KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 15. juuli 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-804 Haldusasi J.V. kaebus majandus- ja k

§ 31lg 1 punkti 1 tuleb tõlgendada koostoimes Tee

S sätetega ning arvestada, et tee muutmine neljarajaliseks oli kavandatud enne tagastamise korralduse andmist ning Rae Vallavalitsus oli sellest teadlik. Samuti viitab vastustaja, et Tallinna Ringkonnakohus asus haldusasjas 3-06-482 tehtud otsuses seisukohale, et maa riigi omandisse jätmine, samuti rajatist teenindava maa ulatuse määramine on haldusorgani diskretsiooniotsused ning et teemaa laiust ei ole õigusaktides sätestatud ja selle otsustab haldusorgan konkreetse teelõigu vajadustest lähtuvalt.

1. Vastustaja rõhutab, et kuigi Rae Vallavalitsuse
2. jaanuari 2004 korraldus nr 28 formaalselt kehtib ning majandus- ja kommunikatsiooniministri
3. detsembri 2002 käskkirja nr 71 p. 1.
4. on osaliselt tühistatud, ei muuda see tagastamise korralduse õiguspäraseks.
5. Vastustaja selgitab samuti, et
6. detsembri 2002 käskkirja nr 71 andmise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määruse nr 144 „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra kinnitamine“ redaktsiooni p. 1 kohaselt ei laienenud kord ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisele maa riigi omandisse jätmisel ning kehtiva määruse kohaselt puudub absoluutne kohustus ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramine maa riigi omandisse jätmisel.
7. Vastustaja ei nõustu etteheitega võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta, kuna Tallinna ringtee teenindamiseks vajalik riigi omandisse jäetud teemaa on ühesuguse laiusega (40 meetrit tee teljest) ega erine ainult Xxxxxxx maaüksuse piirides. Vastustaja selgitab, et samasuguses olukorras olevaid isikuid on koheldud samaväärselt, kuna maade riigi omandisse jätmisel ei olnud võimalik riigi omandisse jätta maid, mis olid juba tagastatud ja katastrisse kantud. Vastustaja viitab väljavõttele OÜ Maamõõdukeskus
8. oktoobril 2002 koostatud katastriüksuse plaanist, millest nähtub, et kaebuse esitajale tagastatud maatükiga osaliselt kattuval maatüki III (39,05 ha) kaugus tee teljest on 40 meetrit (piiripunktid 118-120).
9. Vääraks peab vastustaja seisukohta, et kaebuse esitajale tagastatud katastriüksuse piir peaks olema tee teljest 17 m kaugusel ning selgitab, et kuigi
10. juunil 2003 koostatud Xxxxxxx katastriüksuse piiriprotokollis on märgitud, et maatükk II piir asub tee teljest 17 m kaugusel, ei pea see paika, sest (varasemalt koostatud) katastriüksuse plaani kohaselt kulgeb piir 40 m kaugusel tee teljest. Vastustaja viitab ka sellele, et Harju Teedevalitsuse esindaja K. Kümnik märkis haldusasjas nr 3-06-482 toimunud kohtuistungil, et piiriprotokolli märgitud 17 m puhul oli tegemist eksitusega ning tunnistas, et Xxxxxxx katastriüksuse piiriprotokollis on kirjas vale number ning 17 meetri asemel peab olema 40 meetrit.
11. Viimaks märgib vastustaja,

§ 6

lg 2 p 4 kohaselt prevaleerib maa riigi omandisse jätmise maa tagastamise ees ning Vabariigi Valitsuse

1. veebruari 1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ punktis 54 sätestatakse, et kui õigustatud subjekt nõuab maa tagastamist, mille kohta on esitatud taotlus maa riigi omandisse jätmiseks või 4 on kirjalikud andmed koostatava taotluse kohta, ei otsustata maa tagastamise küsimust enne taotluste kohta otsuse vastuvõtmist. RAE VALLAVALITSUSE SEISUKOHT
2. Käesolevasse kohtumenetlusse arvamuse andmiseks kaasatud Rae Vallavalitsus peab kaebust põhjendatuks. Vallavalitsus on seisukohal, et vaidlusalune käskkiri ei ole õiguspärane ning kuulub tühistamisele, kuna selles esinevad samad puudused, mille tõttu tühistas ringkonnakohus osaliselt majandus- ja kommunikatsiooniministri
3. detsembri
4. Kaasaud isik toob välja, et ka vaidlusaluses käskkirjas ei ole käskkirjas on toodud riigi omandisse jäetavate maaüksuste pindala kokku, rajatiste alust ja neid teenindava maa suurust eraldi märkimata ning teemaa suurust põhjendamata. Maa riigi omandisse toimikus ei sisaldu ühtegi dokumenti, mis selgitaks piiripunktide erinevat kaugust tee teljest selgitaksid. Kaasatud isik leiab, et nagu eelmiselgi korral on riigi omandisse on jäetud ka selline maa, mis olemasoleva tee alune ega seda teenindav maa pole. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5. Kohus, hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et J.V. kaebus on põhjendatud. Kohus rahuldab kaebuse osaliselt, tühistades majandus- ja kommunikatsiooniministri käskkirja ning kohustades majandus- ja kommunikatsiooniministrit maa riigi omandisse jätmise uueks otsustamiseks. Kohtu hinnangul ei ole siiski põhjendatud taotlus kohustada ministrit pöörduma vallavalitsuse poole tee teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride kindlaksmääramiseks.
6. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et maa, mis on Rae Vallavalitsuse
7. jaanuari 2004 korraldusega nr 28 otsustatud tagastada J.V.le ning maa, mille on majandus- ja kommunikatsiooniminister oma
8. märtsi 2011 käskkirjaga nr 11-0094 otsustanud jätta riigi omandisse, kattuvad osaliselt. Vaidlust pole ka selles, et majandus- ja kommunikatsiooniministri eelnimetatud käskkirja andmise ajal oli Rae Vallavalitsuse
9. jaanuari 2004 korraldus kehtiv haldusakt. Pooltevaheline vaidlus taandub peaasjalikult aga küsimusele, kas minister võis riigi omandisse jätta maa, mis varasema kehtiva haldusaktiga oli otsustatud kaebuse esitajale tagastada ning kas vaidlusaluse käskkirjaga riigi omandisse jäetud maad saab sisuliselt käsitada rajatise teenindamiseks vajaliku maana. Kohtu hinnangul tuleb mõlemale küsimusele vastata eitavalt, mis tingib majandus- ja kommunikatsiooniministri käskkirja tühistamise.
10. Kohus nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et maa riigi omandisse jätmise otsustamisel ei saa mööda vaadata varem antud ning kehtivast haldusaktist, mis reguleerib riigi omandisse taotletava maa tagastamist omandireformi õigustatud subjektile. On tõsi, et maareformi loogikast tulenevalt on maa riigi omandisse jätmine prioriteetne maa tagastamise ees ning maa riigi omandisse jätmise küsimus tuleks lahendada enne maa tagastamise küsimuse lahendamist. See aga ei tähenda, et riigi omandisse jätmise esemeks saaks olla maa, mille kohalik omavalitsus on kehtiva haldusaktiga juba otsustanud tagastada. Kuigi Vabariigi Valitsuse
11. veebruari 1993 määrusega nr 36 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktist 63 tulenevalt läheb maa omandiõigus õigustatud subjektile üle maa kinnistusraamatusse kandmisel, leiab kohus, et avalikõiguslikud suhted konkreetse maatüki osas ning selle maatüki edasine saatus määratakse kindlaks kohaliku omavalitsuse korraldusega maa tagastamise kohta. Käesoleval juhul tähendab see, et Rae Vallavalitsuse
12. jaanuari 2004 korraldusega nr 28 on ka vaidlusaluse (katastriplaanidel kattuva) maatüki saatus omandireformi raames siduvalt kindlaks määratud. Vaatamata sellele, et 5 kaebuse esitaja omandiõigus sellele maale ei ole veel tekkinud, on avalik-õiguslik otsustus selle kohta, mis sellest maast omandireformi tulemusena saama peab, tehtud. Rae Vallavalitsuse eelnimetatud käskkiri on kehtiv. HMS § 60 lõikest 2 tulenevalt on kehtiv haldusakt kohustuslik igaühele. See tähendab seda, et igaüks, sealhulgas haldus- ja riigiorganid peavad austama kehtiva haldusaktiga selle adressaadile pandud õigusi ning kohustusi. Vastustaja on nii vaidlusaluses käskkirjas kui kohtumenetluses pikalt arutlenud selle üle, kas Rae Vallavalitsuse korraldus on õiguspärane või mitte ehk kas
13. aastal oleks või poleks tohtinud maad J.V.le tagastada. See arutlus on käesoleva vaidluse seisukohast täiesti asjakohatu. Haldusakti kehtivus ei sõltu haldusakti õiguspärasusest. Haldusakt kehtib ka selle objektiivse õigusvastasuse korral, kuni kehtetuks tunnistamiseni. Igaühe, sealhulgas haldusorganite kohustus kehtivast haldusaktist juhinduda ei sõltu nende endi hinnangust sellele, kas haldusakt on õiguspärane või mitte. Seetõttu leiab kohus, et majandus- ja kommunikatsiooniminister ei saa põhimõtteliselt maa riigi omandisse jätmise otsustamisel lähtuda sellest, et sama maa tagastamisekohta tehtud kohaliku omavalitsuse korraldus on sisuliselt õigusvastane. Eelduseks, et minister saaks riigi omandisse jätta maa, mis vallavalitsuse korraldusega on otsustatud kaebuse esitajale tagastada, on vallavalitsuse korralduse kehtetuks tunnistamine. Vaidlust pole selles, et ministri
14. märtsi 2011 korralduse nr 11-0094 andmise ajal ei olnud Rae Vallavalitsuse
15. jaanuari 2004 korraldust nr 28 kehtetuks tunnistatud. Asjassepuutumatud on vastustaja selgitused selle kohta, et maavanem teostab vallavalitsuse viidatud korralduse üle järelevalvet, mille tulemuseks võib olla korralduse kehtetuks tunnistamine. See võimalus on hüpoteetiline ning haldusakti andmisel ei saanud minister sellest lähtuda. Teatavasti on maavanemal võimalik kohaliku omavalitsuse haldusakti peale halduskohtule proteste esitada tähtajatult. Olukord, kus üks riigi haldusorgan, antud juhul majandus- ja kommunikatsiooniminister, saaks eirata haldusakti kehtivust põhjendusel, et see on tema hinnangul õigusvastane ning maavanem toimetab selle üle järelevalvet, mille tulemuseks võib olla selle haldusakti kehtetuks tunnistamine, muudaks haldusakti kehtivuse illusoorseks ilma, et sellel oleks üldse mistahes tagajärgi ning sel juhul poleks haldusõigussuhetes üldse mingisugust õiguskindlust. Maa riigi omandisse jätmine on üks võimalikest maareformi tulemustest, kõrvuti maa tagastamise, maa erastamise jms. Maareformi loogikast tulenevalt viiakse maareform konkreetse maa osas läbi üks kord, mis tähendab seda, et kui pädev haldusorgan on kord otsustanud, mis konkreetsest maatükist omandireformi tulemusena saab, siis sama maa suhtes ei saa ei sama ega teine haldusorgan teha esimesena nimetatud otsuse kehtivuse korral teistsugust otsust. Maa, mille pädev haldusorgan on otsustanud omandireformi käigus õigustatud subjektile tagastada, ei ole sestpeale enam omandireformi objektiks ning edasised reformitoimingud saavad olla üksnes need, mis lähtuvad tagastamise kohta tehtud korraldusest. Vastustaja on küll iseenesest õigesti viidanud sellele, et tee kui rajatise teenindamiseks vajaliku maa suurus tuleb kindlaks määrata tee vajadustest lähtuvalt kaalutlusõiguse alusel, ent see ei tähenda, et teed teenindava maana saaks riigi omandisse jätta maad, mille kohalik omavalitsus on otsustanud omandireformi käigus tagastada. Riigi omandisse saab küll jätta maad, mille suhtes on esitatud tagastamise taotlus, mitte aga maad, mille tagastamine on kehtiva haldusaktiga juba otsustatud. Vastustaja on viidanud haldusasjas nr 3-06-482 Tallinna Ringkonnakohtu
16. aprilli 2008 otsuse põhjendavas osas antud suunisele, et minister peab maa riigi omandisse jätmise küsimuse uuesti otsustama. See on iseenesest õige, ent ringkonnakohtu seisukohast ei saa kuidagi järeldada sead, et maa riigi omandisse jätmise uuel otsustamisel võiks minister lähtuda nendest faktilistest asjaoludest, mis esinesid sama ringkonnakohtu otsusega tühistatud käskkirja andmise ajal ehk
17. aastal. Asja uuel otsustamisel peab haldusorgan juhinduma nendest faktilistest asjaoludest ja õigusnormidest, mis esinevad ja kehtivad asja uue otsustamise ajal. Võrreldes
18. aasta 6 käskkirja andmisega on käesoleval juhul oluliseks uueks asjaoluks, millega minister arvestama oleks pidanud, see et osaliselt on maa, mida ta riigi omandisse jätta soovib, Rae Vallavalitsuse
19. aasta korraldusega J.V.le tagastatud. Sisuliselt minister selle asjaoluga aga otsustanud ei ole, põhjendandes seda, nagu kohus juba eelpool märkis, siis õigustamatult, oma seisukohaga, et Rae Vallavalitsus ei oleks tohtinud maad sel viisil tagastada. Seega on minister otsustanud riigi omandisse jätta maa, mille suhtes oli omandireform selleks ajaks juba sisuliselt läbi viidud.
20. Teiseks leiab kohus, et maa riigi omandisse jätmine vaidlusaluse käskkirjaga näidatud ulatuses on ka sisuliselt põhjendamatu. Menetlusse arvamuse andmiseks kaasatud Rae Vallavalitsus on põhimõtteliselt õigesti leidnud, et käesoleva vaidluse esemeks oleval käskkirjal on samad puudused, mis olid majandus- ja kommunikatsiooniministri
21. detsembri 2002 käskkirjal nt 71, mille ringkonnakohus oma otsusega vastavas osas tühistas. Haldusasjas 3-06-482 tehtud otsuses leidis ringkonnakohus üheselt mõistetavalt,

§ 31

lg 1 p 1 alusel ei saa riigi omandisse jätta maad selleks, et sellele maale laiendada olemasolevat teed. Ringkonnakohus märkis: „[...] jäeti maa 40 m tee teljest riigi omandisse mitte seetõttu, et see oleks olnud vajalik olemasoleva rajatise teenindamiseks, vaid põhjusel, et kavandatud on Tallinna ringtee teise niidi välja ehitamine, mis on sisuliselt uue trassi ehitamine [...]“ Halduskohus jagab ringkonnakohtu eelnimetatud otsuses esitatud seisukohta ning leiab, et olemasoleva tee kui rajatise laiendamine uue teeniidi võrra ei ole käsitatav olemasoleva tee teenindamisena, mis õigustaks tulevikus rajatava uue teeniidi aluse maa jätmist riigi omandisse olemasoleva tee teenindamiseks vajaliku maana. Kohus ei pea võimalikuks MRS § 31 lg 1 punkti 1 ning MRS § 6 lõiget 3 sisustada tee kui rajatise teenindamiseks vajaliku maa osas TeeS §-dega 14 ja

1. TeeS § 1 lõike 1 kohaselt sätestatakse selles tee suhtes esitatavad nõuded, tee omaniku ja liikleja õigused ja kohustused ning vastutuse liiklusohutusnõuete rikkumise eest ning reguleeritakse teehoiu, tee kasutuse ja kaitse korraldamist ja rahastamist ning inimeste ja keskkonna kaitset liiklusest tulenevate ohtude eest. Teeseaduse eesmärk ei ole maareformi korraldamine. Põhjused, miks määratletakse teeseaduses teehoiuna ka tee projekteerimine ja ehitamine, peituvad teeseaduses endas ning piirduvad teeseaduse reguleerimisalaga. Kindlasti ei ole vastava regulatsiooni eesmärgiks kehtestada täiendavaid aluseid, mis annaksid õiguse teedevõrgu arendamise või olemasolevate teede laiendamiseparendamise nimel jätta maad omandireformi käigus riigi omandisse ja välistada selle tagastamine õigustatud subjektidele. Omandireformi esmane eesmärk on maa tagastamine õigustatud subjektidele. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise soovi olemasolul jäetakse tagastamata üksnes selline maa, mille tagastamine tekitaks omandireformi käigus uut ebaõiglust ehk maa, mis okupatsiooniperioodi kestel välja kujunenud asjaolusid ja õigussuhteid arvestades, tuleb jätta mingisuguseks muuks otstarbeks (ostueesõigusega erastamiseks, riigi omandisse jätmiseks, munitsipaalomandisse andmiseks). Seetõttu leiab kohus, et tee teenindamiseks vajaliku maana ei saa MRS § 31 lg 1 p 1 alusel jätta maad, millele ühtegi tee koosseisu kuuluvat rajatist ei asu ning mis ei ole vajalik olemasolevate teerajatiste sihipäraseks ja turvaliseks kasutamiseks ning selle tagamiseks vajalike meetmete võtmiseks. Nii nagu majandus- ja kommunikatsiooniministri
2. aasta käskkirja puhul, ei nähtu ka
3. märtsi 2011 käskkirjast, et sellel maaosal, mis on Rae Vallavalitsuse korraldusega eelnevalt tagastatud J.V.le ning mille minister on samas jätnud riigi omandisse, paikneks mingisuguseid teerajatisi või et see oleks vajalik olemasoleva tee teenindamiseks. Olemasoleva rajatise laiendamine, olenemata sellest, kas teise teeniidi või lisanduvate sõiduradade juurdeehitamise näol on tegemist olemasoleva tee laiendamise või uue tee ehitamisega, ei saa olla käsitatav olemasoleva tee teenindamisena maareformi seaduse mõttes. Vaidlust pole selles, et ehitusluba planeeritava uue teeniidi väljaehitamiseks oleks välja antud 7 ehitusluba. Projektid ja muud planeerimisdokumendid ei õigusta maa riigi omandisse jätmist MRS § 31 lg 1 p 1 alusel. Tee laiendamiseks vajaliku maa saaks minister riigi omandisse jätta MRS § 31 lg 1 p 8 alusel riigi maareservina. Sellele võimalusele viidatakse sõnaselgelt Vabariigi Valitsuse
4. septembri 1996 määrusega nr 226 kehtestatud maa riigi omandisse jätmise korra punkti 5 alapunktis 8, kus sätestatakse, et maa riigi omandisse jätmise otsustaja on majandus- ja kommunikatsiooniminister ui maareformi seaduse paragrahvi 31 lõike 1 punktis 8 nimetatud otstarbel jäetakse riigi omandisse riigile kuuluvate teede laiendamiseks ning teede rajamiseks vajalik maa. Samas riigi maareservina maa riigi omandisse jätmine ei õigusta MRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt maa tagastamata jätmist õigustatud subjektile.
5. Kaebuse esitaja on koos majandus- ja kommunikatsiooniministri käskkirja tühistamisega taotlenud ka, et kohus kohustaks Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi esitama Rae Vallavalitsusele taotluse vaidlusaluses osas riigimaantee T-11 Tallinna ringtee teenindamiseks vajaliku maa kindlaksmääramiseks ning otsustaks pärast teenindusmaa kindlaksmääramist vastavas osas maa riigi omandisse jätmise. Arusaadavalt on kaebuse esitaja eesmärk nende kohustamisnõuete esitamisel see, et pärast majandus- ja kommunikatsiooniministri
6. märtsi 2011 käskkirja tühistamist ei tekiks olukorda, kus maa riigi omandisse jätmise küsimus jääb endiselt lahendamata ning kaebuse esitajale tagastatud maad ei ole võimalik maakatastris registreerida ega kinnisasja moodustada. Kohus leiab, et kohustamistaotlus tuleb rahuldad vaid osaliselt. Vabariigi Valitsuse
7. septembri 1996 määrusega nr 226 kehtestatud maa riigi omandisse jätmise korra puntki 9 alapunktis 1 on sätestatud, et riigi omandisse jäetaval maal asuva riigi omandis oleva ehitise teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid määratakse juhul, kui toimiku esitaja on seda taotlenud. Õigusaktidest ei tulene maa riigi omandisse jätmise taotlejale kohustust ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramist taotleda. Seega saab maa riigi omandisse jätmise MRS § 31 lg 1 p 1 alusel otsustada ka ilma, et kohalik omavalitsus määraks vastava menetluse tulemusena ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid. Samas on ilmne, et kaebuse esitajale tagastatud maa maakatastris registreerimist takistab asjaolu, et see kattub juba praeguseks kehtetuks tunnistatud majandus- ja kommunikatsiooniministri
8. detsembri 2002 käskkirja nr 71 alusel moodustatud ja registreeritud katastriüksusega. Kuivõrd riigi omandisse jäetud maad ei tule tingimata kanda kinnistusraamatusse ning riigi omandiõigus tekib maa registreerimisest riigi maakatastris ja riigivara registrist (VVm 1996/226 p. 17), siis sisuliselt tuleb vaidluse lahendamiseks muuta juba olemasoleva kinnisasja piire. See on võimalik, kui vastustaja otsustab uuesti Tallinna ringtee aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa riigi omandisse jätmise küsimuse osas, kus see maa külgneb kaebuse esitajale tagastatud maaga. Kuivõrd kohalikult omavalitsuselt teenindusmaa suuruse ja piiride kindlaksmääramine ei ole maa riigi omandisse jätmisel kohustuslik, ei saa kohustamisnõuet selles osas rahuldada. Küll aga saab panna vastustajale kohustuse otsustada uuesti maa riigi omandisse jätmise küsimus vaidlusaluse maa suhtes. Kohus leiab, et vastustaja peab maa riigi omandisse jätmise küsimuse uuesti otsustama viivitamata, ent hiljemalt kolme kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates.
9. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesoleval juhul rahuldab kohus haldusakti tühistamise taotluse ning ühe kahest kohustamistaotlustest. Kohtu hinnangul on rahuldamata jäetud kohustamistaotluse osakaal kogu kaebuse eset ja eesmärki arvestades väike. Kohtu hinnangul saab kaebuse rahuldatuks lugeda vähemalt 80% ulatuses. Kaebuse esitaja on esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid, taotledes kokku 3141,60 euro suuruse 8 menetluskulu väljamõistmist. Kaebuse esitaja on esitanud maksekorralduse, mis tõendab õigusabikulu kandmist. Koos kaebusega on esitatud tõend riigilõivu tasumise kohta. Vastustaja pidas menetluskulude suurust ülemääraseks ning taotles nende väljamõistmise puhuks nende vähendamist. Kohus leiab, et vaidluse keerukust ning asjassepuutuvate materjalide mahukust arvestades, samuti pidades silmas seda, et varasemates haldusasjades nr 3-06-482 ning 3-11-153 on kaebuste asjaolud ja õiguslikud põhjendused olnud suurel määral kattuvad käesoleva asjaga, leiab, et kaebuse esitaja kasuks välja mõistetavaid menetluskulusid tuleb vähendada ning arvestades kaebuse rahuldamist 80% ulatuses, mõista kaebuse esitaja kasuks vastustajalt menetluskulud kokku 2000 eurot. Kristjan Siigur kohtunik 9