← Eesti

3-10-3200/68

Obsah (6)§ 31§ 32§ 7§ 26§ 92§ 93

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 23.12.2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-3200 Haldusasi Menetlusosalised M.P.´i kaeb

§ 31lg 1 ja 4).

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil (

§ 32lg 5).

Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Kaebuse esitaja on Harju maakonnas, Rae vallas, Patika külas asuva Xxxxxxx kinnistu omanik. Piki Xxxxxxx kinnistu piiri kulgeb avalikult kasutatav Golfi tee. Tee osaks on üle Pirita jõe kulgev Veskitaguse sild. 1
  2. AS Teede Tehnokeskus on Rae Vallavalitsuse tellimusel koostanud Patika külas Golfi teel asuva uue Veskitaguse silla projekti „Veskitaguse sild ja pealesõidud“ (töö nr 186-07). Silla pealesõidud on projekteeritud kolmele eraomandis olevale kinnistule, sh kaebajale kuuluvale Xxxxxxx kinnistule.
  3. Rae Vallavolikogu 26.10.2010 otsuse nr 166 (kinnisasja sundvõõrandamise otsus kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KSVS) § 12 lg 1 mõttes) p-ga 1 otsustati osaliselt sundvõõrandada Xxxxxxx kinnisasi (registriosa nr xxxxxxx, katastritunnus xxxxxxxxx) 1960 m2 ulatuses. Otsuse p 2 kohaselt on sundvõõrandisaajaks Rae Vallavalitsus ja sundvõõrandiandjaks Xxxxxxx kinnisasja omanik M.P.. Otsuse p-ga 3 kinnitati sundvõõrandataval kinnisasjal paiknema hakkava avalikult kasutatava kohaliku teena käsitletav Veskitaguse silla pealesõidu asukoht vastavalt AS Teede Tehnokeskus projektile nr 186-
  4. Otsuse p 4 kohaselt on sundvõõrandamise eesmärgiks uue Veskitaguse silla ja selle pealesõitude rajamiseks maa omandamine. Otsuse p-ga 5 otsustati taotleda sundvõõrandamismärke kandmist kinnistusraamatusse.
  5. 06.12.2010 esitas kaebaja tühistamiskaebuse halduskohtule, milles palub tühistada kaevatava haldusakti punktid 1, 2, 3 ja
  6. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  7. Kaebaja taotleb vaidlustatud haldusakti osalist tühistamist ja vastustajalt kaebaja menetluskulude väljamõistmist. Kaebaja leiab, et otsus rikub kaebuse esitaja põhiõigust omandi puutumatusele ja kaitsele. Otsus on õigusvastane, sest seaduses kinnisasja sundvõõrandamisele sätestatud eeldused ei ole täidetud. Otsuse sissejuhatusest ning põhjendavast osast nähtuvalt on otsuse aluseks kehtestamata (s.o menetluses olev) üldplaneering. KSVS § 3 lg 4 teine lause lubab sundvõõrandamist kinnisasja omandamiseks avalikult kasutatava tee ehitamiseks üksnes kehtestatud üldplaneeringu alusel. Seega on kehtestamata planeeringul põhinev sundvõõrandamine lubamatu, olles ilmselges vastuolus KSVS § 3 lg 4 teisega lausega. Asjasse ei puutu vastustaja väide justkui pole kaebuse esitaja esitanud kehtestamata planeeringule vastuväiteid. Enne üldplaneeringu kehtestamist ei tohtinud sundvõõrandamist otsustada ja seda sõltumata planeeringule esitatavatest vastuväidetest. Vastustaja seisukoht justkui pole üldse vaja oodata sundvõõrandamisega kuni üldplaneeringu kehtestamiseni ei põhine seadusel. KSVS § 3 lg 4 teine lause eeldab kehtestatud üldplaneeringu olemasolu. Lisaks sätestab KSVS § 12 lg 4, et sundvõõrandamise otsustamisel lähtutakse kehtestatud planeeringust. Sättest tuleneb, et sundvõõrandamise otsuse tegemise ajaks peab kehtiv planeering olemas olema. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 lg-le 1 võib omandit isiku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Sundvõõrandamine kujutab endast eriti intensiivset riivet põhiõigusele omandi puutumatusele. Riivel puudub õigustus, kui omandi äravõtmine tugineb pelgalt oletusele, et võib-olla kehtestatakse planeering ning et äkki võimaldab tulevikus kehtestatav planeering sundvõõrandamise aluseks oleva ehituprojekti elluviimist. 2 Kehtiva seaduse kohaselt peab sundvõõrandamise vajadus selguma huvitatud isikute kaasamisele ja nende ärakuulamisele ning vastandlike huvide tasakaalustamisele suunatud ruumilise planeerimise käigus. Kinnisasja sundvõõrandamine viiakse läbi planeeringu elluviimiseks, mitte aga vastupidi. Järeldust, et sundvõõrandmaisele peab kohustuslikus korras eelnema planeeringu kehtestamine toetab mh planeerimisseaduse (PlanS) § 31, samuti § 16 lg 6 p 2 ja § 18 lg 5 p
  8. Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et sundvõõrandamismenetluse läbiviimine olukorras, kus sundvõõrandamine osutub võimatuks üldplaneeringu kehtestamata jätmise tõttu, on kohaliku omavalitsuse riskiks ega riku kaebaja õigusi. Kinnisasja sundvõõrandamise menetlusele kohaldub KSVS § 1 lg 4 alusel haldusmenetluse seadus (HMS) § 5 lg 2, mille kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Isiku põhiseaduslikku õigust omandi puutumatusele ja kaitsele kõige enam riivava ning isikule kahtlemata ka suuri ebameeldivusi põhjustava sundvõõrandamise menetlemine olukorras, kus sundvõõrandamise võimalikkus ei ole planeeringu puudumise tõttu kindel, ei ole kooskõlas HMS § 5 lg-s 2 sätestatud põhimõtetega. Menetluse eesmärgipärasus ja efektiivsus ei võimalda üldplaneeringul mittepõhineva sundvõõrandamismenetluse läbiviimist. Vastustaja 14.04.2011 seisukohas esitatud seletused on käsitletavad haldusakti põhjenduste hilisema esitamisena ja need ei ole kohtumenetluses arvestatavad. Ühtlasi ei ole need põhjendused kaebuse esitaja hinnangul piisavad. Ulatusliku Riigikohtu praktika kohaselt ei muuda haldusakti põhjenduste hilisem esitamine, näiteks kohtumenetluse käigus, akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks, samuti ei ole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Vastustaja seisukohas esitatud põhjendused annavad tunnistust sellest, et vaidlustatud otsuse tegemisel lähtuti tegelikkusele mittevastavast asjaolust. Vaidlustatud otsuses on väidetud, et silla renoveerimise selle praeguses asukohas välistavad „kehtivad projekteerimisnormid”. 14.04.2011 seisukohas viidatud Teede- ja sideministri
  9. septembri 1999 määruse nr 55 „Tee projekteerimise normid ja nõuded”, millega kehtestati „Maanteede projekteerimisnormid“ ning „Tee projekteerimise nõuded“, § 21 sätestab sõnaselgelt, et Maanteeameti nõusolekul on lubatud kehtestada „Maanteede projekteerimisnormides“ ning „Tee projekteerimise nõuetes“ sätestatud nõuetest erinevaid nõudeid. Seega ei ole vastustaja viidatud projekteerimisnormid imperatiivsed ega välista ilmtingimata kaebuse esitajat vähem koormava lahenduse kasutuselevõtmist. Vastustaja on leidnud, et uue silla rajamisel vanasse kohta vastaks projekt lähtetasemele „erandlik”. „Maanteede projekteerimisnormide“ p-st 1.
  10. nähtuvalt ei välista kõnealune lähtetase põhimõtteliselt ehitamist. Seega ei ole vaidlustatud otsuses sisalduv väide, justkui oleks silla renoveerimine selle praeguses asukohas absoluutselt välistatud, kooskõlas „Maanteede projekteerimisnormide“ p-ga 1.
  11. Eelnevast lähtuvalt tulnuks vastustajal kaaluda ka lähtetasemele „erandlik” vastava lahenduse kohaldamise võimalikkust, arvestades sealjuures KSVS § 3 lg-s 3 sätestatuga. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Veskitaguse sillaga seoses esile kerkinud probleemi saab lahendada neljal erineval viisil: silla rekonstrueerimisega; silla renoveerimisega; uue silla ehitamisega senisesse kohta; uue silla ehitamisega uude kohta. Otsuses viidatud põhjendus eraomandis oleva kinnisasja sundvõõrandamist mitte-eeldavate lahedusvariantide kasutusele võtmata jätmise kohta annab tunnistust sellest, et silla rekonstrueerimise võimalust ei ole otsuse põhjenduses kuidagi kajastatud ja seega on nimetatud võimalus jäetud ka kaalutlemata. Vastustaja on jätnud kaalumata kaebaja õiguste riive seisukohalt proportsionaalsema lahenduse ning rikkus seeläbi KSVS § 3 lg-st 3 tulenevat keeldu. Otsus ei ole põhjendatud ei 3 HMS § 56 lg 1 esimese lause ega ka sama sätte teise lause mõttes. Silla renoveerimise väidetavat võimatust ei ole kontrollimist võimaldaval viisil põhjendatud – piisavaks ei saa lugeda üldsõnalist viidet „kehtivatele projekteerimisnormidele”. Vastustaja oleks vähemalt pidanud esitama kokkuvõtliku seletuse selle kohta, millise õigusakti konkreetsed normid ning millises ulatuses renoveerimist välistavad. Otsuse põhjenduses ei ole kuidagi kajastatud uue silla ehitamist senisesse kohta ja seega on ka see variant jäetud kaalutlemata. Uue silla ehitamist uude kohta puudutav käsitlus on pealiskaudne ega võimalda kaalutlusõiguse teostamise kohtulikku kontrolli. Muuhulgas jääb arusaamatuks, milliseid teisi silla ja pealesõitude alternatiivseid asukohti kaaluti ja miks muud variandid ei olnud sobivad. Silla rekonstrueerimist ja uue silla ehitamist uude kohta puudutav käsitlus ei sisalda isegi kokkuvõtlikku ülevaadet tähtsust omavatest andmetest ning ei ole seetõttu kohtulikult kontrollitav. Tähtsust ei oma vastustaja viide otsusele eelnevas menetluses vastuväidete esitamata jätmise kohta. Vastustajal lasub kohustus teha seaduslik ja põhjendatud sundvõõrandamisotsus sõltumata üksikisikult laekuvatest kirjalikest vastuväidetest. Asjakohatu on väide justkui oleksid absoluutselt kõik vajalikud põhjendused ja kaalutlused esitatud AS Teede Tehnokeskus projektis nr 186-
  12. Esitatud projektist nähtub, et kaebuse esitajat vähemkoormavate lahendusvariantide kaalumist ja võrdlemist ei ole toimunud. Projekti koostamisel on lähtutud tellijaks oleva vastustaja kategoorilistest juhistest.
  13. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hetkel kasutuses olev Veskitaguse sild on muutumas liiklejatele ohtlikuks, mistõttu on lahenduseks, kas olemasoleva silla rekonstrueerimine või uue silla rajamine. Seda kinnitab ka vaidlusaluses otsuses viidatav ehitusinsener Elmo Rohelsaare silla seisukorra eksperthinnangu akt. Seda silmas pidades on vallavalitsus tellinud AS-lt Teede Tehnokeskus projekti „Veskitaguse sild ja pealesõidud“ (töö nr 186-07). Töö koostamisel on analüüsitud võimalikke lahendusvariante (sh vana silla rekonstrueerimine või uue silla rajamine) ning jõutud seisukohale, et täna kehtivate projekteerimisnormide kohaselt on võimalik üksnes uue silla rajamine. Selles seisukohas lähtudes projekteeriti vaidlusaluse otsuse aluseks olev lahendus, mille teostamine eeldab Xxxxxxx ning yyyyyyy kinnistute osalist sundvõõrandamist. Uue silla rajamine on kooskõlas hetkel kehtiva Rae valla arengukavaga aastateks 2009-2012 ning menetluses oleva üldplaneeringuga. Üldplaneeringu kehtestamiseni jõudmine on aeganõudev tegevus. Käesoleva vastuse koostamise ajaks on jõutud üldplaneeringu menetlemisega etappi, kus 30.01.2010 lõppes planeeringu projekti avalikustamine ning hetkel vaadatakse läbi laekunud vastuväiteid. Viimane tähendab aga seda, et potentsiaalseid kohtuvaidluseid silmas pidades võib üldplaneeringu kehtestamine viibida veel mitu aastat. Kehtiv üldplaneering ei vasta enam tänastele vajadustele. Aastast 2003 menetletavas uue üldplaneeringu projektis on aga arvestatud uue silla rajamisega. Sellest on olnud teadlik ka kaebaja. Kuna KSVS § 3 lg 4 aga üldplaneeringut ühe kinnisasja sundvõõrandamise eeldusena mainib, märgib vastustaja siinkohal selgituseks, et kuna KSVS ei sätesta üldplaneeringu olemasolu nõuet kogu sundvõõrandamise menetluse ajaks, on vastustaja lähtunud sundvõõrandamise läbiviimisel eeldusest, et sundvõõrandamisele eelnevad toimingud teostatakse juba uue üldplaneeringu menetlemise ajal. Sellise teguviisiga kaitstakse avalikku huvi alustada võimalikult kiiresti uue silla ehitamisega ning teisalt ei riivata kaebaja erahuve, kuna kaebajal on võimalik kasutada kõiki talle seadusega ette nähtud õiguskaitsevahendeid ning kui peaks 4 selguma, et olemasolevat üldplaneeringu projekti hilisemalt muudetakse, saab vaidlusaluse otsuse kas muuta või tühistada. Seadusandja ei ole ette näinud kohustuslikku menetlustähtaega sundvõõrandamiseni jõudmiseks, mistõttu saab vastustaja oodata sundvõõrandamisega kuni uue üldplaneeringu kehtestamiseni. Seega on otsus õiguspärane, kuna põhineb veel eelnõu staadiumis oleval uuel valla üldplaneeringul. Kaebaja on käitunud nii vaidlusalusele otsusele eelnevalt kui ka sellele järgnevalt sundvõõrandamise menetluses passiivselt kasutamata seadusandja poolt antud võimalusi oma seisukohtade ning võimalike vastuväidete esitamiseks. Rae vald tegi kaebajale kõigepealt KSVS § 3 lg 3 kohase pakkumuse. Kaebaja nimetatud ettepanekule mingil moel ei reageerinud. KSVS § 3 lg 3 kohaselt tuli seda käsitleda pakkumuse tagasilükkamisena. Rae Vallavalitsus saatis kaebajale teate sundvõõrandamise algatamise kavatsuse kohta vastavalt KSVS § 10 lg 3, mille kaebaja sai kätte 08.09.
  14. Teates rõhutati eraldi, et kõik asjasse puutuvad materjalid on Rae Vallavalitsusest kättesaadavad (uue Veskitaguse silla projekti olid vallavalitsuse töötajad kaebajale juba varasemalt allkirja vastu tutvustanud). Kaebajal oli seega võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited. 29.10.2010 edastas Rae Vallavalitsus kaebajale teate vaidlusaluse otsuse kohta koos vaidlusaluse otsuse endaga. Vastuseks nimetatud teatele saatis kaebaja Rae Vallavalitsusele 18.11.2010 kirja, mil 29.10.2010 kirjale vastata, kuna kavandatava Veskiotsa silla detailplaneeringu arutelu pole toimunud. Selgitusena tuleb märkida, et Veskiotsa silla detailplaneeringu menetlemist ei toimu ega pole ka varasemalt toimunud. Ajavahemikus 03.01.2011 kaebaja vastuväiteid või seisukohti ei esitanud. Konkreetse pealesõiduteede lahenduse vajalikud põhjendused on esitatud AS Teede Tehnokeskus poolt koostatud projektis „Veskitaguse sild ja pealesõidud“ ning ühtegi kinnistuomanikku teisele selles eelistatud pole. Pigem võib märkida, et mitmelt kinnistult väiksema osa sundvõõrandamine tagab lõppkokkuvõttes õiglasema tulemuse, kui ühelt kinnistult suure osa sundvõõrandamine. Otsuses endas on põhjendused kokkuvõtlikult toodud, so olemasoleva silla rekonstrueerimise võimatus tulenevalt sellest, et see lahendus ei oleks kooskõlas kehtivate projekteerimisnormidega, ning vajadus viia liiklus elamutest kaugemale, et vähendada elamutele mõjuvat müra ja muud saastet. Lisaks on vaidlusaluses otsuses otsesõnu viidatud, AS Teede Tehnokeskuse projektile, mis sisaldab detailseid põhjendusi ja on läbi viite tegemise osaks vaidlusaluse otsuse põhjendustest. Vastustaja palub menetluskulude osas otsuse vastuvõtmisel arvestada kaebaja passiivsusega sundvõõrandamise ja üldplaneeringu vastuvõtmise menetluses. Kaebaja on ise oma passiivsusega põhjustanud kohtuvaidluse toimumise. KOHTU PÕHJENDUSED
  15. Tühistamiskaebuse saab kohus rahuldada, kui tuvastatakse, et kaevatav haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi (

§ 7lg 1, § 26 lg 1 p 1).

Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. PS § 32 sätestab omandivabaduse kui põhiõiguse. Põhiseaduse § 32 teise ja kolmanda lause järgi võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema 5 nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. Kui haldusakt, millega otsustatakse omand võõrandada omaniku tahte vastaselt, ei ole kehtiva õigusega kooskõlas, siis see kahtlematult rikub märgitud põhiõigust. Käesolevas asjas puudub vaidlus haldusorgani (Rae Vallavolikogu) pädevuse (KSVS § 12¹ lg 1) üle teha sundvõõrandamise otsus. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusalune sundvõõrandamise otsus on õigusvastane, kuna ei ole täidetud seaduses sätestatud eeldus kinnisasja sundvõõrandamiseks ehk enne üldplaneeringu kehtestamist ei oleks tohtinud sundvõõrandamist otsustada. KSVS § 3 lg 4 teise lause järgi on sundvõõrandamine kinnisasja omandamiseks avalikult kasutatava tee või avaliku raudtee ehitamiseks lubatud kehtestatud üldplaneeringu ja tee või raudtee eelprojekti või ehitusprojekti alusel. KSVS § 12 lg 4 kohaselt lähtutakse sundvõõrandamise otsustamisel kehtestatud planeeringust. Seega, eelviidatud normidest tulenevalt, peab sundvõõrandamise otsuse tegemisel üldplaneering juba olema kehtestatud. Vaidlustatud kinnisasja sundvõõrandamise otsus on tehtud eesmärgiga rajada uus Veskitaguse sild ja selle pealesõidud. Sundvõõrandamise otsus on selles üheselt kirjapandu kohaselt antud menetluses oleva (kehtestamata) Rae valla üldplaneeringu ning koostatud ehitusprojekti alusel. Ehitusprojekti olemasolu üle vaidlus puudub. Uut kaebaja kinnistut läbivat teelõiku (koos Veskitaguse silla ja selle pealesõitudega) ettenägev menetluses olev üldplaneering ei saa olla sundvõõrandamise aluseks. Seega nõustub kohus kaebajaga, et sundvõõrandamise üks eeldus oli täitmata, mistõttu sundvõõrandamise otsus on õigusvastane. Vastustaja esitas 02.12.2011 menetlusdokumendis uue väite, et üldplaneering ei pea detailselt määrama tee ja silla asukohta ning tee ja silla asukoht on skemaatiliselt näidatud juba kehtivas üldplaneeringus. Samas tee ja silla asukoht kehtivas üldplaneeringus on indikatiivne, kuna ei vasta tegelikkuses olevale ega ka menetletavas üldplaneeringus ettenähtud asukohale. Menetlusosalised möönsid ka 09.12.2011 istungil, et vastustaja esitatud kehtiva üldplaneeringu kaart (tlk 234, I kd, alumine kaart) on ebatäpne. Kaebaja märkis lisaks, et ei ole ka selge, kas on üldse tegemist kehtiva üldplaneeringu kaardi osalise väljavõttega. Kohus leiab, et ka juhul, kui eeldada, et tegemist on kehtiva üldplaneeringu kaardi asjakohase väljavõttega, ei ole selle alusel võimalik väita, et sild ja selle pealesõidud on kehtiva üldplaneeringu kaardi kohaselt kaebaja kinnistu osas, mille sundvõõrandamine on otsustatud kaevatava haldusaktiga. Üldplaneering peab võimaldama sundvõõrandatava kinnisasja omanikul üheselt sundvõõrandamise ohust aru saada. Projekti ülesandeks on detailse ehitustehnilise lahenduse esitamine, mitte objekti asukoha määramine. Lisaks ei ole kaevatavas haldusaktis kehtivale üldplaneeringule ka viidatud. Puudub vajadus käsitleda kaebaja ülejäänud argumente, kuna kaevatav otsus kuulub tühistamisele ainuüksi põhjusel, et selle vastuvõtmise hetkel puudus sellist sundvõõrandamist võimaldav kehtiv üldplaneering. Kaevatav sundvõõrandamise otsus on seega õigusvastane ja tuleb vaidlustatud osas tühistada. (

§ 26

lg 1 p 1) 6 Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et asjakohase üldplaneeringu kehtestamisel ei ole kaebaja kinnisasja osaline (sund)võõrandamine välistatud, mistõttu oleks kaebajal mõistlik kaaluda kohaliku omavalitsusega kokkuleppe saavutamist uue kohtumenetluse algatamise asemel. 8.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja taotleb menetluskulude väljamõistmist summas 4491,95 eurot (sh õigusabikulu 4450,41 eurot ja riigilõiv 41,54 eurot). Vastustajalt kuulub väljamõistmisele kohtukuluna riigilõiv 41,54 eurot.

§ 93

lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

§ 93

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja ei nõustunud maksekorralduse nr 102 (tlk 10, II kd), mida kaebaja ei esitanud enne kohtuvaidlusi paberkandjal, arvestamisega kulude väljamõistmisel. Kaebaja edastas kõnealuse maksekorralduse kohtuistungi ajal enne kohtuvaidlusi e-kirjaga kohtu menetlusposti aadressile ning kohus sai maksekorralduse olemasolu ja sellel olevaid andmeid kontrollida arvuti ekraanilt kohtuistungil enne kohtuvaidluse algust. Eelnevast tulenevalt ei pea kohus menetluskulu tasumist tõendava dokumendi arvestamata jätmist põhjendatuks. Kohus leiab, et kaebaja esindaja kulu suurus ei ole põhjendatud. Arvestades asja vähest mahtu ja keerukust on esindaja kulu põhjendatud summas 2500 eurot (koos käibemaksuga), mis tuleb vastustajalt välja mõista. Kokku kuulub kaebaja menetluskulu vastustajalt väljamõistmisele summas 2541,54 eurot. Kaebaja taotleb TsMS § 177 lg 2 alusel, et kohus märgiks menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduses (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kristina Maimann Kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.