Obsah (11)

§ 286§ 11§ 3§ 10§ 38§ 45§ 37§ 121§ 4§ 17§ 6

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 02.02.2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-3039 Haldusasi Resolutsioon V.V. kaebus Raivo Paju kohustuste täi

) § 283 lõikest 1 tulenevalt peab enne 01.01.2012 esitatud kaebuse lubatavust kontrollima seni kehtinud

-ist lähtudes.

§ 286

lg-st 2 tulenevalt peab kohus kaebuse käiguta jätmisel või tagastamisel kontrollima, kas kaebus vastab uues

-is sätestatud sisu- ja vorminõuetele. Vastavalt kehtinud

§ 11

lg 1 p 2 kontrollis kaebuse saanud halduskohus, kas kaebus kuulub halduskohtu pädevusse. Vastavalt

§ 3

lg 1 kuulus halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, seadusega sätestatud juhtudel haldustoiminguks loa andmine ning seadusega halduskohtu pädevusse antud muude asjade lahendamine. Sama paragrahvi lõige 2 sätestas, et halduskohtu pädevusse ei kuulu avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Kuni 31.12.2011 kehtinud

§ 10

lg 3 kohaselt tuli tuvastamiskaebuse esitamisel märkida kaebuses põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. Ka uue

§ 38

lg 4 kohaselt tuleb tuvastamiskaebuses selgitada, miks on kaebaja õiguste kaitseks tuvastamiskaebuse esitamine vajalik; uue

§ 45

lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebust esitada üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Seega on tuvastamiskaebuse esitamise vajaduse põhjendamise kohustus sarnaselt endise

§ 10

lõikele 3 ka hetkel kehtivas

§ 38lõikes 4.

Sarnaselt tuleb ka kehtiva seaduse kohaselt kaebuses märkida sellega taotletavad nõuded (

§ 38

lg 1 p 5).

§ 37

kohaselt saab kaebusega halduskohtult nõuda haldusakti või selle osa tühistamist; haldusakti andmist või toimingu tegemist; haldusakti andmise või toimingu tegemise keelamist; avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist; haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist; haldusakti tühisuse, haldusakti või toimingu õigusvastasuse või muu avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemist. 4. Kohus leiab, et käesolev avaldus ei kuulu halduskohtu pädevusse ja tuleb seetõttu

§ 121lg 1 p 1 alusel selle esitajale tagastada.

1. Kohtukaebuses märgitakse, et 23.06.2003.a. sõlmiti Rae Vallavalitsuse, Kivinuka KV OÜ ja Raivo Paju vahel DP-järgsete teede ning tehnovõrkude ja rajatiste väljaehitamise kohustuste üleandmise leping. Lepingu (p 1) kohaselt oli selle objektiks Ehitusseadus (EhS) § 13 tulenevate valla kohustuste üle andmine kinnisvara arendajatele seoses Rae valla Rae küla Künnapuu pere-elamute grupi DP järgsete väljaehitamisele kuuluvate teede ning tehnovõrkude ja –rajatiste rajamisega ning sellega seotud ning teistes õigustes kokkuleppimine. Arendajad kohustusid vastavalt DP-le Künnapuu kinnistule planeeritud kruntide teenindamiseks kinnistu piires ehitama infrastruktuuri ning p 3.1 kohaselt ei ole vallal planeeritaval alal kohustusi ning lepingu p 2.1 kohustused realiseerib kinnisvara arendaja. Seega nähtub kohtule, et kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud Lepingut, selle kehtivust vms ja on nõustunud, et vald võis tulenevalt seadusest vabaneda DP alal ehitamisest. Kaebaja ei ole ka selle Lepingu pool ning nähtub, et lepinguosalised ei ole Lepingut vaidlustanud ning see on kehtiv. Lepinguliste kohustuste täitmist saavad lepinguosalised nõuda üksteiselt ning kuivõrd kaebaja märgitud objektide rajamine on arendajatele pandud kohustus, siis mõjutab kolmandate isikute olukorda see, kuidas arendajad täidavad oma kohustusi nendega sõlmitud lepingute alusel. Kaebaja märgib, et R.Paju ei ole infrastruktuuri rajatisi vastavalt vallaga sõlmitud kokkuleppe p 2.1.1; 2.
2. 4; 2.1.5 alusel välja ehitanud. Tee ehitamiseks on väljastatud ehitusluba 15.12.2003.a. 05.04.2011.a. võõrandas R.Paju Künnapuu tee kinnistu Künnapuu 23 Vesi OÜ-le. Samas ei nähtu kohtule, kas kaebaja on esitanud ja välja selgitanud, kuidas võõrandamisel läksid kohustused üle uuele omanikule ja kas nad läksid üle. Kaebuse esitaja märgib, et ta elab DP-ga kaetud alal xxxxxxx ja seal asub tema elamu. Kaebaja leiab, et tema subjektiivseid õigus rikub R.Paju, kes ei ehita välja infrastruktuure. Seega saab järeldada, et subjektiivsete õiguste rikkumist seostab kaebaja ekslikult valla ja arendajate omavahelise lepinguga. 2 Kuna kohustused läksid üle arendajale, siis ei ole vallal enam neid kohustusi, mille täitmist nõuab kaebaja R.Pajult ehk sisuliselt ei saa kaebaja samas enam tema loogikat järgides ka väita, et vallal on Lepingust tulenevalt avalik-õiguslikud kohustused, mis on täitmata. Kui need puuduvad vallal, siis ei saa R.Paju astuda nn valla asemele ja olla vastustajaks samades õigustes ja kohustustes nagu seda oleks olnud vald. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja lähenemisega, et R.Paju saab olla antud juhul vastustajaks põhjusest, et ta nn asendab valda. Vallal on Lepingust tulenevalt teistsugused kohustused ning arendajatel DP alal ehitamiskohustused. Kaebaja leiab, et Lepingu näol on tegemist halduslepinguga ja selle täitmist saab nõuda halduskohtus. Kohus nõustub, et haldusmenetluse seaduse (HMS) § 95 kohaselt on tegemist halduslepinguga, kui see reguleerib haldusõigussuhteid; HMS § 96 lg 1 kohaselt on selle üheks pooleks haldusorgan. EhS § 13 kohaselt tagab DP kohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni kohalik omavalitsus, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kaebaja küll ei ole esitanud täpsemaid andmeid, millised on DP kohased objektid, kuid kaebusest võib aru saada, et kaebaja on nõustunud, et Lepinguga pandi arendajale kohustus välja ehitada objektid, mis jäävad DP alale ja on seotud eraõiguslike isikute varaga, mitte vallale kuuluva varaga. Kaebaja märgib veel, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 kohaselt on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada vallas või linnas muuhulgas veevarustust, kanalisatsiooni, heakorda, valla ja linnatänavate korrashoidu juhul, kui need ülesanded ei ole seadusega antud teise täita, millega tuleb nõustuda, kuid antud juhul nähtub, et sellest ei piisa, et kaebust lahendada halduskohtus. Kaebaja viitab veel Riigikohtu praktikale ja järeldab, et Lepingut tuleb lugeda halduslepinguks, millega seotud vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Kohus nõustub ka selle seisukohaga, kuid kohtule nähtub, et antud juhul ei ole tekkinud vaidlust Lepingu tühistamiseks, valla kohustuste täitmata jätmise üle, vms sellist lepinguvaidlust. Kaebaja nõuab, et arendaja täidaks temale üleantud kohustuste täitmist ja kaebaja on tsiviilasjas esitanud mitmeid nõudeid, sh servituudi seadmist kinnistule, st maale, mis ei kuulu vallale.
3. HMS § 95 esimese lause kohaselt on haldusleping kokkulepe, mis reguleerib haldusõigussuhteid ja valdavalt on halduslepingu sisuks mõne avaliku võimu poolt menetlusosalisele nt garanteeritava õiguse või soodustuse tingimuse täpsem reguleerimine, poolte nõusolekul avalike ülesannete jaotamine haldusorgani või eraõigusliku isiku vahel. Antud juhul vald on vabanenud infrastruktuuri väljaehitamise ja finantseerimise kohustusest, sellega on kohustused üle läinud arendajale ja põhimõtteliselt nähtub, et ka kaebus käsitleb olukorda samamoodi. Kaebaja leiab aga, et kuna Leping on haldusleping, siis R.Paju tuleb käsitleda haldusorganina HMS tähenduses, kaebaja viitab veel sama seaduse § 8 lg –le 1 ja halduskoostöö seadusele (HKTS) § 3 lg –le 2 ja lg-le
4. Kuna kaebaja leiab, et Rae vald on volitanud R.Paju täitma vallale seadusega antud ülesannet, siis tuleb ta lugeda HMS alusel haldusorganiks. Viitega

§ 4

lg 1 märgib kaebaja, et haldusaktiks käesoleval juhul on avalik-õiguslikke suhteid reguleeriv haldusleping. Viitega 01.01.2012.a. kehtima hakkavale

§ 17

lg-le 1 on vastustajaks ka avalikku ülesannet enda nimel täitev eraõiguslik juriidiline või füüsiline isik, kelle tegevuse peale on esitatud kaebus või kellega kaebajal on tekkinud või võib kõige tõenäolisemalt tekkida vaidlus asjaolu üle, mille tuvastamist kaebuses taotletakse. Eraisiku kui haldusorgani vastu kaebuse esitamise võimalust kinnitab ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-86-07 väärteoasjas 16.05.2008.a. R.Paju täidab Lepingu alusel avaliku halduse ülesandeid. Kaebuse esitamine R.Paju vastu on vajalik, efektiivne, eesmärgipärane kaebusega taotletava tulemuse saavutamiseks. Lepingu mittetäitmisega rikub R.Paju kaebaja subjektiivseid avalikke õigusi. Kojujõudmiseks liigub kaebaja mööda liiklusohtlikku Künnapuu teed, sellel puudub pinnase-, sade- ning drenaazivee ärajuhtimise süsteem, tee on kohati vajunud ja kalded ei ole õiged ning teed ja kinnistud ujutatakse üle, sadevesi tungib elamutesse ja kanalisatsioonimahutid on üle ujutatud. Teel puudub toimiv tänavavalgustus. Kuna kaebaja kinnistu suhtes puudub teenindav kanalisatsioonitrasside süsteem, siis ei saa kaebaja liituda 3 ühiskanalisatsiooniga ja ei saa selliselt osa sellest teenusest. Kaebaja subjektiivsed õigused tulenevad KOKS § 6 lg 1; Veeseaduse (VeeS) §§-dest 23-24 ja EhS §-st 13, samuti KOKS § 6 lg 1, PS § 28 lg 1, Rahvaterviseseaduse (RTerS) § 4 lg 1 p-d 7 ja 9, § 6 lg 5 ja § 10; PS § 53 lg 1. Kaebuses viidatakse veel Riigikohtu otsusele nr 3-3-31-11, milles kinnitatakse, et halduslepinguga võidakse rikkuda kolmanda isiku subjektiivseid õigusi, mistõttu võib halduslepingut vaidlustada ka nimetatud isik. Kaebajal on ülaltoodu alusel põhjendatud huvi, et R.Paju täidaks Lepingut. Kaebaja nõuab R.Pajult Lepinguga võetud kohustuste täitmist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kaebaja viitab Tallinna Ringkonnakohtu 21.09.2010 määrusele nr 3-09-1818 ja märgib, et kohus saab kohustada haldusorganit korraldama ja tagama DP kohase infrastruktuuri lõpuni ehitamist, selline otsus on täidetav ja täitmine kontrollitav. Viidates Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-9-06 leiab kaebaja, et R.Paju ei ole Lepingust tulenevat kohustust täitnud ja infrastruktuuri ei ole ehitatud lõpuni, selle kohta on Rae vald andnud korralduse 12.05.2011.a. Mõistlik Lepingu täitmise aeg on möödunud ja ka Rae valla puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaeg (6 kuud) on möödunud. Kuna Rae vald ise ei ole pöördunud kohtusse Lepingu täitmise nõudega R.Paju vastu, siis teeb seda kaebaja, kuna tema subjektiivseid õigusi rikub R.Paju. Alternatiivselt taotleb kaebaja R.Paju Lepinguga ettenähtud kohustuste õigusvastase mittetäitmise tuvastamist ja kaebaja viitab

§ 6lg 3 p 1.

Kui R.Paju eitab kohustuste olemasolu kinnistu võõrandamise motiivil, siis on tuvastusnõue vajalik, et esitada tema vastu hiljem kahjunõue tulenevalt

§ 6lg 3 ja kaebaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-115-04 ja nr 3-3-1-32-10.

Kui kohustamisnõuet ei saa mingil põhjusel rahuldada, siis tuleb rahuldada alternatiivnõue. Kaebuse andmetel toimub vaidlus ka tsiviilasjas nr 2-10-37118 ja kaebaja märgib, et tsiviilkohtus taotleb ta servituudi seadmise õigust Künnapuu tee kinnistule.

1. Kohus tutvunud kaebusega märgib esmalt, et kuigi kaebaja on märkinud, et vallal on kohustused kaebaja poolt viidatud kaebuse p-is 2.
2. märgitud õigusnormide kohaselt tagada tema subjektiivsete õiguste kaitse, nähtub kohtule, et kaebaja ei soovi esitada kaebust valla vastu, kuivõrd kaebaja on selgelt märkinud, et ta nõuab kohustuste täitmist R.Pajult ja ka tuvastusnõue on esitatud R.Paju vastu. Kaebaja leiab, et vald on nende kohustuste täitmise pannud Lepinguga arendajale R.Pajule. Lepingust nähtub, et vald on volitanud arendajaid täitma EhS §-ga 13 pandud ülesanded seotult DP elluviimisega planeeritaval alal ja vallal ei ole lepinguväliselt kohustusi ning kui kohustused võtnud arendajad DP-ga hõlmatud alal vara võõrandavad, siis tuleb neil anda lepinguga võetud kohustused uuele omanikule. Seega ei jäta kohus kaebust käiguta põhjusest, et kaebaja võiks ehk soovida esitada oma kaebust mõne teise isiku vastu, so antud juhul nt valla vastu. Kaebaja ei saaks esitada kaebust antud juhul ka valla eest R.Paju vastu, kuna kaebajal puuduvad selleks volitused. Samas nähtub, et kaebajat ei oleks ka ilmselt vajalik suunata esitama kaebust valla vastu, kuna see oleks esitatud andmetel ja motiividel ilmselgelt perspektiivitu, kuna kaebaja toob selgelt esile, et oma ülesanded jättis täitmata arendaja, mitte vald. Kaebajal ei ole etteheiteid vallale, sj et vald sõlmis kohustuste üleandmise Lepingu, selle Lepingu tühisust kaebaja ei väida ning ta nõuab kohustuste täitmist R.Pajult, pidades sj Lepingut kehtivaks.
3. Kohus nõustub kaebajaga, et vastavalt HMS §-le 95 on haldusleping kokkulepe, mis reguleerib haldusõigussuhteid. Halduslepingu võib sõlmida kas üksikjuhtumi või piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks. Riigikohus on 20.10.2003 a lahendis nr 3-3-164-03 märkinud, et halduslepinguks kvalifitseerub avalike ülesannete täitmise tagamiseks sõlmitud leping juhul, kui lepinguga on eraõiguslikule isikule antud avaliku võimu volitusi või kui leping reguleerib kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus vaatamata kaebaja viidetele leiab, et kaebaja ekslikult leiab, et antud juhul saab ta R.Paju vastu esitada nõudeid halduskohtus. Lepinguga ei ole eraõiguslikule isikule antud avaliku võimu volitusi nagu kaebaja ekslikult leiab ja kohtule nähtub, et Leping reguleerib suhteid valla ja arendajate vahel, mitte kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi. Vald tagab Lepingu kohaselt DP kohaste objektide vastuvõtmise ja nende ühendamise valla 4 võrkudesse, kui objektid saab vastu võtta ning vaidlust selles küsimuses kaebuse andmetel ei saa tekkida, vähemalt ei viita kaebaja sellisele ohule, seega ei ohustata kaebaja avalikõiguslikke subjektiivseid õigusi, mille täitmise kohustus lasub endiselt vallal ja milliseid kohustusi ei saa panna arendajale. Lepingu sõlmimine kohustuste üleandmise kohta ei tähenda, et kokkulepitud tööd, mille vaidlustab kaebaja, on valla avalik-õiguslikud ülesanded. Kaebaja algatatud tsiviilasjas nr 2-10-37118 lõplikust hagitekstist nähtub, et kaebaja sõlmis kinnistu suhtes 12.09.05 notariaalse lepingu ja R.Paju võttis (arendajana) endale kohustuse rajada lepingu eseme piirini killustikkattega tee (p 6.1.1), mille kaudu on lepingu esemel ühendus avaliku teega; samuti oli R.Paju kohustatud rajama teele toimiva tänavavalgustuse 31.12.07.a. 03.08.10 esitas V.V. Harju MK-le R.Paju vastu hagi lepinguliste kohustuste täitmisele kohustamise nõudes või alternatiivselt kohustuste täitmiseks nõusoleku andmise tuvastamise nõudes ja kulutuste hüvitamise nõudes; 30.05.11 esitas V.V. täiendavad seisukohad. Hagis põhistab kaebaja R.Paju kohustuste täitmist tulenevalt DP-st ja temaga sõlmitud lepingust ning kohtule nähtub, et kaebaja on õigesti märkinud, et kostja ei saa õigustada oma kohustuste täitmata jätmist kohustuste täitmata jätmisega Rae valla ees. Hagis on kaebaja ka märkinud, et enne tee väljaehitamist on vaja ehitada välja ka kanalisatsioonitrassid, et kaebaja saaks liituda ühiskanalisatsiooniga. Veel märgitakse hagis, et hoolimata sellest, et R.Paju võõrandas Künnapuu tee kinnistu 3.isikule, ei ole tema hagejaga sõlmitud lepingu p-dest 6.1.1 ja 6.1.2 tulenevad kohustused lõppenud. Seega nähtub kohtule, et kaebuse esitaja ja R.Paju on seotud tsiviilõigusliku lepinguga ja kaebajal on hoopiski tulenevalt sellest lepingust õigused, mille kaitset ta vajab ning vastavalt on ta ka esitanud oma nõuded. Võlgnikuks kaebaja ees saab olla arendaja, kes rikub kaebaja ees võetud kohustusi ja need tulenevad tsiviilõiguslikust suhetest ja kaebaja on astunud kohaselt efektiivseid samme, et oma õigusi kaitsta. Kaebuse esitaja ei saaks samaaegselt nõuda ühtede ja samade kohustuste täitmist ja kahju tsiviil-ja halduskohtumenetluses. Kuna kohaliku omavalitsuse ja arendaja vahelise kokkuleppe kohaselt lasub detailplaneeringuga kavandatavate teede ja tehnovõrkude rajamise ning finantseerimise kohustus kaebuse andmetel ja lisatud materjali kohaselt samuti arendajal, siis nähtub kohtule, et vaatamata arvukatele viidetele kohtupraktikast on kaebaja teinud siiski kehtivast seadusest ja kohtupraktikast ebaõiged järeldused. Kaebaja arutluskäigu kohaselt juhul, kui R.Paju on nn haldusorgan, võiks sama loogika kohaselt olla asjas vastustajaks samahästi vald ja sellisel juhul jääb arusaamatuks, miks kaebaja on näidanud vastustajaks siiski R.Paju. Samas nähtus, et vallal ei ole täitmata avalik –õiguslikke kohustusi, seega ei saaks kaebaja loogikat järgides olla neid ka R.Pajul. Samas on kaebuse esitaja nähtuvalt tema algatatud tsiviilasjast pidanud eraõiguslikku isikut nii vara omanikuks kui ka lepinguga pandud kohustuste täitjaks, kelle vastu tal on tsiviilõiguslikud nõuded, et saavutada kaebuses märgitud eesmärgid. Kui isiku nõuded tulenevad võlaõiguslikust lepingust müüja vastu, siis puudub tal õigus, mida oleks võimalik halduskohtus kaitsta. Kaebuse esitaja on ilmselt siiski tõlgendanud valesti ka EhS §
4. EhS § 13 võimaldab vallal fikseerida selgelt, et arendusalal ehitamine toimub DP koostamise ja ehitusloa taotleja poolt ja arendaja kulul. Kuna kaebusest nähtub, et vald on kohustuse andnud üle kolmandale isikule, siis puudub tal kohustus korraldada ja tagada DP kohase infrastruktuuri ehitamine vaidlustatud osas. Kohus ei jäta kaebust käiguta, et suunata kaebust valla vastu, kuivõrd kohus juba märkis, et see oleks antud juhul perspektiivitu, kuna nähtub, et EhS § 13 kaudu ei ole vallal kohustust ehitada välja antud juhul kaebaja soovitud infrastruktuuri ja kaebaja ka ei soovi esitada kaebust valla vastu, et viimane ehitaks välja vajalikud objektid R.Paju asemel. Kohalikul omavalitsusel on õigus ja kohustus astuda teatud samme elanike ja avalike huvide kaitseks, kui need on kahjustatud kolmandate isikute poolt nendel lasuvate kohustuste täitmata jätmise tõttu ning seadus võimaldab kohalikul omavalitsusel probleemi lahendamisse sekkuda, kuid kohus juba märkis, et kaebaja ei ole oma kaebust esitanud omavalitsuse vastu ning ta seda ka ei saaks ilmselgelt teha, kuna ta ei pea olukorra tekkimist väljaehitamata infrastruktuuri osas omavalitsuse süüks/tegevusetuseks, vaid leiab, et omavalitsus kokkuleppega reguleeris 5 küsimuse teisiti ja kohustused lasuvad justnimelt arendajal, kelle tegevus kahjustab kaebaja õigusi. Samuti nähtub, et olukorras, kus ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni omanik ja EhS § 13 sätestatud kohustused üle võtnud arendaja väidetavalt oma kohustusi ei täida ning kõik arendaja kohustuste täitmisega seotud vara kuulub arendajale, on kohalikul omavalitsusel piiratud võimalused ja need võivad piirduda nt suhtlemisega arendajaga, meeldetuletuste saatmisega, kohustustele täitmise veenmisega jne, kuni arendaja kohustuste täitmisega seotud vara omandamisega tsiviilõigusliku lepingu alusel või läbi sundvõõrandamise. Sellekohaseid nõudeid kaebuse esitaja valla suhtes käesolevas kaebuses ei püstitanud ja ilmselt ei soovi kaebaja ka seda, et vald sundvõõrandaks vara, kuna tal on hagimenetluse kohaselt teistsugused plaanid. Seega isegi juhul, kui kaebaja heidaks ette valla tegevusetust, siis tuleks esitada hoopiski teistsugune kaebus ning see ei viiks kaebajat eesmärgini, et R.Paju vastutaks kaebaja ees ja hüvitaks tema tegevusetuse/tegevuse tõttu tekitatud kahju. Kui kaebaja taotleb tsiviilasjas lisaks ka servituuti teele ja plaanib ise ehitustööde teostamist DP alal, siis ikkagi nähtub, et avalik –õigusliku isiku vastu kaebajal nõuded puuduvad ning eraõiguslikule isikule kuuluval kinnistul ei saaks vald ka ise midagi ehitada. Riigikohus on 28.10.2010 otsuses nr 3-3-1-37-10 leidnud (p 12 ap 5), et EhS §-s 13 sätestatud tööde teostamiseks ja rahastamiseks kokkuleppe puudumisel tuleb planeerimismenetluses eeldada, et vastavate tööde tegemise ja tasumise kohustus lasub kohalikul omavalitsusel. Käesolevas asja on kokkulepe sõlmitud ja kaebaja on sellise Lepingu (tlk 12) kaebusele lisanud. Seega võib kaebajaga põhimõtteliselt nõustuda, et kohalik omavalitsus on EhS §-s 13 toodud DP avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise tagamise ja planeeringualale kavandatud tehnovõrkude väljaehitamise kohustuse pannud Lepinguga 23.06.2003.a. ehk kokkuleppega arendajatele ning seega on arendajatele Lepingu kohaselt pandud kohustus oma kulul välja ehitada ka DP kohane infrastruktuur, so kõik need objektid, millele viitab kaebaja. Seega ei lasu vastavate tööde tegemise ja nende tööde eest tasumise kohustust kohalikul omavalitsusel, kellele jäid avaliku-õiguse kohustusena muud ülesanded. Sj nähtus, et arendaja lepingulised kohustused peavad olema täidetud enne, kui vald asub täitma temal lasuvaid avalik-õiguslikke ülesandeid. Kaebaja peab valla ja arendaja kokkulepet ehk Lepingut kehtivaks, vastavalt on kaebaja viidatud tsiviilasjas nr 210-37118 peetud samuti märgitud Lepingut kehtivaks ja kehtiv on ka kaebaja ja arendaja vahel sõlmitud leping. Kaebaja esitab seal oma nõuded arendaja vastu, seega ei saa tekkida kahtlusi lepingute kehtivuse ja täidetavuse küsimuses. VÕS § 76 lg 1 kohaselt on arendajal kohustus lepingulisi kohustusi täita. Kohustamiskaebuse lahendamisel halduskohtusse kaebuse esitamise hetkel vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-56-08 tuleb juhinduda olukorrast, mis kaebuse esitamise ajal esineb ja antud juhul nähtubki, et kaebaja nõuab kohustuste täitmist R.Pajult, kes on tsiviilõigussuhetest jäänud kaebaja ees võlgnikuks. Kaebuse andmetel sj puudub vaidlus, et arendaja võttis üle Lepingus nimetatud kohustused. Tegemist on EhS §-st 13 tulenevate kohustuste üleandmise lepinguga ning selle kohaselt kohustus arendaja korraldama DP-ga hõlmatud kinnistul vajalike tööde teostamise, kuid on seotud kaebajaga vahetult läbi kaebajaga sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu. Seega saab kohus järeldada, et kaebaja õigusi võib rikkuda eraõiguslikus sektoris valitsev õiguslik olukord, mitte avalik-õiguslikus sektoris toimuv. Kuigi kaebaja märgib lisaks, et ta saavutab oma eesmärgi halduskohtus efektiivselt ja see õigustaks justkui kaebuse menetlust halduskohtus, märgib kohus, et kui kaebaja saavutab tsiviilasjas oma kõigi nõuete rahuldamise, milleks siiski ei ole üksnes servituudi seadmine, siis tsiviilasjas jõustuva kohtuotsusega saavutab ta rikutud õiguste kaitse, kuna kaebaja ei väida siiski, et vald on alusetult objektid jätnud vastu võtmata ning selle tõttu ei saa kaebaja ettenähtud kvaliteedis teed kasutada ning liituda vajalike trassidega. Kohustusi vee-ja kanalisatsioonitrasside ehitamisest vallale etteheiteid ei ole ning kokkuvõttes nähtub, et Ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni seadus (ÜVVKS) ei sätesta kohaliku omavalitsusele kohustust konkreetsel alal ühisveevärk ja –kanalisatsioon tagada nii, et vald peaks omal kulul selle välja ehitama. 6 Kohus viitab siinkohal Tallinna Ringkonnakohtu otsusele nr 3-09-1814, milles on üksikasjaliselt selgitatud muuhulgas ka valla kohustusi seotult vee-ja kanalisatsiooniküsimustega. Ringkonnakohtu lahendi selgitustest nähtub muuhulgas, kuidas tuleks mõista EhS § 13 tähendust. Nimelt arutleb kohus järgmiselt: EhS §-st 13 koostoimes KOKS § 6 lg-ga 1 võib tõepoolest järeldada, et kohaliku omavalitsuse kohustuseks on tagada, et elamumaad oleks varustatud juurdepääsuga avalikult kasutatavale teele, ning vajalikus ulatuses haljastuse, välisvalgustuse ja vihmakanalisatsiooni väljaehitamine elurajoonides. Niisiis piiravad uute maa-alade elamuehituseks kasutusele võtmiseks detailplaneeringute algatamist ja ehituslubade väljastamist kohaliku omavalitsuse üksuse rahalised võimalused. EhS § 13 eesmärgiks on võimaldada detailplaneeringu algatamist ja ehitusloa väljaandmist ka sellises olukorras, kus kohalik omavalitsus ei soovi kanda sellega kaasnevaid kulutusi selles sättes nimetatud infrastruktuuri tagamisele, kui selle kohustuse võtab endale detailplaneeringu koostamise või ehitusloa taotleja. EhS nimetatud eesmärgist tulenevalt ei saa sätet tõlgendada selliselt, et detailplaneeringu või ehitusloaga hõlmatud maaüksuse omanikul säiliks sõltumata selle sätte alusel detailplaneeringu koostaja või ehitusloa taotlejaga sõlmitud kokkuleppest õigus nõuda kohalikult omavalitsuselt, et viimane tagaks oma kulul sättes nimetatud infrastruktuuri väljaehitamise maaüksuseni. Maaüksuse igakordne omanik peab endale selgeks tegema, kuidas on selle maatüki suhtes korraldatud EhS §-s 13 nimetatud infrastruktuuri tagamine. Kohalik omavalitsus ei vastuta tema ees detailplaneeringu koostaja või ehitusloa taotleja kohustuste täitmise eest. Seetõttu nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga, et EhS § 13 kohaselt tagab kohalik omavalitsus detailplaneeringukohase infrastruktuuri väljaehitamise juhul, kui kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti. Ebaõige on apellantide seisukoht, nagu oleks Tallinna Ringkonnakohus 01.06.2011 otsuses nr 3-09-1796 või Riigikohus asunud seisukohale, et EhS § 13 kohaselt lasub detailplaneeringu järgse infrastruktuuri väljaehitamise kohustus kohalikul omavalitsusel juhul, kui arendaja ei täida temal lasuvat väljaehitamiskohustust. Apellandid ei selgita, kuidas nad eelnimetatud ringkonnakohtu lahendist või millisest Riigikohtu lahendist sellise seisukoha tuletavad. Kui apellandid peavad silmas 27.04.2009 taotluses viidatud Riigikohtu lahendeid nr 3-3-1-35-04 ja 3-3-1-66-08, siis kumbki ei käsitle olukorda, kus oleks sõlmitud EhS §-s 13 või enne EhS jõustumist kehtinud analoogilise sisuga PES §-s 47 nimetatud kokkulepe. Kuivõrd asjas puudub vaidlus selles, et kohalik omavalitsus on DP kohase avalikult kasutatava tee, üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse, vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise tagamise ja planeeringualale kavandatud tehnovõrkude väljaehitamise kohustuse pannud sõlmitud kokkuleppega arendajale ja ei pea seda välja ehitama oma rahaliste vahenditega, siis on tegemist EhS §-st 13 tulenevate kohustuste üleandmise lepinguga ning arendaja ning kaebaja vahel on kohustuste täitmisele suunatult sõlmitud eraldi leping, siis sellest tulenevalt saab kaebaja oma õiguste rikkumisel algatada tsiviilõiguslikke vaidlusi, et saavutada tema soovitud eesmärgid. Kuivõrd kaebajal ei ole antud juhul etteheiteid valla vastu avalik-õiguslike ülesannete täitmisel, siis ei ole põhjust kaebust ka käiguta jätta, et veelkord täpsustada selle eesmärke. Kohus selgitas, miks ei ole kohtul alust ka arvata, et kaebaja sooviks on esitada kaebus valla vastu. Kui isiku nõuded tulenevad võlaõiguslikust lepingust müüja vastu, siis puudub tal õigus, mida oleks võimalik halduskohtus kaitsta. R.Pajule ei ole antud üle mingeid avaliku võimu volitusi ja kaebuses viidatud Leping ei reguleeri kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi, vastupidiselt ei oleks algatatud ka tsiviilasja Harju Maakohtus. Kaebuse esitajal on kõige paremini tagatud tema õiguste kaitse tsiviilõigussuhetes, kuna tema ja arendaja vahelise lepinguga tagatakse R.Paju kohustuste täitmine kolmandate isikute ees; kaebajal on võimalik kõik tema kaebuse eesmärgist tulenevad nõuded ja vastuväited esitada arendaja vastu esitades Harju Maakohtule juba alanud tsiviilkohtumenetluses vajadusel lisanõudeid. 7 9.

§ 121

lg 1 p 1 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, ning lg 3 kohaselt selgitab kohus võimaluse korral, kuhu ja millises korras on kaebajal võimalik asja lahendamiseks pöörduda. Lähtudes eeltoodust halduskohus tagastab kaebuse vastavalt

§ 121

lg 1 p 1 (endine § 11 lg 4), kuna kaebus ei kuulu halduskohtu pädevusse ning selgitab, et kaebajal on võimalik pöörduda nõuetega arendaja vastu Harju Maakohtusse. Karin Kalmiste Kohtunik 8