KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 04. veebruar 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-1611 Haldusasi A.A.e ja J.P. kaebused

§ 28; § 31 lg 4).

VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

Harku Vallavalitsuse
aprilli 2010 korraldusega nr 455 tehti Järve-Männiku hoonestuse omanikele A.A.ele ja J.P.le ettepanek tellida maamõõtjalt, lähtudes korralduse lisaks olevast plaanist, ostueesõigusega erastatava maa katastrimõõdistamine. Korraldusele lisatud plaanil on tähistatud ostueesõigusega erastatav maa suurusega 2456 m
Korralduse andmisel on vallavalitsus lähtunud asjaolust, et
mail 1971 omandas A.H. praeguseks Järve-Männiku 1 hoonestu moodustava elamu ning ühise katuse all oleva lauda ja küüni ning Harku-Järve sovhoosi direktori
novembri 1974 käskkirjaga nr 141 eraldati A.H.ile 0,15 ha suurune maaüksus, samas paikneb hoonestus õigusvastaselt võõrandatud maal, mille suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud K.B.-N. taotleb kogu maa tagastamist. Korralduses märgitakse ka, et
aastal esitas A.H. avalduse hoonestuse juurde 2 ha maa asendamiseks ja
aastal avalduse hoonete juurde 4 ha maa ostueesõigusega erastamiseks. Korralduses tuuakse välja, et saun, mis hoonestuse omanike sõnul hoonestuse juurde kuulub, on ebaseaduslik ehitis. Samuti leidis vallavalitsus, et vaidlusalune hoonestus asub tiheasustusalal, kuna
aastal kehtestatud Harku valla üldplaneeringus on see sellisena määratletud.
Vaadates läbi A.A.e ja J.P. poolt esitatud vaideid Harku Vallavalitsuse
aprilli 2010 korralduse nr 455 kehtetuks tunnistamiseks, muudeti Harku Vallavalitsuse
mai 2010 korraldusega nr 681 Harku Vallavalitsuse
aprilli 2010 korraldusega nr 455 ettepandud ostueesõigusega erastatava, Järve-Männiku hoonestuse teenindamiseks vajaliku maa piiri, jättes maast välja Hobuseraua tee äärse kraavi ja seda ümbritseva ala, pindalaga ligikaudu 56 m
Eelneva tõttu kujunes ehitiste teenindamiseks vajaliku maa pindalaks ligikaudu 2400 m². A.A.E KAEBUSES ESITATUD NÕUDED JA PÕHJENDUSED
A.A. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Harku Vallavalitsuse
aprilli 2010 korralduse nr 455 tühistamist. Kaebuse esitaja leiab, et A.H.i poolt
veebruaril 1992 esitatud avaldust tuleb käsitada maa ostueesõigusega erastamise avaldusena, mida kinnitab A.H.i poolt Harku Vallavalitsusele
veebruaril 1997 tehtud pöördumine ning tema
veebruari 1997 kiri Harju Maavalitsuse omandireformi osakonnale, milles mõlemas selgitab, et
aasta avaldust tuleb käsitada avaldusena maa ostueesõigusega erastamiseks. Samuti toob kaebuse esitaja välja, et vastustaja on
augusti 2002 vastuses teabenõudele sedastanud, et nii A.H.i
kui
aasta avaldused käivad maa ostueesõigusega erastamise kohta ning on mõlemad kehtivad. Kaebuse esitaja viitab ka sellele, et A.H.i
aasta avalduse sisu ega vorm ei ole olnud kunagi vaidluse all ja seda on mõistetud erastamissoovina nii haldusmenetluses, teistes kohtumenetlustes kuni üllatusliku seisukohani haldusasjas 3-08-1787 tehtud kohtuotsuses. Kaebuse esitaja leiab, et kui isiku tahteavaldust on ligi 18 aastat mõistetud ühte moodi ja see on leidnud kinnitust ka mitme jõustunud kohtuotsusega, siis ei saa kolmandad isikud (haldusorgan, kohus) sisustada tahteavaldust enam teistmoodi.
Kaebuse esitaja leiab, et maa erastamine peaks toimuma nende reeglite järgi ja selles ulatuses, mida nägi ette seadus avalduse esitamise ajal, ehk antud juhul mitte kui tiheasustusalal paiknevate ehitiste juurde, vaid kui hajaasustuses paiknevate ehitiste juurde. Kaebuse esitaja leiab, et tal on tekkinud õiguspärane ootus maa erastamisele nende reeglite järgi, mis kehtisid enne
aasta üldplaneeringu kehtestamist ning Harkujärve küla tiheasustusalana määratlemist.
Kaebuse esitaja hinnangul on vastustaja teda kohelnud ebavõrdselt, olles varem andnud korraldusi mitmele isikule maa erastamiseks Harkujärve külas hajaasustuse reeglite järgi
aasta veebruaris ja septembris ning sellise ebavõrdse kohtlemise tõttu on vaidlusalune korraldus kaebuse esitaja hinnangul õigusvastane.
Kaebuse esitaja ei nõustu korralduses toodud seisukohaga, et sauna näol on tegemist ebaseadusliku ehitisega, kuivõrd sauna olemasolu on vastustajale olnud teada kogu omandireformi toimumise aja, aga sellele vaatamata ei ole kaebajale või tema õiguseelnejale tehtud ühtegi ettekirjutust ehitise seadustamiseks või lammutamiseks ning seetõttu võib ehitise omanik õigustatult eeldada, et ehitist peetakse seaduslikuks ja sinna juurde saab ta ka ostueesõigusega maad erastada. Kaebuse esitaja viitab siinkohal Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-43-04, kus leiti, et kui ehitist on aastakümneid avaliku võimu teadmisel kasutatud, tähendab see seda, et avalik võim on tunnistanud ehitise olemasolu ning ehitist ei 2 ole ka vaatamata selle püstitamist käsitleva dokumentatsiooni mõningasele puudulikkusele pidada ebaseaduslikuks. Kaebuse esitaja selgitab, et A.H. kinnitas maavanemale
oktoobril 1996 saadetud kirjas, et rekonstrueeris sauna
aastal, mis tähendab, et sauna ei püstitatud mitte uue omavolilise ehitisena, vaid taastati olemasolev, kuigi kehvas seisukorras olev ehitis.
Kaebuse esitaja on alternatiivselt taotlenud Harku Vallavalitsuse
aprilli 2010 korralduse õigusvastasuse tuvastamist osas, mis puudutab erastatava maa suurust, märkides oma põhjendatud huviks hilisema kahju hüvitamise nõude esitamise ning viidates seejuures Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas 3-05-
J.P. KAEBUSE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
J.P. taotleb Tallinna Halduskohtule esitatud kaebusega samuti Harku Vallavalitsuse
aprilli 2010 korralduse nr 455 ja
mai 2010 korralduse nr 681 (vaideotsus) tühistamist ning vallavalitsuse kohustamist uue piiride kulgemise ettepaneku tegemiseks. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlusaluses korralduses tehtud piiride kulgemise ettepanek ei arvesta moodustatava kinnistu omaniku huviga kinnistu otstarbeka kasutamise vastu ning neid huve ei ole isegi välja selgitatud. Kaebuse esitaja leiab, et vallavalitsuse seisukoht sauna ebaseaduslikkuse osas on ekslik, kuna vaidlusalune saun oli olemas juba ajal, kui A.H. hooned ostis ning see oli ka müügilepingu objektiks, kuigi oli amortiseerunud ja jäi seetõttu lepingusse märkimata. Kaebuse esitaja viitab
aastal toonase kinnistu omaniku M.-J. B. laenuavaldusele, mille kohaselt oli talundi koosseisus ka saun, samuti maade boniteerimise toimikus sisalduvale Järve-Männiku koha plaanile ning kolhoosi Sangar majapidamiste kontrolli dokumentidele aastatest 1952 ja 1958, kust kõigist nähtub, et hoonete koosseisus oli ka saun. Kaebuse esitaja selgitab, et A.H. ning kaebuse esitaja ise on hiljem sauna üksnes parandanud, ent seejuures ei ole seal tehtud töid, mis vajanuksid projekti või ehitusluba. Kaebuse esitaja viitab ka sellele, et sovhoos ja kolhoos pidasid ranget arvestust isiklikus omanduses olevate hoonete üle ning ebaseaduslike hoonete kandmine nendesse nimekirjadesse oli välistatud.
Kaebuse esitaja ei nõustu korralduses toodud seisukohaga, et Harku-Järve sovhoosi direktori
novembri 1974 käskkirjaga anti maakasutusõigus hoonete juurde, kuna vastavast käskkirjast ei nähtu, mis maaga oli tegemist, samas kui teiste samas käskkirjas nimetatud isikute puhul on konkreetselt välja toodud eraldatava maa otstarve. Kaebuse esitaja peab võimalikuks, et käskkirjas nimetatud 0,15 ha suurune maaeraldus võidi teha näiteks loomade karjatamiseks lisaks maale, mis juba oli A.H.i kasutuses hoonete juures. Kaebuse esitaja leiab, et
aasta käskkirjaga ei saa arvestada ka seetõttu, et ei ole teada, kuidas kulgesid eraldatud 0,15 ha suuruse maa piirid ning seega ei saa isegi eeldada, et saun jäi neist piirest väljapoole. Kaebuse esitaja toob ka välja, et ajal, mil A.H. hooned omandas, oli eelmisele omanikule antud isiklik maakasutusõigus vähemalt 0,5 ha suurusele alale ning see oli teada ka vastustajale, kuna sellise maakasutusõiguse olemasolust lähtus Harku Vallavalistus oma
augusti 1997 korralduses nr 81, kus tehti ettepanek vormistada A.H.i majavalduse teenindamise vajalik maa suurusega 5162 m
Kaebuse esitaja leiab, et erastatava maa suuruse määramisel tuleks lähtuda sellest, et A.H. omandas ehitistega koos maakasutusõiguse vähemalt 5000 m2 ulatuses ning on välistatud, et ta ise oleks avaldanud soovi selle maa vähendamiseks.
novembril 2010 esitatud kaebuse täienduses viitab kaebuse esitaja Harku Külanõukogu poolt koostatud raamatule majavalduse juurde kasutamiseks määratud tulundusliku maa kohta, millest nähtub, et M. B. Järve-Männiku talu juurde määrati
aastal maad 6,78 ha ning see maa määramine on kehtiv tänaseni ja selles suuruses omandas
aastal maakasutusõiguse ka A.H..
Kaebuse esitaja ei ole rahul ka sellega, et vaidlusalusele korraldusele lisatud plaani kohaselt kulgeb piir läänes piki Hobuseraua teemaa piiri nii, et erastatava maa hulka jääb teega piirnev kraav, mille erastamisest ei ole kaebuse esitaja huvitatud, kuna seda ei ole võimalik otstarbekalt kasutada, samuti pole otstarbekalt võimalik kasutada maariba elamu tagant 3 senisest piirist kuni valla teeni, samas kui maatüki piirest jääb välja saun ja praegu kaebuse esitaja kasutuses olev aiamaa. VASTUSTAJA SEISUKOHT
Harku Vallavalitsus peab A.A.e ja J.P. kaebusi põhjendamatuteks ning taotleb nende rahuldamata jätmist. Vastustaja viitab esmalt Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-08-1787, kus tuvastati, et A.H. esitas
veebruaril 1992 Harku Vallavalitsusele üheselt mõistetava avalduse õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise kohta ning vastustaja hinnangul ei ole seda võimalik käsitada maa ostueesõigusega erastamiseks avaldusena Vabariigi Valitsuse
novembri
a. määruse nr 267 „Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine“ punkti 12 tähenduses. Vastustaja leiab, et A.A. soovib ümber hinnata varasemalt jõustunud kohtulahendiga tuvastatud asjaolusid esitamata seejuures aga mistahes uusi tõendeid, mis annaks teoreetiliseltki alust jõustunud kohtulahendi järeldustes kahtlemiseks. Vastustaja märgib, et kaebuses viidatud A.H.i kirjadest nähtub üksnes asjaolu, et A.H. on rohkem kui viis aastat pärast maa asendamise avalduse esitamist asunud erastamismenetluse käigus meelevaldselt sisustama varem esitatud tahteavaldusi nende tegelikust sisust erinevalt. Vastustaja märgib samuti, et maa tagastamise õigustatud subjekti seaduslikke huve riivav oleks Harku Vallavalitsuse otsus tõlgendada
aastal esitatud maa asendamise avaldust selliselt, et see võimaldaks A.A.el õigustatud subjektile tagastamisele kuuluva maa arvelt maad erastada suuremas ulatuses kui on tema õiguspärases kasutuses oleva maa-ala pindala.
Vastustaja ei nõustu ka kaebuse esitaja seisukohata võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta, leides, et A.A.e kaebuses käsitletud juhtumid ei ole käesolevaga samaväärsed. Nii toob vastustaja välja, et
septembri 1996 korralduse nr 370 adressaadiks oleva E. T. maakasutusõigus tuleneb Tallinna aiandussovhoosi direktori
oktoobri 1990 käskkirjast nr 56, mille alusel on koostatud õue-aiamaa plaan suuruses 13 119 m2 maa elamuehitamiseks eraldamise kohta; sama kuupäeva korralduse nr 374 adressaadiks oleva H. U. maakasutusõigus tuleneb Tallinna aiandussovhoosi direktori
oktoobri 1990 käskkirjast nr 56, mille alusel on koostatud õue-aiamaa plaan suuruses 7421 m2 maa elamuehitamiseks eraldamise kohta ning
septembri 1996 korralduse nr 398 adressaadiks oleva A. K. maakasutusõigus tuleneb Tallinna aiandussovhoosi direktori
oktoobri 1990 käskkirjast nr 56, mille alusel on koostatud õue-aiamaa plaan suuruses 8129 m2 maa elamuehitamiseks eraldamise kohta. Vastustaja leiab eelneva pinnalt, et neile isikutele võimaldati maad erastada nende õiguspärases kasutuses olnud maa ulatuses. Samuti viitab vastustaja Riigikohtu seisukohale haldusasjas 3-3-1-53-04, kus leiti, et usalduse kaitset ei saa kohaldada eesmärgil jätkata ebaõiget halduspraktikat ning ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist ei saa nõuda ka toetudes võrdse kohtlemise põhimõttele.
Vastustaja leiab, et A.A.e väited väidetavalt Järve-Männiku hoonestuse koosseisu kuuluva sauna püstitamise õiguspärasuse osas on vastuolulised ega põhine asjakohasel õiguslikul regulatsioonil ja kohtupraktikal. Vastustaja toob välja, et A.A. on varasemates kohtuvaidlustes (3-06-1311) ise väitnud, et saun, piirdeaed ja kasvuhooned on A.H.i ehitatud. Samas mistahes tõendid kõnealuste ehitiste püstitamise õiguslike aluste (ehitusloa ja/või maakasutusõiguse olemasolu) kohta puuduvad. Meelevaldseks peab vastustaja seisukohta, et sauna püstitamise õiguspärasus on tuletatav Harku Vallavalitsuse tegevusetusest. Vastustaja selgitab, et olukorras, kus maa ostueesõiguse erastamise menetlus ei ole lõpule viidud, oleks olnud ennatlik teha A.A.ele ettekirjutus sauna lammutamiseks, kuna juhul, kui saun jääks paiknema erastatavale maale, siis ei oleks selle lammutamine suure tõenäosusega otstarbekas, vaid ehituslike nõuetele vastavuse korral oleks omaniku vastavasisulise huvi korral võimalik ehitis seadustada. Ka sauna osas viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas 308-
4
Vastustaja ei nõustu J.P. väitega, et erastatava maa suuruse määramisel ei ole arvestatud kaebuse esitaja huviga maa otstarbeka kasutamise vastu. Vastustaja viitab Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-08-1787, kus leiti, et kohaliku omavalitsuse poolt määratava erastava maa suurus võib küll ületada erastamise õigustatud subjekti õiguspärases kasutuses oleva maa suurust, kuid peab lähtuma asjakohastest kaalutlustest ning arvestama ka maad tagasi taotleva isiku õiguste ja huvidega, samuti andis ringkonnakohus vastustaja hinnangul selge suunise, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramisel ei saa arvestada ebaseadusliku ehitiste ja rajatistega ega arvestada omavoliliselt planeeritud õueala ulatusega.
Vastustaja leiab samuti, et ükski J.P. poolt esitatud tõenditest ei lükka ümber asjaolu, et A.H. ning A.A. on ise korduvalt kinnitanud vaidlusaluse sauna ehitamist A.H.i poolt. Vastustaja leiab, et isegi juhul, kui nõustuda J.P. seisukohaga, et varasemalt kuulus JärveMänniku hoonestuse koosseisu saun, ei lükka see ümber fakti, et algne saunahoone langes kasutusest välja amortiseerumise tõttu ning et käesoleval hetkel endisel Järve-Männiku maaüksusel paiknev saunahoone on ehitatud A.H.i poolt õigusvastaselt. Vastustaja leiab samuti, et ehitise püstitamise õiguslike aluseid ei saa tuletada näiteks oletusest, et endiste sovhooside ja kolhooside arvestus isiklikus omanduses olevate hoonete üle oli sedavõrd range, et oli välistatud nende hulka ebaseaduslikult püstitatud ehitiste sattumine. Samuti ei oma ehitise püstitamise õiguslike aluste kontekstis tähtsust see, kas ehitise omanik on ehitist vallanud heauskselt või mitte.
Vastustaja märgib, et J.P. väide, et 0,15 ha suurune maaeraldus ei tehtud mitte hoonete juurde, on vastuolus A.H.i poolt
veebruaril 1997 Harku Vallavolikogule ja
oktoobril 1996 Harju Maavalitsusele saadetud kirjades väidetuga, et 0,15 ha suurune maaeraldus tehti just nimelt majavalduse juurde ning anti suusõnaline lubadus kasutada hoonete ümber asuvat maad loomade karjamaana. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
Kolmas isik K.B.-N. vaidleb samuti kaebustele vastu ning taotleb nende rahuldamata jätmist. Kolmas isik leiab, et määrava tähtsusega on see, et tegemist on praegu tiheasustusalal asuvate hoonetega ning seega tuleb ostueesõigusega erastatava maa suurus määrata vastavalt MRS §-le
Kolmas isik leiab, et vastavalt Harku-Järve sovhoosi direktori
novembri 1974 käskkirjale nr 141 on õiguspärases kasutuses oleva maaüksuse suurus 0,15 ha ning viitab Riigikohtu otsusele 3-3-1-57-07, kus leiti, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema senises õiguspärases kasutuses mitteoleva maa talle ostueesõigusega erastamist. Kolmas isik toob välja, et vaidlustatud korralduse alusel antakse kaebuse esitajatele võimalus erastada 2400 m2 maad, mis on nende jaoks soodsam lahendus, kui MRS sätted otseselt ette näevad.
Kolmas isik leiab, et kohtud on haldusasjas nr 3-08-1787 andnud õige hinnangu A.H.i
aasta avaldusele, ent isegi juhul, kui seda hinnangut muuta, ei anna see alust vaidlustatud korralduse tühistamiseks, sest ignoreerida ei saa asjaolu, et Järve-Männiku maaüksus asub praegu tiheasutusalal.
Samuti leiab kolmas isik, et kohtud on haldusasjas nr 3-08-1787 õigesti tuvastanud, et Järve-Männiku maaüksusel paiknev saun on omavoliline ja ebaseaduslik ehitis. Kolmas isik toob ka välja, et väited nagu ei oleks sauna uuesti ehitatud, vaid seda on ainult remonditud, on ebausaldusväärsed ja on esmakordselt esitatud alles käesolevas menetluses, minnes vastuollu olemasolevate tõenditega, varasemate väidetega ning kohtute poolt varasemates menetlustes tuvastatud asjaoludega. Kolmanda isiku hinnangul ei saa asjakohaseks pidada viidet Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-43-04, kuna asjaolud on kahe vaidluse puhul erinevad ning liiatigi ei saa vaidlusaluse sauna puhul rääkida selle püstitamisest käsitleva dokumentatsiooni mõningasest puudulikkusest, sest antud juhul pole sauna püstitamise kohta üldse mingit dokumentatsiooni. Kolmas isik märgib ka, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 näeb 5 ette küll võimaluse õigusliku aluseta püstitatud ehitise seadustamiseks, kuid sellega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Asjaolust, et vald ei ole teinud korraldust ebaseadusliku ehitise likvideerimiseks, ei saa kolmanda isiku hinnangul järeldada, et ehitis on seaduslik.
Kolmanda isiku hinnangul puudub alus ka vaidlusaluse korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna isegi juhul kui A.H.i
aasta avaldus oleks olnud maa ostueesõigusega erastamise avaldus, puuduks alus korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks õiguspärase ootuse väidetava rikkumise argumendil, sest
aastal avalduse esitamisega ei tekkinud A.H.ile õiguspärast ootust, et talle maad ostueesõigusega erastatakse. Siinkohal viitab kolmas isik Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-81-
Samuti leiab kolmas isik, et õiguspärase ootuse põhimõte ei saa avalduse esitanud isikut kaitsta ka faktiliste asjaolude muutumise eest – faktiliselt on praegu tegemist tiheasutusalaga ning tiheasustusala reeglite järgi maa erastamine ei muuda vaidlustatud korraldust õigusvastaseks.
Vastuseks J.P. kaebusele leiab kolmas isik, et kuna saun on omavoliline ehitis, siis ei pea ega tohigi Harku Vallavalitsus arvestada piiride kulgemise ettepaneku tegemisel saunaga ega ka muude ebaseaduslike rajatistega ning maakasutusega, mis jääb väljapoole õiguspärast maakasutust (piirded, marjaaed, viljapuud, peenrad jne). Mis puudutab Harku-Järve sovhoosi direktori
novembri 1974 käskkirja nr 141, siis märgib kolmas isik, et selles tuuakse maaeraldise põhialusena majavalduse A.H.ile müük, mistõttu maaeralduse seos JärveMänniku hoonestuse müügiga on ilmne. Kolmas isik märgib, et kuna müügilepingu esemeks olid elamu, laut ja küün, siis on Harku Vallavalitsus põhjendatult järeldanud, et 0,15 ha suurune maaüksus eraldati just nende hoonete juurde. J.P. väited selle kohta, et saun oli müügilepingu esemeks, on kolmanda isiku sõnul paljasõnalised ja tõendamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses omavahel ning kõrvutatuna neid samade poolte vahel toimunud haldusasjas nr 3-08-1787 tehtud jõustunud kohtuotsustes tuvastatud asjaoludega, leiab, et A.A.e ja J.P. kaebused ei ole põhjendatud ning tulevad rahuldamata jätta. Harku Vallavalitsuse
aprilli 2010 korraldus nr 455, mida on vaidemenetluse tulemusena muudetud Harku Vallavalitsuse
mai 2010 korraldusega nr 68, on õiguspärane, olles antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
Käesolevas asjas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selles, et A.H. omandas
mail 1971 ostu-müügilepinguga M. B. hooned, milleks müügilepingu kohaselt olid puidust elamu ning laut ja küün ühe katuse all ega selles, et käesolevaks ajaks on need hooned A.A.e ja J.P. kaasomandis. Vaidlust ei ole selleski, et eelnimetatud hoonete läheduses paikneb praegu ka saun, mida reaalselt kasutab kaebuse esitaja J.P., ent mis on vaidlustatud korraldusega tehtud piiriettepaneku kohaselt ostueesõigusega erastatava maa piirest välja jäetud. Vaidlust ei ole ka selles, et A.H. esitas
veebruaril 1992 Harku Vallavalitsusele avalduse, millega loobus õigusvastaselt võõrandatud Indreku talu 2 ha suurusest heinamaast Järvamaal Koigi vallas Kareda külas ning taotles eelnimetatud maa eest asendusmaad Harku järve ääres endise Tallinna Aiandussovhoosi territooriumil ega selles, et
novembril 1996 esitas A.H. Harku Vallavalitsusele avalduse 4 ha maa ostueesõigusega erastamiseks. Vaidlust pole viimaks ka selles, et nii viimatinimetatud avalduse esitamise ajal, vaidlustatud otsuse tegemise ajal kui ka käesoleval ajal on territoorium, kus kaebuse esitajatele kuuluvad hooned paiknevad, määratletud
märtsil 1996 kehtestatud Harku valla üldplaneeringuga tiheasustusalana. 6
Menetlusosaliste vaheline vaidlus taandub sisuliselt järgmistele küsimustele: kas A.H.i
aastal esitatud avaldust saab käsitada kui tahteavaldust maa ostmiseks; kas jaatava vastuse korral esimesele küsimusele tuleks maa ostueesõigusega erastamine otsustada nii nagu oleks tegemist hajaasustuses paiknevate hoonetega; kas kaebuse esitajatel on õigus nõuda maa ostueesõigusega erastamist sauna juurde (ehk kas sauna näol on tegemist õiguslikul alusel püstitatud ehitisega) ning viimaks, kas vallavalitsus on piiriettepanekut tehes piisavalt arvestanud moodustatava kinnistu omanike huviga kinnistu otstarbeka kasutamise vastu.
Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatult leidnud, et A.H.i poolt
aastal Harku Vallavalitsusele esitatud avaldust ei saa käsitada tahteavaldusena maa ostmiseks ning seda ei ole alust samastada maa ostueesõigusega erastamise avaldusega. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-08-1787 tehtud kohtuotsuses, millega jättis selles küsimuses muutmata Tallinna Halduskohtu otsuse, asunud seisukohale, et eelnimetatud avaldus ei ole käsitatav maa ostmise avaldusena Vabariigi Valitsuse
augusti 1992 määruse nr 143 „Maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise kord“ tähenduses, mida oleks tulnud Vabariigi Valitsuse
novembri 1996 määruse nr 267 „Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine“ punti 12 kohaselt lugeda maa ostueesõigusega erastamise avalduseks ning seega ei saanud A.H.i poolt
veebruaril 1992 esitatud avaldusest kaebuse esitajal A.A.el tekkida õiguspärast ootust maa erastamiseks enne
aasta valla üldplaneeringu kehtestamist hajaasustuse ala reeglite alusel. Seega on varasema jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et A.H. esitas maa ostueesõigusega erastamise avalduse kvaliteediga avalduse Harku Vallavalitsusele
novembril 1996 ja mitte varem. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 17 lõikes 1 sätestatakse, et varasema jõustunud kohtulahendi motiivides tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega. Kohus leiab, et kaebuse esitajad ei ole käesoleval juhul esitanud tõendeid, mis lükkaksid eelnimetatud jõustunud kohtuotsuses tuvastatud asjaolud ümber. A.A.e kaebuses viidatud A.H.i

veebruari 1997 kiri Harku Vallavalitsusele ja
veebruari 1997 kiri Harju Maavalitsusele ei saa olla aluseks
aastal tehtud tahteavalduse sisu selgitamisel juba ainuüksi põhjusel, et neis kirjades esitatud seisukohad on tõlgendatava tahteavaldusega võrreldes märksa hilisemad. Tahteavalduse tõlgendamisel selle tahteavalduse tegija tegelikust tahtest lähtudes saab tugineda asjaoludele, mis selgitavad isiku tegelikku tahet tehteavalduse tegemise ajal. Sellistena tuleksid kõne alla tahteavalduse tegija teod või muud sündmused, mis eelnesid tahteavalduse tegemisele või olid sellega samaaegsed. Kuidagi ei saa aga tahteavaldust tõlgendada selle tegemisest viis aastat hiljem aset leidnud sündmuste kaudu. Asjaolu, et A.H.
aastal väitis, et soovis juba
aastal oma hoonete juurde maad osta, saab pigem käsitada püüdena hiljem oma varasemale tahteavaldusele uut sisu omistada, ent selle põhjal ei saa teha järeldusi isiku tahte kohta tahteavalduse tegemise ajal.
Kohtu hinnangul ei saa maa
aastal esitatud avaldusele maa ostueesõigusega erastamise avalduse kvaliteeti omistada seetõttu, et veelgi varasemates kohtumenetlustes ja kohtulahendites või Harku Vallavalitsuse
augusti 2002 vastuses teabenõudele on seda
aasta avaldust tõlgendatud maa ostueesõigusega erastamise avaldusena. Õige ei ole kaebuse esitaja seisukoht, et
aasta tahteavaldusele varem antud tõlgendusest on tal tekkinud õiguspärane ootus, et selline tõlgendus antakse avaldusele ka maa ostueesõigusega erastamise küsimuse lahendamisel. Õiguspärase ootuse ja usalduse kaitse põhimõttele saaks kaebuse esitajad teoreetiliselt tugineda juhul kui A.H.i
aasta avalduse alusel oleks juba antud haldusakte või sooritatud toiminguid, millega määratakse siduvalt kindlaks teatud maa ostueesõigusega erastamise küsimusi. Usalduse kaitse põhimõte kaitseb isikut avaliku võimu sõnamurdlikkuse eest ning selle kohaselt on välistatud isikule varem antud õiguse äravõtmine, iseäranis juhul kui isik on seda õigust juba kasutama asunud. Käesoleval juhul ei ole ühtegi kehtivat haldusakti, millega kaebuse esitajatele oleks antud mõni õigus, mis seondub maa 7 ostueesõigusega erastamisega ning mille aluseks oleks olnud A.H.i
aasta avaldus. Samuti ei saa väita, et kaebuse esitajad või A.H. oleks, uskudes, et
aasta avaldust käsitatakse maa ostueesõigusega erastamise avaldusena, jätnud hiljem tegemata mingisugused maa ostueesõigusega erastamise seisukohast vajalikud toimingud. Nõuetekohase avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks esitas A.H.
aasta novembris.
Samas leiab kohus, et küsimus sellest, kas
aasta avaldust saab käsitada maa ostmise avaldusena või mitte, ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust. Kohus ei nõustu A.A.e seisukohaga, et maa ostueesõigusega erastamise avaldus tuleb lahendada avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. Haldusmenetluse seaduse § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärasuse eelduseks see, et see on antud andmise ajal kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Kohtu hinnangul ei tulene maareformi seadusest (MRS) ega selle rakendusaktidest, et maa ostueesõigusega erastamise avaldus tuleks lahendada lähtudes sellest õiguslikust ja/või faktilisest olukorrast, mis valitses avalduse esitamise ajal. Maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamine iseenesest ei saa tekitada isikule õiguspärast ootust soovitud suuruses ja tingimustel maa erastamise teel omandamiseks. Asjakohatu on A.A.e kaebuses tehtud viide HMS § 5 lõikele
Nimetatud sättes reguleeritakse seda, milliste menetlusnormide alusel tuleb menetlus läbi viia, kui menetlusnormid menetluse kestel muutuvad. Normid, mis reguleerivad maa ostueesõigusega erastamise ulatust haja- või tiheasustusalal, ei ole olemuslikult menetlusnormid, vaid tegemist on materiaalõigusliku iseloomuga normidega, mis HMS § 5 lg 5 kohaldamisalasse ei kuulu. Eeltoodu tõttu on kohtu hinnangul põhjendamatu ka A.A.e kaebuses esitatud alternatiivne taotlus Harku Vallavalitsuse
aprilli 2010 korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks. Asjakohaseks ei saa pidada ka A.A.e viidet Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas 3-05-9, kuivõrd viidatud kohtulahendis käsitletud olukord erineb oluliselt käesolevast juhtumist. Nimelt käsitleti eelviidatud kohtulahendis olukorda, kus konkreetne ala oli tiheasustusalana määratletud pärast seda, kui kohtuotsusega osaliselt tühistati ja osaliselt tunnistati õigusvastaseks varasem haldusakt, millega sisuliselt määrati kindlaks maa ostueesõigusega erastamise võimalus (otsus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise kohta). Viidatud kohtuotsusest ei tulene kuidagi, et maa ostueesõigusega erastamise küsimus tuleks lahendada avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. Vatsupidi, ringkonnakohus märgib otsuses järgmist: […] kuigi kaebajale maa ostueesõigusega erastamise menetlus on lõpule viimata ning vallavalitsuse poolt erastamise korraldus andmata, pole kaebajale kuuluva elamu juurde võimalik käesoleval ajal erastada maad rohkem kui 0,32 ha, sest Jõelähtme Vallavolikogu 29.04.2003 otsusega nr 40 kehtestatud valla üldplaneeringuga määrati Kaberneeme küla tiheasustusega alaks. Ka eeltoodud ringkonnakohtu seisukoht kinnitab, et maa ostueesõigusega erastamine kas haja- või tiheasustusega alade suhtes kehtestatud normide järgi sõltub sellest, kas konkreetne maa asub haja- või tiheasustusalal vastava otsuse tegemise ajal. Kuigi kohus leidis, et A.H.i
aastal esitatud avaldust ei saa käsitada maa ostmise avaldusena, tuleneb eeltoodust, et isegi kui selline kvaliteet
aasta avaldusele omistada, ei annaks see alust teha kaebuse esitajatele ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanekut selliselt, nagu asuks erastatav maa hajaasustusalal.
Kohus ei nõustu A.A.e seisukohaga, et Harku Vallavalitsuse vaidlusalune korraldus rikub võrdse kohtlemise põhimõtet. Kohus asus eelpool seisukohale, et kuivõrd Harku valla kehtiva üldplaneeringu kohaselt jäävad hooned tiheasustusalale, on maa ostueesõigusega erastamine võimalik MRS §-s 7 sätestatud ulatuses. Isegi juhul kui Harku Vallavalitsus on pärast varem samas piirkonnas tiheasustusalana määratud territooriumil asuvat maad võimaldanud teistel isikutel erastada nii nagu asuks see hajaasustusalal, ei tulene sellest kaebuse esitajale õigust nõuda, et temalgi võimaldataks õigusvastaselt maad erastada suuremas ulatuses kui seaduses ette nähtud. Samas on vastustaja kohtule esitatud kirjalikus seletuses välja toonud, et A.A.e kaebuses nimetatud juhtumite asjaolud erinesid märkimisväärselt käesoleva juhtumi 8 asjaoludest, eelkõige selle tõttu, et nende varasemate korralduste adressaatidele oli eraldatud maakasutusõigus elamu ehitamiseks ehk sisuliselt oli tegemist krundi määramisega. Vaidlusaluse Järve-Männiku hoonestuse kohta sellist maaeraldust vormistatud ei ole ning seetõttu ei saa väita, et käesoleva vaidluse esemeks olev olukord oleks samaväärne kaebuses viidatud teiste olukordadega. Vastustaja väidetele olukordade erinevuse kohta ei ole kaebuse esitaja omakorda vastuväiteid esitanud. Seega ei ole ka alust väita, et kaebuse esitajat oleks lubamatult ebavõrdselt koheldud.
Kohus nõustub vaidlustatud haldusaktis esitatud seisukohaga, et sauna juurde maa ostueesõigusega erastamine ei ole võimalik. Haldusasjas nr 3-08-1787 tehtud kohtuotsustes tuvastasid nii haldus- kui ringkonnakohus, et sauna näol on tegemist ebaseadusliku ehitisega. Erinevalt eelviidatud kohtumenetlusest, on kaebuse esitajad käesolevas asjas asunud väitma, et sauna ei püstitanud A.H., vaid see oli olemas juba varem, sealhulgas
aastal, kui A.H. hooned ostis ning A.H. hiljem üksnes rekonstrueeris selle sauna. Ka
veebruaril 1997 Harku Vallavalitsusele esitatud avalduses on A.H. märkinud, et rekonstrueeris sauna
aastal ning samuti, et hoonete ostmisel oli saun sedavõrd halvas seisukorras, et kindlustusagent ei soovinud sauna kindlustada. Kohtu hinnangul on usutav, et mingisugusel kujul oli saun olemas juba enne
aastat, kaebuse esitajate väidetest ning A.H.i eelviidatud seletusest nähtuvalt oli sisuliselt tegemist kasutusest väljalangenud ehitisega. Kuigi sauna väidetava rekonstrueerimise maht ja tehtud tööde iseloom ei ole täpselt teada ning usaldusväärsete tõendite kogumine selle kohta ilmselgelt võimatu, tuleb siiski asuda seisukohale, et tegemist oli ehitise püstitamisega, kuivõrd vastasel korral ei oleks mistahes alust väita, et saun oli A.H.i või on praegu kaebuse esitajate omandis.
aastal sõlmitud ostu-müügilepinguga omandas A.H. elamu ning ühe katuse all oleva lauda ja küüni. Sauna kui ehitist ei ole A.H. selle lepinguga omandanud ning puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et ta oleks olemasoleva sauna kui ehitise omandanud mingil muul alusel. A.H.i enda selgitus, et saun oli sedavõrd amortiseerunud, et seda keelduti kindlustamast, samuti asjaolu, et hoonete ostu-müügilepingusse sauna müügiobjektina ei märgitud, kinnitab seda, et sauna kui eraldiseisvat terviklikku asja (ehitist)
aastal ei eksisteerinud. Ehitise, sh. sauna omandamine ei saanud
aastal toimuda suulise lepinguga. Seega sõltumata sellest, milliseid ehitus- või rekonstrueerimistöid kaebuse esitajad või A.H. kasutusest väljalangenud ja amortiseerunud endise sauna juures tegi, tuleb seda õiguslikus mõttes käsitada ehitise püstitamisena. Selleks, et sellist ehitist käsitada õiguslikul alusel püstitatud ehitisena, mille juurde on selle omanikul õigus ostueesõigusega maad erastada, peaks sellel olema ehitusluba ja peaks olema vormistatud maakasutusõigus. Nagu juba varasemates kohtuotsustes tuvastatud, ei ole tõendeid ei ehitusloa ega maakasutusõiguse kohta. Seega on tegemist ebaseadusliku ehitisega, millega maa ostueesõigusega erastamise ulatuse kindlaksmääramisel arvestada ei saa. Nõustuda ei saa A.A.e seisukohaga, nagu tuleks sauna õiguslikul alusel püstitatud ehitiseks pidada seetõttu, et avalik võim on selle olemasolust pikka aega teadlik olnud ning seda aktsepteerinud. Haldusasjas 3-3-1-43-04 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et kui avalik võim on pika aja vältel tunnustanud kaubandustegevuseks kasutatud müügipaviljoni olemasolu, on ta välistanud võimaluse, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses. Seejuures nähtub Riigikohtu lahendist, et seal käsitlemist leidnud juhul puudus ka ehitise ekspluatatsiooni võtmise akt. Halduskohus leiab, et eelviidatud Riigikohtu lahendis toodud seisukohta ei saa laiendada kõigile juhtumitele, kus mingisugune ehitis on pikka aega olemas olnud ning avalik võim ei ole teinud ettekirjutusi selle lammutamiseks või seadustamiseks, vaid sellise ehitise olemasolust vaikides mööda vaadanud. Seisukohta, mille Riigikohus võttis pikka aega avalikku funktsiooni täitnud ehitise osas, ei saa laiendada elamukompleksi lähistele püstitatud saunale. Lisaks sellele märkis Riigikohus eeltoodud lahendis, et sellise pika aja vältel aktsepteeritud ehitis puhul on andestatavad teatud puudused dokumentide vormistamisel. Käesoleval juhul ei saa aga juttu 9 olla dokumentide vormistamispuudustest, kuna mistahes dokumendid vaidlusaluse sauna olemasolu või püstitamise kohta puuduvad sootuks. Kohus jagab siinkohal ka haldusasjas nr 3-08-1787 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses toodud seisukohta, et kohaliku omavalitsuse poolt sauna seadustamiseks või lammutamiseks ettekirjutuse tegemata jätmisest ei saanud kaebuse esitaja õigustatult eeldada, et kohalik omavalitsus peab ehitus- ja kasutusloata sauna seaduslikuks ehituseks, mille juurde saaks erastada maad.
Kohus ei nõustu J.P. kaebuses esitatud seisukohaga, et vaidlusaluste hoonete juurde antud maakasutusõiguse osas tuleks Harku-Järve sovhoosi direktori
novembri 1974 käskkiri nr 141 tähelepanuta jätta. Sellise käsitluse tagajärjeks oleks, et vaidlusaluste hoonete juurde A.H.ile maakasutusõiguse andmine oleks sootuks tõendamata. Ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamise taotlemisel on nii ehitiste omandiõiguse kui maakasutusõiguse olemasolu ja suuruse tõendamine taotluse esitajate ülesanne. Käesoleval juhul on tõendatud A.H.ile 0,15 ha suuruse maa eraldamine, kaebuse esitaja J.P. väited 0,5 ha või veelgi suurema maa eraldamise kohta on tõendamata. Põhjendamatu on kaebuse esitaja J.P. seisukoht, et A.H. omandas koos hoonetega ka maakasutusõiguse sellises ulatuses nagu see oli määratud M. B.le. Maakasutusõigus ei olnud nõukogude õiguse kohaselt eraõigusliku isiku varaks, mida saanuks võõrandada koos hoonetega, samuti ei olnud maakasutusõigus olemuslikult seotud mitte hoonetega (sarnaselt sellele, kuidas on hooned tänapäeval seotud kinnisasjaga, millel nad asuvad), vaid maakasutusõigus kujutas endast avaliku võimu poolt konkreetsele isikule antud luba kasutada konkreetset maad teatud otstarbel. Seega anti maakasutusõigus isikule, mitte hoonetele. Isegi kui praktikas oli tavapärane, et hoonete võõrandamisel vormistati maakasutusõigus ümber selliselt, et hoonete uus omanik sai maakasutusõiguse hoonete endise omanikuga samas ulatuses, ei pidanud see tingimata nii olema. Ühtegi tõendit selle kohta, et A.H.ile oleks antud maakasutusõigus ulatuses, milles see oli enne hoonete võõrandamist M. B., ei ole kohtule esitatud. Kaebuse esitaja J.P. seisukoht, et Harku-Järve sovhoosi direktori
aasta käskkirjaga tehtud maaeraldus ei olnud tehtud mitte hoonete juurde, vaid tõenäoliselt loomade karjatamiseks mingisugusele muule maatükile, ei ole põhjendatud ning on samas vastuolus A.H.i enda poolt
veebruaril 1997 Harku Vallavolikogule esitatud avalduses märgituga, mille kohaselt anti luba loomade karjatamiseks hoonete ümber asuvat maad kasutada suusõnaliselt lisaks vormistatud 0,15 ha suurusele maaeraldusele. Eeltoodut silmas pidades nõustub kohus juba haldusasjas 3-07-1787 tehtud kohtuotsustes võetud seisukohaga, et kaebuse esitajatel on õigus nõuda maksimaalselt 1500 m2 suuruse maa erastamist enda omandis olevate hoonete juurde ning põhimõtteliselt tuleb nõustuda kolmanda isiku väitega, et Harku Vallavalitsuse
aprilli 2010 korralduse näol on tegemist märkimisväärse ning kolmanda isiku kui õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjekti arvelt tehtud vastutulekuga kaebuse esitajatele ehk teisisõnu võimaldatakse neile tehtud piiriettepaneku alusel erastada enam kui kolmandiku võrra rohkem maad kui neil seaduse alusel õigus nõuda oleks.
Asjakohasteks ei saa pidada ka J.P. etteheiteid, et maa piiride kindlaksmääramisel ei ole arvestatud maa otstarbeka kasutamise võimalusi. Kohus märkis juba eelpool, et sauna kui ebaseadusliku ehitisega ei tulnud vallavalitsusel piiride kulgemise ettepanekut tehes arvestada, J.P. etteheidet, mis puudutas Hobuseraua tee äärse kraavi sissemõõtmist ostueesõigusega erastatava maa hulka, on vallavalitsus vaideotsusega arvestanud ja selles osas piiriettepanekut muutnud. Vaidlustatud otsuse juures olevalt plaanilt nähtub üheselt, et läänes on erastatava maa piir seatud kõrvuti avalikult kasutatava teega. Selle piiri liigutamine ida suunas (hoonetele lähemale) ei oleks maakorralduslikult võimalik, kuna sel juhul tekiks kinnistu, millelt ei oleks juurdepääsu avalikult kasutatavale teele või kui selline juurdepääs ka jätta (mitte terve maaüksuse laiuse ulatuses), tekiksid selle kõrvale ebamõistliku suurusega siilud. Põhjendatud ei ole ka etteheide, et erastatava maa piiridest on välja jäetud J.P. kasutatav aiamaa, kuna juba 10 eelpool leidis kohus, et niigi on erastatava maa suurus oluliselt suurem kui kaebuse esitajatel seadusest tulenevalt õigus nõuda oleks. Vaidlusalusele korraldusele märgitud plaanilt nähtub, et isegi kui oleks võimalik moodustada 1500 m2 suurune maakorralduslikult põhjendatud kujuga maatükk, millele jääksid kaebuse esitajate omandis olevad ehitised (v.a. saun) ning millelt oleks samas juurdepääs avalikult kasutatavale teele, siis ei saaks see hõlmata ühelgi juhul mistahes selliseid alasid, mis ei ole hõlmatud vaidlustatud korraldusega määratud 2400 m2 suuruse alaga. Samas ei ole kaebuse esitajatel maa ostueesõigusega erastamise nõudeõigust enam kui 1500 m2 ulatuses. MENETLUSKULUD 32.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuste rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebuse esitajate kahjuks.

§ 93

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja Harku Vallavalitsus on taotlenud 22 434 krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmist kaebuse esitajatelt.

§ 93lg 5 kohaselt mõistab kohus välja põhjendatud menetluskulud.

Halduskohtute praktikas tunnustatakse haldusorgani õigust nõuda kohtumenetluses õigusabikulude väljamõistmist eelkõige juhtudel, kui vaidlus väljub sisuliselt vastustajaks oleva haldusorgani igapäevase tegevuse piiridest või kui vaidlus on oma keerukuselt selline, mille puhul ei saaks eeldada, et haldusorgan korraldab enda kohtus esindamise ametnikega. Käesoleval juhul leiab kohus, et vaidlus vallavalitsuse tavapärase tegevuse piiridest ei välju, samuti ei saa väita, et tegemist oleks iseäranis keerulise vaidlusega, arvestades iseäranis seda, et vaidluse sisuks olevad põhiküsimused on juba varasemates kohtumenetluses läbi vaieldud. Kohus leiab seetõttu, et õigusabikulu väljamõistmine vastustaja kasuks ei ole põhjendatud. 33.

§ 92

lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Kuigi halduskohtumenetluses ei kaasata formaalselt kolmandat isikut menetlusse kindlal poolel, tuleb kolmas pool menetluses lugeda lähtuvalt tema protsessuaalsest positsioonist osalenuks sellel poolel, kelle taotlusi ta sisuliselt toetas. Käesoleval juhul vaidles kolmas isik kaebustele vastu, seega osales ta vastustaja poolel. Kolmas isik on taotlenud kokku 30 795,60 krooni (1986,20 €) suuruse õigusabikulu väljamõistmist. Taotlusele on lisatud advokaadibüroo arved koos spetsifikatsioonidega ning pangakonto väljavõtted, mis kinnitavad arvete tasumist. Nende tõendite pinnalt asub kohus seisukohale, et menetluskulu on kantud. Arvete kohaselt on advokaat õigusabi osutanud 17,8 tunni ulatuses. Kohus leiab, et vaidluse keerukust silmas pidades ning arvestades eelkõige sellega, et suurel määral on kaebustes vaidlustatud asjaolusid, mis on kolmanda isiku kasuks tuvastatud varasemate jõustunud kohtuotsustega, samuti seda, et kolmas isik ei ole käesoleva vaidluse tarbeks pidanud tegelikult tegema ajamahukaid õiguslikke analüüse, peab kohus õigusabikulu suurust mõnevõrra liialdatuks. Mõistlikuks menetluskulu suuruseks peab kohus umbes 1300 eurot. Arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja J.P. nõustus kohtumenetluse käigus vastustaja ja kolmanda isiku poole tehtud kompromissettepanekuga, A.A. aga mitte, mistõttu jäi kompromiss saavutamata, samas kui kohtuotsuse resolutsiooni silmas pidades oleks tegemist olnud kaebuse esitajate jaoks äärmiselt kasuliku lahendusega, ei oleks kohtu hinnangul õiglane panna kolmanda isiku menetluskulude kandmise kohustust võrdselt mõlemale kaebuse esitajale. Samas tuleb tõdeda, et J.P. esitas menetluses ka kaebuse täienduse ning täiendavad tõendid, mille kohta seisukoha kujundamiseks pidi kolmas isik õigusabi kasutama. Eeltoodut silmas pidades on õiglane jagada kolmandale isikule menetluskulude hüvitamise kohustus selliselt, et A.A. peab hüvitama põhjendatud menetluskuludest 60% (780 eurot) ning J.P. 40% (520 eurot). 11 Kristjan Siigur kohtunik 12

🔗 Ametlikule allikale