KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2011.

) § 210 lg. 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne seaduse jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui kehtivast seadusest ei tulene teisiti. Lähtudes enne 1. juulit 2010. a. kehtinud

§ 29lõikest 1 lahutas kohus poolte abielu, kuna leidis, et abielu jätkamine on võimatu. 3

§ 214lg.

1 järgi kuulub vanema hooldusõigus laste vanematele ühiselt.

§ 120lg.

4 kohaselt ei välista ühine hooldusõigus last kasvatava vanema õigust esitada teise vanema vastu hagi lapsele ülalpidamise väljamõistmiseks.

§ 100

lõigetest 1 ja 2 tuleneb, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) ning alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Tulenevalt

§-dest 96 ja 97 on vanemad kohustatud andma ülalpidamist oma alaealisele lapsele. Vastavalt

§-le 99 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, samuti tema kasvatamise kulutusi, kusjuures igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Peale poolte ühiste laste kostjal teisi ülalpeetavaid ei ole. Kostja igakuuline netotöötasu on keskmiselt 16.783 krooni. Kostja võttis omaks, et alates jaanuarist

1. a. ei ole ta laste ülalpidamises osalenud. T T viibib lapsehoolduspuhkusel alla 3-aastase tütrega kuni
2. juulini
3. a. Alates juunist
4. a., kui riigi poolt makstav emapalk lõppes, puudub temal sissetulek. Hagejate nõue elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud minimaalsuuruses, s. o. 139 eurot, on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kuna hagejad taotlevad elatise väljamõistmist minimaalmääras, ei pea kohus vajalikuks analüüsida laste igakuulisi kulutusi. Kostja ei ole tõendanud, et esineksid mõjuvad põhjused, mis annaksid aluse mõista elatis välja alla seaduses kindlaks määratud minimaalmäära. Elatis kuulub väljamõistmisele hageja poolt taotletud suuruses ja kuupäevast. Nimetatud perioodi jooksul kostja poolt lastele tehtud kulutused on võimalik tasaarvestada otsuse täitmise käigus.

§ 16kohaselt on abikaasad kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama.

Perekonna ülalpidamine hõlmab tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks. Kostja võttis omaks, et on pärast abielusuhete lõppemist toetanud perekonda teatud juhuslike maksete tasumisega, aga alates 2011. a. ei ole täitnud perekonna ülalpidamise kohustust. Kui arvestada, et poolte abielu oli sisuliselt lõppenud alates septembrist 2008. a., siis kehtinud

§-de 21, 22 ja 23 kohaselt on abikaasa kui ka lahutatud abikaasa kohustatud ülal pidama abikaasat lapse hooldamise ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Elatise suuruse kindlaksmääramisel lähtutakse kummagi abikaasa varalisest seisundist ja abivajadusest. Vaidlust ei ole, et T T on lapsehoolduspuhkusel kuni

1. juulini
2. a. ja temale ei maksta vastavalt seadusele vanemapalka alates juunist
3. a. Kostja väide, et T T oleks pidanud ennast ülal pidama ühisvara jagamisel temale jäänud vara osa arvel, ei ole õiglane ja põhjendatud ning ei anna alust kostjal oma kohustuste mittetäitmiseks. T T selgitas, et ühise kodu müügist saadud raha eest pidi ta endale ja lastele soetama uue kodu. Hageja on eelmenetluses vähendanud tema ülalpidamiseks nõutava elatusraha suurust 60 euroni. Kuna nimetatud summa on alla poole alaealise ülalpidamiseks kehtestatud elatise minimaalmäärast, siis ei pea kohus vajalikuks nõuda hagejalt tõendamist selle summa kulutamise kohta. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada elatise väljamõistmise ja menetluskulude osas ning uue otsusega jätta hagi selles osas rahuldamata või alternatiivselt saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Kuivõrd kostja on hagi abielu lahutamise osas võtnud kohe õigeks ega ole andnud oma käitumisega põhjust selle nõude esitamiseks, tuleb abielu lahutamisega seotud menetluskulud 4

järgi on elatise nõude rahuldamise eelduseks kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning kui kohustatud isik on kasvõi osaliselt ülapidamiskohustust täitnud, siis ei saa haginõuet täies ulatuses rahuldada. See mõjutab ka menetluskulude jagamist. Kostja on katnud ja katab ka edaspidi kõik kulutused söögile ja vabale ajale sel ajal, kui poeg K on kostja juures. Kohus ei ole otsust tehes nimetatud faktidele tähelepanu pööranud ega selles osas hinnanud poolte seisukohti ja tõendeid ega kostja poolt ülalpidamiskohustuse täitmist. Kohus tegi elatise nõude osas põhjendamatult osaotsuse (mille tegemisega kostja kohtuistungil ei nõustunud). Osaotsuse tegemine elatise nõude osas ei võimalda kohtul arvestada lastega suhtlemise korraga ja sellest tuleneva võimaliku mõjuga elatise suurusele. Kohus peaks elatise väljamõistmisel arvestama asjaolu, et lahus elav vanem kannab lapse ülalpidamiskulu ajal, mil laps viibib tema juures, täites seega ülalpidamiskohustust vabatahtlikult (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-66-08). Seega oleks kohus pidanud laste elatisenõuet lahendama koos kostja avaldusega lastega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks. See oleks muuhulgas võimaldanud asja lahendada õigesti ja kiiremalt ning teeninud menetlusökonoomia põhimõtet. Kostja vastuväide elatise vähendamiseks tulenevalt laste viibimisest isa juures on aluseks elatisenõude vähendamisele, mistõttu oleks pidanud kohus TsMS § 450 lg. 2 alusel vähemalt sellise reservatsiooni otsuses märkima.

§ 16lg.

3 kohaselt ei ole lahus elav abikaasa õigustatud teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõudma, kui ta suudab ennast ise ülal pidada. Kohus ei ole põhjendanud ega võtnud seisukohta kostja väite osas, et laste emal on olemas töökoht ja võimalus naasta tööle. Pooled müüsid kohtumenetluse ajal oma ühise eluaseme, mille müügist sai hageja enam rahalisi vahendeid kui kostja. Seega T T võinuks ennast ülal pidada ühisvara jagamise teel talle jäänud vara osa arvelt. Hageja väide, et ta pidi ühisvara jagamisest saadud vahendite arvel soetama endale uue kodu, ei ole tõendatud ja kohtu poolt on välja selgitamata (ja hageja poolt tõendamata) seegi, kui palju pidi hageja tegema kulutusi uue kodu soetamiseks ja kas, millal ning millistel tingimustel võõrandas hageja talle kuulunud XX korteriomandi. Hageja ei ole välja toonud oma vajadusi, tema majanduslik olukord ja vajadus elatise saamiseks on tõendamata. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 tühistada osas, millega kohus jättis kindlaks määramata vaidlusalusel ajavahemikul V Te poolt laste suhtes täidetud elatisekohustuse suuruse, samuti menetluskulude jaotuse osas 5

§ 61lg.

2 (sarnaselt praegu kehtiva

§ 100

lõikega 1) ette, et lastest lahus elav vanem annab neile reeglina ülalpidamist igakuise elatusrahana ehk raha perioodilise maksmisega. Pooled ei vaidle selle üle, et nende ühised lapsed elavad koos emaga, kes igapäevaselt nende eest hoolitseb, kostja elab aga lastest lahus. Hagiavalduses kinnitas hageja, et kostja on laste ülalpidamisest osa võtnud, kuid on teinud seda ebapiisavalt ja ebaregulaarselt. Kostja omakorda ei väitnudki, nagu oleks ta hagi esitamisele eelnenud ajal andnud hagejale laste ülalpidamiseks igakuiselt piisavas ulatuses raha (raha maksmist summas 20.300 krooni on kostja väitnud ajavahemikul hagi esitamisest otsuse tegemiseni ja sel ajavahemikul taolise rahasumma saamist on hageja kinnitanud). Seega pidi kostja ennekõike esile tooma ja siis vajaduse korral ka tõendama, et ta on lastele muul viisil piisavat ülalpidamist andnud. Kostja väitis küll, et on laste ülalpidamisest piisaval määral osa võtnud, ei esitanud aga üheski menetlusdokumendis konkreetseid andmeid lastele väidetavalt tehtud kulutuste kohta: neist ühestki ei nähtu, milliseid konkreetseid kulutusi ja millal on kostja hagile eelnenud ajal lastele teinud. Üldsõnaliselt väitis kostja, et tasus Ki lasteaia eest, ostis Kile riietusesemeid ning kandis söögi- ja vabaajakulud ajal, mil K oli tema juures. Seejuures esitas kostja pangakonto väljavõtte lasteaia eest tasumise kohta ning poetšekke, ilma et oleks neid kuidagi selgitanud. Kostja väitis ka, et kuni poolte ühisvaraks olnud kinnistu müügini (mais

1. a.) tegi ta sellega seotud laenu- ja kindlustusmaksed ning tasus prügi- ja teleteenuste eest, kõik kokku ca 4316 krooni kuus (tl. 43). Kolleegium leiab, et kostja poolt esiletoodu ei anna alust väitele, nagu oleks ta oma laste ülalpidamiskohustust kohaselt täitnud, sest kostja poolt esiletoodu ei võimalda tuvastada sedagi, millises ulatuses ta tema enda väidete kohaselt on lastele ülalpidamist andnud. Kui asjaolude puudulikule esiletoomisele vaatamata tuvastada esitatud pangaväljavõtte (tl. 54) alusel, et ajavahemikul
2. maist
3. a. kuni hagi esitamiseni veebruaris
4. a. on kostja Ki lasteaia eest tasunud kokku 6313 krooni (s. o. sel perioodil keskmiselt 789, 13 krooni kuus), siis ei ole paljalt ostutšekkide põhjal võimalik hinnata seda, kellele ja millist kaupa on ostetud, kas ost on olnud lapsele vajalik ja lapsega koos elava vanemaga kooskõlastatud, nii et seda saaks ülalpidamiskohustuse täitmisena arvesse võtta jne. Poolte ühisvara soetamiseks võetud laenu tagastamiseks tehtud makseid nagu ka soetatud vara kindlustusmakseid ei saa juba iseenesest lugeda laste ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Kostja poolt hageja ja laste elukohaga seotud prügi- ja teleteenuste kulutuste suurust ei ole kostja samuti eraldi välja toonud. Võttes aluseks elatise seaduses sätestatud miinimumsuuruse, oli kostjal ka hagi esitamisele eelnenud ajal kohustus anda kummalegi lapsele igakuiselt ülalpidamist 2175 krooni ulatuses ehk kahele lapsele kokku 4350 krooni. Selles ulatuses lastele ülalpidamise andmist ei ole kostja põhjendanud ega tõendanud. Seega on alust hageja väitel, et kostja ei ole laste ülalpidamiskohustust kohaselt täitnud, see asjaolu andis aga lastega koos elavale vanemale aluse esitada kostja vastu hagi lastele elatise saamiseks. Poolte ühistele lastele väljamõistetud elatise suuruse osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse järeldustega ega pea vajalikuks neid korrata. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus pidanud vaatamata sellele, et hagi lastele elatise saamiseks on esitatud seaduses sätestatud miinimumsummas, põhjendama lastele 6

§ 61

eesmärgiks oli tagada lapse õigus saada piisavas ulatuses elatist ka siis, kui vanemad elavad lahus (nagu ka kehtiva

§ 99puhul) ja arvestades, et osundatud paragrahvi lg.

6 kohaselt võis kohus elatise alla miinimummäära välja mõista üksnes erandina (nagu ka kehtiva

§ 102lg.

2 lausete 3 ja 4 kohaselt), siis järeldub sellest, et reeglina pidi ja peab ka praegu igakuine elatis olema vähemalt pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, aga samuti, et eelduslikult katab elatis selles suuruses lapse vajadused. Kui lapsest lahus elav vanem taotleb temalt elatise väljamõistmist väiksemas ulatuses kui seaduses sätestatud alammäär, tuleb tal esile tuua asjaolud, mis võiksid selleks vastavalt seadusele alust anda, ning vajaduse korral neid ka tõendada. Kostja ei ole tuginenud asjaoludele, mis võiksid anda alust elatise vähendamisele alla miinimumsuuruse kuni 30. juunini 2010. a. kehtinud

§ 61lg.

6 ja alates

1. juulist
2. a. kehtiva

§ 102lg.

2 lausete 3 ja 4 kohaselt. Kolleegium leiab, et osundatud sätted ei võimalda vähendada elatise miinimumsuurust põhjendusel, et lapsest lahus elav vanem temaga suhtleb ning teeb lapsega suhtlemise ajal seoses lapsega kulutusi. Pooled ei vaidle selle üle, et lapsed elavad alaliselt koos emaga ning kostja veedab poolte ühise pojaga aega teatud üksikutel päevadel kuus. Vanem, kes lapse eest igapäevaselt hoolitseb, kasutab saadavat elatist lapse igapäevaelu korraldamiseks ja sellega seotud püsikulude katteks, sealhulgas lapse arendamiseks, just neid kulutusi peabki elatise miinimumsuurus katma. Lapse eest igapäevaselt hoolt kandval vanemal peab olema võimalus otsustada selle üle, milliseid kulutusi millistele konkreetsetele kuluartiklitele on lapse vajaduste rahuldamiseks kõige otstarbekam teha, lapsest lahus elava vanema episoodilised kulutused, sealhulgas vabale ajale ja meelelahutusele, taolisi lapse igapäevavajadusi ei kata. Nõustuda tuleb apellandiga, et otsuses oleks maakohus pidanud kindlaks määrama ja resolutsioonis kajastama kostja poolt ajavahemikul hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni täidetud elatisekohustuse suuruse, mille osas otsus tuleb lugeda täidetuks. Et pooled ei vaidle selle üle, et kirjeldatud ajavahemikul on kostja täitnud laste ülalpidamiskohustust 20.300 krooni (1297, 40 euro) ulatuses, tuleb seda otsuse resolutsioonis märkida. Samas ei nõustu kolleegium apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu ei oleks maakohus võinud teha asjas elatisenõude osas osaotsust, jätkates menetlust kostja avalduses lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Pooled ei vaidle laste elukoha üle, eespool on kolleegium aga põhjendanud, et lahus elava vanema poolt lastega suhtlemise ajal neile tehtavad kulutused ei anna alust vähendada temalt laste ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurust, kui tegemist on elatise miinimumsuurusega. Juba sellest tulenevalt ei ole elatisenõue ja lastega suhtlemise korra kindlaksmääramise nõue teineteisega seotud selliselt, et üht ei oleks võimalik teiseta lahendada. Ka T Te ülalpidamiseks ajavahemikul 1. juunist 2010. a. kuni 19. juulini 2011. a. igakuiselt 60 euro väljamõistmise osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse järeldusega ega nõustu apellatsioonkaebuse väidetega. Hagi esitas T T abikaasast kostja vastu põhjendusel, et ta kasvatab poolte ühist alla 3-aastast tütart ning pärast emapalga lõppemist on tema ainsaks sissetulekuks peretoetus 1500 krooni (96 eurot) kuus. Elatisenõudele ajavahemiku eest 1. kuni 30. juunini 2010. a. kohaldub sel ajal kehtinud

§ 21

, mille kohaselt abikaasa on kohustatud abi vajavat töövõimetut abikaasat, samuti abikaasat raseduse ja lapse hooldamise ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni ülal pidama, kui kohustatud abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab. Kostja on väitnud, et tema igakuine netosissetulek on 16.782, 67 krooni, kuid see ei võimalda tal lisaks laste ülalpidamisele ja muude regulaarsete vältimatute kohustuste täitmisele veel lisaks hagejat ülal pidada. Oma igakuiste kohustustena on kostja nimetanud 14.666 krooni, sealhulgas 4316 krooni seoses XX tänaval asuva elamu laenu- ja kommunaalmaksetega (tl. 43 – 44). Et mais 2010. a. müüsid pooled nende ühisvaraks olnud XX asuva kinnistu, siis langesid sellega seotud laenu- ja muud maksed ära 7

§ 16lg.

1, mille kohaselt abikaasad on kohustatud vastastikku oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt hõlmab perekonna ülalpidamine tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks (perekonna huvides tehtud kulutused).

§ 16lg.

3 kohaselt, kui abikaasad elavad lahus, annab kumbki teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena samadel alustel nagu perekonna ülalpidamisel sama paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohaselt; lahus elav abikaasa ei ole õigustatud teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõudma, kui ta suudab end ise ülal pidada või kui lahuselu on põhjustanud tema ise oma käitumisega. Väitele, nagu oleks ta lahuselu vältel andnud abikaasale ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena vastavalt

§ 16lõikele 3, ei ole kostja tuginenud.

Ka ei ole kostja kaebuses vaidlustanud maakohtu järeldust, et vaidlusalusel ajavahemikul ei ole ta perekonda piisavalt ülal pidanud. Apellatsioonkaebuses tõi kostja oma vastuväite alusena esile üksnes, et hageja suudab end ise ülal pidada: esiteks väidab kostja, et hagejal oli olemas töökoht ja võimalus naasta tööle vaatamata õigusele lapsega kuni 3aastaseks saamiseni kodus olla; teiseks leiab kostja, et hageja võis end ülal pidada ühisvara (XX asuva kinnistu) müügist saadud raha arvel. Et kostja ei ole andnud lahus elavale abikaasale ülalpidamist, langes kostjale koormis tõendada abikaasa elatisenõudele esitatud vastuväite aluseks olevaid asjaolusid. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses maakohtule tehtud etteheited selle kohta, nagu oleks kohus jätnud välja selgitamata hageja poolt uue kodu soetamisega seotud asjaolud, sest hagimenetluses esitavad asjaolusid pooled, mitte kohus (TsMS § 5 lg. 1). Kolleegium ei nõustu ka kostja väitega, nagu oleks hageja vaidlusalusel ajavahemikul olnud võimeline end ise ülal pidama. Iseenesest ei saa eeldada alla 3-aastase lapse ema kohustust tööle asuda. Lisaks nähakse kehtiva

§-s 72 ette, et kui lahutatud abikaasa ei suuda pärast lahutust ühise lapse hooldamise tõttu ise enda ülalpidamise eest hoolitseda, võib ta teiselt lahutatud abikaasalt nõuda endale ülalpidamist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Osundatud sättes seatakse esiplaanile lapse huvid ning ainuüksi lapse eest hoolitsemine on piisav õigustus suutmatusele end ise ülal pidada. Loogiliselt põhjendatav ei oleks, et lahutatud abikaasa poolt poolte ühise lapse hooldamine kuni tema kolmeaastaseks saamiseni on piisav õigustus suutmatusele end ise ülal pidada, samas kui endiselt abielus oleva abikaasa puhul seda piisavaks õigustuseks ei peetaks. Kolleegium leiab, et

§ 16

lõiget 3 tuleb ka §-s 72 sätestatut arvestades tõlgendada nii, et kui abikaasal ei ole piisavat sissetulekut seoses poolte ühise alla 3-aastase lapse hooldamisega, siis ei saa tema suutlikkust end ülal pidada siduda kohustusega enne lapse 3-aastaseks saamist tööle asuda. Küll võib last hooldaval vanemal olla vara või sissetulekuid, mis võimaldavad tal tööle asumata end ülal pidada. Taolise vara või sissetulekute olemasolu ei ole kostja siiski tõendanud. Vaidlust ei ole olnud selle üle, et poolte ühisvaraks olnud kinnistu müügist sai hageja 660.000 krooni, hageja on selgitanud, et ostis selle raha eest endale ja lastele uue elukoha aadressil XX, kus hageja koos lastega ka tegelikult elab. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et kulutas korteri ostmiseks ca 650.000 krooni, millele lisandusid tehingukulud, kuid et ost tuli probleemide vältimiseks vormistada ema nimele, sest kostja ei nõustunud notaris kinnitama, et hageja omandab korteri lahusvarana ja nii oleks võinud jällegi kerkida küsimus korteri kui ühisvara jagamisest. Kostja kinnitas apellatsioonikohtu istungil, et tegemist on 8