3-11-2260/24

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Madis Ernits ja Maili Lokk

1. mai 2012, Tartu 3-11-2260 Aleksandr Streltsovi kaebus Viru Vangla 14.09.
2. a käskkirja nr 6-3/1710-D õigusvastaseks tunnistamiseks Tartu Halduskohtu 17.01.
3. a otsus Aleksandr Streltsovi apellatsioonkaebus Kaebaja Aleksandr Streltsov Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON Tagastada apellatsioonkaebus. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest. ASJAOLUD JA RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Viru Vangla 14.09.
5. a käskkirjaga nr 6-3/1710-D karistati Aleksandr Streltsovi vangistusseaduse (VangS) § 67 p-s 1 ning Viru Vangla kodukorra p-s 7.3 sätestatud nõuete rikkumise eest kuueks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirja kohaselt ei allunud kaebaja 19.08.2011 hommikuse loenduse ajal vanglateenistuse ametniku K.A. seaduslikule korraldusele tõusta püsti ja seista voodi äärde ning öelda oma ees- ja perekonnanimi.
6. A. Streltsov esitas 15.09.2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Viru Vangla 14.09.
7. a käskkirja nr 6-3/1710-D õigusvastaseks tunnistamist. Kaebuse kohaselt on distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri õigusvastane, kuna vanemvalvur K.A. korraldus tõusta püsti, seista voodi ääres ja öelda oma nimi, on kaebaja inimväärikust rikkuv. Kaebajal on rinnas nimesilt, mis sisaldab tema isikuandmeid ning valvuril puudub vajadus küsida temalt kaks korda päevas nime ja perekonnanime.
8. Tartu Halduskohtu 17.01.
9. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli vanemvalvuri K.A. poolt antud korraldus seaduslik, sest see on kookõlas Viru Vangla kodukorra punktidega 7.3 ja 7.5 ning ei vasta haldusmenetluse seadustiku (edaspidi HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele. Seega tuli antud korraldust täita ning korralduse täitmata jätmisel oli vastustajal õigus kaebajat distsiplinaarkorras karistada. Samuti on 14.09.
10. a käskkiri antud kehtiva vangistusseaduse normide alusel ja sellega kooskõlas. Kaebaja süü on tõendatud vanemvalvuri K.A. 19.08.
11. a ettekandega nr 3219 ja järelvalveosakonna valvuri E. Põllu 05.09.
12. a õiendiga. Kaebajale määratud karistus on proportsionaalne tema poolt toime pandud rikkumisega ning distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on kaalutlusvigadeta ja vorminõuetele vastav. Kohustus ettenähtud ajal püsti seista ja selgelt öelda oma isikuandmed, ei saa kuidagi alandada kinnipeetava inimväärikust.
13. A. Streltsov esitas 24.01.2012 apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt karsitati kaebajat 6-ööpäevase kartserikaristusega, mil kaebaja pidi olema ebainimlikes tingimustes. Õigusvastased ja põhjendamatud Viru Vangla ja Tartu Halduskohtu tegevused rikuvad mitmeid Põhiseaduse norme ning vangla sisekorraeeskirjad on vastuolus Põhiseadusega. Koos apellatsioonkaebusega esitas A. Streltsov taotluse enda vabastamiseks riigilõivu tasumisest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tagastada.
15. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 3 p 5 sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Riigikohus on kuni 31.12.2012 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS vr) § 33 lg 3 p 5 kohaldamisala laiendanud ka kaebustele, mis on ilmselgelt perspektiivitud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 22.06.
16. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-20-10 p-d 10 ja 12). Kuna HKMS § 187 lg 3 p 5 on samasisuline HKMS vr § 33 lg 3 p-ga 5, siis saab ringkonnakohtu hinnangul ka kehtiva HKMS-i redaktsiooni alusel apellatsioonkaebuse tagastada juhul, kui kohus leiab, et see on ilmselgelt perspektiivitu. Kohtupraktika kohaselt saab kaebust lugeda ilmselgelt perspektiivituks siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik ja ka siis, kui apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud (vt. Riigikohtu halduskolleegiumi 15.12.
17. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-57-11 p 16). Apellatsioonkaebuse ilmselge perspektiivituse tuvastamine nõuab kohtult põhjalikumat motivatsiooni ning on kohaldatav õiguslikult selges olukorras (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 23.11.
18. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-71-11).
19. Käesolevas asjas ei saa apellatsioonkaebust pidada perspektiivikaks. Halduskohus on kaebuse sisuliselt läbi vaadanud ning jätnud selle rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus jõudnud õigele järeldusele, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ja selle aluseks olnud distsiplinaarmenetlus läbi viidud nõuetekohaselt. VangS § 67 lg 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Viru Vangla kodukorra p-st 7.3 tuleneb kinnipeetavale kohustus loenduse ajal püsti tõusta, seista enda korrastatud voodi juures või vanglaametniku korraldusel mujal. Viru Vangla kodukorra p 7.5 volitab vanglaametnikku küsima kinni peetava isiku ees- ja perekonnanime ning kontrollima kinnipeetava isikusamasust ja vastavust loenduskaardiga. Kohtumenetluse poolte vahel ei ole vaidlust distsiplinaarkaristuse aluseks olnud rikkumise toimumises. 2 Riigikohtu halduskolleegium on 01.03.
20. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-103-06 selgitanud, et kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele ning vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Käesoleval juhul ei vastanud kaebajale ees- ja perekonnanime ütlemiseks ning loenduse ajaks püsti tõusmiseks ja oma voodi juures seismiseks antud korraldus ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele, kuna ei esinenud ühtegi HMS § 63 lg-s 2 sätestatud asjaolu. Seega on kaebaja vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumisega rikkunud VangS § 67 lg-s 1 ja Viru Vangla kodukorra p-s 7.3 sätestatud nõudeid. Kaebaja rikkumine on tõendatud ning karistuse määramisel on arvestatud tema varasemat karistatust. Määratud karistus ei ole ebaproportsionaalne, arvestades, et kinnipeetavat on varem samalaadse rikkumise eest korduvalt karistatud. Kaebaja subjektiivne arvamus püsti tõusmise ja nime ütlemise ebamõistlikkusest ei õigusta VangS ja Viru Vangla kodukorra sätete rikkumist ning ei saa olla aluseks vaidlustatud käskkirja tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist õiguslikult selge olukorraga, kuna vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse aluseks olnud asjaolude ja seadusesätete kohaldamise ning distsiplinaarmenetluse läbiviimise õiguspärasuse üle vaidlus puudub.
21. Apellatsioonkaebuses esitatud väited seoses distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ja halduskohtu otsuse põhjendamatuse ja õigusvastasusega on alusetud. Karistuse määramise käskkiri ja halduskohtu otsus on piisavalt põhjendatud ning menetlused on läbi viidud nõuetekohaselt. Kuna kaebaja on teadlikult rikkunud kohustust alluda vanglateenituse ametniku seadluslikule korraldusele, distsiplinaarkaristus on määratud õiguspärasel alusel ning distsiplinaarmenetlus on viidud läbi nõuetekohaselt, siis on alusetu kaebaja väide, et vastustaja ja halduskohus on langetanud õigusvastased otsused. Kartseritingimuste väidetavat mittenõuetekohasust ei ole kaebaja vaidlustanud halduskohtus ning selles osas ei saa ringkonnakohus menetleda nõuet alles apellatsioonimenetluses esitatuna. Kaebaja viide vangla sisekorraeeskirjade põhiseadusvastasusele on põhjendamatu ja alusetu.
22. Käesoleval juhul on apellatsioonkaebuses esitatud väited alusetud. Samuti ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamine ringkonnakohtu hinnangul võimalik ka muude, kaebuses viitamata asjaolude ega õigusnormide pinnalt. Eeltoodust tulenevalt on A. Streltsovi apellatsioonkaebus ilmselgelt perspektiivitu ning ringkonnakohus tagastab kaebuse HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel.
23. Antud asjas esitas kaebaja koos apellatsioonkaebusega ka taotluse vabastada ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasjade lahendamisel nõustunud sellega, et juhul, kui TsMS-i menetlusabi sätete alusel esitati taotlus hagi esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks, kuid maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 alusel (hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust), ei ole vajalik menetlusabi taotlust eraldi hinnata (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.06.
24. a määrus asjas nr 3-2-1-56-07). Ringkonnakohtu hinnangul on TsMS § 371 lg 2 oma sisult ja eesmärgilt sarnane TsMS § 637 lg 1 p-st 6 tuleneva alusega apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest 3 keeldumiseks (apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. TsMS § 637 lg 1 p 6 on omakorda analoogne säte HKMS § 187 lg 3 p-ga 5, mistõttu peab ringkonnakohus võimalikuks sellisest praktikast lähtumist ka halduskohtumenetluses. Tagastades apellatsioonkaebuse HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel, jätab ringkonnakohus kaebaja menetlusabi taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel eraldi hindamata ja lahendamata. Agu Timmi Madis Ernits 4 Maili Lokk