3-10-2539/20

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2539 Otsuse kuupäev 14.03.2011 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Juri Stronfeli (Stronfel) kaebus Tartu Vangla toimingu (27.08.2010-30.08.2010 tegevusega kaebaja elu ja tervise ohtu seadmine) õigusvastasuse tuvastamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev

1. veebruar
2. a Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Juri Stronfel; Vastustaja Tartu Vangla esindaja Marju Altsaar Resolutsioon Edasikaebamise kord
3. Jätta kaebus rahuldamata.
4. Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 13.04.
5. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
6. 26.08.2010 paigutati Tartu Vanglas kinnipeetava Juri Stronfeliga ühte kambrisse eeluuritavate eluhoone 2 osakonda kinnipeetav Andrei Kums. 27.08.2010 pöördus Andrei Kums valvuri poole palvega, et tema juurest paigutataks ära Juri Stronfel. Valvur selgitas, et ümberpaigutamistega vanglas tegeleb julgeolekuosakond ning soovitas pöörduda sinna. A. Kums helistas julgeolekutöötajale Ilmar Hurdale ning avaldas, et soovib kambrikaaslast vahetada ning selle põhjuseks on asjaolu, et tema (A. Kumsi) ja kambrikaaslase (J. Stronfeli) iseloomuomadused ei sobi. Julgeolekuametnik palus A. Kumsil end registreerida inspektor-kontaktisiku vahendusel julgeolekuametniku vastuvõtule. 30.08.2010 avaldas A. Kums inspektor-kontaktisikule, et soovib julgeolekuametniku vastuvõtule. Kella 14.30 ajal toimus kambris nr 1061 intsident, mis seisnes selles, et väidetavalt lükkas kinnipeetav A. Kums kinnipeetavat J. Stronfeli vastu seina, mille tagajärjel tekkis J. Stronfeli põsesarnale marrastus.
7. 01.10.2010 saabus Tartu Halduskohtule J. Stronfeli kaebus, milles ta palub tunnistada Tartu Vangla julgeolekutöötaja Ilmar Hurda tegevusetus perioodil 27.08.2010-30.08.2010, mille tagajärjel sai kaebaja hingeliselt ja füüsiliselt kannatada ning millega seati ohtu kaebaja elu ja tervis, õigusvastaseks. Kaebuse põhjendused ja taotlused
8. Kaebaja väidab oma kaebuses, et ta teavitas korduvalt perioodil 27.08.2010-30.08.2010 Tartu Vangla ametnikke probleemidest tema ja kinnipeetav A. Kumsi vahel, kuid vanglaametnikud ignoreerisid tema kaebusi. Konflikt A. Kumsiga tipnes kaebaja sõnul füüsilise vägivallaga tema suhtes.
9. Kaebaja leiab, et julgeolekutöötaja I. Hurda tegevusetuse tõttu oli ta sunnitud kannatama hirmu ja füüsilist valu. Kaebaja palub tunnistada I. Hurda tegevusetus nimetatud perioodil, mis seadis ohtu tema elu ja tervise, õigusvastaseks. Põhjendatud huvina märgib kaebaja soovi esitada Tartu Vangla vastu nõue ning samuti preventiivset huvi selliste olukordade tulevikus mittekordumiseks.
10. 17.12.2010 avalduses täiendab kaebaja oma kaebust, viidates asjaolule, et ametnik ei reageerinud koheselt, kuuldes kambris kinnipeetavate vahel olevas probleemist. Kaebaja väitel ei tohiks ametnik sellist signaali ignoreerida, kuna teadis, et E2 osakonnas on kinnipeetavad, kellesse tuleb suhtuda erilise kõrgendatud tähelepanuga. Samuti juhib kaebaja tähelepanu, et A. Kums palus vastuvõtule saamist, et teda suuliselt üle kuulataks. See, et A. Kums ei nimetanud telefonis põhjuseid, mis oleks olnud eraldipaigutamise aluseks, ei ole kaebaja arvates kinnituseks selle kohta, et neid põhjuseid tegelikult ei olnud. Vastustaja vastuväited
11. Vastustaja ei nõustu kaebuses esitatud asjaolude kirjeldusega ning on seisukohal, et vanglaametnikud ei ole käitunud kaebaja suhtes õigusvastaselt.
12. Julgeolekuametniku Ilmar Hurda poolt oli eelnevalt kinnipeetavatega läbiviidud vestluste ning teiste kogutud teabe põhjal kindlaks tehtud, et kinnipeetavate ühte kambrisse paigutamisel üksteisest tulenev julgeolekuoht puudub ning mingeid takistusi nende kokkupaigutamisel ei esinenud.
13. Kinnipeetavate ühte kambrisse paigutamisel lähtutakse vangistusseaduse (VangS) § 12 sätestatud eraldihoidmise printsiibist. Tartu Vanglas väljakujunenud praktika kohaselt toimub kinnipeetavaga kambrikaaslase vahetamise avalduse arutamine üldjuhul julgeolekuosakonnas, kuna julgeolekuosakond tegeleb vanglas kinnipeetavate paigutamisega.
14. Kaebaja ise ei pöördunud
15. ega 27.08.10 julgeolekuosakonna ametniku poole ega avaldanud valvurile, et ta tunnetab erinevatest iseloomuomadustest põhjustatult kambrikaaslase poolt ohtu oma tervisele ja elule. Kaebaja ei avaldanud ka perioodil 28.29.08.10 (L, P) kordagi valvurile, et tema tunnetab kambrikaaslase poolt ohtu oma elule ja tervisele või et kardab, et nende omavaheline sobimatus võib päädida füüsilise konfliktiga. 2
16. Kogu kaebaja ning tema kambrikaaslase tegevus vaidlusalusel perioodil viitas pigem vanglaametnikega manipuleerimisele, mis oli suunatud teiste kambrikaaslaste saamiseks ja milleks võeti kasutusele äärmuslikud aga samas käepärased vahendeid. A. Kums ei avaldanud I. Hurdale helistades ühtegi sellist põhjust, mis oleks tinginud kinnipeetavate kohese üksteisest ümberpaigutamise, mis tõendavad vastustaja väidet, et kinnipeetavate omavaheline konflikt oli teadlikult tekitatud ning vanglaametnike tegevuse või tegevusetuse tõttu ei ole kaebaja elu ega tervis ohtu seatud.
17. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kohtu põhjendused ja otsus
18. Vaidlust ei ole selles, et vangla peab tagama kinnipeetava julgeoleku vanglas, mis tuleneb muuhulgas VangS § 12 sätestatud eraldihoidmise printsiibist. Vastuseks kaebajale märgib aga kohus, et kohus saab anda õigusliku hinnangu ainult neile sündmustele seonduvalt kaebaja julgeolekuga, mis on vaidluse esemeks. Teisisõnu 27.08-30.08.2010 sündmused Tartu Vanglas. Seetõttu jäävad tähelepanuta kaebajaga teistes vanglates toimuda võinud intsidendid. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et nii kaebaja kui A. Kums on 27.08.-29.08 pöördunud ametnike poole sooviga saada eraldi kambritesse. Kohtule ei ole aga kaebaja poolt esitatud selliseid tõendeid, mille alusel saaks väita, et vangla on olnud õigusvastaselt tegevusetu, kui ta ei asunud tegutsema viivitamatult. Vangla on kinnipeetavate vahelist probleemi lahendades järginud tavapärast rutiini. Nii tõendab tunnistaja Sirli Naha (tlk 62), et kaebaja oli küll millalgi tema sektsioonis, kuid ta ei mäleta, et kaebaja oleks 27.08.2010 kurtnud probleemide üle, mis võinuksid ohustada kinnipeetava tervist või elu. Tunnistaja Ilmar Hurt tõendab oma ütlustes (tlk 35), et vestles mõlema kambrikaaslasega, midagi ohtlikku ei avaldatud ja seetõttu lepiti mõlemaga kokkusaamine kokku esmaspäevaks. Kinnipeetavad tõid välja iseloomude mittesobimise. Kuna peamiseks kurtjaks oli tunnistaja ütluste kohaselt Kums, siis jääb kohtule arusaamatuks, miks pidi isik, kes väidetavalt ohustas kaebaja elu ja tervist, selles küsimuses olema aktiivsemaks pooleks. Kohus kuulas kaebaja väidete kontrollimiseks ära ka Andrei Kumsi ütlused (tlk 64), kes samuti ei kinnita kaebaja versiooni juhtunust. Tõsi, poolte vahel ei ole vaidlust küsimuses, et A. Kumsi on seoses selle intsidendiga distsiplinaarkorras karistatud. Meditsiiniosakonna tõenditega (tlk 10, 11) on aga tõendatud, et kaebajal on objektiivselt tuvastatud paremal põsesarnal marrastus ja Kumsil küünarvarrel vaevumärgatav punane laik. Kuna Kumsi on distsiplinaarkorras karistatud, siis ei saa kohtu hinnangul vastustajat süüdistada antud vaidluse tehioludel õigusvastases tegevusetuses. Vangla versiooni sündmuse tegelikest tagamaadest kinnitab ja tõendab kohtu hinnangul vastustaja poolt konfidentsiaalsena esitatud kirjalik tõend (tlk 55). HKMS § 26 lg 1 p 6 tulenevast volitusnormist jääb kaebus seetõttu rahuldamata, kuna kaebaja elu ja tervise ohtu seadmine vastustaja tegevusetusega ei ole tõendamist leidnud. Roby Koik kohtunik 3