K.L. leiab, et viivise arvestamisel tuleks lähtuda
Kostja arvestuste järgi oleks põhjendatud viivise suuruseks sel juhul 1 202,99 eurot ning alates 01.07.2011 1,08 eurot päevas.
lg.1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
kohaselt on tarbijakrediidileping krediidleping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiettevõte annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Maakohus on seisukohal, et kostjate omaksvõtuga on tõendatud hageja ja R.P.i vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu rikkumine. 10.
lg.1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuste täitmise eest.
lg.1 kohaselt Tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik.
lg.1 ja 2 kohaselt Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. K.L. ei vaidlusta käendust ja oma kohustust vastutada käendajana põhivõlgnikuga solidaarselt hageja ees. 11. Vaidlus põhivõlgnevuse suuruse osas 11.1 K.L.i vastuväite kohaselt on vestlustes hageja poolt volitatud võlgade sissenõudmisega tegelevate ettevõtete töötajatega talle kinnitatud, et põhivõlgnik R.P. on teinud tagasimakseid ja sellega põhivõlgnevust vähendanud. Samas kinnitab K.L., et R.P.i endaga ta ei ole saanud sel teemal suhelda. Tõendeid oma vastuväidete kinnitamiseks K.L. kohtule ei esitanud. TsMS § 230 lg.1 ja 2 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendeid esitavad menetlusosalised. Maakohus on seisukohal, et hageja on oma tõendamiskohustuse täitnud, kuid kostja K.L.i vastuväited on jäänud paljasõnaliseks. 11.2 Vaidlus viivise suuruse osas.
lg.1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvestades kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
-i §-s 94 sätestatud intressimäär, millele 4 lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjad on tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitanud ja hagejal on õigus nõuda viivitusintressi. K.L. vaidlustab viivise määra. Hageja viitab hagis, et tarbijakrediidilepingus on pooled leppinud kokku intressimääras 27,05% krediidisummast. Hageja leiab, et ka viivisemääraks on 27,05% aastas. Tarbijakrediidilepingu üldtingimuste p-s 6.1 on pooled kokku leppinud, et Krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega seotud kulude hüvitamisega viivitamisel maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist tarbijaga sõlmitud lepingu puhul seaduses sätestatud maksimaalses määras. Kohus on seisukohal, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad
lg.1 ja
lg.1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 32-1-120-08).
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.