3-11-900/32

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Maili Lokk ja Einar Vene

1. juuni 2012, Tartu 3-11-900 Haldusasi Sergei Jerini kaebus Viru Vangla ja Tallinna Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
2. detsembri
3. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Sergei Jerini apellatsioonkaebus Menetlusosalised Kaebaja Sergei Jerin Vastustajad Viru Vangla ja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON Tagastada apellatsioonkaebus. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Kinnipeetav Sergei Jerin esitas
5. veebruaril 2008 Tallinna Vanglale taotluse vangla kauplusest veekeedukannu ostmiseks. Vangla rahuldas taotluse ja lubas ostetud veekeedukannu S. Jerini kambrisse. Läbiotsimise käigus
6. märtsil 2009 võeti veekeedukann kambrist ära, sest S. Jerinil oli selle kasutamise eest tekkinud võlgnevus alates novembrist
7. Alates
8. detsembrist 2009 viibib S. Jerin Viru Vanglas. Tal olid muuhulgas isiklike asjadena kaasas raadio ja veekeedukann, mis paigutati lattu. S. Jerin esitas
9. detsembril 2009 Viru Vanglale taotluse veekeedukannu või mõne muu elektriseadme kasutamiseks, kuid vangla jättis taotluse rahuldamata.
10. S. Jerin esitas
11. aprillil 2011 Tartu Halduskohtule hiljem korduvalt täiendatud kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Tallina Vangla ja Viru Vangla toimingud tema veekeedukannu ja raadio lattu paigutamisel. Kaebuse kohaselt oli veekeedukannu äravõtmine S. Jerinilt Tallinna Vanglas ning veekeedukannu ja raadio äravõtmine ning isiklike asjade lattu paigutamine Viru Vanglas õigusvastane, kuna kaebajalt võeti tema nõusolekuta ära tema omandis olevad asjad. Sellega jäeti kaebaja ilma õigusest sotsiaalabile eluliselt hädavajalike esemete kasutamiseks kuluva elektri eest tasumiseks. Põhjendatud huviks tuvastamiskaebuse esitamisel märkis S. Jerin soovi esitada tulevikus vanglate vastu kahju hüvitamise nõue.
12. Tartu Halduskohtu
13. detsembri
14. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse kohaselt olid Tallinna Vangla toimingud seoses veekeedukannu äravõtmisega ja lattu paigutamisega õiguspärased. Asjas on kindlaks tehtud, et Tallinna Vanglas viibides tekkis kaebajal võlgnevus seoses veekeedukannu kasutamisega, mistõttu otsustas vangla kaebajalt veekeedukannu ära võtta, et vältida edaspidist distsipliinirikkumist ja võla suurenemist. Vangistusalastes õigusaktides on ette nähtud kinnipeetava poolt elektriseadmete kasutamise piirangud ja normid. Nende rikkumise eest oli Tallinna Vanglal õigus tunnistada S. Jerinile veekeedukannu kasutamiseks antud luba kehtetuks, võtta temalt veekeedukann ära ja paigutada vangla lattu. Kaebaja oli teadlik, et veekeedukannu kasutamise eest tuleb tal tasuda justiitsministri
15. novembri
16. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSE) § 591 lg-s 1 kindlaksmääratud tasu, kuna vanglasse saabumisel tutvustati teda vangla sisekorraeeskirja sätetega. Veekeedukannu näol ei ole tegemist igapäevaeluks vältimatult vajaliku esemega, milleta elu vanglas ei oleks inimväärne ja mille riik peaks tagama kinni peetavale isikule igal juhul ja riigi kuulul. Kaebaja ei ole esitanud tõendit, et ta vajab joogivett suuremas koguses kui vangla seda talle võimaldab. Viru Vangla toimingud seoses kaebajale kuuluva veekeedukannu ja raadio laos hoidmisega olid seaduspärased. Viru Vangla jättis kaebaja taotluse veekeedukannu ja teiste elektriseadmete kambris kasutamiseks rahuldamata õiguspäraselt, kuna kaebajal ei olnud vanglasisesel isikuarvel piisavalt raha, et maksta elektriseadme kasutamise eest.
17. S. Jerin esitas apellatsioonkaebuse, milles sisuliselt palus halduskohtu otsuse tühistada ning saata asi I astme kohtusse uueks arutamiseks või rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus halduskohus kohtumenetluse norme, kui ei arutanud kaebust nende tõendite, õiguslike aluste ja argumentide järgi, millistel kaebaja selle kohtule esitas ja ignoreeris kaebaja argumente ja põhjendusi. Eesti Vabariigi põhiseadus (PS) ei sätesta kinni peetava isiku õiguste ja kohustuste piiramist. Kaebajal on vangistusseaduse (VangS) § 15 alusel õigus veekeedukannu ja raadio kambris kasutamiseks. Kaebaja vajab päevas 1,2-1,5 l puhast joogi- või keedetud vett. Vangla ei ole vee andmist tõendanud. Kohus on antud tõendeid välja nõudmata jättes rikkunud PS §-e 6 ja
18. Kohtuotsuses toodud viited õiguskantsleri seisukohtadele on asjakohatud. Vangla on rikkunud kaebaja omandiõigust, kui on veekeedukannu ja raadio temalt ära võtnud. Kuna kaebajal puuduvad vahendid elektri eest tasumiseks, peab tema kulud kandma ühiskond. Vangla on kohut eksitanud, esitades vastuolulisi väiteid ja varjates kohtu eest kaebaja
19. oktoobri
20. a vaiet raadio ja CDmängija kambrisse lubamise taotluse mitterahuldamise peale. VangS § 31 lg 4 on vastuolus VangS §-ga 107 ja põhiseadusega, kuna see näeb ette, et elektri eest tasu võtmise kord kehtestatakse justiitsministri määrusega. VSE § 593 on vastuolus HMS §-ga 3, kuna elektri eest arvestatav tasu võetakse kaebaja isikuarvelt. Rikutud on kaebaja õigust maksta vaid tema elektriseadmete kasutatud elektri eest, talle on pandud ka sellega mitteseotud kohustus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
21. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tagastada. 2
22. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 3 p 5 sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada.
23. Riigikohus on kuni 31.detsembrini 2012 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS vr) § 33 lg 3 p 5 kohaldamisala laiendanud ka kaebustele, mis on ilmselgelt perspektiivitud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
24. juuni
25. a määrus haldusasjas nr 3-31-20-10 p-d 10 ja 12). Kuna HKMS § 187 lg 3 p 5 on samasisuline HKMS vr § 33 lg 3 p-ga 5, siis saab ka kehtiva redaktsiooni alusel apellatsioonkaebuse tagastada juhul, kui kohus leiab, et see on ilmselgelt perspektiivitu. Kohtupraktika kohaselt saab kaebust lugeda ilmselgelt perspektiivituks siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik ja ka siis, kui apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
26. detsembri
27. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-57-11 p 16). Apellatsioonkaebuse ilmselge perspektiivituse tuvastamine nõuab kohtult põhjalikumat motivatsiooni ning on kohaldatav õiguslikult selges olukorras (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
28. novembri
29. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-71-11).
30. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesolevat kaebust pidada perspektiivituks. Halduskohus on S. Jerini kaebuse sisuliselt lahendanud ja selle rahuldamata jätnud. Ringkonnakohus ei näe apellatsioonkaebuse pinnalt asjaolusid, mis võiksid anda alust halduskohtu otsuse muutmiseks. Alusetud on apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt ei arutanud halduskohus kaebust nende tõendite, õiguslike aluste ja argumentide järgi, millistel kaebaja selle kohtule esitas ning et halduskohus ignoreeris kaebaja argumente ja põhjendusi. Halduskohus on otsuses käsitlenud kõiki antud asjas olulisi asjaolusid ning võtnud nende osas seisukoha. Asjaolu, et halduskohus ei nõustunud kaebaja väidetega, ei tähenda, et halduskohus oleks need väited tähelepanuta jätnud. Kaebuses vaidlustati Tallinna Vangla ja Viru Vangla toimingud, mis seisnesid kaebaja veekeedukannu äravõtmises kambrist ning veekeedukannu ja raadio mittelubamises kambrisse. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vanglad toimisid antud juhul veekeedukannu äravõtmisel ning kannu ja raadio kambrisse mittelubamisel õiguspäraselt. Veekeedukannu ja raadio puhul on tegemist VangS § 31 lg-s 2 nimetatud elektriseadmetega, mille kasutamise kulud katab VangS § 31 lg 3 kohaselt kinnipeetav. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sellest tulenevalt oli kaebajal kohustus tasuda VSE § 591 lg-s 1 ettenähtud tasu kambris kasutatava veekeedukannu eest. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei tasunud veekeedukannu eest alates novembrist 2008 ja tal tekkis seoses veekeedukannu kasutamisega võlgnevus. Põhjendamata ja seadusest mittetulenev on kaebaja seisukoht, et vanglatel oli kohustus anda veekann ja raadio kaebajale kambrisse ka ilma elektri eest tasu võtmata, sest kaebajal puudusid tasumiseks vahendid. Kaebaja ei ole osundanud ühelegi konkreetsele õigusnormile, millest tulenevalt on vanglal kohustus lubada kaebaja poolt soovitud elektriseadmed talle kambrisse ilma, et kaebajal tuleks elektri eest tasuda. Selliseid norme ei näe ka ringkonnakohus. Seega ei ole vanglad kaebaja subjektiivseid avalikke õigusi rikkunud ega õigusvastaselt käitunud. Samuti ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks alust väited, et Viru Vangla ei ole esitanud kohtule kaebaja
31. oktoobri
32. a vaiet, milles kaebaja vaidlustas raadio mittelubamist kambrisse. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja taotles elektriseadmeid kambrisse. Samuti ei tõenda antud vaide esitamine seda, et kaebajal oli õigus tasuta elektriseadmetele 3 kambris. Seetõttu ei ole tegemist asjakohase tõendiga, mille puudumist haldusasja toimikus saaks halduskohtule ette heita.
33. Põhjendatud huviks tuvastamiskaebuse esitamisel on S. Jerin märkinud soovi esitada vangla vastu kahju hüvitamise nõue. Samas ei ole käesolevas asjas alust pidada kahju hüvitamise nõuet perspektiivikaks, kuna tuvastatud asjaolude põhjal ei nähtu, et S. Jerinile oleks varalist või mittevaralist kahju tekkinud. Kuna S. Jerinil puudub subjektiivne õigus elektriseadmete kasutamiseks ilma selle eest tasu maksmata, ei saanud vanglad antud juhul S. Jerinile kaebuses kirjeldatud asjaoludel kahju põhjustada. Seetõttu oleks kahju hüvitamise nõue ilmselgelt perspektiivitu ning tuvastamiskaebuse saaks rahuldamata jätta ka sel põhjusel.
34. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et VangS § 31 lg 4 on põhiseadusvastane, kuna see näeb ette, et elektriseadmete eest tasu võtmise kord kehtestatakse justiitsministri määrusega. Elektriseadmete kasutamisel tarbitava elektrienergia eest tasu võtmise puhul ei ole tegemist PS §-s 113 nimetatud tasuga, mis tuleb kehtestada seadusega. Arusaamatu on kaebaja väide, et VSE § 593 on vastuolus HMS §-ga 3 ning „konventsiooni“ art-ga 17 ja
35. VSE § 593 reguleerib elektriseadmete kasutamise kulude hüvitamise korda. Nagu eelnevalt märgitud, katab elektriseadmete kasutamise kulud VangS § 31 lg 3 kohaselt kinnipeetav ise ja see saab toimuda tema isikuarvel olevate summade arvel. Ringkonnakohus ei näe, et antud regulatsioon rikuks kuidagi HMS §-s 3 sätestatud isiku õiguste kaitse põhimõtteid. Kui kaebaja pidas „konventsiooni“ all silmas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, siis ei tulene selle artiklitest 17 ja 53 kaebajale õigust soovitud elektriseadmete tasuta kasutamiseks. Samuti ei ole kaebajale VSE § 593 alusel pandud elektriseadmete kasutamisega mitteseotud muid kohustusi.
36. Alusetu on kaebaja väide, et veekeedukannu ja raadio kambrisse mittelubamine rikub kaebaja inimväärikust. Kaebajale on vanglas tagatud nii toitlustamine kui raadio kuulamise võimalus. Kui kaebaja soovib neid õigusi realiseerida suuremas mahus, kui vangla seda pakub, siis tuleb tal täiendavate kulude eest ise tasuda ning selline regulatsioon ei ole vastuolus inimväärikusega.
37. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et õigus veekeedukannule kambris tuleneb PS §-st 32 või sotsiaalministri
38. detsembri
39. a määruse „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 3 lg-st
40. PS § 32 on lihtsa seadusreservatsiooniga säte ning vangistusseaduse alusel on kinni peetavate isikute omandiõigus piiratud. Õigust veekeedukannule kambris ei tulene ka viidatud sotsiaalministri määruse § 3 lg-st
41. Antud sätte kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale joogivett 1,2-1,5 l päevas. Sellest ei tulene, et kinnipeetavale tuleks selle tagamiseks anda kambrisse veekeetja. Teadaolevalt on joogivee saamine vanglates tagatud üldjuhul kambris olevast veekraanist. Kaebusest ei nähtu, et kaebajale vett ei võimaldatud, samuti ei ole kaebus antud asjas esitatud vanglate poolt vee mitteandmise peale. Seetõttu on asjakohatud kaebaja väited selle kohta, et kohus ei ole kogunud kaebajale vee andmise kohta tõendeid.
42. Eeltoodust tulenevalt ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada ning see tuleb HKMS § 187 lg 3 p-i 5 alusel tagastada. Agu Timmi Maili Lokk 4 Einar Vene