← Eesti

3-10-2767/53

Obsah (5)§ 3§ 4§ 64§ 10§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Virgo Saarmets ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2012, Tallinn Haldusasj

) § 64 lg-te 1 ja 2 alusel ära ning antakse üle Pärnu kodutute loomade varjupaigale. Kontrollaktist selgub, et looma omanikku ei olnud kohal ning talle polnud kontrollakti üleandmine seetõttu võimalik. 2. Pärnumaa Veterinaarkeskus koostas 23.09.2010 ettekirjutuse nr 15-1/2533, millega kohustas loomaomanikku võõrandama koera 7 päeva jooksul Varjupaikade MTÜ Pärnu varjupaigale. Ettekirjutuses on viidatud loomapidaja kohustustele (

§ 3

lg 2 p 1), loomapidaja lubamatule käitumisele (

§ 4

lg 1) ja järelevalveametniku õigusele ning märgitud, et loomaomanik, kellelt loom on ära võetud, peab looma võõrandama järelevalveametniku ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimusel (

§ 64lg 3).

Ettekirjutus tuli täita hiljemalt 04.10.2010 ning ettekirjutuses hoiatati, et kui koer ei ole määratud tähtpäevaks võõrandatud, korraldab looma võõrandamise Pärnumaa Veterinaarkeskus asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. 3. 12.10.2010 Pärnumaa Veterinaarkeskuse poolt koostatud asendustäitmise protokolli kohaselt ei täitnud loomaomanik M. Arumäe Pärnumaa Veterinaarkeskuse poolt 23.09.2010

§ 64

lg 3 alusel tehtud ettekirjutust võõrandada temale kuuluv koer hiljemalt 04.10.2010 Varjupaikade MTÜ Pärnu varjupaigale.

§ 64

lg 4 alusel korraldab sellisel juhul looma võõrandamise järelevalveasutus ning Pärnumaa Veterinaarkeskus võõrandas 12.10.2010 koera uuele omanikule. Kuna koera väärtust ei ole võimalik määrata, antakse koer üle tasuta. Asendustäitmisega asendustäitmist rakendavale/korraldavale haldusorganile ei kaasnenud kulusid, mida oleks võimalik adressaadilt sisse nõuda (kulusid, mida oleks võimalik hinnata ja eristada lähtuvalt inimeste/ametnike tavapäraste tööülesannete täitmisest). 4. Kaebaja vaidlustas halduskohtule esitatud kaebustega Pärnu Veterinaarkeskuse 26.07.2010 (kaebuses ekslikult märgitud 26.08.2010) toimingu, millega koer anti üle Pärnu Kodutute Loomade Varjupaigale; Pärnu Veterinaarkeskuse 23.09.2010 ettekirjutuse ning Pärnu Veterinaarkeskuse 12.10.2010 toimingu, millega võõrandati kaebaja koer ilma talle kohest ja õiglast hüvitist maksmata. Kaebusi põhjendati järgmiselt. Koera üleandmine varjupaigale on õigusvastane, sest koer oleks tulnud

§ 64lg 2 kohaselt üle anda kohaliku omavalitsuse üksusele.

Pärnu linna ja varjupaiga vahel pole sõlmitud halduslepingut, seega puudus koera varjupaika viimisel igasugune alus. Õigusvastasuse tuvastamine on kaebajale vajalik mittevaralise kahju nõude ettevalmistamiseks, sest meedias kajastati koeraga seonduvat viisil, mis riivas kaebaja au ja väärikust ning kajastustes viidati ka sellele, et koer anti üle varjupaigale. Samuti on tuvastuskaebuse esitamine vajalik preventiivsetel eesmärkidel, et vastustaja hakkaks kaebajaga suhtlemisel ilmutama kõrgemat professionaalsust, ning rehabiliteerival eesmärgil, et taastada kaebaja hea nimi. Ettekirjutus tuleb tühistada, kuna see on nii materiaalselt kui formaalselt õigusvastane. Kaebajat ei kaasatud haldusmenetlusse ega kuulatud ära. Vastustaja oleks pidanud ära kuulama ka kaebaja abikaasa, kes samuti koera eest hoolitses. Ettekirjutus on motiveerimata, sellest ei selgu, millistel kaalutlustel koer ära võeti. Viitamisest

§ 64

lg-le 1 ja kontrollaktile nr 090010099 ei piisa, sest kontrollakt on käsitletav üksnes sündmuskoha vaatluse protokollile sarnase dokumendina, mis saab menetluses olla pelgalt tõendiks. Kaebaja ei ole oma koduloomi eluohtlikusse ja abitusse olukorda jätnud, sest enne paaripäevast puhkusereisi 2

(8)3-10-2767 Saaremaale 25.07.2010 leppis ta kokku sõbrannaga, et viimane käib kaebaja äraolekul loomade eest hoolitsemas. Joogivee puudumine on seletatav sellega, et sooja suve tõttu oli loom selle ära joonud ja hooldaja polnud jõudnud veel uut vett valada. Lisaks oli looma kuudi juures veevann, milles oli ka ülevaatuse ajal piisavalt vett ja millest koer on joonud, kui jooginõu tühjaks on saanud. Looma nahka võisid katta vaglad, kuid vaglad võivad palava ilmaga ja eriti hundikoeral tekkida väga kiiresti (nn hot spot e kuum laik) ning looma omanik ei pruugi seda õigeaegselt märgata. Kaebaja arvates ei ole ettekirjutuse tegemine looma võõrandamiseks enne isiku suhtes õiguserikkumise ja süü tuvastamist üldse võimalik. Ettekirjutuses näidatud

§ 3

lg 2 p 1 ja § 4 lg 1 rikkumiste korral näevad

§-d 661 ja 662 ette karistusõigusliku vastutuse, kuid kaebajat pole nende paragrahvide järgi karistatud. Kui kohus kaebaja viimati märgitud ettekirjutuse õigusvastasust põhjendava seisukohaga ei nõustu, taotleb kaebaja kontrollida

-s looma sundvõõrandamist puudutava regulatsiooni puudumise põhiseaduspärasust, sest selline reeglistik ei taga PS §-st 14 tulenevat õigust õiglasele ja tõhusale menetlusele ning rikutud on kaebaja omandiõigust. Pärnumaa Veterinaarkeskuse 12.10.2010 toimingut, millega koer võõrandati uuele omanikule, vaidlustatakse põhjusel, et looma sundvõõrandamine on toimunud ilma kohese ja õiglase hüvitiseta. Kaebaja põhjendatud huvi seisneb soovis esitada tulevikus kahju hüvitamise kaebus. Kaebaja taotleb kontrollida, kas asendustäitmise ja sunniraha seadus, mis ei näe looma sundvõõrandamise korral ette hüvitise maksmise aluseid ja korda, on kooskõlas põhiseadusega. 5. Vastustaja vaidles kaebustele vastu, esitades järgmised seisukohad. Koerad olid kaebajalt ära võetud

§ 64lg 1 alusel ning seda toimingut vaidlustatud ei ole.

Koerte üleandmine varjupaigale ilma, et koerad oleks enne üle antud Pärnu linnale, võib küll olla vormiliselt vale, kuid sisuliselt poleks

§ 64

lg-2 ettenähtud üleandmine kohaliku omavalitsuse üksusele ning seejärel viimase poolt varjupaigale kaebaja jaoks midagi muutnud. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et varjupaigale peaks

§ 64

lg 2 alusel toimuv loomade pidamine olema üle antud halduslepinguga, sest tegemist pole avaliku võimu teostamisega. Tegelikult ei saa

§ 64

lg-st 2 järeldada, et loom tuleb kohaliku omavalitsuse üksusele isiklikult üle anda, kohalik omavalitsus võib siin rakendada asendustäitmist ja loomad anti Pärnu Linnavalitsuse teadmisel ja heakskiidul üle varjupaigale. Ettekirjutus on õiguspärane ning kaebajal on olnud võimalik menetluses oma seisukohad avaldada, millele viitavad korduvad teabenõuded ja vastused. Ettekirjutus on piisavalt motiveeritud, arvestades seda, et loom oli juba ära võetud ning vastustajal ei olnud võimalik enam kaalutleda võimaluse üle loom tagasi anda. Kaaluda sai vaid kahte meedet – kas loom hukata või võõrandada - ja nende tähtpäeva, viisi ja tingimusi. Selle otsuse tegemisel peab vastustaja lähtuma eelkõige looma huvidest ning viimased määravad kaalutlusõiguse eesmärgi HMS § 4 lg 2 tähenduses. Ettekirjutuse tegemiseks ei ole oluline loomaomaniku suhtes õiguserikkumise tuvastamine, sest looma huvide kaitsmiseks meetmete rakendamine ei saa olla sõltuvuses sellest, kas loomaomaniku suhtes viiakse läbi süüteomenetlust ning mis on selle menetluse tulemus. Regulatsioon ei ole vastuolus põhiseadusega, sest loom ei ole asi ning looma suhtes kohaldatakse asjade kohta käivaid sätteid üksnes niivõrd, kuivõrd seaduses pole sätestatud teisiti (TsÜS § 49 lg 1 ja 3).

sätestab kitsendused loomade suhtes omandiõiguse teostamisele ning asjaolu, et looma tervist või elu ohustanud loomaomanikult võidakse loom ära võtta, on üks selliseid kitsendusi. Arvestades seda, et loomaomanik oli looma julmalt kohelnud, pole koera võõrandamine ilma kaebajale hüvitist maksmata õigusvastane.

-s sisalduv regulatsioon on vajalik selleks, et kaitsta looma tervist ja heaolu.

§ 64lg-test 4 ja 5 tuleneb, et kui loom võõrandatakse tasuta, pole ka looma endisel omanikul õigust hüvitisele. 3

(8)3-10-2767 Kaasatud Pärnu Linnavalitsus vaidles vastu kaebusele, millega paluti tunnistada õigusvastaseks koera üleandmine varjupaigale, ja leidis, et kuna Pärnu linnal puuduvad ressursid koera eest nõuetekohaseks hoolitsemiseks, anti koer asendustäitmise korras üle varjupaigale. Kuna loomade tervislik seisund oli äärmiselt halb, oli asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 12 lg 1 ja 2 alusel loomade üleandmine viivitamatult ja ilma ettekirjutust, hoiatust või täitekorraldust tegemata õiguspärane. Varjupaik oli vastustajale teadaolevalt määratud asendustäitjaks sellistel juhtudel ning kuigi kirjalik volitus varjupaigale asendustäitmise läbiviimiseks vormistati 16.03.2011, oli suuline volitus olemas juba varem. 6. Tallinna Halduskohtu 25.11.2011 otsusega haldusasjas nr 3-10-2767, 24.11.2011 otsusega haldusasjas nr 3-10-2924 ja 25.11.2011 otsusega haldusasjas nr 3-10-3160 jäeti kaebused rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kohus põhjendas otsuseid järgmiselt. Koera üleandmine varjupaigale ei ole õigusvastane, sest

§ 64

lg-ga 2 vastuolus ei ole koera vahetult asendustäitmist läbi viima määratud isikule üle andmine. Tähtsust ei oma, et varjupaigaga ei olnud sõlmitud halduslepingut, sest varjupaigale ülesande andmine oli antud juhul võimalik ka tsiviilõigusliku lepinguga - avaliku võimu volitusi üle ei antud ning leping ei reguleerinud kolmandate isikute õigusi. Varjupaik oli määratud asendustäitjaks suulise korraldusega ning Pärnu Linnavalitsuse majandusosakonna 16.03.2011 otsusega on volitus tagantjärele vormistatud ka kirjalikult. Ettekirjutus on õiguspärane.

§ 64

lg 1 tingimuse täitumisel, s.t kui loom on loomaomanikult õiguspäraselt ära võetud, puudus vastustajal kaalutlusõigus edaspidiste toimingute suhtes. Olukorras, kus kaebajale pandud kohustus loom võõrandada tuleb eelnevalt antud ja õigusjõus olevatest toimingutest, olles nende nii-öelda loogiliseks jätkuks, on looma äravõtmise fakt ja selle õiguslik alus ühtlasi piisavaks motiveeringuks, miks

§ 64lg 3 kuulub kohaldamisele.

Ärakuulamisõiguse rikkumist loetakse oluliseks rikkumiseks, aga olukorras, kus teistsuguse otsuse tegemine vastustajal võimalik ei olnud, ei too menetlusviga HMS § 58 kohaselt kaasa haldusakti tühistamist. Asjaoludest ei nähtu, et kaebaja ja tema abikaasa ärakuulamine oleks saanud mõjutada asja otsustamist. Kaebaja väide, et ta pole kodulooma eluohtlikkusse seisundisse jätnud, pole antud juhul üldse asjakohane, sest looma äravõtmist pole kaebaja vaidlustanud ja selle haldusakti revideerimiseks puudub õiguslik alus. Praeguse menetluse ja süüteomenetluse puhul on tegemist üksteisest sõltumatute menetlustega ja üksnes teoreetiliselt võiks väita, et juhul, kui süüteomenetluses kohtuotsusega tuvastatakse, et kaebaja polnud

nõudeid oluliselt rikkunud, võib see kohtuotsus olla aluseks käesoleva vaidluse objektiks oleva menetluse uuendamisele. Käesoleval hetkel Tallinna Ringkonnakohtu 11.10.2011 otsusest kriminaalasjas nr 1-10-15748 M. Arumäe süüdistuses KarS § 264 lg 1 p 3 järgi kaebajal süü puudumist järeldada ei saa.

-s looma sundvõõrandamise aluste ja korra detailsem sätestamata jätmine pole põhiseadusega vastuolus, sest tegemist on lihtsate toimingutega, mida saab teha võõrandamislepingu kaudu, kusjuures kohaseks hüvitiseks on kohalik müügihind. Seega ei kahjusta täpsema regulatsiooni puudumine kaebaja õigust õiglasele ja tõhusale menetlusele. Kuna koer võõrandati tasuta, on kaebajale hüvitise maksmata jätmine kooskõlas

§ 64lgga 5.

Arvestades kontrollaktis nr 090010099 fikseeritud koera seisundit, on looma tasuta äraandmine põhjendatud ja kaebajale ei saanudki hüvitust maksta, sest looma omadused ei võimaldanud teda kõrgemalt hinnata.

-s sätestatud looma võõrandamise ja hüvitise määramise kord on piisavalt üksikasjaline ning tagab kaebaja õigused õiglasele ja tõhusale menetlusele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4

(8)3-10-2767 7. M. Arumäe palub esitatud apellatsioonkaebustes kohtuotsused tühistada ning kaebused rahuldada. Kaebaja leiab, et ehkki nõustuda võib kohtu seisukohaga, et koera võis asendustäitmise korras

§ 64

lg 2 alusel varjupaigale üle anda, ei nõustu ta kohtu seisukohaga, et antud juhul ei olnud vaidlustatud toimingu sisuks avaliku ülesande täitmine. Vastustaja täitis avalikku ülesannet ning Pärnu linna ja varjupaiga vahel oleks pidanud olema sõlmitud haldusleping. Kohus on jätnud tähelepanuta, et tegelikult polnud Pärnu linna ja varjupaiga vahel sõlmitud ka tsiviilõiguslikku lepingut. Kuna toimingu tegemise ajal puudus ka kirjalik volitus ning suulise volituse alusel haldusülesannete täitmist ei saa lugeda aktsepteeritavaks, on toiming õigusvastane. Kohus on kohaldanud ebaõigesti

§ 64

lg-t 2, jätnud tähelepanuta kaebaja taotluse nõuda varjupaigalt välja haldusleping ning on olnud kohtuasja lahendamisel erapoolik, sest oli ilmselt teadlik koera olukorda puudutavatest meediakajastustest. Kohus on eksinud Riigikohtu praktika vastu, leides, et ärakuulamisõiguse rikkumine ei too kaasa haldusakti tühistamist. Riigikohtu halduskolleegiumi enamus peab ärakuulamisõigust absoluutseks õiguseks (haldusasi nr 3-3-1-72-10), mistõttu peab selline rikkumine vältimatult viima haldusakti tühistamisele. Muuhulgas on ettekirjutuse näol tegemist põhiõigusi piirava haldusaktiga, mistõttu ärakuulamisõigusest ilmajätmine peaks tingima haldusakti tühistamise. Kohus ei ole otsuses käsitlenud kaebaja väiteid, mis puudutavad haldusakti motiveerimatust. Kohtunik võis olla erapoolik. Kaebaja palub ringkonnakohtul kontrollida regulatsiooni vastavust põhiseadusele, korrates juba halduskohtus esitatud seisukohta, et looma sundvõõrandamise regulatsioon on napp ega taga kaebaja kaitset. Kohtu käsitlus sellest, et kaebajale on õigesti koera võõrandamise eest hüvitus maksmata jäetud, on vastuolus PS §-ga 32 ja Riigikohtu asjakohase praktikaga. Sundvõõrandamine ei saa põhimõtteliselt toimuda tasuta. Kohus ei ole looma seisundi kohta ühtegi tõendit kogunud ega nõudnud seda ka kaebajalt, seepärast on paljasõnaline kohtu seisukoht, et koera seisundist tulenevalt oli tema tasuta üleandmine põhjendatud. Kuna praegu polnud tegemist konfiskeerimisega, sest kaebaja suhtes pole õigusvastast ja süülist tegu kindlaks tehtud, saab kõne alla tulla sundvõõrandamine kohese ja õiglase hüvitise eest. Kohus võis olla erapoolik. Kaebaja palub tunnistada

§ 64

lg 5 vastuolus olevaks põhiseadusega ning kontrollida ATSS kooskõla põhisega osas, milles seadus ei näe ette aluseid ja korda loomaomanikule sundvõõrandamise korral hüvitise maksmiseks.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu 03.01.2012 määrusega võeti apellatsioonkaebused menetlusse ning liideti kaebused haldusasjades 3-10-2767, 3-10-2924 ja 3-10-3160 HKMS § 48 alusel ühte menetlusse.
  2. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebustele jätta need rahuldamata, jäädes üldiselt juba varem esitatud seisukohtade juurde ja lisades veel järgmist. Kuna ettekirjutuse näol polnud tegemist kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga, on kohus õigesti leidnud, et menetlusviga ei too kaasa haldusakti tühistamist. Riigikohus pole kaebaja viidatud lahendis leidnud, et ärakuulamisõigus on absoluutne õigus. Kohus on kaebaja väiteid piisavalt käsitlenud ega ole eksinud õiguse kohaldamisel.
  3. Pärnu Linnavalitsus vaidleb apellatsioonkaebustele vastu ja leiab kokkuvõtlikult, et kuna koera äravõtmist pole vaidlustatud ja see on kehtiv, on järgnevate toimingute tegemine ette 5

(8)3-10-2767 nähtud juba seaduses. Toimingud ja ettekirjutus ei ole õigusvastased ning kaebajal ei ole õigust saada hüvitust äravõetud koera eest, kuna koer võõrandati tasuta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus käsitleb vaidlustatud toiminguid ja haldusakti nende tegemise ajalises järjestuses – kõigepealt koera üleandmine varjupaigale, seejärel ettekirjutus koera võõrandamiseks ning lõpuks koera võõrandamine ilma kaebajale hüvitist maksmata. Viimase punkti juures annab ringkonnakohus hinnangu kaebaja väidetele koera äravõtmist puudutava regulatsiooni põhiseaduspärasusele.
  2. Kaebajalt koera äravõtmise alused ning kord on toodud

§-s 64, mille asjakohased lõiked on sõnastatud järgmiselt.

(1)Järelevalveametniku ettekirjutuse korduva täitmata jätmise, mittenõuetekohase täitmise või käesoleva seaduse nõuete olulise rikkumise korral on järelevalveametnikul õigus loom omanikult ära võtta, kui looma jätmine omaniku juurde ohustab looma tervist või elu.
(2)Loomaomanikult äravõetud looma annab järelevalveametnik üle kohaliku omavalitsuse üksusele, kes rakendab looma pidamiseks asendustäitmist asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.
(3)Loomaomanik, kellelt loom on käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt ära võetud, peab looma kas võõrandama või korraldama looma tapmise või hukkamise järelevalveametniku ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimustel.
(4)Kui loom ei ole määratud tähtpäevaks võõrandatud, tapetud või hukatud, korraldab looma võõrandamise, tapmise või hukkamise järelevalveasutus asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.
(5)Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud juhul looma võõrandamisest, tapmisest või hukkamisest saadud tulust kaetakse kohaliku omavalitsuse üksuse kantud asendustäitmise kulud ning ülejäänud tulu kuulub loomaomanikule, kellelt loom on ära võetud.
  1. Eelnevast selgub, et looma äravõtmise korral korraldab tema edasise pidamise kohalik omavalitsus asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Kaebaja ei vaidlusta seda, et koera äravõtmiseks alused esinesid (vt käesoleva otsuse p-s 4 tehtud kokkuvõte kaebusest), kuid leiab, et koera üleandmine varjupaigale oli õigusvastane, sest puudus üleandmist võimaldav leping Pärnu linna ja varjupaiga vahel. Ringkonnakohus leiab, et kaebajal ei ole kaebeõigust koera üleandmise toimingu vaidlustamiseks. Kuna kaebus on esitatud kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS-i alusel, tuleb kaebeõiguse kontrollimisel lähtuda HKMS § 7 lg 1 lausest 2 – kaebuse toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Riigikohus on 29.01.2009 otsuses nr 3-3-1-78-08 põhjendatud huvi olemuse avanud järgmiselt: „Haldusakti, toimingu või halduslepingu õigusvastasuse tuvastamine peab olema talle kasulik ehk aitama koheselt või edaspidi kaasa õiguste teostamisele või kaitsmisele. Tuvastamiskaebuse esitamisel peab kaebaja näitama, kuidas akti õigusvastasuse kindlakstegemine parandab tema olukorda.“
  2. Kaebaja poolt põhjendatud huvina esile toodud kahjunõude esitamise ettevalmistamine ei ole veenev. Kaebaja on märkinud, et soovib esitada mittevaralise kahju nõude au ja väärikuse rikkumise tõttu, sest meedias koeraga seotud sündmuste kajastamisel viidati ka asjaolule, et 6
(8)3-10-2767 koer on varjupaigas. Ringkonnakohus ei näe põhjuslikku seost koera ilma lepingulise aluseta varjupaika paigutamise ja kaebaja au ja väärikuse riivamise vahel, seega ei annaks tuvastusnõude rahuldamine kaebajale kahjunõudes eelist. Preventiivne huvi pole samuti reaalne, sest samasuguse situatsiooni kordumine kaebaja suhtes pole usutav (vt siinjuures Riigikohtu 21.01.2009 otsus nr 3-3-1-88-08). Rehabiliteeriv huvi ei tule kõne alla, sest isegi kui koera paigutamine varjupaika oleks õigusvastane, poleks sellel mingit puutumust hinnanguga kaebaja tegevusele. Kui isikul puudub kaebeõigus, jääb kaebus rahuldamata ning kohus ei kontrolli toimingu õiguspärasust sisuliselt. Eeltoodu tõttu ei käsitle ringkonnakohus kaebaja väiteid lepingulise aluse puudumise kohta. Kuna halduskohus on lõppkokkuvõttes kaebuse õigesti rahuldamata jätnud, pole vaja kohtuotsust muuta. 15. Ettekirjutuse õiguspärasuse osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega, ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Apellatsioonkaebusele vastuseks märgib ringkonnakohus järgmist. Kaebaja on Riigikohtu praktikat vääriti mõistnud. Ärakuulamisõiguse rikkumist loetakse oluliseks menetlusveaks, mis võis mõjutada asja otsustamist, eelkõige kaalutlusotsuste andmisel. Käesoleval juhul puudus haldusorganil kaalumisruum ning vastustaja sai teha kaebajale ettekirjutuse üksnes looma võõrandamiseks, sest

§ 10lg-s 1 loetletud aluseid looma hukkamiseks vastustaja ei tuvastanud.

Sellisel juhul ei saanud loomaomaniku ärakuulamata jätmine mõjutada asja otsustamist – kui loom oli omanikult ära võetud ning tema hukkamine ei tulnud kõne alla, jäi üle kohustada omanikku loom võõrandama. Õige ei ole apellatsioonkaebuse väide, et kohus jättis tähelepanuta kaebuse argumentatsiooni ettekirjutuse motiveerimatuse kohta. Kohus on leidnud, et motivatsioon on piisav. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ettekirjutuses sisaldub selle andmise faktiline (koer oli omanikult

§ 64

lg 1 alusel ära võetud) ja õiguslik alus (

§ 64

lg-d 3 ja 4) ning kuna tegemist pole kaalumist võimaldava regulatsiooniga, vastab ettekirjutus HMS § 56 lg 2 nõuetele.

  1. Koera asendustäitmise korras uuele omanikule võõrandamise toimingut on kaebaja vaidlustanud üksnes seetõttu, et talle ei makstud koera eest kohest ja õiglast hüvitust. Kaebaja leiab, et koera äravõtmist puudutav regulatsioon on puudulik, ei taga koeraomaniku õigusi ning on eeltoodud põhjusel vastuolus PS §-ga
  2. PS § 32 lg 1 lause 2 näeb ette, et omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. Seaduslik alus koera äravõtmiseks sisaldub

§-s

  1. Sama säte näeb ette ka korra looma äravõtmiseks ning hüvitise maksmise loomaomanikule looma võõrandamisest teenitud tulu ja kohaliku omavalitsuse poolt kantud asendustäitmise kulude vahe ulatuses. Seega sisaldub seaduses piisavalt täpne regulatsioon ning loomaomaniku õigused peaksid olema tagatud.
  2. Kaebaja arvates rikub tema õigusi regulatsioon, mis näeb ette hüvitise saamise üksnes juhul, kui koera võõrandamisest tulu laekub. Kõigepealt tuleb märkida, et koer ei ole tavaline asi, millele omand asjaõigusseaduse § 68 mõttes laieneb, vaid elus asi. Kuna tegemist on valu tundvate, inimestega teatud määral sarnaste elusolenditega, on nende kohtlemisel

-s sätestatud kindlad reeglid, mis peavad tagama loomade kaitse inimese tegevuse või tegevusetuse eest (

§ 1lg 1).

Üheks selliseks looma kaitseks ettenähtud erisuseks on ka looma omanikult sundkorras äravõtmine. Kui loom tuleb omanikult seetõttu ära võtta, et looma tervis või elu sattusid omaniku juures ohtu, annab

aluse otsida loomale uus peremees. Looma võõrandamisel on teiste asjade võõrandamisega võrreldes erisus – arvesse tuleb võtta ka looma huvi ja vältida halva kohtlemise kordumist, seega esmatähtis on loomale hea peremehe leidmine. Reeglina kaalub see asjaolu uue omaniku valimisel üles võõrandamisest saadava tulu. Seepärast ei saa haldusorganile ette heita, et koera võõrandamiseks ei korraldatud enampakkumist või muud sellist üritust, mis võimaldaks looma müügist rohkem teenida. Õiglane poleks ka looma väärtust määrata mingite muude kriteeriumide järgi kui tegelik 7

(8)3-10-2767 müügihind ja põhimõtteliselt looma halvasti kohelnud omanikule riigi vahenditest ja sõltumata võimalikust võõrandamise hinnast hüvitist maksta. Selline hüvitise maksmise viis ei kutsuks loomaomanikke üles loomadesse inimlikumalt suhtuma. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et teatud konkreetsel juhul võib õiglane hüvitis PS § 32 lg 1 lause 2 mõttes olla ka nullväärtusega. Kuna looma äravõtmise ja võõrandamise asjaolud ei võimaldanud käesoleval juhul looma võõrandamisest tulu saada, pole kaebajaga õigusvastaselt käitutud.
  1. Kaebaja on leidnud veel, et kohtunik ei pruukinud olla erapooletu tema kaebusi läbi vaadates, sest meedias on näidatud avalikkusele raskesti talutavaid kaadreid kaebaja koerast, millega kohtunik kindlasti kursis oli. Kohtuniku erapooletus annab aluse taandamisavalduse esitamiseks, kuid kaebaja on selle võimaluse TsMS § 25 ja 30 (TsMS sätted kuuluvad kohaldamisele kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 5 lg 1 alusel, sama viite teeb ka praegu kehtiva HKMS § 13 lg 1) alusel minetanud ning sellel alusel lahendi tühistamist taotleda ei saa. Taandamisavaldus tuleb esitada õigeaegselt esimese astme kohtus ning apellatsioonimenetluses saab taotleda lahendi tühistamist sellele alusele tuginedes üksnes juhul, kui see avaldus on õigeaegselt esimese astme kohtus esitatud või kui alus tekkis või sellest saadi teada pärast asja lahendamist alama astme kohtus. Praegu selliseid asjaolusid ei esine. Kui kaebaja väited oleksid aga lubatavad, poleks nad põhjendatud, sest otsuse põhjenduste pinnalt ei saa järeldada, et kohus oleks olnud erapoolik.
  2. Kaebaja palub välja mõista menetluskulud 3071,85€, sealhulgas riigilõiv 85,45€. Ülejäänud osas on tegemist esindaja kuluga, millest 1260€ on apellatsiooniastme kulu. Kulude kandmine on tõendatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja kulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Lauri Madise Virgo Saarmets Viive Ligi 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.