← Eesti

2-11-44406/28

Obsah (4)§ 367§ 108§ 101§ 42

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iko Nõmm, Imbi Sidok, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 20.juuni 2012, Tallinn Tsiviilasja number 2-11-44406 Tsiviilas

§ 367lg-s 4 toodut, on müügikulu 259,98 eurot põhjendatud kulu.

Samuti lisandub sellele hageja põhjenduste kohaselt esialgu ekslikult märgitud remondikulu alla kantud 168,34 eurot. Hageja 17.11.2011 täiendavate selgituste kohaselt ei ole nimetatud summa remondikulu, vaid liimi eemaldamise, kütuse, müügieelse tehnilise ülevaatuse ja rehvitööde kulu, mis olid vajalikud sõiduki müügikõlbulikku seisundisse viimiseks. Kõnealusele nõudele ei esitanud kostja põhjendatud ja veenvaid vastuväiteid, mistõttu on eelnimetatud kulu põhjendatud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista liisinglepingu ülesütlemisest tekkinud müügikulu kokku 428,32 eurot.

  1. Samuti lisandub eelnimetatule hageja poolt kantud kulud teenuse eest OÜ-le Reeborn 293,99 eurot seoses asjaoluga, et hagejal ei õnnestunud endal vara valdust taastada, kuivõrd hagejale vabatahtlikult vaidlusalust vara ei tagastatud. 16.12.2008 ülesütlemise teates kohustas hageja tagastama vaidlusaluse vara, millist kohustust ei täidetud. Kõnealusele nõudele ei esitanud kostja ka asjakohaseid vastuväiteid ega põhistanud, et ülalosundatud kulu tegemine oleks olnud käesolevas asjas põhjendamatu.
  2. Hageja esitas kohtule arved nr 10695541, 10675511, 10656268, 10637712 ja 10618454, millede alusel palus hageja kostjalt välja mõista tasumata arvete alusel 2090,30 eurot. Kostja ei esitanud eelmärgitud maksete tasumise kohta tõendeid ega esitanud nõude suuruse osas vastuväiteid.

§ 108

lg-s 1 ja § 94 lg-s 1 sätestatut, kuuluvad kostjalt väljamõistmisele tasumata lepingumaksed 2090,30 eurot. 20. Liisingulepingus on viivisemääraks 0,25% päevas. Hageja arvestas erinevatelt nõuetelt viivist 0,25% ehk kokku 18 455,09 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise summas 8836,89, vähendades seda tulenevalt mõistlikkuse põhimõttest ja kohtupraktikast põhivõlaga võrdse summani.

§ 101

lg 1 p-s 6, § 113 4 lg-s 1 ja liisingulepingus viivise kohta sätestatut, on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis 8836,89 eurot. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

  1. Kostja palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada, teha asjas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning mõista hagejalt kostja kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud kulud.
  2. Vaatamata asjaolule, et kostja esitas põhjaliku ülevaate asjaoludest ja Riigikohtu lahenditest, mis viitavad liisingulepingu tüüptingimuste p 6.
  3. tühisusele, ei võtnud maakohus hageja seisukohti arvesse ja tugines oma otsuses tühisele tüüptingimusele.

§ 42

lg-tes 1 ja 2 sätestatut, pidanuks kohus kõnesoleva tüüptingimuse tühisust eeldama, kuid ta ei teinud seda. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid tuleb hinnata 12.12.2007 jõustunud VÕS redaktsiooni alusel. Antud juhul puudub vaidlus, et tegemist on eelnevalt hageja poolt väljatöötatud lepingutingimustega, mis oma olemuselt vastavad VÕS § 35 lg-s 1 sätestatud tüüptingimuse määratlusele. Liisingulepingu tüüptingimuste p 6.

  1. on vastuolus VÕS § 367 lg-ga
  2. Kohus leidis ekslikult, et kostja sellekohased vastuväited on ainetud ja otsitud. Liisinguandja soovis antud sättega panna liisinguvõtjale kõik liisingueseme võõrandamisega ning müügieduga seotud riskid. Kusjuures liisinguvõtja pidi nimetatud sätte kohaselt etteulatuvalt nõustuma sellega, et tema poolt hüvitamisele kuuluvate nõuete määratlemisel lähtutakse sõiduki hilisemast müügihinnast isegi siis, kui liisinguandja ei teinud liisingueseme müümisel vajalikku pingutust või otsustas liisingueseme müümisel teha põhjendamatuid allahindlusi. Nimetatud säte viis liisinguandja ja liisinguvõtja õiguste ja kohustuste tasakaalu olulisel määral liisinguvõtja kahjuks tasakaalust välja. Kuna liisingulepingu p 6.
  3. näol on tegemist tühise tüüptingimusega, siis ei saa selles sisalduv hageja jaoks olla kohustuslik.
  4. Asja materjalist nähtub, et sõiduki tagastamise hetkel hageja sõiduki väärtust ei hinnanud ega arvestanud. Seega rikkus hageja juba siis sisuliselt VÕS § 367 lg-s 3 sätestatud kohustust. Hageja esitas kohtule 20.04.2009 dateeritud seni tuvastamata Saksa Auto AS esindaja poolt allkirjastatud sõiduki hindamise akti nr 090130/
  5. Nimetatud akti vasakusse “kasti“ trükiti number 80
  6. Nimetatud numbrile eelneb selgitus: “Tehniline seisukord vastavalt remondikalkulatsioonile nr:” ja sellele järgneb rida allpool number 80
  7. Võimalik, et tegemist ei ole üldsegi katsega määratleda sõiduki väärtust nii nagu leidis maakohus, vaid hoopis viitega remondikalkulatsiooni numbrile. Kohus leidis meelevaldselt, et nimetatud number aktil tõendabki konkreetse sõiduki keskmist kohalikku turuhinda ja seda koos käibemaksuga Eestis ja Eesti kroonides. Aktist ja ka teistest tõenditest ei nähtu, millist metoodikat sõiduki turuhinna/väärtuse/kiirmüügihinna vms kindlakstegemiseks kasutati, milliste sarnaste sõidukite ja/või tehingutega sõidukile hinnangut andes tugineti, kas osundatud number, mida maakohus tõlgendas sõiduki väärtusena selle tagastamise hetkel, on koos käibemaksuga või ilma, hinnangu koostanud isiku nimi, haridustase ega ekspertsus.
  8. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Saksa Auto AS osutab hagejale tagastatud liisinguesemete võõrandamise teenust. Viimane on otseselt huvitatud hageja sõidukite kiirest müügist, sest auto kiire müümine tähendab otsest varalist kasu lepingutasu näol. Sel põhjusel ei ole Saksa Auto AS erapooletu, andmaks hinnangut sõiduki keskmisele kohalikule turuväärtusele, mille kiirest võõrandamisest ta on ise 5 huvitatud. Seega ei saa sõiduki hindamise akti pidada usaldusväärseks tõendiks. Kohus leidis üksnes akti hinnates ekslikult, et sõiduki väärtuseks selle hagejale tagastamise hetkel tuleb lugeda 80 000 krooni ja seda põhjusel, et aktis viidati, et sõidukil on üle kere roostelaike ja parem esiuks on defektiga. Kohus leidis, et eelosundatud defektide esinemine mõjutab oluliselt sõiduki turuhinda. Samas ei ole tõendatud roostelaikude tihedus, intensiivsus, sügavus ja suurus sõidukil ning määratlemata on ka väidetava defekti tegelik sisu ja ulatus ning võimalik defektide kõrvaldamise kulu ehk mõju sõiduki väärtusele.
  9. Maakohus leidis õigesti, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et liisingueseme väärtus 29.05.2008 oli 260 000 krooni. On ebareaalne, et sama sõiduki turuväärtus vähenes 7 järgneva kuuga tavapärase kasutamise raames ca 70%, so 80 000 kroonini. Nagu nähtub hageja esitatud remondikulude arvetest, vajas sõiduk vaid müügieelset pisiremonti summas 168,34 eurot, kuid kohus ei arvestanud antud asjaolu. Antud juhul ei ole tõendatud roosteplekkide sedavõrd suur levik ja sügavus, et need kahandaksid sõiduki väärtust nii olulisel määral. Ka aktist nähtuva foto visuaalsel vaatlusel ei ole võimalik osundatud roosteplekke ega ka viidatud defekti paremal uksel tuvastada. Mõistmatuks jääb, mille alusel maakohus nimetatud puudused tuvastas. Kostja teadmise kohaselt ei esinenud sõidukil märkimisväärseid roosteplekke ega defekti paremal uksel. Võimalik, et nimetatud defekt tekkis sõiduki transportimisel või hilisemal kasutamisel hageja poolt. Tõendatud on, et sõiduki hindamise akt koostati 20.04.2009, so 3 kuud pärast sõiduki hageja poolt ülevõtmist. Maksimaalne kulu, mis auto värvimiseks oleks tulnud kanda, ei ületanuks 1000 eurot. Aktist nähtus, osundatud puudused ei ole visuaalsel teel märgatavad, mistõttu ei saa nende olemasolu lugeda tõendatuks. Maakohtu poolt viidatud väidetavad turuväärtust alandavad tegurid on tõendamata. Kindlasti ei mõjuta toodud defektid aga sõiduki turuväärtust olulisel määral nii, nagu maakohus ekslikult otsuses tuvastas. Kohus pidanuks põhjendama, miks ta leidis, et just sellised defektid annavad põhjendatud aluse eeldada, et sõiduki väärtus vähenes just sellises mahus. Selliselt käitudes rikkus kohus TsMS § 448 lg-s 2 sätestatud kohtuotsuse sisulise motiveerimise kohustust.
  10. Kohus leidis ekslikult, et kostjale pidid olema teada liisingulepingu mittekohasest täitmisest tulenevad kohustused ja riskid ning et hageja kavatseb sõiduki võõrandada oluliselt alla turuhinna. Maakohus luges meelevaldselt tõendatuks, et kostja pidi olema teadlik liisingulepingu ülesütlemisest ja kohustusest vara tagastada. Hageja kinnitas hagiavalduses, et saatis kostjale alles 04.05.2009 kirjaliku nõude, milles märkis käenduslepingu alusel hüvitamisele kuuluva summa suuruse ning palus selle tasuda hiljemalt 11.05.
  11. Seega leidis kohus asjas kogutud tõendeid meelevaldselt hinnates ekslikult, nagu oleks kostja olnud teadlik ja kaasatud liisingueseme tagastusja müügiprotsessi. Kostja sai liisingulepingu ülesütlemisest ja enda võimalikust kohustusest teada 04.05.2009 kirjaga, so rohkem kui kuu aega pärast liisinguesemeks olnud vara tegelikku võõrandamist.
  12. Maakohus märkis otsuses, et tuvastamist ei leidnud ka see, et kostja oleks ise võtnud hagejaga ühendust sõiduki müügiprotsessi kujundamiseks, kuigi kostjale olid kõik asjaolud teada, seega ei ole liisingulepingu üldtingimuste p 6.7 tühine. Kostja näol oli tegemist tarbijast käendajaga, kes ei olnud ega pidanudki olema kursis hageja tegevustega olukorras, kus liisinguesemeks olevat vara asuti võõrandama üksnes hagejale teadaolevate reeglite alusel. Kostjal on põhjendatud ootus, et kui hageja asub vara võõrandama, siis informeerib hageja sellest kostjat esimesel võimalusel. Kostjale jäi mulje, et hageja eesmärk oligi sõiduk erakordselt madala hinnaga tema enda poolt 6 väljavalitud isikule maha müüa. Kostjal peab olema võimalik hinnata ja kontrollida müügiprotsessi ning soovi korral selles ka osaleda.
  13. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks püüdnudki sõidukit võõrandada kallima hinnaga kui 80 000 krooni. Tõendamata on ka fakt, et sõidukit üldse avalikult müügiks pakuti. Hageja oleks pidanud alustama sõiduki avalikku müüki vähemalt hinnaga, mis oleks katnud kõik kostja nõuded hageja vastu. Asjaolu, et hageja seda ei teinud, on kvalifitseeritav liisingfirmapoolse nõutava hoolsuskohustuse täitmata jätmisega. Seeläbi tekitatud kahju ei kuulu kostja poolt hüvitamisele.
  14. Kostja vaidles vastu hageja poolt nimetatud sõiduki tagastamise hetke väärtusele. Kostja esitas oma väidete tõendamiseks kohtule ülevaatliku müügipakkumiste väljavõtte portaalist www.auto24.ee, Eesti Konjunktuuriinstituudi statistilise väljavõtte ja Silberauto AS hinnangu kõnesoleva sõidukiga sarnaste sõidukite väärtuse kohta nimetatud perioodil. Kui kohus portaali www.auto24.ee osas võttis vähemalt seisukoha, et ta nimetatud tõendit sisuliselt sõiduki väärtuse määramisel arvesse ei võta, siis Eesti Konjunktuuriinstituudi väljavõtte ja Silberauto AS kinnituse osas ei pidanud kohus otsuses vajalikuks märkida, et kostja sellised tõendid kohtule esitas. Seega rikkus maakohus TsMS § 442 lg-s 7 sätestatut.
  15. Kuigi kasutatud sõidukite pakkumishinnad ei kajasta üks-üheselt seda, milliste hindadega vastavaid sõidukeid võõrandatakse, kujuneb sõidukite keskmine turuhind nõudluse ja pakkumise vahekorras ning pakkumishinnad näitavad pakkumise hinnataset. Seetõttu saavad ka pakkumishindu kajastavad dokumendid olla tõenditeks, millega saab antud asjas sõiduki väärtust tõendada. Eesti Konjuktuuriinstituudi statistiline müügitehingute väljavõte ei näita mitte pakkumishindu, vaid reaalseid tehinguhindu, millega sarnaseid sõidukeid vabaturu tingimustes kõnesoleval perioodil võõrandati. Sama oluline tõend on ka Silberauto AS poolne kinnitus, et auto24 portaalis sätestatud hinnad on reaalsed ja arvestatavad. Antud liisingueseme turuhind selle üleandmisel hagejale oli vähemalt 158 633,33 krooni. Vastus apellatsioonkaebusele
  16. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja jätta menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
  17. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada kostjalt väljamõistetud põhivõla ja viivise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse.
  18. Esmalt käsitleb ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidet hageja tüüptingimuste p 6.7 tühisuse kohta. Nimetatud punkt sätestab, et kui lepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingujärgse võlgnevuse, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe viie päeva jooksul alates nõude esitamisest. Maakohus ei näinud hageja liisingulepingu üldtingimuste p 6.7 vastuolu VÕS
  19. peatükis sätestatuga ja leidis, et see ei kahjusta liisinguvõtjat ebamõistlikult. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. 7
  20. Liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võeta liisinguandjale jääva liisingueseme turuväärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel arvesse. Eelnimetatu kehtib ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga. Lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kuna üldtingimuste p-s 6.7 seatakse liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahjud/puudujääv osa sõltuvusse vara võõrandamisel saadud summast, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huve ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Antud juhul on üldtingimuste p 6.7 liisinguvõtjat (seega ka kostjat kui käendajat) ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning tühine VÕS § 42 lg 1 järgi, sest sellega võetakse kostjalt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Kuna üldtingimuste p 6.7 on tühine, peab vaidluse lahendamisel kohaldama VÕS §
  22. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal.
  23. Liisingueseme tagastamisel 29.01.2009 liisingueseme väärtust kindlaks ei määratud (t lk 19,20). Liisingueseme müüki alustati müügiportaali andmete kohaselt 09.02.2009 hinnaga 120 000 krooni (7669,40 eurot – lk 114). Ringkonnakohtu hinnangul alustati sõiduki müüki eeldatava turuhinnaga. Sõiduki hinda alandati müügiportaali andmete kohaselt teadmata kuupäeval ja asjaoludel 89 000 kroonile (t lk 114), 20.04.2009 määrati sõiduki väärtuseks 80 000 krooni ja selle hinnaga sõiduk 22.04.2009 ka müüdi (t lk 22, 76). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud oma väidet, et müügihind vastas sõiduki turuväärtusele.
  24. Hageja ei ole tõendanud müügihinna vähendamise asjaolusid. Antud juhul alandati müügihinda 1/3 võrra ca 2,5-kuulise müügiperioodi ajal. Ainuüksi väitest autoturu madalseisu kohta 2009.a ei piisa, et lugeda hinna alandamist põhjendatuks ja müügihinda tegeliku turuhinnaga vastavuses olevaks. Veenev ei ole ka põhjendus, et turuhinnale vastava müügihinna kujunemist mõjutasid antud juhul sõiduki roostelaigud ja parema ukse defektsus. Sellised sõiduki puudused fikseeriti juba sõiduki tagastamise ajal (t lk 19,20), seega arvestati eeltoodut juba 120 000 krooni suuruse hinna määramise ajal. 8
  25. Riigikohus on mitmetes lahendites (nt nr 3-2-1-33-08) leidnud, et reaalsest müügihinnast võib lähtuda siis, kui liisinguandja on teinud kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus ning müügihind ei erine oluliselt liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal. Seejuures peab Riigikohus mõistlikuks ja lubatavaks hinnaerinevuseks 10 %. Käesolevas asjas ei ole võimalik eeltooduga arvestada, sest liisingueseme väärtust selle tagastamise ajal ei määratud. Samuti ei ole hageja tõendanud müügiprotsessi kulgu, mille järgi saaks teha kindlaks, kas vaidlusaluse sõiduki võõrandamisel saavutati parim tulemus, arvestades asjaolu, et sõiduk oli müügis ca 2,5 kuud. Ka ei nähtu asja materjalist, et liisinguvõtjat oleks teavitatud hinnast, millega sõiduk müüki pandi või hinna alandamistest müügiprotsessi kestel. Samas oleks võinud ka kostja ise tunda huvi liisingueseme müügiprotsessi vastu.
  26. Usutav ei ole apellatsioonkaebuse väide, et kostja sai liisingulepingu ülesütlemisest teada alles pärast liisingueseme võõrandamist. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et liisinguese viidi ära Raplast, Jõe tn 18 maja juurest. Aadressil Jõe 18-10 oli kostja elukoht ja samal aadressil asus liisinguvõtja Miil Küte OÜ, mille juhatuse liige ja osanik oli kostja. Samal aadressil saadeti 16.12.2008 kostjale ja liisinguvõtjale nii liisingulepingu ülesütlemise teated kui ka 04.05.2009 nõudekirjad, millest viimase kostja enda väitel kätte sai. Ringkonnakohtu istungil ei suutnud kostja esindaja usutavalt põhjendada, miks kostja ühel ja samal aadressil saadetud kirjadest teise sai kätte, kuid esimest mitte. Põhjendus, et see juhtus kostja elukohavahetuse tõttu, ei ole veenev. Kostja ei ole ka tõendanud, millal ta tegelikult elukohta vahetas. Rahvastikuregistris on tehtud kanne elukoha muutumise kohta alles 06.12.
  27. Lisaks sellele jääb arusaamatuks kostja käitumine, kes nähes, et liisinguese on tema kodu juurest ära viidud, ei võtnud sõiduki kadumise küsimuses ühendust politseiga ega liisinguandjaga. Kostja esindaja ei osanud sellist käitumist kohtule selgitada. Ringkonnakohtu hinnangul viitab kostja käitumine sellele, et ta oli liisingulepingu ülesütlemisest teadlik, samuti ka sellest, kes ja mis põhjusel sõiduki ära viis. Vara tagastamise nõue oli esitatud 16.12.2008 lepingu ülesütlemise teates (t lk 17).
  28. Kostja esitas oma väite tõendamiseks, et liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal suurem kui selle müügihind, müügiportaali auto24.ee väljatrüki, Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) väljavõtte autohindade andmebaasist ja arvamuse vaidlusaluse sõiduki turuvääruse kohta (lk 46-49) ning Silberauto e-kirja (t lk 50), milles on avaldatud arvamust, et auto24.ee andmed on reaalsed. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et kohus jättis otsuse tegemisel EKI väljavõttele ja arvamusele ning Silberauto e-kirjale hinnangu andmata, millega rikkus menetlusnorme. See puudus on ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav.
  29. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda eelnimetatud tõendid seda, et vaidlusaluse sõiduki turuväärtus pidi olema selle tagastamise ajal vähemalt 158 633,33 krooni, nagu kostja väitis. EKI väljavõttes märgitud keskmise turuväärtuse ja auto24.ee portaali müügipakkumiste alusel ei saa hinnata vaidlusaluse sõiduki väärtust. Keskmine turuväärtus ei tähenda seda, et selline väärtus on igal sõidukil. EKI hinnang (t lk 49) on antud vaidlusalust sõidukit nägemata ja selle konkreetseid omadusi (puudusi) arvestamata. Müügiportaali kuulutustes avaldatud hinnad näitavad soovitud, mitte tegelikku müügihinda. Samal põhjusel ei arvesta ringkonnakohus 9 Silberauto e-kirja. Arvestada tuleb antud juhul sellega, et tõendite kohaselt oli vaidlusalune sõiduk remontivajav. Sõiduki tagastamise ajal tuvastati sõidukil ulatuslikud roosteplekid ja ukse defekt (t lk 19,20). Paljasõnaline on kostja apellatsioonkaebuse väide, et sõidukil selliseid puudusi ei olnud ja need võisid tekkida ajal, mil sõiduk oli juba hageja valduses. Lisaks eelnimetatud sõiduki puudustele on tõendatud, et sõiduk vajas veel ulatuslikke remonditöid (t lk 113), mis selle turuväärtust keskmise turuväärtusega võrreldes kahtlemata vähendas.
  30. Kuna hageja ei ole tõendanud sõiduki väärtust selle tagastamise ajal, tuleb ringkonnakohtu hinnangul lähtuda liisingueseme tagastamisaegse väärtuse kindlakstegemisel antud juhul hinnast, mis määrati sõiduki esialgseks müügihinnaks ja mis eeldatavalt vastas sõiduki turuväärtusele sõiduki tagastamise ajal – 120 000 krooni käibemaksuga (7669,40 eurot), käibemaksuta 101 694,91 krooni (6499,49 eurot).
  31. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et sõiduki jääkväärtus oli lepingu lõpetamise ajal 10 357,27 eurot. Lähtudes VÕS 367 lg-tes 1 ja 3 ning VÕS § 145 lg-tes 1 ja 2 sätestatust ning sõiduki turuväärtusest tagastamise ajal (6499,49 eurot), tuleb kostjal hüvitada nimetatud summade vahe 3857,78 eurot (hageja nimetatud nn müügikahju).
  32. Liisingulepingu järgi tasumisele kuulunud maksete võlg oli 2090,30 eurot, mis tuleb kostjal hagejale VÕS § 108 lg 1 järgi tasuda. VÕS § 367 lg 4 järgi tuleb kostjal hüvitada ka sõiduki realiseerimisega seotud teenuse kulu 259,98 eurot (t lk 23) ja sõiduki tagastamise kulu 293,99 eurot (t lk 21). Kostja eelnimetatud võlgnevuse ja kulutuste suurust ei vaidlustanud. Samuti tuleb kostjal hüvitada sõiduki müügiks ettevalmistamise kulud, kuid ringkonnakohtu hinnangul hagetust väiksemas suuruses. Hageja nõudis hagiavalduses remondikulude hüvitamist summas 168,34 eurot, mida kostja ei tunnistanud, väites põhjendatult, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks (t lk 44). Hageja täiendava selgituse kohaselt ei ole nimetatud summa näol tegemist tegelikult remondikulude, vaid sõiduki müügikõlbulikku seisundisse viimise vajaliku kuluga (t lk 74). Ringkonnakohtu hinnangul on sellise vajaliku kuluna käsitletav Saksa Auto AS arvel nr 292600908 märgitud kulu sõiduki puhastamise jm eest summas 59,14 eurot (t lk 24). Saksa Auto AS arvetel nr-d 292601666 ja 292601398 kajastatud rehvi- ja tasakaalustustööd ei ole iseenesest käsitletavad sõiduki müügikõlblikku seisundisse viimiseks vajalike kuludena (t lk 25, 26). Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaks eelnimetatud kulusid selliste kuludena käsitleda. Seega jätab ringkonnakohus hagi 109,20 euro ulatuses rahuldamata. Eeltoodu alusel kuulub kostjalt väljamõistmisele põhivõlg kogusummas 6561,19 eurot (3857,78+2090,30+259,98+293,99+59,14).
  33. Väljamõistmisele kuuluva põhisumma vähenemise tõttu muutub vastavalt ka viivisearvestus. Liisingulepingus oli kokku lepitud viivises suurusega 0,25% päevas. Tasumata põhimaksete 1581,55 euro osas arvestas hageja viivist alates 24.12.2008 kuni hagi esitamiseni 999 päeva eest kokku 3949,92 eurot, müügikulu 259,98 osas alates 12.05.2009 kuni hagi esitamiseni 860 päeva eest 558,96 eurot, tagastusteenuse 293,99 osas alates 12.05.2009 kuni hagi esitamiseni 860 päeva eest 632,08 eurot. Viivisearvestusele eelnimetatud osas kostja vastuväiteid ei esitanud. Hageja nn müügikahju on käesolevas otsuses tuvastatu kohaselt 3857,78 eurot, mille osas tuleb 10 arvestada viivist alates 12.05.2009 kuni hagi esitamiseni 860 päeva eest 8294,23 eurot. Sõiduki müügikõlblikku seisundisse viimise kulu on käesolevas otsuses tuvastatu kohaselt 59,14 eurot, mille osas tuleb arvestada viivist alates 12.05.2009 kuni hagi esitamiseni 860 päeva eest 127,15 eurot. Seega on kostja viivisevõlgnevus kokku 13 562,34 eurot. Kuna hageja palus viivise välja mõista põhivõla suuruses, mõistab ringkonnakohus sellest välja põhivõlale vastava summa 6561,19 eurot.
  34. M aakohtu menetluses ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 2 alusel kostja kanda. Kostja ei nõustunud hageja poolt ringkonnakohtu 05.06.2012 istungil pakutud kompromissiga tasuda hagejale põhivõlg 6670,39 eurot. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 6561,19 eurot, seega sellesarnases ulatuses, nagu pakkus kompromissina hageja. Lisaks sellele mõistis ringkonnakohus kostjalt välja viivise, millest hageja oleks kompromissi sõlmimise korral loobunud. Olukorras, kus hageja tegi kostjale apellatsioonimenetluses korduvalt mõistlikke ettepanekuid kompromissi sõlmimiseks, millest kostja keeldus, oleks ebaõiglane jätta menetluskulud osaliselt hageja kanda.
  35. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Iko Nõmm Imbi Sidok Ande Tänav 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.