← Eesti

3-10-1611/64

Obsah (11)§ 212§ 17§ 61§ 92§ 7§ 185§ 130§ 285§ 108§ 93§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lilianne Aasma ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 30. märts 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-

§ 212lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Harku Vallavalitsuse 13.04.2010 korraldusega nr 455 tehti Järve-Männiku hoonestuse kaasomanikele Astra Amosele ja Juta Pandile ettepanek tellida maamõõtjalt, lähtudes korralduse lisaks olevast plaanist, ostueesõigusega erastatava maa katastrimõõdistamine. Korraldusele lisatud plaanil on tähistatud ostueesõigusega erastatav maa suurusega 2 456 m
  2. Korralduse andmisel on vallavalitsus lähtunud asjaolust, et 07.05.1971 omandas Arnold Hürden praeguseks JärveMänniku hoonestuse moodustava elamu ja sellega ühise katuse all oleva lauda ja küüni ning Harku-Järve sovhoosi direktori 04.11.1974 käskkirjaga nr 141 eraldati Arnold Hürdenile 0,15 ha suurune maaüksus, samas paikneb hoonestus õigusvastaselt võõrandatud maal, mille suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud Kersti Brems-Neuhaus taotleb kogu maa tagastamist.
  3. aastal esitas A. Hürden avalduse hoonestuse juurde 2 ha maa asendamiseks ja
  4. aastal avalduse hoonete juurde 4 ha maa ostueesõigusega erastamiseks. Korralduse kohaselt on saun, mis hoonestuse omanike sõnul hoonestuse juurde kuulub, ebaseaduslik ehitis. Vaidlusalune hoonestus asub tiheasustusalal, kuna
  5. aastal kehtestatud Harku valla üldplaneeringus on see sellisena määratletud.
  6. Vaadates läbi A. Amose ja J. Pandi poolt esitatud vaideid Harku Vallavalitsuse 13.04.2010 korralduse nr 455 kehtetuks tunnistamiseks, muudeti Harku Vallavalitsuse 25.05.2010 korraldusega nr 681 vallavalitsuse 13.04.2010 korraldusega nr 455 ettepandud ostueesõigusega erastatava, Järve-Männiku hoonestuse teenindamiseks vajaliku maa piiri, jättes maast välja Hobuseraua tee äärse kraavi ja seda ümbritseva ala, pindalaga ligikaudu 56 m
  7. Eelneva tõttu kujunes ehitiste teenindamiseks vajaliku maa pindalaks ligikaudu 2 400 m
  9. A. Amos esitas 21.06.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse Harku Vallavalitsuse 13.04.2010 korralduse nr 455 tühistamiseks või alternatiivselt korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks osas, mis puudutab erastatava maa suurust. J. Pant esitas 02.07.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse Harku Vallavalitsuse 13.04.2010 korralduse nr 455 ja 25.05.2010 korralduse nr 681 tühistamiseks ning vallavalitsuse kohustamiseks teha uus piiride kulgemise ettepanek. Kohus liitis mõlemad kaebused ühiseks menetlemiseks.
  10. A. Amose kaebuse põhjendused: 1) A. Hürdeni poolt 27.02.1992 esitatud avaldust tuleb käsitada maa ostueesõigusega erastamise avaldusena. Seda kinnitab A. Hürdeni poolt Harku Vallavalitsusele 10.02.1997 tehtud pöördumine ja tema 26.02.1997 kiri Harju Maavalitsuse omandireformi osakonnale, milles mõlemas ta selgitab, et
  11. aasta avaldust tuleb käsitada avaldusena maa ostueesõigusega erastamiseks. Ka vastustaja on 23.08.2002 vastuses teabenõudele sedastanud, et nii A. Hürdeni
  12. kui
  13. aasta avaldused käivad maa ostueesõigusega erastamise kohta ning on mõlemad kehtivad. A. Hürdeni
  14. aasta avalduse sisu ega vorm ei ole olnud kunagi vaidluse all ja seda on mõistetud erastamissoovina nii haldusmenetluses kui ka teistes kohtumenetlustes kuni üllatusliku seisukohani haldusasjas 3-08-1787 tehtud kohtuotsuses. Kui isiku tahteavaldust on ligi 18 aastat mõistetud ühte moodi ja see on leidnud kinnitust ka mitme jõustunud kohtuotsusega, siis ei saa kolmandad isikud, sh haldusorgan ja kohus sisustada tahteavaldust enam teistmoodi; 2) maa erastamine peaks toimuma nende reeglite järgi ja selles ulatuses, mida nägi ette seadus avalduse esitamise ajal, seega antud juhul mitte kui tiheasustusalal paiknevate ehitiste juurde, vaid kui hajaasustuses paiknevate ehitiste juurde. Kaebuse esitajal on tekkinud õiguspärane 2

(17)3-10-1611 ootus maa erastamisele nende reeglite järgi, mis kehtisid enne
  1. aasta üldplaneeringu kehtestamist ja Harkujärve küla tiheasustusalana määratlemist; 3) vastustaja on kaebuse esitajat kohelnud ebavõrdselt, olles varem andnud korraldusi mitmele isikule maa erastamiseks Harkujärve külas hajaasustuse reeglite järgi
  2. aasta veebruaris ja septembris, seega nii enne kui ka pärast üldplaneeringu kehtestamist; 4) kaebuse esitaja ei nõustu korralduses toodud seisukohaga, et sauna näol on tegemist ebaseadusliku ehitisega. Sauna olemasolu on vastustajale olnud teada kogu omandireformi toimumise aja, aga sellele vaatamata ei ole kaebajale või tema õiguseelnejale tehtud ühtegi ettekirjutust ehitise seadustamiseks või lammutamiseks ning seetõttu võib ehitise omanik õigustatult eeldada, et ehitist peetakse seaduslikuks ja sinna juurde saab ta ka ostueesõigusega maad erastada. Kaebuse esitaja viitab siinkohal Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-43-04, kus leiti, et kui ehitist on aastakümneid avaliku võimu teadmisel kasutatud, tähendab see seda, et avalik võim on tunnistanud ehitise olemasolu ning ehitist ei saa ka vaatamata selle püstitamist käsitleva dokumentatsiooni mõningasele puudulikkusele pidada ebaseaduslikuks. A. Hürden kinnitas maavanemale 08.10.1996 saadetud kirjas, et rekonstrueeris sauna
  3. aastal, mis tähendab, et sauna ei püstitatud mitte uue omavolilise ehitisena, vaid taastati olemasolev kehvas seisukorras olev ehitis; 5) alternatiivse nõude puhul on põhjendatud huviks hilisema kahju hüvitamise nõude esitamine. Kaebaja viitab siinkohal Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas 3-05-
  5. J. Pandi kaebuse põhjendused: 1) korralduses nr 455 tehtud piiride kulgemise ettepanek ei arvesta moodustatava kinnistu omaniku huviga kinnistu otstarbeka kasutamise vastu ning neid huve ei ole ka välja selgitatud. Korralduses on peamiselt arvestatud K. Brems-Neuhausi huvidega, kuigi ka neid pole korralduses märgitud; 2) vallavalitsuse seisukoht sauna ebaseaduslikkuse osas on ekslik, kuna vaidlusalune saun oli olemas juba siis, kui A. Hürden hooned ostis ning see oli ka müügilepingu objektiks, kuigi oli amortiseerunud ja jäi seetõttu lepingusse märkimata. Kaebuse esitaja viitab
  6. aastal toonase kinnistu omaniku Magdalena-Johanna Bremsi laenuavaldusele, mille kohaselt oli talundi koosseisus ka saun, samuti maade boniteerimise toimikus sisalduvale Järve-Männiku koha plaanile ning kolhoosi Sangar majapidamiste kontrolli dokumentidele aastatest 1952 ja 1958, kust kõigist nähtub, et hoonete koosseisus oli ka saun. Hiljem on sauna üksnes parandanud, seejuures ei ole seal tehtud töid, mis vajanuksid projekti või ehitusluba. Sovhoos ja kolhoos pidasid ranget arvestust isiklikus omanduses olevate hoonete üle ning ebaseaduslike hoonete kandmine nendesse nimekirjadesse oli välistatud; 3) kaebuse esitaja ei nõustu korralduses nr 455 toodud seisukohaga, et Harku-Järve sovhoosi direktori 04.11.1974 käskkirjaga anti maakasutusõigus hoonete juurde. Vastavast käskkirjast ei nähtu, mis maaga oli tegemist, samas kui teiste samas käskkirjas nimetatud isikute puhul on konkreetselt välja toodud eraldatava maa otstarve. Käskkirjas nimetatud 0,15 ha suurune maaeraldus võidi teha näiteks loomade karjatamiseks lisaks maale, mis juba oli A. Hürdeni kasutuses hoonete juures.
  7. aasta käskkirjaga ei saa arvestada ka seetõttu, et ei ole teada, kuidas kulgesid eraldatud 0,15 ha suuruse maa piirid ning seega ei saa ka eeldada, et saun jäi neist piirest väljapoole. Ajal, mil A. Hürden hooned omandas, oli eelmisele omanikule antud isiklik maakasutusõigus vähemalt 0,5 ha suurusele alale ning see oli teada ka vastustajale, kuna sellise maakasutusõiguse olemasolust lähtus Harku Vallavalistus oma 26.08.1997 korralduses nr 81, kus tehti ettepanek vormistada A. Hürdeni majavalduse teenindamiseks vajalik maa suurusega 5 162 m
  8. Erastatava maa suuruse määramisel tuleks lähtuda sellest, et A. Hürden omandas ehitistega koos maakasutusõiguse vähemalt 5 000 m2 ulatuses ning on välistatud, et ta ise oleks avaldanud soovi selle maa vähendamiseks. 30.11.2010 esitatud kaebuse täienduses viitab kaebuse esitaja Harku Külanõukogu poolt koostatud raamatule majavalduse juurde kasutamiseks määratud tulundusliku maa kohta, millest nähtub, et Magdalena Bremsi Järve-Männiku talu juurde määrati
  9. 3
(17)3-10-1611 aastal maad 6,78 ha ning see maa määramine on kehtiv tänaseni ja selles suuruses omandas
  1. aastal maakasutusõiguse ka A. Hürden; 4) vaidlusalusele korraldusele lisatud plaani kohaselt kulgeb piir läänes piki Hobuseraua teemaa piiri nii, et erastatava maa hulka jääb teega piirnev kraav. Kraavi erastamisest ei ole J. Pant huvitatud, kuna seda ei ole võimalik otstarbekalt kasutada, samuti pole otstarbekalt võimalik kasutada maariba elamu tagant senisest piirist kuni valla teeni, samas kui maatüki piirest jääb välja saun ja praegu kaebuse esitaja kasutuses olev aiamaa; 5) 25.05.2010 korraldusega nr 681 ei saanud kaebaja vastust kõigile vaides esitatud küsimustele ning maa suurust ja piiri ei kujundatud selliselt nagu kaebaja soovis ehk tagamaks kinnisasja otstarbekam kasutamine. Kaebaja ei soovinud maa suuruse vähendamist, vaid nõustus erastatava maa suurendamisega ja piiri nihutamisega nii, et erastatavale maale jääks saun ja aiamaa.
  2. Vastustaja Harku Vallavalitsus palus jätta A. Amose ja J. Pandi kaebused rahuldamata. Vastuväited: 1) vastustaja viitab Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-08-1787, kus tuvastati, et A. Hürden esitas 27.02.1992 Harku Vallavalitsusele üheselt mõistetava avalduse õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise kohta. Seda ei ole võimalik käsitada maa ostueesõigusega erastamiseks avaldusena Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määruse nr 267 „Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine“ p 12 tähenduses. A. Amos pole esitanud uusi tõendeid, mis annaks alust jõustunud kohtulahendi järeldustes kahtlemiseks. A. Amose poolt viidatud A. Hürdeni kirjadest nähtub üksnes asjaolu, et A. Hürden on rohkem kui viis aastat pärast maa asendamise avalduse esitamist asunud erastamismenetluse käigus meelevaldselt sisustama varem esitatud tahteavaldusi nende tegelikust sisust erinevalt. Vallavalitsuse otsus tõlgendada
  3. aastal esitatud maa asendamise avaldust selliselt, et see võimaldaks A. Amosel õigustatud subjektile tagastamisele kuuluva maa arvelt maad erastada suuremas ulatuses, kui on tema õiguspärases kasutuses oleva maa-ala pindala, riivaks maa tagastamise õigustatud subjekti seaduslikke huve; 2) vastustaja ei nõustu A. Amose seisukohaga võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta, sest A. Amose kaebuses käsitletud juhtumid ei ole käesolevaga samaväärsed. A. Amose poolt viidatud juhtumites võimaldati isikutele maad erastada nende õiguspärases kasutuses olnud maa ulatuses. Samas viitab vastustaja Riigikohtu seisukohale haldusasjas 3-3-1-53-04, kus leiti, et usalduse kaitset ei saa kohaldada eesmärgil jätkata ebaõiget halduspraktikat ning ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist ei saa nõuda ka toetudes võrdse kohtlemise põhimõttele; 3) A. Amose väited väidetavalt Järve-Männiku hoonestuse koosseisu kuuluva sauna püstitamise õiguspärasuse osas on vastuolulised ega põhine asjakohasel õiguslikul regulatsioonil ja kohtupraktikal. A. Amos on varasemates kohtuvaidlustes (3-06-1311) ise väitnud, et saun, piirdeaed ja kasvuhooned on A. Hürdeni ehitatud. Samas mistahes tõendid kõnealuste ehitiste püstitamise õiguslike aluste (ehitusloa ja/või maakasutusõiguse olemasolu) kohta puuduvad. Meelevaldne on seisukoht, et sauna püstitamise õiguspärasus on tuletatav vallavalitsuse tegevusetusest. Olukorras, kus maa ostueesõiguse erastamise menetlus ei ole lõpule viidud, oleks olnud ennatlik teha A. Amosele ettekirjutus sauna lammutamiseks, kuna juhul, kui saun jääks paiknema erastatavale maale, siis ei oleks selle lammutamine suure tõenäosusega otstarbekas, vaid ehituslike nõuetele vastavuse korral oleks omaniku vastavasisulise huvi korral võimalik ehitis seadustada. Ka sauna osas viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas 3-08-1787; 4) vastustaja ei nõustu J. Pandi väitega, et erastatava maa suuruse määramisel ei ole arvestatud kaebuse esitaja huviga maa otstarbeka kasutamise vastu. Vastustaja viitab Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-08-1787, kus leiti, et kohaliku omavalitsuse poolt määratava erastava maa suurus võib küll ületada erastamise õigustatud subjekti õiguspärases kasutuses oleva maa suurust, kuid peab lähtuma asjakohastest kaalutlustest ning arvestama ka maad tagasi taotleva isiku õiguste ja huvidega. Samuti andis ringkonnakohus selge suunise, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramisel ei saa arvestada ebaseadusliku ehitiste ja 4
(17)3-10-1611 rajatistega ega arvestada omavoliliselt planeeritud õueala ulatusega; 5) ükski J. Pandi poolt esitatud tõenditest ei lükka ümber asjaolu, et A. Hürden ja A. Amos on ise korduvalt kinnitanud vaidlusaluse sauna ehitamist A. Hürdeni poolt. Isegi juhul, kui nõustuda J. Pandi seisukohaga, et varasemalt kuulus Järve-Männiku hoonestuse koosseisu saun, ei lükka see ümber fakti, et algne saunahoone langes kasutusest välja amortiseerumise tõttu ning et käesoleval hetkel endisel Järve-Männiku maaüksusel paiknev saunahoone on ehitatud A. Hürdeni poolt õigusvastaselt. Ehitise püstitamise õiguslikke aluseid ei saa tuletada oletusest, et endiste sovhooside ja kolhooside arvestus isiklikus omanduses olevate hoonete üle oli sedavõrd range, et oli välistatud nende hulka ebaseaduslikult püstitatud ehitiste sattumine. Samuti ei oma ehitise püstitamise õiguslike aluste kontekstis tähtsust see, kas ehitise omanik on ehitist vallanud heauskselt või mitte; 6) J. Pandi väide, et 0,15 ha suurune maaeraldus ei tehtud mitte hoonete juurde, on vastuolus A. Hürdeni poolt 10.02.1997 Harku Vallavolikogule ja 08.10.1996 Harju Maavalitsusele saadetud kirjades väidetuga, et 0,15 ha suurune maaeraldus tehti just majavalduse juurde ning anti suusõnaline lubadus kasutada hoonete ümber asuvat maad loomade karjamaana.
  1. Kolmas isik K. Brems-Neuhaus palus jätta A. Amose ja J. Pandi kaebused rahuldamata. Vastuväited: 1) käesolevas asjas on määrava tähtsusega see, et tegemist on praegu tiheasustusalal asuvate hoonetega ning seega tuleb ostueesõigusega erastatava maa suurus määrata vastavalt maareformiseaduse (MRS) §-le
  2. Vastavalt Harku-Järve sovhoosi direktori 04.11.1974 käskkirjale nr 141 on õiguspärases kasutuses oleva maaüksuse suurus 0,15 ha. Kolmas isik viitab Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-57-07, kus leiti, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema senises õiguspärases kasutuses mitteoleva maa talle ostueesõigusega erastamist. Vaidlustatud korralduse nr 455 alusel antakse kaebuse esitajatele võimalus erastada 2 400 m2 maad, mis on nende jaoks soodsam lahendus, kui MaaRS sätted otseselt ette näevad; 2) kohtud on haldusasjas nr 3-08-1787 andnud õige hinnangu A. Hürdeni
  3. aasta avaldusele. Sõltumata eelnimetatud avaldusest ei saa ignoreerida asjaolu, et Järve-Männiku maaüksus asub praegu tiheasutusalal; 3) kohtud on haldusasjas nr 3-08-1787 õigesti tuvastanud, et Järve-Männiku maaüksusel paiknev saun on omavoliline ja ebaseaduslik ehitis. Väited nagu oleks sauna ainult remonditud, on ebausaldusväärsed ja on esmakordselt esitatud alles käesolevas menetluses, minnes vastuollu olemasolevate tõenditega, varasemate väidetega ning kohtute poolt varasemates menetlustes tuvastatud asjaoludega. Asjakohaseks ei saa pidada viidet Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-4304, kuna asjaolud on kahe vaidluse puhul erinevad. Samuti ei saa vaidlusaluse sauna puhul rääkida selle püstitamist käsitleva dokumentatsiooni puudulikkusest, sest antud juhul pole sauna püstitamise kohta üldse mingit dokumentatsiooni. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 14 näeb ette küll võimaluse õigusliku aluseta püstitatud ehitise seadustamiseks, kuid sellega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Asjaolust, et vald ei ole teinud korraldust ebaseadusliku ehitise likvideerimiseks, ei saa järeldada, et ehitis on seaduslik; 4) vaidlusaluse korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks puudub alus, sest isegi juhul kui A. Hürdeni
  4. aasta avaldus oleks olnud maa ostueesõigusega erastamise avaldus, ei tekkinud A. Hürdenile õiguspärast ootust, et talle maad ostueesõigusega erastatakse. Siinkohal viitab kolmas isik Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-81-
  5. Õiguspärase ootuse põhimõte ei saa avalduse esitanud isikut kaitsta ka faktiliste asjaolude muutumise eest – faktiliselt on praegu tegemist tiheasutusalaga, mille reeglite järgi maa erastamine ei muuda vaidlustatud korraldust õigusvastaseks; 5) kuna saun on omavoliline ehitis, siis ei pea ega saa arvestada piiride kulgemise ettepaneku tegemisel saunaga ega ka muude ebaseaduslike rajatistega ning maakasutusega, mis jääb välja5
(17)3-10-1611 poole õiguspärast maakasutust (piirded, marjaaed, viljapuud, peenrad jne). Harku-Järve sovhoosi direktori 04.11.1974 käskkirjas nr 141 tuuakse maaeraldise põhialusena majavalduse A. Hürdenile müük, mistõttu maaeralduse seos Järve-Männiku hoonestuse müügiga on ilmne. Kuna müügilepingu esemeks olid elamu, laut ja küün, siis on Harku Vallavalitsus põhjendatult järeldanud, et 0,15 ha suurune maaüksus eraldati just nende hoonete juurde. J. Pandi väited selle kohta, et saun oli müügilepingu esemeks, on paljasõnalised ja tõendamata.
  1. Tallinna Halduskohtu 04.02.2011 otsusega jäeti A. Amose ja J. Pandi kaebused rahuldamata ning mõisteti A. Amoselt K. Brems-Neuhausi kasuks välja menetluskulu 780 eurot ja J. Pandilt K. Brems-Neuhausi kasuks välja menetluskulu 520 eurot. Otsuse põhjendused: 1) Harku Vallavalitsuse 13.04.2010 korraldus nr 455, mida muudeti vallavalitsuse 25.05.2010 korraldusega nr 681, on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele; 2) A. Hürdeni poolt
  2. aastal Harku Vallavalitsusele esitatud avaldust ei saa käsitada tahteavaldusena maa ostmiseks ning seda ei ole alust samastada maa ostueesõigusega erastamise avaldusega. Tallinna Ringkonnakohtu otsuses haldusasjas nr 3-08-1787 on tuvastatud, et A. Hürden esitas maa ostueesõigusega erastamise avalduse kvaliteediga avalduse Harku Vallavalitsusele 25.11.1996 ja mitte varem. Kaebuse esitajad ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber eelnimetatud jõustunud kohtuotsuses tuvastatud asjaolud. A. Hürdeni 10.02.1997 kiri Harku Vallavalitsusele ja 26.02.1997 kiri Harju Maavalitsusele ei saa olla aluseks
  3. aastal tehtud tahteavalduse sisu selgitamisel, sest neis kirjades esitatud seisukohad on tõlgendatava tahteavaldusega võrreldes märksa hilisemad, samas kui tahteavalduse tegija tegelikku tahet näitavad tahteavalduse tegija teod või muud sündmused, mis eelnesid tahteavalduse tegemisele või olid sellega samaaegsed. Ka vaatamata sellele, et veelgi varasemates kohtumenetlustes ja kohtulahendites või Harku Vallavalitsuse 23.08.2002 vastuses teabenõudele on
  4. aasta avaldust tõlgendatud maa ostueesõigusega erastamise avaldusena, ei saa
  5. aasta avaldust käsitada maa ostueesõigusega erastamise avaldusena. A. Amos ei saa tugineda õiguspärase ootuse ja usalduse kaitse põhimõttele, sest käesoleval juhul ei ole ühtegi kehtivat haldusakti, millega kaebuse esitajatele oleks antud mõni õigus, mis seondub maa ostueesõigusega erastamisega ning mille aluseks oleks olnud A. Hürdeni
  6. aasta avaldus. Kaebuse esitajad või A. Hürden ei ole ka, uskudes, et
  7. aasta avaldust käsitatakse maa ostueesõigusega erastamise avaldusena, jätnud hiljem tegemata mingisugused maa ostueesõigusega erastamise seisukohast vajalikud toimingud; 3) samas ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust, kas
  8. aasta avaldust saab käsitada maa ostmise avaldusena või mitte. MRS-st ega selle rakendusaktidest ei tulene, et maa ostueesõigusega erastamise avaldus tuleks lahendada lähtudes sellest õiguslikust ja/või faktilisest olukorrast, mis valitses avalduse esitamise ajal. Maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamine ei saa tekitada isikule õiguspärast ootust soovitud suuruses ja tingimustel maa erastamise teel omandamiseks. Maa ostueesõigusega erastamise ulatust haja- või tiheasustusalal reguleerivad normid on oma olemuselt materiaalõiguslikud ning need normid haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 5 kohaldamisalasse ei kuulu. Seetõttu on põhjendamatu ka A. Amose kaebuses esitatud alternatiivne taotlus Harku Vallavalitsuse 13.04.2010 korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks. Ka A. Amose viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas 3-05-9 ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna selles käsitletud olukord erineb oluliselt käesolevast juhtumist. Samuti ei tulene viidatud kohtuotsusest, et maa ostueesõigusega erastamise küsimus tuleks lahendada avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. Ringkonnakohtu seisukoht kinnitab hoopis, et maa ostueesõigusega erastamine kas haja- või tiheasustusega alade suhtes kehtestatud normide järgi sõltub sellest, kas konkreetne maa asub haja- või tiheasustusalal vastava otsuse tegemise ajal. Seega vaatamata
  9. aasta avaldusele, ei ole alust teha kaebuse esitajatele ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanekut selliselt nagu asuks erastatav maa hajaasustusalal; 6
(17)3-10-1611 4) vaidlustatud 13.04.2010 korraldus ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet. Maa ostueesõigusega erastamine on võimalik MRS §-s 7 sätestatud ulatuses ning isegi juhul kui vallavalitsus on pärast tiheasustusala määramist võimaldanud samas piirkonnas asuvat maad teistel isikutel erastada nii nagu asuks see hajaasustusalal, ei tulene sellest kaebuse esitajale õigust nõuda, et temalgi võimaldataks õigusvastaselt maad erastada suuremas ulatuses kui seaduses ette nähtud. Samas erinesid A. Amose poolt nimetatud juhtumite asjaolud märkimisväärselt käesoleva juhtumi asjaoludest, eelkõige seetõttu, et nende varasemate korralduste adressaatidele oli eraldatud maakasutusõigus elamu ehitamiseks. Vaidlusaluse Järve-Männiku hoonestuse kohta sellist maaeraldust vormistatud ei ole; 5) sauna juurde ei ole võimalik maad ostueesõigusega erastada, kuna tegemist on ebaseadusliku ehitisega. On usutav, et mingisugusel kujul oli saun olemas juba enne
  1. aastat, kuid kaebuse esitajate väidetest ning A. Hürdeni 10.02.1997 vallavalitsusele esitatud avaldusest nähtuvalt oli sisuliselt tegemist kasutusest väljalangenud ehitisega. Kuigi sauna väidetava rekonstrueerimise maht ja tehtud tööde iseloom ei ole täpselt teada ning usaldusväärsete tõendite kogumine selle kohta ilmselgelt võimatu, oli tegemist ehitise püstitamisega, kuivõrd vastasel korral ei oleks alust väita, et saun oli A. Hürdeni või on praegu kaebuse esitajate omandis. Selleks, et sellist ehitist käsitada õiguslikul alusel püstitatud ehitisena, mille juurde on selle omanikul õigus ostueesõigusega maad erastada, peaks sellel olema ehitusluba ja peaks olema vormistatud maakasutusõigus, kuid juba varasemates kohtuotsustes on tuvastatud, et tõendeid ehitusloa ega maakasutusõiguse kohta ei ole. Kohus ei nõustu A. Amose seisukohaga, et sauna tuleks õiguslikul alusel püstitatud ehitiseks pidada seetõttu, et avalik võim on selle olemasolust pikka aega teadlik olnud ning seda aktsepteerinud. Riigikohtu haldusasjas 3-3-1-43-04 tehtud lahendis toodud seisukohta ei saa laiendada kõigile juhtumitele, kus mingisugune ehitis on pikka aega olemas olnud ning avalik võim ei ole teinud ettekirjutusi selle lammutamiseks või seadustamiseks, vaid sellise ehitise olemasolust vaikides mööda vaadanud. Riigikohtu seisukohta ei saa laiendada elamukompleksi lähistele püstitatud saunale. Käesoleval juhul ei saa ka rääkida viidatud Riigikohtu lahendis mainitud dokumentide vormistamispuudustest, kuna mistahes dokumendid vaidlusaluse sauna olemasolu või püstitamise kohta puuduvad. Halduskohus viitab siinkohal ka Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-08-1787; 6) Harku-Järve sovhoosi direktori 04.11.1974 käskkirja nr 141 ei saa tähelepanuta jätta, kuna sellisel juhul oleks vaidlusaluste hoonete juurde A. Hürdenile maakasutusõiguse andmine tõendamata. A. Hürdenile 0,15 ha suuruse maa eraldamine on tõendatud, kuid J. Pandi väited 0,5 ha või veelgi suurema maa eraldamise kohta on tõendamata. Põhjendamatu on seisukoht, et A. Hürden omandas koos hoonetega ka maakasutusõiguse sellises ulatuses nagu see oli määratud M. Bremsile. Maakasutusõigus ei olnud nõukogude õiguse kohaselt eraõigusliku isiku varaks, mida saanuks võõrandada koos hoonetega, samuti ei olnud maakasutusõigus olemuslikult seotud hoonetega, vaid maakasutusõigus kujutas endast avaliku võimu poolt konkreetsele isikule antud luba kasutada konkreetset maad teatud otstarbel. Ühtegi tõendit selle kohta, et A. Hürdenile oleks antud maakasutusõigus ulatuses, milles see oli enne hoonete võõrandamist M. Bremsil, ei ole esitatud; 7) J. Pandi seisukoht, et Harku-Järve sovhoosi direktori
  2. aasta käskkirjaga tehtud maaeraldus ei olnud tehtud mitte hoonete juurde, vaid tõenäoliselt loomade karjatamiseks mingisugusele muule maatükile, ei ole põhjendatud ning on vastuolus A. Hürdeni enda poolt 10.02.1997 Harku Vallavolikogule esitatud avalduses märgituga, mille kohaselt anti luba loomade karjatamiseks hoonete ümber asuvat maad kasutada suusõnaliselt lisaks vormistatud 0,15 ha suurusele maaeraldusele. Seega on kaebuse esitajatel õigus nõuda maksimaalselt 1 500 m2 suuruse maa erastamist enda omandis olevate hoonete juurde ning Harku Vallavalitsuse 13.04.2010 korralduse näol on tegemist vastutulekuga kaebuse esitajatele õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjekti arvelt; 8) J. Pandi etteheited, et maa piiride kindlaksmääramisel ei ole arvestatud maa otstarbeka kasu7
(17)3-10-1611 tamise võimalusi, on asjakohatud. Sauna kui ebaseadusliku ehitisega ei tulnud vallavalitsusel piiride kulgemise ettepanekut tehes arvestada. Hobuseraua tee äärse kraavi osas on vallavalitsus piiriettepanekut muutnud. Erastatava maa läänepoolset piiri nihutada ida suunas (hoonetele lähemale) ei oleks maakorralduslikult võimalik, kuna sel juhul tekiks kinnistu, millelt ei oleks juurdepääsu avalikult kasutatavale teele või kui selline juurdepääs ka jätta, tekiksid selle kõrvale ebamõistliku suurusega siilud. Aiamaa erastatava maa hulgast väljajätmise osas on J. Pandi etteheited põhjendamatud, kuna erastatava maa suurus on niigi oluliselt suurem kui kaebuse esitajatel seadusest tulenevalt õigus nõuda oleks. Isegi kui oleks võimalik moodustada 1 500 m2 suurune maakorralduslikult põhjendatud kujuga maatükk, millele jääksid kaebuse esitajate omandis olevad ehitised (v.a saun) ning millelt oleks samas juurdepääs avalikult kasutatavale teele, siis ei saaks see plaanilt nähtuvalt hõlmata ühelgi juhul selliseid alasid, mis ei ole hõlmatud vaidlustatud korraldusega määratud 2 400 m2 suuruse alaga; 9) menetluskulude jaotuse puhul leidis kohus, et kolmanda isiku menetluskulude mõistlikuks suuruseks on 1 300 eurot. Arvestades asjaolu, et J. Pant nõustus kohtumenetluse käigus vastustaja ja kolmanda isiku tehtud kompromissettepanekuga, A. Amos aga mitte, mistõttu jäi kompromiss saavutamata, samas kui kohtuotsuse resolutsiooni silmas pidades oleks tegemist olnud kaebuse esitajate jaoks äärmiselt kasuliku lahendusega, ei oleks õiglane panna kolmanda isiku menetluskulude kandmise kohustust võrdselt mõlemale kaebuse esitajale. Samas esitas J. Pant menetluses ka kaebuse täienduse ning täiendavad tõendid, mille kohta seisukoha kujundamiseks pidi kolmas isik õigusabi kasutama. Seetõttu on õiglane jagada kolmandale isikule menetluskulude hüvitamise kohustus selliselt, et A. Amos peab hüvitama põhjendatud menetluskuludest 60% (780 eurot) ning J. Pant 40% (520 eurot). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. A. Amose apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada osas, millega jäeti rahuldamata tema kaebus, ja rahuldada uue otsusega A. Amose kaebus. Ühtlasi palub apellant muuta menetluskulude suurust ja jaotust ning mõista A. Amose menetluskulud vastustajalt välja, jättes teiste menetlusosaliste kulud nende endi kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kaebusele oli lisatud A. Hürdeni 10.02.1997 pöördumine Harku Vallavolikogu poole ja tema 26.02.1997 kiri Harju Maavalitsusele, kuid kohus hindas neid dokumentaalseid tõendid vääralt. Tahteavalduse tõlgendamise reeglid on toodud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 75 ja selles ei ole piirangut, mis ei lubaks tahteavaldust aidata sisustada selle tegemisele ajaliselt järgnevate selgituste või toimingutega avaldaja poolt. Selline piirang oleks ka ebamõistlik, sest tihti esineb juhtumeid, kus isiku tahteavaldus on mitmetimõistetav ja tema tegelik tahe vajab hiljem selgitamist. Antud juhul oli A. Hürden ise hiljem hajutanud võimalikud kahtlused oma
  2. aasta tahteavalduse sisu osas ja kohus oleks pidanud sellest juhinduma. Lisaks märgib apellant, et kuna vastustaja oma 23.08.2002 vastuses teabenõudele tõlgendas A. Hürdeni
  3. aasta avaldust kehtiva maa ostueesõigusega erastamise avaldusena, siis on täidetud TsÜS § 75 lg 1 tingimused. A. Hürdeni
  4. aasta avalduse sisu ega vorm ei olnud varasemalt vaidluse all ja seda on mõistetud nii osapoolte kui kohtute poolt erastamissoovina kuni halduskohtu 16.01.2009 otsuseni haldusasjas nr 3-08-
  5. Seetõttu saab kaebaja tugineda ka õiguspärase ootuse ja usalduse kaitse põhimõtetele; 2) kohus ei ole arvestanud
  6. aasta avalduse tegemisel esinenud taustaasjaoludega. Omandireform oli
  7. aasta alguses just käivitunud ja nii taotlejad kui kohalikud komisjonid tegid oskuste ja kogemuste puudumise tõttu palju formaalseid eksimusi. Kaebaja teab, et A. Hürden soovis vaidlusalust maad ostueesõigusega osta. Esialgses avalduses väljendatud maa asendamise soov tähendas üksnes seda, et avaldaja soovis maa eest tasuda asendusmaaga, mitte rahaga. Hiljem muutus aktuaalseks tasumine EVP-dega ja sellest johtuvalt toimus ka avalduse täiendamine 8
(17)3-10-1611
  1. aastal. Asendusmaaks pakutud Indreku talu heinamaa tagastati A. Hürdenile; 3) halduskohus mõistis vääralt A. Amose kaebuse seda osa, mis puudutas kaebaja nõudeid seoses
  2. aasta erastamisavaldusega. Kaebuses oli üheselt mõistetavalt kirjas, et kaebaja püstitas küsimuse üksnes sooviga saada alus kahju hüvitamise nõudele, mitte aga sooviga saada vastavas ulatuses maad erastada, kuna see muutus Harku Vallavolikogu 26.03.1996 otsusega kehtestatud Harku valla üldplaneeringu tõttu võimatuks. Tegemist on menetlusnormi olulise rikkumisega, kuna kohus mõistis esiletoodud asjaolusid vales kontekstis ega saanud seetõttu teha seaduslikku ja põhjendatud otsust. A. Hürden soovis
  3. aasta avaldusega erastada elamu juurde 2 ha maad hajaasustuse reeglite järgi, kuid vastustaja viivitas põhjendamatult erastamisavalduse lahendamisega, mis viis selleni, et
  4. aasta üldplaneeringu kehtestamisega ei olnud enam võimalik maa erastamine hajaasustuses lubatud määras. Vald ei andnud A. Hürdenile mingil viisil teada, et
  5. üldplaneeringu kehtestamisega kaotab isik olulises ulatuses õiguse erastamisele. Valla õigusvastane viivitus ja A. Hürdeni õiguste rikkumine üldplaneeringu kehtestamisel toob vaidlustatud korralduse realiseerumisel kaasa kahju tekkimise kaebajale. Praeguses asjas on kaebaja huvi selles, et tiheasustuse reeglite järgi maa erastamine ei jääks õiguspärasena kehtima, vastasel korral võib hüvitamiskaebuse esitamine muutuda ainetuks; 4) vastustaja rikkus isikute võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuigi kaebaja esitas tõendid, millest nähtus, et vastustaja on andnud korraldusi mitmele isikule maa erastamiseks Harkujärve külas hajaasustuse reeglite järgi
  6. aasta veebruaris ja septembris, ei hinnanud kohus neid tõendeid, vaid sedastas üksnes, et kui isegi asjaolud oleksid tõendatud, ei muudaks see kohtu hinnangut küsimusele. Selline kohtu seisukoht on pealiskaudne ja lubamatu. Kaebaja soovis ebavõrdse kohtlemise tuvastamist, et näidata valla õigusvastast käitumist (viivitust) A. Hürdeni avalduse lahendamisel; 5) A. Amos ei nõustu seisukohaga, et erastataval maal asuva elamu juurde kuuluv saun on omavoliline ehitis ning sellega ei arvestata maa suuruse ja piiride määramisel. Kuna sauna olemasolu on vastustajale olnud teada kogu omandireformi toimumise aja ning kaebajale või tema õiguseelnejale ei ole tehtud ühtegi ettekirjutust ehitise seadustamiseks või lammutamiseks, siis võib ehitise omanik õigustatult eeldada, et ehitist peetakse seaduslikuks ja sinna juurde saab ta ka ostueesõigusega maad erastada. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-43-04 ning leiab, et ka antud kaasust on võimalik lahendada sarnaselt; 6) A. Amos ei nõustu menetluskulude suurusega ega jaotamisega viisil, kus temale pandi suuremas ulatuses hüvitamiskohustus kui J. Pandile. A. Amose arvates ei jäänud kompromisslepingu sõlmimata temast olenevatel põhjustel, vaid kolmanda isiku passiivsuse tõttu. Kohtuistungil anti kohtule teada, et A. Amos on kompromissiga nõus, kuid soovib täpsustada erastatava maatüki piiride kulgemise. A. Amos esitas oma nägemuse piiride kulgemisest ja ka põhjendused, miks ta just sellist krunti peab otstarbekaks hoonete juurde määrata. J. Pant toetas A. Amose ettepanekut. Kolmas isik esitas vastustaja vahendusel oma nägemuse, mis erines oluliselt A. Amose omast, kuid ei põhjendanud seda ettepanekut. Selline käitumine oli kaebajatele käsitamatu, sest kokkuleppe eelduseks on osapoolte soovide ärakuulamine ja vastastikune arvestamine või siis argumentide esitamine, miks ei saa ühe või teise nõudmisega arvestada. Just neil põhjustel jäi kompromiss sõlmimata. Neil asjaoludel oleks õiglane vähendada kolmandale isikule väljamõistetud menetluskulu 50% võrra ja jaotada menetluskulu võrdselt mõlema kaebaja vahel.
  7. J. Pandi apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada osas, milles jäeti J. Pandi kaebus rahuldamata, ja saata selles osas asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Ühtlasi palub apellant jätta menetluskulud vastustaja ja kolmanda isiku kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus ei tuvastanud kõiki asjaolusid ega märkinud otsuses, miks ta ei nõustu kaebaja väidetega. Halduskohus ei hinnanud, mis toimus perioodil alates 07.05.1971, kui A. Hürden hooned omandas, kuni 04.11.1974, kui Harku-Järve sovhoosi direktor andis välja käskkirja nr 141 maa 9
(17)3-10-1611 eraldamise kohta A. Hürdenile. Kohus ei andnud hinnangut J. Pandi kaebuses väidetule, et nähtuvalt Harku-Järve sovhoosi
  1. ja
  2. aasta majapidamiste raamatu väljavõtetest elas alates A. Hürdeni poolt hoonete omandamisest
  3. aastal Järve-Männiku talus alaliselt A. Hürdeni ema M. Hürden. Sellega soovis kaebaja väita, et hoonetes faktiliselt elati ja kasutati hoonete juurde varasemalt eraldatud maad vähemalt suuruses 6,78 ha. Samas tulenevalt kohtu seisukohast, mille kohaselt nõukogude õigus ei näinud ette võimalust saada maakasutusõigust hoonete juurde koos hoonete omandamisega, poleks saanud omandatud hoonetes keegi elada. Ka nõukogude õiguse valguses ei saanud tekkida olukorda, kus isik omandas seaduslikult hooned, kuid ei saanud hoonete teenindamiseks maakasutusõigust isegi minimaalses ja hädavajalikus ulatuses. Olukorras, kus maakasutusõigus puudus, poleks A. Hürden saanud M. Bremsilt hooneid üldse omandada. Kui maakasutusõiguse puudumine oleks kestnud vaid mõne nädala või kuu, võiks kaebaja arvates halduskohtu seisukohaga nõustuda, kuid antud juhul vältas väidetav maakasutusõiguse puudumine üle kolme aasta, mistõttu halduskohtu järeldused nõukogude õiguse osas ei ole õiged. Halduskohus oleks pidanud analüüsima olukorda, kuidas sai A. Hürden kasutada maad ja tema ema omas elukohta hoonetes, mille teenindamiseks maakasutusõigus väidetavalt puudus. Lisaks ei ole kohus viidanud seejuures ühelegi nõukogude õiguses kehtinud õigusaktile ega analüüsinud konkreetsete õigusaktide alusel teadaolevaid asjaolusid; 2) kohtuotsus on vastuoluline, kuna ühelt poolt leiab kohus, et maakasutusõigus anti teatud kindlal otstarbel, kuid teiselt poolt on lugenud seaduslikuks Harku-Järve sovhoosi
  4. aasta käskkirja nr 141, milles puudub viide teatud otstarbele, milliseks maa A. Hürdenile eraldati; 3) M. Brems ei elanud Järve-Männikul ka siis, kui
  5. aastal hoonete juurde tulundusmaa eraldati. M. Bremsile kuulusid üksnes hooned, kuid maad ta ei kasutanud. Seega oli maaeraldus määratud konkreetse hoone juurde, kuivõrd hooneid tuli teenindada. Kuna eraldatud tulundusmaad hiljem ei muudetud, sai A. Hürden koos hoonete omandamisega enda kasutusse ka maa samas suuruses nagu see omandamise hetkel oli. Kohus ei välistanud viitega mõnele õigusaktile tulundusmaa kasutuselevõttu. Kohtule esitatud tõendist nähtuvalt võis maakasutusõigus olla vormistatud kandega mingis köidetud raamatus, kuid ilmselgelt piisas ka suusõnalisest lubadusest; 4) kohus jättis hindamata tõendid, mis kinnitavad, et üheski dokumendis ei olnud majavalduse koosseisu. Seega võis koosseisu kuuluda ka amortiseerunud ja parendatud saun. Kohus, väites, et nõukogude õiguse järgi ei saanud isik võtta kasutusse hoonet, mida ta ei ostnud, jättis tähelepanuta, et A. Hürden ei ostnud ka keldrit, kuid keldri juurde sai ta võimaluse maad erastada; 5) kohus ei andnud hinnangut olukorrale, kus
  6. aastal eraldati A. Hürdenile maad küll 1 500 m2, kuid ei koostatud ühtegi dokumenti, millest nähtuks eraldatud maa täpne asukoht, kuju ja piirid, mistõttu on alusetu väita, et kõik, mis asus 1 500 m2 suurusest maatükist väljaspool, on ebaseaduslikus kasutuses. Isegi kui tegemist oli avaliku võimu kandjate eksimusega maakasutuse eraldamisel, siis kaebajaid ei saa karistada selle eest kodu ära võtmisega; 6) kaebaja taotles tunnistajate ülekuulamist selleks, et tunnistajad kirjeldaksid nii
  7. aastal ostu-müügi ajal ja kui ka hilisemat
  8. aastal olnud olukorda nii sauna kui ka faktiliselt kasutatud maa ja selle piiride kohta, kuid kohus jättis taotluse rahuldamata, arvates, et tunnistajate ütlused ei pruugi olla tõepärased; 7) kaebaja ei nõustu sellega, et temalt mõisteti välja menetluskulud kolmanda isiku kasuks. J. Pant tegi kõik endast oleneva kompromissi saavutamiseks enne kaebuse kohtusse esitamist. Samas ei põhjendanud kolmas isik A. Amosele kolmanda isiku poolt tehtud ettepanekus sisalduva maa piiride kulgemise põhimõtteid. Kompromissi ei olnud võimalik saavutada vaatamata A. Amose nõusolekule kolmanda isiku tegevuse tõttu. Seetõttu palub kaebaja jätta menetluskulud poolte enda kanda või vähendada J. Pandilt väljamõistmisele kuuluvaid kulusid 5%-le.
  9. Harku Vallavalitsus palub jätta A. Amose ja J. Pandi apellatsioonkaebused rahuldamata. Vastuväited: 10
(17)3-10-1611 1) A. Hürdeni 10.02.1997 ja 26.02.1997 pöördumistega ei ole hajutatud kahtlusi
  1. aasta avalduse sisu osas ning vallavalitsus ei ole kunagi
  2. aasta avaldust tõlgendanud maa ostueesõigusega erastamise avaldusena. Viidatud vallavalitsuse 23.08.2002 kirjas on üksnes nenditud nii
  3. aasta avalduse kui hilisemalt esitatud erastamise avalduse kehtivust ning asjaolu, et A. Hürden on ehitiste omanikuna õigustatud erastamise avalduse alusel maad erastama. Ka varasemates kohtumenetlustes on A. Hürdeni
  4. aasta avaldust käsitatud soovina saada asendusmaad, mitte soovina maa omandamiseks; 2) A. Amos möönab apellatsioonkaebuses, et 26.03.1996 kehtestatud üldplaneeringu tõttu muutus 0,15 ha suuremas ulatuses maa ostueesõigusega erastamine võimatuks. Üldplaneeringu kehtestamist A. Amos vaidlustanud ei ole, mistõttu käesoleva vaidluse esemeks oleva haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei loo A. Amosele õiguslikku alust kahjunõuete esitamiseks Harku valla vastu. Isegi kui eeldada kahju tekkimist üldplaneeringu kehtestamise otsusega, oleks käesolevaks hetkeks halduskohtumenetluse seadustik (

; kuni 31.12.2011 kehtinud redaktsioon) § 9 lg-s 4 sätestatud tähtajad kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks möödunud. Ka juhul, kui eeldada A. Amose poolt väidetud valla õigusvastast viivitust, oleksid kõik menetlustähtajad möödunud; 3) võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava rikkumise osas kordab A. Amos oma varasemaid seisukohti, mille osas kohus järeldas otsuses õigesti, et A. Amose poolt nimetatud juhtumite asjaolud erinesid märkimisväärselt käesoleva juhtumi asjaoludest. Samuti on halduskohus õigesti osundanud, et valla poolt esitatud selgitustele apellant vastu vaielnud ei ole. Harku Vallavalitsuse poolt esiletoodud asjaolusid, mis põhjendavad antud piirkonnas teatud subjektidele maa erastamist suuremas ulatuses, ei käsitle apellant ka apellatsioonkaebuses, apellant kordab üksnes varem esitatud seisukohti; 4) Järve-Männiku hoonestuse koosseisu kuuluva sauna õigusliku staatuse osas kordab apellant esimese astme kohtule esitatud argumente. Apellatsioonkaebuses ei ole selgitatud, miks peaks ringkonnakohus halduskohtu seisukohast erinevale järeldusele jõudma. Antud juhul ei ole sauna puhul tuvastamist leidnud ehitusloa ega maakasutusõiguse olemasolu. Vaidlusalust sauna ei võimalda õiguspäraselt püstitatud ehitisena käsitleda ka apellandi poolt osundatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-43-04 avaldatud seisukohad; 5) J. Pandi apellatsioonkaebuses osas on vastustaja seisukohal, et olukorras, kus 04.11.1974 käskkirja nr 141 kõrval mistahes muud maakasutusõigust tõendavad dokumendid puuduvad, ei ole võimalik maa ostueesõigusega erastamisel lähtuda erastamise õigustatud subjekti meelevaldsetest oletustest, et tegelik maaeraldus võis olla dokumentidest nähtuvalt märkimisväärselt suurem. J. Pandi poolt esiletoodud asjaolud, mh fakt, et maakasutusõigus vormistati ajaliselt pärast vaidlusaluse hoonestuse omandamist, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel õiguslikku tähendust. Riigikohtu praktikas on korduvalt rõhutatud, et maa faktiline kasutamine ei kujuta endast õiguslikku alust, mis õigustaks vastava maa ostueesõigusega erastamist; 6) uurimispõhimõtet ei ole võimalik tõlgendada laiendavalt nii, et halduskohtul on kohustus koguda omal initsiatiivil tõendeid mistahes menetlusosalise poolt esitatud faktiväite kinnitamiseks või ümberlükkamiseks, seetõttu on asjassepuutumatu J. Pandi etteheide, et halduskohus ei selgitanud välja, millisel alusel toimus vaidlusaluse maa kasutamine perioodil hoonete omandamisest kuni maakasutusõiguse vormistamiseni; 7) maakasutusõiguse sisustamine nõukogude õiguse kontekstis ei oma tegelikult asjas määravat tähtsust, sest käesoleva vaidluse esemeks on apellantide erastamisõiguse ulatuses määratlemine, mis eeldab eelkõige selle tuvastamist, millise pindalaga maa oli Järve-Männiku hoonestuse omaniku õiguspärases kasutuses. Käesoleval juhul puuduvad 04.11.1974 käskkirja nr 141 kõrval muud dokumendid, millest nähtuks A. Hürdeni maakasutuse õiguspärasus. Samas peab vastustaja vajalikuks märkida, et kõik halduskohtu seisukohad tuginevad ENSV Maakoodeksi asjakohasel regulatsioonil ning ainuüksi asjaolu, et halduskohus ei ole viidanud asjakohastele normidele 11

(17)3-10-1611 paragrahvi täpsusega, ei ole aluseks lõppjäreldustes õige kohtulahendi tühistamisele. Vastustaja viitab ENSV Maakoodeksi § 51 lg 1 p-le 3 ja § 94 lg-le 1, millest kogumis tuleneb ühemõtteliselt, et isiku maakasutusõigus lõppes hiljemalt hoonete võõrandamisel. Isegi kui eeldada mistahes kolmandatel isikutel varasemalt suurema maakasutusõiguse olemasolu, siis ei annaks see apellandile õigust taotleda maa erastamist 0,15 ha suuremas ulatuses, sest menetlusosaliste vahel puudub vaidlus, et 04.11.1974 käskkirjaga nr 141 on Järve-Männiku hoonestuse juurde maakasutusõiguse suuruseks määratud 0,15 ha. ENSV Maakoodeksi §-s 11 on sõnaselgelt sätestatud, et maa anti kasutamiseks konkreetsetele isikutele ning et maakasutus oli seotud isikute, mitte hoonetega. Seda järeldust toetab ka ENSV Maakoodeksi § 51 lg-s 1 sätestatud kodanike maakasutusõiguse lõppemise alused. Maa kasutusõiguse tekkimiseks ei piisanud suuliselt lubadusest, kuna ENSV Maakoodeksi § 35 keelas kategooriliselt maa kasutamise alustamise enne maakasutamisõigust tõendava dokumendi väljaandmist. Õiguspärase maakasutuse ulatuse kindlaksmääramisel ei saa lähtuda nõukoguaegse maaeralduse tõlgendusest ega faktilisest maakasutusest, vaid MRS § 7 lg 5¹ sätestab konkreetsed dokumendid, mis on maakasutuse olemasolu tuvastamise aluseks; 8) käskkirjas nr 141 maaeralduse otstarbe näitamata jätmine ei too kaasa selle käskkirja tühisust ega õigusvastasust ning sellest on maakasutusõiguse suuruse kindlaksmääramisel jätkuvalt võimalik juhinduda; 9) J. Pandi taotlus tunnistajate ülekuulamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna nimetatud isikud ei saa anda ütlusi käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust omavate asjaolude kohta, kuna väidetavalt faktiliselt kasutatud maa-ala suurus ei oma erastamismenetluse kontekstis õiguslikku tähendust ning tunnistajate ütlused vaidlusaluse saunahoone renoveerimise asjaolude kohta ei saa asendada vastava ehitise omandiõigust ja selle õiguspärast püstitamist tõendavate dokumentide puudumist; 10) kuigi A. Amose seisukohad menetluskulude jaotamise osas ei puuduta Harku Vallavalitsuse õigusi, on iseenesest õige halduskohtu väide, mille kohaselt nurjas asjas kompromissi saavutamise A. Amose tegevus, mistõttu on menetluskulu apellantide vahel jagatud õiglaselt. 12. K. Brems-Neuhaus palub jätta esitatud apellatsioonkaebused rahuldamata. Kolmas isik nõustub kohtuotsuse põhjendustega, esitades apellatsioonkaebusele täiendavalt järgmised vastuväited: 1) halduskohus on A. Amose taotlusi õigesti käsitanud. A. Amos palus Harku Vallavalitsuse otsuse tühistamist või alternatiivselt selle õigusvastaseks tunnistamist. Korralduse õiguspärasus ei sõltu sellest, kui kaua on vallavalitsus A. Hürdeni erinevaid avaldusi menetlenud. Samas ei ole A. Amos esitanud kaebust vallavalitsuse poolse viivituse õigusvastaseks tunnistamiseks, kuigi teoreetilise kahjunõude aluseks olevad asjaolud saaksid olla seotud vallavalitsuse väidetava õigusvastase viivitusega. Käesoleva menetluse raames sai käsitleda A. Amose nõudeid ja väited üksnes Harku Vallavalitsuse 13.04.2010 korralduse õiguspärasuse kontekstis; 2) MRS § 7 lg 51 sätestab väga täpselt need dokumendid, millega saab tõendada maakasutuse õiguspärasust. Käesolevas asjas on ainsaks maakasutuse õiguspärasust kinnitavaks tõendiks Harku-Järve sovhoosi direktori 04.11.1974 käskkiri nr 141, millega eraldati A. Hürdenile 0,15 ha suurune maaüksus. Ühtegi teist pädeva organi või ametiisiku poolt vastu võetud otsust maa kasutamiseks andmise kohta ei ole esitatud. J. Pandi poolt esitatud koopiad arhiivimaterjalidest ei tõenda, et oleks olemas pädeva organi või ametiisiku otsus A. Hürdenile suurema, kui 1 500 m2 maa eraldamise kohta. Asjakohatud on J. Pandi etteheited halduskohtule, et kohus ei ole piisavalt detailselt analüüsinud 1971-1974 kehtinud maa kasutamiseks andmist reguleerivaid õigusakte, sest sõltumata sellest, milline oli tollane õiguslik regulatsioon, annab praegu kehtiv MRS § 7 selged juhised, milliste tõenditega saab õiguspärast maakasutust tõendada, ning käesoleval juhul nähtub tõenditest, et õiguspärane maakasutus on 1 500 m2; 3) J. Pandi taotlus tunnistajate ülekuulamiseks tuleb jätta rahuldamata. Tunnistajate ütlustega ei 12
(17)3-10-1611 ole võimalik tõendada maakasutuse õiguslikku alust, seda asjaolu saab tõendada vaid MRS § 7 lg-s 51 nimetatud dokumentidega. Lisaks nähtub J. Pandi taotlusest, et tunnistajad oskaksid anda ütlusi kõigest faktiliselt kasutatud maa suuruse ja piiride kohta, kuid maa faktiline kasutamine ei loo iseenesest maakasutuse õiguslikku alust. Samuti ei saa tunnistajate ütlustega tõendada, et saun on püstitatud õiguslikul alusel. Sauna püstitamise õiguslikku alust saab tõendada maakasutusõiguse ja ehitusloaga; 4) menetluskulude jaotuse muutmiseks puudub alus. Kuigi juba haldusasjas nr 3-08-1787 tuvastati, et A. Amosel on seaduse järgi õigus erastada kuni 1 500 m2 suurune maa, soovis kolmas isik väljendada oma head tahet ja lõpetada vaidlused maa erastamise üle ning aktsepteeris seetõttu vaidlustatud korraldust. Seevastu A. Amos on korralduse vaidlustamisel käitunud pahatahtlikult, sest kõiki vaidlusaluseid küsimusi on juba käsitletud haldusasjas nr 3-08-
  1. Kui A. Amos soovib pidevalt ilma mõistliku põhjuseta vaidlusi alustada, siis peab ta olema valmis kaotuse korral kandma ka kolmanda isiku menetluskulusid. Käesoleval juhul on kaebused jäetud tervikuna rahuldamata, mistõttu puudub õiguslik alus kaebajatelt väljamõistetavate menetluskulude vähendamiseks. Lisaks on A. Amos ebaõigesti esitanud ka kompromissi läbirääkimistega seotud asjaolusid, kuivõrd kolmanda isiku esindaja esitas omapoolsed kirjalikud ettepanekud kompromissi osas juba 09.12.2010, millele vald esitas omapoolsed seisukohad viivitamatult. Vaatamata korduvatele pöördumistele ja meeldetuletustele esitas A. Amos oma esimesed seisukohad alles 10.01.
  2. Need ettepanekud ei olnud vallale ega kolmandale isikule vastuvõetavad, mida ka A. Amosele põhjendati. Pahatahtlik on väita, et kompromiss jäi sõlmimata kolmanda isiku süül, pigem oli A. Amos see, kes piisava ajavaruga oma seisukohti teatavaks ei teinud. Ka 20.01.2011 istungi protokollist nähtub, et kompromiss jäi sõlmimata A. Amosest lähtuvate asjaolude tõttu. Peale 20.01.2011 istungit oli menetlusosalistel võimalus pidada kompromissi läbirääkimisi, kuid kolmas isik ei olnud selleks ajaks enam huvitatud pikkade ja kulukate läbirääkimiste pidamisest, sest kohtumenetlus esimeses astmes oli sisuliselt lõppenud. Kompromissi läbirääkimistega seotud asjaolud, mis leidsid aset pärast seda, kui kohus oli läinud otsust tegema, ei saa mõjutada menetluskulude jaotust, sest kohus ei saanud neid asjaolusid arvesse võtta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
  3. Apellatsioonkaebuste väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuste rahuldamiseks alust. Halduskohus ei ole kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme, hinnanud asja lahendamise seisukohast tähtsust omavaid tõendeid ebaõigesti ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis annaks aluse halduskohtu otsus tühistada. Halduskohtu põhjendustega nõustudes ringkonnakohus neid ei korda ning vastuseks apellatsioonkaebustele märgib järgmist.
  4. A. Amose apellatsioonkaebuses korratakse väiteid, et A. Hürden esitas
  5. aastal erastamisavalduse, ning leitakse, et kohus on järeldanud valesti, et seda avaldust ei saa käsitada tahteavaldusena maa ostmiseks ning seda ei ole alust samastada maa ostueesõigusega erastamise avaldusega. Samas selgitatakse apellatsioonkaebuses, et halduskohus mõistis vääralt kaebuse osa, mis seondus
  6. a erastamisavaldusega, sest küsimus püstitati üksnes soovist saada alus kahju hüvitamise nõudele, mitte aga sooviga saada vastavas ulatuses maad erastada, kuna see muutus Harku Vallavolikogu 26.03.1996 otsusega kehtestatud Harku valla üldplaneeringu tõttu võimatuks. Apellant märgib, et A. Hürden soovis
  7. a avaldusega erastada elamu juurde 2 ha maad hajaasustuse reeglite järgi, kuid vastustaja viivitas avalduse lahendamisega, mis viis selleni, et pärast
  8. aastat ei saanud enam maad erastada hajaasustuses lubatud määras. Valla õigusvastane viivitus ja A. Hürdeni õiguste rikkumine üldplaneeringu kehtestamisel toob vaidlus13
(17)3-10-1611 tatud korralduse realiseerumisel kaasa kahju tekkimise kaebajale. Sellistest apellatsioonkaebuse selgitustest nähtub, et ka kaebaja ise ei seosta
  1. a avaldusega seoses tõstatatud küsimusi vaidlustatud korralduse õiguspärasusega. Ta on aru saanud, et vaidlustatud korralduse andmisel tuli lähtuda tiheasustuse, mitte hajaasustusega aladel asuva maa erastamise reeglitest. Apellatsioonkaebuse väited erastamisavalduse lahendamisega põhjendamatust viivitamisest ning A. Hürdeni õiguste rikkumisest Harku valla üldplaneeringu kehtestamisel ei haaku kaebuse nõudega tühistada väidetavalt õigusvastane korraldus. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole vallavalitsuse väidetav viivitus erastamisavalduse lahendamisel ega ka Harku valla üldplaneering. Argumente, mis ei seondu vaidluse esemega, ei ole kohtul vaidluse lahendamiseks vaja analüüsida. Halduskohus ongi õigesti märkinud, et käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust, kas
  2. a avaldust saab käsitada maa ostmise avaldusena või mitte. Olukorras, kus apellatsioonkaebuse põhjal on üheselt selge, et ka kaebaja ise ei seosta
  3. a avaldusega seonduvat kaebuse nõudega, ei ole ringkonnakohtul vaja apellandi jätkuvaid väiteid avalduse olemuse kohta analüüsida. Need väited võib kaebaja esitada vastustaja väidetava tegevusetusega seoses kavandatava kahjunõude esitamisel. Apellatsioonkaebuse läbivaatamisel selgitas A. Amose esindaja, et halduskohtu otsuses ebaõige põhjenduse sisaldumine võib kujuneda probleemiks kahjunõude esitamisel. Ringkonnakohus osutab, et varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega (varasema

§ 17

lg 1, kehtiva

§ 61lg 4).

Seega ei ole varasemas kohtulahendis tuvastatud asjaolud kohtule siduvad. Samas saab tuvastatud faktiliseks asjaoluks pidada avalduse esitamise fakti, mitte avalduse sisule õigusliku hinnangu andmist. Faktiliste asjaolude tuvastamine ja neist asja lahendamiseks oluliste õiguslike järelduste tegemine ei ole samastatav. Seega ei näe ringkonnakohus asjaolus, et apelleeritavas otsuses sisaldub muuhulgas kohtu hinnang avalduse õiguslikule olemusele, mingit takistust asuda kohtul muus vaidluses teistsugusele seisukohale.

  1. A. Amose apellatsioonkaebuses korratakse ebavõrdse kohtlemise väidet, peetakse kohtu seisukohti pealiskaudseks ja lubamatuks ning selgitatakse, et kaebaja soovis ebavõrdse kohtlemise tuvastamist, et näidata valla õigusvastast käitumist (viivitust) A. Hürdeni avalduse lahendamisel. Ringkonnakohus osutab taas, et valla väidetava õigusvastase viivitamisega seonduvad väited ei haaku kaebuse nõudega. Kohtu põhjendust, miks ei rikuta võrdse kohtlemise põhimõtet, ei saa pidada pealiskaudseks ega lubamatuks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et muudele juhtumitele osutamisest ja võimalikust ebaõigest halduspraktikast ei tulene isikule õigust nõuda, et ka temale võimaldataks maad erastada õigusvastaselt.
  2. A. Amose apellatsioonkaebuses korratakse mittenõustumist seisukohaga, et saun on omavoliline ehitis. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on küsimust käsitlenud piisava põhjalikkusega oma otsuse p-s 29 (vt refereeringut käesoleva otsuse p 8 alap-s 5). Halduskohtu otsus ei vaja selles osas täiendavat põhjendamist.
  3. J. Pandi apellatsioonkaebuse väited seonduvad peamiselt küsimusega, milline oli A. Hürdeni senise maakasutuse suurus. J. Pant kordab väiteid, et
  4. aastal hoonete omandamise ajal kasutati faktiliselt maad suurusega 6,78 ha. Samuti osutab J. Pant asjaolule, et üheski dokumendis pole majavalduse koosseisu, mistõttu sinna võis kuuluda ka saun; puudub ka dokument
  5. aastal A. Hürdenile eraldatud 1500 m2 suuruse maa täpse asukoha, kuju ja piiride kohta, mistõttu ei saa väita, et kõik sellest väljaspoole jääv on ebaseaduslikus kasutuses. Kohtule heidab kaebaja ette tunnistajate üle kuulamata jätmist, kes kirjeldanuks aastatel 1971-1974 aset leidnud faktilist maakasutust ja sauna olukorda. Apelleeritud kohtuotsuses (vt p 23) märkis kohus vaidlustamata asjaoluks selle, et A. Hürden omandas 07.05.1971 ostu-müügilepinguga M. Bremsilt hooned, milleks müügilepingu kohaselt olid puidust elamu ning laut ja küün ühe katuse all. Vaidluse puudumist selles osas konstateeris 14

(17)3-10-1611 ka Tallinna Halduskohus 16.01.2009 otsuse nr 3-08-1787 p-s
  1. Viidatud vaidluses osales J. Pant kolmanda isikuna. Harku Vallavalitsuse 25.05.2010 korralduses nr 681 on muu hulgas kajastatud J. Pandi vaide väide, et lagunenud sauna märkimist notariaalsesse ostu-müügilepingusse ei peetud vajalikuks (tl 16). Sellest J. Pandi kinnitusest järeldub, et ostu-müügilepingus ei ole sauna nimetatud. Seega ei saa väita, et üheski dokumendis pole omandatud majavalduse koosseisu nimetatud. Pelgalt asjaolust, et kunagise talukompleksi koosseisus oli kunagi ka saun, mis J. Pandi sõnul oli ostu-müügitehingu ajal lagunenud ning mille A. Hürden oma sõnul rekonstrueeris alles
  2. aastal (vt A. Hürdeni 08.10.1996 pöördumine Harju maavanema poole, tl 33), ei tõenda A. Hürdeni poolt sauna
  3. aastal omandamist. Asjaolul, et kunagi oli talu juurde kuuluva maa suuruseks 6,78 ha, ei ole elamu juurde maa ostueesõigusega erastamisel tähtsust, sest lähtuda tuleb elamuomaniku õiguspärases kasutuses olevast maast, kusjuures maakasutus loetakse õiguspäraseks, kui maa kasutamiseks andmise otsus on pädeva organi või ametiisiku poolt vastu võetud enne Aluste jõustumist või maa kasutamist tõendatakse maarendise (maamaksu) tasumise kviitungiga või muu dokumendiga, mis on välja antud enne Aluste jõustumist (MaaRS § 7 lg 51). Ühegi muu dokumendi olemasolu, mis kinnitaks, et maa erastamist taotlenud elamuomanikule A. Hürdenile oleks enne Aluste jõustumist maad kasutusse antud suuremas ulatuses kui Harku-Järve sovhoosi direktori 04.11.1974 käskkirjaga nr 141 eraldatud 0,15 ha, J. Pant ei ole väitnud ega tõendanud. Küsimus sellest, millises suuruses kasutati faktiliselt maad enne A. Hürdeni poolt hoonete omandamist, omandamise ajal või ka hiljem, ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest maa erastamise õigus ei teki mitte maa faktilisest, vaid õiguspärasest kasutamisest maa eraldamise otsuse alusel. Sel põhjusel pole halduskohus ka eksinud, jättes üle kuulamata tunnistajad, kes teavad maa faktilise kasutamise asjaolusid.
  4. A. Amose apellatsioonkaebuses ei nõustuta menetluskulude suuruse ega jaotusega viisil, et talle pandi J. Pandist suuremas ulatuses hüvitamiskohustus. A. Amos leiab, et kompromissleping jäi sõlmimata kolmanda isiku passiivsuse tõttu, kes ei põhjendanud A. Amose omast (mida J. Pant toetas) erinevat ettepanekut ning seetõttu oleks õiglane kolmandale isikule väljamõistetud menetluskulu vähendada 50% võrra ja jagada see kaebajate vahel võrdselt. J. Pant leiab, et tema tegi kõik endast sõltuva kompromissi saavutamiseks, kompromiss jäi saavutamata kolmanda isiku tegevuse tõttu, kes ei põhjendanud A. Amosele oma ettepanekus sisalduva maa piiride kulgemise põhimõtteid. Seetõttu palub J. Pant jätta kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda või vähendada J. Pandilt väljamõistetavaid kulusid 5%-le.
  5. Kuni 31.12.2011 kehtinud

§ 92

lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele.

§ 92

lg-st 10 tulenevalt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-3-11 (p 15) selgitanud, et

§ 92lg 10 kohaldub ka kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmisel.

Kaebajad ongi leidnud, et neilt kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmine on ebaõiglane. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Vastavalt

§ 7

lgle 1 võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusaktiga on tema õigusi rikutud. Seega on oma rikutud õiguste kaitsmiseks halduskohtule kaebuse esitamine isiku õigus, mitte kohustus. Kaebajad pöördusid kaebustega kohtusse, leides, et vallavalitsuse korraldus rikub nende õigusi. Kaebuse esitamisel märkisid mõlemad kaebustes kolmandaks isikuks Kersti Brems-Neuhausi. Seega olid kaebajad teadlikud, et kaebuste lahendamine puudutab kolmandat isikut. Neil asjaoludel pidid kaebajad arvestama ka sellega, et kaebuste rahuldamata jäämise korral tuleb neil hüvitada vastaspoolel oleva kolmanda isiku menetluskulud. Kaebajad ei saanud kuidagi arvata, et nad vabanevad vastutusest kaebuste rahuldamata jäämisega kaasnevate tagajärgede eest, muu hulgas kohustusest hüvitada vastaspoole menetluskulud. Nendel asjaoludel ei ole alust pidada kaebajatelt kolmanda isiku põhjendatud suuruses menetluskulude väljamõistmist ebaõiglaseks ega ebamõistlikuks. 15

(17)3-10-1611 20. Halduskohtumenetluse ajal toimunud kompromissläbirääkimiste temaatika seondub käesolevas asjas üksnes kolmanda isiku menetluskulude jaotusega kaebajate vahel, mitte aga küsimusega sellest, kas kolmanda isiku põhjendatud suuruses menetluskulud tuli kaebajatelt välja mõista. Nagu märgitud, nägi

§ 92

lg 7 ette reegli, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Esimese astme kohtus toimunud menetluse ajal kehtinud

§ 92

lg 3 nägi ette, et kui kaebus rahuldatakse osaliselt või ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Käesoleval juhul ei ole tegemist selles sättes viidatud olukorraga, sest halduskohus jättis kaebused täies ulatuses rahuldamata. Kaebuste tervikuna rahuldamata jätmise korral kehtib

§ 92

lõigetest 1 ja 7 tulenev reegel, et kaebajatel tuleb kolmanda isiku menetluskulud hüvitada. Kolmanda isiku menetluskulude kaebajate vahel jagamise proportsiooni (A. Amoselt 60% ja J. Pandilt 40%) põhjendades märkis kohus, et J. Pant, erinevalt A. Amosest, nõustus kompromissettepanekuga, kuid samas esitas ta menetluses kaebuse täienduse ja täiendavad tõendid, mille kohta seisukoha kujundamiseks pidi kolmas isik õigusabi kasutama. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on seaduslikult ja põhjendatult mõistnud kolmanda isiku põhjendatud suuruses kulud välja mõlemalt kaebajalt ning pole ka kulude kaebajate vahel jagamisel eksinud. Kaebajate vahelist kulude jaotust ei ole põhjust muuta, sest mõlema apellatsioonkaebusest nähtub, et kompromissini jõudmata jäämisel oli suurem roll A. Amosel, kellele kolmas isik väidetavalt oma ettepanekut ei põhjendanud. 21. Pärast apellatsioonkaebuste ringkonnakohtu istungil läbivaatamist esitas J. Pant taotluse asja arutamise uuendamiseks ja täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks. Kehtiva

§ 185

lgst 1 ja § 162 lg-st 1 juhindudes lahendab kohus otsuse resolutsiooniga muu hulgas menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. J. Pant soovib, et ringkonnakohus uuendaks

§ 185

lg-st 1 ja § 130 p-st 2 juhindudes asja arutamise, et uurida taotlusele 117 lehel lisatud dokumente halduskohtumenetluse ajal toimunud kompromissläbirääkimiste käigu kohta, tõendamaks, et J. Pant kompromissi saavutamist ei takistanud. Ringkonnakohus leiab, et taotlus asja arutamise uuendamiseks on põhjendamatu, tuleb jätta rahuldamata ja taotlusele lisatud dokumendid J. Pandile tagastada.

§ 130

p 2 näeb ette, et kohus uuendab asja arutamise määrusega, kui pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist peab kohus asja õigeks lahendamiseks vajalikuks koguda või uurida täiendavaid tõendeid või arutada menetlusosalistega asjaolusid. Asja arutamise uuendamiseks ei ole mingit vajadust, sest halduskohtu otsuses on sõnaselgelt märgitud, et J. Pant nõustus kohtumenetluse käigus vastustaja ja kolmanda isiku kompromissettepanekuga. Et J. Pant oleks takistanud kompromissi saavutamist, ei väida menetluskulude jaotusest puudutatud kolmas isik ega sisuliselt ka A. Amos, kelle, nagu J. Pandigi arvates jäi kompromiss saavutamata hoopis kolmanda isiku tegevuse tõttu. 22. Eelneva põhjal ja HKS § 200 p 1 alusel jäävad ka Astra Amose ja Juta Pandi apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. II 23. Kehtiva

§ 285

lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue

jõustumist (s.o kuni 31.12.2011) tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud

-s sätestatut. Käesolevas asjas on menetlusosalised kandnud apellatsioonimenetluse kulusid osaliselt varasema

ja osaliselt uue

kehtivusajal. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas menetlusseadustikes siiski põhimõttelisi erinevusi pole. Nii varasema

§ 92

lg 1 kui ka kehtiva

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Nii varasema

§ 92

lg 7 kui ka kehtiva

§ 108

lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isikumenetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. 16

(17)3-10-1611 24. Kuna halduskohus tegi otsuse kaebajate kahjuks ja ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse muutmata, peavad varasema

§ 92

lg 1 ja kehtiva

§ 108lg 1 järgi menetluskulud kandma kaebajad.

Seega jäävad kaebajate menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda. 25. Vastustaja taotles apellatsioonimenetluses kantud kulude kokku summas 1 390,04 eurot väljamõistmist kaebajatelt. Vastustaja kulud on kantud varasema

kehtivuse ajal. Kuni 31.12.2011 kehtinud

§ 93lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud kulud.

Sama sätestab kehtiva

§ 109lg 6.

Esimese astme kohus jättis käesolevas asjas vastustaja taotletud 22 434 krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmise taotluse

§ 93

lg 5 alusel tervikuna rahuldamata leides, et tegemist ei ole põhjendatud menetluskuluga. Kohus märkis, et halduskohtute praktikas tunnustatakse haldusorgani õigust nõuda kohtumenetluses õigusabikulude väljamõistmist eelkõige siis, kui vaidlus väljub haldusorgani igapäevase tegevuse piiridest või on oma keerukuselt selline, mille puhul ei saa eeldada, et haldusorgan korraldab enda kohtus esindamise ametnikega. Halduskohus leidis, et käesoleval juhul ei välju vaidlus vallavalitsuse tavapärase tegevuse piirest ja tegemist ei ole ka iseäranis keeruka vaidlusega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ja leiab, et samad põhjendused on asjakohased ka apellatsioonimenetluses. Apellatsioonimenetluse kulude kaebajatelt vastustaja kasuks väljamõistmine ei ole põhjendatud, mistõttu jäävad ka need vastustaja enda kanda. 26. Kolmas isik palub apellatsiooniastmes kantud menetluskuludena mõista Astra Amoselt välja 1000,50 eurot ja Juta Pandilt samuti 1000,50 eurot. Õigusabikulu kandmise kohta on ringkonnakohtule esitatud Advokaadibüroo Raidla Lejins & Norcous 05.05.2011 arve nr 110965 ja 02.03.2012 arve nr 120275 ning pangaväljavõtted arvete tasumise kohta. Kulu kandmine käesolevas asjas on tõendatud. Kulu on kantud nii enne kui ka pärast 31.12.2011. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (varasema

§ 93

lg 5, kehtiva

§ 109lg 6).

Vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise üle otsustamiseks tuleb kohtul arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning menetlusdokumentide koostamise keerukust ja aeganõudvust. Riigikohtu praktikast nähtub ka seisukoht, et vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kõrgemas kohtuastmes ei saa reeglina olla suuremad kui menetluskulud madalama astme kohtus (vt otsuse nr 3-3-1-60-11 p 52; otsuse nr 3-3-1-15-11 p 20; otsuse nr 3-3-148-10 p 26; otsuse nr 3-3-1-90-10 p 21; otsuse nr 3-3-1-63-10 p 31). Halduskohtus taotles kolmas isik kokku 30 795,60 krooni (1986,20 euro) suuruse õigusabikulu väljamõistmist, millest põhjendatud menetluskuluks hindas halduskohus 1300 euro suurust kulu. Apellatsioonimenetluses taotletud 2001 euro suurune õigusabikulu on osutatud teenuse (apellatsioonkaebustele vastuste koostamine, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamine ja sellel osalemine) mahtu ja keerukust arvestades põhjendamatult suur, ületades ka menetluskulu suurust esimese astme kohtus. Ringkonnakohus hindab apellatsioonimenetluse kulu põhjendatud suuruseks kokku 900 eurot, mis tuleb kolmanda isiku kasuks kaebajatelt välja mõista võrdsetes osades, sest apellatsioonimenetluses võrdsest jaotusest kõrvalekaldumist tingivaid asjaolusid ringkonnakohtu hinnangul ei esine. Lilianne Aasma Silvia Truman Ruth Virkus 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.