldamisest, kuid mitte müüja poolt ja mitte tema poolt esitatud puuduliku teabe alusel. Kostja ei kirjeldanud piisavalt 7 täpselt lepingutingimustele mittevastavust (

§ 220

lg 2), samal ajal kui majade detailid olid nummerdatud, seetõttu ei või ostja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda (

§ 220lg 3).

Väidetav detailide massiline mittevastavus oli hageja tootmisprotsessis välistatud, kuna kasutati spetsiaalseid tööpinke ja tehnoloogiat. P.U. selgitas kohtule, et puidutapid tehti masinaga ja need pidid olema ühesuurused. Hageja ei ole mingeid vigu tunnistanud, kostja keeldus hageja esindajat põhjendamatult Hispaaniasse kaasa võtmast, et majad oleks saanud kvaliteetselt kokku panna. Tunnistaja P.U. tundis fotodelt ära, et puit oli märg, kuna see oli kokkupuutunud veega. Puit väändub, kui see võetakse pakendist välja ja jäetakse vihma kätte. Kui kostja oleks majad viivitamatult vastu võtnud ja üle vaadanud, oleks ta märganud juba kiirel ülevaatusel – pakendit peaaegu avamata – tappide ja puidu olukorda ning hageja arvestas sellise võimalusega. Hageja ei ole iial soovinud ebakvaliteetset kaupa müüa olukorras, kus turg oli küllastunud sellisest kaubast. Kostja märkis, et esitas reklamatsioonid juba augustis, mil majad olid Hispaanias, s.o ajal, mil möödus mõistlik aeg igasugustest pisivigadest teadaandmiseks (

§ 219lg 1; § 220 lg 1; 220 lg 2, 3).

4) viitab vastustaja

§ 220

lg 1; § 220 lg 2, 3 ja § 222 lg 6 sätetele ning leiab, et kuna kostja sai kauba kätte 26.07.2007 ja 13.08.2007 ning reklamatsiooni esitas alles 01.10.2007, s.o kaks kuud hiljem, siis on kostja kaotanud õiguse tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele. Samuti ei ole kostja taotlenud asja parandamist või asendamist, mistõttu hageja leiab, et reklamatsioonis esitatu ei vasta tõele. Kuna pooled leppisid kokku palkmajade müügis, sh ostuhinnas, hageja on kostjale kaubad üle andnud, siis on kostja kohustatud tasuma kaupade ostuhinna vastavalt

§ 213lg-le 1.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu vaidlustatud otsuse tuleb tühistada kostjalt väljamõistetud viivise suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega vähendab kostjalt väljamõistetud viivist ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 41 003,65 krooni (2620,61 eurot). Ühtlasi muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi seoses materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamisega. Ühtlasi tuleb muuta menetluskulude jaotust.
2. Ringkonnakohus leiab, et osaliselt on põhjendatud apellandi taotlus väljamõistetud viivise vähendamiseks.

§ 113

lg 8 ja § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda viivise maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teisel lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Apellant põhjendas viivise vähendamist ringkonnakohtu istungil muu hulgas sellega, et hageja poolt müüdud palkmajad ei vastanud kvaliteedi osas lepingutingimustele. Hageja poolt müüdud palkmajade mittevastavuse on vaidlustatud otsuses maakohus tuvastanud. Kostja kaotas õiguse tugineda müüdud asja lepingutingimustele mittevastavuse osas

§ 220

lg-tes 2 ja 3 sätestatud kohustuste rikkumise tõttu ning sellest tulenevalt peab ta tasuma ostjale põhinõude täies ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et sellises olukorras oleks ebaõige, kui kostja peaks tasuma ka viivise täies ulatuses ja seda vaatamata sellele, et viivis mõisteti temalt välja

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kuna

§ 162

lg-s 1 märgitud loetelu asjaoludest, mida saab viivise vähendamisel arvestada, ei ole ammendav, siis vähendab ringkonnakohus kostjalt väljamõistetud viivist seoses müüdud asja puudustega 50% võrra ja mõistab kostjalt välja viivise summas 2620,61 eurot. 8 Viivise täielik vähendamine ei ole põhjendatud, kuna kostja ei ole tõendanud puuduste ulatust ning seetõttu saaks kahjustatud hageja õiguslik huvi kohustuse õigeaegse täitmise suhtes. Ringkonnakohus peab vajalikuks lisada, et viivise arvestuse õigsusele maakohtu poolt ei ole apellatsioonkaebuses tuginetud. 8. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 12 tuvastanud, et hageja poolt kostjale müüdud palkmajad ei vastanud

§ 217lg 2 p 1 tähenduses lepingutingimustele.

Nimetatud asjaolu ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Maakohus on leidnud, et kostja esitas reklamatsiooni 01.10.2007, s.o 5 päeva 2 kuud ja 18 päeva 1 kuu kauba saamisest arvates, milline tähtaeg ei ole majandus- ja kutsetegevuses tegutseva ostja jaoks mõistlik tähtaeg lepingule mittevastavusest teatamiseks. Müüdud asja ülevaatamise kohustuse täitmise osas on maakohus leidnud, et kuna müügilepingust tulenesid pooltele vastastikused kohustused, siis antud võlasuhtes võiks kauba viivitamata ülevaatamise või üle vaadata laskmise tähtajaks lugeda 10 päeva (arvestades kauba eest tasumise 10 päevalist tähtaega), mil ostja oleks pidanud kauba mittevastavuses teada saama. Seejuures on maakohus tuginenud

§ 219

lg-le 1.

§ 219

lg 3 sätestab, et kui asi suunatakse ostja poolt ümber või saadetakse edasi teise sihtkohta, ilma et ostjal oleks mõistlikku võimalust asja üle vaadata, võib asja üle vaadata asja jõudmisel uude sihtkohta, kui müüja lepingu sõlmimisel ümbersuunamise või edasisaatmise võimalust teadis või pidi teadma. Asja materjalidest nähtuvalt oli kaup hageja poolt selle ülaandmisel kostjale pakitud ning hageja teadis, et kaup transporditakse edasi Hispaaniasse. Seega ei ole õige maakohtu seisukoht seostada asja ülevaatamise kohustuse tähtaega kauba eest maksmise tähtajaga. Kostja on kinnitanud, et kaup pakendati lahti ja vaadati üle pärast selle Hispaaniasse jõudmist ning esimene korda teavitati hagejat puudustest 28.08.2007. Kostja seda väidet tõendab tema 28.08.2007 e-kiri ning hageja vastus sellele (I kd, t.l 99-100). 01.10.2007 esitas kostja hagejale reklamatsiooni (I kd, t.l 98), milles kirjeldas ostetud asja puudusi põhjalikumalt. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostja täitis ostetud asja ülevaatamise kohustuse (

§ 219

lg 3) ning puudustest teatamise kohustuse (

§ 220lg 1) ning selles osas tuleb muuta maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

Nimetatud asjaolu ei anna aga alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja kohtuotsuse resolutsiooni muutmiseks. 9. Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid kõiki oma otsuses. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud ülejäänud väidetele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Vastavalt

§ 220

lg-le 2 oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostja peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. Sama paragrahvi 3. lõikest tuleneb, et kui ostja ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui ostja on eelmärgitud kohustust rikkunud, toob see kaasa müüja vastutusest vabanemise

§ 218

lg 1 tähenduses ning seega ei saa ostja müüja vastu lepingu rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid kasutada. Ostja peamiseks õiguskaitsevahendiks müüja vastu on lepingu täitmise nõue (

§ 222

). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja hageja vastu täitmisnõuet esitanud. Samas on maakohus õigesti leidnud, et 01.10.2007 reklamatsioon ei võimalda tuvastada praakdetaile või puuduolevaid detaile, mida hageja saanuks täitmisnõude esitamise korral asendada või parandada. Tunnistaja P.U. on kinnitanud, et klientidelt pretensiooni saamisel lastakse kliendil 9 teha pildid ja märkida vastavalt projektile praakdetailide numbrid ning hageja praktika on selline, et praakdetailid asendatakse. Kostja on 01.10.2007 reklamatsioonist võib järeldada, et lõpliku lisakulu suuruse selgumisel teavitatakse sellest hagejat. Vastuses hagile (I kd, t.l 93) on kostja märkinud, et tal on kavas esitada tasaarvestuse vastuväide, kuna hageja on tekitanud talle kahju. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja hagejale ega kohtule tõendeid väidetava kahju suuruse kohta esitanud. Samuti ei ole kostja esitanud kohtule tasaarvestuse avaldust. Tunnistaja G.K. on maakohtu istungil (I kd, t.l 243) kinnitanud, et kuigi nad kandsid kahju, ei näinud nad mõtet hageja vastu nõuet esitada, kuna arvasid, et hageja äriühing pikalt ei eksisteeri. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja, et nendel ei ole esitada ühtegi tõendit, mis tõendaks kahju olemasolu ja selle suurust. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt on kostja kohustuseks oma vastuväiteid tõendada. Eelneva alusel on maakohus õigesti leidnud, et kostja ei ole tõendanud väidetavalt talle tekitatud kahju ning seetõttu on paljasõnaline tema väide, et seoses puudustega ostetud kaubas kandis ta kahju vähemalt samas ulatuses, kui nõuab temalt hageja, ja tal on õigus keelduda ostetud kauba eest tasumisest. 10. Maakohus on õigesti kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte ning põhjendatult kohaldanud vaidluse lahendamisel müügilepingu sätteid. Maakohus on leidnud, et kuna pooltevahelise lepingu eesmärgiks oli valmistatava liigitunnustega asja müük (palkmajade üleandmine), pooled leppisid kokku ostuhinnas ja ettemaksu tasumises, siis on tegemist müügilepinguga

§ 208

lg 2 tähenduses ning põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohtu otsus ei ole selles osas põhjendatud.

1. Alusetu apellandi seisukoht, et tunnistaja P.U. ütlusi ei saa asjas arvesse võtta kuna apellandile teadaolevalt ei ole kõnealusel perioodil OÜ-s Auto Rasivere töötanud. Tunnistaja G. K., kes oli kõnealusel perioodil OÜ Baltichouse Kinnisvara juhataja, on maakohtus kinnitanud (I kd, t.l 244), et talle teadaolevalt tegi P.U. tol ajal (
2. a) OÜ-le Auto Rasivere jooniseid ning teema saatis Hispaaniast talle fotosid vaidlusalustest palkmajadest. Seega on kostjapoolne tunnistaja kinnitanud P.U. töötamist hageja juures ning järelikult olid P. U. teada asjas tähtsust omavad asjaolud. Ringkonnakohus märgib lisaks, et vaidlustatud otsusest nähtuvalt ei põhine maakohtu järeldused hagi rahuldamisel tunnistaja P.U. ütlustel, vaid olulises ulatuses teistel tõenditel.
3. Põhjendatud ei ole ka apellandi see väide, et hagejal puudus õigus viivisenõuet esitada. Nähtuvalt asja materjalidest esitas hageja maakohtule hagiavalduse põhivõlgnevuse väljamõistmiseks 24.03.2008 ning viivisenõude 23.04.
4. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole hagi muutmisega TsMS § 376 lg 4 p 2 tähenduses ning kohtul oli õigus menetleda viivisenõuet koos põhinõudega. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus 22.11.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-113-
5. Viivisenõude esitamisel ei ole hageja käitunud vastuoluliselt. Arve-saatelehtedele on hageja märkinud viivise määraks 0,5% päevas ning kuna hageja ei ole enne viivisenõude esitamist teatanud kostjale viivisenõudest loobumisest, siis pidi kostja arvestama võimalusega, et põhikohustuse täitmisega viivitamisel tuleb tal tasuda viivist.
6. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja põhinõue rahuldati täielikult ja riigilõivu on pooled tasunud lähtudes põhinõudest, siis tuleb TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel jätta riigilõiv täies ulatuses kostja kanda. Hageja nõudis kostjalt 418 139 krooni väljamõistmist (põhinõue 257 185,75 krooni ja viivisenõue 160 953,25 krooni) ning tema nõue rahuldati 298 189,40 krooni ulatuses (põhinõue 257 185,75 krooni ja viivisenõue 41 003,65 krooni), s.o 71,31% ulatuses. 10 Seetõttu jäävad poolte muud menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel 71,31% ulatuses kostja ja 28,69% ulatuses hageja kanda. Viivi Tomson Andra Pärsimägi 11 Üllar Roostoja