← Eesti

3-08-1748/101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Kaire Pikamäe, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 20. aprill 2012. a, Tallinn Haldusasja n

§ 6

lg-t 31, otsustab vallavalitsus mitte arvestada eespool nimetatud endist kruusakattega teed ja platsi ehitisena, mille juurde on võimalik

alusel erastada maad, ja teha ehitise omanikule ettepanek korrastada nimetatud plats ja tee, parandades nende katte kvaliteeti. Korrastamine tuleb läbi viia

  1. juuniks 2008, senikauaks määratakse nimetatud ehitistele teenindav maa, mida on õigus erastada pärast ehitiste kordategemist eelnimetatud tähtaja jooksul. Kaarma Vallavalitsuse 07.06.2007 vastuses nr 5-15/564-1 (I kd tl 36) vaidele märgiti, et korraldusega nr 124 ei ole määratud teenindusmaad kruusaplatsile ehitusaluse pindalaga 6675 m2 ja masinate pesuplatsile ehitusaluse pinnaga 222 m
  2. Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrus nr 144 „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord“ (edaspidi Määrus nr 144) ei sisalda kohustust määrata teenindusmaa kogu hoonete kompleksile, kuid vallavalitsus leiab, et praktikas on see otstarbekas. Korralduse nr 124 vastuvõtmisel on lähtutud Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ (edaspidi Määrus nr 144) p-st 3, milles on öeldud, et lagunenud ja kasutusest väljalangenud, ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavale ehitisele määratakse teenindamiseks vajalik maa üksnes juhul, kui kohalik omavalitsus määrab vastavalt

§ 6lg-le 31 sellise ehitise kordategemiseks tähtaja.

Olemasolevale hoonele või rajatisele määratakse selle teenindamiseks vajalik vähim teenindusmaa. Platside puhul on teenindusalune maa platsialune maa. Plats peab olema looduses tunnetatav, kuid korralduse nr 124 vastuvõtmiseni ei olnud arusaadav platsi asukoht looduses. Vastuses tegi vallavalitsus ettepaneku tellida kruusaplatsi osas ekspertarvamus ja vastavalt ekspertiisi tulemustele lahendada teenindusmaa määramise küsimus. Helgi Sink esitas Kaarma Vallavalitsusele 27.04.2007 vaide vallavalitsuse 30.03.2007 korralduse nr 124 peale. Vaide esitaja leidis, et määratud teenindusmaa on põhjendamatult suur ja korraldusega nr 124 oleks vallavalitsus pidanud lahendama kõigile Kaarma Põllumajandus OÜ-le kuuluvatele ehitistele teenindusmaa määramise, kuid korraldusest on välja jäänud kahele laoplatsile teenindusmaa määramine. Kaarma Vallavalitsuse 16.08.2007 korraldusega nr 305 (I kd tl 34-35) rahuldati H. Singi vaie vallavalitsuse 30.03.2007 korralduse nr 124 peale ja tunnistati see korraldus kehtetuks. Vaideotsuses kordas vallavalitsus 07.06.2007 vastuses nr 5-15/564-1 Kaarma Põllumajandus OÜ-le esitatud seisukohti ja märkis, et Saare Maavalitsuse esindaja on andnud oma seisukoha, et kruusaplatsi ja masinate pesuplatsi näol ei ole tegemist ehitistega ja nende alune maa ei kuulu erastamisele

mõttes. Seetõttu tellib vallavalitsus ekspertiisi, mille tulemustest olenevalt lahendatakse teenindusmaa määramise küsimus kompleksile korraga. 5. Ösel Consulting OÜ 27.08.2007 ekspertarvamuse (I kd tl 32-33, 88-91) kohaselt on Asuküla külas endise töökoja kinnistul asuv kruusakattega tee ja plats planeerimise käigus hävinud ja ei vasta kruusatee seisundinõuetele. Kaarma Põllumajandus OÜ saatis 22.10.2007 vallavalitsusele kirja (I kd tl 28-29), milles märkis, et on arvestades vallavalitsuse 29.05.2007 ja 07.06.2007 kirju, korrastanud kruusaplatsi ja teed. Kaarma Põllumajandus OÜ-l on omand Maleva töökoja hoonetele ja rajatistele kui tervikvarale ning ta peab otstarbekaks ühekorraga ühe haldusaktiga otsustada kõikide talle kuuluvate ehitiste ja rajatiste juurde teenindava maa määramine territooriumil, kus asuvad endise Maleva töökoja ehitised, vastavalt varem koostatud projektdokumentatsioonile. Tegemist oli ehitiste kompleksiga, kus liikumine ja juurdepääs ehitistele oli tagatud eraldatud territooriumi ulatuses. 3

(14)3-08-1748 22.11.2007 toimus Kaarma Vallavalitsuse istung, kuhu oli kutsutud osalema ka Kaarma Põllumajandus OÜ ja kus vallavalitsus koostas korralduse eelnõu (I kd tl 30) kruusaplatsi (registrikood 220301415) kogupinda vähendada 889 m2 võrra (lõplikuks kogupinnaks jääks 4825 m2) ja asfaltplatsi (registrikood 220301419) kogupinda vähendada 706 m2 võrra (lõplikuks kogupinnaks jääks 2911 m2). 6. Kaarma Vallavalitsuse 17.01.2008 korraldusega nr 19 (I kd tl 25-26) määrati Kaarma vallas, Asuküla külas Kaarma Põllumajandus OÜ-le kuuluva laoplatsi (ehitisregistri kood 220301805) ja lao (ehitisregistri kood 220300921) kordategemise ja maareformi seaduse (edaspidi

) § 6 lg-ga 31 kooskõlla viimise tähtajaks 01.03.2009. Ühtlasi sisaldus korralduse resolutsioonis tingimus, mille kohaselt juhul, kui Kaarma Põllumajandus OÜ viib eelnimetatud ehitised

§ 6

lg-ga 31 kooskõlla, siis määratakse kordatehtud ehitistele teenindusmaad järgmiselt: 1) lao juurde 380 m2; 2) laoplatsi juurde 1 567 m

  1. Kaarma Põllumajandus OÜ esitas 13.02.2008 Kaarma Vallavalitsuse 17.01.2008 korralduse nr 19 peale vaide (I kd tl 23-24), milles märkis, et temale ei ole saadetud kutset osaleda vallavalitsuse istungil, kus korraldust nr 19 arutati. Vaide esitaja palus lähtuda teenindusmaa määramisel Maleva töökoja
  2. a asendiplaanist. Vaide esitaja märkis, et töökoja vara on tervikvara, mis tuleb hõlmata ühe maaeraldusega, vältimaks ehitistele juurdepääsu takistamist. Servituut eeldab kokkulepet teise isikuga ja kokkuleppe puudumine takistab ehitise kasutamist. Vaide esitaja jäi korraldusele nr 124 esitatud vaides toodud seisukohtade juurde. Kaarma Vallavalitsuse 15.04.2008 korraldusega nr 160 (I kd tl 21) tunnistati vallavalitsuse 17.01.2008 korraldus nr 19 kehtetuks põhjendusega, et Kaarma Põllumajandus OÜ-le polnud tagatud ärakuulamisõigust korralduse nr 19 andmisel.
  3. Kaarma Vallavalitsuse 06.05.2008 korraldusega nr 195 (lisadega I kd tl 74-79, lisa ka tl 68) määrati Asuküla külas Kaarma Põllumajandus OÜ-le kuuluvate remonditöökoja (ehitisregistri kood 120262184), hoiukuuri (ehitisregistri kood 120262193), kütusepaagi ruumi (ehitisregistri kood 120300894), pumbamaja (ehitisregistri kood 120300901), laoplatsi (endine masinate pesuplats, ehitisregistri kood 220300980) ja asfaltplatsi (ehitisregistri kood 220301419) teenindusmaaks 10 099 m2 maad. Korralduses selgitati Kaarma Põllumajandus OÜ-le, et juurdepääsutee küsimus üle õigusvastaselt võõrandatud maa lahendatakse H. Singile maa tagastamise korraldusega, kuhu lisatakse kohustus tagada juurdepääs naabermaaüksustele, sh ka Kaarma Põllumajandus OÜ objektidele. Kaarma Vallavalitsuse 02.04.2009 korraldusega nr 219 (I kd tl 100-103) muudeti 06.05.2008 korraldust, lisades korralduse kirjeldavas osas ja resolutsioonis olevate ehitiste, millele teenindusmaa määratakse, samuti korralduse lisaks oleva piirikirjelduse objektide loetellu ka kruusaplats ehitisregistri koodiga
  4. Korralduse põhjendustes märgiti, et korraldusega nr 195 määratud teenindusmaa hulka kuulus ka nimetatud kruusaplats (mis on märgitud ka sellele korraldusele juurdelisatud plaanil), kuid ametniku eksimuse tõttu jäi see korralduse tekstist välja. Kaarma Põllumajandus OÜ esitas vallavalitsuse 02.04.2009 otsusele vaide, mis jäeti vallavalitsuse 03.09.2009 korraldusega nr 364 (I kd tl 119-121) rahuldamata. Kaarma Vallavalitsuse 06.05.2008 korraldusega nr 196 (I kd tl 14-18, 80-85) määrati Kaarma vallas, Asuküla külas Kaarma Põllumajandus OÜ-le kuuluva laoplatsi (ehitisregistri kood 220301805) ja lao (ehitisregistri kood 220300921) kordategemise ja

§ 6lg-ga 31 kooskõlla viimise tähtajaks 20.05.2009.

Korralduse resolutsioonis sisaldus tingimus, mille kohaselt juhul, kui Kaarma Põllumajandus OÜ viib eelnimetatud ehitised

§ 6lg-ga 31 kooskõlla, siis määratakse kordatehtud ehitistele teenindusmaad järgmiselt: 4

(14)3-08-1748 1) lao juurde 380 m2; 2) laoplatsi juurde 1 567 m
  2. Kaarma Vallavalitsuse 30.07.2008 korraldusega nr 286 (I kd tl 86-87) jäeti rahuldamata Kaarma Põllumajandus OÜ vaie Kaarma Vallavalitsuse 06.05.2008 korralduste nr 195 ja 196 peale.
  3. Kaarma Põllumajandus OÜ esitas 05.09.2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kaarma Vallavalitsuse 06.05.2008 korralduste nr 195 ja 196 tühistamiseks osas, millega jäi määramata Kaarma Põllumajandus OÜ omandis olevale kruusaplatsile (suurus 6 675 m2, ehitisregistri kood 220301415) teenindusmaa. Vastuseks Tallinna Halduskohtu 13.02.2009 määrusele (I kd tl 5253), milles leiti, et tühistamisnõue ei taga kaebaja õiguste kaitset, kuna korraldust teenindusmaa määramiseks kruusaplatsile või sellest keeldumist ei ole välja antud, muutis kaebaja 27.02.2009 oma nõuet ning taotles Kaarma Vallavalitsuse kohustamist määrata kaebaja omandis olevale kruusaplatsile (suurus 6 675 m2, ehitisregistri kood 220301415), asukohaga Asuküla, Saare maakond, teenindusmaa kahe kuu jooksul alates antud menetluses tehtava kohtulahendi jõustumisest. Kaebuse põhjendused: 1) Kaarma Vallavalitsuse korraldustega nr 195 ja 196 pidi olema lahendatud kõigi endise Maleva töökoja ehitiste ja rajatiste teenindusmaa määramise küsimus, misjärel oleks pidanud järgnema ülejäänud osas Paadiku nr A-16 maade õigustatud subjektile tagastamine. Korralduses nr 195 toodud selgitus, et juurdepääsutee küsimus lahendatakse maa tagastamise käigus, näitab, et korraldustega on ära lahendatud kaebuse esitaja ehitiste juurde kuuluva maa erastamise ulatus. Puudub alus arvata, et ühe objekti osas toimub eraldi teenindusmaa määramise menetlus ja vastav haldusakt antakse välja hiljem; 2) Kaebuse esitaja õigusi rikub see, et korraldustest on motiveerimata välja jäetud üks kaebajale kuuluv rajatis – kruusaplats ehitisregistri koodiga 220301415 pindalaga 6 675 m2, kuigi kaebuse esitaja on varasema menetluse käigus osundanud selle kruusaplatsi teenindusmaa määramise küsimusele; 3) Vallavalitsuse tellitud ekspertiis, mille aluseks oli teeseadus, ei anna alust jätta platsile teenindusmaa määramata. Osundatud kruusaplats ei ole kunagi pidanud vastama üldkasutatava tee nõuetele, sest oli mõeldud põllumajandusmasinate seismiseks, materjali ladustamiseks ning kruusakate pidi vältima raskete masinate pinnasesse vajumist. Neil asjaoludel on kaebaja jaoks selgusetu läbiviidud ekspertiisi tähendus ja selle järelduste hindamine vastustaja poolt. Ka oli ekspertiisi (20.06.2008) ja korralduste nr 195 ja 196 andmise ajaks veel saabumata kaebuse esitajale kruusaplatsi korrastamiseks määratud tähtaeg. Eeldades, et lõpuks lahendatakse teenindusmaa määramine kõikide sellel algselt kolhoosiaegsel maaeraldusel asuvate hoonete ja rajatiste juurde, on kaebuse esitaja platsi korrastanud (läbikasvanud umbrohu eemaldanud, pinnase planeerinud ja madalamad kohad täitnud (05.09.2008 kaebus ja selle 27.02.2009 muudatus); 4) Vastustaja ei ole 02.04.2009 korraldusega kaebuses esitatud nõuet täitnud. Kaebaja soovis, et vastustaja määraks teenindusmaa kruusaplatsile suurusega 6 657 m2 lisaks korralduses nr 195 toodud ehitiste ja rajatiste juurde teenindamiseks määratud alale, seega ka maa üldsuuruse muutmist. Nimetatud kruusaplats on rajatis ning see on ehitisregistrisse kantud platsina, sellel on suurus, mis määrab ära ka teenindusmaa minimaalse ulatuse. Ka kolmanda isiku vastusest kaebusele nähtub, et kaebaja osundatud asukohas platsile teenindusmaa määramist takistab mitte see, nagu poleks platsi antud asukohas olnud, vaid see, et plats on hävinud. Korraldusest nr 195 on välja jäänud üks rajatis oma pindalaga tervikuna ning korralduses peab kajastuma arusaadavalt, milliste objektide teenindamiseks kokku ja millistes välispiirides on maa erastatav. Kruusaplats asub väljapool vastustaja poolt tehtud piiriettepanekut. Seega ei ole 10 099 m2 sees vaidlusalust platsi. Ka vastustaja on väitnud, et kolmanda isiku vastuseis takistab selle platsi erastamist ning plats ei ole enam rajatisena käsitatav ning selle alla maa erastamiseks pole seaduslikku 5
(14)3-08-1748 alust. Jääb arusaamatuks, kuidas on need seisukohad lubanud arvata vaidlusaluse platsi ikkagi ülejäänud hoonete teenindusmaa hulka (24.04.2009, 19.07.2010 ja 02.08.2010 seisukohad).
  1. Kaarma Vallavalitsus palus jätta kaebus rahuldamata: 1) Korraldusega nr 195 määratud teenindusmaa 10 099 m2 objektide hulka kuulub ka kruusaplats, kuid korralduse tekstis jäi nimetatud objekt ametniku tähelepanematuse tõttu märkimata. Seda, et laoplats ehitisregistrikoodiga 220301415 kuulub määratud teenindusmaa objektide hulka, on võimalik välja lugeda korraldusele lisatud plaanist ja piirikirjeldusest. Kuna vallavalitsus muutis 02.04.2009 korraldusega nr 219 06.05.2008 korraldust, tuleks kohtumenetluse lõpetada (30.03.2009 ja 09.04.2009 esitatud seisukohad); 2) Haldusmenetluses on kaebajale piisavalt selgitatud, miks ei ole kaebajal alust nõuda kruusaplatsi koodiga 220301415 määramist erastatava maa hulka. Seda on tehtud 06.05.2008 korraldusega nr 195 ja 03.09.2009 korraldusega nr
  2. Vaidlusalune kruusaplats on arvestatud hooneid teenindava 10 099 m2 hulka; 3) Kuna

§ 10

lg 3 kohaselt määrab teenindusmaa suuruse ja piirid kohalik omavalitsus, pole kohtu pädevuses teha vallavalitsusele kaebuses nõutud ettekirjutust; 4) Vallavalitsus on arvestanud Määruse nr 144 p-ga 4 ja langetanud ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride kulgemise osas kaalutletud otsuse. Lisaks on Saare maavanem 11.03.2010 kirjas nr 10-3/2208 jätnud kaebuse esitaja vaide rahuldamata, nõustunud vallavalitsuse 03.09.2009 korraldusega nr 364 tehtud vaideotsusega ja leidnud, et vallavalitsuse eeltoimingud maa ostueesõigusega erastamisel on seaduslikud (28.06.2010 seisukoht); 5) Vastuseks halduskohtu 23.03.2011 kirjale, milles nõuti selgitust, mis põhjustel erineb kruusaplatsi 220301415 asukoht 27.03.2007 valla vanemmaakorraldaja M. Laesi koostatud asendiplaanil (mis kuulus ilmselt 30.03.2007 korralduse nr 124 juurde) töökoja

(120300894)ja laoplatsi
(220301805)vahel ja 20.12.2007 asendiplaanil, mis on vallavalitsuse 06.05.2008 korralduse nr 195 lisaks, töökoja juures asuva asfaltplatsi
(220301419)ja pumbamaja
(120300901)vahelisel alal ja kus asus kruusaplats pindalaga 6675 m2
  1. a, kui vald selle ehitisregistrisse kandis, selgitas vallavalitsus 30.03.2011 järgmist. Kruusaplatsi ehitisregistrisse kandmisel 18.04.2006 lähtuti kaebuse esitaja 22.03.2006 taotlusest. Kande lisana on fikseeritud kaebaja poolt vallavalitsusele esitatud 25.12.1979 akt Maleva töökoja ekspluatatsiooni võtmise kohta koos
  2. aasta heakorrastustööde asendiplaaniga. Sellel plaanil ei määratud ehitiste koordinaate ja kruusaplatsiks loeti kaebaja juhatuse esimehe ütluste alusel esialgselt plaanil olev bensiinijaama esine ringtee. Teenindusmaa määramise menetluse käigus tuvastati kruusaplatsi õige asukoht ning tehti vastav muudatus töökoja lähiümbruse asendiplaanil. Määruse nr 144 p 4 ja maakorraldusseaduse (MaaKS) § 2 ja § 5 lg-st 2 tulenevalt ei ole võimalik ehitisregistrisse kantud kruusaplatsi ja asfaltplatsi teenindusmaad määrata eraldi, vaid seda tuleb maakorralduse nõuetest lähtuvalt teha kogumis teiste kaebuse esitaja hoonete ja rajatistega. Seetõttu võttis vallavalitsus teenindusmaa määramisel aluseks kaebaja esitatud 25.12.1979 aktis toodud heakorrastatud pinna 10 462 m2 (hoonetealuse maata), millest on seoses hoonete müügiga ja erastatava maa pindalast väljaarvamistega maha arvatud kokku 4 821,1 m
  3. Lisatud on teenindusmaa piiridesse jäävate hoonete (pumbamaja, kütusepaagi ruum, töökoda ja hoiukuur) alune maa kokku 1 134,5 m
  4. „Vahe 10 099 m2 - (10 462-4821,1+1134,5) = 3 323,6 m2“ on väljapoole platse jäävate hoonete teenindusmaa koos hoonetealuse maaga ja 5 641 m2 rajatiste (kruusaplats ja asfaltplats) teenindamiseks vajalik maa.
  5. Kolmas isik H. Sink vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata: 6
(14)3-08-1748 1) Korralduste nr 195 ja 196 lisadeks olevatele plaanidele on kruusaplats koodiga 220301415 kantud ja ehkki korralduse nr 195 tekstis ei ole seda platsi nimetatud, on platsi alune maa määratud ehitiste teenindamiseks vajaliku maa hulka; 2) Korralduste nr 195 ja 196 andmisele eelnevas haldusmenetluses kuulas vallavalitsus 06.05.2008 istungil ära nii Kaarma Põllumajandus OÜ kui Helgi Singi esindajad. Istungil oli kaebuse esitaja põhilises osas nõus korralduste sisuga, tutvus maa plaanidega ja ei esitanud vastuväidet korraldustega määravata maa piiride osas, samuti ei toonud esile, et mingi objekt on välja jäetud. Nii nähtub Kaarma Vallavalitsuse 30.07.2008 korralduse nr 286 põhjendavast osast; 3) Kui nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga kruusaplatsi asukohast väljaspool korralduste nr 195 ja 196 lisadel näidatud teenindusmaa piire, ei ole vallavalitsus seda maad põhjendatult arvanud teenindusmaa hulka. OÜ Ösel Consulting ekspertarvamuses leitakse, et endise töökoja hoonete lähikonnas olev kruusakattega tee ja plats on planeerimise käigus hävitatud ega vasta kruusatee seisundinõuetele. Kui seal on kunagi kruusaplats olemas olnud, siis on see praegusel ajal lagunenud ja kasutusest väljas ning pinnas on läbi platsi planeerimise tasandatud. Sellisele objektile – tasandatud maatükk – ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramine oleks vastuolus

-ga. 1977. a koostatud heakorrastustööde asendiplaanil ei ole sellel alal kruusaplatsi ehitise tähenduses, mistõttu puudub vallavalitsusel

§ 6

lg 31 kohaselt vajadus määrata platsi korrastamiseks tähtaeg ja alus arvata see ala ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka. Kolmas isik viitab Riigikohtu 15.12.2004 otsusele asjas nr 3-3-1-57-04; 4) Riigikohtu üldkogu 25.02.2004 otsusest asjas nr 3-3-1-60-03 (p 38) tulenevalt ei ole halduskohtul üldjuhul võimalik kohustada haldusorganit tegema kohtu poolt kindlaks määratud diskretsiooniotsust. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramine on antud seadusega kohaliku omavalitsuse pädevusse (27.03.2009 seisukoht); 5) Kuna vallavalitsuse 02.04.2009 korraldusega nr 219 on korralduse nr 195 tekstist ja sellele lisatud plaanist tulenev ebaselgus kõrvaldatud, siis on teenindusmaa kruusaplatsile määratud ja taotletud ettekirjutuse tegemise vajadus ära langenud, mistõttu tuleb menetlus lõpetada kuni 31.12.2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 24 lg 1 p 4 alusel (14.04.2009 ja 06.07.2010 seisukohad); 6) Kaarma Vallavalitsuse 02.04.2009 korraldus nr 219 on jõustunud ja HMS § 60 lg 2 kohaselt kehtiv igaühele; 7) Kaebuse esitaja peab vaidlusaluseks kruusaplatsiks platsi, mille kohta maamõõtja Jüri Koppel kasutab joonises väljendit „kütuselao plats“. J. Koppeli 30.09.2009 seletuskiri, asendiplaan ja joonis ei tõenda, et vaidlusalune kruusaplats asuks mujal kui vastustaja korralduste nr 195 ja 196 lisaks olevatel plaanidel märgitud asukohas. Ka J. Koppeli seletuskirjaga (endise kütusehoidla alal on näha vaid betoneeritud pindu, ülejäänu on tasandatud) on tõendatud, et kui kaebaja poolt väidetud kohas on mingi rajatis asunud, siis nüüdseks on see lagunenud ja pinnas tasandatud.

§ 6

lg 31 kohaselt ei ole teed ning tehnovõrgud ja –rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, rajatised

tähenduses. Seega puudub kõnealusel alal rajatis, mis takistaks maa tagastamist. Kaebuse esitaja soovitud 16 774 m2 maast 40 % moodustaks teenindusmaa tasandatud maatükile. See oleks vastuolus

-ga ja maa tagastamise õigustatud subjekti huve jämedalt riivav (02.08.2010 seisukoht). 12. Tallinna Halduskohtu 29.04.2011 otsusega jäeti Kaarma Põllumajandus OÜ kaebus rahuldamata ning mõisteti kaebajalt H. Singi kasuks välja menetluskulud summas 425,91 eurot. Kohtuotsuse põhjendused: 7

(14)3-08-1748 1) Põllumajandusühistu Kaarma poolt kaebajale varade üleandmise kohta koostatud akti lisas nr 8 (toimik nr 2-1-134/05, lk 16) oleva Maleva töökoja põhivahendite loetelu kohaselt kuulus üleantava vara koosseisu neli hoonet, sh veepumbajaam, tuletõrje veehoidla, masinate pesuplats (pesukompleks) ja kuur, aga samuti töökoja juurdeehitis, materiaaltehniline ladu, keevitusruum, remonditöökoda, reservuaar, välisvõrgud ja põllutööriistade hoiuplats. Kaarma Vallavalitsusele 05.12.1997 esitatud „avalduses“ (I kd tl 238 ja 239) soovis kaebaja erastada keevitusruumi, remonditöökoja, remonttöökoja juurdeehitise ja materiaaltehniliste ladude alust ja teenindamiseks vajalikku maad. Kruusaplatsi teenindusmaa erastamise soovi ei ole kaebaja avaldanud; 2) Kaebaja ekslik seisukoht, et kruusaplats on teenindusmaad käsitlevast vaidlustatud korraldusest ka pärast selle muutmist 02.04.2009 vallavalitsuse poolt endiselt pindalaliselt välja jäänud, tuleneb asjaolust, et kaebaja ise on Maleva töökoja 1977. a heakorrastustööde asendiplaanil (I kd tl 46) piiritlenud teenindusmaana erastatava ala nii, et kruusakattega ala piir kulgeb piki Maleva kolhoosi töökoja maa-ala garaažipoolset osa kuni bensiinijaamani ja kruusaplatsi ala sisse jäävad plaanil märgitud keevitushoone, masinate pesuplats ja tee töökojast kuni bensiinijaamani. Samas Maleva töökoja heakorrastustööde asendiplaanil märget kruusaplatsi olemasolu kohta ei ole (I kd tl 222-223). Kruusaplatsi väidetavas asukohas on plaani tingmärkide järgi hoopis muru ja tee, mis planeeriti asfalteerida. Kuivõrd Maleva töökoja heakorra vastuvõtu akti juurde 25.12.1979 koostatud lisast nr 1 (I kd tl 233-235) nähtuvalt ei olnud Kingissepa Rajooni RSN TK Põllumajandusvalitsuse KEO suuteline Kaarma kolhoosile vajalikus mahus bituumenit eraldama, jäid Maleva töökoja heakorratööd projektlahendusega planeeritud mahus lõpetamata, st asfaltkattega ala asemel valmis ainult samasugune kruusa- ja killustikukattega plats asukohaga Maleva töökoja garaaži ja projekteeritava töökoja vahelisel alal ning mustkatteta jäi ka töökoja ja bensiinijaama vaheline tee ja bensiinijaama esine ringtee (vt joonis I kd tl 236) ehk seesama ala, mille lülitamist erastatava maa hulka kaebaja taotleb ja mille kohta 03.09.2009 vaideotsuses nr 364 leiti, et teenindatava maa hulka ei ole arvatud tee (Maleva töökoja heakorrastuse plaanil näidatud kütusehoidla juurde viiv tee koos ringiga), mis

§ 6

lg 31 kohaselt ei ole rajatis

mõistes. Kaebaja viidatud kohas, kus heakorrastustööde asendiplaani järgi asuvad muru ja tee, ei suutnud kruusaplatsi tuvastada ka OÜ Ösel Consulting ekspert (I kd tl 88). Et eksperdi poolt uuritud ala kattub väidetava kruusaplatsi asukohaga, selgub ekspertarvamusele lisatud skeemi (I kd tl 236) ja

  1. a Maleva töökoja heakorrastustööde asendiplaani võrdlusest, millest tulenevalt ekspertarvamuses kajastatud tee on töökojast bensiinijaamani kulgev tee. Seda, et kruusaplats kui selline antud kohas puudub, näitavad ka sündmuskohas tehtud fotod (I kd tl 225-227). Järeldust, et kaebaja hüpoteetiline kruusaplats ei saa asuda väljaspool senistes korraldustes aluseks võetud erastamisele kuuluva maa piire, kinnitab Saare maavanem oma 11.03.2010 vastuses avaldusvaidele (I kd tl 140-141), milles nõustub Kaarma Vallavalitsuse 03.09.2009 korraldusega nr 364 „Vaideotsus vastuväitele Kaarma Vallavalitsuse 02.04.2009.a korralduse nr 219 „Kaarma Vallavalitsuse korralduse nr 195 06.05.2008.a ja korralduse lisaks oleva piirikirjelduse muutmine„ osas“. Ehitisregistri kandel on pelgalt informatiivne tähendus ning registreerimist korraldanud Kaarma Vallavalitsus võis olla eksituses, juhindudes registreerimisavalduse tegemisel kaebaja poolt
  2. a Maleva töökoja heakorrastustööde asendiplaanil märgitud viirutatud alast kui kruusaplatsi asukohast. Vallavalitsuse võimalikule eksitusele juhib tähelepanu ka vanemmaakorraldaja Madis Leis, märkides, et
  3. a „käis vaidlus tolleaegse bensiinijaama juurdepääsutee tee pärast, et kas see on kruusaplats või ei ole“, ja ilmselt seetõttu võidigi vale registrikood plaanile kanda (I kd tl 221); 3) Seega on vallavalitsus korraldustes nr 195 ja 219 õigesti jätnud kajastamata kruusaplatsi täiendava pindalaga 6 675 m
  4. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 8

(14)3-08-1748
  1. Kaarma Põllumajandus OÜ apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule tagasi või alternatiivselt rahuldada uue otsusega kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Leides, et apellant ei ole 05.12.1997 esitatud maa erastamise avalduses vaidlusalusele kruusaplatsile maa erastamist taotlenud, jättis halduskohus märkimata, millist 05.12.1997 avaldust on tõendina uuritud. Apellant on sama kuupäevaga esitanud kokku kolm erastamise sooviavaldust. Kõik avaldused koostati vallavalitsuse vastavate blankettide täitmisel ning vastavalt vallavalitsuse soovitustele. Samuti esitas apellant maa erastamise avalduse aastal
  2. 05.12.1997 avalduste koostamisel lähtus apellant pelgalt talle üle antud hoonetest ja avaldustes on näidatud territooriumil asunud hooned. Kohus ei võimaldanud apellandil avaldada arvamust selle kohta, et apellandi 05.12.1997 avalduse hindamine võib toimuda apellandi kahjuks, kuna avalduses ei ole näidatud vaidlusalust platsi kui teenindusmaa objekti. Apellant ei saanud tõendada ega põhistada asjaolu, et on kokku esitanud neli avaldust ning viimase,
  3. a avalduse esitamine oli vastustaja poolt soovitatud seoses samade poolte vahel toimunud tsiviilvaidlusega asjas 2-1-134/
  4. Selles vaidluses kohus tuvastas, et kõik vaidlusalusel territooriumil asuvad hooned ja rajatised kuuluvad apellandile, kuna omand on tekkinud seaduslikul alusel. Kohtuotsuses asjas nr 2-1-134/05 osundatud hooned andsid kaebajale õiguse erastada ka nende hoonete teenindamiseks vajalikku maad ja vastustaja oli kohustatud arvestama kõikide töökoja kompleksi kuuluvate hoonete ja rajatistega. Samuti oli viidatud otsuses tuvastatud, et hooned ja rajatised on omavahel ühendatud ja moodustavad ühtse funktsionaalse terviku. Täpsustatud erastamisavalduse esitamisel 21.02.2006 soovis kaebaja viidatud kohtuotsusega tuvastatud asjaoludele tuginedes erastada maa töökoja kompleksi juurde ühe tervikliku kinnistuna. Lisaks tsiviilkohtus tuvastamist leidnud asjaolule, et erinevad hooned on omavahel ühenduses trassidega, on neid hooneid ühendavateks rajatisteks ka teed ja platsid. Viimase,
  5. a erastamisavalduse menetlemisel tegi vastustaja kolmandale isikule teatavaks ka võimaliku otsustuse sisu, et kaebajale erastatakse ühe tervikuna teenindusmaa kõikide ehitiste ja rajatiste juurde. Kolmanda isiku vastuseisu tõttu jäi selline korraldus vastu võtmata ja vastustaja asus menetlema kaebaja varasemaid erastamisavaldusi vastavalt üksikobjektidele teenindusmaa määramisega; 2) Kohus jättis kaebuse rahuldamata, kuna luges tuvastatuks, et nii pindalaliselt kui ka registrikande numbriga identifitseeritavat kruusaplatsi ei eksisteeri, kuid samas on tuvastanud, et selles kohas asus muru ja tee, mida plaaniti
  6. a asfalteerida, kuid kuna asfalti soovitud ja planeeritud mahus ei eraldatud, siis asfaltplatsi asemel valmis kruusa- ja killustikkattega plats. Apellandile on arusaamatu kohtu poolt tuvastatuks peetud asjaolu – kas selleks oli võimalik poolik rajatis – kruusa ja killustikuga kaetud plats – või et isegi sellist platsi üleüldse ei eksisteeri; 3) OÜ Ösel Consulting ekspertarvamus ei ole tõend platsi puudumise kohta, kuna nimetatud arvamuses on hinnatud platsi olemasolu TeeS kriteeriumide alusel, kuid TeeS antud vaidlust ei reguleeri. Lisaks kasutas vastustaja seda eksperthinnangut (kus leiti, et rohi on platsil kruusakattest läbi kasvanud) selleks, et anda kaebajale tähtaeg platsi korrastamiseks. Et rajatise korrastamiseks anti tähtaeg, on oluline ja vaidluse all mitteolev asjaolu, samas kui kohus tuvastas, et rajatist ei eksisteeri üldse.
  7. Kaarma Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde, esitades täiendavalt järgmised vastuväited: 1) Halduskohus on tõenditena uurinud kõiki apellandi 05.12.1997 esitatud kolme avaldust maa erastamiseks. Seda kinnitab kohtuotsuse lk 6 viimane lõik, kus on ära toodud apellandi poolt avaldustes esitatud varade loetelu ning kohtuotsuse lk 7 esimeses lõigus olev viide toimiku lehekülgedel 238-239 olevatele avalduste koopiatele. Kohtuotsuse lk 6 viimases lõigus olev sõna „avaldus“ esinemine ainsuses on trükiviga; 9
(14)3-08-1748 2) Apellandi 21.02.2006 täiendava avalduse esitamine maa ostmiseks juriidilisele isikule kuuluvate hoonete juurde tulenes kaebaja soovist ja kohtuotsusest asjas nr 2-1-134/5 ning vastustaja on sellega korralduste nr 195 ja 219 vastuvõtmisel arvestanud.

§ 10

lg-st 1 tulenevalt on hajaasustuses paikneva juriidilise isiku ehitiste puhul ostueesõigusega erastatava maa ulatuseks üksnes ehitiste teenindamiseks vajalik maa. Vastustaja on viidatud korralduste andmisel lähtunud sellest, et maad erastatakse

alusel ehitiste tarbeks, mis on tegelikkuses olemas ja mida sihtotstarbeliselt kasutatakse või mida on võimalik sihtotstarbele vastavalt kasutada; 3) Kohus on piisavalt põhistanud otsust, millega tuvastati, et vaidlusalust kruusaplatsi kaebaja poolt osundatud kohas ei eksisteerinud. Seda tõendavad ka vastustaja poolt kohtule esitatud vanemmaakorraldaja M. Laesi seletus ja OÜ Ösel Consulting ekspertarvamus. Rajatis, antud juhul kruusaplats, peab olema selle omanikule maa ostueesõigust andva objektina lõplikul kujul kavandatud ja ehitatud. See peab olema iseseisev asi iseseisva funktsiooniga. 14. Kolmas isik H. Sink vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastuväited, kordamata halduskohtule esitatut: 1) Kuigi kohtuotsuse põhjendustes on esmalt analüüsitud kaebaja 05.12.1997 avaldust ainsuses, on lõigu teises osas toodud tõendiviitest võimalik aru saada, et kohus on analüüsinud kõiki kaebaja 05.12.1997 esitatud avaldusi, käsitades neid ühe avaldusena. Seega on kohtuotsus selles osas jälgitav ja kontrollitav. Ükski apellandi kolmest 05.12.1997 avaldusest ei sisalda tahteavaldust erastada kruusaplats kui eraldiseisva ehitise teenindamiseks vajalik maa. Halduskohtu järeldust ei lükka ümber ka neljas, 21.02.2006 avaldus, milles on märgitud, et osaühing soovib osta maad juriidilise isiku omanduses olevate hoonete juurde, kuid hoonete loetelu avalduses antud ei ole. Pole kahtlust, et kruusaplats ei ole hoone. Maa erastamise avaldus(t)e kohta selgituse andmisega ei saa muuta avalduse sisu ning seetõttu on põhjendamatu apellandi etteheide, et kohus ei võimaldanud tal anda avalduste kohta täiendavaid selgitusi; 2) Pärnu Maakohtu 15.02.2006 otsusega tsiviilasjas nr 2-1-134/05 on kohus tunnustanud Kaarma Põllumajandus OÜ omandiõigust Saare maakonnas Kaarma vallas Asuküla külas asuva endise Maleva remonditöökoja koosseisu kuulunud kuurile, veepumbajaamale, tuletõrje veehoidla ja masinate pesukompleksile. Kruusaplatsi kohtulahendi resolutsioonis eraldi ehitisena nimetatud ei ole. Maakohtu otsusega on lahendatud omandiõiguse tunnustamise nõue ehitistele, kuid ei ole lahendatud ehitiste teenindamiseks vajaliku maa küsimust; 3) Kolmas isik soovib, et apellandi ehitistele määratakse teenindusmaa mitte suurimas, vaid vähimas tarvilikus ulatuses ning kolmandale isikule tagastatakse endise Paadiku talu nr A-16 maa võimalikult endistes piirides ja suuruses ja et maa tagastamise menetlus viidaks lõpule võimalikult kiiresti; 4) OÜ Ösel Consult eksperdiarvamus on kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 16 lg 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 272 ja 293 lg 2 järgi lubatav tõend (eriteadmistega isiku kirjalik arvamus), mida halduskohus on teiste tõenditega kogumis õigesti hinnanud; 5) Apellant nõuab teenindusmaa määramist kujutletavale kruusaplatsile. Maa erastamise õiguse realiseerimiseks peab erastataval maal paiknema tegelik, füüsiliselt tajutav ehitis või peab olema ehitise püstitamiseks seaduslikus korras välja antud ehitusluba. Maa ostueesõigusega erastamine ei ole lubatav kujuteldavale ehitisele (

§ 6lg-d 3-33).

Isegi kui kaebaja poolt kirjeldatud asukohas väidetav kruusaplats asuks, ei annaks see alust kaebust rahuldada, sest

§ 6

lg 31 esimese lause kohaselt ei ole teed ning tehnovõrgud ja -rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, rajatised

tähenduses. Selliste rajatiste olemasolu ei saa olla takistuseks maa tagastamisel. Seega on halduskohus jõudnud õigele järeldusele, et 10

(14)3-08-1748 Kaarma Vallavalitsus on teenindusmaa määramist käsitlevates korraldustes õigesti jätnud kajastamata kruusaplatsi täiendava pindalaga 6 675 m²; 6) Arvestades seda, et käesolevas haldusasjas on kaebus menetlusse võetud 27.02.2009, kusjuures algne kaebus on esitatud 05.09.2008, ning käesolevat haldusasja on menetletud juba üle kolme aasta, võib asja tagasisaatmine halduskohtule uueks läbivaatamiseks riivata menetlusosaliste õigust efektiivsele menetlusele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
  1. Ringkonnakohus on seisukohal, et Kaarma Vallavalitsuse 05.06.2008 korraldustega nr 195 ja 196 on ammendavalt kindlaks määratud Kaarma Põllumajandus OÜ Maleva töökoja kompleksi kuuluvate ehitiste teenindusmaa. Sellele viitab mh apellandi ja kolmanda isiku poolt vallavalitsusele 30.03.2007 korralduse nr 124 peale esitatuid vaiete menetlemisel väljendatud vallavalitsuse seisukoht, et otstarbekas on määrata teenindusmaa kogu hoonete kompleksile, millest ringkonnakohus saab aru selliselt, et Maleva töökoja ehitistele teenindusmaa määramise küsimus sooviti lahendada ühekorraga. Miski ei anna alust arvata, nagu oleks korralduste nr 195 ja 196 näol tegemist osahaldusaktidega HMS § 52 lg 1 p 1 mõttes ja mingite apellandi ehitiste juurde teenindusmaa määramise küsimus jäetud otsustamiseks järgnevate haldusaktidega.
  2. Seetõttu on halduskohus 13.02.2008 määruses kaebuse esitajale ebaõigesti selgitanud, nagu ei võimaldaks korralduste nr 195 ja 196 tühistamise taotlus kaitsta kaebuse esitaja õigusi ja tuleks tagastada, kui kaebuse esitaja jääb selle nõude juurde. Kaebuse esitaja eesmärgi, et tema omandis olevate ehitiste juurde määrataks teenindusmaad suuremas ulatuses kui korraldustega nr 195 ja 196 sätestatud, saavutamiseks on tal vaja, et kohus tühistaks need haldusaktid, millega on teenindusmaa küsimus siduvalt määratud kindlaks teisiti. Niisiis oleks käesolevas asjas kaebaja eesmärgi suhtes kohane kaebus nõuetega tühistada Kaarma Vallavalitsuse 06.05.2008 korraldus nr 195 tervikuna ja korraldus nr 196 osas, mis puudutab teenindusmaa määramist (resolutsiooni p 2) ja teha Kaarma Vallavalitsusele ettekirjutus lahendada kaebuse esitajale kuuluvate Maleva töökoja kompleksi ehitistele teenindusmaa määramise küsimus uuesti.
  3. HKMS § 2 lg 4 teise lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Apellandi esindaja selgitas 15.03.2012 kohtuistungil, et juhindus nõuete formuleerimisel halduskohtu 13.02.2008 määruses antud selgitusest. Seetõttu tõlgendab ringkonnakohus asjas esitatud kaebust p-s 16 nimetatud viisil, mis on kooskõlas kaebuse esitaja juba kohtusse pöördumisel avaldatud tahtega. II
  4. Vaidlusaluse maa näol on tegemist väljaspool linna piire asuva õigusvastaselt võõrandatud maaga, millel paiknevad juriidilisest isikust kaebuse esitaja hooned ja rajatised.

§ 10

lg 1 sätestab, et väljaspool linna piire ei tagastata riigi, kohaliku omavalitsuse või juriidilise isiku hoonete või rajatiste alust ning nende teenindamiseks vajalikku maad, kui õigustatud subjekt ning praegune ehitiste omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitiste omanikule või ehitiste võõrandamises õigustatud subjektile. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt määrab ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

§ 10

lg 3 alusel antud Määruse nr 144 p 4 alap-de 1 ja 2 kohaselt tuleb sellise kaalutlusotsuse tegemisel arvestada mh järgmist: 1) ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse kooskõlas maakorralduse nõuetega ja 2) ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise 11

(14)3-08-1748 (remont jms), ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste- ja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. Määruse nr 144 p 4 alap-ga 2 samasisuline regulatsioon sisaldub ka

§ 6

lg 33 esimeses lauses, mis sätestab, et ehitise (ehitiste kompleksi) teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Nende tingimuste täitmine eeldab ehitisele otstarbeka juurdepääsu tagamist, mis ühtlasi on maakorralduse nõudeks MaaKS § 5 lg 2 p 4 kohaselt. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramine on seega kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb kaalutluse võimalikult vähe kahjustada selle maa tagastamise õigustatud subjekti huve, kõrval arvestada ka maakorralduse nõuete ja ehitise omaniku huviga ehitise sihtotstarbelise kasutuse suhtes. Teenindusmaa määramise kaalutlusotsuse õigsus sõltub sellest, kas kaalumisel on arvestatud asjakohaseid aspekte ja õigusnorme ning saavutatud tasakaal maa tagastamise ja teenindusmaa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektide huvide vahel. 19. Halduskohus, vastustaja ja kolmas isik on keskendunud küsimustele, kas kaebuse esitaja on ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamise taotlustes nimetanud sellist ehitist nagu kruusaplats pindalaga 6 675 m2 ja ehitisregistri koodiga nr 220301415, kas nimetatud kruusaplatsi näol on tegemist rajatisega

§ 6

lg-te 3 ja 31 mõttes, mis seisukorras see rajatis on, kus see asub ja kas see on hõlmatud korraldusega nr 195 määratud teenindusmaaga. Ringkonnakohtu arvates ei ole need küsimused korralduste nr 195 ja 196 õiguspärasuse seisukohalt määrava tähtsusega.

  1. Kruusaplats registrikoodiga 220301415 asub apellandi arvates seal, kus on selle platsi asukoht valla vanemmaakorraldaja M. Laesi 27.03.2007 koostatud töökoja lähiümbruse plaani (I kd tl 190) järgi. Võrreldes M. Laesi 27.03.2007 koostatud plaani Kaarma Vallavalitsuse 06.05.2008 korralduste nr 195 ja 196 lisaks olevate asendiplaanidega (I kd tl 68, 79, 85) ilmneb, et apellandi väidetav kruusaplatsi nr 220301415 asukoht jääb korraldusega nr 195 apellandile kuuluvale remonditöökojale (registrikood 120262184), hoiukuurile (registrikood 120262193), kütusepaagi ruumile (registrikood 120300894), pumbamajale (registrikood 120300901), laoplatsile (registrikood 220300980) ja asfaltplatsile (registrikood 220301419) määratud teenindusmaa ja korraldusega nr 196 apellandile kuuluvale laoplatsile (registrikood nr 220301805) selle kordategemise tingimusel määratud teenindusmaa vahele. Tegemist on alaga, kus
  2. a heakorrastustööde asendiplaani (I kd tl 46, 222-223) kohaselt paikneb nn bensiinijaama esine ringtee, mis ühendab plaanil näidatud bensiinijaama (mille asukohale vastab käesoleval ajal korralduses nr 196 käsitletud laoplats registrikoodiga nr 220301805) Maleva töökoja kompleksi ülejäänud ehitiste ja rajatistega, sh nendega, millele määrati teenindusmaa 06.05.2008 korraldusega nr
  4. Korraldusega nr 196 määratud teenindusmaale pole juurdepääsu üheltki apellandi omandis olevalt kinnistult, korraldusega nr 195 määratud teenindusmaalt ega avalikult kasutatavalt teelt. Juurdepääsu puudumisel laoplatsile, millele korraldusega nr 196 teenindusmaa määrati, poleks apellandil võimalik seda ehitist sihtotstarbeliselt kasutada. Apellant on teenindusmaa määramisel korduvalt avaldanud soovi, et tema ehitisi käsitletakse ühtse kompleksina, millest kõigile tagatakse juurdepääs tee kaudu (vt vaie vallavalitsuse 30.03.2007 korralduse nr 124 peale I kd tl 3840, 22.10.2007 kiri vallavalitsusele I kd tl 28-29, vaie vallavalitsuse 17.01.2008 korralduse nr 19 peale I kd tl 23-24). Tõendatud ei ole kolmanda isiku väide, nagu oleks apellant korraldustele nr 195 ja 196 andmisele eelnenud ärakuulamisel olnud teenindusmaa korraldustega sätestatud kujul määramisega nõus. Nii korralduse nr 195 kui ka 30.07.2008 vaideotsuse nr 286 põhjendustes märgitakse, et apellandi esindaja K. Hiiuväin ei ole teenindusmaa määramise korralduse eelnõuga nõus kartusel, et tal puuduvad juurdepääsuteed paarile objektile üle õigusvastaselt võõrandatud maa. Seetõttu järeldab kohus korralduse nr 196 ja vaideotsuse nr 286 põhjendustes toodud väitest, et K. Hiiuväin oli nõus korralduse nr 196 sisuga, üksnes K. Hiiuväina nõustumist korral- 12

(14)3-08-1748 duses nr 196 nimetatud ehitised korralduses toodud tähtajaks korda tegema, mitte aga nõusolekut korraldustega nr 195 ja 196 kokku määratud teenindusmaa suuruse ja piiridega. 22. Korralduste nr 195 ja 196 põhjendustes märgiti, et teed ja tehnovõrgud, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekat kasutamist, ei kuulu

§ 6

lg 31 alusel teenindusmaa hulka, juurdepääsud ehitistele ja rajatistele lahendatakse AÕS § 172-184 alusel seatavate servituutidega ja kolmandale isikule maa tagastamise korraldusse lisatakse kohustus tagada juurdepääs naabermaaüksustele, sh apellandile kuuluvatele objektidele. Sellest ja vastustaja kohtus esitatud selgitustest võib järeldada, et apellandi soovi hõlmata apellandi väidetud kruusaplatsi alune maa tema ehitiste teenindusmaaga ei rahuldatud seetõttu, et leiti, nagu välistaks selle

§ 6

lg 31, mille kohaselt ei ole selle kruusaplatsi näol tegemist rajatisega, millele saaks teenindusmaad määrata. Selline seaduse tõlgendus on ekslik. Esiteks ei ole vallavalitsus korraldustes nr 195 ja 196 põhjendanud, miks ei saa arvesse võtta apellandi soovi määrata teenindusmaa kogu hoonete kompleksile, kui vallavalitsus ise on teenindusmaa määramise menetluses korduvalt märkinud, et see oleks otstarbekas (vt vallavalitsuse 07.06.2007 vastuskiri apellandile I kd tl 36, vallavalitsuse 16.08.2007 korraldus nr 305 I kd tl 34-35). Seega on vallavalitsuse lähtealus teenindusmaa määramisel vastuoluline ja arusaamatu. Maleva töökoja käsitlemisel ehitiste kompleksina ei vaadeldaks selle hoonete ja rajatiste vahelisi juurdepääsuteid individuaalsete rajatistena, millele tuleks teenindusmaa määrata, ning need hõlmataks kompleksi muude hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maaga. Ka juhul, kui korralduses nr 196 käsitletud laoplatsi nr 220301805 vaadelda teenindusmaa määramise aspektist iseseisva rajatisena, oleks võimalik vaidlusalune maa vähemalt osaliselt hõlmata selle rajatise teenindamiseks vajaliku maa hulka sellele rajatisele juurdepääsu tagamise põhjendusel. Teiseks ei peeta

§ 6

lg 31 esimeses lauses silmas igasuguseid teid ja tehnovõrke ning -rajatisi, vaid üksnes selliseid, „mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekat kasutamist“. Sätte mõte seisneb selles, et maa tagastamist ei takista selline rajatis, mille funktsioon seisneb peamiselt sama maa teenindamises.

  1. Seega on vaidlustatud korraldustes ebaõigesti lähtutud sellest, nagu ei võimaldaks seadus apellandile teenindusmaad määrata apellandi soovitud kujul. On võimalik, et seaduse õigel tõlgendamisel oleks jõutud maakorralduse nõuete seisukohalt paremale ning maa erastamise ja tagastamise õigustatud subjektide huve tasakaalustatumalt arvestavale tulemusele. Vaidlusalune, korraldustega nr 195 ja 196 määratud teenindusmaade vaheline ala võimaldab kolmandal isikul tema õuemaalt pääseda otse tema kasutuses olevale põllumaale (vt apellandi 08.05.2008 ettepanekule kokkuleppe sõlmimiseks lisatud plaan I kd tl 94), kuid selle maa erastamisel apellandile säilib nende kolmanda isiku kasutuses olevate maatükkide vaheline ühendus avalikult kasutatava tee kaudu. Selline ühendus puudub aga korraldustega nr 195 ja 196 määratud teenindusmaade vahel. Seetõttu ei ole vallavalitsuse valitud lahenduse põhjendamiseks piisav ka viide servituudi seadmise võimalusele või maa tagastamise korralduses kolmandale isikule juurdepääsu tagamise kohustuse panemine. Vallavalitsus ei ole selgitanud, kuidas kavatseb ta maa tagastamise korraldusega sellise kohustuse kolmandale isikule panna. Sellise kohustuse panemisel kolmandale isikule maa tagastamise haldusakti kõrvaltingimusena HMS § 53 lg 1 p 2 ja lg 2 p 2 või 3 alusel kehtiks see üksnes kolmanda isiku suhtes ega oleks seetõttu maakorralduse nõuete täitmiseks piisav. Servituudi seadmine aga on kolmanda isiku vastuseisu puhul keerukas, sest eeldab asjaõiguslepingu sõlmimist (AÕS § 173 lg 1).
  2. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et Kaarma Vallavalitsuse 06.05.2008 korraldustega nr 195 ja 196 teenindusmaa suuruse ja piiride määramine oli õigusvastane. III
  3. Eeltoodud põhjendustel kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele. Tallinna Halduskohtu otsus tuleb tühistada ja asjas tuleb teha uus otsus, millega rahuldatakse kaebus ja tühistatakse 13

(14)3-08-1748 Kaarma Vallavalitsuse 06.05.2008 korraldus nr 195 tervikuna ning 06.05.2008 korraldus nr 196 osas, millega määrati ehitiste teenindusmaa (resolutsiooni p 2). Kaarma Vallavalitsusele tuleb teha ettekirjutus otsustada apellandile kuuluvate Maleva töökoja kompleksi ehitistele teenindusmaa määramise küsimus uuesti.
  1. HKMS § 109 lg 4 ja § 108 lg 1 kohaselt tuleb asjas uue otsuse tegemise tõttu muuta ka menetluskulude jaotust. Halduskohtu otsusega jäeti kaebuse esitaja menetluskulud kaebaja enda kanda ja mõisteti temalt välja kolmanda isiku menetluskulud. Kuna ringkonnakohus teeb uue otsuse kaebuse esitaja kasuks, on kaebuse esitajal õigus menetluskulude väljamõistmisele vastustajalt ning temalt halduskohtu poolt välja mõistetud kolmanda isiku menetluskulud jäävad kolmanda isiku enda kanda. Esimese astme kohtu menetluses taotles apellant vastustajalt menetluskulu väljamõistmist summas 594,35 eurot – esindajatasu 578,36 eurot ja riigilõiv 15,98 eurot. Taotluse esitamise ajal kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku tõlgendamisel on Riigikohtu praktikas välja kujunenud järjekindel seisukoht (vt 09.03.2009 otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-08, p 21), et teiselt poolelt mõistetakse välja üksnes reaalselt kantud (tasutud) menetluskulud. Menetluskulude väljamõistmiseks ei piisa sellest, kui advokaat kinnitab õigusabikulude kandmist. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, kust nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Arve ja advokaadi kinnitus arve tasumise kohta ei ole piisav tõend. Menetluskulude väljamõistmise taotlusele (I kd tl 260-261) lisas kaebuse esitaja esindaja esindajatasu kandmise tõendamiseks kulude aruande ja advokaadibüroo arved (I kd tl 263-264), ning kinnitas, et menetluskulu on kantud. Kuludokumentide hulgas ei sisaldu tõendit arvete tasumise kohta (kassa sissetuleku order, maksekorraldus või pangaväljavõte). Seetõttu ei kuulu taotlus esindajatasu väljamõistmiseks rahuldamisele. Riigilõivu tasumises seisnev menetluskulu on tõendatud summas 80 krooni (5,11 €, vt maksekorraldus I kd tl 13). Selles osas kuulub esimese astme kohtu menetluskulude väljamõistmise taotlus rahuldamisele.
  2. Apellatsioonimenetluses esitas apellant taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 375,97 €. Taotluse kohaselt seisnevad menetluskulud apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivus 15,97 € ja esindajatasus seoses osalemisega ringkonnakohtu 15.03.2012 istungil. Esindajatasu ja riigilõivu kandmine on tõendatud maksekorraldustega. Arvele nr 120095 lisatud aruande kohaselt on esindajatasu 360 € (sh käibemaks 60 €) arvestatud 2,5 töötunni pealt hinnaga 120 € tund. Ringkonnakohtu 15.03.2012 istung algas kell 14:03 ja lõppes kell 15:
  3. Seetõttu tuleb esindajatasu vähendada ühe tunnile vastava summa ehk 120 € võrra. Kuna otsust ei tehta kolmanda isiku kasuks, jääb rahuldamata kolmanda isiku taotlus apellandilt apellatsioonimenetluse kulu 1056 eurot (esindajatasu) väljamõistmiseks. Lauri Madise Kaire Pikamäe Silvia Truman 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.