Obsah (8)

§ 5§ 42§ 113§ 35§41§ 34§ 94§ 186

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-11-278

§ 5ja Ts

ÜS § 138 tuleneva hea usu põhimõttega. Samuti on selline käitumine vastuolus heade kommetega ja tuleneb alusetu rikastumise eesmärgist. TsÜS § 86 alusel on heade kommetega või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Hageja täiendava seisukoha kohaselt ei saanud laenulepingut ja lepingu lisa eraldi tühistada, kuna tegemist ei olnud kahe eraldi laenulepinguga.

1. märtsil 2009 ei sõlminud pooled uut laenulepingut, vaid sõlmisid lepingu lisa 1, millega anti hagejale täiendavalt laenu 15 000 kr. Vastavalt tsiviilseaduste üldistele põhimõtetele kuuluvad lisana lepingule liidetud dokumendid osadena lepingu juurde moodustades ühtse terviku. Maksete tasumine nii lepingu kui ka lisa 1 järgi ei ole kooskõlas laenulepingu eesmärgi ja heade tavadega. Viru Maakohtu
2. märtsi 2011 määrusega kohustati Hagejat tasuma võlgu olevast nõudesummast osamaksetena kohtutäituri ametialasele arveldusarvele 192,15 eurot kuus. Graafikujärgselt tasudes saab aprilliks 2012 kostjale tagastatud 127 734 krooni, hageja sai laenu kokku 45 000 kr ning lepingu ja lisa 1 järgi tuli tagasi maksta kokku 93 251 kr. Laenulepingu ja lisa 1 järgi saadud laen ja intressid on juba käesolevaks ajaks kostjale tasutud enamas määras, kui lepingu järgne kohustus ette nägi. Kui kohus leiab, et kostja on õigustatud lepingu eest veel lisaks saama 5 890 eurot (92 158 kr), saaks laenulepingu järgselt kostja hagejalt 2 876 euro (45 000 kr) laenu andmiselt tagasi 14 053,70 eurot (219 892,47 krooni.). Laenulepingu eesmärgiks ei saa olla laenuandjale laenu saaja arvelt viiekordse kasumi teenimine. Kostja ei avaldanud hagejale ega kohtutäiturile õigeaegselt, et käsitleb laenulepingut ja selle lisa 1 kahe eraldi dokumendina. Samuti ei nõudnud kostja alates oktoobrist 2010 kuni aprillini 2011 hagejalt ka täiendavaid osamakseid. Hageja teostas makseid ainult kohtutäiturile, kuna kohtutäitur K. Laiõun rõhutas hagejale, et kogu asjaajamine ja laenu tasumine toimub edaspidi ainult tema kaudu.
3. Lõunalaenud OÜ hagi ei tunnistanud ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja nõue alusetu. Hageja on kostjalt saanud laenu kahel korral. Viru Maakohtu
4. märtsi 2011 määrusega ajatati ainult lisast 1 tulenev laenukohustus 15 000 kr, lepingust endast tulenevat 30 000 kroonist laenukohustust see ei puudutanud. Hagejal tuli täita paralleelselt kahte kohustust – laenulepingu alusel 163,61 eurot ja lisa 1 alusel 192,15 eurot, kokku 355,76 eurot igas kuus. Samale järeldusele jõudis ka Viru Maakohus
5. märtsi 2011 määruses: „Lisaks tuleb arvestada, et avaldaja peab täitma laenulepingu nr. R-2009-23-02-01 järgi võetud kohustusi mille kohaselt tuleb sissenõudjale tasuda 163,61 eurot (2560 krooni) kuna sissenõudja ütles üles vaid laenulepingu R-2009-23-02-01 Lisa 1.“ Arusaamist kahe paralleelse kohustuse täitmisest näitab ka hageja käitumine. Kuni oktoobrini 2010 tasus hageja kahte makset, sealt edasi täitis küll lisast 1 tulenevaid kohustusi, kuid ei jätkanud lepingust endast tulenevate kohustuste täitmist, mistõttu kostja ütleski lepingust tuleneva kohustuse selle mittetäitmise tõttu üles. Laenulepingu ülesütlemisele hageja vastu ei vaielnud ega esitanud muid pakkumisi võla likvideerimiseks. Praegusel vaidlusel puudub seos lepingu lisaga 1, millise suhtes on kohus määruse juba teinud ja mida hageja on asunud täitma. Kostja ei nõua uuesti sama nõuet, vaid nõuab teist nõuet, mis on samuti hüpoteegiga tagatud. 3 MAAKOHTU LAHEND
6. Viru Maakohus jättis
7. oktoobri 2011 otsusega E. Liiva hagi rahuldamata ning menetluskulud E. Liiva kanda. Otsuse põhjendustes märkis kohus, et kuna tsiviilasjas nr 2-10-50312
8. märtsil 2011 tehtud kohtumäärusest tulenevalt oli määruse tegemise ajaks üles öeldud ainult hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu lisa 1 ja ajatati laenulepingu lisa 1 alusel tekkinud võlgnevuse sissenõudmiseks algatatud täitemenetlus täiteasjas 140/2010/1099, siis on põhjendamatud hageja väited selle kohta, et täiteasjas 140/2011/899 esitatud nõue on sama, mis on juba täiteasjas 140/2010/1099 täitmisel. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Hagiavalduse ja kostja vastuse järgi ei ole hageja alates oktoobrist 2010 laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Maakohus on eelnevalt tuvastatud, et täiteasja 140/2010/1099 raames ajatatud nõue ei sisalda
9. veebruaril 2009 sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Seega käesolevas vaidluses ei esine TMS § 221 lg 1 sätestatud aluseid täiteasjas 140/2011/899 täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks. TMS § 221 lg l1 tulenevalt muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18-191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 2 lg 1 p 19 alusel on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja või laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku või registerpandiga koormatud eseme omaja kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga, laevahüpoteegiga või registerpandiga tagatud nõude rahuldamiseks. Kuna
10. veebruaril 2009 notari juures sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepinguga kohustus hageja alluma kohesele sundtäitmisele laenulepingust tulenevate hüpoteegipidaja rahaliste nõuete täitmiseks, siis annavad TMS § 2 lg 1 p 18 ja § 221 lg 1 talle õiguse vaidlustada nõude olemasolu ja kehtivust. TsÜS § 86 lg 2 alusel tehingu tühisusele tuginemisel peab hageja välja tooma ja tõendama, et tehing on tehtud tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, milledest tulenevalt tehing on heade kommetega vastuolus. Hageja ei ole oma hagis tuginenud sellele, et laenuleping on heade kommetega vastuolus. Laenulepingu sõlmimise asjaolusid ei ole hageja vaidlustanud. Hageja ei ole ka tõendanud, et laenuleping oleks sõlmitud hageja erakorraliste vajaduste, hageja kogenematuse või muu sellise asjaolu tõttu. TsMS § 336 lg 3 alusel võib kohus otsust tehes tugineda üksnes nendele tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Maakohus leidis, et hageja on tehingu heade kommetega vastuolus olemise tõendamisel tuginenud üksnes nõude ajatamisele tsiviilasjas 2-10-
11. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata, kuna
12. veebruaril 2009 sõlmitud laenulepingu suhtes pole tuvastatud TsÜS § 86 lg 2 sätestatud asjaolusid. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
13. E. Liiva esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas Viru Maakohtu
14. oktoobri 2011 kohtuotsuse täies ulatuses ning palus menetluskulud välja mõista Lõunalaenud OÜ-lt. Apellant leiab, et Viru Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 230 lg-t 1,

§-i 5, § 42 lg-t 1 ja §113 lg-t

1. 4 Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) ei nõustu apellant kohtu seisukohaga, et hageja pole tõendanud kostjapoolset heade kommetega vastuolus olevat käitumist. Hageja on esitanud kohtule kõik omapoolsed tõendid. Kohus on nõudnud oma nõuete ja väidete tõendamist ainult hagejalt, samas kui kostja pole esitanud kohtule peale kahe üldsõnalise ja hagejat halvustava vastuse mitte ühtegi tõendit. Kostja pole tõendanud isegi seda, milles seisnes tema poolt kohtutäiturile esitatud nõue, sealhulgas põhinõude, intressi, viiviste jms suurust; 2) on kostja käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ja süüliselt kasvatanud kõrvalnõudeid, kuid kohus pole sellele hinnangut andnud. Kostja pole kohtule selgitanud, miks ta, nähes, et hagejalt ei ole laekunud talle oktoobrikuu eest ühtegi osamakset, ei teavitanud hagejat ega nõudnud osamaksete tasumist koheselt novembris. Kostja pole põhjendanud, miks ta ütles lepingu üles alles
2. aprillil 2011 ning seni ootas ja suurendas kõrvalnõudeid; 3) pole kohus põhjendanud, miks kohtuotsuses arvestati väiteid, et tegemist on kahe eraldi laenulepinguga. Kostja ise vormistas nimetatud dokumendid, hagejal polnud võimalik dokumentide vormistamist mõjutada. Kohus oleks pidanud hinnangu andma kostja vormistatud dokumentide pealkirjale ja sisule (laenuleping, laenulepingu lisa, 26.05.2010 ülesöeldud laenuleping). Kostja esitas
3. juulil 2010 kohtutäitur K. Laiõunale täitmisavalduse ja täitedokumendi. Täitmisavaldusest nähtub nõude sisuna täitmata jäetud lepinguline kohustus, mitte lepingu lisa 1-st tulenev kohustus; 4) peatati kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-10-50312 sundtäitmine ja ajatati kostja nõue arvestades juba tasutud osamakseid, majandusliku olukorda, hageja senist käitumist ja asjaolu, et korter XXX l on hageja, tema puude astet taotleva abikaasa ning töötu tütre L.K. ja tema XXXX lapse ainsaks koduks, mistõttu oleks korteri sundmüük ilmselgelt ebaõiglane. Käesolevas kohtuasjas oleks see arvestades juba eelöeldut veelgi ebaõiglasem; 6) loodab kostja alusetu rikastumise eesmärgil, et hageja hakkab käesoleva kohtumenetluse objektiks olevat nõuet koos alusetute kõrvalnõuetega samuti osade kaupa tasuma. Kui kohus leiab, et kostja on õigustatud sama lepingu eest veel lisaks saama 5 890 eurot (92 158 krooni), saaks laenulepingu järgselt kostja hagejalt 2876 euro (45 000 kr) laenu andmiselt tagasi 14 053,70 eurot (219 892,47 kr). See ei ole kindlasti laenulepingu eesmärgi ja heade tavadega kooskõlas ning on ilmselgelt ebaõiglane. TsÜS § 138 lg 1 ja 2 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.

§ 5

järgi seadusest või kokkuleppest ja tavast tulenevat ei kohaldata, kui see on vastuolus hea usu põhimõttega.

§ 42

lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

§ 113

lg 4 alusel ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. Riigikohtu

1. oktoobril
2. tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07 tehtud otsuse p 27 kohaselt võib ka viivisenõue (nii lepinguline kui ka seadusjärgne) olla hea usu põhimõttega vastuolus.
3. Lõunalaenud OÜ vaidles apellatsioonile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Vastuse põhjendustes jääb vastustaja oma seniväljendatud seisukohtade juurde. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
4. Kohtuistungil ringkonnakohtus
5. märtsil 2012 vastustaja ei teadnud, millest koosneb sundtäitmisele antud nõue summas 5890 eurot.
6. märtsil 2012 avaldas vastustaja ringkonnakohtule kirjalikult, et tema nõue koosneb põhiosast 1533,62 eurot, viivistest 2944,80 eurot ja intressist 1411,58 eurot. 5 Apellant nõustus, et ta on oma seisukohtades lähtunud TSÜS § 86 alates
7. maist 2009 kehtinud redaktsioonist, mis ei ole asjas kohaldatav. Tühised on lepingu punktid 2.1 ja 4.
8. kui tüüptingimused. Vastustaja nõustus, et viidatud sätete kohaselt on tegemist tüüptingimustega, kuid need ei ole tühised. Ringkonnakohus tegi pooltele kohtuistungil ettepaneku sõlmida asjas kompromiss. Apellant esitas kostjale ka konkreetse kompromissettepaneku. Pooled kompromissi ei sõlminud. Apellant taotleb vastustaja kompromissiga mittenõustumisel TsMS § 163 lg 2 alusel mõista kohtukulud välja vastustajalt. Apellant palub peatada täitemenetlus täiteasjas nr 140/2011/899 ja sundtäitmine kompromissettepanekus toodud tähtajaks, s.o 13 kuuks alates juunist 2012, millise aja jooksul soovib apellant tasuda võla suuruses 2781,44 (tasumata osamaksed ja intressid kokku) eurot osamaksetena (lk 152-153). Vastustaja ei ole nimetatud taotlusele sisuliselt vastanud (lk 157). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt. TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt saab ringkonnakohus teha tühistatud osas uue otsuse asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
10. Maakohus on õigesti tuvastanud, et põhjendamatud on hageja väited selles, et täiteasjas 140/2011/899 esitatud nõue on sama, mis on juba täiteasjas 140/2010/1099 täitmisel. Täitemenetlus täiteasjas 140/2010/1099 on ajatatud Viru Maakohtu
11. märtsi 2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-50312 (lk 31-32). Määruse põhjendustest nähtub, et maakohus on selle asja otsustamisel arvestanud asjaoluga, et hageja peab täitma laenulepingu nr R 2009 -23-02-01 järgi võetud kohustusi. Asjas ei ole vaidlust, et hageja on saanud kostjalt laenu kahel korral:
12. veebruaril 2009 ja
13. märtsil 2009, seega tekkis poolte vahel kaks iseseisvat laenukohustust. Asjaolu, et pooled vormistasid need kaks laenu laenulepingu ja selle lisana, ei tähenda, et kostja võlausaldajana ei oleks võinud neid kokkuleppeid eraldi üles öelda ja algatada eraldi täitemenetlusi. Pooled on vormistanud mõlema laenu osas eraldi maksegraafikud (laenulepingu järgne graafik lk 9 ja lisa nr 1 järgne graafik 24). Apellandi väited selles, et kokkulepetele hinnangu andmisel tuleb arvestada dokumentide pealkirjadega ja sellega, kes dokumendid vormistas, ei ole põhjendatud ja ei oma tähtsust hinnangu andmisel hageja põhiväitele, et täiteasjas nr 140/2011/899 sissenõutav nõue on sama, mis on juba ajatatud täiteasjas 140/2010/
15. Maakohus on põhjendatult leidnud, et TMS § 221 lg-st l1 tulenevalt muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, sh TMS § 2 lõike 1 punktides 18-191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Käesoleval juhul on TMS § 2 lg 1 p 19 alusel täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe. Maakohus on rikkunud TsMS § 392 lg 1 p 1 ja 3 sätestatut sellega, et ei ole välja selgitanud, millistest osadest sundtäitmisele pööratud nõue koosneb, mistõttu jäi maakohtus kontrollimata nõude aluseks oleva kokkuleppe kehtivus. Hageja on juba hagiavalduses oma vastuseisu sundtäitmisele põhjendanud ka viiviste liigse suuruse ja tüüptingimuste tühisusega. Maakohus on jätnud hageja nimetatud seisukohtadele kohtuotsuses vastamata.
16. Täitmisteate kohaselt on nõude sisu hüpoteegiga tagatud nõue 5890 eurot (lk 35), mis kostja selgituste kohaselt ringkonnakohtule koosneb põhinõudest 1533,62 eurot, vähendatud viivistest 2944,80 eurot ja intressist 1411,58 eurot. Hageja on avaldanud, et laenulepingu punktid 2.1 ja 4.1 on tühised tüüptingimused. Lepingu (lk 6) p 2.1 kohaselt on laenuintress laenatavalt summalt 8 % kuus, ehk kokku 62 171 krooni. Lepingu p 4.1 kohaselt juhul kui laenusaaja ei tasu graafiku järgset kuumakset või tasub seda mittetäielikult ja ei teata enne uut saabuvat maksetähtaega või 6 tähtajal uuest temale sobivamast maksetähtajast, kohustub ta tasuma laenuandjale viivist 0, 5 % päevas, kuid mitte vähem kui 100 krooni päeva kohta. Kostja ei vaidle vastu, et nimetatud kokkulepped on sõlmitud tüüptingimustel.
17. Kostja kirjaliku selgituse kohaselt ringkonnakohtule nõuab ta hagejalt viivist perioodil
18. oktoober 2010 kuni
19. mai 2011 kokku 4945,86 eurot arvestusega 6,39 eurot ehk 100 krooni päevas. Hageja on viivise nõuet vähendanud 2944,80 euroni.

§ 35

lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.

§ 42

lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimustega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.

§41

kohaselt kui tüüptingimus on tühine, kehtib leping muus osas, kui tingimuste kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingute kohta sätestatut. Asjas ei ole vaidlust selles, et kostja tegutses hagejale laenu andes oma majandustegevuse raames ja hageja oli lepingut sõlmides tarbijaks

§ 34tähenduses.

Kuna hageja tugineb nõude alusena tüüptingimusi sisaldavale lepingule, peab kohus tüüptingimuse rakendamiseks esmalt otsustama tüüptingimuse kehtivuse küsimuse.

§ 42

lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§ 42lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.

Kohus on seisukohal, et poolte vahel sõlmitud lepingu p 4.1, mis näeb ette tarbijalepingus 0,5% suuruse viivise määra, mis ei või samas olla väiksem kui 100 krooni päevas, sõltumata sissenõutavaks muutunud kohustuse suurusest, on tühine. Selline kokkulepe on tarbijast laenuvõtjat kahjustav ja sellisel alusel viivisenõudega on laenuvõtja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Arvestada tuleb siin asjaoluga, et laenuvõtja nõue on tagatud hüpoteegiga, mis peab eelkõige tagama kohustuse täitmise ja kostjal laenuandjana puudus vajadus sõlmida ebaproportsionaalselt suure viivisemääraga kokkulepe laenu tagastamise kohustuse rikkumise juhtumiks. Kuna kokkulepitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, asub

§ 41

kohaselt tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, käesoleval juhul

§ 113

lg-s 1 toodud viivise seadusjärgne määr.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Viivise seadusjärgne määr

§ 113lg 1 kohaselt oli alates 01.07.2009 kuni 30.06.2011 8% aastas ja 0,02 % päevas.

Ringkonnakohtule esitatud viivise arvestuse kohaselt nõuab kostja viivist osamaksetelt, mis on tasumata alates

1. oktoobrist 2010 –
2. aprillini 2011
3. mai 2011 seisuga. Selles arvestuses kostja ei näita, milliselt sissenõutavaks muutunud võlasummalt ta viivist arvestab. Seetõttu võtab ringkonnakohus arvestuse aluseks kostja poolt hagejale laenu tasumiseks koostatud maksegraafiku (lk 5). Vaidlust ei ole, et hageja jäi kostjale võlgu alates
4. oktoobri 2010 maksest. Intressi maksega viivitamise eest ei saa viivist nõuda (

§ 113lg 6).

7 Ringkonnakohus lähtub järgmisest arvestusest: Maksepäev

1. oktoober 2010 – 692 krooni – viivituses päevi 202, st 692x 8%x202/365 = 30.64 krooni; Maksepäev
2. november 2010 – 747 krooni – viivituses päevi 171, st 747x 8%x171/365 = 30 krooni; Maksepäev
3. detsember 2010 – 807 krooni – viivituses päevi 141, st 807 x 8%x141/365 = 24.95 krooni; Maksepäev
4. jaanuar 2011 – 872 krooni – viivituses päevi 110, st 872x8% x110/365 = 21 krooni; Maksepäev
5. veebruar 2011 – 941 krooni – viivituses päevi 79, st 941x8 %x79/365 = 16.30 krooni; Maksepäev
6. märts 2011 – 1017 krooni – viivituses päevi 51, st 1017x8%x51/365 = 11.37 krooni; Maksepäev
7. aprill 2011 – 1098 krooni – viivituses päevi 20, st 1098x8%x20/365 = 4.81 krooni. Hageja peab seega perioodil
8. oktoober 2010 kuni
9. mai 2011 tasuma viivist seadusega ettenähtud määras 8 % aastas sissenõutavaks muutunud kohustuselt 139.07 krooni ehk 8.89 eurot. Eeltoodu alusel on hageja suhtes põhjendatud sundtäitmine täiteasjas 140/2011/899 põhivõla osas 1533.62 eurot ja viivise osas 8.89 eurot, kokku 1542.51 eurot. Kuna kohus kohaldab hageja suhtes seadusest tulenevat viivisemäära, ei ole selles ulatuses viivise nõue hageja suhtes vastuolus hea usu põhimõtte ja heade kommetega. Asjas ei kuulu kohaldamisele

§ 113lg 4.

Hageja ei ole esitanud asjaolusid, mis õigustaksid tema poolt kohustuse mittetäitmist.

1. Pooltel ei ole vaidlust selles, et laenuleping on lõpetatud ülesütlemisega vastustaja poolt
2. aprillil
3. Ülesütlemise teatise kohaselt (lk 33) oli ülesütlemise seisuga tasumata osamakseid 1145,30 eurot, viivis 1145,30 eurot, teatise saatmistasu 9, 58 eurot, kokku 2299, 64 eurot. Intressinõuet lepingu ülesütlemise seisuga teatisest ei nähtu. Täitemenetluses nõuab vastustaja ka intressi 1411,58 eurot, seega on vastustaja arvestanud apellandile intressi aja eest, mis järgnes lepingu ülesütlemisele.

§ 94

kohaselt võivad pooled lepingus kokku leppida tasus raha kasutamise eest (intress). Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu (kapitali) kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Ringkonnakohus leiab, et lepingu p 2.1, milles pooled leppisid kokku kasutusintressi suuruse, ei ole tüüptingimusena tühine. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata ja laenuandja lepingu üles ütleb ja võlasuhte sellega lõpetab (

§ 186

p 6), kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest, vt ka Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06). Seega on vastustaja nõude sundtäitmisele pööramisel olnud ekslikul seisukohal, et laenulepingus kokkulepitud intressi tuleb laenu kasutamise tasuna maksta pärast laenu tagastamise aja möödumist. Intressi 1411,58 euro nõudes tuleb lugeda sundtäitmine täiteasjas 140/2011/899 hageja vastu lubamatuks.

1. TsMS § 163 lg 2 kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt sundtäitmise vaidlustamise on olulises osas põhjustanud vastustaja, kelle täitemenetluses esitatud nõue ei olnud apellandile selge, kuna nõudeavaldusest ei nähtunud põhija kõrvalnõuete suurus. Sellega muutis vastustaja hagejale/apellandile raskeks põhjendatud 8 vastuväidete esitamise. Kohus rahuldab hagi 73,81 % ulatuses ja jätab rahuldamata 26,19 % ulatuses. Apellant esitas asjas kompromissettepaneku, milles nõustus tasuma vastustajale 47, 2 % sundtäitmisele pööratud nõudest. Seega on ringkonnakohus rahuldanud hagi suuremas ulatuses, kui on kohtumenetluses kompromissina nõustunud tasuma hageja ja on põhjendatud jätta kõik menetluskulud vastustaja/kostja kanda nii maa- kui ka ringkonnakohtus.
3. aprillil 2012 kohtule esitatud avalduses soovib hageja täitemenetluse peatamist selliselt, et tal oleks võimalik tasuda kostjale võlgnetav rahasumma osade kaupa. Asja materjalide kohaselt on maakohus peatanud kohtumenetluse ajaks täitemenetluse 140/2011/899 (lk 67). Kuigi kohus rahuldab hagi osaliselt, on käesoleval juhul siiski sundtäitmine osaliselt hageja suhtes põhjendatud, mistõttu puudub õiguslik alus ja vajadus täitemenetluse peatamiseks ka pärast käesolevas tsiviilasjas tehtava lõpplahendi jõustumist. Seega tuleb hagi tagamine kohtuotsuse jõustumisel tühistada. Tegemist on tuvastushagiga, mistõttu ei ole kohtul võimalik TsMS § 445 lg 1 alusel määrata otsuses kindlaks ka otsuse täitmise kord. Vajadusel on hagejal õigus esitada TMS § 45 alusel kohtule avaldus täitemenetluse pikendamiseks või ajatamiseks. Antud juhul ei ole hageja maakohtule sellist taotlust (alternatiivselt) esitanud, maakohus ei ole sellist taotlust menetlenud, mistõttu ei saa hageja esitada vastavat taotlust alles ringkonnakohtus. Viivi Tomson Üllar Roostoja 9 Kersti Kerstna-Vaks