3-11-2151/20

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Madis Ernits ja Maili Lokk

1. mai 2012, Tartu 3-11-2151 Veljo Ahase kaebus Tartu Vangla 05.08.
2. a käskkirja nr 1-4/2023 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 30.12.
3. a otsus Veljo Ahase apellatsioonkaebus Kaebaja Veljo Ahas Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Tagastada apellatsioonkaebus. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest. ASJAOLUD JA RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Tartu Vangla 05.08.
5. a käskkirjaga nr 1-4/2023 karistati Veljo Ahast distsiplinaarkorras vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 82 lg-s 3 ja Tartu Vangla Kodukorra p-s 7.2.6 sätestatud nõuete süülise rikkumise eest kümneks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirja kohaselt avastati läbiotsimisel, et kaebajal oli 21.07.2011 jalutuskäigult tulles parema jala kinga voodri vahel kilesse pakendatud 7 sigaretti Red&White ja ajalehepaberisse pakendatud 6 sigaretti Next ning vasaku jala kinga voodri vahel 5 sigaretti Next.
6. V. Ahas esitas 06.09.2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vangla 05.08.
7. a käskkirja nr 1-4/2023 tühistamist. Kaebuse kohaselt on kaebaja isiklike asjade äravõtmine seadusvastane ning lisaks on distsiplinaarkorras karistamisel ja asjade äravõtmisel tegemist topelt karistamisega. Kaebajat häirib, et pärast jalutamist toimub läbiotsimine vanglaametnike poolt, ning see ohustab väidetavalt tema turvalisust.
8. Tartu Halduskohtu 30.12.
9. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja eitanud, et pärast vabatahtlikku tubakatoodete äraandmist läbi viidud läbiotsimise käigus leiti tema juurest ikkagi peidetud sigaretid. Kaebaja jalatsitest leiti lisaks sigarettidele Next ka sigarette Red&White, mida kaebaja ise kaupluse vahendusel ostnud ei ole. Seega oli Red&White sigarettide näol tegemist teisele kinnipeetavale isiklikuks tarbimiseks mõeldud asjadega. Kaebaja distsipliinirikkumine on tõendatud, karistuse määramisel on arvestatud kaebaja varasemat karistatust, distsiplinaarkaristuse määramine on olnud õiguspärane ja proportsionaalne ning kaebaja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis tingiks haldusakti tühistamise. Tubakatoodete äravõtmist ei saa käsitleda karistusena ning keelatud esemete äravõtmisel ja distsiplinaarkorras karistamisel ei ole tegemist topelt karistamisega. Kaebaja turvalisust ei ohusta asjaolu, et jalutuskäigult naasmisel vanglateenistuse ametnikud kontrollivad kinnipeetavaid ning teostavad läbiotsimisi.
10. V. Ahas esitas 25.01.2012 apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole vastustajal õigust kaebaja isikliku vara äravõtmiseks, kaebaja poolt ostetud tubakatooted ei saa olla vangistusseaduse (VangS) § 68 lg 2 mõistes keelatud esemed ning tubakatoodete äravõtmine ja distsiplinaarkaristuse määramine on topelt karistamine. Kaebaja hinnangul kuritarvitab vastustaja oma võimu. Koos apellatsioonkaebusega esitas V. Ahas taotluse enda vabastamiseks riigilõivu tasumisest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tagastada.
12. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 3 p 5 sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Riigikohus on kuni 31.12.2012 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS vr) § 33 lg 3 p 5 kohaldamisala laiendanud ka kaebustele, mis on ilmselgelt perspektiivitud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 22.06.
13. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-20-10 p-d 10 ja 12). Kuna HKMS § 187 lg 3 p 5 on samasisuline HKMS vr § 33 lg 3 p-ga 5, siis saab ringkonnakohtu hinnangul ka kehtiva HKMS-i redaktsiooni alusel apellatsioonkaebuse tagastada juhul, kui kohus leiab, et see on ilmselgelt perspektiivitu. Kohtupraktika kohaselt saab kaebust lugeda ilmselgelt perspektiivituks siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik ja ka siis, kui apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud (vt. Riigikohtu halduskolleegiumi 15.12.
14. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-57-11 p 16). Apellatsioonkaebuse ilmselge perspektiivituse tuvastamine nõuab kohtult põhjalikumat motivatsiooni ning on kohaldatav õiguslikult selges olukorras (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 23.11.
15. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-71-11).
16. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesolevas asjas esitatud apellatsioonkaebust pidada perspektiivikaks. Halduskohus on kaebuse sisuliselt läbi vaadanud ning jätnud selle rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus jõudis õigele järeldusele, kui märkis vaidlustatud otsuses, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ja selle aluseks olnud distsiplinaarmenetlus viidi läbi nõuetekohaselt. Tartu Vangla kodukorra p-st 7.2.6 tuleneb üheselt kinnipeetavale keeld võõrandada või teiste kasutusse anda oma isiklikuks tarbimiseks olevaid asju, samuti teistelt omandada, laenata või võtta ajutiseks kasutamiseks teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud või peremehetuid asju. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 82 lg 3 kohaselt ei ole kinnipeetaval õigust hoida enda juures tubakatooteid. Kohtumenetluse poolte vahel ei ole vaidlust distsiplinaarkaristuse aluseks olnud rikkumise toimumise üle ega selle üle, et kaebaja on rikkunud VSkE § 82 lg-s 3 ja Tartu Vangla kodukorra p-s 7.2.6 sätestatud nõudeid. Kaebaja rikkumine on tõendatud ning 2 karistuse määramisel on arvestatud, et ta omas 23 kehtivat distsiplinaarkaristust. Määratud karistus ei ole ebaproportsionaalne, arvestades kehtivaid karistusi ning asjaolu, et 5 neist on määratud suitsetamistarvete õigusvastase omamisega seotud rikkumiste eest. Kaebaja subjektiivne arvamus tubakatoodete enda juures hoidmise keelu ebamõistlikkusest ei õigusta VSkE ja Tartu Vangla kodukorra sätete rikkumist ning ei saa olla aluseks vaidlustatud käskkirja tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul seega tegemist õiguslikult selge olukorraga, kuna vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse aluseks olnud asjaolude ja seadusesätete kohaldamise ning distsiplinaarmenetluse läbiviimise õiguspärasuse üle vaidlus puudub.
17. Apellatsioonkaebuses esitatud väited seoses kaebaja poolt ostetud tubakatoodete keelatud esemeks mittekvalifitseerumise, kaebaja isikliku vara äravõtmise õigusvastasuse ning topeltkaristamisega on alusetud ega mõjuta iseenesest vaidlustatud käskkirja õiguspärasust. VSkE § 82 lg 3 kohaselt ei ole kinnipeetaval õigust hoida enda juures tubakatooteid, tubakatooted võetakse vanglateenistuse ametniku poolt hoiule ning vanglateenistus väljastab tubakatooted kinnipeetavale vaid ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada. Seega on tubakatooted, sh sigaretid keelatud esemeks väljaspool aega ja kohta, kus kinnipeetaval on lubatud suitsetada. VangS § 68 lg 2 kohaselt kuuluvad vanglateenistuse ametniku poolt läbiotsimisel leitud keelatud esemed ja ained äravõtmisele ning realiseerimisele või hävitamisele. Seetõttu on ebaõige kaebaja väide sigarettide äravõtmise aluse puudumise kohta. Kinnipeetava poolt isiklikult vangla kauplusest ostetud sigarette ei võeta ära, kui need antakse vastavalt VSkE-s sätestatud korrale vanglateenistuse ametniku kätte hoiule. Ebaõige on kaebaja seisukoht, nagu oleks keelatud eseme äravõtmise puhul tegemist topeltkaristamisega lisaks kartserikaristuse määramisele. Kinnipeetavale kohaldatavad distsiplinaarkaristused on ammendavalt loetletud VangS § 63 lg-s
18. Kinnipeetavalt keelatud esemete äravõtmine ei ole käsitatav tema teistkordse karistamisena VangS § 63 lg 3 teise lause tähenduses, kuna kinnipeetavalt keelatud esemete äravõtmine ei ole distsiplinaarkaristus, vaid on vältimatu haldusmeede, mis peab tagama vangla sisekorra ja julgeoleku. Kuna kaebaja on teadlikult rikkunud tubakatoodete enda juures hoidmise keeldu, distsiplinaarkaristus on määratud õiguspärasel alusel ning distsiplinaarmenetlus on viidud läbi nõuetekohaselt, siis on alusetu kaebaja väide, et vastustaja on oma võimu kuritarvitanud.
19. Käesoleval juhul on apellatsioonkaebuses esitatud väited alusetud. Samuti ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamine ringkonnakohtu hinnangul võimalik ka muude, kaebuses viitamata asjaolude ega õigusnormide pinnalt. Eeltoodust tulenevalt on V. Ahase apellatsioonkaebus ilmselgelt perspektiivitu ning ringkonnakohus tagastab kaebuse HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel.
20. Antud asjas esitas kaebaja koos apellatsioonkaebusega ka taotluse vabastada ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasjade lahendamisel nõustunud sellega, et juhul, kui TsMS-i menetlusabi sätete alusel esitati taotlus hagi esitamisel riigilõivu tasumisest 3 vabastamiseks, kuid maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 alusel (hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust), ei ole vajalik menetlusabi taotlust eraldi hinnata (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.06.
21. a määrus asjas nr 3-2-1-56-07). Ringkonnakohtu hinnangul on TsMS § 371 lg 2 oma sisult ja eesmärgilt sarnane TsMS § 637 lg 1 p-st 6 tuleneva alusega apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks (apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. TsMS § 637 lg 1 p 6 on omakorda analoogne säte HKMS § 187 lg 3 p-ga 5, mistõttu peab ringkonnakohus võimalikuks sellisest praktikast lähtumist ka halduskohtumenetluses. Tagastades apellatsioonkaebuse HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel, jätab ringkonnakohus kaebaja menetlusabi taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel eraldi hindamata ja lahendamata. Einar Vene Madis Ernits 4 Maili Lokk